Meelis Friedenthal - Armastuse klavikord (Looming 4, 2025)

 

Näidend Tartuski tegutsenud barokiajastu muusikust ja heliloojast Kellnerist, kelle pärandi üle arutavad nüüd ta lesk ning erinevad sugulased ja õpilased. Tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaiga Stockholmis (Kellner suri 1748). Rootsi riik on Põhjasõja järel üha väiksemaks jäämas, Venemaa sellevõrra tõusnud. Aga noh, kes õieti valitsevad, kes õieti teevad riiki ja selle visiitkaardist kultuuri. Ja jumal ja usk. Ning muidugi kunstiloomine ja selle jaoks tehtavad ohverdused muu elu arvel.

Ma nüüd ei ütle, et oleksin sellele ajastule ja konfliktidele õieti pihta saanud; eks oleks Lembit aidanud kasvõi Petersoni lavastuse nägemine (see siis Tartu kultuuriaasta raames). Kuid kindlasti on tegu omapärase maailmaloomisega (ikkagi Friedenthal), pildikesi baltisakslaste ja erinevate euroopa juurtega inimeste tegutsemistele Saksamaast Liivimaa ja Stockholmini. Kõik oleks justkui üks ühine kultuur (eh, meediaväli) oma kohalike eripäradega. Aga keel, kuidas sellest rääkida või mõista, see oleks justkui universiaalne (jajah, lingua franca) (kasvõi kogu see seltskond, kes Kellneri lese poole kokku kutsuti). Omamoodi hariv lugemiselamus.

Meelis Friedenthal: Vinguv jalaluu

 

Olen täielikus segaduses, mida veel autori nimele lisaks siltide alla panna. 
Ulme? 
Jutt? 
Olendid? Ei olendid oleks vale. 
Tuttav Eesti? Ilmselt ka vale. 

Jutt on väga hea. 
Alguses läks lugemine raskelt, sest mingi mees kuskil Eestis üksinda vanas talumajas ja joob viina? Üldse mitte minu tassike teed. Kõik on vale. 
Aga siis tulid mälestused, meenutused ja hakkas vormuma, milles uba, miks ta seal on, mida ta teeb. 
Ah, arheoloog!
Ah, veider vile!
Jutt hakkas elama. Peategelane hakkas elama. Lisaks meeldis mulle hirmsasti, et ta pole idioot, kes ei mõtle millelegi, vaid tema mõtted, arutlused, uiud olid kõik sellised, mis minulgi peast läbi käiksid, kui olukord minu elus ette tulnuks. 

Väga rahulik ja ometi pingeline lugu. 
Väga armas ja mõistetav lõpp. 
Tunnustan.

BAAS
Loteriis varem

Meelis Friedenthal “Punkti ümber”, Varrak (2023)

 

(Sisu sai vist ka veidi reedetud, aga eks need, kes tagakaasi, arvustusi ja muud enne lugemist ei loe, need ju niikuinii ei loe.)

Friedenthali lugedes on välja kujunenud juba teatud ootused - esiteks, et tegemist on usaldusväärse ja nauditava ajaloolisusega ning teiseks, et tulemata ei jää ka sünge ja tume ja üleloomulik. Ajaloolistest isikutest kirjutatud lood ei ole üldiselt just selline materjal, mida ma esimese asjana lugema kipuks, aga tihtipeale ei ole seda ka tagakaanel leiduvad tutvustused või järelsõnad ja nõnda hakkas kahtlus ajaloolise isiku eksisteerimise osas vähehaaval alles lugedes esile kerkima ning sai siis tagakaanelt jms kinnitust. Kui Vikipeediasse minna, siis tundub peakangelase prototüübiks olev Friedrich Jürgensoni isik muuseas veel kuidagi eriti ebaisuäratav - no mida sest surnute häälte lindistamisest ikka arvata või lugeda sellest, kuidas keegi tõsimeeli pool elu sellele ära pühendab. Taolist asja on üldjuhul ikka lõbusam mingis ulmelisemas kastmes helpida.

Aga - järelsõnas tunnistabki Friedenthal kohe üles, et algselt üsna ajaloolist elukäiku järgima plaanitud tekst-pujään ajas ühel sõrad vastu ning läks ulama ja nii pidi ka autor uue plaani tegema ning tulemus saigi kohe märksa müstilisem ja ulmelisem kui tõsiuskselt süstemaatiline mässamine surnute häältega magnetlintide kogu luua, et tulevastel põlvedel ikka midagi arhiveerida ja säilitada oleks. Vikipeedias oli nimelt mainitud, et Jürgensoni lindistused Rootsimaal kenasti alles olevat.

Igatahes oli mul seda raamatut lugedes enamasti kerge naeratus näol, ei, mitte sellepärast, et siin massiliselt Chuck Norrise anekdoote tsiteeritaks või et sisu kuidagi helge oleks, aga mingisugune looline ja keeleline nauding oli see, kuidagi väga elavalt minevikku ja teise kohta transporditud saamine ja samas pidev seiklusliku tempo ülal hoidmine, näiteks oli mul väga hea meel lõpuks Odessast Istanbuli jõudmise üle ja sama hea meel oli kui sealt lõpuks minema saadi. Teiseks oli nauditav tolle müstilise surnuteilma vähehaaval esile ilmutamine, viis kuidas muster klaverikaanel, erinevad kunstiteosed, muistsete kreeklaste tempel jms asja edenedes üha haarmeid välja sirutusid ja … noh … mustrit moodustama hakkasid, kuidas teispoolsus, mida ajalooline Jürgenson nii visalt uut tehnoloogiat imevahendina tarvitades kuuldavaks muuta üritas, omandas ajapikku justkui mingisuguse universumis igal pool kohal oleva, kuid tavainimesele nähtamatu tumeaine oleku ning kõik need erilise tundlikkusega inimesed moodustasid omakorda justkui teadjate salaseltsi; lisaboonusena olid kaadrid surnute riigist, müütilisest jõekaldast, paadimehest, müntidest lihtsalt nauditavalt kirja pandud.

