Roberto Bolano "The Savage Detectives" (2012)

   Ma ei tea, miks ma selle Bolano ostsin... no tegelikult tean: et lugeda midagi "Monsieur Pain"-i sarnast. Seekord sain tünga ja sain uue "2666" stiilis teose. Eks võtsingi just selle romaani tänu haibile, et see üks ta parimatest. Nüüd tean, et see mu jaoks nii pole. Teos keskendub Mehhikos elavate Ladina-Ameerika poeetide katsumustele, kes kõik noored ja meenutavad ühteteist. Narratiiv on läbi mõne tegelase silmade, kulgedes stiilis "Then I went and..." või "After that we proceeded to..." Teos pidi olema suuresti autobiograafiline ja ainest võetud Bolano noorpõlvest, kus tema ja ta sõpsid ongi need tegelased. Kui kõik on ta mälu järgi, siis see on fantastiline kogus detaile. Või ehk võttis põhilised sündmused ja leiutas nende ümber umbkaudse keha?
   Noored nimetavad end seal mingiks uueks grupeeringuks ("visceral realists") ja siis arutavad tulihingeliselt Ladina-Ameerika luule tuleviku üle ja mässavad vanade klassikute vastu ja püüavad paremat homset üles ehitada. Peaks mainima, et vene nimedest sallin veel vähem neid ladina-ameerika omasid. Raskesti jäävad meelde ja lõpuks tundus, et miks ma seda raamatut loen. Kusagile 150 lehekülje kanti jaksasin närida ja siis ka lootsin, et ehk kohe läheb käima... ei läinud. Natuke häbenedes kirjutan nüüd teile, et paningi raamatu kinni ja riiulisse. Ehk kunagi loen uuesti.
   Selles teoses midagi unenäolist ei ole, kõik on selline kuiv kirjeldus ja vahele kergelt sürrid laused, mis no ongi mõtetena normaalset aga sõnadesse panduna kõlavad kummaliselt. Ehk on see huvitav raamat mingile kirjandust uurivale tudengile või mingi ladina.ameerika kirjanduse kateedrile. Kergelt huvitav oli lugeda seda noorte luuletajate sagimist ja eneseotsinguid ja kõiki neid kummalisi tegelasi, teisalt oli lihtsalt tüütu sõnademüür. Kuidas ma vihkan luulet...

Anatoli Dneprov – Krabisaar (Diogenese latern, 1976)

Lugu imperialistide relvakatsetusest – relvaks on krabimoeline päikeseenergial töötav igiliikur-mehhanism, mis jahib ja tarbib metalle, et siis endast koopiaid toota. Koopiad pole muidugi täielikult üks-ühesed ning vastavalt Darwinile (nagu seletab teravmeelne leidur) toimub toodetud mehhanismide hulgas evolutsioon – tugevamad või agressiivsemad mehhanismid ründavad nõrgemaid ja nii lahingusaagiks saadud metallist toodavad võitjad paremaid “järglasi”. Kes siis omakorda jne jne. Nojah.

Katse läbiviimiseks on valitud väike idülliline ookeanisaar, kuhu jäävad plaani järgi kaheks nädalaks katset toimetama leiutaja ja tema skeptiline abiline (loo jutustaja), kes panevad kokku esimese metalliõgardi ning matavad sinna saarele mitmesse peidupaika kaasavõetud metalle – mille siis esmakrabi ja selle loodavad krabid edaspidi välja tuhnivad ja sellest uusi monstrumseltsilisi toodavad kuni metallivarud otsa saavad, misjärel krabimehhanismid asuvadki omavahel võitlema, mille tagajärjeks siis üha arenenumad (ja lõpptulemusena suuremad) mudelid, mis on valmis kasvõi raudhambaid suust välja kiskuma.

““Me alustasime eile ühe krabiga. Praegu on neid juba kaheksa. Homme kuuskümmend neli, ülehomme viissada kaksteist ja nii edasi. Kümne päeva pärast on neid üle kümne miljoni. Selleks läheb tarvis kolmkümmend tuhat tonni metalli.”
Need arvud lõid mind tummaks.
“Jah, kuid...”
“Need krabid võivad lühikese ajaga kinni pista kogu vastase metalli, tema tankid, kahurid ja lennukid. Kõik tööpingid, mehhanismid. Kogu metalli. Kuu aja pärast ei leidu maakeral enam kübetki metalli. See kulub kõik krabide taastootmiseks... Pidage meeles, et sõja ajal on metall kõige tähtsam strateegiline materjal.”” (lk 164-165)

Et siis päris hirmus õuduslugu, mis üpris lihtsalt kirja pandud. Igasugu võikusi on nõrgalt, see on vahelduseks tore. Mingis mõttes on “Kangelastegu” ärksam kui see tõlge; varasemas loos on väärikat ebaõnnestumist, lennukat jama, või noh – campi.

ulmekirjanduse baas
ulmeseosed (multifilm)

Janka Lee Leis – Vihmasaatjad (2012)

Naistekas keskealistele või vanematele ehk lugu Norast ja Joonasest, kes jõudnud neljakümnendate lävepakule ning nende elus puudub satisfikatsioon. Suhted on olnud sellised, mis suuremat rahuldust ei ole pakkunud või on nad suisa naksti petta saanud. Keskealiste teineteiseleidmine on ikka üpris vaevaline – nad ei tea, mis on neile hea!

“Kurbus, mis loksub sust üle nagu laine, mida sa rabeledes kopsudesse tõmbad, paneb sind unustama, miks sa siin oled või milleks see kõik? See tunne läheb mööda ja tuleb jälle tagasi. Nagu lainedki uhuvad kivi siledaks tuhandeid aastaid, nii harjud sa muutustega neile vastu astudes, püüdes säilitada teravaid nurki. Ühel õnnelikul päeval, kaks tuhat aastat hiljem, sa enam ei mäleta neid nurki ja küsid: “Mis mul viga oli? Miks ma õnnelik ei olnud ja ei elanud? Miks ma raiskasin oma elu neile tundetutele olevustele ja unustasin iseenda?”” (LK 86)

Ja tööelu – ministeeriumis töötav Nora koondatakse pisut alatult ja võimetele vastava uue töökoha edutu otsinguga kaasneb depressioon, mis naelutab naise koerakesega aastaks-paariks koduseinte vahele. Joonas omakorda on lektor kõrgkoolis, kus valitseb pisut ebaterve õhkkond ehk siis akadeemilise karjääri edendamiseks tuleks moraalselt pisut lõdvem olla. Ning kumbki leiab ühel hetkel, et parem on tagasi pöörduda esivanemate juurde juurde, mis asuvad eesti ilukirjandusele üsna iseloomulikult Saaremaal mereäärses talus. Veelgi enam, elus pettunud keskealised satuvad seal pea naabriteks. Aga nagu öeldud, teineteiseleidmine pole teps mitte lihtne – hingehaavad kergelt ei parane.

“Joonas viskas särgi seljast ja sumas vette. Nora vaatas talle järele ja mõtles, et kui ta oleks pidanud Joonase välja mõtlema, kas ta oleks siis olnud selline, nagu ta on. Samasugune heledapäine, päevitunud ja hüpnotiseeriva pilguga. Ta laskus selili ja sulges silmad. “Rahuldada vajadused, lasta keemilisel reaktsioonil lõpuni toimuda – seksida – võib-olla isegi hästi läbi saada, aga mitte südamesse võtta. Võimatu! Mu masohhistlik loomus leiab üles just need isased, kes ise seda “mittehoolimise kunsti” perfektselt valdavad, aga keda mina aastaid unustada ei suuda,” mõtles ta kibedalt.” (lk 189)

Kui algul lugu mulle suurt ei istunud, siis mingi hetk sai ree peale. Peategelastest on õnnestunum Nora, kelle hingevulinad on üsna valusad või hingekriipivad. Joonase isiklik purunemine jääb natuke arusaamatuks, aga eks iga inimene ole erinev. Autoril pisut tüütu komme sisemonolooge jutumärkidesse asetada, kuid eks see ole lugejale harjumuse asi. Ent jah, selline üpris nukker raamat üksildusest ja suhetest ja taasalustamistest, tekst pole per se armastuse vajadusest. Tunneli lõpus võiks olla valgus.

lugemissoovitus
raamatukoi

kivisildnik ja navitrolla – (:) soari evangeelium (2012)

Luuleraamat prohvet soarist ehk siis Kivisildniku valuraamatu II köide, mis on vast terviklikum kui I köide, iga luuletus ongi konkreetselt prohveti tegemistest ja noh, ta õpetusivadest massidele. Sügavamõtteliselt mainiks, et tekste võiks pidada üsna vihaseks ja apokalüptiliseks raiumiseks, mis tekitab mõningase küsimuse, et kui lugejana pole halli aimugi tagamaadest, siis kuidas peaks see värsiraamat panema mu hingekeeli helisema. Mis on see, mis on mis. Üldiselt on metakirjandus Kivisildniku tekstidest huvitavam kui reaalsed tekstid ise, arvatavalt peaksid need siinsed luuleteod mõjuma võimalikule lugejale kuidagi ärritavalt või irriteerivalt, aga selline autoripoolne kalkuleeritus ei hakka mul miskitmoodi tööle, kirjandus kirjanduse pärast, või midagi.

