Cat Sparks – All the Love in the World (Year's Best SF 16, 2011)

Maailmakord on kokku varisenud! Ühiskond lagunenud! Linnades ellujäänud on ühinenud gruppidesse ja kindlustanud end marodööride eest. Ajapikku on käesoleva loo toimumispaigas kindlustatud kommuunis tekkinud oma ellujäämisrutiin (tegelikult ma püüdsin seda lauset parandada), ollakse valvel, kasvatatakse kanu ja juurvilju – püütakse elus püsida nii kaua kui võimalik. Kuid äkitselt on selle kommuuniga ühinenud eiteakust ilmunud ilus naine. Ilus naine, kes heidab silma loo kangelanna armastatule (kangelanna oli sellest mehest unistanud paar aastakümmet, alles nüüd peale apokalüpsist said nad üheks). Meeskaaslasele meeldib see uus naine ja korraga on kangelanna kõrvale jäetud. Ent siis haigestub mees ja tundub, et ilma antibiootikumiteta on ta siitilmast minekul. Kõigele lisaks teatab ilus naine, et ta ootab mehelt last. Kangelanna on igati nördinud.

Aga kangelanna otsustab minna sellest kindlustatud kommuunist välja, mehele antibiootikume otsima. Ehk on supermarketis midagi järel... Talle antakse vägev väits ja mett ja šokolaadi – juhuks kui õnnestub vahetuskaupa teha või nii. Kommuuniväline maailm on kahe aasta jooksul õige metsistunud, laialipekstud ja rüüstatud. Kangelanna luurab supermarketi poole, kui korraga põrkab kokku rulluisutajate kambaga. Naine jätab mõttes eluga hüvasti, kuid peale põgusat üksteise silmitsemist rulluisutajad lihtsalt mööduvad ja ei puutu teda. Ja edasi... jõuab ta turu moodi kogunemiseni, kus inimesed muuhulgas mängivad muusikariistu. Ja lastel lubatakse seal vabalt ringi käia. Kuulu järgi olevat ühes surfiklubis end sisse seadnud arst, kel võivat ravimeid leiduda. Mis värk on?

Et siis tüüpiliselt algav postapokalüptiline lugu pöörab salamisi ebatüüpiliseks – peale ühiskonna lagunemist ei toimugi inimeste lõplikku loomastumist. Ehk on selles süüdi Austraalia ookeaniäärne pehmem kliima? Igal juhul, hea petekas lugeja ootustele, muudkui ootad, et kohe peaks purskuma midagi ebameeldivat ja jõledat, aga võta näpust. Näppu ei võetagi.

ulmekirjanduse baas

Sean McMullen – Technarion (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu on natuke samas võtmes kui eelmine McMullenilt loetud tekst – kui too leidis aset 1840. aasta paiku, siis nüüd on 1875. Mõlemas möllab algul aurupunk, mis teksti teises pooles läheb õige sci-fi värgiks kätte – sest taas selgub, et maalastega jändavad võõrrassid, kes tegutsevad hoopis kosmilisemas mõõtkavas kui Briti impeerium ja selle ambitsioonikad võimuihalejad.

Seekordses loos jõutakse... arvuti leiutamiseni. Jah, tõepoolest, algeline kompuuter 19. sajandi tingimustes, hiiglaslik monstrum, mis vajab tööshoidmiseks omaette elektrijaama. Kompuutriga aetakse salaja hiigelvarandust kokku... ja arvatakse ülbelt, et need salapärased jõud, kes/mis saatsid õpetusi niisuguse masina loomiseks, on allutatavad brittide tahtele. Kuid, nagu selgub, on tegelikult Maa üheks võitlusväljaks kosmosetsivilisatsioonide vahel, humanoidid vs ... Ja ei tahaks rohkem sisu paljastada, aga loo lõpp lubab inimkonnale 2020. aastaks vägagi apokalüptilist pauku (mul hakkasid sõrmed vabisema, kui seda teadet arvutiekraanile trükkisin. Hirmus, hirmus saab olema!).

Igal juhul, huvitav üllatus, loo esimene pool pani kergelt haigutama („jälle mingi leiutis, mida ei tohiks olla!“), aga loo teine pool läheb selliseks... Terminaatori filmiks kätte, täis painavaid hoiatusi ja ehmatavaid kokkusattumusi! McMullen tundub olevat nende kahe loo põhjal üpris intrigeeriv autor, sidudes kokku aurupunki ja teaduslikku fantastikat, ning tekstide finaalid lähevad ikka õige lendu.

ulmekirjanduse baas

Sean McMullen – Eight Miles (Year's Best SF 16, 2011)

1840. aastasse paigutuv aurupunklugu, kus (eksperimentaal)õhupallilendur Parkes palgatakse huvitavale tööle – viia lord Gainsley ja ta kaaslane õhupalliga kõrgemale kui kaks miili (tol ajal on piiriks viis miili, sellest kõrgemal erivarustuseta inimene sureb). Lord Gainsley kaaslaseks osutub kummaline naine, kes on leitud Himaalaja kõrgmäestikust; üleni karvane ja kolme rinnaga ja üdini apaatne. Kui Parkes on lubanud oma uue tööandja saladusi pidada, selgub Gainsley plaan viia „naine“ (ehk libarebane, nagu lord teda kutsub) nii kõrgele kui võimalik, et see salapärane olend hakkaks nö kõrgmäestiku tingimustes rääkima oma saladustest (sest apaatsus on põhjustatud liigrikkast hapnikust). Toimub esimene reis ja tõepoolest, karvane olend elustub üha kõrgematesse õhukihtidesse tõustes... ja on märke erakordsest intelligentsist (kuigi ei paista olevat suuteline rääkimiseks). Et Parkes on leiutanud baromeetri õhupallireisidel kasutamiseks, osutab naine sellel kaheksandale miilile – aga see on teadagi väljaspool inimvõimete piire.

Kuid Parkes pole mingi naljamees, tal on plaan luua algeline hapnikuaparaat, et tõusta viie miilini, või kõrgemalegi. Lord Gainsley on valmis tingimusteta tasuma kõik kulud. Parkesile tundub asi natuke mäda... ja ühel päeval astub talle kõrtsis ligi mees, kes räägib leiutajale Gainsley varasematest õhupallieksperimentidest ning nende sooritajate salapärastest surmadest; samuti selle libarebasega tegemistest – lordil on midagi kurikavalat käsil ja Parkesi ennastki ootab peale ülesande täitmist mahanottimine. Lugu läheb edasi... ja muutub õige grandioosseks.

Tekst, milles on ühendatud aurupunk ja ajalugu ja võõrrassid. Küllaltki seikluslik teaduslik fantastika, omal moel ühtviisi klassikalise ja värske maiguga.

ulmekirjanduse baas

Lavie Tidhar – Vladimir Chong Chooses to Die (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Lugu suremisest, mis polegi enam nii “lihtne” millalgi tulevikus kuskil tähesüsteemis. Chong tunneb, et on endaga läbi, õigemini pole tal enam oma elu palju järel – mehe mälestused on segunenud isalt päranduseks saadud mälestustega. Nimelt valis Chongi isa lahkudes sellise võimaluse, kus inimesest “kaardistatakse” mälukoopia, mis siis võimalusel laaditakse lähisugulastele, et need saaksid kogeda kõike seda, mida lahkunu elu jooksul läbi elas (kogemustest õpitakse jne) – Chong siis enam ei mõistagi, kus on tema või millised on ta isa mälestused.

Surmakliinikus pakutakse talle valida mitmete võimaluste vahel – teha mälestustest koopia (nagu näha, polnud ta enda kogemus kõige parem), lasta end külmutada mõneks aastasajaks (praktika ütleb, et see ei aita ravimatute haiguste puhul), lasta teha endast küborg (nagu Chongi õde tegi) või siis... surra enda valitud viisil (näiteks šampust juues või mõrva läbi jne jne). Chong valib...

Lugu on kantud kergest juudi mentaliteedist ja muidu selline... mõneti sentimentaalne, kuid samas see valikuvõimaluste läbimängimine oli üpris hea ja... inimlik. Lahkumisäri, või noh, mis siis ikkagi teha... lahkumisega. Milline märk maha jätta või kuidas elu ükskõik millisel viisil pikendada. Ühesõnaga, inimlik värk.

Jaan Mikweldt – Sõna jõud. Esimene raamat (2014)

Kui hiljuti ilmus Herta Laipaigule pühendatud jutukogumik „Pikad varjud“, siis selle kõrval on varju jäänud Mikweldti austusavaldus Laipaigu loomele ehk siis käesolev kunstmuinasjuttude kogu. Eks neid tekste ole niisamuti võimalik etnoõuduseks pidada.

