Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.

Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, Eesti Raamat (1994), tlk Helle Michelson

Jules Verne’i seiklustest on päris mitu olnud kunagi teismeeas sellised head mõnusad korduslugemise raamatud („Kapten Granti lapsed“, „Viieteistkümne aastane kapten“, „20 000 ljööd vee all“, „Saladuslik saar“), püsilugemisvaras ehk kõige rohkem esindatud autor. Muidugi on Verne selline viljakas kirjanik, et need mõned pealkirjad on rohkem nagu tilgake meres või nii, aga eks need ongi vist samas ka valdavalt, aga mitte ammendavalt, loomingu paremik või midagi ja ega ma hilisemas eas pole just Verne’i osas silmaringi laiendamisele eriti tähelepanu pööranud

„Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, tuleb välja, on siiski ka üks neid raamatuid, mille olemasolu ühel või teisel hetkel kuskilt kaudu enesest märku võib anda ning mis teataval määral pole tänapäevani isegi mitte ajakohasust kaotanud.

Esiteks juhtusin lugema mõni aasta tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud Nellie Bly lugu ümbermaailmareisist, mis oli üsna otseselt justnimelt sellest Verne’i raamatust inspireeritud ja teiseks jäi mulle silma Tallinna südalinna ilmunud Phileas Foggi nime kandev poeke, üks hetk üritasin netiotsingu abil välja uurida, et mis asutus see siis täpselt on (poodi sisse astumine oleks ju ometigi liiga ekstreemne meetod, seda pole ma siiani teinud). Poe osas selget sotti ei saanudki, aga Phileas Fogg, tuleb välja, olevat üks legendaarseid ilukirjanduslikke kujusid, selle sama raamatu peategelane.

Raamatu originaal peaks esmailmunud olema 1872. aastal (ehk siis 17 aastat enne, kui Nellie Bly selle järgi oma 72-päevast ümbermaailmareisi alustas), mil raudteed ja aurulaevad olid juba üsna edukalt maailma vallutanud nõnda, et Verne võis rahumeeli ise kodust lahkumata kõikvõimalike teiseste allikate põhjal ja vast siis ka ise Bradshaw’ reisiteatmikku kontsulteerides (vt ka Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“) nagu peakangelane Phileas Fogg seda teeb, ühe fantastilise reisikirja kokku panna. Võib öelda, et on tegemist ilukirjandusliku, aga üsna täpse kokkuvõttega globaalse reisijatetranspordi hetkeseisust ning kui õhutranspordi võimalused välja arvata, siis pidada internetiotsingu tulemuste järgi tänapäevalgi laevade-rongide kasutamisel sarnase ümbermaailmareisi ajakava suht sarnane olema. Või noh, Nellie Bly sai küll 8 päeva kiiremini asjaga ühele poole, aga samas muidugi ei pruugi mõningate laevaühenduste osas asi reisijateveo koha pealt üldse oluliselt edasi arenenud olla, sest kõik ju lendavad. Ning, Verne’i raamat sisaldas siiski ka igasuguseid põnevaid kõrvalseiklusi, mida Nellie Bly kahjuks või õnneks läbi elama ei pidanud.

Legendaarne Phileas Fogg on stereotüüpselt stoiline ning ogaruseni punktuaalne inglise džentelmen, kelle elus peale rangelt päevakavajärgse igapäevaste einete, lehelugemiste ja vistimängude ning seltskondlikus klubis viibimise, küll vähimalegi elevusele või kõrvalekaldele kohta pole. Lugu saab alguse sellega, kui ta on sunnitud eelmise teenri väikese habemeajamisvee temperatuuri kõikumise tõttu ametist lahti laskma ning palkab uue teenri, kes pärast üksjagu seikluslikku elukäiku on suurima rõõmuga valmis sukelduma selle vankumatu rutiini ja ühetaolisuse kodusesse vaikellu. (Teenri palkamisega kaasneda võiva osas vt ka Zdenek Jirotka „Saturnin“) Seiklus saab aga alguse sellest, kuidas Phileas Fogg selsamal päeval kaardimängulauas seltsilistega kaasaegsete transpordivõimaluste teemal eriarvamusele jääb ning justkui muuseas veab kihla sealsamas lahkudes 80 päevaga tiir ümber maailma ära teha. Loomulikult lõpetab ta enne kaardimängu, siis jalutab aga täiesti päevakavaväliselt koju ning rahulikuks eluks ja kõigutamatult igava peremehe teenimiseks valmistunud Passepartout on oma suureks jahmatuseks sunnitud nii endale kui peremehele kaasa pakkima pataka raha kodusest šeifist ning a la paar sokki ja mõne aluspesu, ja edasi rongi peale.

Noh, iseenesest võiks ju piisavalt põnev olla juba seegi, kui lihtsalt maakerale tiir peale teha, ent asjade huvitavamaks tegemiseks toimub samaaegselt ka intsident, kus ühest pangast läheb kaduma üks sarnane summa sularaha ning kahtlusaluse kirjeldus klapib kahtlaselt meie stoilise peategelase omaga. Nõnda liitub isanda ja tema teenriga üsna teekonna alguses ka usin salapolitseinik, kes pingutab kõigest väest, et saada arreteerimiskäsk enne kui kahtlusalune Briti krooni jurisdiktsioonist lahkuda jõuab (vt ka Karel Čapeki „Võlutud kerjus“).

Phileas Fogg ise, jäädes oma tegelaskujule truuks, suhtub kogu reisi täieliku osavõtmatusega – möödalibisevaid maastikke ja eksootilisi kultuure võiks tema jaoks sama hästi ka mitte eksisteerida, asjasse puutuvad ainult sõiduplaanid ja õigel hetkel järgmise transpordivahendi peale jõudmine. Lugeja õnneks on tema teener mõnevõrra uudishimulikum, ja nii saab siiski ka põgusat aimu läbitavatest kohtadest, nagu tekib ka täiendavaid sekeldusi, mis teekonna sujuvat edenemist pidurdavad. Fogg ei jäta pesueht džentelmenina teda muidugi hätta ning viisakuse või kihlveost kinni pidamise huvides ei toimu vähimatki kokkuhoidmist kulude pealt.

Toonaselt päevakajaline, nüüdsel ajal hea meeldetuletusena on Suessi kanali läbimine reisi algusosas, tänu millisele uudsele võimalusele, avati 1869) taoline reis üldse tehtavaks oli saanud – ümber Aafrika seilamine, teatavasti, võttis oluliselt kauem aega ning oli ka märksa riskantsem. Tänapäeval naudime Suessi kanali hüvesid küll rohkem kaubaveo võtmes, ent oli ju siingi veel üsna hiljuti hea meeldetuletus tolle ühendustee olulisest, kui too üks konteinerlaev kanalisse kinni jäi ja üsna palju globaalseid tarneaegu mõjutama hakkas.

Teised värsked uuendused on raudtee transpordi vallas – võimalus põiki läbi India sõita annab taaskord olulise kiirenduse, nagu ka vastne Ameerika Ühendriikike põiki läbiv raudtee (vt siinkohal Karl May „Winnetou“). Jaapanit läbiv postilaevaühendus aga võlgneb oma eksistentsi Ühendriikide nn mustade laevade ähvardusel teostatud Jaapani avanemisele suheteks ja kaubavahetuseks lääneriikidega 1850ndate aastate esimeses pooles. Ja nii edasi. Nagu näha, siis 19 sajandi kolmandas veerandikus hüppasid globaalsed transpordivõimalused kohe mitmel rindel hopsti edasi.

Tõlke poolepealt oli sõnavaraliselt mõnusaid hetki, näiteks avastasin, et ingliskeelne sõna „thug“ näib tulevat hoopis hindikeelsest sõnast, ja väidetavalt nimetatud nõnda sealkandis teatavat liiki röövleid (kui nende röövlite eksistents just kolonialistlik legend polnud). Samuti oli huvitavat sõnavara Jaapani osas nagu „jakuniin“, ehk siis ilmselt yakunin – tänapäeval riigiametnik, aga selline kirjapilt tundus originaalteksti vanust ja päritolu arvestades tõlkes justnimelt kohane.

Lisaks kõikvõimalikele muudele takistustele ja äpardustele õnnestub päästa ka daam hädaohust, rinda pista raudteeliinide rajamise väljakuulutatud edenemise ja tegeliku seisukorra erinevusega, kasutada mõningaid eksootilisi transpordiviise nagu elevant või jääpurjekas, liikuda ohtlikult lähedale mereröövliametile, elada üle murrangulisi pöörakuid viimasel hetkel. Fogg, võtab muidugi iga viimast kui juhtumist tegelaskujule kohase stoilise rahuga ning suhtub kõigisse reisikaaslastesse ääretu galantsusega jne. Siinkohal saab ka selgeks, miks džentelmenil vägagi teenrit vaja on, sest keegi peab ju ka kõiksuguse uudishimu ja ringisehkendamise ja elevuse näitamise enda kanda võtma, et asjad lõpuks ikka õigesti paika loksuksid.

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Ulmelise kelmisarja avalugu, kus siis inimene Darger ja koer Surplus seiklevad tuleviku fantaasiamaailmas. See maailm oleks justkui uusaegne ajastu, ainult et … täis kõiksugu veidrusi. Eks see natuke meenutab Garth Nixi sarja Fitzist ja Herewardist, kuid see on muidugi puhtalt fantaasiakirjandus - erinevalt siis käesolevast, mida võiks vast nimetada heal juhul teadusfantaasiaks. Kuid eks sellelaadseid kelmipaare on veel küll ja küll nii teaduslikus fantastikas kui ka fantaasiakirjanduses-

Siin siis kelmipaar võtab ette Inglismaa võimukeskuse Londoni, et lahkuda sealt salamisi ja millegi väärtuslikuga. Koer Surplus mängib sellise uue maa nagu Virgina saadikut ning Darger tema autistlikku ja kurti teenrit. Kasutades kohalike kasu- ja võimuiha õnnestub neil viimaks eluga pääseda, edasi Pariisi.