Tõeline udupostitus, mitte midagi pole öelda.

reaktor

"The Starry Wisdom: A Tribute to H. P. Lovecraft" (2010)

Igaühel meist, kes loeb ilukirjandust, on oma arusaam õudusest ja mis meis õudu tekitab. Isegi neil, kes ilukirjandust põlgavad, on oma definitsioon. Enamused õudukate alla käivad raamatud või filmid tunduvad tänapäeval rohkem "ärevusžanri" alla käivat: need puudutavad pigem igapäevaelusse sekkuvaid väliseid jõude, mis meie tavalise maailmapildi ohtu panevad. Need ohud on inimlikult mõistetavad: geneetiliselt loodud kollid, psühhopaadid. Mingid inimpäritolu ohud, mis siis lugejaga samastuva tegelasega juhtuvad.
   HPLi jaoks oli reaalsus labane ja banaalne. Ta ei ole sarnane Kingile või Poele. Viimasele küll oma niiöelda karjääri alguses, kuid hilisematel aastatel eemaldus tema stiilist täiesti ja leidis oma "tee". Ja see tee oli väga üksildane, aga nii see suurkujudel olema kipubki. Õudus, mida tema kirjeldab, on näotu, ajatu ja vormitu. Me ei mõista seda absoluutselt, sest see ei suhestu meie arusaamadega. Me oleme kirbud hiiglaste peal, kes elus silmapilguks ja siis heidetud tagasi kosmilisse kaduvusse, kusagile tühjusesse. Peategelased HPLi lugudes on põhimõtteliselt tema ise, mingid neurootilised ja ratsionaalsed noorukid, kes vanamoodsad ja intelligentsed. Siis puutuvad nad kokku tõelise reaalsusega, mis nende igapäeva eksistentsi taga kui hiiglaslik mürgiämblik oma saja silma ja ilast tilkuvate suudega.
   Selles kogumikus on kaasaegsed kirjanikud, kes viljelevad eksperimentaalkirjandust. On muidugi täiesti pulpfiktsiooni, aga on ka stream of consciousness tüüpi kirjutisi, koomikseid ja täiesti psühhootilist sõnadevalingut. Mingis mõttes on kõik HPLi ahvivad kirjanikud määratud läbikukkumisele. Teda ei saa jäljendada. Prohvet on surnud ja vaevalt tuleb kunagi välja tema uusi tekste... kui ta just maise sfääriga läbi kellegi elusoleva unenägude kontakti ei loo ja meile oma lõpuks vabastatud nägemusi saatma ei hakka. Muidu aga ei ole võimalik tema atmosfääri traditsiooniliselt taasluua ja nii saame teda vaid tõlgendada. Kuidas?
   Kuidas kirjeldada midagi, milleni inimese kujutlusvõime ei küündi ja mida mõista üritades kildudeks puruneme? See on nii külm, võõras ja kauge et see tuleb meile silme ette koletuslikul, kimäärilisel kujul. Mõni autor on ladunud ritta tuhandeid sõnu, mis ei moodusta narratiivi ja on vaid alateadvusesse süstitud koletuslike lausete read, mis moodustavad abstraktse lahtiühendamise mõistuslikust. See on kosmiline viirus, meie aju kiirmädandamine. Kuna kosmilise õuduse lõpptulemuseks on kas hullumeelsus või transformatsioon kellekski enamaks kui inimeseks, on selle õuduse edastamine suhteliselt keeruline. Üks meetod ongi selline alateadlik sõnadevaling, kus eemaldame inimliku loogikajada, narratiivi vajaduse ja keskendume selle vormitu vormimisele.
   Teised lood on jällegi, nagu öeldud, regulaarne pulp. Kolmandat tüüpi lood on äärmiselt räiged ja perverssed jutud, kus on kombitsatega orgiad (HPL leiutas teoorias ju tentacle porni), vägistamised ja puhas pühaduseteotus. Mis on püha? Keha, hing. Lovecraft ise ei kirjutanud seksist sittagi, kuna see oli talle ilmselgelt tähtsusetu bioloogiline funktsioon. Sama mõtekas on kirjutada sittumisest. Seda tüüpi lugedes lähenevad autorid aga seksile kui millelegi jubedale, kus tegelased üritavad läbi selle valgustatuseni jõuda Hellraiser style. Eriti haige lugu on britist, kes fantaseerib natsi-Saksamaa surmalaagritest ja laibamägedest: kus laibad pole vaid hunnikutes vaid moodustavad mägesid: terved juudimäed, eraldiseisvad maastikud. Tüüp saab lahti läbi selle, kui kujutab end sealoleva arstina, kelle kätes on tuhanded elud ja keda saab igavesti vägistada, puruks litsuda ja piinata. Siis ütleb keegi saladuslik võõras, et Jugoslaavias toimuvad underground surmalaagrid siiani, kus kepitakse laipu, tehakse ebainimlikke katseid ja kus miski pole püha. Tüüp leiab ühe sealt põgenenud muslimitüdrukust ohvri, tungib tema palatisse ja näeb ta kallal toituvad lovecraftilikku olendit, kes toitub inimlikest kannatustest ja energiast - hingest. See olend tungib su kehasse, lükkab sulle tundlad ja kombitsad sisse, katab su endaga ja murrab inimhinge ette pandud lukud ja pitserid. Siis hakkab see tüüp seda pliksi ka vägistama ja tähtedelt tulnud olend tungib sellesse mehesse, rebib ta pooleks ja valu ja mõnu käes vappuv mees purskab igast avast verd ja vägistab inimese hinge tolmuks.
   Asi pole lihtlabases piinamispornos või retsimises. Asi on tolles lovecraftilikus elemendis, millest ta ise ei rääkinud. Tema õud oli intellektuaalne ja ebausuvaba. Tema õud oli teaduslik, sest ta räägib ju kaoseteooriast, kvantfüüsikast ja teistest dimensioonidest ja nende suhetest inimesega. Ja me oleme vähem, kui null. Alati, kui nende olenditega kokku puutume siis me hävime hingeliselt. Õudus pole vaid keha mädanemises või retsimises, vaid hullumeelsuses ja enda kaotamises.
   Lugesin lood poole peale ja siis hakkasin vahele jätma. Mingis mõttes on see raamat oma eesmärgi täitnud, kuna see oli liiga... blasphemous. See on inimlikkust rüvetav ja pühadustteotav: kõik, mis HPLi õudustundega alateadlikult kaasas käib. Kuskohas temal oli see loo jooksul alateadlikult esile tulev tunnetus, kallatakse see selles kogumikus ämbriga kaela. See pole halb lugemine, lihtsalt ebainimlik. Kas muutud või tõukad eemale. Ma panin raamatu käest. Hea.

Michel Houellebecq "H. P. Lovecraft: Against the World, Against Life" (2008)

"Those who love life do not read. Nor do they go to the movies, actually. No matter what might be said, access to the artistic universe is more or less entirely the preserve of those who are a little fed up with the world.
   As for Lovecraft, he was more than a little fed up. In 1908 at the age of eighteen, he suffered what has been described as a "nervous breakdown" and plummeted into a lethargy that lasted about ten years. At the age when his old classmates were hurriedly turning their backs on childhood and diving into life as into some marvelous, uncensored adventure, he cloistered himself at home, speaking only to his mother, refusing to get up all day, wandering about in a dressing gown all night.
   What's more, he wasn't even writing."

Selle asemel, et laskuda HPLi vaimustusesse, käsitleks selle prantslasest kirjaniku esseed. Leidsin selle juhuslikult Rahva Raamatust ja jätsin riiulile, teiste raamatute kuhja alla. Pole mitu aastat Lovecrafti lugenud ja  mõtlesin, et seekord oleks huvitav selline pool-elulooline essee ära lugeda. Peale selle loen hetkel ühte tänapäevast HPList inspireeritud kogumikku, mida järgmisena arvustan. Selle raamatu pealkiri on aga juba nii kõva, et hakkasin lugema õhinaga.
   HPL on väga rebel, aga selline, keda ei saa kommertsiks muuta. HPL ei mässa kapitalismi, demokraatia või muude suurte liikumiste vastu, vaid inimkonna eksistentsi vastu üldisemalt. Ja mitte ainult inimeste, vaid kõigi elusolendite vastu. Nagu tema lugudest selgub, ei vaata ta elu peale eriti heatahtlikult vaid pigem haletseb seda hetkelist eksistentsi ja tajub selle taga kaootilisi jõude, mis iga hetk meid minema võivad pühkida. Prantslane võtab kokku tema loomingu olulisemad punktid ja põhjused, miks HPL midagi sellist võis mõtelda ja teha. Autor on ise suhteliselt otsekohene ja ei ilusta ega vabanda midagi, kuigi vahel on kuidagi... igav. Ma ei tea, miks. Võib-olla oleks see olnud põnevam lugemine nooremana, kui esimest korda HPLi tekste avastasin.
   Tegelikult on see essee täis võrratuid tsitaate, kuid esee on ainult pool raamatust. Teiseks pooleks on meistriteosed "Call of Cthulhu" ja "Whisperer in the Darkness". Houellebecq kirjeldab, kuidas HPL on kestev ja legendaarne mõju, miks ta kirjutised jäävad kestma ja üldse purustab sellise "ah-järjekordne-õuduka-kirjandus" mõttelaadi, mis osadel profaanidel HPLi kohta olla võib. Tema looming on kõrgem pilotaazh ja mul on alati seda lugedes mõnus snoobilik tunne. Sest HPL oli ka snoob ja tema maailmavaade oli kompromissitu... Temas on midagi prohvetlikku, black metalit ja unenäolist. See konkreetne raamat aga on kui mõnus, lühike kondenseeritud elulugu ja ülevaade, mida loevad kindlasti ka fiktsiooni mittearmastavad inimesed.

Mihhail Jelizarov – Raamatuhoidja (2012)

Ootamatult hull raamat, teksti jõhkrus on päris muljetavaldav ning tegevuse jaburus meenutab pisut “Terasunelmat” (jajah, tegelt tuleks kohustuslikult mainida Pelevinit ja Sorokinit), õnneks on tasast huumoritki. Nojah, ühesõnaga, vene kirjanduse kohta ootamatult tore.

Lugu siis sellest, kuidas suvalised vandid avastavad, et unustatud sotsrealisti Gromovi raamatud on peale õiget lugemist imepäraselt meeltavardava ja füüsiliselt toniseeriva toimega (raamatud peavad olema originaalväljaanded, koopiad või puudulikud eksemplarid ei toimi). Moodustuvad sõltlaste ringkonnad, kes tegelevad raamatute lugemisega, originaalide otsimise või nende üksteiselt ülelöömisega (sest teadagi enamik trükistest aja jooksul makulatuuri lennanud jne). Ja kuna toime on nii eriline, siis ollakse valmis pea milleks iganes. Ühesõnaga, gängide vahel toimuvad kokkupõrked, kus võideldakse vaid külmrelvadega. Möllu on, ja küllaga.

“Biblioteekide vahel ei olnud kunagi erilist usaldust, keegi ei tahtnud konkurentide väge tugevdada. Vahetused või müügid olid üsna harvad ning mis tahes pettus vallandas verise konflikti.