Kokku on 8 teksti, kõik nii kümne lehekülje pikkused. Autor on paari juttu kaunistanud omapoolsete illustratsioonidega, mõni neist on pea müütilise koega. Lood on enamvähem sarnase probleemipüstitusega – on vaja raha ja/või abikaasat. Varandusi on teatavasti ümberringi küllaga peidetud, võta vaid süda rindu ning murra või kavalda neist kaitsvatest nõidustest läbi (kui alla jääd, on lood nukrad). Rahahimu ja lihahimu, pööripäevad ja täiskuu.

Mõned lood on ehk õudsemad, kus teemaks... kõiksugu kodukäijad ja muidu vaimud, kes tulevad oma nõudma või kätte maksma. On noormehi, kes armuvad sellistesse... ebaneidudesse; nii saab siin lugeda selliste võigaste suhete perspektiividest, millist hinda tuleb maksta, et selline neidis endale kodutallu sängi tarida.

Jutukogu parim lugu on ehk „Hingeraamat“ - leseks jäänud peremees tahab vaesevõitu talus abiks olevat saunamehe tütart endale naiseks võtta, ent too ei soovi, ütleb naljapärast, et siis tuleb, kui kaasavara on selline ja selline. Ihne peremees lööb vanakurjaga käed ja laseb kratile hinge sisse puhuda. Saunikutüdruk ja temasse armunud sulane avastavad õudusega, et tõepoolest – krati abil kogub peremees hoogsasti kaasavara tüdruku kosimiseks. Noored otsustavad krati hävitada... kuid see toob kaasa õige õõvastava sündmustejada. Lõpp hea, kõik hea – kuidas kellele. Teistest lugudest eristab see, et kannatajad puutuvad vastutahtsi kokku võluväega, nemad peavad tegelema tagajärgedega, mille teine on omast lollusest esile kutsunud.

Olemata muinasjuttude tarbija, ei oska nüüd öelda, kas Mikweldti tekstid lisavad uut kvaliteeti eesti kunstmuinasjuttude varamule. Eks siin on dramaatikat ja mitmesuguseid olendeid, autor püüab aegajalt kasutada arhailiselt mõjuvat kõnepruuki – aga kas see on samaväärne või etem autori olmeromaanidest, jääksin kahtlevale seisukohale. Muidugi – proovimata ei juhtu midagi.

Lavie Tidhar – The Integrity of the Chain (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Tidhari lugusid olen siin ja seal kohanud, aga see lühilugu on viimaks esimene, mille olen läbi lugenud. Sellise verstapostini jõudmist võiks kuidagi tähistada, aga ei suuda kuidagi hommikust konjakijoomist lõpetada.

Peale nii humoorikat sissejuhatust ei oska suurt midagi loost kirjutada. On selline lähituleviku päevake Vietnami noore nö taksojuhi elust. Tema unistab Kuule minemisest, kus askeldavad erinevad riigid, muuhulgas Aasia tähtsamad riigid. Vietnamis on senini mingilaadne rahvademokraatlik võim, millel on olla õnnetus Hiina ja Ameerika jõukatsumiste üheks tallermaaks. Kõiksugu tehnoloogilised uuendused on jõudnud ka Vietnami (või on ikkagi tegu Laosega?) igapäevaellu, aga ühiskondlik elukorraldus on ikka... nagu vanasti.

Selles suhtes... ajatu lugu, sellist teksti võinuks vabalt kirjutada ka üheksa- või kaheksakümnendatel, küllap oleks siis mõjunud hulga värskemalt. No teine võimalus on muidugi see, et mul jäi midagi olulist märkamata (need salapärased munk-olendid?), mistõttu ei suuda kuidagi niisuguse loome peale erutuda (hommik & konjak).

ulmekirjanduse baas

Emily St. John Mandel – Jaam Üksteist (2016)

Lugu, kus gripipandeemia on pühkinud maailmast üle 99% inimkonnast... ja ometi keskendub romaan erinevate inimeste käekäigule, kes on ühel või teisel moel kokku puutunud ühe lahkuläinud abielupaari (kes ise pandeemiat üle ei ela)... loometegevusega. Kõlab segaselt? Noh, ei taha kuidagi sisu ümber jutustada, kui raamat läbi loetud, on ehk postituse esimene lause mõistlikum (loodetavasti – kuigi millal siis aega postitust uuesti lugeda).

Tegevus leiab aset 20 aastat peale inimmaailma kokkuvarisemist, siin on rohkelt tagasivaateid juhtumistele nii enne kui pärast hävingut – ehk miks on tegelased just seal kus nad on, kuidas nad kokku puutusid, millised hajusad kontaktid neid sinna või tänna liigutas. Seoseid on mitmeid, mis viib aga mõttele, et milleks seda kõik õigupoolest romaanina vaja on, mida see kokkupõimuv süsteem õieti tähendab. Kinnitada uskumust, et inimlikkuse säilitamine on see kõige olulisem? Niisamuti tundub, et autor on tahtnud tõestada seda, et ta suudab võrku punuda, lugu niimoodi jutustada.

Ühesõnaga, raamat on meelelahutuseks hea, aga ma ei leidnud sügavamat kõnetamist, midagi, mis mind enam puudutaks kui normaalselt põneva raamatu lugemine (muidugi, see on eelkõige minu probleem). Inimhävingujärgne maailm pole 20 aastat hiljem üdini koletu, seal on kokku koondunud inimesi, kes püüavad säilitada (kohandada)... inimkultuuri – kuigi uus, pealekasvav põlvkond ei mõista kuidagi katastroofist pääsenute mälestusi sellest eelnenud turvalisest tehnikamaailmast. Nojah, kui mäletajad välja surevad... algab tavaliselt postapo-kirjanduses võimalike veidrustemaailmade kirjutamine (tänuväärsel kombel puuduvad siin romaanis üleloomulikud olendid).

Huvitav, et inimhävinguromaanides on väga vähe juttu kassidest ja nende võimalikust plahvatuslikust levikust (no praegugi on kastreerimist ülistav hoiatusreklaam: et üks kass võib aastas toota 20 kassi). Kas võib eeldada, et urbaniseerunud keskkonnast pärit kassid metsistuvad (siin romaanis on kahel korral mainitud kasse, kes elavad uutes asundustes hiirepüüdjatena), siis looduslik tasakaal hoiab nende populatsiooni sobivates piirides (mul ei tule ette, et tõelised metskassid ujutaksid metsa-alasid üle)? Samas, kui siin raamatus on hirveküllus (nt ühel tegelasel sai esimestel aastatel hirveliha tuimast söömisest kõrini), siis kus on kiskjad? Hea küll, küllap lugemishoos ei märganud viiteid huntidele jne (kuigi vähemalt kord mainiti, et laibad jäetakse raipesööjatele).

Aga jah, gripihooajaks on see pisut ehmatav lugemine.

päikesejänku ja sada raamatut
marcalt maailmale
lugemissoovitus 
reaktor

August Strindberg – Hullu mehe kaitsekõne (2015)

Romaani kohta on raske midagi öelda – kirjandusklassik õiendab arveid oma endise abikaasaga. Kirglikult ja literatuurselt. Eks tekib küsimus, kas sellist intiimset lugu ikka sobib avalikuks kirjutada... ja suhe koosneb teatavasti kahest inimesest; autorilt saame vaid ühe vaatenurga (muidugi, kas jutustajat saab automaatselt autoriga samastada). (Kui pole ilukirjandus, miks siis „Aja vaimu“ sari pidanuks seda publitseerima?)

Igal juhul, mehepoolne kirglik ülevaade ühe suhte ajaloost. Armastus ja armukadedus, usaldus ja kahtlused. (Ja raha.) Autori vaated naissoo rollile ühiskonnas on õige... pahupidisel moel modernsed sellise omal ajal moodsa / radikaalse autori kohta. Strindberg saab hakkama sellega, et suhte mõlemad osapooled on ühtviisi ebasümpaatsed – mis viib mõttele, et mida pidid üle elama nende kolm last, kes ajapikku lisandusid sellesse perekonda (eriti kui kahe lapse puhul oli mehel kahtlus oma isaduses – kuigi jutustaja annab mõnel korral teada, nagu talle oleksid lapsed kallimad kui naisele (mitte et selle suhteklaarimise maratonis eriti lastest juttu oleks)). Mida küll võisid kaasaegsed arvata sellisest kirjanduslikust (või on see üldse ilukirjanduslik?) südamepuistamisest ja musta pesu välja riputamisest? Kõik selleks, et Strindberg saaks lahjendada oma sarvekandja „kuulsust“? Ehk olen väikekodanlane, aga niisugune avalikkuse ees isiklik arveteklaarimine tundub mulle kohatu.