Eks mõned aastad tagasi jäi selle kogumiku lugemine pausile just selle teksti lugemisel, ka nüüd ei tekkinud  just vaimustust; näis, mida selle kogumiku kaks järgmist kelmilugu pakkuda võivad. Swanwick pole just pieteeditundest juhitud, nii on siin võrgutaja rollis koer Surplus (mitte et selles maailmas kuidagigi omapärane oleks).

Michael J. Sullivan - The Crown Conspiracy (Theft of Swords, 2011)

 

Peale Eriksoni “House of Chains” lugemist on see romaan muidugi üks paras jalutuskäik pargis. seikluslugu, kus on head ja halvad tegelased ning mõnigi kõrvaltegelane saab õppetunde, kuidas olla parem inimene. Ja seekord lõppeb kõik hästi.

Sest nagu vihjatakse (ja nagu võib järeldada järgmiste köidete pealkirjadest), siis käesolev romaan on tõesti vaid sissejuhatus teemasse: kuidas taastada vana impeerium, mida siis soovivad kuningriikide ülesed jõud (seda siis ennekõike kiriku juhtimisel). Lisaks lastakse vabadusse 900 aastat vangistuses olnud võlur, kelle vabastamine olevat aastasadu vanade hoiatuste kohaselt väga, väga vale tegu. Eks siis näis, mis edasi saab, püüan jätkata romaanitsükli teise romaaniga (mis siis Orbiti väljaandes on üheskoos käesoleva romaaniga; eks viimastel nädalatel on see omnibus ka juutuubis audioraamatuna olemas).

Lugu on siis sellest, et kaks kõrgeklassilist varast Royce ja Hadrian lavastatakse süüdi Melengari kuninga tapmises. Piinamine koos hukkamisega peaks toimuma juba kuningatapujärgsel hommikul, aga printsess Arista vabastab need süüdistatavad ja käsib neil röövida oma troonipärijast noorem vend Alric, ning see kolmik peaks leidma üles salavangla, kus on siis aastasadu vangistatud olnud võlur Esrahaddon.

Peadpööritavate seikluste järel jõutaksegi vastupunniva troonipärijaga sinna salavanglasse ning Esrahaddon räägib … asjadest. Et salavanglast eluga pääseda, peavad nad selle kurikuulsa võluri samuti vabastama. Mida ka tehakse.

“Alric looked up at the thief with a scowl. “I just want to say for the record that as far as royal protectors go, you’re not very good.”

“It’s my first day,” Royce replied dryly.

“And already I’m trapped in a timeless prison. I shudder to think what might have happened if you had a whole week.” (lk 156)

Samal ajal … printsess Arista onu Braga (ehk surnud kuninganna õe abikaasa) vangistab neiu, süüdistades teda võimu haaramise katses musta maagia abil (mida Arista olevat õppinud Esrahaddonilt, kui teda salaja külastas) - tema põhjustas kuninga tapmise ja prints Alricu röövimise ja arvatava tapmise.

Aga peale salavanglast pääsemist püüab vend just tagasi koju pöörduda … ent satub onu palgasõdurite küüsi, kes soovivad Alricu pea eemaldada, et see terve noormehe asemel tagasi kuningakotta viia. Ja siis … noh, juhtub veel paljutki.

Ühesõnaga, möllu jagub ja üsna traditsioonisel viisil. Kui tänapäeva mitmed fantaasiaautorid püüavad naistegelasi kuidagi värskemalt kujutada, siis Sullivan selle nimel suurt ei pinguta - tõsi küll, printsess Arista pole miski kohatäide; eks ta on üsna pahane, et naistel pole võimalusi võimule või haritud saada jne. Vast huvitavaim tegelaskuju on noor munk Myron, kes on lapsest saati kloostrimüüride sees elanud ning peale kloostri ja selle elanike põletamist peab nüüd maailmaga tutvuma ja ainsa ellujäänu südametunnistusega piinlema (miks ja kuidas ta ellu jäi, ei hakka avaldama). Vaat see oma aja intellektuaali naiivsus ja äng (kas seda võiks nüüd nimetada tragikoomiliseks, aga igal juhul on Myroni kaudu mõlemat selles tekstis) mõjub küll mitmeplaanilisemalt kui teised pea- ja peamised kõrvaltegelased.

Aga jah, hiljuti kirjutasin miski fantaasiakirjanduse puhul (vist siin või mäletan mööda) eepilise fantaasia ja sünkmorni erinevusest (a la sünkmorn pakub enam samastumist tänapäeva ängidega inimestele), siis see romaan on puhtalt meelelahutus kui selline, ja ega meelelahutust on ikka õigel ajal vaja. Kes samas teab, kuulu järgi minevat edaspidi lugu hullemaks.

Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid II“, AS „Kupar“ (1994)

Teises osas, mis on jätkuvalt 30ndate aastate tõlke redigeeritud versioon, leiavad neli laevapoissi (või täpsemalt, 2 laevapoissi, 1 kokamaat ja 1 botteljeemaat) end täpsustamata kohas Sumatra saare rannikul, mis tänapäeval võiks ju tähendada kena puhkust Indoneesias. Kuna eelmise osa lõpus läks veiseost kohalike külaelanike käest üsnagi hapuks, satuti neljakesi ülejäänud meeskonnast lahku. Pärast edukat põgenemist selgus lisaks veel kurb tõsiasi, et esiteks oli Jullatäit merehädalisi tabanud verine rünnak kohalike poolt ja teiseks olid nood seepeale koos paadiga edasi Jacarta suunas purjetanud ja nõnda ei olegi meie nelikult maisest varast suurt muud kui seljariided, mõni taskunuga ja paar õngekonksu, aga see eest on neil olemas üksjagu pealehakkamist ja osavust ning tolle sulekurnajast Rolfi peas leiduvad teadmised kohtade geograafilisest paiknemisest. Ega siis muud, kui teele! Esmalt lihtsalt kaugemale vaenulikust külast, siis asjaolude sunnil matkale läbi sisemaa, piki jõgesid ja mägimaid ning kõige viimaks parvele, sest Rolf teab, et suunduda tuleb kagusse, üle Sunda väina Jaava saarele ning Bataaviasse (tänapäeva Jakarta, enne hollandlaste aega Jayakarta).

Selles osas figureerib tõepoolest üsna värvikalt ka duriani nimeline puuvili oma jõleda leha kuid maitsva sisuga. Küll nopitakse seda puudelt ja süüakse, küll kirub hiljem üks kõrvaltegelasist saadana jõmpsikaid, kes on võtnud magamistoas salaja duriani süüa ning kogu maja haisuga ära reostanud.

Sumatra rännakul puututakse üksjagu kokku ka kohaliku rahvaga, alustades muidugi nende põgenemisele kaasa aidanud Dolimaa nimelise tütarlapsega, kes ilmselt noorte hollandlaste vastu sümpaatiat tundes ei võinud mitte neid kurja saatuse kätte jätta, kuid kes siis selle tulemusena ei julge kodukülla naasta ning suurema osa matkast meie seltskonnaga kaasa teeb ja nõnda tule tegemist ning söödava kraami leidmist ja riisi vaaritamist õpetab. Seltskonna dünaamikas on ta selline daam rüütlite seltskonnas, kes ikka kohmetuid žeste põhjustab, ning kui ta oleks otsustanud lõpuni kaasa tulla, oleks talle parvele kindlasti ka eraldi kajut ehitatud. Veel kohtutakse ühe nutika ja osava ning musikaalselt andeka kohaliku poisiga, võideldakse pantriga ja tõmmatakse üksjagu õnnetul kombel poolkogemata haneks nõidtohtrit, kes ometigi Padde surmasuust päästab – sest ei puudu ka troopiline palavikutõbi. Oh neid kalu, kookospähkleid, tuvisid ja puuvilju, mida ohtralt nahka pistetakse. Oh neid leotavaid ja tulvavaid vihmu ning seda kõrvetavat päikest, mille all vantsitakse.

Kui eelmises osas oli vast rohkem esikohal Hajo sõprus Rolfi ja Paddega, siis selles osas kerkib tugevalt esile Harmeni ja Padde nimeline koomikuteduo. Või eks Harmen joonistub ka muidu tugevamalt välja. Alati lõbus, pealehakkav, suuremeelne ja teisi aitav, kuid samas ka tormakas ning põikpäine. Igal juhul on Harmeni ja Padde vaheline norimine ning nääklus päris lõbus ja üldse on tegelaste omavaheline dünaamika mõnusalt paigas. 

Lapsepõlves sai vist esimest osa kõvasti rohkem loetud, sest teine osa ei tulnud just väga tuttav ette, kui aus olla, siis mõnevõrra tõmbas lugemise edenemisel pidurit ka Sumatral rändamise osa, tagantjärgi mõtlen, et malbeks printsessiks taandamine ei mõjunud Dolimaale kui tegelasele just hästi, ent parve ehitamise, Harmeni ja Padde kalastuskisma ning üle Sunda väina purjetamise osa pani asjad jälle hoogsamalt käima. Edasi tuleb pisut kohalikku linnamelu ja loomulikult hulk liigutavaid taaskohtumisi endiste laevakaaslastega.