/-/

Tavaliselt kasutati lahingus koduses majapidamises leiduvaid riistu – lihunikunuge, kirveid haamreid, kange, hangusid, vikateid, koote. Üldiselt relvastusid võitlussalgad Jemeljan Pugatšovi talurahvaväe või tšehhi hussiitide stiilis ja nende inimeste väljanägemine viis paratamatult tagasi väljendi “surmavõitlus” juurde, sest vikati ja lihakirvega oli surm eriti tuntav...” (lk 18)

Ja nüüd on aasta 2000 ja tegevusse sekkub kogemata üpris luuserlik Aleksei, kes läheb kuhugi kolkalinna onult päranduseks saadud korterit maha müüma. Ainult et... onu oli sealse raamatugängi peamees ehk raamatuhoidja. Onust järelejäänud kamp tõmbab Aleksei verdtarretavasse Gromovi inimeste submaailma, kus valitsevad jõuvõtted ja bürokraatia. Taga targemaks, noormees leitakse olevat sobilik raamatuhoidjaks. (Omaette ooper, millise sisemise hirmuga Aleksei selle maailma asukate ja rituaalidega tutvub.) Ta saab liidrina enamvähem hakkama kuni korraga lennatakse võimumängudes põhjalikult orki ning sealne gäng muutub võimsamatele gängidele lindpriiks. Tekst hiilgab ikka ja jälle vägivallaga ning Aleksei marioneti staatus jätkub teistes oludes. Kuni...

Tekst on, tõepoolest, tegelikult jabur. Raevukalt vägivaldne ja samas lõbus, kõik need lugemistubade mahhinatsioonid ja ennastületav fanatism, see moodustab kokku ühe jabura supi, mida annab lehekülgedelt kulbiga ammutada. Aleksei juhtum on muidugi traagiline, aga õnneks on tegemist fiktsiooniga.

“Kuid on üks eriline inimene, kelle valduses on salajane Seitseraamat. Ta teab, et seni, kuni Raamatuid üksteise järel, järjepannu loetakse, on koletu Vaenlane jõuetu. Riik on kindlalt kaitstud nähtamatu kupliga, võlulooriga, läbitungimatu võlviga, millest tugevamat pole maailmas mitte midagi, sest teda toetavad vankumatud sambad – lahke Mälu, uhke Kannatus, südamlik Rõõm, võimas Jõud, püha Võim, üllas Raev ja suur Mõte.

/-/

See, kes loeb Raamatuid, ei tunne väsimust ega unisust, ei vaja toitu. Surm on tema ees võimetu, sest jääb alla inimese töösangarlusele. See lugeja on Kodumaa väsimatu vardja. Ta peab oma vahti kõiksuse avarustel. Tema töö on igikestev, kaitstav riik murdmatu.

Selline oli Raamatute Mõte.” (lk 243-244)

ulmekirjanduse baas

lugemik

postimees

lugemispäevik

päevaleht
trakyllprokrastineerinj2lle
nuxxbooks
siiliste raamaturiiul

Anatoli Dneprov – Kangelastegu (Põgenemiskatse, 1965)

Juhtub nii, et teadlased märkavad, kuidas äkitselt on tormiliselt kasvanud Päikese aktiivsus ja sellele ebamugavale probleemile tuleb leida lahendus kümne päevaga – muidu inimkond hukkub (lohutav seegi, et kliimamuutust ei põhjusta inimtegevus, vaid galaktilised tegurid: Päikesesüsteem sattus triivima natuke vales kohas). Ühesõnaga, on vaja kiiret ja geniaalset lahendust. Selleks aga puudub inimsool potentsiaalne plahvatuslik geniaalsus – mida on aga võimalik vallale päästa, kui modifitseerida inimese aju ehk kasutada ta kasutamata ajupotentsiaali. Seda on võimalik teha lihtsa 3-4 minutilise ajuoperatsiooniga (klõks-klõks), mida, tõsi küll, pole senini veel reaalselt inimkatsetega proovitud. Aga pole häda, kommunistlikud teadlased on valmis enda veelgi geniaalsemaks muutmiseks. Ja nii lähebki – katsejänestele tehakse sutsti operatsioonid ning paari päeva pärast ongi olemas kiire lahendus, kuidas ohjeldada Päikese aktiivsust: nimelt tuleb saata 500 kilomeetri kõrgusele tonne vett, mis hajuks seal ja moodustaks Maa ümber üliõhukese kaitsekihi. Stardivad siis hopsti veelaadungiga raketid ning paiskavad vee kõrgustes lahti ning pea kohe järgneb temperatuuri langus. Maa on päästetud.

Omaette küsimus on selles, et kui inimene geeniuseks teha, mis saab tema isiksusest, tema tundeelust, kas ta enam armastab oma armsamaid, hoolib neist? Nagu ikka, noortel armastajatel sellised egoistlikud probleemid, mis võivad hoopiski osutuda ohuks progressile. Mis selgub? Ikka armastab ja kuidas veel! Milline tundeselgus ja hoolivus vaatavad opereeritud noore geeniuse silmadest neiule vastu, see rabab jalust. Inimsugu on päästetud.

“Doktor Favranovi ettekanne ei olnud nii populaarne kui see, mida ma mõne aasta eest olin kuulnud. Lühikeses sissejuhatuses kõneles ta oma instituudis tehtud tähelepanekutest, mis puudutasid lastel sageli esineva ja aastate jooksul kaduva geniaalsuse juhtumeid. Ta analüüsis seda nähtust ja väitis, et selle peamiseks põhjuseks on arvukad kõrvalise tähtsusega ja uutes sotsiaalsetes tingimustes mittevajalikud närviseosed, mis on tekkinud inimese paljusajandilise evolutsiooni käigus. Kuigi kommunism on inimese vabastanud olelusvõitlusest, hirmust tundmatuse ees ja murest oma järglaste elu pärast, vastab tema närvisüsteemi füsioloogiline struktuur endiselt skeemile, mis oli talle vajalik siis, kui Maal kehtisid hundiseadused... Sotsialismi ajal kadus vajadus vaenulike elutingimustega kohastumise aparaadi järele, kommunistlikus ühiskonnas aga on selle aparaadi olemasolu peamiseks piduriks, mis takistab inimese tohutute loominguliste võimaluste realiseerimist.” (lk 118)

Tõsi, kas see kaitsekiht töötab korralikult, jääb mainimata. Kes teab, ehk geenius manipuleerib... geniaalselt.

ulmekirjanduse baas

Charles Fort "The Book of the Damned" (2008)

Ostsin selle kunagi lihtsalt põhimõtte pärast, kuna Fort on legendaarne tegelane paranormaalsete ja ebatavaliste juhtimite vallas. Ta oli esimene omalaadne, kes huvitus kummalistest juhtumitest, mida teadus otsustas ignoreerida või minema seletada. See raamat koosneb tema neljast väiksemast teosest. Põhimõtteliselt lugesin siit-sealt ja mitte päris läbi, kuna esiteks on see 1900'ndate inglise keele kasutus nii võõras ja raskesti jälgitav. Teiseks on seal põnevamad need juhtumid, kui ta arutlus. Ta osutab asjaolule, et me toetume teadusele kui raudsele religioonile ja et maailmas juhtub pidevalt kummalisi asju, mida me ei suuda seletada. Teadus tuleb toime sellega seda eirates või siis mingi uinamuina vastuse andes. Fort kogus elu jooksul kokku teadusväljaannetest ja ajalehtedest-kroonikatest kokku igasugused sündmused ja tõi siis nendega kaasa näiteid kuidas teadus üritas nendega toime tulla.
   Raamatus tuuakse umbes sellist laadi juhtumid:
   Taevast langevad objektid, nagu kapsasuurused raheterad, konnad, tarretise moodi ollused, mustad kanamunad, kalad, punane vihm, must vihm, must lumi, liha, veri ja kõike muud ebaloogilist. Sellele puuduvad seletused ja tüüp naeruvääristab igasugu teadusmeeste pobinaid. Näiteks, et kui sajab ainult ühte tüüpi kalasid, siis rahustatakse elanikkond maha väitega, et need haaras järvest kaasa keeristorm ja puistas siis inimestele kaela. Samas pole kuskil lähedal mingist tormist teatatud ja teiseks on jabur mõelda, et keeris haarab kaasa vaid ühte liiki kalad ja jätab teised edasi ujuma.
   Tundmatud lendavad objektid, milledest toob näitekd mitmesaja aasta tagustest keissidest 1900ndate alguseni.
   Tundmatud taevakehad ja kaduvad/tekkivad planeedid. Kuu pinnal toimuvad fenomenid.
   Spontaanne inimsüttimine, nähtamatud kuid füüsilised olendid (jätab jälgi lumme, aga kedagi silmaga ei nähta), teleporteerumine, massminestamised (kuidas ühes majas või tänaval sinna alasse sattunud inimesed kokku kukuvad) ja muu imelik, mille kohta antakse nii jaburaid seletusi et anna olla.
   Üldiselt väga mahukas lugemine, meenutab veidi entsüklopeediat. Muidugi ei too ta lihtsalt ära jäädvustatud juhtumeid sellistest sündmustest, vaid lisab pidevalt vahele sarkasmi ja kommentaare ning muud. Saan temast aru ja mind pole vaja teaduse kohmakuses veenda, see tüütas veidi ära. Juhtumid ise on aga võetud ilmselt ikkagi päris väljaannetest (koos aastanumbri ja pealkirjaga) ja need on päris huvitavad, kuna siis ei olnud veel sellist naeruvääristamist kui tänapäeval.

Patrick Rothfuss – Targa mehe hirm (2012)

Kui nüüd mälu ei peta, siis võrreldes eelmiste osadega käib siin üsna sirgjooneline action. Mis on muidugi kangelaslik ja eepiline, sest kõrtsmik Kvothe meenutustes seikleb ta 16-aastasena – juhib röövlite püüdmist, tegeleb haldja armuihade täitmisega (ainus mees, kes ta niuete vahelt on selge mõistusega lahkunud!), õpib ääremaalaste salajast elu- ja võitluskunsti ning hukkab halva seltskonna, jõuab Alveroniga tülli minna ja ülikoolis paremaid päevi näha (eks näiteks Hoffmani maailmaülimüristaja on hoopis 14-aastane). Huvitav, mis küll juhtub kolmandas raamatus, mingi tavaloogika järgi võiks Kvothe jõuda jutustamisega oma kõrtsmikuaega, ent ees paistab olevat veel meeletult pea müütilisi seiklusi eiteamistegelastega – enne kui ta kolkas kõrtsmikuks varjub. Raamat lõppeb vist tähendusrikkalt, aga ei oska sellest erutuda.

Ei oska ka öelda, et millepärast see raamat või sari kuidagi eriline on. No mingi adrenaliinilaksu saab, samas puudub “kiiks”, mis ärataks tähelepanu, oleks meeldejääv. Senimaani ei suuda mäletada (“kui nüüd mälu ei peta”, eksole) eelmisest lugemisest, mille pärast Kvothe röövlite jahtimist üleüldse juhib. Või mis täpsemalt oli Alveroni naisevõtuga. Esimeses raamatus võitles ta vahepeal miski draakoniga? Ei mäleta, ei mäleta. Heal juhul võiks sedastada, et juhtum Cthaehiga haldjamaal ja sellest tulenev saatuslik ettemääratus võiks olla “kiiksu” moodi – kui see ainult kuidagi meelde jääks! Eks seegi ole autorist kena, et noorel Kvothel huvi nende laulude vastu, kus kirjeldatakse ta kangelastegusid. Tjah, natuke piinlik, et kõigis postitustes Rothfussi raamatutest käib mul pea samasugune hülgejutt.