Lõpuosaga on muidugi nii ja naa, oma võlu sel distantseerunud jumalamängimisel kahtlemata on, aga samas jääb ka tunne, et hoog käis lool maha, jaks sai otsa ja lugeja kolitakse hoopis autori kolbakambrisse üle, kus tegelased on kõik faabulaüleses limbos ning võimalused on lahti ja hargnevad, aastaaeg vastab aga loo üldisele tonaalsusele. Võimalik, et seda muljet süvendab see, et Katja tegelasena minu jaoks võrdlemisi igav oli, see oli koht, kus ma ei suutnud kaasa elada, kus Katja olulisus Värdi jaoks jäi mulle lugejana emotsionaalselt kaugeks. Jah, muidugi on selline noorpõlve naiivne kiindumus märksa kogenumasse daami ja õnnetu lõpp kahtlemata teada tuntud lugu, aga sellest iseenesest pole lugu, lihtsalt see mingi isikupärane, üksikasjaline veenev hetk jäi siin olemata, olgugi kogu verevahetuse protseduuris ning südamedaami sellisel moel enesega kandmine ja nõnda ka surnuteilma eneses kandmine on kahtlemata väga värvikas ja nutikas element nii ajaloolisuse kui müstika mõttes.

Veel oli eraldi rõõmustavaks elemendiks mõtisklused paguluse ja pagulaseks olemise kohta, mida kuulmislangusega Värdi võõras linnas võõras keele- ja kultuuriruumis madalat ja musta tööd tehes mõlgutab. (Arya Stark Musta ja valge majas viibides küll nii sügavmõtteline polnud või no kes teab, muidugi, tal olid seal rohkem zen-teemad ja nii.) Või siis see koht, kus Berliin Värdit seedib ja Värdi Berliini. Ja nii edasi. Ega ma asjata naeratusega ei lugenud.

Igal juhul tundus mulle lõpuks, et äkki võib olla, et “Punkti ümber” sellisel kujul nagu ta oli äkki tabaski märska truimalt mingisugust okultismuse tuuma kui lihtsalt ajalootruu elulookäsitlus seda teinuks. Mõtlen enda skeptilise suhtumise peale, et kui magnetlindile püütud hääl teispoolsusest paneb õlgu kehitama, siis maagilisrealistlik mustri tunnetamine ning rännud teispoolsusesse aitavad teatavas mõttes kohale tuua just nimelt seda tunnet, et mis oleks kui uskudagi, et mingi selline surmajärgne tumedus on kusagil siin samas tegelikkuse koe sees olemas ja et tõepoolest on võimalik kätt välja sirutada, kombata kompamatut ning peotäie süsimusta liivaga tagasi jõuda.

( Raamatut ennast lugesin, muide, üldse jaanuaris, õhtujutuks. Kui aastaauhind anti, siis oli kohe hea rahulolevalt noogutada.)

Ta sai aru, et tegelikult oleks dr. Watson väga hea olla - olla kellegi suurepärase ja hiilgava inimese sõber ja kaaslane, kes aitab rasked otsused vastu võtta, kes näeb inimesi läbi ja suudab nende käitumist ette ennustada. Kõige hullem on olla keegi, kellest kõik mööda vaatavad, pagulane, võõras, kes ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuda võib ning kellele keegi seda ka öelda ei oska.
“Vabandust tülitamast, aga kuidas teie siia sattusite?” küsis äkki tema käest väikest kasvu mees.
Verdi vaatas mehele segaduses otsa. Selle olek mõjus intensiivselt, aga mitte päris hullumeelselt. (lk 231)

Esimesed nädalad oli ta Berliinis suuresti üksi olnud, ülikoolis oli parajasti vaheaeg, alguses oli ta elanud Taube hangitud toas, uhkes majas, äärelinnas, kõrgete lagedega ja puitnikerdustega. Majas ei olnud peale tema kedagi, professor, kellele see villa kuulus, oli kuhugi ära sõitnud ning Verdi sai enda käsutusse ülal pööningukorrusel tühjana seisva teenijatoa. Toas aga ei olnud midagi peale vatimadratsi, isegi kaussi pesemiseks ei olnud. Alguses jäi ta muidugi haigeks. Kõik jäävad alguses haigeks, sest koha muutus, minek teise linna, võõraste inimeste, võõraste mikroobide kätte lõpeb alati nii. Selles mõttes on haige olemine nagu tutvumine, tuled kuhugi ja need bakterid või viirused või kest teab mis veel tulevad ka kuhugi. Sinu sisse. Ja nii nagu Verdi oli Berliinis, oli Berliin temas. Berliin võttis ta vastu, ta sai osaks Berliinist selle vee, õhu ja osakeste kaudu. (lk 244)

Meelis Friedenthal - Õunapuu (Looming 3, 2024)

 

Tekst, mis paneb korralikult stressi tööle, andes ülevaate lähiaastate minevikust ja tulevikust; loo peategelane võtab selle kuidagi väga tabavalt kokku, kõik see koroona ja Vene agressioon ja need erinevad usud, kuidas maailma parandada. Ja kuidas inimesed neile reageerisid. Ja siis lähituleviku võimalused, mis … noh, kõigi hirmude summa või nii.

Teksti algul on toimetusepoolne märkus, et tegu on sel aastal ilmuva eesti hopepunki antoloogia jutuga (miks see siis varem ilmus, ei saa aru), niiet Friedenthal siiski annab … veidi lootust. Autori käsitööoskused on eesti kirjanduse puhul kahtlemata üle keskmise (eks seda tõendab ka äsjane proosaauhind), seega tekst oskab köita lugejat ja teda seejärel väänata.

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

Meelis Friedenthal - Vinguv jalaluu (Vinguv jalaluu, 2018)

Kui Friedenthal ulmet kirjutab, siis see kohe eristub harju keskmise ulmest – mitte et see kellelegi uudiseks oleks. Nüüd on autor ette võtnud jaurava luu saladuse – kes maarahva kohapärimust on lugenud, need on ikka peale sattunud mitmetele nö õuduslugudele, kus mingi luu märatseb võpsikus ja püüab kurja teha.

Aga siinses loos … on see teistmoodi. Luuks on keskaegsest peldikust välja kaevatud luuvile, mis paistab pärit olevat Indiast ja siis sajandite eest siin kaugel Põhjas ära kaotatud või peldikuauku minema visatud. Arheoloogid on ikka uudishimulikud (nt „kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid?“), nii ka loo peategelane puhub seda kurja välimusega asjandust … ja saab kummalise (ja verise) nägemuse osaliseks. Nimelt avaneb selles nägemuses olustikupilt olendist, kellelt võiks pärineda see jalaluust tehtud vile (tähendab, mitte et ta olnuks meisterdaja – tema jalga kasutati selleks, ja vastu omaniku tahtmist).

