Andrzej Sapkowski: Tuleproov

Parem ja põnevam lugemiskogemus, kui eelmine eesti keelde tõlgitud Sapkowski nõiduriromaan. 

Geralt on Brokilonis ravimisel, saab kuulda, et Cirilla olevat Nilfgaardis ja hakkavat keisriga naituma, ning asub kohemaid teele.

Temaga sattuvad kokku erinevad isikud, kes ühel või teisel moel jäävad koos nõiduriga reisima ja läbi sõjast haaratud ja rüvetatud maa liikumine ei ole kellelegi neist kerge. 
Kirjeldused on korraga võikad ja samas on neis samasugust ükskõiksust, mis ilmselt valdakski sellistes tingimustes rändajaid. Aa, jälle ühed poodud. Aa, mingid põlenud inimkondid. Aa, jälle teibasseaetud. Põletamine. Suits järgmistest rüüstatud ja süüdatud küladest. Vägistamine. Tapmine. Nojah. 

Sellisel taustal ei tundu kangelaslikkus enam kangelaslik, vaid lihtsalt arutu. Aga headus tundub ikkagi hea. See on tore. Mida päkapikk Zoltan ütleb - et tema viga on, et ta on hirmus hea, aga ta on kaine mõistusega päkapikk, nii et mõistab: kõigi vastu ei jaksa ta hea olla, nii et on hea enda ja oma lähedaste vastu - ei tee tühjaks seda, kuidas ta läbi metsiku sõjast laastatud maa veab kaasa naisi ja lapsi, kelle suhtes tal pole muud kohustust kui "aga kuidas me nad sinna jätame?" 
Headus on. Eksisteerib ja Sapkowski ei salga seda maha.

Vahepeal käiakse võlurite juures, vaadatakse korraks, mida Djikstra teeb ja jälgitakse veidi ka Ciri teekonda. 
Ma ausalt arvasin, et Rotid on selline helge grupp, mida tegelikus elus kuidagi olla ei saa, väärkoheldud lastest kasvanud kangelasröövlid. Ja teatud moel ongi, aga mitte PÄRIS ebausutavuseni armas ja nunnu. Ikka on röövlikamp, mis siis, et ei vägista ja tantsivad nagu kuradid. Ja Ciri ei ole päris ühedimensiooniline vapper ja lahke vaesunud kuningatütar, kes natukese armastuse eest on valmis läbi tule ja vee tõttama.

Põhitegevus on ikkagi Geralti ja tema seltskonnaga seotud ning nendega tuleb kõike ette.
Olgu, mitte kõike-kõike, aga nii emotsionaalsete kuristike ületamisi kui lahinguid, nii kauneid taaskohtumisi kui lahendamist ootavaid mõistatusi, nii viha kui leppimist, nii vangikonge kui ... olgu, ballisaale seekord Geraltiga seotud pole. Aga võlurid ja lossid, need käivad ikka kokku, nii et raamatus paar lossi ikka on. On huumorit, on kurbust, on põnevust - palju - ja isegi mõned rahulikud leebed kohad.

 
Paar asja on ainult markeeritud ja et ma sisemiselt oigasin - kõik see pingutus ja ime sünd ainult selleks, et maha tapetud saada - on võibolla minu liiga hea kujutlusvõime teene. Aga klapib kokku üldise ideega sellest, KUI kohutav on sõda ja KUI hirmus sõja keskele sattuda ja KUI ükskõikseks järgmised ja järgmised kohutavused inimese teevad. 

Kui nüüd juuksekarva lõhki hakata ajama ning tunda, et Suur Lugu peab edasi liikuma, võiks öelda, et kogu see raamat on ebaoluline ja võiob lugemata jääda. Ent minu meelest õigustab ta oma olemasolu täiesti sellega, et tegu on hea raamatuga. Et Ciri elu Geraltil eriti muuta (veel?) ei õnnestu, ei tee olematuks, et läbitav vaimne ja füüsiline teekond muudab teda ennast ja ta teekaaslasigi. 