“Kvothe muigas kõveralt. “Nii et pärast seda, kui keegi on Cthaehiga kohtunud, on kõik tema valikud valed.”
Bast raputas pead, nägu kahvatu ja mossis. “Mitte valed, Reshi, katastroofilised. Iax rääkis Cthaehiga, enne kui ta kuu varastas, ja sellest kogu loomise sõda alguse sai. Lanre rääkis Cthaehiga, enne kui korraldas Myr Tarineli reetmise. Siis Nimetu loomine. Scaendyne. Kõik need viivad tagasi Cthaehi juurde.”
Kvothe nägu jäi ilmetuks. “Noh, igatahes seab see mu huvitavasse seltskonda, kas pole?” lausus ta kuivalt.
“Enamgi veel, Reshi,” ütles Bast. “Kui meie näidendites on tagaseina dekoratsioonil kujutatud Cthaehi puud, siis teavad kõik, et lugu pöörab kõige õnnetumaks tragöödiaks. See on seal, et publik teaks, mida oodata. Teaks, et lõpuks lähevad kõik asjad kohutavalt halvasti.”” (lk 221)  

ulmekirjanduse baas

õhtuleht

Nick Harkaway "Angelmaker" (2012)

Lugu Londoni allmaailmast ja gängsterlusest läbi põlvkonna kurjategijate. Ka on see lugu Külmast Sõjast, viimsepäevamasinast, steampungilikust munkade vennaskonnast ja spionaažist. Kaks looliini põrkuvad kokku, kui tänapäeval avastab oma isa kriminaalse mineviku hüljanud kellaparandajast Joe Spork kummalise masina, mis tehtud väga väikestest hammasratastest. Elades natuke allmaailmas, püüab ta teenida ausat elatist. Samal ajal meenutab üks naisspioon Teise Maailmasõja ajal spioonina tegutsemist ja kuidas võitleb eepilistes proportsioonides pahalase vastu. Luuakse masin, mis peaks olema nii jube, et selle olemasolu väldib tulevikus sõdu... Sama mõttega, et kui loodi tuumarelv või keemiarelvad, siis eeldati sõdade katkemist. Et miks peaks keegi tahtma sõdida, kui nii hävitav relv on olemas. No me teame, kuidas see lugu lõppes.
   Lugu ise on mõnus, segu jamesbondilikust supervillain asjast ja põnevikust, kus kriminaalid on Robin Hoodid jne. Ainult, et kirjutamisstiil ei istunud. Kõik, mis põnevas ilukirjanduses peaks olema, oligi olemas. Aga kirjastiil oli mulle mittesobiv, või siis ei saanud ma rütmile pihta. Nagu tahaks loo järgi tantsida, aga ma jään alati vales rütmis jaurama. Kujundus on muidu väga kena. Üldiselt ootasin lugedes, et asi saaks läbi. Pole kõige parem tunne või kompliment raamatule... või olen ise kannatamatu? Lõpuks ütleks, et lahe lugu ja kena raamat, aga ei saanud seda elamust või kontakti. Kirjutaks veidi pikemalt ja õigustaks oma seisukohti, a ma ei viitsi.

Kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid? (Kleio 4/1991)

Küsimusele vastavad A. Mäesalu, J. Peets ja M. Tammet (lk 5-6). Juhtus nii, et H. Moora juhtimisel avastati 1938. a. arheoloogilistel kaevamistel Lõhaveres midagi haruldast:

“Nimelt leiti siis ühe hoone jäänustest kohati 57 cm paksuse kihina säilinud loomasõnnikut. Leiu teeb unikaalseks asjaolu, et sõnnik, mis koosneb vaid orgaanilisest ainest, kõduneb tavaliselt juba mõne aastaga. Lõhaveres säilis ta tänu linnuse omaaegsele põlemisele, mille tõttu valli puitosade hävimisel varises valli täiteliiv “õigel momendil” loomalauda hõõguvatele rusudele. Nõnda konserveerus sõnnik pooleldi söestununa tänapäevani. Leiu haruldust näitab seegi fakt, et ei varem ega ka hiljem ple kusagil mujal muinasaegset sõnnikut avastatud.”

Saadud materjali uuriti nüüd põhjalikumalt:

“Lõhaverest pärit koproliidid meenutavad väliselt eelkõige trühvleid. /-/ Tuleb märkida, et ka kõige tuntumad ekskrementoloogid pole senini suutnud eristada kitse ja lamba koproliite morfoloogiliste tunnuste põhjal.” 

“Puidu domineerimine just koproliitides endis osutab üheselt, et loomi oli söödetud lehisvihtadega. Kitse või lamba probleemi see aga ei lahendanud, sest mõlemad loomad krõbistavad meelsasti puulehti. Abi polnud ka koproliitide parasitoloogilisest analüüsist. Kuna mingeid jälgi loomanugilistest ei leitud, tuleb tõdeda, et Lõhavere kari oli terve.”

Kroonikate ja laborikatsete põhjalike uurimiste järel jääb artikli lõpus kõlama ehk arvamus, et tegemist enam lammaste produktidega, ja nende lammaste päritolu pea intrigeerivalt kuninglik:

“Lõhavere lauda koproliitidest avastatud villakiudude keskmised läbimõõdud on sarnased linnuselt leitud aardevaka lõnga materjalide omadega. Aare ise, mis sisaldas veel kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid, ripatseid, helmeid ja brokaadiribasid, leiti linnuse kõige suurema hoone rusudest. Kas ei võinud seal elada Lembitu ise, aardevakk kuuluda ta emandale ja leitud loomasõnnik pärineda seega Lembitu pere loomadelt?”

(:) kivisildnik – liivlased ja saurused (2011)

Kivisildniku ulmeluulekogu jutustab niisiis eestlaste ajalooareenilt kadumisest. Millesse võib suhtuda nii ja naa või üldse kuidagi. Kui ühel hiljutisel Ji raamatute esitlusel jäi sellest raamatust mulje kui millestki eepiliselt vägevast romaanilaadsest tootest (hea müügitöö, eksole), siis esmakohting jätab natuke roidunud mulje. C'est la vie, eksole. Läksid liivlased, läksid saurused, lähevad ka eestlased ning sellele oleks igati mõistusevaba ja marurahvuslik vastu vaielda. Sest üldiselt on meie tulevik Euroopa jne. Eks siin ulmekogus kergelt isehakanud prohveti hõngu ole, aga noh, selline see rahvuslasest luuletaja põli on, ei saa mitte vaiki olla, sest midagi on vaja öelda, üksikult üldisele jms. Nii jõuab raamatu olulisema hetkeni alles lõpu eel, nö peatükkides “vähem tühja tööd” ja “liivlastele järgi”, eelnenud tekstid on mõnes mõttes kui autori nihelemine kuuma pudrukausiga (lilled, heinamaa & päikesepaiste).

Venedikt Jerofejev – Moskva-Petuški (2012)

Tegemist siis neljanda eestikeelse Petuškiga: esmakordselt Vikerkaares Sauteri tõlkekatkend (koos nende kaablijoomameeste originaalgraafikutega, mitte nende siledate vikside joontega, mis ühtviisi esineb igas järgnevas trükis), seejärel Loomingus Arderi tõlkes kogu lugu järjejutuna, ning siis pehmekaaneline ja nüüd kõvakaaneline väljaanne. Ja iga lugemisega läheb teos aina süngemaks, kõik need joomavärgid on üha morbiidsemad, viiendat korda ei julgegi lugeda, siis vaid nukrutseks ja ajaks mõned pisarad välja. Ja põhjust on, inimhing pole alati kaunis; tahad küll, aga välja kukub nii nagu alati. Nii need rattad veerevad, vahel siuh-säuh, vahel raginal või siis toppama jäädes.

“Tagasi ei hakanud ma siiski minema. Asusin hoopis läbi Tirooli Sorbonne'i poole teele. Jõudsin Sorbonne'i ja ütlesin: tahan bakalaureuseks õppida. “Kui pürid bakalauruseks, peab sinus kui fenomenis midagi immanentset olema.” - “Aga mis minus kui fenomenis saab immanentset olla, olen ju vaenelaps.” Nemad küsima: “Kas Siberist?” - “Siberist,” vastan ma. “Kui sa oled Siberist siis peab su psüühikas ilmtingimata midagi immanentset leiduma. Mis on su psüühikale igiomane?” Mina mõtlen: “See pole sul mõni Hrapunovo, vaid Sorbonne, tuleb midagi tarka öelda. Mõeldud, öeldud: “Minus kui fenomenis on immanentne isetõusev Logos!” Aga Sorbonne'i rektor, kes oli sel ajal, kui ma tarku mõtteid mõlgutasin, selja tagant ligi hiilinud, lajatas mulle nüüd üle turja: “Loll oled sa, Jerofejev, aga mitte Logos! Välja! Tee, et sa kaod siit meie Sorbonne'ist!” Siis kahetsesin ma esimest korda, et ei jäänud elama seltsimees Luigi Longo korterisse...” (lk 119)

bastardoperaatori päevaraamat

õhtuleht

kes-kus

John Irving – Neljas käsi (2010)

Järjekordne taaslugemine, bla-bla-bla, raamatukogu keeldub häid raamatuid väljastamast. Nüüd on endalgi tutvus koeraga, kes sööb junne (nagu dr Zajaci Medea) – ainult et koerajunnide asemel käib see neljajalgne väikelaste pissipottides paremaid palasid valimas. Peale säärast vaatepilti seda koera nagu patsutada ei taha. Tundub. Aga nojah, tekst on natuke isadusest või nii, armastuse puhul on tore isa olla või midagi sellist. Nostalgiliselt kaunis, kuidas Doris ja Patrick järveonni juures teineteist salamisi pildistasid, ning kuidas hiljem naine saatis paarikaupa neid fotosid mehele, kuradi armas. Huvitaval kombel pole siin raamatus üleüldse juttu peategelase lapsepõlvest – ju siis need ülipõhjalikud lapsepõlvelood toimuvad Irvingu tellisromaanides (mis enamasti ongi mul pooleli jäänud). Armastus, armastus, kena värk.