Mehe soovitused lugejatele, et kuidas tegelda abikaasa hüsteeriahoogudega, on kergelt õudustäratavad – eriti kui samas on ära toodud selliste meetodite võrdlemisi masendavad tulemused. Ja miks küll naine (mehe/autori tõlgenduses) meest selliseks monstrumiks pidas? Eks romaanis on provokatiivsus nii selgelt lehkav, et suurt ei soovikski selle õnge haakuda. No mida ja kui palju sa ikka arutled Strindbergi vaadetest naissoole ja ta enda minapildist? Las siis olla selline kirglik paatos.

„Lasku põlvili, Simson; toeta oma pea tema reitele, suru oma põsk tema puusade vastu, palu talt vabandust oma karmide sõnade pärast – millest ta pole tuhkagi aru saanud -, eita oma mõistust, loobu oma tõekspidamistest ja armasta teda! Nagu ori, kes sa ju oled! Lööd kõhklema valge suka ees, sina, kes sa pead end piisavalt tugevaks, et muuta maailma! Ja tema, ta armastab sind ainult siis, kui oled end alandanud. Ta ostab su ühe minuti kestvate tõmbluste eest, mida ta sulle pakub, väga odava hinnaga tema jaoks, tema ise ei jää ju millestki ilma, tühjendades su mõnest tilgast sinu parimast verest!“ (lk 144-145)

„Oh mind õnnetut! Ta on ostnud väikesed kaunid kingad, ja ma olen tema võimuses! Olgu ma neetud! Ta on tõmmanud jalga mustad sukad, need muudavad sääremarja täidlasemaks, ja põlv selle leinaloori taga tundub valge, väga elus. Alusseelikutepilvest välja ulatuvatel mustadel säärtel on mulle lausa saatanlik mõju! Need on nagu kaks matuserongi ees kantavat leinasaua, mis valvavad hauda, kuhu ma iga hinna eest tahan külvata oma eluseemne, oma vere essentsi.“ (lk 152)

sirp

päevaleht

sehkendaja

lvkrk

lugemiselamused

kultuuritarbija 60+

Paul Cornell – The Copenhagen Interpretation (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Agent Hamilton satub taas seiklustesse, mis võiks põhjustada maailma suurvõimude tasakaalu häirimise – ent nagu teada, suurriikide vaheline sõda tähendaks maailma hävitamist. Küsimus on infos, mida suurriigid omavahel delikaatselt jagavad, et kõik tasakaalus püsiks – nimelt on avastatud kosmoses sellised hiiglaslikud kogumid, mis koosnevad... võõrrasside hingedest. Olend sureb, 21 grammi kaaluv hing lahkub ta kehast, ning ühineb teiste hingedega. Astronoomid on kaardistanud maailmaruumist mitu asukohta, kus need hinged on kogunenud. Et siis... kui mõni suurvõim saaks asuda kontakti sellise hingekolooniaga, siis oleks tal hoomamatu infoallikas võõrrasside tegemiste kohta. Kuid suurvõimud on vaikimisi otsustanud, et tasakaalu nimel nad ei astu “eraviisilisi” samme kontakti loomiseks.

Kuid jutt on sellest, et 15 aastat tagasi läks kaduma isik, kes pidi toimetama selle kosmosehingede kaardistuse Britanniast Taani kuningavõimule. Sellistel sõnumiviijatel on erilised turvamehhanismid, mis ei lase saladusi võõrastele avaldada. Nojah, nüüd siis korraga ilmub see 15 aastat kadunud isik Kopenhaagenisse, ning Hamilton saadetakse asja selgitama. See naine... on Hamiltoni noorpõlve kireobjekt ja kummalisel kombel näeb ta ikka välja kui 18-aastane neiu. Ja tuleb välja, et ta vangistasid pahad relvakauplejad, kes soovisid omandada seda hingekaarti. Keset vestlust rünnatakse Hamiltoni ja naise turvapaika ning nad peavad põgenema. Kuid see niiväga ei õnnestu...

“Because when you approach the speed of light, time slows down. Just for you. Yeah, I know how mad it sound! It's like God starts looking at you differently!” (lk 207)

Et siis selline möllulugu alternatiivsest 19. sajandi Euroopast. Cornellil on pidevalt gaas põhjas ning Hamilton saab hooga vastu päid ja jalgu, millegipärast püütakse teda muudkui nina- ja munepidi vedada. Eks siin kajastub Bond ja kurjamid, ainult et... 19. sajandi ja kosmoseuuringute soustis (külm sõda aurupunkmaailma tingimustes?). Omal moel intrigeeriv ja päris segane.

ulmekirjanduse baas

Robert Silverberg – The Affair (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Chris on küllaltki edukas pintsaklipslane. Ta on abielus ja kahe tütre isa. Chris on niisamuti telepaat, kes otsib hingesugulast – kuid vaimsetel lainepikkustel on kuulda vaid segaste telepaatide vaimselt häiritud kõne või üldse arusaamatut möginat. Mis seal ikka, Chris armastab oma naist ja vahel ärireisidega kaasnevat mõnd üheöösuhet.

Aga korraga tabab mees telepaatilisel lainepikkusel surfates... Laureli. Nende vahel tekib otsekohe klapp, tõelised hingesugulased, nad saavad rääkida kõigest, mõistavad üksteist; mõne aja pärast hakkavad nad koguni telepaatiliselt üksteist orgasmi viima – naine saadab kujutluse, kuidas ookean meest hellitab, mees omakorda saadab naisele seksika mao, kes Laureli keha hellitab ja penetreerib. Külluslik seks tekitab vajaduse enamaks – et nad reaalselt kohtuks. Kuid naine keeldub sellest, sest telepaadid ei suuda üksteise lähedust taluda, energiad lähevad krussi ja siis pole võimalik suhelda (naisel on selline kogemus varasemast). Poolteist aastat nad harrastavad seda telepaatilist salasuhet, kuni viimaks nad ei suuda vastu panna patu lihaksaamisele ja nad otsustavad kohtuda. Kuid sellega kaasneb üks tingimus.

Et selline kirglik armulugu. Kui lugedes selgus, et tegemist on telepaatidega, oli pisike pettumus, aga samas ei peagi olema tegemist ufokate või muu sellise värgiga. Kumbki tegelane elab oma abielu ja teostab end töö kaudu, neil pole otsest soovi tavaelust loobuda, nad tahavad vaid kogeda seda vapustavat ühinemist – muidugi, ka telepaatiline seks pole just unelm, tahaks ka elavat keha ja teise sooja hingeõhku jms. Ent, sellega kaasneb probleem. Lugu algselt ilmunud Playboys, sellest siis vast... meelam toon.

ulmekirjanduse baas

Virgo Sirvi – Suudlus surnuaial: Liblikamängu-tüdruk (2015)

Ooperikriitik Andra seiklustel oli nüüd mõningane vahe (viimane raamat ilmus 2009), aga nagu näha – ta on tagasi. Kuigi politseinik Jaan tegi teisele naisele lapse ja seepärast nad lõpetasid oma kirgliku vahekorra... lahendavad nüüd koos järjekordset mõrvamüsteeriumi ning ei suuda end malbelt vaka all hoida. Seekordne juhtum on hoiatus sellest, et alkohol võtab mõistuselt ohjad ning veri on veest paksem. Muidugi ei puudu raamatust kultuursed hetked – lisaks tavapärasele Pärnule on ka Riia sutsakas.

Aga lisaks mõrvale on huvitav lahti harutada viidete abil Andra elu enne Jaaniga tutvumist. Nimelt algab lugu sellest, et Andra satub kogemata kombel oma koolipõlves armastatud Aivarile peetavale mälestusteenistusele – möödunud on täpselt viis aastat sellest päevast, kui Aivar lahkus (lk 10). See mälestamine toimub millalgi suvel, kuigi hiljem on juttu, et Aivari lahkumine oli kooliaasta algul, mil noored alustasid muusikaakadeemias teist õppeaastat (lk 16). Ehk nüüd tekib küsimus, et millal ja kui vanalt Andra õppis muusikaakadeemias klaverit – kui ta praegu on kolmekümnendates naine. Kui Aivariga juhtunust sai Andra üle alles Jaaniga suhtes olles (lk 21), siis enne politseinikut oli Andra (vähem kui viie aasta jooksul, sest ka Jaaniga sai mõnda aega kirge jagatud) mitme mehega edutult kooselu katsetanud (lk 69) – järjekordne küsimus või mõttekoht siis selles, et algselt jäi tekstist mulje, et Aivari ja Jaani vahel elanuks naine justkui üsna kirevaba elu, aga... küllap siis ikka mitte? Võibolla möödus Aivari surmast hoopis viisteist aastat ja muusikaakadeemia kooliaasta alguseks võib pidada mõnd suvekursust? Veidral moel on päris põnev mõrvaloo kõrval uurida Andra enese minevikku.