Hyperebaaktiivne

Sulepuru

Maria Galina - Lauto ja kõik seesugune (Dagor, 2024)

 

Kui eelmised lood said tõukejõu teatud autoritelt või stiililt, siis see tekst on konkreetselt seotud Sapkowski Nõiduri maailmaga. Peale esimesi Nõiduri tõlkeid ma küll loobusin selle maailmaga tutvumast, seega ei oska kommenteerida seda seotust, aga igatahes on üpris painajalik tekst.

Sõjast taastuvasse linna on jäänud pidama kaks rändmuusikut Tulikas ja Essi; jutustus keskendubki Tulikale, kes küll peatub siin ja otsib endale esinemisi, aga plaan on ikka edasi hulkuda - erinevalt Essist, kes tahab paikseks jääda ning on leidnudki kohaliku kaupmehe. Aitab sellest lõputust rändamisest ja esinemisest - naisena pole see kuidagi kerge ning pealegi aastaid koguneb ning vananeva lauljanna esinemise eest ei taha keegi tasuda.

Aga Essi on nüüd kihlatud, ta tulevane mees palub Tulikal esineda pulmas. Ning saabub üle pika aja kaubalaev, mil peal Essi kihlatu tellitud kaup. Ühtlasi tuigub sellelt rott, mis kõngeb sealsamas sadamakail. Ja siis on katk.

Eks siin on see unistuste ja rahu (taaskordne) häving päris hästi kujutatud - linn, mis sõjas oli kaotajate poolel, on nüüd justkui tagasi normaalsusse pöördumas … aga ei. Ja inimesed surevad, ühel või teisel moel.

loterii

Maria Galina: Lauto ja kõik seesugune

Fännfiktsioone Jaskieri elust olen ennegi lugenud, tõsi, mitte raamatukaante vahelt. Ka Essi on seal vahel tegelane olnud nagu siingi. Mõni haldjaneiu samuti, isegi Toruvieli nimi tuleb tuttav ette - kuigi see võib ka juhus olla.

Ighatahes tegeleb lugu sellega, millised on inimesed ja selle näitamiseks sobib katk imehästi.

Mul on hea meel, et autor ei kirjutanud konkreetselt lahti, miks rotid uimased olid või mis just juhtus, andis ainult kirjelduse ja Jaskier/Tulikas tegi oma järeldused oma peas, ilma et meid oleks tüüdatud sellega, kuidas ta otsad kokku viis. Sest lugeja tegi seda ju samuti ning kuigi ma võibolla rikun nüüd kellegi elamust tekstist, nii suur osa sellest on tegevuses katkuhaige linna eluga enne hukku, et vast mitte palju.

Tekst on sugestiivne - piisavalt mõjus, et mul endalgi tekiks lugedes veider ebareaalne tunne, nagu oleksin kuskil mujal ja tegelik elu toimuks kuidagi teisiti, kusagil teises universumis. 

Järeldused on ka selged, lihtsad ja loogilised. 
Tegelikult tehakse peamine järeldus ära juba enne suure häda algust: inimesesi ei või iial teada. Nad lihtsalt ongi ettearvamatud. 

Andrzej Sapkowski: Põlguse aeg

 

Hm.
HMMMMMMMM!
Ehk: järgneb lumehelbekese seisukoht. 

Raamatu originaal ilmus 1995 aastal. Ehk mitte nii hirmus ammu ja samas - samas just parasjagu ammu, et veider segu äärmuslikust seksismist, "naine on täiesti teistmoodi isik kui mees" ja samas märkamisest, et menstruatsioon on olemas, kreeme kasutatakse vahel asja pärast ning vägistamine on nõme, ei tunduks arusaamatu ja hirmus, vaid on just nimelt arusaadav.
meeskirjaniku looming. Meeskirjaniku, kelle teadvusse on jõudnud, et naised võivad olla lahedad, ent kes samas on üles kasvanud "naised veenuselt, mehed marsilt" õhkkonnas. 
"Lesbid on nunnukad, peded ebanormaalsed"-õhkkonnas.
"Naistele meeldib ka seks, aga üksteisega on nad aina ussid"-õhkkonnas. 