Kui kogumiku teised loetud (või poolelijäänud) tekstid on enamvähem seikluslikud möllud, siis Friedenthali lugu on pigem meditatiivne õudus, mille käigus peategelane on potentsiaalselt kaotamas mõistust (kui nii võtta, meenutab see pisut Mahkra nakatunud Kreutzwaldi). Kui Tänavi puhul ei leidnud õieti looülest tasandit, siis Friedenthali puhul tekib kahtlus, et see teine tasand liigud niisugustes esoteerilistes sfäärides, et … raske on sellest kinni haarata (võin küll vabandada, et aega on vähe ja osa tekstist läks une arvel … kuhugi eemale. Aga ikkagi).

ulmekirjanduse baas

Meelis Friedenthal – Kasuksepp (Eestid, mida ei olnud, 2017)

Kui Mahkra ja Weinbergi tekstid on kirjutatud nö tüüpilise alternatiivajaloo võtmes, siis Friedenthal ei hoia end tagasi ja lajatab õige seestunud religoonimüütilise looga, mille seosed Eestiga pole niivõrd olulised (kuigi nagu ulmekirjanduse baasist selgub, siis selline kasuksepast reformatsiooniaegne tegelane põhjustaski mitmeid õige koledaid tegusid Eestimaal) – autor katsub järele, mis õige on see taevas ja põrgu selles keskajast inspireeritud maailmas (kui see nüüd kuidagi loodud maailma olemust tabab).

Nii on siin maailm, kus kirikul on põrguga leping. Et hinged taevasse pääseks, peavad nad eelnevalt purgatooriumis jääma deemonite rüvetada. Aga mitte ainult – et see taevavõimalus oleks, tuleb kirikult indulgentse osta. Eks siis selle vastukaaluks on tekkinud vend Martini juhitav reformatsioon, mis võtab õige… reformatsioonlibaliku vormi (no lugege ise! Igal juhul on loomakasukad õige mitmeotstarbelised).

Püha jumal, eksole, Friedenthal praeb mõnuga lugejat deemonite põrgutules, sellist jumalavallatust… loeks müstitsismi põdejad õige hea meelega, ja see kõik toimub meie koduses muistses Tallinnas, minesta või ära. Jutt pole eelkõige alternatiivsest Eestist, vaid kogu maailm on õige alternatiivne.

„Oli näha, et midagi peab muutuma, nii enam asjad kesta ei saa. Ta oli hiljuti oma isa ja ema matnud, mõlemad olid väikese vahega surnud ja vastavalt kokkuleppele sattusid nad kõigepealt purgatooriumi esimesse ringi. Neid piinatakse ja vägistatakse seal väävlijärvedes ja keevas õlis senikaua, kuni määratud aeg läbi saab. Nad olid mõlemad head ja vaiksed inimesed olnud, nad ei olnud seda ära teeninud. Andreas oli oma preestriseisusele rõhudes munkasid palunud, anunud, et nad hoolitseksid tema vanemate eest, aga saanud vastuseks vaid õlakehituse. Et praegu sureb palju inimesi, nad ei jõua kõigi eest võidelda, mittekallaletungileping deemonitega tähendab, et surnud hinged peavad mõnda aega purgatooriumis olema. Ta teadis seda, ta oli seda õppinud, ja täpselt sedasama rääkinud ka inimestele ise. Ta mäletas selgelt, kuidas kanoonilise õiguse loengutes seletati deemonitega tehtud lepingute peensusi, kuidas auväärne doktor oli neile rääkinud, et vahel tuleb valida kahest halvast vähem halb, et diplomaatia on kompromisside teadus. Aga isegi siis ei olnud ta täiesti kindel, tal oli kogu aeg selline tunne, et see ei ole täiesti auväärne, puhas ja selge. Hiljem tööle asudes sai ta alles aru, miks. Kui kurvad ja murelikud inimesed tulid tema juurde, palusid oma surnute pärast, siis need sõnad, mida ta rääkis, ei veennud neid, ei veennud teda ennastki. Ta teadis, et ta lihtsalt lohutab neid, räägib neile sõnu, uinutab nende õiglustunnet – tegelikult aga ei tohiks asjad niimoodi olla.“ (lk 160-161)

ulmekirjanduse baas

Meelis Friedenthal - Vaim masinas (Looming 8, 2017)

Friedenthal jätkab Tartu ajaloo puurimist (vt ka “Mesilased” ja “Inglite keel”), seekord valgustatakse ülikooli teaduslugu 19. sajandil, ülikooli avamine ja Parrot jalajälg. Eks võib mõneti mõelda, kui palju on siinset vaadet kohaldatav praeguse Tartu Ülikooli teadustegevusele - nii lipsab mitmel puhul siit mononäidendist läbi õpetlastele pealesurutav teadusteatri tegemine; ehk siis küsimus selles, kas teha teadust või müüa / populariseerida teadust. Kas otsida ainulaadseid lahendusi või müüa teadustegevust rahastamise ja uute üliõpilaste nimel. Hiljuti taas rektoriks valitud Volli Kalmu juhitav ülikool on vist… segaduses, kuidas seda teadusemüümist võimalikult efektiivselt reglementeerida.

Aga ega Friedenthali näidend nii madalalt ei lenda, võibolla on siin illustreeritud teadlase Parrot näitel ideaalide ja tegelikkuse vastuolu.

ulmekirjanduse baas

Stalker 2017: hääletusnimekiri

Eestikeelset ulmet ilmub nii palju, et aasta jooksul võib rahumeeli lugemata jätta nii mõnegi eesti autori teose või jutu (vabandust, et Reaktori või Algernoni ilukirjanduse osa ei loe, arvutiekraanilt lugemine on tüütu) või jätta mõne tõlke hilisemaks tarbimiseks (pähe torkab Grossmani romaan ja Silverbergi teine kogumik, arvatavalt Selfi romaan; üllatusega avastasin, et Yancey ja Hobbi triloogiad on lõpuni jõudnud). Igati positiivne, et tõlgitakse verivärsket ja auhinnatud raamatuid (Leckie triloogia!, VanderMeer, Novik, Brett, Schwab). Kergelt negatiivne, et YA teosed ummistavad nimekirja. Rõõm, et on eesti autoreid, kes rändavad ulme atüüpilistel radadel (vihalem, Tootsen). Kahju, et moodsat fantasyt ilmub nii vähe ja et Erseni ulmesari õhust tühjaks jooksis.

