Neil Gaiman – Ja tee lõpus on ookean (2013)

 Tegemist siis fantasy laadis ilusa kirjandusega ontlikule lugejale. On mõtlik poisskangelane, on muhedad ja ajatud üleloomulikud heategijad ning on põhjatult halbu kurjameid (kuigi nende vaatepunktist on neil õigus olla sellised nagu nad on – yin ja yang jms). Ehk siis meile teadatuntud maailma sees on tegelikult suurem maailm, müütide ilm, Vana Aeg, mille asukatel on siinse ilmaga üldiselt nõrgad või olematud sidemed – sest eks aeg kulutab kõiki ning veepiisad uuristavad kive jne jne.

Teksti võiks iseloomustada kui laiaks veninud novelli. Keskealine mees saabub matuste ajal kodukülla ja meenutab olnut – oli teine selline väike nohik ja korraga puutus kokku müütiliste allhoovustega ja mis siis kõigest sellest saab (ühesõnaga, kuula ikka korralikult seda, mida targemad sulle ütlevad). (Või muidu satud jamadesse.) Poisi pääsemine müütiliste jõudude käest ja selle järellugu on muidugi igati pisarakiskuja, kuid et see kõik romaaniks välja venitada... Gaimani teiste romaanidega võrreldes... jääb see kuidagi lahjaks. Noh, igaühele oma ja eelkuuldu põhjal polnud mul ka ootused kõrged.

Ja mis siin ikka pajatada, linkides on küllaga vaimustunud lugemiselamusi.

“Istusime külg külje kõrval vanal pingil ega öelnud enam sõnagi. Mõtlesin suurte inimeste peale. Mõtlesin, kas kuuldu vastab tõele: kas nad tõesti on vaid täiskasvanute kehadesse kätketud lapsed, umbes nagu riiulisse pikkade, igavate, piltide ja kahekõnedeta täiskasvanuraamatute vahele peidetud lastelood?” (lk 129)

bukahoolik
veerand loetud lugudest
tüdrukute raamaturiiul
järje hoidja
ulmekirjanduse baas
postimees
tilda ja tarakanid

Justin Cronin – Kaksteist I (2014)

 See raamat on vast põnevam kui avaosa raamatud – eelkõige siis see osa, kus näidatakse null-aasta arenemist ehk kuidas viiruskid Ameerikat vallutavad ning milline pöörane häving/tapatalg sellega kaasneb. Ja kuidas ametivõimud seda peatada püüavad (vähemasti mitte tuumarelvaga!). Või mida teevad need, kes selle viirusega jändama hakkasid (tõepoolest, luua inimlaadne biorelv?) ning kuidas püütakse päästa oma nahka. Nojah, see tänapäevane osa lõpeb väikse kuklasügamisega – kas see rändav kaksteist on täidab hilisemate aastate sündmustes ka mingit rolli? Või käib raamatu pealkiri ikka selle teadatuntud viiruskite kaheteistkümne kohta?

Ühesõnaga, häda on nende triloogiate jms lugemistega, kui pole varasemaid raamatuid käepärast. Ja nii tekib probleem Alicia ja Amy ja teistega – mis täpselt eelmises raamatus oli. Hägune. Veel hullem, kui ajad segi muude teostega – mingil hetkel hakkas peas käima hoopis võimalikud liinid del Toro-Hogani triloogiast, seal kah need vampiirid Ameerikat hävitamas. Ja mis värk selle Wolgastiga on, mis nähtus tema nüüd siis on? Kuhu Wolgast (vaim?) Amyt saatma peaks? Mingi ühendav lüli Nulli ja Amy vahel? Oleks eelmiste lugemiste puhul hoolsalt märkmeid teinud, küll siis teaks, aga nüüd... mõttetühjus. Aegajalt on raamatus teemaks miski messialikkus, aga eks see ole rohkem religioossemate ühiskondade taak.

Et tegemist teise raamatu esimese poolega, siis jah, jääb teatud rahulolematus sisse (aitäh vähemalt, Varrak, et te Abercrombie triloogiat ei hakanud poolekaupa avaldama!). Aga noh, tegemist on särtsaka actioniga (ehk tundus see särtsakana seepärast, et eelnevalt kõiksugu uimast kirjandust lugenud?) ja see on ikka kena.

Roberto Bolano "Woes of the True Policeman" (2012)

The root of my ills, thought Amalfitano sometimes, is my admiration for Jews, homosexuals, and revolutionaries (true revolutionaries, the romantics and the dangerous madmen, not the apparatchiks of the Communist Party of Chile or its despicable thugs, those hideous gray beings). The root of all my ills, he thought, is my admiration for a certain kind of junkie, the kind you rarely come across, the kind who literally gnaws at himself, the kind like a black hole or a black eye, with no hands or legs, a black eye that never opens or closes, the Lost Witness of the Tribe, the kind who seems to cling to drugs in the same way the drugs cling to him). The root of all my ills is my admiration for delinquents, whores, the mentally disturbed, said Amalfitano to himself with bitterness. When I was an adolescent I wanted to be a Jew, a Bolshevik, black, homosexual, a junkie, half-crazy, and - the crowning touch - a one-armed amputee, but all I became was a literature professor. At least, thought Amalfitano, I've read thousands of books. At least I've become acquainted with the Poets and read the Novels. (The Poets, in Amalfitano's view, were those beings who flashed like lightning bolts, and the Novels were the stories that sprang from Don Quixote). At least I've read. At least I can still read, he said to himself, at once dubious and hopeful.
--- Chapter 16, pg. 86

Omamoodi kaaslane Bolano massiivsele tellisele "2666", mis sai alustatud 1980. ja mille kallal töötas ta veel aastal 2003. Peategelaseks on kirjandusprofessor Amalfitano, kes "2666"-s teiste seas oma rolli täidab. Polnud kõige mahedam lugemine, ehk on mul Bolanost lihtsalt üleküllastumine. Tegu pole normaalse romaaniga, rohkem on tegu eraldi lühijuttudega, mis kaudselt Amalfitanoga seostuvad, kui üldse. Vahel on lood tüütud, a la tegelastevaheline kirjavahetus kus Bolano jutustab sisu lakooniliselt ümber ja ma ei jaksa jälgida. Justkui on huvitav romaan, aga sulle vuristatakse selle asemel monotoonselt ette selle sisukokkuvõte.
   Professor väänleb ja võimleb sisekaemuse käes, avastab homoseksuaalsuse võlusid ja piinu ning reisib tütrega mööda Ladinaa-Ameerikat. Tunda on Bolano armastust ja teadmisi Ladina-Ameerika luuletajate vastu. Taas kasutab Bolano ka kujutletavate raamatute nippi, eriti Arcimboldi teoste kirjeldamisel. Sama tegi kunagi ka Lovecraft. Pmst annab ta olematute romaanide sisukokkuvõtteid. Romaanid on muidugi sürreaalsed ja raske oleks neid päriselt olemasolevatena ette kujutada. Kõik on tal üldse nii sürr ja kuidagi ängistav, täidetud salajaste oomenite ja ennetega. Väga hea tunne sisse ei jäänud.

Armin Kõomägi: Kiirabi

Armin Kõomägi on Eesti lähiajaloos tähtis tegija.

Ta on Eesti rahva toitja. Tõsi küll üks paljudest, kuid vähe on neid, kes oleksid sama olulised olnud.

90-nendate alguses oli niiviisi, et vaesem rahvas ostis süüa põhiliselt turult. Turul müüdi kõike kraami, ka Mehukattit ja Voimiksi ja hinnad olid kõvasti odavamad kui poes. Hommikul rääkis Kuku raadio, kui palju miski kusagil turul maksis ja rahvas siis selle alusel valis, kas minna Nõmme turule või Keskturule. Poes oli kaupa küll, aga rahval raha vähe… 

Korra kuus rääkis Marje Josing turu ja kauplusehindade vahest ja tegi prognoose järgmise kuu ja kvartali kartulihinna kohta – inimesed kuulasid ja otsustasid siis, kas peaks nüüd kohe suure koti koju tarima või mitte.

Said siis korra neli meest kokku ja hakkasid arutama, palju see turgude käive võiks olla.

Kuradi suur ikka!

Miks inimesed ostavad asju turult, kui kaupluses samad asjad olemas?

Hind!

Miks on turul hinnad odavamad kui poes? Sest turukaupleja ei pea üldse(!) maksu maksma – see tiba, mis Polištšukile ja tema kaudu Savikale läks, see ju selle käibe juures köömes. Vaat kui saaks poes sama hinnaga müüa, kui turul…

Istusid mehed maha ja hakkasid mõtlema, mida teha, et saada poodi samad hinnad. Siit tiba kokkuhoidu, sealt tiba kokkuhoidu + mastaabiefekt (hulgiostu hinnaalandus) – tasapisi hakkas looma. Olid haritud mehed ja mõni isegi mitu korda välismaal käinud, teadsid – välismaal on odavpoed juba välja mõeldud.

Järgmine episood on Eesti jaekaubanduse legend.

Sõitsid Saksamaale tutvuma kogemustega Lidl’i ketis. Aga ei taha keegi Ida-Euroopa toladele saladusi avada ja kaupluses pildistamine ja ülekirjutamine on keelatud. Kõndisid siis mehed mööda müügisaali, mõõtsid sammudega vahemaid ja iga paarikümne minuti järel läksid välja, nurga taha uut teadmist kirja panema…

Tulid koju tagasi ja tegidki „Säästumarketi“. Seal oli puhas nagu poes ikka, müüjad naeratasid, kaubal olid hinnasildid juures – hinnad olid samad nagu turulgi. Rahvas tuli poodi.