Kolonialistliku ajastu hõngu ning kõikvõimalike eksootiliste maade müstilisuseoreooli kumab kenasti läbi pealuuloost. Harmen keeldub kategooriliselt sõitma laevaga, millel on pealuu, aga lepib rahumeeli selgitusega, et see on araablase pealuu, mitte inimese oma. Eks tuleb lugemise alguses ära märkida, et tegevus toimub 17. sajandi esimeses pooles, sestap pole ka ime, kui laevadel (ja mujalgi) ihunuhtlus normiks on, ei üllataks ju kedagi näiteks galeeriorjadest rääkivas raamatus piitsa figureerimine.

Kui seltskond tagasi Hollandisse jõuab, siis tekib natuke tunne, et see Hollandi olustiku kirjeldamine tuleb ikkagi autoril kõige ehedamalt välja – näpistav külm, uisutades vahemaade katmine, tögamine kõrtsmike, peavarju pakkuva taluniku ning sõbraliku möldriga. Kõige viimaks magus kohtumine kodustega, millesse segatud kibe vajadus hukkunud meeskonnakaaslase emale teated ja teenistus kätte viia.

Vaikus. Õngekorgi vahtimine.

Viimaks … seal liigub midagi! Harmen haarab, pilk korgis kinni õngeridva.

„Kas  l a s e d  lahti?“ ähvardab Padde.

„Sssst! Ma ju aitan sind.“

„Sa ütlesid, ma pidavat üksinda õngitsema!“

„Hea küll, siis õngitseme kumbki üksinda!“ Harmen rebis Padel õngeridva käest. „Nüüd said oma tahtmise, sina käperdis! Õngitse aga nüüd pealegi üksinda!“

Lärts! sai Harmen ühe vastu vahtimist. Ta põsk punetas. „See oli sulle!“ seletas Padde veel lisaks.

Harmen pööritas silmi. Ta ei söandanud näkkaja kala tõttu õngeritva lahti lasta ja Padde järeldas sellest liiga ruttu, et Harmen on kõrvalopsu tänulikult vastu võtnud ja vaikib vaid sellepärast, et liigutusepisarad nöörivad tal kõri. Padde enda meelepaha oli plahvatanud ja sellega oli ta viha haihtunud. „See on suur!“ sosistas ta sõbralikult Harmenile. „Ära tõmba liiga ruttu, ma näen korgist, et see on suur!“

Harmen vaikis; ta vahtis korki, nagu oleks see ta vihavaenlane.

Lupsti! lendas kork vee alla. Harmen tõstis järsult ritva ja tõi nähtavale suure kala, kuid kavalal vee-elanikul, kes juba poolenisti veest väljas oli, läks korda end konksust vabastada, ta lõi sabaga nagu kala kunagi ja sukeldus tagasi oma veteriiki. Poisid võisid suu puhtaks pühkida.

„Sa kiskusid teda liiga ägedalt!“ leidis Padde. „Sa oleksid pid…“

See oli Harmeni enese süü, et ta ei saanud enam kuulda, mida ta oleks pidanud tegema, et kala kaldale toimetada. Sest veel enne, kui Padde jõudis oma sõnadega lõpule, viskas Harmen õnge maha, sööstis Paddele kallale, tõstis ta pea kohale ja virutas vaese poisi, kes endal mingit süüd ei teadnud olevat, kalale järele. (lk 122-123)

Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid I“, Kupar (1994)

Seda raamatut sai lapsena ikka korduvalt loetud ja isa käest tellitud, et seda linnaraamatukogust jälle koju toodaks ja nüüd, pärast paljusid aastaid on mul siis isiklik raamat, mõnevõrra küll oma võlu kaotanud, aga siiski!

Mida ma muidugi põrmugi ei mäletanud, on raamatu alguses olev kommentaar tõestisündinud loo kohta – kellel siis ikka aega igasuguseid eessõnu ja muud säärast lugeda oli. Nimelt olla Bontekoe meresõit hollandis (olnud) suisa fenomenaalse viltuvedamise sünonüüm ja kogu raamat põhinevat päris-Bontekoe pooleleheküljelisel logiraamatusissekandel, mis pidi siis kogu kaheraamatulise seikluse mõne lausega kokku võtma? Nüüdsel minul on küll kahju, et seda sissekannet ennast pole eessõnale juurde pandud, kuigi, Wikipedia teavitab, et kapten Bontekoe andis oma ebaõnnestunud reisist Java saarele suisa terve päeviku välja, mis oli omal ajal ka võrdlemisi populaarne lugemine. Sellest võib siis järeldada, et mainitud pool lehekülge on see, mis laevapoiste saatust kirjeldab.

17. sajandi meresõit on igal juhul üksjagu põnev lugemine ja kirja pandud parasjagu lastesõbralikult, alates Bontekoe isalikult sooja suhtumisega kogu kirjusse laevapoistekampa ning lõpetades erinevate meeskonnast leitud sõprade toetusega, mis muudavad meremeeste üksjagu julma huumori ning laeva kitsad ja karmid olud lõppkokkuvõttes võrdlemisi noorukisõbralikuks.

Esimese osa algab talvises Hollandis, kus peategelane Hajo oma ustava sõbra Paddega unistab, et ta võiks sõita merd nagu kadunud isagi. Padde muidugi meresõitmisest ei unista – temal on kindel plaan minna onu juurde õllepruuliks, ehk siis kindla ja mugava ameti peale –, aga Hajo on proovinud juba sajas erinevas ametis õpipoisirolli, sest ega 14-aastaselt on viimane aeg ameti peale saada, aga mis rahutule seiklushimulisele hingele ei istu, see ei istu. Ajaviiteks jääaukudele lesta virutama minnes kohtuvad nad aga salapärase Rolfiga ning ühtlasi kuulevad kipper Bontekoest, kel plaanis Ida-Indias startida ning Hajo võtab julguse kokku oma ammuse unistuse nimel ja läheb kapteni jutule…

Edasi toimuvad reisivalmistused, emad pühivad murelikult silmanurgast pisaraid, sõpradega tuleb hüvasti jätta ning ustav sõber Padde sekeldab mõnevõrra koomiliselt kõiksugu veidra träni kokkuotsimisega, et eksootilisel maal kohalikega millegi eest vahetuskaupa teha oleks.

Lõvijagu esimest köidet veedetakse merel – laeval Nieuv-Hoorn. Tutvutakse meremeeste karmi huumoriga, leitakse sõpru ja vaenlasi, õpitakse laevapoisiametit ning tutvutakse laevaelu erinevate külgedega, elatakse üle skorbuut, torm, tuulevaikus ja lõpuks ka laevahukk, et siis viimane ots raamatust paatides ulpimise, maani jõudmise ja pärismaalaste ning kohaliku loodusega jageleda. Alles esimese osa lõpuks leiavad laevapoisid end päriselt omapäi, et teises osas siis puhtalt enese tarkusest teed lõppsadamani otsida.

Ah, jaa ... enne seda va laevahukku jõuab seltskond külastada ka Reunioni saart ning anda oma tagasihoidlik panus dodo nimeliste tuviliste väljasurnuks söömisse. Mina sain jällegi teada, et dodo teine nimetus on dront ... mõelda vaid, ma polnud kunagi osanud dront Edwardist (Muumilood) sellist seost kahtlustada. Kuigi, tegelikult meenub mulle nüüd, et "Angerjaevangeelium" sisaldas samuti seda minu jaoks uut nimekuju. Eks muidu oli seal ka pisut eksootilist gurmeed nagu flamingokeeled ja siis mõningaid tuntud ja tundmatuid puuvilju. Tõlkelooliselt on jällegi huvitav täheldada, et tegu on 1933. aastal ilmunud tõlke redigeeritud kordustrükiga, kui õigesti aru saan. Uued olud lõid võimaluse armastatud noorpõlvekirjandust uuesti välja anda, küllap on selliseid raamatuid üksjagu). 

Sihtgrupp kuulas ka, alguse vähe pikematest kirjeldustest hoolimata, lõpuks ikka huviga.

„Kipper! Meeskonnaruum on vett täis!“

„Siis tooge ämbrid!“

Igast küljest kanti ämbreid kokku. Aga enne kui maadid hakkasid vett tõstma, lõhkusid nad suurte haamritega pilbasteks meeskonnaruumis edasi-tagasi paiskuvad kastid, mis ähvardasid neil jalgu murda. Siis moodustati meestest kahekordne rida; ämbrid liikusid käest kätte. Vahetevahel lendasid maadid laeva kõikumise ja tampimise tagajärjel ämbriga pikali; nagu kassid ajasid nad end jälle jalule ja poole tunni pärast oli meeskonnaruum kuiv. Ka augud olid kindlustatud. Neile olid kahekordsed luugid ette naelutatud.

Kõik purjed olid koristatud, kuid nüüd loopisid lained laeva sedavõrd, et kõik ähvardas puruneda pilbasteks. Kakskümmend meest heiskasid, hambad ristis, uuesti ühe purje üles. See vähendas pisut kõikumist.

Väsimusest tuigerdades langesid mehed oma märgadesse koidesse.

Torm kihutas enda ees jääkülma vihma, mis peksis laksudes vastu laevalage, tegi ähmaseks piiri mere ja õhu vahel.

Laev võttis kursi vesti.