Aga jah, peamine niisiis:

Hääletamiseks tuleb reastada igas kategoorias kolm paremat.
Ei ole kohustust hääletada kõigis kategooriates – kui mingis kategoorias ei suuda kolm0e paremat leida, siis võib selle kategooria vahele jätta.
Ei ole mõtet otsida ja/või kaaluda mingit absoluutselt parimat, sest aastad pole vennad ning auhinna eesmärgiks on määratleda möödunud kalendriaasta parimad. 

Paremusjärjestused tuleb saata meiliaadressile stalker@ulme.ee 

Hääletus algab 5. juuni 2017  ja lõpeb 13. juulil 2017.

 Minu valikud:

Tõlkeromaan: 1. Gaiman „Eikusagi“, 2. Leckie „Abistav mõõk“, 3. Leckie „Abistav halastus“

Antoloogia või kogumik: 1. Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“, 2. C.C. Finlay „Poliitohvitser, poliitvang“, 3. „Täheaeg 15“

Eesti autori romaan: 1. Feldmanis „Viimased tuhat aastat“, 2. Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana „Kui rumalad surid“, 3. Friedenthal „Inglite keel“

Eesti autori lühijutt: 1. Lind „Taliharjaöö“, 2. Heinsaar „Sinine mets“, 3. Viiding „Lihtne lugu“

Tõlkeromaan

Victoria Aveyard. Klaasmõõk. Pikoprint. Tõlk. Katrin Kull

Muriel Barbery. Haldjate elu. Varrak. Tõlk. Pille Kruus

Oliver Bowden. Assassin’s Creed. Taassünd. Pegasus. Tõlk. Arno Vaik

Peter V. Brett. Pealuutroon. Varrak. Tõlk. Lauri Saaber

Peter Brown. Pöörane robot. Hea Lugu. Tõlk. Jaan Sudak.

Pierce Brown. Kuldne poeg. Punase tõusu triloogia 2. osa. Varrak. Marju Randlane

Lois McMaster Bujold. Mälu. Varrak. Tõlk. Allan Eichenbaum

Simon Clark. Trifiidide öö. Hea lugu. Tõlk. Raivo Hool

Michel Faber. Imelike uute asjade raamat. Varrak. Tõlk. Aet Varik

P.I. Filimonov. Laulis, kuni kõiklõppes. Varrak. Tõlk. Ingrid Velbaum-Staub

Karen Joy Fowler. Me oleme kõik täiesti endast väljas. Varrak. Tõlk. Helen Rohtmets-Aasa

Diana Gabaldon. Rändaja 1. ja 2. raamat. Varrak. Tõlk. Lauri Vahtre

Neil Gaiman. Eikusagi. Varrak. Tõlk. Liis Karu

Kerstin Gier. Safiirsinine. Sinisukk. Tõlk. Pille Vinkel

Christie Golden. Warcraft. Durotan (eellugu). Varrak. Tõlk. Krista Suits

Sally Green. Poolmetsik. Pegasus. Tõlk Marge Paal

Lev Grossman. Võlurid. Tänapäev. Tõlk. Mart Kalvet

Blake Grouch. Tumeaine. Helios. Tõlk. Andreas Ardus

Gudule. Surnud tüdrukute klubi. Päikese Kirjastus. Tõlk. Meelis Mäesepp

John Harding. Florence ja Giles. Ersen. Tõlk Liis Väljaots

Frances Hardinge. Valede puu. Pegasus. Tõlk. Lydia Raadik

Robert A. Heinlein. Uks suvesse. Fantaasia. Tõlk. Ats Miller

Robin Hobb. Salamõrtsuka teekond. Varrak. Tõlk. Sash Uusjärv

Peter Høeg. Susani efekt. Eesti Raamat. Tõlk. Eva Velsker

Carolyn Jess-Cooke. Kaitseingli päevik. Ersen. Tõlk. Iiri Sirk.

Graham Joyce. Vaikiv maa. Ersen. Tõlk. Maria Reile

Robert Kirkman ja Jay Bonansinga. Kuberneri tõus. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Kirkman ja Jay Bonansinga. Tee Woodburysse. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Derek Landy. Luukas Leebesurm 5: Maine möll. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Åsa Larsson ja Ingel Korsell. Lummutis. Varrak. Tõlk. Kadri Papp

Åsa Larsson ja Ingel Korsell. Näkk. Sari Pax. Varrak. Tõlk. Kadri Papp

Ann Leckie. Abistav mõõk. Varrak. Tõlk. Juhan Habicht

Ann Leckie. Abistav halastus. Varrak. Tõlk. Juhan Habicht

Marc Levy. Varjuvaras. Ersen.Tõlk. Krista Liidaru

Sarah J. Maas. Kesköö kroon. Pikoprint. Tõlk. Madis Jürviste.

Emily St. John Mandel. Jaam üksteist. Varrak. Tõlk. Krista Kaer

Ari Marmell. Varga pakt. Pegasus. Tõlk. Eve Laur

Michael Mortimer. Vereõed. Helios. Tõlk. Inna Rosar

Sylvain Neuvel. Magavad hiiglased. Päikese Kirjastus. Tõlk. Eve Laur

Naomi Novik. Välja juuritud. Tänapäev. Tõlk. Epp Aareleid

Sofi Oksanen. Norma. Varrak. Tõlk. Kadri Jaanits

Terry Pratchett. Karjase kroon. Varrak. Tõlk. Allan Eichenbaum

Terry Pratchett ja Stephen Baxter. Pikk utoopia. Varrak. Tõlk. Allan Eichebaum

Rick Riordan. Percy Jackson ja olümpialased 3. raamat: Titaani needus. Pegasus. Tõlk. Eva Finch

Nora Roberts. Saatusetähed. Kaitsjate triloogia 1. raamat. Ersen. Tõlk. Maria Planhof

Brandon Sanderson. Tulekahi. Kättemaksjate 2. raamat. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

V.E. Schwab. Võlukunsti tumedam pool. Päikese kirjastus. Tõlk. Marge Paal

Will Self. Vihmavari. Varrak . Tõlk. Triin Tael

Bjørn Sortland ja Timo Parvela. Kepler62. Teine raamat: Start. Ajakirjade Kirjastus. Tõlk. Rain Kooli

Johan Steele. Vahimehed. Varrak. Tõlk. Marju Randlane

Peter Stjernström. Liblikapoiss. Üks õudne lugu. Kunst. Tõlk. Tiina Mullamaa

Jonathan Stroud. Sosistav kolp. Pegasus. Tõlk. Marge Paal

Henrik Tamm. Ninja Timmy ja varastatud naer. Ajakirjade Kirjastus. Tõlk. Aive Siitan

Henrik Tamm. Ninja Timmy ja reis Sansoriasse. Ajakirjade Kirjastus. Tõlk. Maris Sõrmus

Jana Vagner. Vongozero. Varrak. Tõlk Jaana Peterson.