***

Rahvas armastas neid poode.

Mehed ehitasid uusi ja uusi poode ja mastaabiefekt üha suurenes, elu läks justkui järjest ilusamaks (kui elu ilu sissetuleva rahaga mõõta).

Kõik oli valmis ja ei olnud enam huvitav.

Müüsid mehed Säästukate keti maha.

Kes hakkas siis mida tegema. Armin otsustas kirjanikuks hakata.

Toitja – see kõlab uhkelt. Kirjanik pakub vaimutoitu.

Kirjanik on see, kes kirjutab jutte rahvale.

***

Ma ei tea, kuidas tal see algus läks, aga tema maajutt näitab meetodi püsivust.

Turul saab teada, mida rahvas osta tahaks. 

Tänapäeval on lihtne, tänapäeval on internet. Ei ole vaja kõrv kikkis kuulata Vox Populi saadet ega inimestega rääkida, Delfisse ja arvet pidama.

Arvelaud kõrvale, teeklaas kätte ja eri teemade poolt ja vastu kommentaare lugema. Rüüpas Armin teed, üks silm kinni, sest muidu läheb lusikas silma ja muudkui klõbistas. Kirjutas ruudulisse kaustikusse rea, luges arvelaua paremasse serva kogunenud nupud kokku ja pani kirja.

Sai ilusa nimekirja:

• Kiirabis koondatakse arste – väga paha;
• Arstid saavad väga vähe palka ja lähevad seepärast välismaale– väga paha;
• Maal elavad üksikud vanainimesed – väga paha;
• Sotsiaaltöötajatele anti elektriautod – väga paha (oleks pidanud antama bensiinimootoriga jeebid);
• Maal läheb mõnikord elekter ära – väga paha;

Nimekiri oli natukese pikem, aga need jäid lõpuks sõelale.

• Vanast ajast oli tuttavaid ärimehi, need ütlesid veel, et olla väga paha ka see, et riik ei luba välismaalt kõiki inimesi maale – vaestest maadest saaks tuua hulgaliselt töölisi, kellele võiks palju vähem palka maksta kui eestlased tahavad.

Pani siis teemad kokku ja kirjutas kirjanduse, kus kõik need tegelikkused sees.

Kirjandus valmis, saatis toimetajale, läks aastakene ja juba esitletigi värsket trükist.

Rahvas, raibes, ei kiljunudki vaimustusest.

Ja ometi(!), oli ju peaaegu nagu Delfi kommentaariumis! Isegi paremini veel – mitte ühtegi komaviga (kuigi selle eest tuleb vist toimetajat tänada)!

Mis siis valesti läks?

Mina, välja õppinud kaubandusnõustajana, tooks välja kaks olulist aspekti.

Kõigepealt, Delfi ei ole tegelik turg, sealt saadav info on turuosaliste poolse tugeva moonutusega. On hulk turutegelasi, kes usuvad, et leidub neid, kes usuvad kommentaariumi olevad „rahva hääle“ ja „kollektiivse aju“, nemad siis teadlikult ja sihilikult loovad anonüümseid kommentaare ja nendele antavaid toetushääli. Kujundavad avalikku arvamust – painutades peeglit.

Kõverpeegelgi on peegel.

Et luua Säästukaid Polištšukilt saadava põhjal?

No ok, see oli vist liiast, aga kui öelda, et Savisaarelt saadava teabe põhjal, siis midagi justkui… oleks juba sinnapoole.

Teine oluline viga on kaupade realiseerimisajas. Väga paha kiirabireform on lühikese realiseerimisajaga kaup. Senikaua, kuni toimetaja toimetas ja trükikoda trükkis ja raamat raamatukokku kõndis, senikaua oli kiirabireform tehtud.

„Kõlblik kuni“ – möödas.

Asja käigus selgus, et a) enamikul kiirabijuhtumitest ei olnud tõesti arstiharidust vaja, piisas täiesti keskastme meditsiinipersonali pädevusest, b) reformi käigu loodi juurde uusi kiirabijaamu ja see tõi kaasa c) kiirabi reageerimisaja olulise lühenemise ning d) tööd ja seega ka uusi haritud elanikke maakeskustesse. Selgus, et uut moodi kiirabi oli täitsa hea.

***

Ma olen sellest kiirabi-jutust rääkinud mitme inimesega. Kõomäe kolmeteistkümmet lehekülge peetakse just täpselt nii lamedaks, nagu olen eespool kirjeldanud. 

Mina näen siin teist tasandit kah, aga nemad ei taha mind uskuda. 

Jutu peategelane on vana mees, kel kõht valutab. See vana mees elab üksi ja jutu käigus saabuvad tema kõhuvalu pärast kiirabi mehed, kel pole arstiharidust. Nemad ei oska mehe ja tema kõhuvaluga midagi teha. Siis astub uksest sisse pisike pilusilmaline naine – see väidab end olevat illegaalse immigrandi Vietnamist ja arsti, ta teeb kohe operatsiooni ja lõikab peategelase kõhust väidetavalt pimesoolika välja. Saabub õhtu ja üks eelkiirabi meestest teeb illegaalsele immigrandile lapse. Hommik koidab ja kõik magavad – jutt lõppeb enne tegelaste ärkamist.

Minu jaoks viitab mehe kõhu ja selle valu kirjeldus songale. Songa asemel noaga pimesoole kallale minek ebasanitaarsetes tingimustes viib tõenäoselt sepsisele ja letaalsele lõpule.

Mina lugesin seda juttu kui juttu sellest, kuidas võõramaalased tulevad ja head soovides lõiguvad eestlasi, nii et viimasedki surevad. 

See viimaste eestlaste suremine on aimatav ja ükskõik, sest uus elu on juba hakkama pandud. Et tapmine ja sigitamine ühes õhtus.

Ma ei tea, kuidas kirjanik seda mõtles. 

Mõned väidavad, et kirjanduse juures pole see üldse tähtiski – tähtis on vaid Tekst.

Veijo Meri – Manillaköis (1966)

 Mõneti groteskne olustikuvaade Soome Jätkusõja ajast. Joose nimeline sõjamees leiab teelt korraliku köie ja otsustab selle puhkuse ajal kodustele viia. Ainult et, kuidas seda teha ilma sõjaväepolitseile vahele jäämata? Mees laseb selle endale ümber keha tõmmata. Mis pole just parim lahendus, sest ümber keha pitsitav köis ei mõju verevarustusele just heasti (ütleme ausalt – see on rumal idee). Aga jah, läbi äärmise häda ta selle ümberseotud köiega siis koju jõuab. Ent rindelt tulev rong on täis mitmesuguseid puhkusele sõitvaid sõdureid ja nii kuuleb sealt mitmeid groteskseid lugusid Jätkusõja aegsest olustikust. Küll juhtub midagi veidrat soomlastest nö sõjakangelastega, või siis saksa sõjaväelased, kelle tegemised on kohati totrad.

Jällegi ei saa öelda, et teose löövus on aastakümneteks särama jäänud. Või tõepoolest, ons nüüd vaja teravamaid elamusi? Midagi enamat kui satiir ja pajatused? Soomlaste rahvaliku väljenduse tabamine on alati tore, aga ega see üksi hoia teose lippu kõrgel. Ja eks samas lähteolukord ise: Jätkusõda Nõukogude Liiduga, aga samas siin tekstis ei torka silma miskit punasoomluse vaimu.

Ludvik Aškenazy – Armunud kastis (1961)

 Jutustus siis sellest, kuidas Prahas tuuakse ühte hoovi suur tühi kast, millel pole nagu mingit rakendust – kuni üks noor kunstnik asub seal neidu võrgutama ja maalib kasti siseseintele nende nö tulevikukodu (seal telekas ja diivan jne). Nojah, neiul keelatakse kunstnikuga mehkeldada, ning kasti saavad nüüd okupeerida viieaastased naabrilapsed, kes hakkavad seal kodu mängima. Kodu on siis selline nagu nad on oma vanematelt õppinud – naine ümmardab meest ning toob talle kasvõi toidu ja õlle nina ette, mees omakorda leiab, et kodus tuleb ajalehte lugeda ja naise küsimustele võib valikuliselt vastata.

Nojah, aga ega siis “memm ja taat” saa niisama koos elada – selleks on vaja registreerida abielu, nii lähevadki lapsed järgmisel päeval raekotta ja jälgivad seal kuut pulmatseremooniat, mille järel tunnevad nad isegi end abiellunutena, satuvad edasi ühele pulmapeole, sealt edasi laadale, kus neile korraldatakse pulmareis ja lõpuks õhtupimeduses jõuab väsinud abielupaar koju, kus saavad vanematelt luusimise eest karistada. Järgmine hommik kohtuvad lapsed uuesti kastis ning selgub, et mõlemal on keelatud teineteisega mängida, eks siis tuleb jätkata abielu...

Eks see tšehhi huumor oli tollal lugemislaual vast oodatud kraam, takkajärgi nagu suuremat aru ei saagi, et see raamat nüüd just jalustrabavalt või retrolikult naljakas oleks – või noh, ajad on teised!

tütarlaps linnast

Kurt Vonnegut – Ajavärin (2014)

 Ei oskagi suurt midagi öelda ega mõelda sellest romaanist. Tegemist siis osalt sellega, kui raske on romaani kirjutada. Kui pole enam seda õiget vunki – tahaks ja peaks kirjutama, aga... Ja siis Vonneguti mälestused lähedastest ja tuttavatest, keda enam ei ole. Mis nendega juhtus ja kuidas nad lahkusid. Ka kõige südantlõhestavamad lood on antud edasi antimelodramaatiliselt. Inimene oli, ja tal olid head ja vead. Kuigi jah, on mõned Vonneguti sugulased või ajaloo suurkujud, kes ei jää hukkamõistuta.