Idas koitis läbi vihmaloori sünge hommik. (lk 96) 

Mika Waltari “Sinuhe”, Werner Söderström Osakeyhtiö (1987)

Olen kaua aega kuulnud siit-sealt kiidusõnu ja tõepoolest on see raamat, mille viimase lause järel võib rahulolevalt ohata, sest „Sinuhe“ on, jah, meisterlik ning kujutan ette, kuidas säherdune raamat vahetult II maailmasõja järgses maailmas, eriti veel kristlikus kultuuriruumis, värskelt valusaid lisatähendusi lõi. On muljetavaldav, millise hoole ja põhjalikkusega on Waltari sukeldunud sellesse, mida teame elust Egiptuses ning naaberriikides 14. sajandil enne meie aega, isegi illustratsioonid põhinevad kõik konkreetsetel Vana-Egiptuse joonistustel ja esemetel ning raamatu taga on see info täpselt ära toodud. Jumalate, riigikorralduse ja elu-olu koha pealt on peaaegu et tunne nagu Waltari ise oleks korra minevikus ära käinud ja jutustaks nüüd oma silmaga nähtut ümber, isegi keeleliselt saab lugeja targemaks, näiteks, et Tutanhamoni nimes tähendab lõpuosa jumal Ammonit, nagu mitmetes teistses sarnastes nimedes, või et nefer nimes Neferitite tähendab ilu. Samas on selge, et Egiptuse ajaloo kujutamine ei ole ainus ja eraldiseisev eesmärk. Valitud periood Egiptuse ajaloos on tormiline, võimu pärib uus vaarao, kes pühendab end päikesejumal Atonile ning katse kogu riiki Atoni õpetusega kooskõlla viia, ainult üht tõelist jumalat tunnistama panna, toob hoopis ootamatuid ja vastupidiseid tagajärgi. Kuidas on võimalik, et kuulutades rahu, vendlust, võrdsust on tagajärjeks hoopis vaen, laostumine, vägivald?

Siinkohal panevad need Atonisse uskujate õilsad aated muidugi ära tundma ja meelde tuletama nii Uut Testamenti ja Jeesuse seiklusi kui sotsialismi helesinist unistust, kui ka fašistlikku antiteesi kõigi rahvaste ja nahavärvide üheväärsusele ja olgugi raamatu esmailmumisest juba kolmveerand sajandit Niiluse vett Vahemerre voolanud, need assotsiatsioonid ei tundu põrmugi luitunud, pigem igikestvad ajal, mil rassism ja majanduslik ebavõrdsus on ühe enam globaalselt tõstatatavad teemad. (Ja kas pole „Sinuhe“ südamlik ja katkematu seotus ühe rasvunuma, üha kröösuslikuma (jah, on muidugi kohatu kasutada ligi 1000 aastat hilisemast ajast võetud võrdlust) Kaptahiga, midagi, mis võiks panna mõtisklema puhta ja ülla idee ning kapitalistliku reaalsuse paratamatu seotuse üle).

Sinuhe ise on aga inimlik mõõde, prillid, läbi mille sõjad, ühiskonnad, riigikorrad, jumalad omandavad tähenduslikkuse. Nagu kõik teised selle raamatu elemendid, ei ole ka peategelane üksnes vahend ajaloo või ühiskonna, aate ja religioonikriitika esiletoomiseks, vaid ühtlasi ka psühholoogiline tervik, kuigi, nagu raamatukangelasele kohane – üsna kirevat ja tagasivaates õpetlikult sõgedusterohket elu elav tervik. On ju terve romaan Sinuhe enda jutustus, mille kirjutamise ta esialgu veel teadmata põhjustel maapaos viibides ette võtab. Ja on see ju lisaks kõigele ka ühe inimese elukäik, arengulugu – noorusentusiasm, usk tõekspidamistesse, pettumus inimkonnas, pettumine iseendas, kibestumine... Palju valu, vaeva, verevalamist, pingutusi ja nagu ikka jääb lõpuks küsimus, et milleks siis…

Kõigele lisaks on „Sinuhe“ lugejale väga meeldival moel ligipääsetav. Hea seikluskirjanduse reeglite kohaselt on olemas nii peakangelase päritolu saladus, on olemas pooljuhuslikult tekkinud sõprus noorukite vahel, kellest kõigist saavad hiljem olulised tegelased suurel areenil, on olemas vanemate, kodu ja üldse kõige kaotamise hetk, millest saab alguse seiklus laias maailmas, teadmiste kogumine ja eriliste oskuste abil tähelepanu pälvimise hetked, on sõbrunemisi tähtsate tegelastega, on ohte ja imelisi pääsemisi… Kuid „Sinuhe“ ei ole muidugi lihtsalt ajalooline seiklus, sest täpselt sama oluline on kibedus ja kaotused, illusioonide tekkimine, kadumine, tekkimine, targa ja südamega inimese sügav pimedus vahetult hingelähedase õnne saavutamise osas ja kõigest sellest tulenev paratamatus, Sinuhe, kes on üksildane.

Mainimata ei saa muidugi jätta ka keelt või õigemini stiili, milles Sinuhe oma lugu kirjutab. Kuigi siit ei ole puudu dialoogid ja üksikasjalikud argi- ning muud seigad, on see kirja pandud peaaegu luuleliselt või eepiliselt või saagalikult või piibellikult. Pidevalt korduvad fraasid, nagu „nii on alati olnud ja nii saab alati olema“, „sinu jutt on kui kärbeste sumin mu kõrvus“, „kuigi ma olen sündinud sõnnik varvaste vahel“, „sest kes kord Niiluse vett on maitstud, see ei saa oma janu enam kunagi kustutatud ühegi teise veega“, „varmuus on paras“ jne jne (vabandage siin mu vaba eestikeelne ümbersõnastus), neid fraase lausutakse korduvalt ja korduvalt, erinevate inimeste poolt ja kõigest sellest moodustub kulg ja rütm, mis tõstab omakorda Sinuhe loo justkui müütiliste lugude üldistuslikku maailma, kuigi teisalt säilib ka kohati humoorikas, kohati seikluslik, kohati lihtsalt põnevalt maailmaavastuslik seiklusjutulik loetavus. Ajalooline perspektiiv loob aga täiendava distantsi ja arusaama inimese väiksusest ja pimedusest suurte perspektiivide skaalal – näiteks oli mõnusalt muhelemapanev ja nn alandlikkust (igal ajal oleme alati mingites oma teadmistes ja uskumustes justkui lapsed) meelde tuletav, kuidas tark ja õpetatud Sinuhe õpib Babylonis innukalt lambamaksalt ennustamise kunsti ja kurdab, et Kaptahiga ei ole säherdustel intellektuaalsetel teemadel üldse võimalik vestelda…

Olin nuori eikä tiede Elämän talossa enää innustanud minua. Minuun oli tarttunut Theban kiihko, halusin tulla rikkaaksi ja kuuluisaksi ja köyttää hyvakseni aikaa, jolloin vielä kaikki tunsivat nimeni Sinuhe, Hän, joka on yksinäinen. Minulla oli kultaa ja ostin pienen talon ylhäisten kaupunginosan rajalta, kalustin sen varojeni mukaan ja ostin palvelijakseni orjan, joka tosin oli laiha ja silmäpuoli, mutta muuten tarkoituksiini kelvollinen. Hänen nimensä oli Kaptah ja hän vakuutti itse, että oli väin huvä, jos hän oli silmäpuoli, sillä nyt hän saattoi kertoa tuleville potilailleni antaessani näiden odotella vuoroaan, että olin ostanut hänen umpisokeana ja parantanut toisen silmän näkeväksi. Siksi ostin hänet. Mutta esihuoneeseen, jossa potilaiden oli määrä odotta, annoin maalata kuvia. Eräässä kuvassa visas Imhotep, lääkärien jumala, opetti minua, Sinuhea. Olin hänen edessään pieni, niinkuin on tapa, mutta kuvan alla oli kirjoitus: „Viisain ja taitavin oppilaistani on Sinuhe, Senmutin põika, Hän, joka on yksinäinen.“ Toisessa kuvassa uhrasin Ammonille, jotta antaisin Ammonille, mikä Ammonille kuului, ja potilaat luottaisivat minuun. Mutta kolmannessa kuvassa suuri farao katsoi minuun taivaasta linnun hahmossa ja hänen palvelijansa punnitsivat minule kultaa ja pukivat minut uusiin vaatteihin. (lk 91-02)

____

Boonusena lisan siia loetud „Sinuhe“ köite seiklused 110 aastat tulevikus. Nimelt anti Lugemise väljakutse grupis ülesanne tulevikuarheolooge mängida …:

Muuhulgas käisin hiljuti puhkusel tulevikus, täpsemalt aastas 3031. Ilmnes, et selleks ajaks on inimkond kaotanud kirjutamise ja lugemise oskuse või isegi mälu sellise nähtuse eksistentsi kohta – kogu kommunikatsioon toimub kas telepaatilise mõttevahetusena, milles mina polnud võimeline muidugi osalema, sest meil siin minevikus vastavat geenitehnoloogiat veel ei tunta, või edastatakse suulise tekstina, kuna ka lastel ja noorukitel pole vastavat protseduuri veel läbi viidud. Külastasin huvi pärast ka ühte ajaloomuuseumi ja mis ma nägin? Ühes vitriinis oli välja pandud harukordselt hästi säilinud „Sinuhe“ eksemplar. Võinuks vanduda, et täpselt seesama köide, mida minevikus just lugenud olin. Järgnev on minu ärakiri eksponaadi kohal hõljunud hologrammgiidi jutust.

Leid nr 6778, II aastatuhande lõpp / III aastatuhande algus, Estoonia paljand, liivakiht.