Mario Vargas Llosa – Tädi Julia ja kirjamees (2010)

Kuna tegemist üsna hiljuti loetud raamatu taaslugemisega, võib rahumeeli selle teose kohta mitte midagi öelda (sest no pole midagi öelda). Piinlik tunnistada, aga alles nüüd adusin, et pealkirja kirjamehe all on mõeldud Camacho't, mitte Julia tulevast ambitsioonikat abikaasat.

Pedro Camacho on muidugi hurmavate põhimõtetega sell.

“Kuni me kuulutusetekste toimetasime, jääkülma õllega kaks makrelli alla loputasime ning aeg-ajalt silmitsesime Raimondi laetaladel ringi sibavaid väikesi halle hiiri, kes oleksid sinna justkui meelega askeldama lastud, et nad lokaali väärikast vanusest tunnistust annaksid, rääkis Genaro noorem mulle veel ühest konfliktsest vahejuhtumist seoses Pedro Camachoga. Põhjus: tema nelja järjejutu, millega ta pidi Limas debüteerima, meessoost peategelased. Kõigis neljas seriaalis oli peakangelaseks viiekümnendates aastates mees, “kes oli nagu imeväel säilitanud oma nooruslikkuse.”
/-/
Mulle meenus, kuidas meie eelmise õhtu jutuajamise jooksul Raadio Centrali urkas oli suur kunstnik tuliselt teoretiseerinud viiekümneaastase mehe teemal. See on ajutegevuse kõrgseisu ja meelelise tippvõimekuse aeg, kinnitas ta – läbiseeditud kogemuse aeg. Vanus, mil naised teda kõige rohkem ihaldavad ja mehed kardavad. Pedro Camacho oli esinenud üsna kahtlustäratava väitega, et vananemine on optatiivset laadi fenomen. Ma järeldasin sellest, et Boliivia sulesepp on ise viiekümneaastane ja tunneb vananemise ees hirmu – inimlik nõrkusekiireke selles marmorist hinges.” (lk 66-67) 

““Kas te arvate, et ma suudaksin korda saata seda, mida ma saadan, kui naised minu elujõudu neelaksid?” küsis ta minult etteheitvalt, vastikusenoodiga hääles. “Arvate, et on võimalik teha lapsi ja lugusid samal ajal? Et on võimalik luua ja lasta kujutlusvõimel lennata, kui elad pidevas süüfilisehirmus? Naine ja kunst on kaks teineteist välistavat asja, mu sõber. Igasse vagiinasse on maetud kunstnik. Paljunemine – mis mõnu see pakub? Kas sellega ei tegele mitte koerad, ämblikud ja kassid? Veidi rohkem originaalsust, mu sõber!”” (lk 177)

Camacho lood on üsna riivatud, nihilistlikud või melanhoolselt põrgulikud.

“Seevastu aga puhkes skandaal, kui ta Lima kaitsepühaku Püha Rosa auks korraldatud pidustustel Mendocita väljakul peetud vabaõhumissal teatavaks tegi, et tema tolmuse koguduse piires ei leidu ainsatki paari, kelle liit ei oleks pühitsetud Jumala palge ning põletamata tellistest ehitatud onni altari ees. /-/ Süsteem seisnes iga moodustunud või moodustamisel oleva paarikese laulatamises. Kui mees ja naine olid jõudnud oma ühenduse lihalikult teoks teha, ruttasid nad sedamaid oma armastatud preestri palge ette, et see nad paari paneks nagu kord ja kohus, ning isa Seferino viis püha talituse läbi, ilma et oleks hakanud neid häbitute küsimustega tülitama. Et aga sel moel abiellus nii mõnigi koguduseliige mitu korda, ilma et oleks eelnevalt leseks jäänud – agulielanikud läksid lahku, segunesid ja moodustasid uusi paare nagu kaardid kaardipakis kosmilise kiirusega –, võttis isa Seferino sellest patustamisest sündiva kahju heakstegemiseks appi puhastava pihitalituse. (Ta oli seda põhjendanud kõnekäänuga, mis, vähe sellest, et hereetiline, oli ka vulgaarne: “Auk on auk ja pauk on pauk.”) Häbistatud, läbinoomitud ja peapiiskopilt äärepealt kõrvakiilu välja teeninud isa Seferino Huanca Leyva võis sellega seoses tähistada väärikat juubelit – oma sajandat hoiatust.” (lk 280)

Ja eks see lugude järkjärguline lagunemine ja segunemine on hurmav, see lõik on juba eriti nihkes.

“Õde Fatima ja Richardi – armastajate, kelle vahelist kirelõõma ei takistanud ei veresidemed ega nunnarüü – surm oli veelgi kurvem. Terve igaviku jooksul, mil nende ümber möllas tulekahju, jäid nad puutumatuks, emmates teineteist, sel ajal kui nende ümber hukkusid lämbuvad, lömastatud, leekides kõrbevad inimesed. Kui tuli oli juba vaibunud, seisid kaks armastajat ikka veel söestunud tukkide ja paksude tuhapilvede vahel teineteist suudeldes, ümberringi surm ja kadu. Viimaks avanes võimalus välja pääseda. Ema Fatimal ümbert kinni haarates vedas Richard teda kitsa avause poole, mille raevukad tuleleegid olid seina sisse murdnud. Ent vaevalt olid armastajad saanud paar sammu teha, kui – õgardliku maapõue nurjatus? taevane õiglus? – maa nende jalge ees avanes. Tuli oli põrmustanud koloniaalajastust pärinevat krüpti varjava luugi, kus nunnad hoidsid oma surnute säilmeid, ning just sinna kukkusidki (Saatana sigidikest?) õde-venda, nii et nende kondid luukambrisse langedes purunesid.” (lk 366-367)

Kati Murutar: Viimnekuu

Kati Mis-iganes-ta-nimi-praegu-ongi viienda lapsega viimast kuud rase olemise päevik.

Raamatu lõpus tuleb tekstist ka välja, et mitte sahtlisse peetud päevik, vaid nüüdseks paberile trükitud blogi hoopis, mõningaste kärpimiste ja sulgudesse lisatud kommentaaridega.
Teadmine, et tegu on raamatuks saanud blogiga, lahendas mu jaoks paljud lugedes häirinud küsimused. Paberile ja intiimselt endale peetud päevikus, nagu ma alguses arvasin teost olevat, tundus kummaline
* miks võtab autor lahti seletada mingeid ammusi juhtumeid ning nende seost hetkel toimuvaga
* miks võtab autor nii palju aega ja raamaturuumi oma tegude, oma mõtete ja oma isiku õigustamiseks
* miks vaevub autor kirjutama üles iga tegevusest läbilipsava isiku tähenduse oma elus
Kui see oleks endale peetav päevik, oleks see kõik täielik mõttetus ning väide, et tegu on päevikuga, tundus mulle lugedes ikka väga ja väga kahtlane.
Aga kui tegu oli avaliku võrgupäevikuga, kust autor jooksvalt endale lohutust, tagalakindlustust ja "jah, sa oled õige inimene"-kinnitust otsis, muutub kogu see avalikkusele suunatud laterdamine mõistetavaks.

Mõistetavaks, aga siiski mitte meeldivaks.
Kati Mis-iganes-ta-nimi-praegu-on esitab ennast kui meediasõbralikku persooni, sest eluspüsimiseks vajab ta pidevat reklaami ja seda saab meediapersoon olles kõige kergemini. Tore. Ma ei mõista absoluutselt hukka.
Kuid kui inimesel on avaliku elu tegelasena elamises mitukümmend aastat kogemust, võiks ta omada vähemalt mingeid algelisi teadmisi sellest, kuidas end esitelda. Kui rumalalt mõjub inimene, kes ennast avalikult järjepidevalt õigustab ja selgitab, miks ta kuidagi teisti käituda ei saa-nud-ki, samas sellisist luksust teistele inimestele võimaldamata ja neilt ikka tingimata teistsuguseid tegusid oodates.
Kui valusalt ja piinlikult mõjuvad ühe loometegevusega tegeleva isiku kinnitused, et tema kunst on see õige kõrge kunst ja lollid lugejad lihtsalt ei saa sellest aru.
Kui sügavasse hämminguse jätavad lugeja lõigud, mille sisuks on: "Nägin bensiinijaamas Tiit Vähit. Oleksin tahtnud tere öelda, aga olin liiga väsinud."

Paraku pole autor kas mõistnud, kuidas end esitleda, või on tal sügavalt kama, millisena ta seal meediapeeglil seisab, kuni aga seisab.
See teeb raamatu lugemise raskeks, sest ühest küljest pakutakse siirust, sisevaadet inimese ellu ja rõhutatakse korduvalt, et tegu ei ole ilukirjandusega, tegu on raamatuks vormitud päevikuga. Aga teisalt hakkab tunduma, et inimene, kes oma "absoluutse siiruse" hetkedel põhiliselt ennast õigustab, teisi süüdistab, mingisugustest esoteerilistest energiatest jahvatab ja lisaks sellele kõigele veel kroonilist nimede pillamist (namesdropping) harrastab, ei ole väga tore inimene.

Ebaümpaatsetest inimestest sellises päevikuvõtmes lugeda ei ole aga väga meeldiv. Tekib tunne, et ma olen ise halb inimene, sest mind lastakse "absoluutse siiruse" abil autorile väga lähedasse ringi sisse, ja siis ma hakkan teda reetma. Tema jagab minuga oma kõige isiklikumaid mõtteid ja mina mõtlen: "Milline tobe naine! Viis last ja pikk elu, aga ikka nii rumal!"
See ei ole üldse meeldiv endapilt, mis selliste mõtete peale tekib.

Asusin lugema innukalt ja positiivse ootusega, sest arvasin, et rasedus ja sünnitus (või keisrilõige, kangelastegu seegi) on sellised naiste sõjajutud, et need lihtsalt ei saa minu kui tugevate käsivartega jõulise ema jaoks igavad olla.
Eksisin. Kui ikka inimene, kelle rasedusest ja sünnitusest jutt, on üsna ebasümpaatne, jääb "kõik naised on õed ja kõik emad relvavennad" tunne täiesti olemata ja teose lõppedes on hing tühi ning kurb.

Parimad osad raamatust olid autori suhted kolme vanema lapse ja kass Franziga.
Muud asjad võtsid pigem ohkama. Tunneks isegi kaasa, aga autor tunneb nii kõvasti ise endale kaasa, et ta vist ei vaja enam minu abi seejuures.