Ning lisaks on siis romaan (romaanis) “Ajavärin”, mis kirjeldab veidrat ajadefekti – 2001. aasta veebruarist paiskub aeg tagasi 1991. aastasse ning uuesti elatakse läbi eelmise kümne aasta sündmused. Ja sa saad aru, et kõik kordub ning sa ei saa midagi muuta. Kõik kordub ja täpselt samamoodi (surnud ärkavad üles ja sama surm tabab täpselt samamoodi jne jne). Kuni 2001. veebruaris käib klõps... ja korraga tuleb autot või lennukit tõepoolest ise juhtida jne. Noh, siin romaanis on Kilgore Trout oma vanaduspäevi pidamas ja eks ta saab särada oma originaalsete mõttelendudega jne. Ning ühtlasi kohtub Vonnegut Troutiga ja sealgi räägitakse neist tähtsatest asjadest.

Ühtlasi räägib romaan kadunud ajast. Ajast, mil oldi isikupärased ja mil pidi pingutama esteetilise naudingu nimel. Ajast enne televisiooni ja internetti. Ajast enne nivelleerumist ja massimeedia ajupesu. Eks see oli muidugi ka Vonnegut enda noorusaeg või kujutlus sellest, milline oli elu enne tema aega. Kuldsem minevik jne. Aga jah, melodraamavaba.

Nagu viimastel aastatel kombeks, ei suuda enam vaimustuda Vonneguti tõlgetest. Kui fänn pole, aitab vast tõepoolest 3-4 romaani lugemisest, ülejäänu on deja vu. Eks nüüd selles romaanis see Kilgore Trouti teema käi vähe ajudele; niisamuti on see teema veel eriliselt melanhoolne surmaeelse aja tõttu. Ning nagu autor tunnistab, on Trout tema teine mina, seega jah, omamoodi autoripoolne otsade kokku tõmbamine. Komöödia lõpp.

“Arvate, et vanad roomlased olid arukad? Mõelge, kui lollakad nende numbrid on. Üks teooria nende allakäigu ja hukkumise põhjuse kohta on see, et nende veetorud olid pliist. Plumbing, ingliskeelne sõna torustiku kohta, tuleb ladinakeelsest sõnast plumbum, plii. Pliimürgitus teeb inimesed rumalaks ja laisaks.
Mis sinu vabandus on?” (lk 203)

ulmekirjanduse baas

err kultuur
postimees

Lauriito – Keelekas (Vikerkaar 3/2014)

 Lugu sellest, kuidas naisfiloloog läheb Emakeele Seltsi koosolekule ja mõtleb sinna mineku käigus keelekorralduse küsimuste üle, ning sattudes vestlema vanema kolleegiga, tabab teda ehk valgustus. Autoril on vist tagasihoidlik eesmärk kuuluda eesti literatuurärritajate esiviisikusse ja noh, selles suhtes nagu ootad, millal siis see käesoleva loo paroodiline filoloogitsemine muutub lihalikumaks või nilbemaks. Sest noh, kujutelm filoloogist on ju teadupärast kas seksuaalselt rahuldamatust või siis überfrigiidsest kujust (igal juhul, midagi ebaloomulikku). Nojah, oodatavalt hakkab jää murenema siis, kui peategelannal on juttu vibraatorile omakeelse vaste leidmisest – aga oh imet, loo puänt (kui selline) saabub alles viimase lausega. (Ülbelt võiks sedastada, et viidatud kultuurinähtus on aasta jooksul juba ununema hakanud – kuid siin vist tõepoolest tegemist pigem enda mäluprobleemidega.)

Et siis selline kolme leheküljeline pala. Saab imetleda autori filoloogilist keelekasutust ja muud sellist.

Sergei Lukjanenko – Mustand (2014)

 Humoorikas vene ulmekas paralleelmaailmade teemal – ja kus siis selles maailmade segaduses paikneb Maa ja eelkõige Venemaa. Sest noh, Maa olemus oleks kujuteldamatu ilma Venemaa ajaloo meeletu taagata jms, ikkagi tsaarid ja revolutsioon ja see isamaasõda. Nojah, nali naljaks. Lugu siis sellest, kuidas Moskvas elav kahekümnendates noormees ühel päeval ootamatult avastab, et ta kustutatakse inimeste mäludest (ja dokumentidest). Korter, kus ta on kolm aastat elanud, kuulub kellelegi teisele ja on korraga hoopis teise sisustusega. Koer peab teda võõraks. Töökohal ei mäleta tema olemasolu keegi. Sõprade mälestused temast hajuvad tuule käes. Ning niisamuti vanemad, neil poleks nagu poega olnudki. Olukord on, võiks öelda, meeleheitlik ja õige kummaline. On vaid üks sõber, kes ühe nipi abil tuletab meelde ta olemasolu... aga see on vaevaline. Ühesõnaga, võid kasvõi sooritada roima, ja miilitsad unustavad minutite jooksul, miks nad su arreteerisid.

Ja siis saab enneolematust olukorrast hämmeldunud mees juhised ühte kohta minekuks. Mis tal muud üle jääb, ta läheb ja leiab veevõtutorni, mis on hoopis midagi muud kui väljast paistab... sest seal on uksed, mis avanevad teistesse maailmadesse. Ja noormees, tema määratakse selle maailmade sõlmpunkti tolliametnikuks (mitte et see ainus maailmade ristmik oleks, neid on Maal teisigi). Selgub, et sellise pöörase ametikohaga kaasnevad mitmed erivõimed (maagia!), mis tulevastes hädades igati marjaks ära kuluvad. Maailmade süsteem aga... sellega on midagi mäda, kes ja milleks seda värki juhib? Muidugi asub kangelane seda uurima.

Ausalt öeldes ei saanud raamatu lõpuni päriselt aru, et miks just loo kangelane sellisesse ametisse valiti. Tore ja ontlik noormees, aga mis siis? Tutvuse poolest? Eks omamoodi ole huvitav lugeda pea kümne aasta tagusest metropoli elust, Moskva ja ta eripärad jne jne. Raamatu parim osa ongi ehk tegelaste humoorikas suhtumine; vastu pead saavad mulle tundmatud vene ulmeautorid; niisamuti kõiksugu tähelepanekud argipäevast ja suhtumistest. Ikka humoorikas võtmes. Noh, kokku selline keskpärane meelelahutus, loetav ja nii.

“Garderoobis seisis inimene. Nähtavasti väljus meie sisenedes teisest uksest. Mulle ei meeldinud tema riietus – musta värvi sviiter ja püksid, üleni liibuvad, isegi pealtnäha libedad, neist juba kinni ei haara. Rõivastus mitte kamina ees jookide nautimiseks, vaid kaklemiseks. Veel ei meeldinud mulle must ainult silmi vabaks jättev mask-kapuuts tema peas. Silmad ka ei meeldinud – külmad, halastamatud. Ja üldse ei meeldinud raske kaigas tema käes.
Või mis seal loetleda, see ei inimene ei meeldinud mulle sugugi!
Ja see, et ta lähenes ettevaatlikult, kaigas veidi ette sirutatud, - ka see ei meeldinud.” (lk 108-109)

“Pesupesemist ta ilmselt katkestada ei kavatsenud. Näoilme põhjal otsustades see protsess isegi meeldis talle. Ta sosistas pestavale särgile midagi vaevukuuldavalt – mulle näis, et lugesin huultelt: “Sa mu kullake...”
Milline õudus. Kujutasin endale ette tolmuimejaga õrnutsevaid, kastrulitega mängivaid ja pesumasinaid kummardavaid koduperenaisi. Kõigest tsipake hallutsinogeene õhku – ja kodutööd saavad orjusest meelelahutuseks...” (lk 220-221)

ulmekirjanduse baas
postimees

Robert Irwin "Memoirs of a Dervish" (2011)

Irwini mälestusteraamat oma noorusajast. Meenutuste keskmes on Inglismaa kuuekümnendad ja hipiajastu algus, tema Oxfordist Alzheeriasse suundumine ja islamiusku astumine. Miskipärast jäi kunagi ostes mulje, et tegu on ilukirjandusega. Siiski on tegu memuaaridega, milles Irwin üritab omaenda käitumist põhjendada. Lähenemine noorusaja piinlikele sekeldustele on avatud ja aus, seega värskendav.
   Mingil hetkel hakkab noormees Elu Mõtte üle juurdlema ja igasugustesse filosoofiatesse sukelduma. Muidugi on see ajuvaba ja mage metafüüsika, mida teismeline ängistatdu aju seal kokku paneb (osaliselt süüdistab Prousti, kes ta emotsionaalselt tuksi keeras). Nii üritab noor Irwin hallil Inglismaal mingit sügavamat, mässumeelsemat iva leida. Selle iva leiab ta islami müstitsismis, nimelt sufismis. Hipide seas oli popp just budism ja selle ebamäärased, läänestunud vormid. Islam on teistsugusem ja kuuldes erinevatelt hipidelt Alzheeria koolkondade kohta, võtab ka Irwin ette reisi, mis ta "saatust muudaks".
   Igasugune sufismi sisemaailma kirjeldamine kisub tihti igavaks, kuigi huvitav on tema õpetajatest lugeda; kui palju and hullu panid ja kui palju tarkust pillasid jne. Noh, ega Irwin ise ka pooltest asjadest aru ei saa, aga ju Jumalale lähemale saamiseks peab teatud asju ilma küsimata tegema. Orientalistikas on ta pädev, kuid vaimset valgustatust ta justkui ei saavutanud. Ka hipiskene vajub kokku ja Britannia oli kuuekümnendatel täis võltsmüstitsismi ja new age mula. Päästvaks elemendiks on huvitavad ja hämmastavad indiviidid, kellega ta nendes oludes kohtus ja keda hästi kirjeldada suudab. Ju ongi igasuguse valgustatuse otsimise juures lahedaimaks asjaks uute inimestega tutvumine.
   Tagasi vaadates kritiseerib ta enda päevikut ja mõtteid kiretult, kuivalt ja halastamatult. Mingit eneseülistamist ei toimu ja lõpuks ta targemaks ei saagi. Ses mõttes on autor ikka veel eksinud, aga vanem. Kindlasti ka targem. A mis sa teha saad, c'est la vie jne.