Tegemist on tüüpilise nn tsellulooskiht-tellisega, millised olid levinud II aastatuhande teisest poolest kuni III aastatuhande esimese pooleni. Nimetuse näol on tegemist tingliku kirjeldava nimetusega, kuna esemed kujutavad endast tselluloosi kiududest lehtede pakki, mis on ühest servast fikseeritud nõnda, et tekiks ühtne neljakandiline, tellist või plaadikest meenutav plokk. Iseloomulikud on ka värvilised kaunistused, pildid ja mustrid välispinnal ning enamasti ühetoonilised ja korduvatest, pealtnäha juhuslikult paigutatud elementidest koosnev tihe muster iga kihi mõlemal pinnal. Seda tüüpi esemete otstarbe kohta on kolm põhilist teooriat:

1) Tegemist ongi tellistega või eluasemete sees kasutatavate ehitusplokkidega – kas siis lastele mängimiseks või käepärasteks ajutisteks vajadusteks. Seda teooriat toetavad mõningad leiud, kus seda liiki esemeid on leitud säilinuna erinevate sisustuselementide alla paigutatult, ilmselgelt siis kas soovist suurendada nende stabiilsust või muuta kõrgust. Samuti on leitud ruumides nende esemete virnade jälgi, mis võisid oletatavasti algselt moodustada tubades ajutisi vaheseinu, istmeid, tööpindu, lauakesi jms.

2) Tegemist on soojustus-/heliisolatsiooni materjaliga. Nimelt on paljud, eriti just II aastatuhande lõpu ja III aastatuhande esimese poole eluasemed sisaldanud seda tüüpi leide justnimelt puidust või mõnest muust materjalist sõrestike abil seintele paigutatult, kattes mõnedel juhtudel peaaegu kõik seinapinnad tervikuna. Siinkohal tundub tõenäolisem, et tegemist on heliisolatsiooniga, sest soojustuse puhul oleks vajalik tihedam ja ilma vahedeta paigutus, esemete kihiline struktuur tundub aga olevat heade müra summutavate ning ruumi akustilisi omadusi parandavate omadustega.

3) Tegemist on religioossete talismanidega. Hetkel kõige suuremat toetust pälvinud teooria, kuigi tundub esmapilgul jahmatav, sest mõned eluasemed sisaldaksid sellisel juhul täiesti hämmastaval hulgal talismane. Nimelt seletaks see ainsana kihtide pinnale kantud kummalise mustri olemasolu – ilmselgelt on selle iseloom tihedalt seotud vastava usundiga ja arvatakse, et just see muster tagas eseme õnnetoova ja kaitsva võime. Oletatakse, et inimesed hoidsid alles kõik elu jooksul soetatud talismanid ja võimalik, et neil usuti olevat kumuleeruvad maagilised omadused. Nõnda katsid jõukamad inimesed, kes seda endale lubada võisid, terved seinad õnne ja jõukuse tagajatega. Ühtlasi seletab see teooria ka mitmekesisust väliskihi kaunistamisel – religioosne funktsioon on ühendatud sisekujunduslikuga. Erinevate värvide ja mustrite kombineerimine võis olla kõrgemate ühiskonnakihtide kunstitaju ja maitse, aga ka jõukuse ja vagaduse väljenduseks.

Eva Roos “Teistmoodi Mööblipood: Nähtamatu tüdruk”. Varrak (2020)

See raamat sai loetud Lugemise väljakutse raames, kus tuli leida Nukitsamehe 100. sünnipäeva puhuks sarvilise või riukaliku tegelasega raamat (või, noh, tegelt-tegelt vist küll hoopis õhtujutu raames, kus tuli leida lihtsalt raamat, mida sihtgrupp põnevusega kuulaks). Noh, ühel või teisel viisil on siin raamatus igatahes nii riukalikud kui sarvilised tegelased esindatud. Nimelt on teistmoodi mööblipoes alailma mingeid võlujääke õhus ja sellest tulenevalt kipuvad vandesõnad materialiseeruma. Eks Aramilda katsu neist muidugi ka jälle jõudu mööda lahti saada – muidu oleks pood ilmselt juba ammu maatasia, kuid sarviline Kuradi Kurat ehk Örrõp on (ehk esimeses osas?) juba Mööblipoe püsielaniku staatuse pälvinud.

“Teistmoodi Mööblipoodi” on ikka päris palju kiidetud ja nagu sellistel puhkudel pahatihti, vastu igasugust loogikat juhtub, ei olnud mul just tänu sellele teps mitte kiiret selle avastamisega. Kuid üks viimatisi silma jäänud tutvustusi oli lõpuks ikkagi nii sütitav, et läksin enam-vähem sama päev raamatukogust läbi. Muidugi avastasin hiljem kodus, et neid Mööblipoe-raamatuid on juba 2 (ja olen märganud, et enne jõulu ilmub ka kolmas) ning mina muidugi haarasin umbropsu justnimelt teise osa. Ei saa küll öelda, et see lugemist kuidagi seganud oleks.

Tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest igati äramärkimist ja tunnustusväärse nähtusega Eesti (uuemas) lastekirjanduses, ma väga hindan selle mitmekihilisust ja rikkalikkust. Sarjalisest iseloomust tulenevalt saavad kokku püsiliin Teistmoodi Mööblipoe ja selle kummalise seltskonna näol ning üks jutusõbrast tütarlaps Matilda, kellel on probleeme nähtamatusega. Loomulikult on ka poepidajannal Aramilda Tengelpungal paralleelselt oma probleemid – nagu näiteks Audiitor, kes sunnib riukaliku kaubitseja võlupoega erinevatesse aegadesse materialiseeruma, et neis kohtades mahaparseldatud kahtlased (võlu)esemed poodi tagasi võtta ning reaalsuse stabiilsust ohustavad segadused kõrvaldada.

Mängu tulevad müüdid, folkloor ja võluesemed, võõrsõnad (-e leksikon) ning läbivalt lahatakse nähtamatuse probleemi erinevatest kirjanduslikest näidetest (sh Muumitrollid) kuni tehnika ja ulmekirjanduseni, Matilda isiklikust nähtamatuseprobleemist düsfunktsionaalse krati põhjustatud probleemini.

Kõige selle juures püsib parajalt põnevust, juhtub ootamatuid asju, vahepeal on ka tibake detektiivimängu maiku man ning tundub, et Matilda (või siis lugeja) saab lõppkokkuvõttes ka päriseluga seostamiseks üksjagu mõtteainet juurde. Ühesõnaga, ei alahinnata noort lugejait ei keeleliselt ega mõtlemisvõime osas, samas säilivad aga nii loetavus, põnevus kui ka fantaasia. Kõige selle juures mängivad Elo Annioni illustratsioonid tekstiga väga mõnusalt kaasa, olles esiteks lihtsalt mõnusad vaadata ja õhustikuga klappivad ning lõpupoole muutuvat vahepeal peaaegu piltmõistatusteks.

Muidugi kui juba nii palju kiita, siis tahaks juba ka urgitseda, et ikka veel veidi ja veel pisut sujuvust ja väljamõõdetust ja õige tibake veel vähem targutavust ja veel natuke rohkem mastaapi ja sügavust ja võiks siis juba ülemaailmseks menukiks saada, aga no ma ei tea. Olen ma siis ise seda Harry Potterit lugenud või ja igasugust Disney't ja Hollywoodi meil tegelt ju juurde vaja küll pole. Igal juhul tundub, et vähemalt naabermaadesse võiksid Aramilda Tengelpunga lustakad seiklused kindlasti jõuda, ehk juba jõuavadki ja miks mitte kaugemalegi. Tõlkijale saab see muidugi paras väljakutse olema – kõik need võõrsõnad ja kust tõlkijalgi see “Paganatõ kiel köige akkatuse'ss. Kövaste täiem, 666. trökk.” võtta on, et Örrõpi ütlemistest sotti saada... Rääkimata sellest, et härra T. Vehkat pakub oma nimega omakorda alust parajaks peamurdmiseks.

Lõpetuseks tuleb muidugi tõdeda, et ega see mis mina siin suure suuga kokku kiidan ju suurt ei loegi – peamine, et sihtgrupp huvi ja tähelepanuga kuulas, kohati Örrõpi jutule tõlget nõudis ning lõpus nähtamatuse mõistatuste lahendamise osas nii teooria kui piltide uurimise koha pealt käpp oli.

“Nüüd te lõpuks saate aru!” parastas Aramilda, kuid ka tema nägu oli murelik.

“Me oleme siis jamas, nagu tavaliselt?” täpsustas Piru igaks juhuks.

“Jah,” vastas Aramilda. “Me oleme jälle jamas, nagu tavaliselt.” (lk 49)

Heinrich Weinberg - Meeleheite valem (2020)

 

Raamatut võiks pidada lühiromaaniks või jutustuseks, mis jätkab Leathercordi viimati poolelijäänud seiklust ehk mees koos kaaslastega on jäänud toppama kaevandusplaneedile Gulag, mille ajalooline nimi vastab üsna kenasti ka selle planeedi minevikule ja olevikule. Järgnev tekst ongi siis sellest, kuidas Leathercordi seltskond proovib planeedilt lahkuda nii, et ei satuks Gildi haarmetesse, sest Leathercord, teatavasti, on … selline. Ja noh, kuivõrd Leathercord pole teatavasti tavaline homo sapiens sapiens, peab ta kaaspõgenejate sunnil endasse ühe ülesande võtma.

Samal ajal toimub tegevus Archipelago planeedil, kuhu Leathercordi jälgi on taga ajama asunud üks ammune tuttav, kes aga langeb mereröövlite kätte vangi. Kuidas see Gulagi ja Archipelago laheneb … noh, mingi lahendus siin on ja samuti lubadus edasisteks seiklusteks.