Jeff VanderMeer. Lõunaringkonna triloogia I. Häving. Varrak. Tõlk. Juhan Habicht

Kurt Vonnegut. Isemängiv klaver. Tänapäev. Tõlk. Tiina Randus

Rick Yancey. Viimane täht. Ajakirjade Kirjastus. Tõlk. Raili Puskar

Antoloogia või kogumik

Isaac Asimov. Üheksa homset. Fantaasia. Originaalkogumik

Philip K. Dick. Poodud võõras. Skarabeus. Koost. Arvi Nikkarev

C.C. Finlay. Poliitohvitser, poliitvang. Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Mehis Heinsaar. Unistuste tappev kasvamine. Menu

Anthony Horowitz. Horowitzi õudus 2. Pikoprint

Murray Leinster. Uurimismeeskond. Fantaasia.

Me armastame Maad. Fantaasia. Koost. Veiko Belials

Robert Sheckley. Tont nr 5. Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Robert Silverberg. Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. osa, Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Robert Silverberg. Öösse kaduv tee. Valitud teosed 2. osa. Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia. Koost. Raul Sulbi

Heinrich Weinberg. Pimesi hüpates. Fantaasia

Tõlkelühiromaan või –jutustus

Ira Allor. Üheksas sõrmus. Reaktor nr 58, juuli 2016. Tõlk. Rauno Pärnits

Isaac Asimov. Amet. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Isaac Asimov. Surelik öö. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Philip K. Dick. Eelisikud. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Mälestused kliendi omal valikul. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Sviblede häälestaja. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Sõjaveteran. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Vähemuse ettekanne. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

David Farland. Kiviema needus. Algernon, juuni 2016. Tõlk. Kudrun Tamm

David Farland. Pärast karmi talve. Algernon, detsember 2016. Tõlk. Kudrun Tamm

C. Finlay. Poliitohvitser. Autorikogumik „Poliitohvitser, poliitvang“. Fantaasia. Tõlk. Kati Karu

C. Finlay. Poliitvang. Autorikogumik „Poliitohvitser, poliitvang“. Fantaasia. Tõlk. Kati Karu

Murray Leinster. Liivasurm. Autorikogumik Uurimismeeskond. Fantaasia. Tõlk. Külli Seppa

Murray Leinster. Solaarkonstant. Autorikogumik Uurimismeeskond. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Murray Leinster. Soo oli tagurpidi. Autorikogumik Uurimismeeskond. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

C.L. Moore. Shambleau. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia. Tõlk. Marek Laane

C.L. Moore. Jirel ja maagia. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Vjatseslav Rõbakov. Vesi ja laevukesed. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Robert  Sheckley. Skagiloss. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert  Sheckley. Oravaratas. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Cutwoldi kütid. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Silverberg. Hawksbilli jaam. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Jaht kosmosenõiale. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Kosmosehädalised. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Silverberg. Kosmosemõrtsukas. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Tatjana Peetersoo

Robert Silverberg. Raudne kantsler. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Jaana ja Hannes Talja

Robert Silverberg. Rõõm nende seltskonnast. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Surmamere sigitised. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Tähehiiglaste orjad. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Öösse kaduv tee. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Tõlkelühijutt

Isaac Asimov. Hellad raisakotkad. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Isaac Asimov. Kirjutage mu nimi S-iga. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Karel Allikas

Isaac Asimov. Olen Marsportis ilma Hildata. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Isaac Asimov. Viimane küsimus. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Isaac Asimov. Võimutunne. Autorikogumik „Üheksa homset“. Fantaasia. Tõlk. Tatjana Peetersoo

Sergei Bitjutski. Kohaliku tähtsusega tee. Reaktor nr 62, november 2016. Tõlk.Rauno Pärnits

Nick T. Chan. Õed. Reaktor nr 57, juuni 2016. Tõlk. Mirjam Proos

Philip K. Dick. On ta inimene? Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Poodud võõras. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Philip K. Dick. Tulus äri. Autorikogumik. „Poodud võõras“. Skarabeus. Tõlk. Arvi Nikkarev.

Oleg Divov. Vastasseis Moskva jõel. Reaktor nr 57, juuni 2016. Tõlk. Jüri Kallas

T.L. Dorian. Lendav Hollandlane. Reaktor nr 60, september 2016. Tõlk. Tiina Mahler-Jaaniste

Milo James Fowler. Paar suutäit päevas. Reaktor nr 53, veebruar 2016. Tõlk. Tuule Iil

Holly Heisey. Etsath-tachri, varem Ryan Andrew Curran’i tugipakikese sisu (inimeste inglise keelest tõlgitud sedrajini keelde). Algernon, juuni 2016. Tõlk. Kristjan Sander

Anthony Horowitz. Howardi lõpp. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Hääletaja. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Lend 715. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Lift. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Lühim õudusjutt, mis eales kirjutatud. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Mõrva hääl. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Põlenud. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Telefonis on hauavaikus. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

Anthony Horowitz. Väändunud Maja. Autorikogumik Horowitzi õudus 2. Pikoprint. Tõlk. Mario Pulver

T.L. Huchu. Eriline Kübarseppade Kompanii. Reaktor nr 54, märts 2016. Tõlk. Tiina Mahler-Jaaniste