Erik Tohvri – E-armastus (2011)

On kaks abielupaari – kahekümnendates koduperenaine Senta ja agronoom Kaarel (interneti varjunimega Sten) ning nelja-viiekümnendates projekteerija Atko ja õpetaja Karmen (interneti varjunimega Marileen). Ehk siis naised pole rahul meestega – rasket raha teeniv agronoom sunnib lapsega noorikut maal elama ning rasket raha teeniv projekteerija teeb vaid tööd ega pööra abikaasale mingit armastavat tähelepanu. Naised haaravad härjal sarvist – üks lahkub noore lapsega kodunt ja läheb Tallinna õnne otsima, teine hakkab hoopistükkis riivatu sõbranna mahitusel internetist tutvusi otsima... ja Marileen ja Sten kohtuvad e-avaruses ning õnnetud e-armuvad. Mis küll edasi saab, vaat tean, aga ei ütle. Intriig ja porduelu? Negatiivsed tegelased jäävad töökohast ilma?

“Parooliga kaitstud meilboks ehk äraseletatult internetikirjade postkast avaneb ainult tunnussõna sissetippimisel.” (lk 88)

Niisiis raamat vanemale lugejaskonnale, mis muuhulgas tutvustab netimaailma vanema inimese vaatepunktist (kui arvuti või netiühenduse või pornolehtede hüpikakendega probleem, juhe seinast välja!). Paralleeliks saaks kaarega tuua D. Glattaueri netiromansid, ühtmoodi traagilised mõlemad.

“Meeste omavahelised jutud on üldse teistmoodi, tavaliselt puudub neis naistele omane, sageli kadedusemaiguline klatšiv alatoon ja alateadlik tahe mõnda sookaaslast halvustada, et sellega ennast paremana näidata. Meestevahelistes juttudes räägitakse konkreetsetest naistest harva ja oma abikaasast pea mitte kunagi, isegi mitte siis, kui too juhtub tõeline tulehark olema; vähegi arukas mees jätab selle enda teada. Ükski endast lugupidav mees ei alandu oma naist tagaselja kiruma, vaid kannatab ka suurt hingevalu vaikides. Üldse häbenevad mehed oma tunnetest teistele rääkida ja tõenäoliselt johtub see alateadlikust hirmust näida ebamehelikult õrnahingelise inimesena.” (lk 42) 

“Oma teksti luges Karmen jällegi mitu korda üle, parandas mõnda sõna, aga ei rutanud seda veel ära saatma. Ta ei olnud tõrkest lõplikult üle saanud: mõelda vaid, milline häbi – tema, soliidsetes aastates daam ja kahe täiskasvanud poja ema, hakkab mingisuguse noore mehega kirjavahetust pidama! Kuigi... jah, kõik toimub ju õilsal eesmärgil, selle nimel, et see inimene oma alaväärsuskompleksist üle saaks. Ja kes siis veel kui mitte tema just oma poegade, aga miks mitte ka õpetajaameti tõttu, lisaks kakskümmend kuus aastat kestnud abielule, oskaks noorele mehel asjatundlikku nõu anda?” (lk 79) 

“Põllutööd aga tahtsid tegemist, sügiskünd oli pooleli ja Sinimetsa põllud tundusid veelgi lõputumatena, kui Kaarel traktorirooli taga istudes hoopis arvuti juurde pääseda igatses. Mehe hinges pakitses lootus – äkki on Marileen viimaks ümber mõelnud ja otsib kontakti! Õhtul koju jõudes oli esimene asi arvuti sisse lülitada ja alles siis püüda midagi lihtsat hamba alla leida nagu üksiku meeshinge puhul tavaline. Kiretu ükssilmne aparaat aga vaikis jonnakalt.” (lk 176-177) 

“Oota, Kaarel... Mul on tunne, et e-armastus ongi kõige puhtam hingeline side kahe inimese vahel. Sest niisuguses suhtlemises ei ole neid tegureid, mis muidu inimesi eksitavad! Ei ole tähtis, kas inimene on ilus või inetu, vana või noor, võib-olla lonkab või on muidu kehalise puudega – kõik on võrdsed! Sest e-armastus on vaid hingede omavaheline armastus!” (lk 195-196)

1 küsimus: Birk Rohelend

Vaatasin Jüri Üdi klubi (08.10.12) ning Rohelendi (ja Filimonovi) juttu kuulates tekkis selline loogiline küsimus tähelepanuta jäänud heade teoste kohta: Soovitage palun raamatuid, mida sooviksid ise lugeda?

et millest mul on jäänud mulje, et sooviksin lugeda, aga pole veel lugenud?ma ütlesin ka seda, et tänapäeval loevad inimesed raamatuid vastavalt oma maitse-eelistustele. ma ei soovita kunagi raamatuid, ma soovitan konkreetseid raamatuid konkreetsele inimesele.
Niisiis. Viimane absoluutselt vaimustav raamat, mida mina lugesin (loe: minu maitse-eelistustele vastav), oli "Vestlus Sitsiilias", Vittorini.Teine, keda ma läbi aegade jumaldan, ja sestap ka soovitan, on Hjalmar Bergman. "Markurell" näiteks, väga aktuaalne teos.
Eesti kirjanduse kohta ütlen puhtsüdamlikult, et viimane hea raamat, mida lugesin, ja millest räägiti, oli Nurkliku raamat. Võib olla, et kusagil seal väljas on midagi väga head, aga ma lihtsalt ei tea seda. Ja just sellest ongi kahju.
Ja ma soovitan lugeda näidendeid. Ibsen, Tšehhov, Kane. Ashilevi "Portselansuitsu".

Charles King – Vabaduse viirastus (2012)

Autor rõhutab Kaukaasia ajaloo puhul, et kui midagi on siin selget, siis see, et midagi pole selge – need, kes 19. sajandil võitlesid Vene impeeriumi laienemise vastu, võisid 20. sajandil olla impeeriumi rahumeelseimad liitlased. Ja vastupidi või mitmete variatsioonidega – sest Kaukaasia on üks rahvastekatel, kus pidevalt midagi muutumas (või pahatihti muudetakse vägivaldselt) ja seetõttu pole praegused piirikonfliktid iseenesest midagi ootamatut, tavaline jätk minevikusündmustele ja muidu võimuihale. Ajalugu on käsitletud alates 18. sajandist, põhirõhuga 19. sajandil (lõplik koloniseerimine) ja 20. sajandil (maailmasõjad, N.Liit, Lõuna-Kaukaasia iseseisvad riigid ja Tšetšeenia sõjad - wtf, Venemaa kasutas seal samapalju vägesid kui N.Liit Afganistani sõjas?). Kui 19. sajandi puhul on juttu Puškinist ja Lermontovist ja muidu alpinismist (ning pidevast sõjategevusest), siis 20. sajandi ülevaade on hoopistükkis süngem ja realpolitik. Ja eks autorile jääb selgusetuks, et mis suhe on Kaukaasia riikidel Euroopa Liiduga, sest tegelikult on neile väikeriikidele tähtsam side USAga (ja sealsete kaasmaalastega, seda küll eelkõige armeenlaste poolt).

“Kaukaasia oli paik, mille kontuure ja pragusid võis uurida mitte üksnes teaduslikel ja kunstilistel põhjustel, vaid ka võimaluse pärast suhestuda mägede üleloomuliku iluga. Mõnes mõttes võis seal ringirändamine osutuda isegi erootiliseks kogemuseks. Need elemendid sulandusid lõpuks üheks iseäranis vastupidavaks nägemuseks imaginaarsest Kaukaasiast, mille kohaselt seal elavad inimesed polnud lihtsalt alistamatute kõrguste vaprad asukad, nagu uskus Puškin, ega pelgalt halastamatu maastiku külalislahked elanikud nagu arvas Freshfield. Nad olid ka äärmiselt seksikad.” (lk 144)

ekspress

John Irving – Veemeetodimees (2006)

Selles suhtes hea taaslugemine, et mõnus oli. Mis on loogiline ja ohtralt informatiivne lause. Kui esimesel lugemisel häiris see uroloogiavärk, siis nüüd ei pannud pea tähelegi (ja noh, teiste selle autori romaanide lugemisega tasapisi harjunud tralliga peenise ümber). Irvingule mitteomaselt on siin romaanis vähe süüvimist lapsepõlve – mis on tore, ikka on huvitavam lugeda täisealiste tegemistest kui siis lapsepõlve oi-kui-murrangulistest hetkedest. Bogus on väheke kui trikster, käib ja laamendab inimsuhetes, tõsi küll, eelkõige seepärast, et ise selline sõbralik veidrik on (aga milline Irvingu tegelane pole arvestatava kiiksuga); ent samas vaba ja valmis uueks. Või süüdimatu, kes oma amokijooksudest ikka terve nahaga kuidagi välja tuleb, ja saavutab raamatu lõpuks kadestamisväärse rahuloluhetke sõprade keskel. No kas pole ilus. On. Huvitav, miks autor vahetab Trumperist rääkides vaatepunkti esimese ja kolmanda isiku vahel – et kui mees Biggiega koos, siis Trumper minajutustajaks, aga Tulpeniga koos olles jutustatakse mehest kolmandas isikus (muidugi võisin midagi segi ajada või tähelepanuta jätta – no üldiselt kasutatakse sellist jutustusviisi).

Nojah, hea meelelahutus natuke veidramast maailmast.

Paul Hoffman – Jumala vasak käsi (2012)

Täitsa mõnuga loetav meelelahutus, päris põnev ja nii. Ja kui nüüd õieti aru sain, on tegemist avaraamatuga – kuigi selle raamatu lõpu diaboolne lahendus oleks iseenesest samuti tore ja lööv, õpetlikki (ära jända usklikega!).

Lugu siis noorest Thomas Cale'st, keda kasvatatakse religioossete fanaatikute Varjupaigas millekski eriliseks (ei saa öelda, et Cale'i imeomadustel oleks just loogilist aluspõhja, lihtsalt peale koljuõnnetust kerkisid esile ja kõik, deus ex machina). Varjupaik-kindlus-koonduslaager paikneb inimvaenulikus kivikõrbes ja seal kasvatatakse tuhandetest noortest poistest kahuriliha lunastajate missioonile võitluses, noh, maailma paremaks muutmiseks (Varjupaika haldavatel lunastajatel on pooleli aastakümnete pikkune sõda antagonistidega – kuskil maailma või tsivilisatsiooni äärel?). Nojah, seal Varjupaigas on ilgelt karm kord: peks, palvetamised ja halvimal juhul rohkem või vähem religioossed hukkamised. Ahjaa, Cale'st koolitatakse militaarstrateegi. Peale üht võigast vahejuhtumit lunastajaga põgeneb Cale sealt terrori kultuurimajast koos kahe kaaslase ja ühe päästetuga, ning kavalal pagemisel satutakse hoopistükkis vangi impeeriumi pealinna Memphisesse. (Mis suhe on täpsemalt sellel suurimal impeeriumil, lunastajatel ja antagonistidel, jäi mulle küll arusaamatuks – lunastajad lihtsalt eksisteerivad ja peavad ilmatumat sõda antagonistidega ning impeerium jälgib sündmuste arengut; et noh, kellele mis piirid eksisteerivad.) Vaikselt selguvad Memphise võimudele Cale'i imetabased ja letaalsed võimed ning põgenike seltskond võetakse impeeriumi teenistusse. Aga lunastajatel on vaja Cale tagasi saada, ja selleks tehakse meeleheitlikke ennastohverdavaid käike. Jne jne jne. On armumine ja on kangelase deemonlikuks kujunemine. Ja peagi seks korraks raamat läbi saabki.