Ja siis ta on kõik selle kirja pannud ausalt ja ilustamata, sest tema nägi tollal maailma sedasi ning kirjutas ka sedasi.
See jättis mulle peamise mulje raamatust.
Jah, toimub igasugu muid asju. Poole raamatut võtab enda alla hiiglaslik võlurite vaheline reetmiste ja topeltreetmiste karussell, milles mina ei saanud kuni lõpuni päriselt aru, kes ja miks mida saavutada tahtis, mille või kelle poolt oli ja mis õieti juhtus. Aga kuna mul ei olnud ka tunnet, et ma peaksin aru saama või pooli valima, madistasid nad seal omavahel ja ma elasin kaasa Geraltile ja Cirile.
Yennefer kadus ära ja ülejäänud raamatuski ei selgunud päriselt, kuhu ta kadus ja mida tegi. 

Jasker oli selles raamatus tõlgitud Tulikaks ja kui mul õnnestus aru saada, et see on tema, ma lihtsalt leppisin selle nimega. Kuna ma ise poola keelt ei oska, võin ainult öelda, et ARVASIN Jaskieri Võilille tähendavat, aga võisin ka eksida. Äkki ongi Tulikas. 
Lihtsalt sarja vaadanud ja ennegi eesti keelde tõlgitud raamatuid lugenuna oleks mul lihtsam olnud, kui nimede osas oleks järjekindlus valitsenud.
Pluss on mul kahtlus, et kui tõlkija ei ole viitsinud varasemaid tõlkeid sirvidagi, ei ole ta väga professionaalne.

Raamatu sisulisest sisust siis samuti lõiguke: ülesehituselt on see teos erinev fantaasiakirjanduse tavalisest. Üldiselt toimub erinevate liinide ülesehitus ja lõpus on suur lahing ja andmine. Selles on natuke ülesehitust, suur andmine (mitte päris lahing, aga peaaegu) ja siis ühe tegelase teekond pärast seda. 
Too ühe tegelase teekond võtab kolmandiku raamatu lõpust ja kuigi see pole otse igav,  on kuidagi vaene tunne. Tulevärk oli juba ära, nüüd roomatakse mööda kõrbe või jälgitakse kõrvalt piinava aeglusega toimuvat võitlust. Jah, mõned napid põiked mujale teiste tegelaste kogemustesse on samuti, aga neid on vähe ja nad on lühikesed. 

Kokku jäi raamatust meelde niisiis nõme naistessesuhtumine ning kõrbes ekslemine. Ja jube idee, et naine ei vägista naist, kui see teine otse vastu ei pane, on tegu konsensusliku seksiga. Aga mees sarnases olukorras oleks küll vägistaja. 
Nagu MIDA. 
NAGU MIDA?????

Postimees
Siiliste raamaturiiul
Raamaturiiulike

Andrzej Sapkowski: Ettemääratuse mõõk

Enne Netflixi sarja olin lugenud kaht eesti keeles ilmunud Nõiduri-raamatut. Need meeldisid mulle, ent vajadust juurde lugeda ei tekkinud. Lihtsalt toredad. 

Siis vaatasin sarja. Esimest hooaega umbes poolteist kuud enne, kui teine välja tuli. Siis teist. Ja - ja - ja - siis oli see kolme päeva pärast ära vaadatud ning mul tuli end teistmoodi lõbustada. 

Võtsin ette nood eesti keeles ilmunud raamatud, millega ma veel tuttav ei olnud.
"Ettemääratuse mõõk" oli neist esimene. 

Raamatus on kuus pikka juttu. Kiidan heaks - lühilood ei ole minu maitse, aga ühes ja samas maailmas ja (võib ka osalt) samade tegelastega toimuvad pikad põnevad lood on raudselt sama hea kui romaan.
Esimesed neli lugu on igaüks ise teemadel: liikide kaitse, inimsuhete keerukus, sümpaatia vägi põimuvad, segamini malbete naljadega teiste autorite juttude pihta, maailmas, mis tundub nagu teismelise loodud: kõik on võimalik, korraga on olemas nii kääbikud, drüaadid kui sireenid, veealused uhked tsivilisatsioonid ja lohed. Ning muidugi antakse meile juttude sees ka ettekujutus nõidurite ja maagide elust-olust, kohalikust ajaloost, Yenneferist ja Geraltist, Geralti eluloost ning iseloomust. Viimased kaks lugu aga räägivad laias laastus ühest ja samast asjast: et ettemääratus on oluline ning mõjuv ning et Geralti üllatuslaps on määratud temaga koos olema. 