Juha Jyrkäs. Velese raamat. Reaktor nr 57, juuni 2016. Tõlk. Veiko Belials

Margaret Killjoy. Üks tärn. Reaktor nr 60, september 2016. Tõlk. Lee Kärner

Viktor Kolupajev. Me armastame Maad. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Dennis Mombauer. Tolmutuuker. Reaktor nr 59, august 2016. Tõlk. Lee Kärner

C.L. Moore. Ajavärav. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Juri Nesterenko. Maa helesinine taevas. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Mike Penn. Õudus Woodruffis. Reaktor nr 55, aprill 2016. Tõlk. Johanna Taiger

Frank Roger. Pühaduseta Graal. Reaktor nr 52, jaanuar 2016. Tõlk. Tiina Intal

Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Robert  Sheckley. Laxia võti. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert  Sheckley. Piimaring. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Seio Saks

Robert  Sheckley. Sarkanlane. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Karel Allikas

Robert  Sheckley. Tarvilik asi. Autorikogumik „Tont nr 5“. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Absoluutselt resoluutne. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Androiditapp. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Silverberg. Astu mu pähe. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia. Tõlk. Martin Kirotar

Robert Silverberg. Elas kord üks naine. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Hannes Talja

Robert Silverberg. Kannatustega kaubitsejad. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Kui müüdid läksid koju. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Juhan Habicht

Robert Silverberg. Kuues palee. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Külaskäik reaalsusse. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Juhan Habicht

Robert Silverberg. Macauley skeem. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Mees, kes midagi ei unustanud. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Tatjana Peetersoo

Robert Silverberg. Naaber. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Juhan Habicht

Robert Silverberg. Päikesetants. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Juhan Habicht

Robert Silverberg. Päikesetõus Merkuuril. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Tatjana Peetersoo

Robert Silverberg. Soe inimene. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Jaana Talja

Robert Silverberg. Suvelaulud. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Robert Silverberg. Teisik. Autorikogumik „Öösse kaduv tee “. Fantaasia. Tõlk. Külli Seppa

Robert Silverberg. Uus algus. Autorikogumik „Tähehiiglaste orjad “. Fantaasia. Tõlk. Priit Kenkmann

Sylvia Spruck Wrigley. Proejkt „Nartsiss“. Algernon, september 2016. Tõlk.Juhan Habischt

Nik Sredin. Niña. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Vaughan Stanger. Tumedad olid nad ja kummalised seest. Reaktor nr 61, oktoober 2016. Tõlk.Tuule Iil

Arkadi ja Boriss Strugatski. Otsustav katse. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused. Antoloogia „Me armastame Maad“. Fantaasia. Tõlk. Veiko Belials

Julia Zonis. Seitsmes tunnismärk. Reaktor nr 56, mai 2016. Tõlk. Rauno Pärnits

Jean-Louis Trudel. Langevad inglid. Reaktor nr 55, aprill 2016. Tõlk. Liisa Vesik

Deborah Walker. Ta mõistuse jäine taru. Reaktor nr 52, jaanuar 2016. Tõlk. Liisa Vesik

Deborah Walker. Puhas ja maitsetu. Reaktor nr 56, mai 2016. Tõlk. Tuule Iil

Eesti autori romaan

Akuma V. Ohutsooni hundid. Valge hundi kroonikad 1. raamat. Hea tegu

Thavet Atlas. Sadakond nõiutud suitsukest. Esper Thompson

Andris Feldmanis. Viimased tuhat aastat. Varrak

Meelis Friedenthal. Inglite keel. Varrak

Margus Haav. Kuidas lõhnab kuri. Fantaasia

Indrek Hargla: Raudrästiku aeg. Raudhammas

Leo Kunnas. Sõda 2023. Taavet. Koljat. Küppar & Ko

Mart Laar. Käsi mõõgaga. OÜ Read

Mairi Laurik. Mina olen surm. Tänapäev

Mairi Laurik. Süsteem. Fantaasia

Mann Loper. Kellest luuakse laule. Fantaasia

Olev Muutra. Kolmteist rändurit. Hea Tegu

Reeli Reinaus. Verikambi. Varrak

Arne Ruben. Talvehommiku härmas kindakirjad. Fantaasia

R. Tagarian. Atlantise väravad. Legend

Tiit Tarlap. Rajake tähetolmus. Fantaasia

Tõnis Tootsen. Esimene päev. Autori väljaanne

Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana. Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid. Fantaasia

Siim Veskimees. Asunduste öö. Fantaasia

Enn Vetemaa. Sõidavad Eelija tulisel vankril. Tänapäev

Steven Vihalem. 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality. ZA/UM Nihilist fm.

Saale Väester. Reetur. Kentaur

Eesti autori lühiromaan või jutustus

Miikael Jekimov. Tormiga saabub ka veritasu. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Tamur Kusnets. Ootamatu jahisaak. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Mairi Laurik. Surf ajalainetel. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Mann Loper. 1905. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Jaagup Mahkra. Umgolla mustad maagid. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Rait Piir. Teispool inimest. Reaktor nr 56, mai 2016

Heinrich Weinberg. Kadunud ja leitud. Autorikogumik „Pimesi hüpates“. Fantaasia

Heinrich Weinberg. Kes varju püüab. Reaktor nr 53, veebruar 2016

Heinrich Weinberg. Kui udu hajub. Autorikogumik „Pimesi hüpates“. Fantaasia

Eesti autori lühijutt

Mehis Heinsaar. Sinine mets. Autorikogumik „Unistuste tappev kasvamine“. Menu

Maks Hull. Viimne kiri. Reaktor nr 57, juuni 2016

Henri Hundu. Maja. Algernon, detsember 2016

Henri Hundu. Vesi. Reaktor nr 62, november 2016

Meelis Ivanov. Sosnovski karuputkede päev. Reaktor nr 63, detsember 2016

Miikael Jekimov. Külmainvestor. Reaktor nr 58, juuli 2016

Miikael Jekimov. Novembriöö. Reaktor nr 63, detsember 2016

(:)kivisildnik. Astrid Loomgreni toimik. Reaktor nr 58, juuli 2016

Armin Kõomägi. Punamütsike. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

Kaarel Kõvabait. See ei tee üldse haiget! Reaktor nr 61, oktoober 2016

Tea Lall. Rõika peeglivabriku needus. Reaktor nr 52, jaanuar 2016

Erki Lind. Taliharjaöö. Värske Rõhk 48

Meeri Luu. Hallid inimesed. Algernon, juuni 2016

Merca. Allääres. Looming nr 9

J.J.Metsavana ja Veiko Belials. Neli kohta peale koma. Täheaeg 15: Ajavärav. Fantaasia