Kangelased ja kangelannad on nii 14-15 aastased, kes saavad aegajalt üpris edukalt hakkama täiskasvanute maailmas, olles suisa tapvad (põgenikel algul küll üheülbalise kloostrikasvatuse tõttu vähe kogemusi ilmaliku elu ja vastassooga). Tegevus toimub keskaegsevõitu maailmas, milles leidub kõiksugu tuttavaid kohanimesid (Norra, Jeruusalemm jne), ent tegemist siiski väljamõeldud maailmaga, kõik need üüratult võimsad linnad ja kindlused ning muu tektoonika (jällegi, kuidas Memphis ja Varjupaik teineteisele relatiivselt nii lähedal paiknevad? Kuidas saab impeerium lubada mingi fanaatikute megaordu pesitsemist oma kõige soojema koha lähedal?). Huvitaval kombel on lõpupoole juttu juutidest kui sõjameeste finantseerijatest, autor vast refereerib mõnd ajaloolist uurimust (lõpulahingu eeskujuks on nt Agincourt). Mõneti ebatüüpiliselt kasutab Hoffman aegajalt jutustajatena mitmeid kõrvaltegelasi, mis muidugi hõlbustab loo edasiarendust. Samuti ehk harjumatu see, et vahel pöördub autor vanamoeliselt lugejate poole, püüdes selgitada tegelaste hingetorme või illustreerimaks tehnilisemaid olukordi. Mitte et sellised jutustamisvõtted midagi harukordset oleks – lihtsalt torkas pisut silma (sest no midagi võiks ju raamatu kohta kirjutada).

Nojah, tegemist siis vist young adult kirjandusega? Kõlbab lugeda kõbidelegi.

padjaklubi
lugemissoovitus
kiiksu lugemisarhiiv

Jon Ronson "The Psychopath Test" (2011)

Tony said faking madness was the easy part, especially when you're seventeen and you take drugs and watch a lot of scary movies. You don't need to know how authentically crazy people behave. You just plagiarize the character Dennis Hopper played in the movie Blue Velvet. That's what Tony did. He told a visiting psychiatrist that he liked sending people love letters straight from his heart and a love letter was a bullet from a gun and if you received a love letter from him you'd  go straight to hell.
   Plagiarizing a well-known movie was a gamble, he said, but it paid off. Lots more psychiatrists began visiting his cell. He broadened his repertoire to include bits from Hellraiser, A Clockwork Orange and the David Cronenberg movie Crash, in which people derive sexual pleasure from enacting car crashes. Tony told the  psychiatrists he liked to crash cars into walls for sexual pleasure and also that he wanted to kill women because he thought looking into their eyes as they died would make him feel normal.
   "Where did you get that from?" I asked Tony.
   "A biography of Ted Bundy,"  Tony replied. "I found it in the prison library."
   I nodded and thought it probably wasn't a great idea for prison libraries to stock books about Ted Bundy.

Väga "hull" raamat hullumeelsusest tänapäeva ühiskonnas ja psühhiaatriast kui harust meditsiinis. Põhiliselt räägib raamat sellest, kes on tänapäeva ühiskonnas normaalne inimene ja kes on hull. Ja kuidas määrata ära, kes on hullumeelne. Ja kuidas seda võimu inimeste vastu ära kasutada. Eriti keskendub teos psühhopaatidele/sotsiopaatidele, kes nagu poleks inimesed. Neil puudub empaatia või elementaarsed emotsioonid ning nad näevad maailma "kiskja-ohver" võtmes, kus nad on kiskjad ja suurim soov on võita. Ilma moraalideta ja arusaamiseta kannatamisest, enese ületähtsustamine ja muu jube viib tihti mõrvadeni, mille pärast psühhopaadid ka kinni kukuvad. Nad ei saa aru, miks ohver enne tapmist nutab või kardab. See on nende jaoks huvitav ja imelik. Aga Ronson läheb edasi korporatsioonide juurde ja mõtleb, kui palju psühhopaate on võimul. Poliitikud ja pankurid, kes ei saa aru, mis tähendab kannatamine ja kes ei salli vaeseid ja nõrku inimesi.
   Ka avastab ajakirjanik, kuidas tekkis vaimuhaiguste register ning kui hullumeelne see kõik on. Kuidas meedia kajastab hullumeelseid inimesi, et näidata kuidas sa ise olla ei tohi. Üldse on see väga hea raamat ja läks kiirelt kaanest kaaneni. Olles ise puutunud kokku paari hulluga ja tuttavaga, kes viibinud lühikest aega kinnises osakonnas, olid paljud asjad tuttavad. Näiteks, kui sa teeskled hullu, siis sa oledki hull. Arstide jaoks. Näiteks ei tahtnud Tony seitsmeks aastaks peksmise eest vangi minna ja simuleeris, mille tulemusena istus topeltaja hullaris. Kõik, mis ta tegi, loeti hullumeelsuse sümptomiks. Kui ta käitus normaalselt, oli see sümptom. Põhimõtteliselt meenusid nõiajahid keskajast, kus oli ette otsustatud, et sa oled süüdi ja kõik mis teed, tõestabki seda süüd.
   Autor kui ajakirjanik viib meid sarimõrvarite ja hullude arstide sekka, teeb intervjuusid psühhopaatidega ja mõtiskleb, kui palju hullust me ühiskonnas on ja kui kergesti see normaalsuse mask meil eest libiseda võib. Väga kõhe lugemine.

Patrick Ness "A Monster Calls" (2011)

Keegi netis kunagi soovitas seda kui kaasaegse lastekirjanduse tähtteost. Hiljem leidsin selle Rahva Raamatust ja selle lugemiseks polegi vast "head aega". Raamat on sünge ja valulik, nagu elus needk õige raskemad sündmused tavaliselt on. Teose algautor suri poole kirjutamise pealt vähi kätte ja seda jätkas siis Ness. Pool raamatust on illustratsioonid, ehk siis need on lihtsalt hämmastavad. Eriti koletise koha pealt.
   Loo peategelaseks on noor koolipoiss, kes elab emaga üksinda ning ema on vähi lõppstaadiumites. Püüdes teeselda, et kõik saab veel korda, käib poiss päeval koolis ja hiljem hoolitseb oma ema eest kodus. Koolis koheldakse teda kui erilist juhtumit: teda ei küsita, ei anta kodutöid ega midagi. Ainult paar kiusajat on, kes teda mõnitavad. Öösiti on aga poiss luupainaja küüsis... kuni ühel ööl märkab, et akna taga surnuaias kõrguv vana jugapuu hakkab temaga rääkima. See pole puu, vaid koletis. Iidne olend Inglismaa mütoloogiast, kelle poiss kohale on kutsunud. Kuidas? Ta ei tea, aga ta ei karda. Miski pole hirmsam, kui see mis toimub tema emaga. Koletis nõuab poisilt kolm lugu ja ütleb, et neljanda räägib poiss talle ise.

   Vanusegrupp on siin vast 13-aastaste kandis ja paras tegelt igale eale, sest raamat räägib kuidas tegeleda kaotusvaluga ja minnalaskmisega. Midagi värvilist siin pole ja elutruu raamat kisub ikka paar pisarat kah välja. Seal lõpus. Raamat on võitnud igasuguseid auhindu ja on näha, miks.

R.R. Ravic – Restart (2012)

Raamat keskealiste naiste keerulisest elust. Lugu siis sellest, kuidas Lõuna-Eesti väikelinna külastab naine, kes kohtub oma nelja lapsepõlvesõbrannaga. Jutustaja on peale väikelinnast lahkumist välismaalasega õnnelikus abielus, kenad lapsed ja muidu tore elu (mis saabus peale eesti mehega suhte äkilist purunemist, kuus aastat tagasi). Aga siinsed väikelinna naised? Neil oleks ellu restarti vaja. Üht terroriseerib ja peksab rikkurist abikaasa, teine jäi peale lahutust üksi kaht last kasvatama ega leia uut kindlat kaaslast, kolmas rahuldus lapsega oma noorusaja armukeselt ning viskab vahel viina, neljas pelgab üldse intiimsuhteid (ent suudleb abielumehi) ja seeasemel keerab sõbrannadele jamasid kokku. Jutustaja käib nüüd sõbrannadel külas, kuulab nende elude luhtunud lugusid ja valutab südant vanade kamraadide pärast – sest nad pole teinud elus restarti, näiteks oma unelmate meest (prints valgel mersul) leidnud või küllaldaselt seda otsinud (üheks restardi näiteks on joodiku juurest lahkunud nelja lapse ema Leena, kes Soomes elades nüüd tutvunud toreda Arviga). Ehk siis eesti naiste eksistentsiaalne häda – sitad on need eesti mehed ja muidu ka väikelinnas elu jama (pole seal võimalik kogeda “4S'i” – sea, sand, sun, sex (lk 88)). Vaat siis sedapsi. Teose finaal on selline, et tõepoolest, parem on Eestist lahkuda kui jääda siinsete vändagängstade vaimse ja füüsilise terrori tõttu kuhtuma. Ei teagi, mida rohkemat raamatu kohta öelda, kurb värk. Elu on mujal.

loetu kaja

Jonathan Barnes "The Somnambulist" (2007)

Lugu toimub 1900. aastate alguses, kus viktoriaanlikus Inglismaal elab Sherlocklik detektiiv Edward Moon ja tema partner Somnambulistist. Moon on suur detektiiv, kes asub niiöelda allakäigutrepil juhtumite kui ka raha poolest. Õigemini on tema suurimad juhtumid selja taga ja ta igatseb taga geniaalseid kurikaelu ja peadmurdvaid keisse. Siis toimub muidugi mõrv, mis käivitab sündmusteaehal aj apljastub tohutu vandenõu.
   Kergesti kirjutatud ja loetav fantaasiateos, mis on kergelt stiimpungilik ja mänglev. Alguses tundub olevat mõnus krimi, aga siis lisandub sinna kõvasti fantaasiat ja okultistlikke elemente (püha geomeetria, ajas rändamine müütiliste tegelaste poolt jne). Mitmeti tegevusrohke ja fantaasiaküllane mürgel, mis natuke tõesti sherlockholmeslik. Ka on loos kohustuslikud üllatusmomendid ja miski pole nagu tundub bla bla.
   Üllatusin, et sellel pole järgesid, kuna loos viidatakse tihti Mooni eelmistele juhtumitele, mis pidid veelgi grandioossemad olema, aga noh, loobki hea saladusliku õhkkonna ja ehk kunagi tuleb lisa. Kaanekujundus on kena ja sisu oli kah täitsa okei, kuigi vahel lausa sürreaalne (***SPOILER*** Frankensteini koletisena märatsev meisterpoeet Coleridge ***SPOILER***). Mõnus ajaviiteraamat.

