Rosa Montero: Oht olla täie mõistuse juures

 

Vaatasin kaanepilti ja pealkirja, lugesin tutvustust ning ootasin igavat eneseabiraamatu-populaarteaduse segu. Aga Rosa Montero on kirjanik, mitte psühholoog või neuroteadlane ja ma sain midagi - midagi muud. 
Mida just, ei oskagi päriselt öelda. Segamini on erinevatest teadustest pärit teooriad, paljude kirjanike eluloolised detailid ja tsitaadid, põnevad lood autori enda elust ja kuigi tema üldteooria on ilmselt "kirjanikud kuuluvad 15% inimeste sekka, kes on tundlikumad, ja hullus pole üldse midagi erilist, veerand inimestest on mingil hetkel elu jooksul vaimuhaigusega", päriselt selge pole, kuidas ta seda kirjaniklust või üldse loomingulisust (kuigi kirjanikud on KORDADES vaimuhaigemad kui kujutavad kunstnikud nt) ja selle sidemeid vaimuhaigustega paika paneb.

On hulk näiteid, on mingid kirjeldused neurokeemiast, aga samas pole kogu raamatus mainitud aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (kuigi mõned "loomingulistele inimesele tüüpilised" sümptomid on selgelt selle teema omad) ja kuigi ühes kohas on mainitud nimetut autistlikku naist ja ära toodud üks tsitaat temalt, pole isegi teooriaid, et nt Virginia Woolf oli autist, kordagi mainitud.

Aga. Kui eelnev kõlab nagu pahane kriitika, siis tegelikult see pole seda. 
See raamat on eelkõige ilus. See on teos, mis ülistab elamist taevas ja põrgus ning mõistab, et mitte midagi ei olegi osadele inimestele - "meiesugustele" - MIDAGI. Seda ei suudeta taluda. Reaalsus tundekoseta seal peal, tundekoseta, mida väidetavalt 15% inimkonnast taga ajab ja toodab, on talumatu.

Ja kuna ma sellest nii hästi aru saan, see mõte kajab mus nii väga vastu, annan raamatule andeks mõned teoreetilised puudujäägid ja naudin kohati unelevat keelt, kohati teravat keelt, näiteid ja autori enda eluloolisi lugusid - üks neist jätkub peaaegu läbi kogu raamatu. 

Muide, RosaMontero on sündinud 1951. See ei ole värske põlvkonna ja noore vaatenurga raamat. Küll aga on see ses mõttes värske, et tegu on uue raamatuga. Raamatuga, kus mainitakse pandeemia-perioodi kui minevikunähtust - sedvõrd uus. Ja see raamat on rõhukalt naisi esile toov, mällu tõstev ja mõistev ning sellisena mulle väga meeltmööda. Naised on inimesed, krt, olgu see enesestmõistetav!

Tema suhtumist enesetappudesse - "mina usun, et ..." ma pädevaks ei pea, sest mul on esmajärguline teave, kuidas see minu puhul oli. Ent kui säärane rõõmsam ja optimistlikum toon ("enamik enesetapjaid ei taha surra, nad lihtsalt ei tule enam eluga toime") sobib, usu seda.
Pealegi ON võimalik, et enamik enesetapjaid ei tahagi surra. 
Ma tean lõpuks ainult iseennast vahetult ja ma võin ka haruldane olla.  
Ma ei sobiks isegi Rosa Montero kirjanikupilti, kui see oleks selge ja ühene. Aga muidugi (ja õnneks) ei ole. 
Nagu ta kirjutab: 
Tõde nr 1: me kõik oleme ühesugused
Tõde nr 2: me kõik oleme erinevad

Raamatu lõpus on intervjuu Doris Lessinguga ja krt - mulle meeldis Lessing enne ka. (Kuigi mitte "Kuldne märkmeraamat", see on mu meelest meh.) Aga nüüd mõtlen, et krt, see naine oli oivaline. Selline nagu mu meelest peabki inimene olema. Julge, aus ja no et mitte õnnelik - heh. 
On tore teada, et kõik polegi õnnelikku sorti, kurat!

Pisidetailina võiks veel mainida, et läksin pahuralt internetti saamaks teada, mismoodi  Zarathustra eesti keeles kirjutatakse ja avastasin, et raamatus toodud versioon ongi hetkel kehtiv: Zarahtuštra.

Sirp

Clara Törnvall: Autistid

Mina, siinkirjutaja, olen ka autist. 
Diagnoosita, aga, nagu ka selles raamatus kirjas, naisautistid on sageli diagnoosimata. 30 aastat tagasi pandi seda diagnoosi ainult intellektipuudega tüdrukutele. Arvati, et naissoolisus on kuidagi autismi tõrjuv. 
Alles hiljem selgus, et kuna diagnostilised kriteeriumid tehti poiste alusel, tüdrukute autism on aga teistsugune, ei saanudki autistlikke  tüdrukuid diagnoosida - nende probleemid arvati olevat muud päritolu. Nende erihuvisid ei peetud "päris" erihuvideks, nad olid sotsiaalsemad, sageli oli neil sõpru ja nii edasi. 