Ei saa öelda, et tegu oleks uuema eesti ulme järjekordse tippteosega, pigem võiks iseloomustada kui pikaks veninud jutustustust (ikkagi pea 170 lk), milles toimuv on peategelasele (ja temaga kokkupuutuvaile; ellujäämine pole siin just lihtne ülesanne) kindlasti põrutav, aga samas … midagi jääb puudu. Leathercordi ja ta kaaslastega juhtub vaat et peadpööritavaid seiklusi ja seda muudkui järjepanu, aga samas jääb see mulle kuidagi kaugeks; on selline lobisev seiklusulme, kus adrenaliinilaks jääb kuidagi tasaseks. Lõpuks ei saagi aru, mida nad õieti taga ajavad või taandubki küsimus igapäevaseks ellujäämiseks ja loodetavaks palgatööks. Mis muidugi poleks üleüldse paha lahendus - alati ei peagi universumit või armastust või õiglust päästma, eksole.

Muidugi, kuivõrd mul pole käepärast Leathercordi eelmist raamatut (no mäletan ma jah, et nad olid juba Archipelagol), siis ehk seepärast jääbki siinse teose seiklused vähe kaugeks. Mistõttu muidugi eelnev jutt kõlab ülekohtuselt, või kuidas.

algernon

reaktor

ulmekirjanduse baas

Andrei Tepljakov – Naabrid (Raevu päevad, 2019)

Loo hinnet tõstab teksti finaal, mis oma sõnumi lihtsuses on õige lööv.

Jutt siis sellest, kuidas illegaalsete sahkerdamistega tegelev laevameeskond palgatakse tundlikule tööle - minna nö demilitariseeritud tsooni, et seal hävitada üks kaubalaev. Tsoon on siis sellepärast, et ära hoida konflikte teistsuguste eluvormidega, kelle-mille käitumisest pole mingit arusaama.

Sahkerdajad jõuavad kohale ja avastavad vinge tehnikaga laeva, mis lihtsalt triivib. Seeasemel, et laev kohe hävitada (nagu tellija soovis) lähevad nad seda lähemalt uurima, et sealt head-paremat tehnikat kõrvale panna ja hiljem rahaks teha. Tuleb välja, et pidanuks laeva siiski eemalt ja kohe hävitama, nagu nõutud …

Nagu öeldud, siis lõpu tarkusetera annab loole kõvasti särtsu juurde, muidu oleks selline pettumus nagu kogumiku kolm eelmist juttu.

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget (Täheaeg 19, 2020)

Arvatavasti kogumiku parim tekst, mis samas on kõige retroulmelikuma maiguga (kõik see elust kihisev planeet ja pärismaalased ja kolonistid), aga samas mõnusalt vaimukas (ja mõnel puhul õudne) kelmilugu. Seda võiks nimetada science fantasy’ks? Loo võlu ongi ehk jutustamises, kõik see fantastiline imeilm justkui julesvernelikus soustis; kuid samas need inimlikud (või noh, humanoidsed?) saatused … on hingekriipivad. Kui muidu tundub McDonald olevat kõvaulme kanti autor, siis selles loos laseb ta küll lõdvalt ja rõõmuga mängulisemat teksti – umbes nagu Boris Viani „Päevade vaht“ või August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, mis pillavast elurõõmust jõuavad viimaks sootuks tõsisematele radadele.

Kogumiku teiste lugudega võrreldes tundub McDonaldi tekst üsna vastandlik – kui need lähtuvad olevikust ja ehitavad sellele oma tulevikuvisiooni, siis see tundub lähtuvat belletristlikust (belles lettres!) loomisrõõmust, kus maailma usutavusel pole küll suuremat tähtsust. Ja nii on raske ette heita, et mis kuradi veenuslased ja muud olendid – lugu on kas meisterlikult loodud või tavaline seikluslugu või mõttetu jura. Siin on tegemist pigem meisterliku tekstiga; ka teistkordsel lugemisel (jajah, prohvetlikult mõtisklesin, et võinuks ilmuda eelmises Veenuse kogumikus) igati nauditav kogemus.

ulmekirjanduse baas

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus (Täheaeg 19, 2020)

Mõnes mõttes jätk Weinbergi lugemiskogemusele – on seiklusi ja võõrolendeid, aga … siiski ka erinev. Andreson nimelt jätkab Clarke-Baxter-Reynoldsi nö ühismaailma, pannes poolmasina Falconi tegutsema Veenuse oludes. Tekst on loetav romaane tundmata, saab ka ehk aimu, milline võiks olla CBR romaanide maailm.

ÜRO erikuller kutsutakse mitteametlikult Veenusele, et ta aitaks uurida, kuhu kaovad Veenuse pinnale läinud inimgrupid ja nende otsijad. Erikullerit pole kutsunud kohaliku võimuesindajad, vaid legendaarne Falcon – ning Veenuse juhtkond ei taha kuuldagi, et Falcon ja erikuller topiksid oma nina nende asjadesse. Nagu selgub, on veenuslased komistanud millegi otsa, mis seaduste järgi võiks tõkestada planeedi edasist samalaadset ekspluateerimist. Falcon ja erikuller nihverdavad end planeeti uurima ning seetõttu puhkeb dramaatiline vastasseis.

Kokku moodustub siis igati traditsiooniline kosmoseseiklus. Ma nüüd küll ei ütle, et hakkaks uurima CBR romaane, kuna see maailm näib, noh, olevat natuke klassikaline teaduslik fantastika, aga eks samas kogumiku eelmisedki eesti autorid näisid kirjutavat sellelaadset ulmet.

Svjatoslav Loginov – Roheline kuppel. Tule tagasi Sorrentosse (Maagia, 2019)

Kogumiku koostaja lubab, et Skarabeus kirjastab järgmisena Loginovi tõlkekogu. Nende kahe loo lugemiskogemuse põhjal võib öelda, et see tulevane valikkogu võiks olla täiesti loetav: kui sealt on oodata samalaadset traditsioonilist ja küllaltki vaimukat teksti.

„Roheline kuppel“ on kelmilugu mehest, kes otsustab röövida planeeti, mis on eakate kriminaalide nö vanadekodu – kindlasti on seal tallel nii mõndagi väärtuslikku. Plaan on enamvähem selline, et kõigepealt kohaneme olukorraga ja siis vaatame edasi, mis saab, ja kohaneme olukorraga; täpset planeerimist pole vaja luua, seda ei saa niikuinii ellu viia. Nii juhtubki, et noosiga põgenedes avastab ta endas hoopis midagi uut (seda küll raamatukoguhoidjate abil). Lugu siis neile, kes austavad Stanislaw Lemi ja Robert Sheckley koomilisi seikluslugusid.

„Tule tagasi Sorrentosse“ on kokkupuutest võõrtsivilisatsiooniga, ainult et … veidi nihkes. Itaalia vanapoiss elab oma rutiinset elu, kui korraga kaaperdavad kuskilt saabuvad tulnukad televisiooni- ja raadiokanalid, et teavitada maalasi oma edasistest plaanidest – orjastada või hävitada kõik inimesed. Oleks justkui nali, aga et aeg läheb edasi ja ähvardused jätkuvad ning tulnukad peaks kohe pärale jõudma, siis muutub olukord vanapoisile õige tüütuks. Kuid viimaks kuuleb ta linnavalitsuse ametnikult, et maalastel on plaanid, kuidas võimalikele tulnukatele vastu astuda. Forza Italia ja nii edasi. Eks see tekst on eelkõige ettevalmistus puändiks, ja noh, omal moel on see vaimukas.

ulmekirjanduse baas: Roheline kuppel / Tule tagasi Sorrentosse

Marlon James – Black Leopard, Red Wolf (2019)

Päris hull raamat mütoloogilisest Aafrikast ja selle intriigidest ja koletistest ja vaimudest ja nõidadest ja olenditest. Ning inimesed ja loomad ja deemonid ja kuningad ja metsad ja sood. Ja see kõik on kokku kirjutatud metsiku pöörasusega, kus hingetõmbeaega suurt polegi. Muidugi, alati võib pidurit tõmmata ja mõelda, et see oleks minusugusele postkolonialistlik lugemiskogemus, aga … autor nagu ajabki hullu, joobub metsikustest (mitte et see oleks miski hõimulugu – tehniliselt on kohalikud riigid vägagi, eh, keskaegsed; lihtsalt see alamate ja orjade kasutamine … on brutaalne). 

Kuulu järgi on juba selle romaani filmiõigusedki ostetud … mitte et ma kujutaks hästi ette, kuidas kõike seda peategelaste geivärki saaks laiemale vaatajaskonnale serveerida. Ja no oleks siis peategelaste hell armastus või ajatu kirg kadunud armuobjekti järele, ei, need tegelased panevad hooga üksteisele ja noorematelegi (mis võiks eeldada, et lugejaskond oleks ikka 18+).

Lugu siis sellest, kuidas müstilise haistmismeelega jäljekütt nimega Tracker palgatakse otsima poissi, kes on röövitud kolm aastat tagasi. Nagu palkaja väidab, on poiss siiski elus, ja bande, kelle käes ta on, liigub mööda maid ringi ja sooritab õõvastavaid tapatalguid – noh, õigemini nad söövad inimesi. Poisi leidmiseks ja päästmiseks on palgatud väga eriilmeline seltskond, kes omavahel kohe üldse kokku ei sobi. Nende teekond kulgeb ühes hullumeelsest linnast teise ning avanevad üha uued (ja aina tumedamad) küljed, mis poisi kadumisega seotud on. Lisaks jahiseltskonna omavahelistele enam kui pingelistele suhetele saadab neid kõikjal ohter vägivald ja kummastavad mütoloogilised olendid.