Ovsei Driz – Tširi-biri-bom (1978)

 Tõepoolest, see on hea, et kärbsed nii ei tee.

KUI TORE SEE! 

Kui tore see,
kui tore see,
et marmelaadist
pole me!
Kui tore see,
kui tore see -
kreem, šokolaad
ei ole me!
Kui tore see,
kui tore see,
et meest või suhkrust
pole me! 

Kui poleks nii,
siis – hoia eest! -
meil kärbsed sööksid
elu seest!
(lk 24)

Emadepäevaks ette lugemiseks või nii.

KUI EMAL ON KÜLM 

Külmaga saab sooja ema,
seistes ahju leegi ees.
Õlgu soojendada temal
hea on paksu pleedi sees.
Aga süda?
Soojendada
südant ei saa leegid ju.
Soojaks teha oskab seda
ema laps,
ei keegi muu.
(lk 27)

Ardi Liives – Ahvitapja ja heategija (1979)

 Raamatus on siis kaks jutustust, kus mõlemas peategelaseks kuuekümnendate kanti mehed – üks pensionieelikust külaametnik, teine hiljuti pensionile jäänud kalur. Lood on pikitud minevikumälestustega – meeste noorpõlvest ja üleskasvamisest Eesti Vabariigi ajal, seejärel nõukogude võimu tulek ja Teine maailmasõda. Noorem mees jääb Eestisse, kuna tal tervis kehvapoolne, vanem mees mobiliseeritakse nõukogude armeesse. Nooremal on saladus saksa okupatsiooniajast, niisamuti hiljem varjamine natside mobilisatsiooni eest (mistõttu hiljem on ta nõukogude võimule justkui sobilik inimene – ei teinud koostööd sakslastega jne); vanem mees võitles sõjas ning naases kodumaale tehtud mehena. Seejärel võib tegelaste elulugudest saada mõningase ülevaate sellest, kuidas nõukogude okupatsioon maapiirkondades taaskehtestas, kolhooside loomine jms. Küüditamistest pole sõnagi, küll aga sellest, et eestlasi põgenes välismaale ja hiljem tekkisid nendega kontaktid (neil on perekonnad, neil on kinnisvara ja autosid).

Ja siis seitsmekümnendate olustik. Elu on paremaks läinud, ühtlasi nokitsevad inimesed kodumajapidamiste kallal – muidugi nokitsevad need, kes pole lahkunud linnadesse või maa-asulate kõigi mugavustega korrusmajadesse. Ja küladesse ilmuvad televiisorid, mis naelutavad endi ette töömehedki (põgenemine argirutiinist, pereelust). Tehakse tööd ja juuakse, purjuspäi töölkäimine või ringisõitmine on küll taunitav kuid võrdlemisi tavaline praktika. Eks see tänasest vaatepunktist vähe harjumatu ole, selline alkoholitarbimise enesestmõistetavus. Nojah, eks see joomine tekita raamatuski omajagu probleeme.

Elu justkui areneb paremuse poole, tarbimine on võimalik ja võimuesindajadki pigistavad mõnel puhul silmi kinni (maal on töökäsi vaja). Justkui moodne ühiskond nõukogude võimu tingimustes, argirõõmud enne kaheksakümnendate majandusraskusi. Peategelased nii suures plaanis ei mõtle, neil on omad aktuaalsed mured ja segadused minevikuga. Kumbki jutustus toimub pea 24 tunni jooksul ja täis mitmesuguseid juhtumeid, millesse nad satuvad ja püüavad välja rabelda. Ja noh, ei saa öelda, et kumbagi peategelast happy end ootaks – mineviku minnalaskmisi ei ole võimalik käigupealt parandada ning omad vitsad peksavad ikka valusalt. On muidugi niisamuti kõiksugu (tragi)koomilisi hetki, kuid lõpuks leiavad peategelased, et elukäik pole väljakukkunud just kõige positiivsemas võtmes.

Nojah, tegemist pole just aegumatu ilukirjandusega. On huvitavad elulood ja juhtumid, kuid milline ilukirjandus püüakski igavust laiadesse massidesse viia. Eks see huvitav ole näha, kuidas sõjalained veel aastakümneid hiljem nii esil on.

“Nüüd on ta siis välja valitud, sellesse segadusse sattunud. Naine oli ta ära märkinud ja vedas justkui nõid vangi oma koopa poole. Issand küll, kuidas tegelikult tahaks abielu rikkuda! mõtles Timo vaimude kivi poole astudes. Aga kas ta võib? Kas ta tohib? Kes on tema, Timo Angerpist, ja kes on Silja? Selve-Silja... Kus on garantii, et Silja seda äkki kusagil välja ei lobise? Mis siis saab? Sellele mõeldes hakkas Timol hirm. Patte hingel niikuinii, ons nüüd tark veel ühte koormaks võtta? Teisest küljest – kui nii pikka elu on saatnud saja-päeva-pettus, mida siis üks väike inimlik eksimine enam tähendab...” (“Ahvitapja Timo Angerpisti raske elu”, lk 53)

Juhan Liivi luuletused (1919)

 Kord aastas tuleb ikka Liivi lugeda ja senitundmata poeesiat avastada.

Sest, miks mitte.

Ei näe enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usku ja kadus valgus ka -
ei näe enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju oli tunda korraga,
rind põles, leekis õnnes lõpmata -
ei tunne enam! 

Ma olen rumal, ma ei mõista enam:
mul paistis selgus tähtepiiri alges
ja merepõhi näitas päikse valges,
kuid kõik läks pimedaks, kui süda kalges -
ei mõista enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usk ja kadus valgus ka -
ei näe enam!
(lk 15)

Vask oli taevas mu üle

Vask oli taevas mu üle,

maa põudne, kumisev raud,

ja ise kõndisin ümber

kui vankuv, elav haud.

(lk 17)

Lilleleid. 

Küll oli ilus lilleleid!
Naerateleb päikserind.
Lilleleidja kenam neid -
lilled on nad mõlemad,
päiksepaistel põlevad,
hüüdvad vastu: vaatke mind!
(lk 40)

Andrew Miller "Pure" (2012)

Ajalooline romaan ilma igasuguse üleloomuliku elemendita. 1785. aasta Pariisis saab noor insener ülesandeks lammutada vana surnuaed koos seal asuva kirikuga. Surnute luud tuleb transportida mujale ja kasvava linna poolt neelatud mürgise auraga surnuaed rehabiliteerida. Insener tuleb tööle rohelise ja ebakindlana. Üsna pea saab selgeks talle antud ülesande raskus ja keerulisus.
   Ajaloolised romaanid on väga huvitavad, eriti Pariisi puudutavad lood. Mulle meeldib selline ajaloo hõng ja romaanis on see ka edukalt edasi antud. Kaanele on vulgaarselt palju kiidusõnu visatud, aga eks need ole ka ära teenitud. Pealkirja on raske selgitada. Pure, ehk puhas. Ehk tähendab see maa surnutest puhastamist või inimlikku puhtust, mis kõige raskuste keskel end ilmutada laseb? Lugu toimub ise inseneri vaatenurgast, kuigi vahel saame näha ka kõrvaltegelaste silme läbi. Sisekaemus ei suru end peale, voolab loomulikuna. Toimuvad armastuslood, toimuvad vägistamised. Pariis.
   Nagu ei oleks surnuaia tühjendamine ja kiriku lammutamine iseenesest piisavalt tundlikud teemad, hargneb selle taustal ka revolutsiooni tegevustik. Sellele ei pöörata otsest tähelepanu, kuid üldiselt saab kokku panna Prantsusmaa revolutsioonieelse meelestatuse ja üsna pea plahvatava sotsiaalse pinge. Pole pikka aega puhast, ajaloolist romaani lugenud ja tunne on hea. Ka on üllatav, et tegu pole prantsuse kirjanikuga. Raamat voolas omas rütmis, isegi kahju et see lõpuks otsa sai. Hea.

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed" (2003)

Vanaema luges ja ma kiskusin tal käest ära. Olen Kaika Lainest kuulnud, aga täpsemalt ei teadnud. Välja on andnud Pilgrimi kirjastus, mis põhiliselt igasugust new age kräppi ja ilusasti kujundatud taimeravi asju välja andma kipub. Samas pole mul midagi selliste ravitsejate vastu. Iga inimese asi, kust abi otsib. Pluss on mul lihtsalt kõhutunne, et Kaika Laine oli ehe ja reaalsete "võimetega". Kahju ainult, et amatöörlikult kirja pandud lugu. Koosneb siis erinevate inimeste meenutustest ja juttudest - kõiki oli Laine kuidagi aidanud.
   Lood ise on Lainet ülistavad ja ega see muudmoodi sellise ravitseja puhul olla saagi. Kui keegi sinult või su lapselt igasugu tõved ära kaotab, siis muidugi oled elu lõpuni tänulik. Mingit kronoloogilist järjekorda lugudel pole, ehk tuleb samal teemal kunagi parem raamat. Ilmselt tuleb seda teost võtta kui austusavaldust paljusid aidanud erakordsele inimesele ja mitte kui professionaalset biograafiat.
   Eestis teab igaüks mingeid ravitsejaid ja minu arust on see põnev. Seega müüb see raamat ka sellisel kujul väga palju ning turgu selleks jagub. Autorite pidev "see oli ime!" rõhutamine käis närvidele, häiris lugemist. No seesugune ülistamine, nagu jüngritel. Ka on raamatus tunda sisepingeid, kus süüdistatakse kedagi rahade vasakulepanemsies või Lainega manipuleerimises. Põnevad intriigid Kaikamäelt. Ses mõttes tahaks sellistel teemadel tõsisemat ja süvitsiminevamat teost lugeda, kuigi "Kaika Laine inimesed" on heaks sissejuhatuseks.