Kõik jutud on seikluslikud. Võideldakse, mõistatakse, aetakse taga, põgenetakse. Vahepeal kirjeldatakse võitlemisi päris täpselt, vahepeal veidi kaugema pilguga: "Värrad tormasid säravast, habemenoana lõikavast terast hoolimata ulgudes ja jäsemetega vehkides talle igast küljest kallale."
Tundlemist on ka omajagu, kuigi pärast telesarja olen natuke segaduses, et Geralti suur armastus manifesteerub peamiselt idees: "Tahan teda nii väga." 
Eks ole, seks on küll tore asi, aga ideeliselt peaks Geralti ja Yenneferi vahel ju rohkem olema? On isegi kirjas, et on rohkem, aga mis siis ikkagi - seda pole. 
Kui võtta nii, siis kas "te olete teineteisele loodud, kuid sellest ei piisa" on tegelikult idee "heaks suhteks heast seksist ei piisa" läbi lillede edasi andmine?
Võibolla.

Kui nüüd natuke veel mõtlema jääda, tuleb pähe, kuidas autor suhtub teistesse intelligentsesse olenditesse - nendesse, kes pole inimesed - oluliselt lahkemalt.
Et on mingid Pahad inimesed, kes piinavad ja hukkavad teisi kohutavatel moodidel, on veel pisiasi võrreldes sellega, et ka omaenda lapsi, kuitahes armastatuid, pekstakse ja narritakse. Inimesed peksavad lapsi, tapavad muid liike, raiuvad metsi, piinavad nõiduriks koolitatavaid poisse surnuks, ja ometi on see raamat inimestest. Peategelane on sümpaatne, tema mitmes loos esinevad kaastegelased kah enam-vähem (kuigi telesarja Yennefer oli oluliselt usutavam ja Ciri käitus üpris veidralt ning kohati lausa arusaamatult), kuid vähemalt selles raamatus küll inimsoost kui sellisest head muljet ei jäänud. 

Olete te ikka kindlad, et inimesed peavad olemas olema? Jah, Yurga oli tore, Jasker oli tore, ent juba kuninganna Calanthe on kahtlasema väärtusega isik, kuningas Agloval hullem ning ma päriselt ebameeldivate tegelastega pole veel alustanudki.
Kõik nad on inimesed. 

Tõlget tahaksin kiita, kuigi ma originaali muidugi ei oska lugeda - ent mitmes kohas oli keel elus ja ilus eesti keel, mida ma näiteks inglise keelde varjunditäpselt ümber panna ei oskaks. 

Goodreads

Loteriis varem

Brixie blogi

Raamatunohik

Kirjakoi

Andrzej Sapkowski - Haldjate veri (2017)

Huvi pärast võiks võrrelda Sapkowski loodud maailma Noviku “Väljajuuritud” romaaniga, eks mingil moel on mõlemad lähtunud poolalikust. Väga pingutades võiks mõelda, et Noviku maailm on osa Sapkowski universumist (kuivõrd Novik võiks olla eelnevalt tuttav sellega). Kuid see selleks - niisugune mõtteuid pole võimalik.

Sapkowski nõidurisarja kiidetakse nii laias kaares, et ma lihtsalt ei mõista, miks selle kiidukooriga vabatahtlikult ei ühine. Ma ei saa aru selle maailma sügavusest. Muidugi on siin kõiksugu vastuolud, seda eelkõige vana ja uue maailma pingest - olendid ja inimesed, maagia ja teadus, feodalism ja kapitalism. Kas Nilfgaard on tingimata kõige kurja allikas? Või inimeste kaasa toodud segased võimusuhted, kuningad ning võlurid ja nende paratamatud vastuolud. Sapkowski tegelased on ikka ühed kangelased; kaunid ja rauged ja kanged ja vinged. Ja no pahad - need kohe on pahad!

Ega saa ka öelda, et romaan just seiklustest või intriigidest plärtsuks ja pakataks; vaid romaani seitsme peatüki kuuendas peatükis puhkes korraga ootamatu vaatepunktide vaheldus ning suured mängunupud lükati liikuma. Kuid sellele järgnenud raamatu viimane peatükk on taas rahulik kiikumine sel teemal, kuidas kulgesid Ciri õpingud Geralti igiammuse kallima Yenneferi juhendamisel. Mille lõpetab teadaanne, et to be continued. Et siis… cliffhanger justkui oleks munemisel… või mitte… ning hinge jääb segadus, et kas tegu on üldse iseseisva romaaniga.