Seda raamatut peaks lugema teist korda, kuivõrd tekst keeb niivõrd üle kõigist selle maailma kummalistest eripäradest. See, mis eelmises lõigus on kokku võetud, on vaid üks sirgjoon joonte rägastikus. Romaan on esitatud lugu loos võttega, ehk siis ühesilmaline Tracker jutustab ülekuulajale, mis ta viimaks vangikongi sattus – mis sellele otsingusaagale eelnes (Trackeriks saamine ja ta varasemad suhted mitmete tegelastega) ja mis selle saaga käigus õieti juhtus (seda siis Trackeri vaatenurgast, ehk siis tulemuseks pole kaugeltki ammendav jutustus).

Kui esimeses lõigus on mainitud võimalikku postkolonialistlikku lugemiskogemust, siis tõepoolest – kahtlemata on fantasy Aafrikast eksootilisem kui näiteks Ardeni fantaasia paganliku ja kristliku Venemaa konfliktist. Et siis nii fantastilisem maailma ülesehitus kui ka lihalikum ja spirituaalsem siseilm; noh, eksootika ruudus. Ja tegelaskõnegi („Tell me true, tell me quick, tell me now.“), no seegi ajuti pidžininglise keel, mis võiks panna kõrgstiili puudumisel kergelt muigama. Aga … aga … Jones nagu panigi suurt hoolimata punni põhja, et jutustada lihtsalt üht pöörast ja vägagi brutaalset lugu, mis samas pakub ka vähe mõtteainet sügavamatel inimlikumatel teemadel. Ja no veidi uskumatu tundub, et tegu on triloogia esimese osaga – kuhu siis teine osa veel õieti liikuma peaks? (Üks arvustus teab rääkida, et teised triloogia osad on jutustatud omakorda teiste osaliste poolt, andes siis oma vaatenurga – no Kuunõid ja Nyka ja Ogo (kuigi Ogo jutustas päris palju endast) ja Aesi oleks väga huvitavad vaatenurgad toimuvale.)

„The Aesi laughed. „Your friend the Tracker, he said he did not believe in belief; I saw that too. You think he believes in a butcher of gods? He would have to believe in gods first. Did you notice, Tracker, that nobody worships anymore? I know you do not believe in gods but you know many who do. Have you not noticed that more and more, the men of the lands are like you, and the women too? You hae been around witchmen and fetish priests, but when have you last seen an offering? A sacrifice? A shrine? Women gathered in praise? Fuck the gods, you say. I have heard you. And you fuck them, this is the age of kings. You don’t believe in belief. I butcher belief. We are the same.“
„I will tell my mother she has one more son. She will laugh,“ I said.
„Not with your grandfather’s cock in her mouth she will not.““ (lk 512-513)

Ernest Cline: Valmistub esimene mängija

Mina olin küll selleks raamatuks valmis.
Et mu Nõukogude Liidus aset leidnud kaheksakümnendate lapsepõlve ei mahtunud pea midagi raamatus mainitud Kaheksakümnendate Ikoonilisest Olemusest, ei takistanud. Üheksakümnendatel pealegi sain teada, mis on K.I.T.T., nägin Monty Pythoni Holy Graili ära ja sain oma kogemused PacManiga.
Sellest piisas täielikult.

Elik vbla selle raamatu üks sihte on "teha rõõmsaks need, kes tunnevad vihjed ja otseütlemised ära", aga mulle piisab online-maailma tavakasutaja tasemel tundmisest, kunagise WoW-mängija kogemustest, oma poja Overwatchi-teemalistest lõugamistest ja natukesest kaheksakümnendate teadmistest, mis tulid naturaalselt, ega ma kotis ela, et teost väga nautida.

See kaheksakümnendate soust kübermaailmas, põhjendatud "looja oli nende fänn"'iga, oli ju lihtsalt soust.
LUGU oli mujal.
Online-maailma ja reaalmaailma suhe (lõpus tulnud moraal mind küll ei veennud, muide), võrguisikute ja pärisisikute kattuvused ja mittekattuvused, üksisikute versus rahakate korporatsioonide väärtused ning no noor armastus on ikka ka teema, eks ole.
Väga vähesed noortest rääkivad raamatud lähevad sellest mööda ning põhjusega - minu kogemus on küll, et armumine noore südamega tundub nagu metsatulekahju, mis ei peatu millegi ees.

Lisaks on see eduraamat - algab peategelasele verivaestes tingimustes, tal ei ole reaalelus sõpru ning ka virtuaalmaailmas on neid täpselt üks, tal pole midagi peale tahtejõu ja ning viitsimise.
Lõpus on ta päris pagana rikas, inimesed armastavad ja hindavad teda ning isegi reaalmaailmas kohtumine ei muuda seda.
Oi, kas see oli lugemismõnu rikkumine etteteadmisega?

Aga see on ka selline raamat, et hakkad lugema ja õnnelik lõpp paistab kohe kätte. Huvi jälgida pole mitte teemal "mis saab", vaid "kuidas saab".

Tõlge oli korralik ehk ei riivanud silma ja tunnet, ja raamatust jäi hea meeleolu.
Tunnustan.

Postimees
Meie Maa
Reaktor
Lugemissoovituse blog
Triinu raamatublogi
BAAS

Katherine Arden – The Girl in the Tower (2018)

Jätkub siis ameerika autori visioon slaavi folkloorist, ehk siis paganluse ja ristiusu kokkupõrkest keskaegsel Venemaal – kusjuures pigem panevad sarved kokku paganlikud jõud (nagu ka esimeses romaanis); ristiusk lämmatab ja kustutab niiehknaa paganlikku traditsiooni. Et see romaan leiab suuremas osas aset Moskvas ja selle lähistel (avaromaan leidis mäletatavasti aset seal kaugel metsakülas), lisandub taustale ka mongoli-tatari vallutajate usk – kuivõrd tollane Venemaa oli tatarlaste ülemvõimu all (nagu autor on märkinud, toimub tegevus 14. sajandi keskpaigas – Kulikovo lahinguni on veel aega).

Ühesõnaga, peategelane Vasja/Vassilissa on põgenenud külmataadi antud hobusega metsa, et rännata ja maailma näha. Ainult et lapseohtu [tegelikult küll 17-aastane] neiu pole veel õieti maailmaavastamiseks karastunud, mistõttu temast üha enam hooliv külmataat Morozko mitmel korral ta surmasuust päästab – ning viimaks õpetab ka külmrelva (sõna otseses mõttes) enesekaitseks kasutama.

Samal ajal tuleb Moskvasse üks tundmatu bojaar abi paluma, kuna miski tatarlaste bandiidibande märatseb talvisel maal, põletatakse külasid ja röövitakse noori neide. Suurvürst Dmitri koos Vassilissa venna, sõjamunk Aleksandriga ratsutavad neid marodööre hävitama, kuid need on kavalad … või on siiagi miskid üleloomulikud jõud mängus.

Kuni viimaks Vassilissa oma imehobusega need bandiidid leiab ja nende käest kolm talutüdrukut vabastab – mis põhjustab raevuka tagaajamise kuni Vassilissa kolme tüdrukuga jõuab kindlustatud kloostrini, kus puhkab Dmitri sõjasalk.

Õe ja venna kohtumine … on mõlemale, kuid eriti vennale šokeeriv. Nad otsustavad jätkata selle näitemänguga, et Vassilissa on vend Vasja/Vassili – kuna tüdruk ei saa ometigi üksi ringi rännata ja veel pealegi sõjarelvis. Et Vasja viib Dmitri sõjasalga röövlibandeni ja aitab neid võita, saab Vasjast suurvürst Dmitri suur lemmik. Viimaks jõuab võidukas sõjasalk tagasi Moskvasse ning Vasja on vaat et samas kuulus kui suurvürst või võitlusmunk. Vassilissa ja Aleksandri vanem õde Olga on nüüd tähtis vürstinna, ning temagi peab vastutahtsi taluma oma vennaks nimetatud õe tegemisi, oodates pikisilmi hetke, kui saaks õe tagasi koju saata. Nii Aleksandrile kui Olgale näib, et Vassilissa on koduküla sündmustest rääkides … kahtlane.

Ja nüüd hakkab raamatu suuremamastaabiline intriig täiega peale. Ühtäkki on Moskvas tatarlaste saadik, kes nõuab kümnist, mis on viimastel aastatel Moskval maksmata jäänud. Asja teeb hullemaks Vasja, kes kahtlustab, et tatarlaste mõjuvõimas saadik oligi see, kes Venemaa lumistes metsades röövlibandet juhtis ja Dmitri karistussalga käest põgenema sai. Ja siis see salapärane ei tea kust ilmunud bojaar, kes sõjasalga appi kutsus ning nüüd Dmitri uue suure sõbrana kõikjale nina topib ja nii omakorda Vasjat mitmel puhul kõiksugu jamadest päästab; aga mis motiivid tal õieti on, jääb õieti selgusetuks. Ja Moskvaski on Vassilissa silme ees külmataat Morozko ja teised paganlikud vaimud, mis – tõsi küll – suudavad vaevu kristliku jumala surve all oleleda.

Ühesõnaga, tekib kõiksugu möllu ja intriige, pahatihti Vassilissa tarkusest ja lollusest. Selle romaani kurjajuur on järjekordne tegelane slaavi mütoloogiast (jäägu ta siin saladuseks), kel on ootamatult lähedane seos Vassilissa perega … ja külmataadil (või õigemini surmakutsaril) on temaga väga vana kitkuda. Vasja Moskva tähelend on võimas … ja seda hullem on Vassilissa ja ta lähedaste saatus.