Torgny Lindgren – Valgus (1991)

 Kui eelmine raamat oli enamvähem ajalooline proosa oma kiiksuga, siis käesolev on... pärapõrgu. Maailma äärde, määramata ajal saabub Lapimaa lähedale külla küüliku kaudu katk (jumalateotus?, lk 9) ja see niidab armutult pea terve küla maamulda – välja arvatud kolm meest ja kolm naist, hunnik pudulojuseid ja katku toonud küüliku järglased, kes paljunevad meeletult. Katk paneb aja teise voolusängi, ellujääjatele muutub aja käik hoomamatuks ja liigendamatuks ning maailma mudel muundub meestele... mingiks väändunud reaalsuseks. Kord peab olema ja kord ka on (on kabel ja on ka kong), kuid see kord on... nihkes (on, on).

Et maailm on meeste juhtida, siis naised jäävad enamvähem, ma ei tea, inimlikumaks. Nemad ei lähe hulluks, neid ei valda hooti sõgedus, nad ei hävita. Nad on ellujääjad ja elukandjad – tõsi küll, nende laste saatused on vägagi erinevad (Blasius!). Eks omaette küsimus on, et miks ellujääjad peale katku taandumist välismaailmaga rohkem kontakti ei otsinud. Või Könik ja Önde, millised deemonid neis pesitsesid, kuidas nemad püüavad kaoses korda luua, üks kui segipööranud jumalasulane, teine kui trikster.

Ja no muidugi need küülikud. Ja hiiglaslik kult Blasius. Ja kolm võõrast (kaupmees, pettur, ametnik), kes külameeste segamini ajudes... ei suuda reaalsust taaskehtestada. Ühelt poolt sa tõesti elad kaasa külameestega juhtuvale ja soovid, et nad kargud alla saaksid, aga teiselt poolt on nad puhta sassis ja ime, et midagi hullemat korda ei saadeta (selleks jäi aega väheks?).

Irriteeriv romaan, mis teha, autor paneb hooga pöörast (kuigi teisalt va tasane olo). Vanad reeglid ja uued reeglid ning mida on vaja, et inimese irratsionaalsust kontrolli all hoida – sest sellest pole võimalik ega vaja vabaneda, küll aga... ordnungiga lahjendada.

“Ja Jaspar selgitas küüliku loomust:
Inimene ei suuda kunagi küülikut mõista, isegi kui elada tuhat aastat, ei saa lahendada küüliku mõistatust.
Kasukas on pehme ja soe nagu karvatutt naise kaenlaaugus, küülikut paitada on nagu pista käsi lüpsisooja piima sisse. Ja liha on valge ja pehme nagu või, ja kui sa oled küülikupraadi söönud, on terve nädal täiskõhu tunne, otsekui küpsetatud liha poegiks ja paljuneks edasi.
Inimene on teadagi Jumala koopia, kuid on olemas Jumal, kes on loonud küüliku oma näo järgi, see on lustlikkuse ja ringikalpsamise ja niiskuspelglikkuse ja paljunemise Jumal.
Sest üks emaküülik võib aastas sigitada kümme pesakonda. Ja iga kord kümme poega, kes suudab rehkendada, kui tohutu palju küülikuid see lõpuks kokku teeb. Küülikud tahavad olla loendamatud. Emaküüliku armastus on nii suur, et ta ei suuda kunagi vagusi olla, lakkamatult saalib ta siia ja sinna ning alailma võdiseb tal mingi kehaosa.
Jah, küülik on Looja.
Ja küülik kuuleb kõik, ta võib istuda ristikunuti ees ja kuulatada, kuidas see lahti läheb, ja oodata kroonlehtede ilmumist.
Ja küülik võib surra peaaegu mitte millestki, tuuleiilist, vihmapiisast, kirbuhammustusest, raheterast.” (lk 9)

“Eira oli kunagi kuulnud, et neid, kes on mõistuse kaotanud, saab terveks teha. Tuleb tappa loom, kass või koer või kes käepärast on, võtta sisikond välja ja tõmmata see soe loomakere siis haigele pähe. Ja Eira tegi katset, terve päev käis Könik, väike verine korjus lagipähe seotud, ja nägi välja, nagu oleks tal kaks pead, tema enese ja isaküüliku oma, kaks kurbuses ja võimetuses tardunud nägu. Ei juhtunud midagi, korjus hõõrus Köniki otsaesise marraskile, ja kui ta õhtul sängi puges, kukkus tal küülik peast ära. Aga nii Eira kui Könik taipasid, et ta ei oleks iial säärase kummalise ravitsemisega leppinud, kui tal mõistus alles oleks olnud.” (lk 129)

“Könik istus ja hõõrus kurdu oma otsaesisel, ta mõtles järele.
Kui sinu ette toodaks kult, kes oleks suur nagu hobune, ütles ta siis, ja see kult oleks alla kugistanud lapse, kelle sigitaja oleks tema oma vanaisa, mis kohtuotsuse sa siis teeksid?
Selline korralagedus ei ole ometi võimali, ütles Magnus.
Mõeldav on see küll, ütles Könik.
Ma mõistaksin ta surema, ütles siis Magnus kõhklemata. Ta tuleb rattale tõmmata ja siis kärss teiba otsa torgata. Mis puutub aga lapsesse, siis jäägu kõik, nagu on, kult on juba kohut mõistnud.
Kuldi suurus, lisas ta, asjasse ei puutu.” (lk 162)

Georges-Olivier Châteaureynaud – Õnne põik (2014)

 Kogumiku vast meeldejäävaim tekst on “Tinast kodanikud”, mis on iseenesest ka päris ulmeline (mitte et see nüüd lugemise puhul eriliseks kvaliteedimärgistuseks oleks, aga noh, ulmehulludele mainimiseks). Kui muidu on siin raamatus tekstid selliselt vaikselt kulgevad segadused, siis see tekst on üsna sirgjooneline hullumise lugu. Nimelt on leiutatud tehnika, mis tõmbab ajust mälupilte inimestest ja misjärel neist mälupiltidest modelleeritakse nö elusad kujud (tehnikat autor ei valgusta, tähtis on see, et loomiseks kasutatav mälupilt tabatakse just sobivast hetkest).

Ühesõnaga, saad endale teha lasta mõnest kadunud lähedasest elava kuju (“ellu” tohib kutsuda vaid sugulasi), kes seisab või istub toas (eks nad liiguvad, kuid vähe; lisaks kaaluvad nad tinaselt palju) ja teeb ehk midagi oma olemusele iseloomulikku. Nii laseb jutustaja luua oma vanaisa, kes vahel öösiti tsiteerib omaette Victor Hugo'd. Jutustaja satub sellest vaimustusse (erilist hooldust kuju ei vaja, see lihtsalt on) ning laseb oma mälust elustada veel sugulasi (neidki, keda vaid lapsena kohanud), ning ebaseaduslikul moel laseb teha lapsepõlvest pärit koera (vaesed koerad ja kassid, kes sellise liikuva raidkujuga kokku puutuvad) või ka paar huvitavat õpetajat. Kokku saab neid 15 kuju, kes/mis siis majas ja garaažis (üks vanapaar armastab autos istuda ja justkui maanteed jõllitada) omaette askeldavad. Pereelule sellised tinased kujud just kasuks ei tule, pole privaatsust kui sellist, ning naine lahkub laste ja šokis koduloomadega. Mees aga...

Noh, tore hullumise lugu, juba see kujutelm sellest, kuidas majas tuiavad aegamisi ringi miskid minevikumälestused... eks see ole halvavalt lummav.

ERRist võimalik lugeda katkendit raamatu nimiloost.

sehkendamine
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Eha Lättemäe – Metsamarju mõtsamarju (1974)

Laman

ja ei liigu.

Kui kuldkala

leiaks mu.

Lugusid mu suhu

hakkab sadama.

(lk 23)

millest sügüse õhtu om tettü
vihm rabiseb päivä ämäräss
muid samme es kuule
(lk 28)

kudagi miu mõtte jäive toa ja lauda vahele

kõnnive nüüd läve ehen

mõni limpsab võililli kareda keelega

äästki einäst ei ooli

kas na esigi tääve mis na tahave

(lk 33)

Torgny Lindgren – Mao tee kalju peal (1987)

 Sina, kes Sa hindad skandinaavia masendust, see jõletu lugu on Sinule.

Või siis neile, kes näevad Karl Orsa äritegevuses Tea ja ta järglaste kallal allegooriat kui rootsi pankade tegevusele Eestimaa pinnal. Krediidi eest pannakse sulle ja su järglastele täiega, ja alati mõeldakse välja uusi viise, kuidas jäädagi sulle ja su järglastele panema. Selline see on, rootslaste hingevajadus. Ikkagi inimnäolise demokraatia kants!