J.J. Metsavana. Veretu elu. Reaktor nr 59, august 2016

J.J. Metsavana. Startup. Reaktor nr 61, oktoober 2016

Bix Pokupoeg. Sepatütar. Reaktor nr 52, jaanuar 2016

Aira Rakav. Sigade tee. Reaktor nr 52, jaanuar 2016

Aira Rakav. Talv. Reaktor nr 54, märts 2016

Artur Räpp. Siiralt teie. Reaktor nr 60, september 2016

Kristjan Sander. Elekter. Algernon, september 2016

Madis Seppam. Kuldklient. Algernon, juuni 2016

Madis Seppam. Viimane lehm. Reaktor nr 55, aprill 2016

Leila Tael-Mikešin. Veenus ja mutrivõti. Reaktor nr 63, detsember 2016

Maniakkide Tänav. Halastuse hind. Reaktor nr 55, aprill 2016

Maniakkide Tänav. Liblikad pimedusest. Reaktor nr 60, september 2016

Maniakkide Tänav. Tartu kaupmehe Preussi needuse mõistatus. Reaktor nr 61, oktoober 2016

Elo Viiding. Lihtne lugu. Autorikogumik “Lühikesed ja lihtsad lood” Loomingu Raamatukogu 33/2016

Riho Välk. Lõpetamata missioon. Reaktor nr 56, mai 2016

Riho Välk. Kadunud tulevike otsinguil. Reaktor nr 57, juuni 2016

Heinrich Weinberg. Nurgatagune reisibüroo. Autorikogumik „Pimesi hüpates“. Fantaasia

2016: aasta parimad raamatud

Möödunud aastal sai loetud 69 raamatut, mis ilmunud 2016. aastal (nagu ikka, on aasta parimate valimis vaid möödunud aasta raamatud, sest kuidagi tuleb valikut piirata). Naisautoritega 20 teost, meesautoritega 48 teost, 1 segakogumik. 33 eesti autorit, 35 tõlkeraamatut, 1 segakogumik. 45 romaani või eraldi raamatuna ilmunud lühiromaani, 12 jutukogu, 6 populaarteaduslikku raamatut või esseekogu, 2 näidendit, 2 luulekogu, 1 lastekirjandus ja 1 antoloogialaadne kogumik; 30 raamatut võiks nimetada ulmeks. Millegipärast sai loetud väga vähe esseid või populaarteaduslikku kirjandust ja sedagi üsna mittemidagiütlevat.

Esikümnesse sai hammaste kriginal valitud tervelt 10 teost 2 naisautorilt (3 raamatut) ja 8 meesautorilt (7 raamatut). Mingis mõttes on esikümme natuke vildakas, sest kahel puhul olen raamatuid varem ingliskeelselt lugenud (Leckie romaanid – kuid eesti tõlked avasid minu jaoks seda maailma paremini) või millalgi aegade hämaruses lugenud kohitsetumat tõlget (Strugatskid, kuid seda raamatut sai kätte võetud tõesti ammu). 7 teost on ulmekirjanduse eri vooludest (kahjuks küll puudub fantasy, kindlasti oleks Martini loheromaani osa siin esiviisikus – kuigi ka seda olen varem ingliskeelsena lugenud), 3 teost on nö tavakirjandus. Mulle endale üllatuseks on esikümnes tervelt 3 proosakogu; millegipärast ei sattunud ette ühtki mammutromaani, mis oleks jalust niitnud. 4 raamatut on eesti autoritelt, 5 raamatut inglise keelest tõlgitud ja 1 raamat poola keelest.

Aga jah, Heinsaare jutukogu on üsna totaalne, täielik täistabamus oli illustraatori kaasamine. Hlasko üllatas oma raju ja kompromissitu jutuloomega, Strugatskite romaan läks õige dostojevskilikuks.

Kui esikolmik joondus minu jaoks selgelt välja, siis järgnevad kohad nii kivisse raiutud pole.

1.       Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“

2.       Hlasko „Kaunid kahekümneaastased“

3.       Strugatskid „Väljasõit rohelisse“

4.       Leckie „Abistav Mõõk“

5.       Leckie „Abistav Halastus“

6.       Friedenthal „Inglite keel“

7.       Atwood „Süda vaikib viimasena“

8.       Finlay „Poliitohvitser, poliitvang“

9.       Tänav, Metsavana „Kui rumalad surid“

10.   Feldmanis „Viimased tuhat aastat“

Eelmiste aastate valikud on näiteks sellised:

2015, 2014, 2013, 2012, 2011, 2010, 2009, 2008 (eriline nostalgia paistab mul olevat just 2009. ja 2010. aasta kohta, mil sai avastatud nii mõndagi olemuslikult uut).

Meelis Friedenthal – Inglite keel (2016)

Ettevaatlikult võiks nimetada selle akadeemilisemaigulise põneviku kirjutanud autorit eesti Ecoks (aga eks see ole liialt lihtsustav ja Friedenthali vast solvav). Väga õrn paralleel ka Matsiniga, no et niisamuti mingil moel esoteeriliselt mõjuv tekst – tõsi küll, Friedenthal püüab tegelastesse süüvides pigem ammust aega ja mõtteilma mõista, mitte alternatiivset maailma luua. Ääriveeri võiks raamatut nimetada horroriks, siin on tegemist tõesti seestunud... asjaga, mille ümber trall käib.

Raamatus on kaks peamist tegevusliini – on 17. sajandi teadjamehed, kel eesmärgiks leida universaalne keel (nn inglite keel) ja seda väljendada. Katse luua raamat, mis mõjuks korraga mitmele meelele, seeläbi... maailma muuta. Niisiis segabki Tartu sattunud teadjamees Salomon Maius kokku... midagi, millega siis omakorda lähiminevikus ja kaasajal uurijad kokku puutuvad. Ja tõepoolest, pikka aega arhiivis varjul olnud raamat räägib inglite keele asemel deemonite keeles. Muidugi, mis on ingel ja mis deemon ning milline vahel neil õieti on.