Ühesõnaga, Sapkowski romaan on minu jaoks niisugune libe kala, millest ei saa õieti korralikult kinni haarata. Võibolla olen lihtsalt angloameerika fantasyst (Abercrombie läheb peagi taaslugemisse) rikutud maitsega ning seepärast ei taba sapkowskilikke finesse.

ulmekirjanduse baas

Andrzej Sapkowski – Ettemääratuse mõõk (2014)

Kui esmatutvus Sapkowski loomega jättis keskpärase mulje, siis selle raamatu algus haaras päris toredalt kaasa ning see esimeste lehekülgede hoog vedas vahelduva intensiivsusega raamatu lõpuni (olgem ausad, paar lugu on sutt shoe gazing). Autori loodud maailm on üsna traditsiooniline, tolkienlikus laadis täiskasvanute muinasjutumaailm, ainult et nö 20. sajandi taagaga – kõiksugu kohustusliku fantasy tilulilu (müstilised olendid! Igatsus kuldsete aegade järele!) kõrval on tegelastel hetki, kus nad mõjuvad vägagi elusatena; kellenagi, kelle muresid võiksid mõista või kaasa tunda, üldinimlikult (või mõnel puhul üldolendlikult) mõistetavad või lähedased. Nõidur Geralt on omakorda ühenduseks Vana Maailma ja sellele laial rindel peale tungiva inimmaailma vahel, ehk siis Vana Maailm on hääbumas, selle erinevate olevuste eluruumi on hõivamas juurde vohavad ajaloota inimesed (tõsi küll, kust inimsugu algselt tuli?). Ehk siis inimeste levik tähendab liikide mitmekesisuse vähenemist, keskkonna üheülbalistumist. Ent Geralt... tema arvates ei tohiks arutult hävitada kõike elavat, mis on inimestest erinev (ja niisama mõtlemisvõimeline).

Ja ekstaole, kui raamat algab üsna lõbusa kelmilooga lohepüüdmisest, siis lugu-loolt läheb tekstide meeleolu süngemaks (lõpus on üldse juttu inimestevahelisest totaalsõjast). Avaneb pilt, kuidas hävitatakse mitteinimesi ja muid olendeid, kuna noh, inimsool pole kombeks keskkonnaga arvestada (eks saab muidugi retooriliselt küsida, et milline olend arvestab keskkonna heaolu ja säilitamisega). Sarnaselt ümbritseva keskpärastumisega viibib Geralt stabiilses südamevalus – sest noh, milline kangelane saab enne sarja lõppu õnne kogeda? Geraltil on nõiatar Yennefer, kelle olemasolu torgib mehe hinge kui nõelu küünte alla. Saatuse irooniana antakse luhtunud paarile avaloos teada, et nad on kui teineteisele loodud, aga lihtsalt... ei sobi. Tähed ei ole sellised või whatever.

Otsesed kronoloogilised seosed lugude vahel enamjaolt puuduvad, tekste ühendavad vaid mitmed tegelased, kes siin või seal jutus Geraltiga kokku puutuvad – laulik Jaskir, nõiatar Yennifer ja lapsuke Ciri; vaid korra viidatakse takkajärgi kuldlohega juhtunule (ja taaskord G & Y õnne võimatusele); ka Geralti rändamistel puudub lugeja jaoks nö selgem siht, alles Ciri ilmumisega tekib miskit mõtestatumat. Muidugi, nõidur Geralt on sedavõrd kõva tegelinski, et tegelikult on ta pea kõikjal teadatuntud. Eks vahel tekitab selline sõltumatute lugude kokkupanek igatsuse ühtsema narratiivi järele; nii tundus raamatu jooksul nagu võinuks mööduda vähemalt aastakümme, aga ei – raamatu viimases kolmandikus ilmuv Ciri on ühtviisi laps ka raamatu viimases loos. Ja noh, Yenniferi dramaatilised ilmumised Geralti eluhetkedesse võiksid kronoloogiliselt toimuda millal iganes, ikka panevad need hetked lugejal ühtviisi südame verd jooksma (pealegi kui naine muudkui kinnitab, et ta ei andesta ealeski mehele ta tegusid – mitte ei mäleta, kas avatõlkes oli sellest enam juttu?).