Nali naljaks (sest pisarad voolavad). Jumal võtab Iiobilt kõik ja keerab talle näkku. Aga Iiob usub (ikkagi, mida?) ja kannatab. Valikuvõimaluste puudus? Loomulik rumalus üheskoos ühiskondliku survega? Iiob-Jani usub, mida Orsa talle pajatab, tal pole võimalust Orsa sõnu kontrollida. Sest talle ei anta võimalust ja tal puudub mõte, et äkki õiglust otsida. Ja selle eest paneb Orsa isa Jani ema, Orsa paneb omakorda edasi Jani ema, poolõde (ehk Orsa isa tütart) ja Jani abikaasatki. Sest kõik on kokku majandus ja ihade kasulik rahuldamine ja jumalasõna on tugevama teenistuses.

“Sa tead, et ma sündisin kangekaelseks, sina lõid mind kangekaelseks. Ja sa oled alati minu vastu üteld: Sa ei tohi olla kangekaelne, Suurustaja Jani. Selles asjas oled sa iseäralik, sa teed meid hoopis isesugusteks, suurelisteks või põikpäisteks või ükspuha millisteks, ja siis kulutad sa terve meie elu selle peale, et meile selgeks teha, et just sellised ei tohi me olla, me ei tohi olla just sellised isesugused, nagu sina meid oled loond.” (lk 11)

“Ja Karl Orsa uuris udarat.
Väikesed haavad nisade küljes, ütles ta. Ja udar on tühi.
Seejärel vahtis ta ema poole, ema oli priske ja pringi rinnaga. Oli näha, et ta mõtles: vaat need on tissid.
Aga tapmiseks? tegi ema proovi. Tapaloomaks?
Siis oli Karl Orsa sunnitud Ingli veel kord silmade ja kätega üle vaatama, ka tapaloomadest oli tal selge pilt.
Liha tal suurt pole. Puha kondipuru. Väike ja vilets krobusk.
Ja ta vahtis uuesti ema poole ja oli näha, et ta mõtles: liha.” (lk 23)

“Eva lapse tulevane isa on tema enda onu, ütles ema. Ja ta on oma tädide vend. Ja Eva on talle ühtaegu ema ja tädi. Ja ta on iseenda onupoeg.
Poiss see küll ei tule, ütles Karl Orsa. Vallaslapsed pole peaaegu kunagi poisid.” (lk 50)

“Ja ma jälgisin teda ja püüdsin temast aru saada, mul oli otsegu vajadus tema mõtetest aru saada. Me pole ju oma mõtete peremehed, nad kasvavad meis nagu umbrohi, tahes või tahtmata, mõtted on nagu seesmine kirjasõna, neid ei saa eraldada elust, mida sina oled meie elama seadnud, iga inimese meeled oled sina, Meie Isa, täitnud iseäralike mõtetega.” (lk 68)

Tiit Tarlap – Haldjatants (2014)

 Võiks lühidalt ja huvitavalt sedastada, et Tarlapi tekstid on kantud tööst ja kirjutamisrõõmust – mingi vend lihtsalt vehib kirjutada, suurema lootuseta laiema lugejaskonna ette saada (maakonnalehed, ajakiri Favoriit – kui palju inimesi nende peale ikka satub). Ja Tarlap on selle töörõõmu käigus katsetanud, kirjutanud nii kosmoseulmet, õudust, krimijutte kui ka muinasjutulikke lahendusi; puhta žanri viljelemise asemel pannud tarlapit.

Hämmastaval kombel on selles kogus üks lugu kaasaegse Eestiga seotud (iroonilisel kombel on pealkirjaks “Jutusta mulle Prantsusmaast”; tegemist ehk üldse autori ühe vanima tekstiga?), polegi varem Tarlapilt lugenud vaid Eestiga seotud teksti (nojah, see “Lõhestusjoon” on ikka midagi muud), muidu tal ikka ameerikapärased nimed jne. Ühesõnaga, rahvusromantikat Tarlapi tekstides ei tähelda, oluline on inimene kui selline (ahjaa, üks tekst on ka biorobotitest), tema vabadus ja valikud. Lugude romantiline külg on üsna camplik, ikka paatos ja macho üheskoos; samas muidugi naistegelasi niiehknaa napilt. Huvitaval kombel puudub lugudest Tarlapile muidu nii iseloomulik tekstis kaldkirja kasutamine (mõnus!).

“Pisut paremas olukorras oleks Peter vist laginal naerma hakanud. Kas nii sündisidki rahvuskangelased? Ühed vihkasid teda vastupanu pärast, millest ta polnud undki näinud, teised austasid teda selsamal põhjusel. Ja tüdrukud kinnitasid tema pearaha kuulutavatele plakatitele vargsi lilli. Tundus otse vapustav, missuguse üksmeelega pidasid täiesti erinevad ja omavahel vaenutsevad inimesed teda kellekski, kes ta kunagi polnud olnud ega ka eales saada kavatsenud.” (“Legendid elavad edasi”, lk 189-190)

Kogumiku toredaimad tekstid on vast need kolm. “Lõikuspidu” on ehk düstoopiline kild kontrolliühiskonnast ja pakub huvitava äratundmise, et kui opositsioonist välja kiskuda mõtlevamad pead, võib järele jääda juhitamatu pööbel, kes märatsushoos on üsna pidurdamatu. Muidugi, iseasi, kui pika loomeeaga on ajudeta opositsioon. “Legendid elavad edasi” on pooleldi humoorikas fantasylik lugu eksikombel kangelaseks saamisest ja mis sellega kaasa tuleb. “Vihkamise suund” on üsna klassikaline kosmoseaction, on võimsad intriigid ja traagilised kangelased, kohe tead, et... ei lähe hästi; küll aga saad siit tarlaplikke mõtteteri võimu eksisteerimise kohta.

“Ning põrkudes kokku seletamatuga, meenutas inimkond iga kord taas hirmunud last, kes on teinud teo, ent mõistab tagajärgi alles hiljem. Endiselt oskas ta kõige vähem karta oma ohtude põhiallikat – kogu tehnilise progressi kiuste muutumatut iseennast.” (“Vihkamise suund”, lk 243)

Vahepeal algatas Fantaasia miski eesti ulmeklassika sarja (selgub, et “Eesti fantaasiakirjanduse tippteoseid”), kus ilmusid Hargla ja Tänavi jutukogud; ehk võinuks käesolev Tarlapi varasemate juttude kogu niisamuti seal ilmuda? Või siis vastupidi, oleks praegu Sündmuste Horisont kahe numbri võrra rikkam. Aga see on muidugi loba. Kaanekujundus on veidralt läila, raske uskudagi, et autor midagi sellist kaanele lubas valida. Kuid eks ole kummastavad kaanekujundused Fantaasia kirjastusele kurvaks traditsiooniks (ja tõepoolest, see kirjastuse kaanepoliitika kallal virisemine on tüütu).

ulmekirjanduse baas

Amish Tripathi – Meluha surematud (2014)

 Eepiline melodraama India müütilisest ajaloost, mida rikutud huumorimeele puhul võiks tarbida seda teksti ka campfantasyna. Ehk siis mitte ilukirjandus vaid ilutsev kirjandus, tekstibollywood – lehtedelt paiskuvad vastu sügavad emotsioonid, tundelised kangelased, tumedad saladused, tants ja fatalism. Aga noh, igati eksootiline ja värviküllane värk ning kergelt tarbitav; raamatu kaanereklaami järgi tegemist lausa ida Coelho või hindu Tolkieniga (eks küsimus tekigi, kes võiks olla teose sihtgrupp). Ja noh, selline reklaam äratab ikka mõningast tähelepanu, eksole.

Lugu siis sellest, kuidas iidne Meluha impeerium leiab endale korraga päästja – selleks on Tiibetist pärit hõimupealik Shiva, kes siis peaks olema... midagi jumalikku (jajah, india reaalsus ja maavalla reaalsus on natuke erinevad). Meluha on välispinnalt pea ideaalne tsivilisatsioon, elukord on harmooniline ja küllane tänu ühiskonna korrapärasele ülesehitusele ja seaduste täpsele järgimisele (no tegemist on pooleldi kommunistliku utoopiaga); ning võlujoogiga on saavutatud ülipikk eluiga (sellest siis raamatu pealkiri – kuigi tegemist pole siiski surematutega?). Heaolu ent tekitab probleeme (sest peale pikka pidu...) – väike sündivus ja kõikemääravad seadused ei mõju ühiskonna loomingulisuse ürgsupile just ärgitavalt (näiteks sõda on raske pidada reeglite järgi).

Ja seetõttu on probleem konkureeriva naaberimpeeriumi Swadweepiga, kus elavat õelad inimesed (nad ei ela sellises reglementeerituses nagu meluhalased!) ja kellega sajandite vältel on mitmeid eepilisi konflikte olnud. Meluha valitsejatele tundub nüüd, et nende impeerium hakkab vanema vennana nooremale vennale paratamatult alla vanduma – 8 miljonit üllast mehulalast lihtsalt ei saa naabrite 80 miljonilisele surelike massile vastu (mis teha, ka tehniline progress ei saa vastu läbimatule džunglile). Ja see pole veel kõik, on veel selline põlatud inimrühm nagu kardetud erioskustega nagad... Mida nemad õieti taga ajavad?