Kornei Tšukovski – Tibu (1978)

Aga kus on siin raamatus teised kanad? Kus? Tibulaps näeb kukkegi justkui esmakordselt ja loomulikult ei noki välja, et see kaunilt röökiv harjaga jorss võib ta isa olla (muidugi, miks peakski?). Või ongi tegemist sellise väikemajapidamisega, kus vaid üks kana ühe tibukesega (mis teistest munadest sai?). Kus siis kass käib kana terroriseerimas? Ja naabrivalve kukk oma elajalikke manwhore instinkte rahuldamas? Üks ütlemata närune mittekulaklik väikemajapidamine, kus korrastamata õuel vedeleb poritiik konnakesega? Miks tibu arvab, et temas on just kukke, kas kukkede elu aiapostil on glamuursem kui kanana mudast ussikesi siblida ja muidu mune punnida? Ma olen segaduses, keeruline lasteraamat. Viimati, kui ise tibu, kana ja kukke taluhoovis nägin, oli neid õigupoolest mitmeid ja mitmeid isendeid kõigis kolmes olekus. Kus on siin teised kanad? Kolhoos ja nõukogude võim?

Mihhail Bulgakov "Teatriromaan" (1966)

Sai üle pikema aja loetud üht head Bulgakovi lookest, mis on küll selline lühiloo ja romaani vahepeal olev kirjutis. Viimastel aastatel on tema lühikad ka uues kuues ilmunud, kuid sellest pole midagi väga kuulda olnud. Sirvisin seda teiste raamatute lugemiste vahel ja näiteks lugesin mõnipäev lehekülje, teine päev paar lõiku.
   Ainestik on tema enese elust ja kogemustest teatrimaailmas ja seega on tegelased värvikad ja usutavad. Ta ise kujutab ennast kui algajat kirjanikku, kes oma romaani näidendiks ümber töötleb. Seejärel müüb ta selle tähtsale teatrile ja avastab, et ta armastab lava... kuid see maailm on talle uus ja müstiline ning kõik need tegelased seal teevad tema elu kirjuks ja arusaamatuks. Meeleheite ja eufoorilise enesetunde vahel pendeldades läbib ta tegevustiku kui võõrale maale sattunud matkajana. Algusest peale teeb ta selgeks, et see on ta nö. enesetapukiri ja romaan ise jääbki lõpetamata. Seda küll vast sel asjaolul, et Bulgakovi tähelepanu kandus mujale ja see teos jäi soiku.
   Vene kirjanduse kirjastiil ja väljendusviis on hästi rikkalik ja eriti toredad on kõik need dialoogid ja värvikad kirjendused. Ka on tunda vanglariigi hingust, kui terve romaani ajal viidatakse repressiivorganite eest hoidmuse vajadusele. Ehk siis ei tohi näidend sisaldada viiteid inglitele ega apokalüpsisele jne. Ka on siin sees ilmselt päriselust võetud seiku näitlejate kavalusest ringireisidele saamisest ja välismaale põgenemisest. Välismaa on muidugi korrumpeerunud ja imperialismi mädasoo, nii et sinna pole vaja ronida.
   Mulle, kui algajale tindinikkujale on see raamat veel ekstra tore. Tegu mingi närvilise, loomingulise tüübiga kes üritab elada oma unelmat kuid kes lõpuks vastu ei pea ja tavamaailmaga integreerumise asemel end normaalse inimese kombel maha laseb (või hüppas sillalt alla). Kohe lust lugeda, mis siis et mulle need pikad, susisevad venkude nimed meelde ei taha jääda.

Ian C. Esslemont "Orb Sceptre Throne" (2012)

Ausalt! Mul pole rohkem Malazani raamatuid... Noh, see on pooltõde.
See on siis puhas seiklusromaan, ilma filosoofia ja muu Erikssoni lisanditena. Selline kergelaslikum, seikluslikum versioon, kus keegi nagu ei suregi - ainult pahad. Tegelased on ka suuresti Erikssoni maailmast: tavaliselt on neil ikka mingid piirid oma tegelaste vahel ära jaotatud, kuid Esslemont kirjutab nüüd "GotM" tegelaskujudest.
   Sisu olemus keerleb Darujhistani ümber (kirjutasin ikka mälu järgi õigesti?), kuhu naaseb kunagine Türann (Tyrant). Ehk siis hirmuvalitseja, kes kõik oma raudse, ebainimliku haarde alla painutada tahab. Selle kõige taustal põimuvad erinevad looliinid ja tore on näha vanu tegelasi, kes võib-olla viimati neljandas või viiendas osas näha olid. Jääb palju lahtiseid otsi ja Esslemont peaks järgmine aasta väljastama järje nimega "Blood and Bone".
   Ausaltöelda, kui Esslemont oleks kõik selle ise kirjutanud (terve seeria), siis mul huvi lugemiseks poleks. No mitte kümne tellise jaoks küll. See on selline raamat, et seeriast endast eelnevalt teadmata on raske seda kätte võtta ja midagi päriselt aru saada... Ja Eriksson on kindlasti see kandev tala. Raamatu kujundus on kena, kuigi kaanekujundus tekitab alati küsimusi. Nagu mitmel eelneval raamatul, on kaane peal ka mingi mõõgaga vend ja ma ei saanud aru, kes siis? Lõpuks lugesin kuskil intekas Erikssoni vastust, et tema ka ei tea ja et kirjastus ise panebki mingi lambika, standartse fantasy venna sinna seisma.
   Tagakaanel on miskipärast sisukokkuvõtte asemel reklaamlaused, kiitused jne. Emotsionaalset laengut väga polnud, kiskus ikka jah rohkem traditsioonilisemaks madinaks, kus viimasel hetkel tulevad katastroofist kõiki päästma mingid ootamatud, kaua kadunud head tegelased jne. Pratchetlikku huumorit oli kah palju. Ei oskagi rohkem kosta. Ei taha päris õlgu kehitada, hea raamat. Aga terve seeria raames kuidagi... tavaline.

Betti Tamm – 11 elu ja 11 surma (2012)

Selle aasta üks eriskummalisemaid või häirivamaid eesti romaane, pealkiri kirjeldab võrdlemisi täpselt raamatu sisu ehk siis peatükkidena on kirjas üheteistkümne inimese viimane elupäev, mis neile kõigile satub olema sellisel tähendustiinel kuupäeval nagu 11.11.11 (lk 73). Miks? Sest Tartu kaubamajas plahvatab sündmusteahel, mille käigus vaimselt häiritud mitmikmõrvar tapab ja tema amokijooksu põhjustatud sündmuste järellaine õnnetustes hukkub see raamatutäis tegelasi (miks mõrvar häiritud on, selgub suisa raamatu lõpuks). Ei tule ettegi, kas eesti kirjanduses leidub teist sellist sarimõrvaromaani, no vähemalt sellisel tänapäevasel moel.

Autoril on üsna kaelamurdev ülesanne luua kümne tegelase sisekõne päevaks, mis tipneb nende surmaga, ja seda siis vastavalt igale tegelasele eraldatud peatükiga. Tegelaste vanused on 9-71, enamasti siiski kahe-kolmekümnendates (üheteistkümendaks lahkunuks on loode?). Võiks öelda, et tegelaste sisemonoloogid on sellised läbinisti isiklikult valusad ja küllaltki ilukõnelised (lähedusepuudus, kontaktivõimetus, eesmärgitus, mõistmatus jne jms), kõik nad on enamvähem ummikus introverdid, kes siis sel saatuslikul päeval näevad heal juhul tunnelis korraks valgust, aga siis käib mõrvakõksti ja kõik. Üdini masendav, kas pole. Ma nüüd ei ütleks, et Tammi tegelased oleksid sellised dostojevskilikult löövad ja lugemisjärgselt mõtteis kummitavad kujud, aga tegevustiku ja toimumispaiga vastik reaalsus mõjuvad tõepoolest häirivalt. Iga tegelase looga tegevustik üha laieneb ja täieneb, juhuslikud kokkupuuted kaubamajas osutuvad tähtsamaks kui niisama hallis massi liikumine, surmahetked saavad nö üha rohkem liha kontidele. Ja kuidas seda tapjat õige tituleerida – sarimõrvar, mitmikmõrvar, massimõrvar?

On muidugi huvitav mõelda, kes peitub sellise autorinime taha, on ta noorem või vanem inimene. Ei tea. Miks tal selline hingemattev teema peas keerles ja miks vajadus raamatuks kirjutada, ei tea. Nooruslik tumemeelsus? Hingepaine? Soov šokeerida? Öelda midagi olemuslikku saatusest või tänapäeva vaimsest situatsioonist? Ei tea. Tekst räägib ikka enamat kui vaid autori väljendatu, seega võiks kokku interpreteerida igasugu kummalisi mõtteid, mis autorile vast ootamatud tunduks. Igatahes on saanud Tartu kaubamaja minu jaoks enda külge üsna õõvastava ja pahaendelise narratiivi (iseasi, kui palju lugejaid seda raamatut üldse loeb).

“See on vana komme, et kurja mehe võimujanu minema ajada, tuleb pulmaööl pigistada ta padja alla küüslaugumahla. Julged ja ennastohverdavad naised abielluvad jõhkrate meestega, keda nad ei armasta, pelgalt selleks, et maailmas kurjust vähendada. Iga naine saab muuta vaid ühte meest, kuid sellest hoolimata ei saa nende abielu kunagi õnnelikuks.” (“Heke”, lk 57-58)

anonüümne bibliomaan