Romaani lugedes võikski pool aega pead kinni hoida ja oiata, et mis jamasid see neiu korraldab. Samas, eks see on lugu ka emantsipeerumisest – mis on õieti naise koht sellises ühiskonnas (muidugi, ega enne 20. sajandit naiste staatus normaalsemaks ei muutugi). Vassilissa ei taha olla paaritatav mära (siin on omaette lugu ta imehobuse Soloveiga, keda tahetakse tõuaretuseks kasutada – ka Vassilissa unistab ühel hetkel hobusearetajaks saamisest); ta tahab ise oma õnne leida ja maailma näha – seda siis kasvõi noormehena esinedes.

Autori vene (või siis ikka slaavi?) mütoloogia kasutus on kahtlemata ilukirjanduslike vabadustega, see on läänelike lugejate tarbeks kohandatud muinasjutt – mitte et ma tingimata sooviksin lugeda vastukaaluks suurvene vaimust kantud teemalahendust. Eks keegi võiks pikemalt arutleda, miks need paganlikud (või looduslikud? loomulikud?) jõud niimoodi tektoonilise järjepidevusega ragisevad; ehk leiaks sellele seletuse aastaaegade vaheldumises vms.. Nojah, tuleks siis lugeda, kuidas see triloogia viimaks lõppeb.

„It was the wine – only the wine – that brought heat to her face. Her mood changed. „Is that all there is to me, then? To be a ghost – someone real and not real? I like being a young lord. I could stay here and help the Grand Prince. I could train horses, and manage men, and wield a sword. But I really cannot, for they will have my secret in time.““ (lk 233)

„Sasha looked at his sister. He had never thought of her as girlish, but the last trace of softness was gone. The quick brain, the strong limbs were there: fiercely, almost defiantly present, though concealed beneath her encumbering dress. She was more feminine than she had ever been, and less.
Witch. The Word drifted across his mind. We call such woman so, because we have no other name.“ (lk 304)

Rein Raud „Kell ja haamer“. Mustvalge Kirjastus (2017).

90ndad, need olid ju alles eile, mis sellest, et vahepeal on paarkümmend aastat märkamatult mööda tiksunud. Ajaga on üldse kummalised lood, et teda ei olevat sellise objektiivse ’neljanda mõõtmena’ ühest küljest päriselt olemaski, et on inimese väljamõeldud nähtus nagu armastus vmt, aga samas ega enamik meist elu ilma aja mõisteta ikka ette kujutada ei oskaks kah (nagu ilma armastusetagi vms). Ja nõnda siis ongi ajaga ilmatuma tore mõttes mängida, et mis siis, kui ta olekski päriselt ja veelgi enam, rohkem nendele reeglitele alluv nagu mälestused meie mõtteis ja vähem nagu kiretu ühisnimetaja kõigi osakeste liikumise vääramatule kulule, mis erinevail inimese tajutavail viisil märgatav ja kellaga mõõdetav on.

Samuti on teatavasti rohelisem see rohi, mis teispool aeda on või kauguses terendaval mäeküljel sinetab. Kauged maad ja kaugelt toodud asjad on kohapealse argisusega võrreldes ikka suisa imeteo väärilised ning ka ajalise distantsi taha jääv täidab paugupealt romantilise hardusega – muuseumis mitme aastatuhande tagust prügi (sest, noh, enamasti on väljapandud asjad ajaga ikka kahjustada saanud ja pole mitte arutu oletada, et omal ajal keegi selle pragunenud poti juba alustuseks hütitagusesse jäätmehunnikusse oli läkitanud) imetledes mõtled ikka, et näe ... mis tunne võis küll olla tol ammusel ajal sellist asjakest meisterdada, sellega igapäevatoimetusi askeldada (ja siis oli veel maa puhas ja rikkumata ning inimene oskas loodusega harmoonias elada ja ... ) ning egas Eesti mõisates asjata möödunud aegade hiilgust (ja kummitusi) otsimas käida. Ja noh, kirjasõnast pole mõtet kohe rääkidagi ... mida vanem tekst, seda iidsemad tarkused ja ...

Mõtleksime siia juurde veel natuke ka mängu ja päriselu piiride ning seostega mängimist ning hakkabki juba vaikselt Kell ja haamer kokku tulema. Muidugi, ega kõik see nüüd ammendav ka ei ole – imetlesin siiralt seda ajaloolist ja ruumilist haaret, mida ilmselt sama mängeldes just paljud autorid järgi ei tee (ega muidugi ei peagi), aga mis ikkagi oluline osa sellest, mis lugeja nähtud vaeva eest saab. Aegu ja tegelasi, mille vahel hüpelda võib olla palju, aga läbilõige aegadest ja oludest ei oleks ilma selleta jälle nõndaviisi mõeldav.

Öeldakse, et see raamat on eelkõige ikkagi ühe paiga – Undivere mõisa lugu, ja eks ta küllap täpselt nii ongi (tegelikult on seda muidugi ka otsesõnu öeldud, lk 35). Koht ja selle saatus on see, mis jääb keskseks ja mine sa siis võta, kas seda peaks lugema imetlusväärseks, sest mis meist inimestest ikka järgi jääks, kui me kaotaksime võime ühiseid artefakte indiviidi põgusast õnnest kõrgemale seada, või siis on ikkagi natuke õõvastav ka, et vaese Ottoga nõnda pidi minema, kõik vaid mingi kaheldava väärtusega vuuduu nimel, sest tänapäeval (vähemalt teoorias) üritame ju ikkagi mõelda, et inimelul pole hinda ja maja on ainult maja ja sellisena asendatav ja nii edasi...

Lõppkokkuvõttes aga läks ikkagi nii, et ega neist tegelasist, nii mitmekesine kui see punt ka ei olnud, lõpuks ühestki suuremalt hoolinud. Ja maailmgi jäi natuke kaugeks, kuigi kogu see aegadeülene intrigeerimine, unustatud linn, ürgne daam ning kalamehed on koos Kella ja haamri ning kaugemaareisidelt kogutud kraamiga piisavalt külluslik supp, milles võiks ridamisi amööbe endale jalgu või tiibu kasvatada, et kuivale maale ronides rahvast naeru, intriigide ja õuduste peale vaheldumisi kahvatama ning hirnuma panna. Et kukele need Ameerika jumalad (või misnan’d olidki). Mõtlen, et too kõiketeadjast saatusehäälest jutustaja vist ikkagi hästi ei passinud mulle. Kas on maitse rikutud (nagunii on) või siis tahab kodukeelne jutuvestmistraditsioon meelelahutuse aspektist ikkagi üksjagu kriitilist lähenemist. No vähemalt seksi ja vägivalda oli (minupoolest oleks võinud küll vähem ka olla. Aga no eks ’ta ise teinud oma valikud’ (umbkaudne tsitaat) või kuidas nende valikutega siin fatalismide ja sotsiaalsete konstruktide segadikus täpsemalt nüüd ongi või miks valikuid teeb alati see kannataja pool, muu on lihtsalt loodusseadus) ning stiilide vaheldumine ajastuidpidi oli jälle, eriti ideepoolest, vägagi nauditav.

***

„Aga praegu ütleme nii, et ma käsitlen mängu kui süsteemset katset haarata tegelikkust. Lapsed mängivad läbi olukordi, mida nad loodavad või kardavad – tinglikult kodu või sõda –, täiskasvanud jälgivad hokit või palli mängivaid sportlasi ja hoiavad pöialt oma meeskonnale, kah mõnikord sõja asemel. Mäng aitab meil nii hakkama saada sellega, mille eest pole pääsu, kui ka leppida sellega, mis meil puudu. Mäng aitab meil seista tegelikkusega vastamisi. Muidugi mitte iga mäng. Ma ei räägi siin hasartmängudest.“ (125)

„Nimelt on ta esitanud, ehkki arglikult ja mitte päris lõpuni välja arendatult, mõtte aja ületamisest. See pidavat olema võimalik, kui inimene suudab oma sisemise rütmi täielikult ühitada selle ajaga, mis on tema jaoks loodud, nii et nad tuksuvad-tiksuvad koos, sest siis, nagu ta väidab, on iga hetk ühtlasi iga teine, ning sild nende vahel avatud, kui vaid vaim on piisavalt lahti sellel kõndimiseks. Igaühele, kes sellesse punkti jõuab, on kättesaadav uus võimalus, ehk siis väljavaade käituda ja olla teisiti, kui ta seni arvas end käitunud ja olnud olevat.“ (254)

Jeffrey Ford - The Bookcase Expedition (Robots vs. Fairies, 2018)

Armas looke pisitillukestest haldjatest, kes seiklevad kirjaniku töötoas. Vehivad ringi ja ajavad oma asjakesi, kuni siis ühel hetkel on neil käsil üks väga tõsine ekspeditsioon, mida loo minajutustaja jälgima asub – need pisitillukesed olendid tõttavad kirjaniku silme all … ämblikuvõrgust kärbest päästma. Noh, igati kangelaslik ja traagiline aktsioon, kärbes saab ämbliku käest napilt päästetud, aga nii mõnigi minihaldjas kaotab kirjaniku raamaturiiulil alpinistina ronides elu. Ja nii edasi.

Jällegi selle antoloogia kohta mõneti ebatraditsiooniline lugu. Haldjad pole miskid üleloomulikud olendid, kes maagiat kasutades inimestega jändavad, vaid sellised pisikesed tegelinskid (nii kärbsesuurused?), justkui lastekirjandusse sobivast narratiivist. Noh, on kergelt infantiilne jutt, aga mis siis, julgus erineda jne.