Kuigi Sirvi kriminullisari pole just kirjanduslikult ambitsioonikas, siis mingil nostalgilisel moel mulle päris meeldib lugeda selle naise juhtumistest. Ja eks nüüd jäi mitu otsa lahtiseks... et Jaan... ja kuhu kadus Andrus... Pluss seegi, et ega tänapäevane kriminaalromaan ei pea tingimata sisaldama noir- või ultravägivalda.

Mary Roach – Lonks. Seiklused seedetraktis (2014)

Populaarteaduslik raamat sellest, mis toimub meie sisemuses, seda siis suust pärakuni. Mis imeasi on sülg ja mis värk on kõhutuultega. Millised tabud meid kammitsevad, kui tegemist on kehavedelikega (tõsi küll, uriinist pole juttu). Raamatu peamine õpetussõna on ehk see, et kui tahad midagi tõeliselt kasulikku süüa, siis tarvita selleks tapetud loomade siseelundeid – need on tõeliselt rammusad vitamiiniallikad. Parem maks ja keel ja munandid kui hõrgutav tailiha. Ja eks seegi, et kõhutuultest pole mingit pääsu – kui just nende vähendamise nimel ei loobu mitmesugustest headest söökidest ja jookidest (lk 217).

Eks see raamat olegi omamoodi ekskursioon toitumise ja inimese siseelundite uurimise ajalukku. Piisavalt selge ja meelelahutuslik, et on loetav igale tavasurelikule. Kuigi autor lubab, et käsitlemist leiavad mitmed fuih-teemad, pole see lugemisel sugugi häiriv; paneb lihtsalt mõtlema erinevatele kommetele, mis kultuuriga kaasnevad. Tekst on vast kokkuvõte uurimisseisudest, sest nagu näha, on inimkeha mõnigi toimimisviis senini hämar. Aga eks näis. Püüdkem süüa siseelundeid...

„Inimeste meelte avamiseks uutele toitudele polegi teinekord vaja muud, kui saada nad korraks neid proovima. Uuringud on näidanud, et kui inimesed proovivad midagi piisavalt sageli, hakkab see neile arvatavasti meeldima.“ (lk 59)

postimees

C.S.E. Cooney – The Canary of Candletown (The Mammoth Book of Steampunk Adventures, 2014)

Igati kurblik lugu Candletowni kaevuritest. Loo kangelanna on pärit kaevurite perest (kaheksas järeltulija!) ja lapsest saati kaevandustes töötanud, õieti on ta kaevanduse omand. Nüüdseks on ta 18-aastane neiu, kes on põhimõtteliselt unustanud (või täpsemini öeldes: pole teadlik) elu inimlikumast küljest. Ta vaid tegutseb kaevanduse käikudes, maa peal käib ta magamas. Aga ühel päeval määratakse ta üürituppa uus kaaslane – sakslanna, kes on neiu täielik vastand. Pikk, blond, elukogemused – tegemist on endise revolutsionääriga, kes on tegutsenud Euroopa 19. sajandi keskpaiga töölismässudes ja nüüd Ameerikasse pagenud. Naised armuvad. Blond jutustab oma minevikust kangelaslikke lugusid, brünett kuulab ja suudleb (sest ta on kaotanud kõnevõime ja algselt ilmus lugu queer-aurupungi kogumikus). Aga ükskord lahvatab leek... ja loo kangelanna plahvatab – tõsi küll, veidi valel ajal ja kohas.

„The Operators of Candletown are its guardians. They are the law, and the law is coal. This is the century of steam. No height too high, no depth too distant, no horizon unpursued. The world runs on fume and fire. Whoever holds the fire owns the aluminium dragons of the sky, the iron serpents of the earth, the steel-plated leviathans of the sea.“ (lk 196-197)

Et tegemist aurupungiga, siis selles Ameerika kaevanduses töötavad vigastest inimestest loodud kõhedustäratavad monstrum-mechad. Kui esmatutvus Cooneyga oli õige riivatu, siis see lugu... on zolaliku naturalismihõnguga aurupunk. Töölisklassi rõhumine jne, eks see omamoodi muinasjutulik ole.

Jack Devine – Head jahti. Ameerika agendijuhi lugu (2015)

Tegemist on siis LKA ühe endise juhtivtöötaja tagasivaatega tööst luureagentuuris ning tema kogemustega julgeolekupoliitika elluviimisest. Raamat pole kirjutatud karjuvalt ameerikalikke väärtusi pealesuruvalt positsioonilt, Devine on üldiselt üsna kaine ja kriitiline analüüsija.

Mees töötas organisatsioonis 32 aastat, oli tegev Lõuna- ja Ladina-Ameerikas, minu silmadele vast kurikuulsaimaks oli operatsioon Afganistani islamivõitlejatele relvastuse muretsemine (hiinlastelt ja egiptlastelt), et need saaks 1980. aastatel võidelda nõukogude vägedega. Ja milline rõõm, kui nende käsutusse jõudsid Stingerid ja nõukogude õhujõud kaotasid suurema kontrolli olukorra üle. Eks takkajärgi paneb imestama, mis võinuks juhtuda, kui LKA poleks nii mastaapselt abistanud, kui kiiresti jooksnuks Nõukogude Liidu toetatav võimuaparaat verest tühjaks. Aga hea küll, selline ajuvaba spekuleerimine ei käi kuidagi selle raamatuga kokku.

Devine on üsna kriitiline sõjajõu kasutamise suhtes – Ameerikale sobivaid muudatusi tuleb toetada pigem materiaalselt ja salaoperatsioonidega (siin on mitu nõuet, mida tuleks järgida). Tegelda tuleb põhjuste, mitte tagajärgedega – nõudlust tuleb vähendada, kuna lihtsalt tähtsaima pea maharaiumine annab võimaluse väiksematele tegijatele jõudsamalt peale kasvamiseks. See käib nii äärmuslaste kui narkovastase võitluse kohta, mõlemaga oli Devine lähedalt seotud.

LKA kui organisatsioon saab nii kiita kui laita. On põhimõtted, mis töötavad hästi, on valusaid möödalaskmisi juhtide töös. Devine'i arvates on probleemiks HUMINTi tähtsuse vähenemine ja SIGINTi tähtsuse tõus – ta on küll oma jutu järgi pigem uue tehnoloogia pooldaja, kuid peab väga oluliseks reaalsete agentide kohalolu igas maailmanurgas. Eks küsimus ole, kui eetiline on kõiksugu erasfääri andmete kogumine... Devine'i järgi on see tänapäeva maailmas paratamatu nähe.

Raamatu viimane osa Devine'i agentuurijärgsest tööst, kui ta on osanik äriluuret pakkuvas ettevõttes. Niisamuti analüüsib ta siin selle sajandi julgeolekuküsimusi, muuhulgas ennustades Hiina mulli lõhkemist ja Ameerika maavägede vähendamist. Eks tekst lõppeb 2014. aasta seisuga, nii on Ukraina ja Süüria konfliktid tagaplaanil.

„Selle asemel keskendub meie strateegia peaaegu ainuliselt terroristide hävitamisele – mis on kahtlemata hea eesmärk, kuid islami ekstremismi levikut see kindlasti tulemuslikult peatada ei aita.
LKA salamissiooniks peaks selles vallas olema mõõdukat islamit propageerivate üksikisikute, rühmade, sotsiaalsete süsteemide ja meediaväljundite leidmine ja toetamine, rakendades paljuski samasuguseid võtteid, mida me kasutasime külma sõja ajal. Toonase võitluse käigus toetasime paljusid rühmitusi, mis võitlesid ühise eesmärgi nimel: kommunismi takistamine. Samas me ei oodanud neilt meie konstitutsiooni või ameerikaliku elulaadi omaksvõtmist. Ka praegused püüdlused peaksid keskenduma kõigile neile erinevatele rühmitustele, kelle eesmärk on radikaalse islami neutraliseerimine. Nimetatud programm ei tohiks jätta muljet, nagu oleks selle taga USA või nagu kattuks see täielikult meie tõekspidamistega. Just seetõttu on LKA selle rakendamiseks ideaalselt sobiv organisatsioo. See on üks ja ainus ideede lahingutander, kus meil on tõeline võimalus islamiohtu vähendada ning sellest tulenevalt suurendada riiklikku julgeolekut ning pikemas perspektiivis ka kaitsta kodumaad.“ (lk 355-356)

Karina-Louisa Puht – Võidetud tüdruk (2016)

Kui mõni feminist juhtuks seda romaani lugema, oleks ta algul segaduses ja seejärel kuri. On noor naine, kes on igati näruse mineviku ja olevikuga, ning kes justkui võitleks oma heaolu nimel... kuid tegelikult on ta kuumade meeste mängukann – mehed sõidavad koguni võidu selle nimel, kumb neist saab naisega suhelda, kellele kuulub „võidetud tüdruk“ (neiul puudub reaktsioon sellise, ee, võidetuse üle, tema on vaimustatud sellisest glamuursest võistlusmomendist). Üpris ehmatav, et noor autor toodab sellist machokultuuri: muidugi, arvesse tuleb võtta ingliskeelsete armastus- või kireromaanide tootmist, mis kubisevad sellistest adrenaliinirikastest lugudest.