Ent jah, leitakse (sest teda otsitakse) Päästja (Neelkanth), keda on ammu Mehulas oodatud. Pea ogaruseni on kõik veendunud, et Shiva on see Õige (seda tõendab üks mõneti kummastav füüsiline nähe). On muidugi paar kahtlejat, kuid nemadki mõistavad aja jooksul oma ekslikkust (sest tõepoolest, varem on mitu petturit taotlenud Neelkanthi tiitlit). Muuhulgas võidab tantsuhimuline mees Mehula imperaatori tütre südame... hoolimata sellest, et 86-aastane naine on halva karmaga (ei hakka seletama, mida see raamatus kontekstis tähendab). Tõepoolest, Shiva osutub geeniuseks pea igas valdkonnas, andes nõu nii meditsiinilistes kui militaarsetes küsimustes – ning kõik kiidavad ta otsused heaks pea ühehäälse andumusega. Kuid konkurents ja esialgne edu võitluses Swadweepiga osutab hoopis teistele probleemidele kui Päästja rolli omaksvõtnud Shiva arvas... aga sellest ehk enam triloogia järgmistes osades.

Nagu öeldud, kui teksti campi võtmes lugeda, on see päris naljakas. Autori kiituseks tuleb öelda, et Shiva pole miski tõsimeelne arhikangelane, ei, tema viskab nalja ja tõmbab marihuaanat ning austab võrdõiguslikkust. Ja kuna tegemist triloogiaga, siis muidugi avaosa lahendused pole teps mitte kõige paremad. Eks kindlasti aitaks loo mõistmisele kaasa india mütoloogia tundmine (kuigi autor vist lubab endale mõnel puhul kirjanduslikke vabadusi).

Omaette küsimus on, milliseid väljendeid tekstis kasutatakse – täiesti tavalne on “terrorism”, aga läbi vilksatab ka näiteks “tiim” või “taristu”. Igasugu toimetamata näpukaid on tekstis küllaga, ning pead paneb kratsima komade ootamatu olemasolu või olematus lausetes.

Igal juhul, ootamatu tõlkevalik. Har Har Madadev.

“Shiva jäi hetkeks hingetuks, kui nägi oma hingevalgust endale vastu vaatamas. Tema süda hakkas metsikult taguma. Mees võinuks lausa vanduda, et tundis tema jaoks meeldivaimat aroomi terves maailmas, püha järve hõngu päikeseloojangul. Nagu kõik korrad varemgi, oli ta täiesti lummatud.
Tervet ruumi täitis äkki ebamugav vaikus. Ainsat heli tegi peeker, mis lendas uuesti Sati käest maha. Kõlksatus, mille peeker tegi, pani Sati oma pilgu mehelt lahti rebima. Äärmiselt suure enesekontrolliga suutis ta oma näo rahulikuks jätta, kuid ta hingamine oli raske, nagu oleks ta just lõpetanud tantsu Shivaga. Naisel polnud aimugi, miks ta hing nii keevaliselt reageeris.” (lk 136)

“Kogu universumi emotsioonid voogasid läbi Shiva olemuse sellel hetkel. Tema näol püsis vaimustatud naeratus. Mees proovis küll rääkida, aga ta sõnad jäid talle kurku kinni. Sõdades kohkumatu mees kummardas ja võttis õrnalt Sati käest kinni, tõi selle enda huultele ja suudles naisi sõrmi armastavalt. Ta vaatas üles Daksha poole ja sosistas: “Ma ei lase temast enam mitte kunagi lahti. Mitte kunagi.”
Jahmunud Sati vaatas Shivat. Naine oli küll julgenud hakata armastama, kuid ta polnud julgenud loota. Nüüd aga hakkas tema kõige metsikum unistus täide minema. Temast saab Shiva abikaasa.” (lk 257)

“Parvateshwari südant täitis rõõm, mida iga ennast lõpuks leidnud suryavanshi võis tunda. Rõõm, mis tuleb sellest, kui lõpuks leiad inimese, kes on väärt järgimist. Rõõm, mis tuleb siis, kui oled leidnud mehe, kes on väärt sind inspireerima. Rõõm, mis tuleb, kui leiad lõpuks inimese, kes on väärt, et temasse suhtutakse sama sügava uskumisega nagu Isand Rami.” (lk 315)

Heli Reichardt – Walpurgi öö (2014)

 Raamatu sisu on umbes selline – on 2020. aasta sügistalv ning elu Eestis on üsna hapu ja aina hullemaks läheb. Loodetud Euroopa ühise majandusparadiisi asemel on kauba- ning energiapuudus ning üleilmse terrorismiohu tõttu on isikuvabadused õige napid. Euroopa Liit on lagunemas (ja selle segaduse käigus avanud piirid Venemaaga) ning Eestis tegutsevad mitmed kummastavad ja mõjuvõimsad organisatsioonid, nagu näiteks kristlik Vähemate Vendade ordu (niisamuti kaovad inimesed, küll korrakaitse või selle ordu kätesse). Igapäevane eluolu meenutab rohkem kaheksakümnendate aega (defitsiit ja sellega kaasnev sahkerdamine) kui seda pudipadi küllust, milles me 2014. aastal elame.

Ja selles ahistavas atmosfääris elutseb keskealine tõlkija Helde, kes koos tütre ja täditütretütrega elab Nõmme ühes ajalooga majas. (Ja mina kui endine nõmmekas teavitan kindlameelselt, et Nõmme on üks Eesti väikekodanluse kantse.) Õnnetu juhuse läbi saab Helde tuttavaks leskmees Eediga, kellega puhkeb armastuslugu – kuid ühtlasi sekkub Helde ellu Eedi kaudu see mõjuvõimas sekt, kel probleeme Eedi ja tema suguvõsaga. Armulugu areneb, kõik on õnnelikud leskede teineteise leidmise peale – välja arvatud Vähemate Vendade ordu, mis otsustab Eedi ja ta lähedased Eestimaa pinnalt kaotada (varjatud küüditamine on vähe midagi muud kui neljakümnendatel juhtunu). See õudustäratav probleem siiski laheneb 2021. aastal ja seda väga viimasel hetkel... kui vene rahuvalvajad asuvad Eestis rahu teostama (see ongi siis volbriöö?). Mis just täpselt juhtub, ei hakka ma ega autor siin paljastama.

Raamat on niisiis üsna masendav tulevikustsenaarium. Korrumpeerunud võim, isikuvabaduste vähendamine, läbipaistmatute organisatsioonide võimutsemine, kauba- ja energiapuudus ning lisaks veel Venemaa “rahuvalve” (mis siis ühtlasi soovib rubla kasutuselevõttu jne). Ikka on inimesi, kes sellises vees kõige parema meelega lupsu löövad ja tallalakkumisega kannuseid teenivad. Autor ei anna selgitavaid nägemusi, miks just olukord on selline nagu ta on – miks mingi sekt omatahtsi võimutseb, mis selle Euroopa Liiduga siis sai, miks üldse idariigi rahuvalve võimutsema lasti. Raamatu peategelane on väike inimene, kes teeb tööd ja rabeleb olemasolu nimel, need mängud käivad selgelt üle tema pea. Ja veel üks asi – autoril pole suuremat aega oleviku käsitsemiseks, sest...

... sest peategelane Helde mälestused võtavad tekstist ilmatuma osa. Milline oli tema lapsepõlv, millised eripärased sugulased tal olid, millised aga suhted meestega. Või kasvõi sellised heietused, et kuidas enne hambaravi toimis. Ma saan aru, et tegelastele tuleb tausta luua jne, aga selline mälestuste üleküllus on ehk ilukirjanduse jaoks liiast. Lisaks võinuks tekst olla rohkem liigendatud, igasugu üleminekud minevikus ja olevikus oleks niimoodi paremini jälgitavad – ja üldse saanuks teksti inimlikumalt lugeda. (Muidugi, eksperimentaalsem kirjandus võib teha mis iganes – samas kahtlen, kas autoril eksperimentaalsus meeltel.) Kõik need mälestustes pendeldamised viivad tegelikku juttu (minusuguse lugeja) jaoks üsna vaevaliselt edasi.

Võikski öelda, et võimaliku ohuromaani asemel on tegemist raamatuga kesk- või vanemaealistele naistele. Helde elukäik on igati dramaatiline – ta on adopteeritud laps, nooremana sai ta suhtest abielumehega tütre, hiljem abiellus ta väliseestlasest armastatuga ja see suri mõne aja pärast salapärasel viisil, ning nüüd peab 44-aastane naine lesepõlve tädilt päranduseks saadud Nõmme majas koos tütre ja täditütre tütrega (täditütar on samal ajal Soomes õnne otsimas). Ühesõnaga, draamat ja pisarakiskumist ja eesti naise rammu enam kui küll. Omaette liin on veel lisaks kristlik teema, millega mitmed tegelased (ja eesti ühiskond) rohkem või vähem kokku puutuvad. See pole just otseselt kristlik propaganda, küll aga, noh, eluviis kui selline, millega muidu vähemalt mina kokkupuudet ei oma. Omamoodi hirmus mõelda, et on inimesi, kes niimoodi sektide mõjuvallas.

Kokkuvõtlikult siis, raamatus on elemente ohuromaanist, naistekast ja kristlikust värgist. Elu kui äraspidistel kaheksakümnendatel, euroajast tagasi nõukaaega. Mis on raamatu pealkirjal ja kaanekujundusel pistmist teose sisuga, ei oskagi öelda.

“Avamispäeval oli ette nähtud ka toidupakkide jagamine – tellimisnimekirjad olid ära antud juba nädal aega tagasi. Kõik olid ärevil ja õhinas nagu lapsed jõuluvana tulekut oodates.
Helde oli võtnud valikust enda meelest parima, mis võtta andis – poolteist kilo seakarbonaadi, kilo viinereid, pool kilo juustu, karbi kohaliku Kalevi šokolaadikomme, paki kohvi ja loodetavasti ehtsad spagetid. Tavapoes müüdavatest nätsketest makaronidest oli kõigil kõrini. Küllap ta selle kandamiga kuidagi koju jõuab, peaasi, et antakse.” (lk 80)

reaktor 
kirjanduslik päevaraamat

Lloyd Alexander – Kolme raamat (1999)

 Fantasyt nooremale lugejale. Tekst on selline ohjeldamatu action – kogu aeg juhtub midagi, iga hetk võivad tegevusse sekkuda uued tegelased, kes siis kangelasi aitavad või takistavad. Seigeldakse kindlusekäikudes, kukutakse haldjatemaale, võideldakse kurjade meeste või olenditega. Ei mingit ulatuslikku ajaloolist taustamöla või kangelase kujunemislugu, asjad lihtsalt juhtuvad.