Autori sünnitusealised naistegelased on üldjoontes ühe kirvega tahutud – et naisel ikka on, millest ihahoos kinni haarata, sellised slaavilikud rammusad kaunitarid, kel meestegelaste meeleheaks vapustavad rinnapartiid (selles suhtes on meeldejäävaks erandiks ühe loo kangelannaks olev sireen, keda üks väikekuningas püüab naida – jällegi, milline meelemõistust raputav rinnapartii! Aga võimalik paaritumine/paljunemine ise... hoopis midagi muud... triitonlikku). Muidugi, tegemist võib olla Sapkowski irooniaga lugejate üle, kes teab. Ja miks küll puudub jutukogul sisukord, halastage mõttelaiskadele lugejatele.

Nojah, ühesõnaga, üsna huvitav viis tolkienlikus laadis fantasyt kirjutada (ee, high fantasy? Kui Martin & Abercrombie harrastavad dark fantasyt? Või kõik on high fantasy? Mitte midagi ei saa aru). Ja nüüd olevat Sapkowskil nõidurist tervelt kuus romaani tegemisel?

“Kahju, et inimestel pole selliseid lugusid. Võib-olla need tekivad kunagi? Võib-olla hakkavad inimesed oma legende looma? Aga millest võiksid inimeste legendid üldse rääkida? Kuhu ka ei vaata, vastu vahib vaid argine hallus ja ebakindlus. Isegi kui algab midagi ilusat, lõpeb see kähku igavuse ja argisusega, inimeste elu tavapärasusega, selle igatseva rutiiniga, mida eluks nimetatakse.” (“Jääkild”, lk 95)

ulmekirjanduse baas

Andrzej Sapkowski – Viimane soov (2011)

Esmatutvus Sapkowskiga jätab pisut ettevaatlikuks, tahaks lugeda järgnevaid raamatuid, et selle Geralti tegemistest rohkem sotti saada. Eks see pisut noortekas ole, ei ole just selliseid stseene, mis paneks õudusest või jälkusest punastama. Nagu linkides mainitud, on tegemist eelkõige kangelaste juhtumitega, mitte mõne kõrgemat sorti vandenõuga juhtivate jõudude vahel – nõidur Geralt käib ja pakub tasu eest oma teenuseid ehk siis lahendab rohkem või vähem edukalt koletistega seotud probleeme, eks nende maagiliste olendite liigiline mitmekesisus on ühe maailma kohta päris üüratu. Mõnel juhtumil selgub, et algselt koletisena näiv tegelane on hoopistükkis, üllatus-üllatus, nõiduse käes kannatav ülik, kelle Geralt vabastab ebaloomulikust olekust (ehk siis punktike noortekale). Vast lõbusaim koletis on mökitav kurat või kurask, no kujutlege ise kitsetaolist sarvikut, kes pillub sõrgadega raudkuulikesi (miks tal neid raudkuule nii palju on, on omaette ooper) ja vannub mis kole. Õgija juhtumi seosed muinasjuttudega on samuti üpris lõbusad. Geralti surmapõlgus on päris teatraalne, aga ikka tuleb viimasel hetkel miski hea juhus, mis pingelise olukorra soodsamaks lahendab. Ja ega siis Geralti mõtted lõppkokkuvõttes milleski eksi, ikka näeb ta kogenud silm enamvähem kohe probleemi tuuma. Ühesõnaga ei tahaks väita, et kangelane hiilgab mitmekesisusega ja ühtlasi hägustaks olemise piire. Aga huvitav kokkupuude fantaasiamaailmaga ikkagi.

Ehk siis, tahaks teada, mis juhtub järgmistes raamatutes. Kas jätkub samasugune eri juttude kokkupõimumine ehk õielt õiele liikumine. Kas leiab Geralt õnne selle eatu nõiaga. Kuidas karastus teras.

ulmekirjanduse baas

need read

reaktor

lugemissoovitus