Samas pole tekst lihtsalt kirjeldus mõistustvõtvast armastusest, siin on palju lähisuhtevägivalda, mis jõuab traagilise finaalini. Kuid põhjendus, et selles vägivallas on muuhulgas süüdi nö antikangelase bipolaarne häire, paneb mul natuke kukalt kratsima, aga küllap ma pole lihtsalt tuttav suhtevägivalla põhjustega, olen senini arvanud, et bipolaarsus on üldiselt... kuidagi taustategelane. Nojah, see pole asi, millega siin mõtlematult targutada.

Lugu leiab aset Ameerikas (seal on millegipärast käibel eurod), kus orvuna kasvanud 19-aastane Arizona on lummatud kiiretest autodest ja sellega kaasneva melu maailmast, ning on segadusseajava ja häiriva valiku ees – kas olla koos Brandoniga, kellega ta on viimased aastad koos elanud, või saada lähemalt tuttavaks kauni Nathaniga, kes on glamuursete driftingu võistluste staar. Brandon pole driftingus (kui see on ikka õige termin) nii kõva tegija, pealegi on ta Arizonaga vägivaldne (kuna mees on bipolaarne). Kuid ta on siiski oma ja pealegi pole Arizonal kuskil mujal elada kui Brandoni kamba majas. Aga Nathan... tema paneb noore neiu südame hoopis muudmoodi põksuma, temaga kogeb Arizona esmakordselt orgasmi. Ehk siis romaan kirjeldabki seda kuuma ja vägivaldset tralli, kui neiu kahe mehe vahel pendeldab ja erinevaid pettumusi kogeb.

„Kilkasin ja jooksin tema eest ära, aga ilmselgelt ei ületa purjus tüdruku kiirus kaine mõistusega kutti, kelle sportlik keha on lausa treenitud sellisteks olukordadeks.“ (lk 120)

Et autor on vist päris noor, siis pole ta paratamatult just osavaim kirjutaja, see võtab küpsemiseks aega. Seda enam mind hämmastab, et siiski nii noorelt terve romaan kokku panna... see pole üldsegi naljaasi. Romaani algus on rabe, aga on tunda, et teksti edenedes on autor üha mugavamalt sõiduvette asetunud. Pean paratamatult rõhutama, et ma ei kuulu sellise kirjanduse lugejate sihtgruppi, seetõttu võtan vahel sellist noortäiskasvanute maailma natuke campilikult. Aga nagu öeldud, teatud käsitööoskused lisanduvad vaid vanuse ja kogemuste lisandumisega, mingite ideaalide kaotamise või sügavamalt mõistmisega (muidugi, see pole rauda raiutud reegel, autorid on ja peavad olema erinevad).

heli lugemisvara

Cat Rambo – Ticktock Girl (The Mammoth Book of Steampunk Adventures, 2014)

Omamoodi superkangelasest roboti mälestused... käänulisest eluteest. 1895. aastal lõi naisõiguslasest teadlane endale robotist kaaslase. Koos käidi demonstratsioonidel, kuigi teised naised võõrustasid seda olendit, oli robot naisõiguslastele heaks ihukaitseks vihaste vastaste eest. Viimaks leidis looja, et robotit saaks kasutada otstarbekamalt – seda siis võitluses kuritegevusega (kus pahatihti on just naised ohvriteks). Robot taribki kurikuulsaid ja ootamatuid kurjategijaid Scotland Yardi. Ent juhtub sedasi, et ta looja sureb vanglas, kus naine oli osaline näljastreigis. Robot jäi aastateks ooterežiimile – selline oli käsk ja ega keegi muu temaga tegeleda ei tahtnud. Viimaks müüdi ta maha jne, kuni ühel ostis sellise antikvaarse roboti inimene, kes võitleb mehhaaniliste olendite õiguste ees... ja soovib anda robotile uue elu. Kuid robotil polnud vaja vabadust, tema pidi võitlema kuritegevusega, ja nii sattus ta kokku... ühe värdjaga, kelle ta oli kinni püüdnud juba sajand varem. Sel mehel on robotile halb üllatus...

Et lühikest lugu nii pikalt ümber jutustada... no midagi peaks ju kirjutama või nii. Kergelt feministlik lugu, kus naisevälimusega robot kogeb vaat et hullemat kohtlemist kui naised selles meeste valitsetavas maailmas. Omamoodi tundetu (sest robotil pole tundeid) eksirännak momentülesvõtetega – sest robot ei näe oma eksistentsi inimestega sarnaselt voolava jõena, tema mälestused on kronoloogiliselt järjestatud hetked (mis küll selles loos pole kronoloogiliselt – et oleks dramaatilisem!). Üldiselt küll keskpärane tekst.

Robert Reed – The Good Hand (Year's Best SF 16, 2011)

Alternatiivajalooline lugu maailmast, kus Teise maailmasõja lõppedes on ameeriklastel õnnestunud varjata teste riikide eest oma tuumarelvatehnoloogiat ning nüüd aastakümneid hiljem omabki tuumarelva vaid USA. Tõepoolest, seetõttu ollakse üleilmne liider, tõelise Pax Americana kehtestaja... ja vägagi kiivalt valvatakse üle maailma seda, et ükski teine riik tuumatehnoloogiat ei omandaks. Mis on viinud vajadusel välja kasvõi selleni, et tuumapommiga hävitatakse ohtlik rajatis – nagu see on juhtunud näiteks Iisraelis, Negevi kõrbes.

Lugu ise on ühest ameerika firma esindajast, kes on saadetud Prantsusmaale tehinguid sõlmima. Eurooplased pole just vaimustunud, et nad peavad USA lõa otsas olema (kui nüüd õieti aru sain, on peale Teist maailmasõda Saksamaa senini ameeriklaste hallatav nukuriik), inimesed on vaat et valmis sellele firmaesindajale näkku sülgama (mitte et see meest eriliselt üllataks). Lood lähevad veelgi halvemaks, sest peagi selgub, et prantslased on salaja tegelenud Alžeeria kõrbes tuumatehnoloogia rajamisega, mille nüüd ameeriklased õhulöökidega hävitavad. Uudised teatavad, et järgmisel päeval pommitavad ameeriklased maatasa Grenoble's asuva uraanirikastamise tehase – etteteatamine on selleks, et tsiviilohvreid vältida. Kuid prantslastest aktivistidel on teised plaanid ja selleks on vaja ameeriklastest pantvange...

Et siis maailm, kus valitseb Pax Americana, mille tulemuseks on... nuhkimisaltid salateenistused ja kodanikeõiguste teatud piirangud. Ja muu maailm, mis on vägagi kuri, et ollakse nõrgemal positsioonil ja piiratud tehnoloogilise arenguga. Nojah, Reedi alternatiivajalooline visioon, ega selline täringuheide poleks ka maailmarahu ja üleüldist õnne toonud.

ulmekirjanduse baas

Brian Staveley – The Log Goblin (Tor.com, 9.12.2015)

Lugu mehest, kes elab üksinda metsas. Miks, ei tea. Igatahes on tal seal maja ja et metsas ellu jääda, selleks tuleb kohapeal kasvõi kütet teha. Nii võtab ta ükskord maha vana kuivava pöögipuu, saeb pakkudeks ja lõhub küttepuudeks ning veab sara alla kuivama. Talvel ta kohe pöögivarudeni ei jõua, aga kui viimaks see võimalus avaneb, märkab mees, et keegi on puuriidast justkui pöögihalge näpanud. Möödub paar päeva ja pöögivarud vaikselt vähenevad. Ta otsustab ööseks valvesse jääda, et see imelik varas tabada – miks peaks keegi igal öösel sõitma kuhugi metsatee lõppu, et sületäis puid varastada?

Öö on külm jne, kuid ühel hetkel ongi ootamatu külaline kohal – rohekaspruun põlvepikkune paharet („goblin“), kes võttis riidast ühe jämeda puuhalu ning hakkas seda metsa tarima. Nojah, kuigi mees polnud varem sellist elukat kohanud, oli selge, et näppajaks on just olend, mida nimetatakse paharetiks. Mees hiilis talle järele ning viimaks jõuti kohta, kus varem oli seisnud pöögipuu – ja seal olid nüüd teised eelmistel öödel näpatud puuhalud. Järgmisel ööl luuras mees jälle pahareti järele, ning viimaks kõnetas teda. Paharet... on õige turris, et miks mees selle vana puu maha võttis... Aga mis põhjusel paharet nii käitus, ei hakka paljastama.