Lugu siis sellest, kuidas kaotsi läheb oraakelsiga Hen Wen. Jookseb teine ohu eest metsa. Siga siis. Värskelt seatalitajaks määratud noormees Taran jookseb järgi, sest noh, häbi on osutatud usaldust niimoodi petta. Aga noh, liikvel on kurjad jõud ja siga tuleb kätte saada, sest kurjad jõud tahavad oraakelsiga kätte saada – tema saaks osutada, et kuidas kurjadele jõududele vastu hakata. Taran, niisiis, putkab seale järgi ja satub mitmesugustesse seiklustesse. Algselt tõrksast tarkpeast kasvab viimaks normaalne noormees.

“Mulle on vist saatusest määratud, et ma ei saa iial teada midagi huvitavat, teha midagi huvitavat ega minna ühtegi huvitavasse paika. Ja minust ei saa kindlasti mitte kui midagi.” (lk 17)

Nagu öeldud, pole tekst keeruline masinavärk. Tarani teele satuvad mitmed inimesed ja olevused, kes heal juhul kasvavad teksti jooksul veel paremateks inimesteks ja olevusteks. Ja mis peamine, hea süda on see, mis võib leida valgust ka tumedais hetkedes. Nii moodustab Taraniga väike seltskond, kes päästavad inimsugu ja muid olendeid kurjuse jõududest. Finaal on igati kena ja täis sulneid taaskohtumisi.

Muud nagu ei oskagi öelda.

ulmekirjanduse baas

Triin Soomets – Kolm lugu (Looming 3/2014)

 Kui esimene ja kolmas lugu on sellised täiskasvanute muinasjutud ja oh nii sümboolsed, siis teine lugu “Kuidas toolijalg punaseid kingi kohtas” on õige huvitav ja muidugi intrigeeriv. Nimelt on Soomets avanud lugejatele toolijalgade senitundmatu maailma. Mida nemad tunnevad, kas nad saavad omavahel hästi läbi (peategelane on pigem feminiinne toolijalg; samuti kutsub ta teisi kolme toolijalga õdedeks-vendadeks) ja mis suhe on neil nende olevustega, kelle istmikud toolijalgu põrandasse suruvad. Ja tõepoolest, selgub, et on sümpaatseid istujaid ja mitte nii sümpaatseid toolide kasutajaid. Võiks öelda, et käesoleva jutu kangelasel on lausa ideaal (või maania?), ning kui ta kohtubki (või õigemini laseb endale istuda) üht punaste kingadega naist, siis on see sulneim hetk toolijala mõttetihedas eksistentsis.

“Toolijalal oli hirm. Mis siis, kui ta neid kingi enam kunagi ei näe? Kõik tundus korraga nii mõttetu. Kõik oligi mõttetu, sai toolijalg aru. Mõte oli küll kusagil olemas, aga see mõte oli punastes kingades, mis kõpsusid nüüd kusagil seal, kuhu toolijalg kunagi ei pääse. Nii õnnetut ööd, mis nüüd tuli, ei olnud toolijalal veel olnud.” (“Kuidas toolijalg punaseid kingi kohtas”, lk 352)

Nojah, Soomets näitab toolijalale, et unistused on vaid risuks kaelas. Punaseid kingi ei tule, ja mis veel hullem, tooli tavakasutaja, see paks mees, ähvardab (seda küll mitteteadlikult) järgmisel päeval tooliga kiikudes toolijalga suisa katki murda. Mõtlemapanev ja ilmatuma kurb lugu, mis paratamatult paneb aduma kaalulangetamise plusse.

Joe Abercrombie – Kuningate viimane argument (2014)

 Et siis lühidalt, viisakalt ja kindlameelselt sedastades, Abercrombie raamatud on olnud minu jaoks viimase paari aasta mõnusaim lugemine. Raju, naljakas ja küüniline. Jajah, tegemist pole moodsa klassika või senikogematu keevitamisega, aga noh, pagana hästi kirjutatud meelelahutus on väärt nii mõndagi (ja ega see ohjeldamatu kiitus tähenda, et oleks nüüd elu lõpuni ogarvaimustunud). Raamatud jutustavad lugusid siis sellest, kuidas hunnik tõpraid tahavad olla paremad inimesed, kuid, läheb ikka nagu läheb – ent ikka on neil tõpralaadsetel lootus, et ehk millalgi õnnestub olla see parem inimene ja teha midagi head. Kuid ellujäämine koos mõningase heaoluga, see on heal juhul parim, mida saada selles verises intriigimaailmas.

“Jezal tundis, kuidas kulmud kerkivad. Ta muidugi armastas Ardeed, kuid Bayazi arutluskäik oli laastavalt korrektne. Nüüd pidi tema, Jezal, mõtlema palju enamale kui ainult omaenda vajadustele. Kui mõte temast kui kuningast oli jabur, siis mõte Ardeest kui kuningannast oli kolm korda jaburam. Muidugi ta armastab Ardeed. Mingil moel. Kuid... terve maailma printsesse, kelle hulgas valida? See oli lause, kust oli raske midagi ebameeldivat leida.” (lk 206)

Eelmiste osade argpüks Jezal topitakse võimusegaduste käigus troonile käpiknukuks, ja tõepoolest, kaasaks saab talle imeilus printsess, kuid... (õnneks on Glokta!). (No ja kui Glokta selliseid probleeme lahendab, siis...) Bethod alistatakse, kuid selgub, et hoopis Logen oli see, kes... Ja Bayaz, temal olid omad diilid Bethodiga... Hagijase kamp kuivab hoopis kokku, ja üheks süüdlaseks selles osutub... Oh, ja jälle see Bayaz ja Ferro ja Mamun... Bayaz põhjustab sellist hävingut, et... et... niimoodi vist ikka ei tohi? Ning muidugi see kõikvõimas pank (palju huvitavam oli lugeda Abercrombie neljandat ja viiendat romaani nii, et ei teadnud, kes seda panka ohjes hoiab). Raisk, kui palju head möllu ning unistuste ja lootuste purunemisi.

““Me peame riigi uuesti üles ehitama!” Esimene Maag virutas oma lihava rusikaga mütsu vastu lauda. “Veel paremana ja hiilgavamana! Kuninga tänava raidkujud on küll ümber kukkunud, kuid nii jääbki ruumi uutele!”
“Uus jõukuseajastu,” ütles Halleck, silmad hiilgamas.
“Uus võimuajastu,” ütles Hoff ja tõstis peekri.
“Kuldne ajastu?” Bayaz vaatas üle laua Glokta poole.
“Ühtsuse ja võrdsete võimaluste ajastu!” hüüdis kuningas.
Tema sõnad langesid pisut leigele kuulajaskonnale. Pilgud pöördusid piinlikkusega kuninga poole. Nagu oleks ta valjusti peeretanud, mitte rääkinud. “Ee... jah, Teie Majesteet,” lausus Hoff. “Võimaluste ajastu.” Kõigile, kellel on õnne istuda Kinnises Nõukogus.” (lk 615)

Järgmises, neljandas raamatus on siis kohtumine pisut teiste tegelastega ja hoopis teises kandis. Osalevad Judin, Vitari, Cosca, Eider ja muuhulgas on pisut jändamist Jezali õukonnaga. Viiendas raamatus taaskord konflikt Põhja ja Uniooni vahel; ning siin Must Dow ja Hagijas ja Gorst ja Bayaz ja Judin ja veel mõned, kes triloogias vilksatanud. Igati soovitatav lugemine, ülekülluses musta huumorit.

“Kui ta kindral Malzagurti pakkumise nii lustlikult tagasi lükkas, ei teadnud ta täpselt, mida oodata. Ta oli ähmaselt ette kujutanud, et keegi tuleb õige pea neile appi. Et toimub midagi kangelaslikku. Kuid nüüd oli see verine möll täie hoo sisse saanud ja ootamatust päästmisest polnud vähimatki märki. Võib-olla toimus seal suitsu sees midagi kangelaslikku: sõdurid tirisid vigastatud seltsimehi läbi nõgise pimeduse ohust eemale. Õed õmblesid küünlavalguses ja kriisete saatel haavu. Linlased sööstsid põlevatesse hoonetesse ja tõid sealt välja läkastavaid lapsi. Igapäevased kangelasteod, milles pole midagi hiilgavat. Sellised kangelasteod, mis lõpptulemust kuidagi ei mõjuta.” (lk 436)

“Ferro kulm läks veel rohkem kortsu. “Yulwei oli hea inimene. Ta aitas mind kõrbes. Ta päästis mu elu.”
“Ta on päästnud ka minu oma, rohkem kui ühe korra. Kuid head inimesed jõuavad hämaral rajal ainult teatud maani.” Bayazi hõõguv pilk libises allapoole ja peatus tumedast metallist kuubikul Ferro käe all. “Lõpuni peavad minema teised.”” (lk 464)

“Võim teeb kõik teod heaks. See on minu esimene seadus ja viimane. See on ainus seadus, mida ma tunnistan.” (lk 627)

ulmekirjanduse baas

lugemisarhiiv
reaktor