Mulle jäi natuke segaseks, kes ja mis see torupillimängija on, kas tegemist on siis müstilis-maagilise Titivillusega? (Ja miks mul jäi mulje, et tegemist on omamoodi pühakuga?) Kas enne Joonasega kohtumist tegeles Mirjam juba Maiuse raamatuga? Ja see paberiuurijatest abielupaar, kui palju siin fantaasiat mängus on? Raamatu lõpetab saatesõna, mida poleks paha lugemise ajal uurida.

Õnneks pole tegemist niivõrd lohutu romaaniga kui „Mesilased“, ka on siinne 17. sajandi Tartu väheke rõõmsam – ikkagi uue ülikooli algusajad ja inimestel seetõttu rohkem elevust. Kahtlemata on põnev pilguheit paberi loomise maalma, nagu näha, on võimalik ka sellisest esmapilgul kuivast teadusloost kaasakiskuvalt kirjutada.

„Praeguseks olid kiud määndunud piisavalt pehmeks, nüüd tuli neid tampide abil lahti taguda, varsti võis see osa tööst alata. Aine peab olema lagundatud algosadeks, alles siis saab seda hakata uuesti kokku panema. Ta oli siia väga hoolikalt valinud nii enda vanu rõivaid, juuksekarvu, sõrmeküüsi, spermat kui oma naise pesu, kuupuhastusverd, kulmukarvu, sülge, lisanud vett, mis ei tee käsi märjaks.

/-/

Tema eesmärk oli luua raamat, milles oleks olemas täielik inimese ratsionaalse mõistuse vorm, inimeseks olemise potentsiaal, tema kehaks oleksid lehed ja tähed, raamat nagu rase naine, nagu laps, nagu nooruk, mees, rauk. Raamat, mis taastaks algse ühtsuse ja ületaks pooliku inimese piiratuse, oleks tõeline anamneesi tööriist. Raamat nagu kõigi haiguste ravim.“ (lk 126, 127)

err kultuur
tavainimene
sehkendaja
kirjanduslik päevaraamat
sirp

Meelis Friedenthal, Martin Kirotar, Krafinna, Kadri Pettai (Täheaeg 14, 2015)

Meelis Friedenthal “Võõras jumal”

Ohjah, on üks kummastav näide veiderulmest. Mägedes elavad sõrgadega inimesed (?), nende lähedal koobastes peituvad kaks jumalat, kes miskis alg- või ürgolluses sulpides moodustavad... justkui kehasid. Ühel on munajas pea ja teisel on munajas pea, kahe peale jagavad suud, silmi, kõrvu, nina ja jäsemeid. Ja seda mitte vennalikult, vaid kavalama ja nahhaalsema eesõigusega. Inimsõraliste hulgas elab poiss Evlastis, kes unistab täiskasvanu elu alustamisest, ent selleks tuleb läbi teha rituaal, mis toimub ühe teise jumala koopas – kust külamehed käivad soola toomas. Ent just nüüd, kui peaks toimuma Evlastise ja teiste noorte initsiatsioon, keeldub külajumal neile soola andmast, sest tal endal on seda vaja. Meeleheitel nooruk tormab ise seda püha soolakoobast otsima, ent satub kokku hoopis nende kahe veidra pooliku kehaga jumalaga, kes on oma soolakoopast välja koperdanud. Mis veel hullem, üks neist võtab endale Evlastise jalad, mispeale poiss peab krabama endale jumala mahajäetud jalad – mis on karvadeta ja varvastega. Poiss koperdab sinna koopasse, avastab soola ja vangub tagasi kodukülla, kus tekib skandaal – miks tal sellised jalad on? Pahased külamehed siirduvad seda veidrat jumalat otsima, kes sellist kurja teinud.

Lugu on igati veider ja see on muidugi tore, kindlasti on taustal miski mütoloogiline aines (aegajalt hüütakse Empedoklese nime), aga mis just, seda hetkel ei tea. Omapärane värk.

Martin Kirotar “Seeme”

Fantasylaadne lühilugu sellest, kuidas alternatiivajaloolisel Prantsusmaal on keegi Valge Kardinal lasknud valla katku, et seeläbi koristada ära kiriku ja inimestest patused, ja nii alustada uue parema elukorraldusega. Noh, millal varem on genotsiid midagi asjalikku korda saatnud? Ühesõnaga, Prantsusmaa on inimestest tühi, üksikud ellujäänud pole just lootustandvaim materjal uue inimkonna loomiseks. Ringi rändab Külvaja kiriku preester (sealt kirikust algaski see Valge Kardinali katk), kes kandvat endaga kaasas Seemet, Külvaja pühakirja järgi peaks viimases hädas inimkonna päästma. Ainult et, kuhu Seeme külvata? Või kuidas seda kaitsta näljaste röövlinägude eest, kes tahavad süüa nüüd ja kohe, mõtlemata pikemale perspektiivile? Nojah, lahendus saabub oma ilus ja koleduses.

Krafinna “Sinised silmad”

Kogumiku esimene täiesti maine lugu, on kaheksakümnendate lõpu Viljandi ja seal peituv... folkloorne õudus! Nojah, eks see ole varjatud õudus, pole sellest jälgi rahvapärimuses ega rahvaluulekogudes (kas selline koht nagu Tontaugu tõesti eksisteerib?). Tütarlaps Kirsten koges lapsepõlves Viljandis suvitades järves ujudes midagi üleloomulikku, ja see segane kogemus jäi alateadvusse aastateks püsima ning tuleb esile siis, kui neiu nüüd Viljandi kolledžis raamatukogundust õpib ja ühel suvisel päeval otsustas uuesti selle järve üle vaadata.

Et siis jah, võrreldes, eelnevad viie tekstiga korraga realistlik lugu, mis kenasti läheb etnoõuduseks kätte. Hea meeldetuletus sellest, miks ujumine on saatanast, saab märjaks ja sõgedaks.

Kadri Pettai “Sei-tu-bah?”

Eks Pettai on kirjutanud paremaid lugusid kui käesolev, mõte ja visioon on olemas, aga pole just matsuga lööv. On selline eiteakus paiknev kinnine laager, kus töötavad elu nimel orja staatuses inimesed. On ajakirjanik, kes uurib üht korporatsiooni, mis tegeleb millegi kahtlasega. Lisaks kirjutab ajakirjanik ulmet. Tuleb välja, et selle kahtlase korporatsiooni uurimine võib osutuda tervisele kahjulikuks. Ja nii edasi.