Selline lühike mõne-minuti-lugemine (kui soovi lugeda: siit). Metsas ei saa niisama asjatada ja kõike enda omaks pidada, metsal on pikem ajalugu kui üks tühine inimelu. Ja eks see ole tarvilikuks õpetussõnaks meile kõigile.

Andrus Kivirähk – Köster (Looming #1, 2016)

Kivirähk on taas Lutsu ette võtnud ning seekord „Kevade“ läbi kirjutanud – köstri vaatepunktist. Lugu räägib siis sellest, kuidas köster istub öösel üksi kambris ning joob salaja kangemat ja nosib Tõnissonilt võetud lihapraadi (iga nädal saab nii toidulisa, sest näljane Tõnisson tuleb ikka tundi lihakäntsakaga). Salaja, sest naine ei luba süüa liha ega juua alkoholi (tervisele kahjulik!). Ent nüüd köstriproua magab, mees saab olla omaette ning olnule tagasi mõelda. Neab teine paunverelasi, kes pole viljatud ning neid lapsi kooli saadavad. Mõtleb oma lapsepõlvele ja vanematele ning kuidas temast üldse köster ja naisemees sai. Ja Toots ja Imelik ja Tõnisson ja Teele ja Kiir, kõik nendega juhtunu saab läbi võetud ning köstrilt ausa hinnangu.

Kuid... on ka Arno Tali, kellest õpetaja Laur ootab nii paljut. Tali ärritab köstrit kõige enam, sest temas näeb mees ennast noorena, kõik need ootused-lootused, ent tuli hoopis... tuhmide laste karjatamine. Või see Lible ja tema jumalavallatu elu... tuleb välja, et tegelikult on kirikumõisa köögitüdruk Mari... köstril südame palavikuliselt tuksuma pannud. Köstriproua, võeh... vaat hoopis Mari, tema... Köster jääb öö edenedes üha enam purju.

„Joon parem viina, viin on hea. Ja need Tootsi raamatud indiaanlastest on ka head, ma ikka salaja loen neid vahel ja mõtlen, kui tore oleks Lible ära skalpeerida. Nüliksin tal peanaha maha nagu naksti ja läheksin ja vehiksin sellega Mari magamiskambri akna all. Et näed, siin on see jõevee tagurpidi pööraja! See kiimas kõuts, kes sind jõe ääres muudkui näpistab ja krabab! Mina, kallis Mari, armastan sind päriselt! Igatsen sind! Sa oled mulle kallis, mis sellest, et ma köster olen! Unusta see ära! Tahad, ma võtan Arno Talilt viiuli ära, lükkan ta jõkke tükkis õpetaja Lauriga ja mängin sulle ise... Ma oskan!“ (lk 23-24)

Ühesõnaga, kui ei viitsi „Kevadet“ läbi lugeda ja lapsevanem on nõus seda kirjatükki ette lugema, saaks siit ehk üpris vildaka kokkuvõtte meie kõigi poolt armastatud romaanist. Eks nüüd oleks ka kiusatus lugeda õpetaja Lauri vaatepunkti selle romaani sündmustele, kuigi paratamatult tekib kerge õud, et milliseid salaasju võib tegelikult see poolpühalik kuju taustal ajada.

Kindlasti pole tegemist Kivirähki säravaimate lühijuttude hulka kuuluva tekstiga, aga et tegu niivõrd tuntud loo ümberkirjutamisega, siis ikkagi päris mõnuga loetav. Lapsepõlves idaneb tulevik.

John Irving - Kuni ma su leian (2008)

Tuleb tänada õnne, et see romaan on eesti keeles ühes tükis välja antud, nii mõnigi kirjastus võinuks tunda kiusatust seda kahes või kolmes osas trükkida. Näiteks eraldada Jacki noorusaastad, täiskasvanuks saamine ja üksindusaastad (Emma ja Alice'i lahkumisele järgnenud periood on üsna kurb lugu üksindusest ja kahtlustest ja otsingutest - kui pole enam lähedasi inimesi, kellega rääkida jne). Aga jah, õnneks on 800-leheküljeline tellis, mille läbimine on üsna elamusterohke kogemus. Nagu ikka, olen seda raamatut varem lugenud.

Eks see peenisekeskne lugu võib mõnele lugejale üsna kaelamurdvaks osutuda, ja üldse seksuaalsusega seonduv - ehk on siin küsimus lapsepõlve kuritarvitustes, mida noor Jack erinevate naisterahvastega läbi elas, kõiksugu pop-psühhoanalüüsi annaks siin üles keerutada. Muidugi, ehk tahtiski autor vinti jätkuvalt üle võlli keerata, kõik need naised ja neiud, kellega Jack seksis... omal moel see viiski sellise katastroofini nagu Sallyga juhtunu (siin lihtsalt ei saa kuidagi Jackile õigustusi või vabandusi leida, see on tõepoolest tülgastav).

Muidugi, romaan pole seksuaalsusest. See on eneseleidmisest, mis kulgeb peategelasele õige vaevaliselt ja kestab aastakümneid. Paranoiamuinasjutt, kui Jackile selgub, milline trall tegelikult ta elu ümber käib... Järele mõeldes võiksid sellised avastused üsna jalust maha lüüa - keda üldse võib usaldada? Milline lähedane või tuttav on sinuga, mitte mõni valvekoer? Aga jah, see läheb juba liialt spoilerdamiseks.

Vahel tundub, et romaan on liialt mahukas, nii mõnegi kulminatsiooni puhul tundub mõneti uskumatu, et romaan jätkub veel ja enamgi. Näiteks "Garpi maailma" tegelaste järellood oli midagi sellist, millest võinuks vabalt loobuda - käesolev romaan lihtsalt jätkub ja jätkub, kuni siis... Ning eks lõpplahendus on niisamuti selline, et võinuks kummi pikalt edasi venitada. Nüüd ei taha mõnda aega Irvingu tõlkeid puudutada (on veel kaks romaani, mida pole avapeatükkidest edasi lugenud, millegipärast ei istunud ning hetkel pole jaksu uuesti proovimiseks).

Jonathan Strahan, Lou Anders – Swords & Dark Magic. The New Sword and Sorcery (2010)

Juustusest kaanepildist hoolimata on tegu mõnusa antoloogiaga – nelja hea või väga hea loo (Kiernan, Erikson, Cherryh, Abercrombie) kõrval on vaid kaks teksti (Wolfe, Shea), mis panid põhjalikumalt hambaid kiristama; eks mõnuga loetavaid lugusid oli veelgi. Hea on avastada autoreid, kellega võiks tulevikus rohkem kokku puutuda (Erikson, Cherryh, Lebbon, Keyes); suuremat emotsiooni ei tekitanud mulle vaid kahe tundmatu autori tekstid (Enge, Willingham). Antoloogias on viis teksti, mis kuuluvad suurematesse tsüklitesse (samas Abercrombie ja ehk ka Eriksoni lood on autorite romaanidele kaasajooksikuteks) – ehk Silverbergi, Nixi ja Cooki tekstimaailmadega peaks võimalusel lähemalt tutvuma; Moorcocki ja Shea pakutu jätab seni ükskõikseks.

Kogumiku parimaks on Kiernani kiiksuga lugu, kus naistegelane tegutseb žanri alfameeskangelase klišeedes... aga see pole ainus külg, mis selle loo puhul "nihu" on. Cherryhi tekst nõudis suuremat pusimist ja tasuks siis rohkem küsimusi. Eriksoni tumedus oli ehk minu jaoks kõige enam mõõga & musta maagia vaimus, mille otseseks vastandiks siis Abercrombie "kangelaste" ebaõnnestumised. Nö keskmike hulgast pakkus enam rõõmu Nix, Lebbon, Silverberg ja Lynch; paistab, et oma algsest Parkeri-tuhinast hakkan vaikselt paranema (aga tõepoolest, 2015. aastal oli mulle enim mokkamööda ulmelugu just Merebartoni draakonitapja juhtum). Eks huvitav ole seegi, et kogumiku konkurentsitult igavaim tekst on Wolfe'i hämafantasy, mis samas on leidnud taastrükkimist mitmes muus antoloogias.

Sel raamatul on veel üks hea külg – nimelt on sel niisugune formaat, mida on mõnus lugeda. Ei pea kahe käega raamatut kinni hoidma (nagu näiteks taskuformaadis "Fearsome Journeys'iga"), mistõttu oli hea kasutada kasvõi öökapiraamatuna (kerge masendusega mõtlen, et mu järgmine fantasy antoloogia on kahekäelugemine, ei taha seda nüüd kättegi võtta).

Steven Erikson “Goats of Glory” 6/10

Glen Cook “Tides Elba: A Tale of the Black Company” 4/10

Gene Wolfe “Bloodsport” 3/10

James Enge “The Singing Spear” 5/10

C.J. Cherryh “A Wizard in Wiscezan” 6/10

K.J. Parker “A Rich Full Week” 5/10

Garth Nix “A Suitable Present for a Sorcerous Puppet” 5/10

Michael Moorcock “Red Pearls: An Elric Story” 4/10

Tim Lebbon “The Deification of Dal Bamore: A Tale from Echo City” 5/10

Robert Silverberg “Dark Times at the Midnight Market” 5/10

Greg Keyes “The Undefiled” 5/10

Michael Shea “Hew the Tintmaster” 3/10

Scott Lynch “In the Stacks” 5/10

Tanith Lee “Two Lions, a Witch, and the War-Robe” 4/10

Caitlin R. Kiernan “The Sea Troll's Daughter” 7/10

Bill Willingham “Thieves of Daring” 5/10

Joe Abercrombie “The Fool Jobs” 6/10

ulmekirjanduse baas

John Scalzi – Tondibrigaadid (2015)

Kui sulle meeldib Scalzi, siis loe ka Leo Kunnase “Gort Ashryni” romaane; ja kui meeldib Kunnas, siis loe John Scalzi “Vanamehe sõda” ja “Tondibrigaade”. Ma pole esimene ega viimane, kes selliseid paralleele eesti autoriga tõmbab (ulmebaasi lugejad räägivad küll eelkõige Heinleinist; romaanis teeb Scalzi omakorda kerge kummarduse kolmele autorile: Martin, Stross ja Pohl (lk 146)), aga tõepoolest, millegipärast torkas see lugedes pähe. Mõlemas luuakse supersõdurid, mõlemas on tegu maailmaruumi ohtralt täitvate võõrliikidega (okei, siin on muidugi liikide arvukuse suhtes kvantitatiivsed erinevused), mõlemas peavad kangelased tegema otsuseid, mil on hiiglaslik mõju. (Noojah, kui nii võtta, pole tegemist just avangardse süžeega.) Ja eks näis, kuhu Scalzi kolmas romaan jõuab (kirjastus lubab, et ehk juba sel aastal ilmub tõlge), praegu on aimata siin raamatus vähehaaval kooruvast suuremast intriigist, mis võimaldab arvata, et supermadin on alles tulemas (Konklaav!).

Romaani üheks küsimuseks on, et mida paganat kujutab endast Kolooniate liit ja milline on selle arusaam teiste intelligentsete rassidega hakkamasaamisest. Kas inimkond (ja selle tuletised) peab vaid hambad ristis võitlema oma koha eest või peaksid nad enam pühenduma reaalsetele kontaktidele teiste sadade (lk 202) intelligentsete rassidega. Kas võidelda või otsida kompromisse (mille käigus on selge, et kokkupõrgetest pole pääsu). Kas Kolooniate liit on põhjendamatult agressiivne? Või reaalselt võttes teistsuguste valikut polegi?

Lugemisel oli mul probleem sellega, et suurt ei mäleta esimese romaane finesse (nt Sagani ja Perry lugu). Igal juhul, siin raamatus on suurem tegevus kanda neil inimolevustel, kes on nö katseklaasides kokku segatud sõjamasinateks. Ja suund on sellele, et liikuda edasi... inimpõhiste sõjardite kohandamisele maailmaruumi eripäradega (ühel missioonil satub peategelane Jared kokku nö uue põlvkonna sõduritega, kes on õige... orgaanilised kivid). Eks mitmel puhul tekib tegelastel küsimus, et millega nende eriväelaste puhul tegemist on – on nad orjad või patrioodid. Millised valikud neil on. Kas neis on üldse midagi... ainukordset järel (niivõrd-kuivõrd võib pidada indiviidi ainukordseks). Ühesõnaga, kui kaugele võib inimmaterjali manipuleerimisega minna ja mis õieti selle tulemuseks on.

Ühelt poolt võib tõdeda, et tore jutukas; teiselt poolt võib tõdeda, et jutukast suurt enamat pole. Hea, et kirjastus on kasutanud originaalkaanekujundust.

ulmekirjanduse baas

Paul Cornell – One of Our Bastards Is Missing (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Järjekordne Hamiltoni lugu (teine neljast), mis on niivõrd krüptiline, et eelteadmisteta ei saaks sellest suurt midagi aru. Seekord on Hamilton kuninglikus pulmas, kus Briti printsess saab ühte Rootsi printsiga (maailmapoliitika jne). Kohal on Euroopa tähtsamate riikide esindajad, muuhulgas preislased, kes pole sellise abielu üle just õnnelikud – sest neil on Rootsiga oma kanad kitkuda. Ja pulmas juhtubki nii, et... preislased viivad läbi salaoperatsiooni tõmbamaks brittidel naha üle kõrvade. Hamilton ei lase sellest ootamatust juhtumist nii kergesti võrku tõmmata, pealegi on tal printsessiga oma salajased (ja romantilised sotid). Ühesõnaga, see pulmatseremoonia on üks paras virrvarr.

Et siis selline britilik alternatiivajalugu, on kosmost ja dimensioone ja kõrgaadlit ning vapraid ja nurjatuid salateenistusi. Ja noh, seekordne lugu laheneb vaid mõne tunni jooksul.

ulmekirjanduse baas

Michael Shea – Hew the Tintmaster (Swords & Dark Magic, 2010)

Nagu ikka, jääb antoloogia viimaseks looks midagi sellist, mida mingil põhjusel pole tahtnud või viitsinud lugeda. Ja nagu ikka, kui viimaks selle teksti käsile võtad, siis ka lihtsalt selle eesmärgiga, et enamvähem kiirelt läbi närida, et saaks lõpuks raamatu riiulisse panna. Nii ka seekord.

Lugu osutub üsna tüütuks tekstiks – läbi erinevate juhtumiste moodustub seltskond, mis vägeva nõia ülesandel peab minema salapärastesse maa-alustesse kooobastesse... ja seal seina ära värvima. Misjärel siis peaks midagi juhtuma. Seltskond on värvikas, teekonnal sihtmärgini juhtub nii mõndagi, neist tähtsusetuim pole ühe üleloomuliku olendi tungiv hoiatus, et nende kavatsetava teo täideviimine tooks kaasa maailmalõpu. Mehed rühivad edasi ning koobastes näevad viimaks...

Et siis selline quest. Hoolikalt ja värvikalt kirjutatud. Mitmekesised tegelaskujud, küll on siin kelm (Cugel the Clever, kes olevat jututsükli peameheks, siin küll üsna kõrvaltegelane) ja meistrid ja mõõgavõitleja, viimases hädas moodustub neist meeskond jne. Aga nagu öeldud, antoloogia viimane lugu ja kuidagi erilist näppu ei torka, siis väga kiindunud süvenemist pakutavasse just pole. Mis pole muidugi mingi vabandus.

ulmekirjanduse baas

Leelo Tungal - Sul on teha mehetöö (1987)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"390. Kas saaks ette kujutada, et kivil on teadvus? Ja kui keegi seda suudabki - äkki see tõestab vaid, et niisugune tühikujutlus ei paku meile mingit huvi?" (lk 195)
"420. Aga kas ma ei saaks ette kujutada, et mind ümbritsevad inimesed on automaadid, kellel puudub teadvus, ehkki nende käitumine on samasugune nagu tavaliselt? - Kui ma seda praegu - üksinda oma toas - ette kujutan, siis ma näen inimesi tardunud pilgul (umbes nagu transis) oma toimetusi tegemas - see kujutlus on vahest jubedavõitu. Aga proovi nüüd tavaolukorras, näiteks tänaval, sellest kujutlusest kinni hoida! Ütle endale näiteks: "Need lapsed seal on vaid automaadid; kogu nende elavus on vaid automatism." Ja need sõnad muutuvad sulle täiesti mittemidagiütlevaks või siis tekib sul mingi jube tunne või midagi sarnast." (lk 205)
"498. Kui ma ütlen, et käskudel "Too mulle suhkrut!" ja "Too mulle piima!" on mõte, kombinatsioonil "Piima mulle suhkrut" aga mõtet ei ole, siis see ei tähenda. nagu poleks niisuguse sõnaühendi hääldamisel mingit tagajärge. Ja kui sellel on nüüd niisugune tagajärg, et teine inimene vahib mulle ammulisui otsa, siis ma ei nimeta seda sellepärast veel käsuks mulle ammulisui otsa vaadata jne., isegi kui ma tahtsingi just niisuguse tagajärje esile kutsuda." ("Filosoofilised uurimused", lk 224-225)

Selleks, et laps saaks priskeks, on vaja kahe jõu koostööd - need on loodus ja tehnika. Kevadel peab põld puhkema! Põld peab andma köögi- ja teravilju, põld peab andma lehmale rullbiskviiti! Hea, et enam ei pea põldu harima hobustega või käsitsi, nii saab rohkem lapsi söönuks. Selles mõttes huvitav tekst, et piltidel on küllaga erinevaid inimesi, aga tekstis mainitakse neid töölisi väga ääriveeri - tähtis on põld ja masinapark, mille koostöös valmib toidumaterjal. Ja töö: see on mehetöö.

Ellen Niit - Meil maal (1985)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"279. Kujuta ette kedagi, kes ütleb: "Mina ju ometi tean, kui pikk ma olen!", ning paneb sealjuures tõenduseks käe oma pealaele!" (lk 160)
"370. Mitte seda ei pea küsima, mis on kujutlused või mis toimub, kui midagi ette kujutatakse, vaid seda, kuidas tarvitatakse sõna "kujutlus". See aga ei tähenda, nagu ma tahaksin rääkida ainult sõnadest. Sest küsimus kujutluse olemuse kohta puudutab sõna "kujutlus" samavõrra nagu minu küsimus. Ja ma ütlen ainult, et seda küsimust ei saa selgeks teha osutamise teel - ei kujutleja ega kellegi teise jaoks, ega ka mingi protsessi kirjeldamise teel. Sõnaseletust küsib ka esimene küsimus, aga ta suunab meie ootuse vale liiki vastusele." (lk 190)
"493. Öeldakse: "Kukk kutsub oma kiremisega kanu kokku" - aga kas mitte siin pole juba aluseks võrdlus meie keelega? - Kas mitte vaatekoht ei muutu täielikult, kui me kujutame ette, et kiremine paneb kanad liikuma mingi füüsikalise toime tõttu?
Kui aga näidataks, millisel viisil sõnad "Tule siia!" kõnetatavale toimivad, nii et lõpuks teatud tingimustel saavad tema jalalihased närviimpulsi jne, - kas siis see lause kaotaks sellega meie jaoks lauseiseloomu?" ("Filosoofilised uurimused", lk 223)

Selle raamatu järgi võib jagada maal elavaid koduloomi kaheks - ühed on nö kasulikud (tootlikud!) loomad (lehmadelt saab piima ja lammastelt villa), teised on lemmikloomad (tore on vaadata põrsapere ruigamist, kuke ja kanapere siblimist, pardid ja haned kaunistavad kenasti tiiki, hobustega on mõnus ratsutada; ning kutsikad ja kiisukesed, kas saab midagi armsamat olla). Joome piima, kanname villaseid sokke.

Eno Raud - Nääripäkapikk (1985)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"472. Sündmuste toimumise ühetaolisusse uskumise loomus saab ehk kõige selgemaks juhul, kui me oodatavat kardame. Miski ei sunniks mind kätt tulle pistma, ehkki ma sain põletada ju ainult minevikus." (lk 218)
"593. Üks filosoofiliste haiguste peapõhjusi on ühekülgne dieet: oma mõtlemist toidetakse ainult ühte laadi näidetega." (lk 250)
"462. Ma võin teda otsida, kui teda kohal pole, ent ei saa teda üles puua, kui teda kohal pole.
Keegi tahaks ehk öelda: "Aga ta peab ju ometi kuidagi kohal olema, kui ma teda otsin." - Siis ta peab kuidagi kohal olema ka juhul, kui ma teda ei leia, ja juhul, kui teda üldse olemas ei ole." ("Filosoofilised uurimused", lk 216)

Pika päka pikkune päkapikk elab suure kuusekännu all, ja kui saabub nääriöö, algab tal tähtis töö - loobib leiba okstesse ja viskab heina lumme. Metsaelanikud mõnulevad. Iga nääriöö. Nii oli, on ja jääb. No muidugi niikaua kuni päkapikud või metsloomad pole hävinenud, sel või teisel või kolmandal põhjusel.

Robert Reed – Blood Wedding (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

2041. aastal tabas inimkonda suur katastroof, mille põhjustas tehisintelligents, mis kasutas pahategude sooritamiseks internetti. Õnneks said inimesed võrgu maha võtta ning tulevastel aastakümnetel hakati hoolsalt üles ehitama tehisintelligentsivabamaailma. See õnnestus küllaltki korralikult ning ülitegijateks osutusid kaks enim kohanenud korporatsiooni – ühte juhtis Ames, kes peamiselt tegeles biotehnoloogiaga; teist juhtis Pinchit, kes keskendus turvalisema kübertehnoloogia loomisele.

Viimaks hakkasid konkurendid vihavaenu vedama – sest maailma kõige paremal peab vaenlane olema. Tüli leidis emotsionaalse kõrgpunkti Amesi supertütre pulmas, mis muutub hiiglaslikuks veresaunaks, kui seda ründavad Pinchiti küborgid. Kuid... Pinchiti superpojal on hoopis omad plaanid.

Reed on loonud sõna otseses mõttes värviküllase maailma – sest biotehnoloogiaga kaunistatud pulmalised tahavad olla enamat kui tavalised peolised (tõsi, selleks tuleb üldse riietest loobuda, et kogu soovitud kirevus lõkkele lööks). Ja eks biotehnoloogiline aretustöö sobib kenasti sellisesse valdkonda kui julgeolek, nii on bonobode geenidega manipuleerimisest arendatud erilised turvatöötajad jne. Eks küborgimaailm on niisamuti eksperimentaalne, kui palju on võimalik inimkeha tehisosadega vahetada – nt Pinchiti superpojas on alles vaid 9% “originaalainest”, mis on isegi isa jaoks natuke liialt radikaalne (temal on alles 20%).

Nojah, ühesõnaga, kuhu tulevikutehnoloogia võib edasi sammuda, mis on siis inimene ja mis inimlik; kas ja kuivõrd on loomulik (või oodatav), et inimkond end... teistsuguseks keerab. Jne. Loos on nii actionit kui mõtteainet, samas ei saa öelda, et just jalust rabaks.

ulmekirjanduse baas

China Miéville – Perdido tänava jaam III (2015)

Tore, et selline romaan on eesti keelde tõlgitud. Võõras, veider, kummastav, see on midagi muud kui tavakujutelm eesti keeles ilmuvast ulmest. Suveräänne maailm, milles käibivad klišeed on mõneti teistsugused kui tavapäraselt. Kui mõelda, et tegu on autori esikromaaniga (tegelikult küll eksin, seega...), võiks ehk öelda, et siia on väga palju kokku kuhjatud, see on barokne, see on tühjakskirjutamine. Aga noh, on autoreid, kes ka peale kõikehõlmavat esikromaani suudavad jätkata heal tasemel kirjutamist (eesti keeles on samalt autorilt veel üks romaan).

Miéville pole karakteriloomelt mingi dostojevski – küll aga pole siin tegemist tavapäraste positiivsete või selleks arenevate peategelastega. Nii Isaac kui teised teevad aegajalt üsna tarbetuid vägivaldseid tegusid (adrenaliin põhjas?), nad ei käitu kui positiivsed eeskujud võimalikele noorematele lugejatele. Nad lasevad end New Crobuzoni vooga kaasa kanda (muidugi, nad ongi osa keskkonnast ja multikultuurist), neil pole muid üllaid eesmärke kui isiklik heaolu või uudishimu rahuldamine (no samas eks tegelaste vahel ole ka sõprusealgeid). Eks võiks teha pisut totra võrdluse Ankh Morporkiga – kui seal hoobeldakse, milline kõva linn ja kui kurjad tegijad selles elavad, siis New Crobuzon ongi täidetud vägagi ahnete ja julmade isenditega ning sealne massiga manipuleerimine on päris õudustäratav.

Nagu öeldud, pole tegu traditsioonilise juturaamatuga – see on üsna häiriv ja pulbitsev romaan, mis paneb vahel kannatuse proovile. Kuid eks tulebki aegajalt lugemiskogemust ärritada, et mitte stampidesse nüristuda. Rutiin võtab võimalused.

“Enda kurvastuseks ja mitte üllatuseks nägi ta, et mõni kehadest hingas veel. Nad lebasid maas: kestad, tühjad anumad. Nad ajasid suust sülge välja, kusid ja sittusid oma viimaseid imbetsillistunud päevi või tunde veetes selles lämmatavas augus, kuni surid nälga ja jańusse ning mädanesid sama mõttetult, nagu oli nende elu lõpp.
Nad ei saa paradiisi ega põrgusse, mõtles Isaac rusutult. Nende hinged ei saa spektri kujul rännata. Nad olid ainevahetuse töödeldud. Nad olid ära joodud ja välja situtud, ilgete oneirokeemiliste protsesside poolt töödeldud ja kustutajakoide kütuseks saanud.” (lk 60-61)

ulmekirjanduse baas
reaktor