Kuna minagi olen naisautist, lootsin, et loen seda raamatut ja tunnen muudkui äratundmisrõõmu. 
Päris nii ei läinud - oli äratundmisrõõm "oo, temal on ka tugev õiglustunne", aga siis tuli ärritus. "Mina pole ju üldse selline, kuidas tema on? Nagu psühhiaatriaraamatust välja astunud, tõesõna!" (Sest ma saan inimestest väga hästi aru, tänan tähelepanu eest.) 
Autism on spekter - pole kahte ühesugust autisti. Mõnel on mõned jooned sügavamad ja teised kergemad, teisel vastupidi, kolmandal hoopis omamoodi. 
Osad jooned, millest lugesin, klappisid, osad üldse mitte. 
Loomulik. 

Raamatu raamiks on Clara Törnvalli enda elu, tema otsingud oma vaimsetele probleemidele vastuse leidmiseks, tema abielu ja tööelu. Samuti on kaasatud hulga teiste inimeste isiklike elude kirjeldusi - teiste naisautistide, kellega ta kohtus ja keda intervjueeris, ja ajalooliste kuulsuste, kes arvatavasti samuti autistid olid.Vahele on pistetud statistikat ja teaduslikke oletusi, üsna erapoolikult ja vahel mitte kooskõlas "uusimate seisukohtadega", ent päris uhhuu-juttu mitte. Lihtsalt on kohti, kus mina sain mõelda: "Aga TEGELIKULT see nii ju ei ole!" nagu Luisk lastesaates. 

Keel on lihtne ja kuna raamjutt - autori enda otsingute rada, kes ta on ja kuidas toimib - on kergeltloetav, läheb ka ülejäänu üsna libedalt. 

Lõppsõnaga - kuidas nii kergendav on leida, et sa pole mitte valesti kokku pandud inimene, vaid autist - olen samuti kõigest südamest nõus. 

Brixie blog
Raamatukoi

Justin C. Key - The Algorithm Will See You Now (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Eks seda teksti võiks pidada ka psühholoogiliseks thrilleriks ulmelises kastmes. On 21. sajandi teine pool ja psühholoogi vastuvõtule ilmub naine, kes kurdab paarisuhte probleeme. Iseenesest tavaline probleem, aga psühholoog siiski tegeleb temaga - nad on mõlemad mustanahalised ja nagu teada, siis kaasaegne meditsiin lähtub ravist eelkõige valgenahaliste järgi. Eks selline näost-näkku kohtumine on nüüdseks pigem relikt, tavapoliitika on ikka kõiksugu neuromõõtmiste järgi distantsilt ravi määramine. Aga nagu psühholoog teab, pole masinavärk kaugeltki eksimatu ja mõned vead võivad ikka üsna moodi olla.

Selle patsiendiga tegeldes hakkab psühholoog ise … kuulma justkui hääli. Kust need veel tulevad? Ja miks psühholoogi enda ajus juhtuvad veidrad reaktsioonid, justkui tema ise oleks … probleemidega? Ja noh, üks asi viib teiseni.

Tekstis on kolm suunda, mida on huvitav jälgida - esiteks see, kuidas psühholoogi vaatepunktist patsiendiga suhelda (autor ise on tegev psühhiaater). Teiseks see tulevikutehnika, mida peaks inimeste elu paremaks muutma - alates koduabilistest kuni kõiksugu neuromõõtmisteni, mida muuhulgas psühholoog oma töös patsientidega kasutab. Ja siis muidugi see thrilleri osa ehk … kuidas minevik tagasi tuleb.

Eks see tekst ole suguluses Kel Colemani looga, ainult et palju edasiarendatum lähenemine (juttu on võimalik netist lugeda).

Eva Roos “Teistmoodi Mööblipood: Nähtamatu tüdruk”. Varrak (2020)

See raamat sai loetud Lugemise väljakutse raames, kus tuli leida Nukitsamehe 100. sünnipäeva puhuks sarvilise või riukaliku tegelasega raamat (või, noh, tegelt-tegelt vist küll hoopis õhtujutu raames, kus tuli leida lihtsalt raamat, mida sihtgrupp põnevusega kuulaks). Noh, ühel või teisel viisil on siin raamatus igatahes nii riukalikud kui sarvilised tegelased esindatud. Nimelt on teistmoodi mööblipoes alailma mingeid võlujääke õhus ja sellest tulenevalt kipuvad vandesõnad materialiseeruma. Eks Aramilda katsu neist muidugi ka jälle jõudu mööda lahti saada – muidu oleks pood ilmselt juba ammu maatasia, kuid sarviline Kuradi Kurat ehk Örrõp on (ehk esimeses osas?) juba Mööblipoe püsielaniku staatuse pälvinud.

“Teistmoodi Mööblipoodi” on ikka päris palju kiidetud ja nagu sellistel puhkudel pahatihti, vastu igasugust loogikat juhtub, ei olnud mul just tänu sellele teps mitte kiiret selle avastamisega. Kuid üks viimatisi silma jäänud tutvustusi oli lõpuks ikkagi nii sütitav, et läksin enam-vähem sama päev raamatukogust läbi. Muidugi avastasin hiljem kodus, et neid Mööblipoe-raamatuid on juba 2 (ja olen märganud, et enne jõulu ilmub ka kolmas) ning mina muidugi haarasin umbropsu justnimelt teise osa. Ei saa küll öelda, et see lugemist kuidagi seganud oleks.

Tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest igati äramärkimist ja tunnustusväärse nähtusega Eesti (uuemas) lastekirjanduses, ma väga hindan selle mitmekihilisust ja rikkalikkust. Sarjalisest iseloomust tulenevalt saavad kokku püsiliin Teistmoodi Mööblipoe ja selle kummalise seltskonna näol ning üks jutusõbrast tütarlaps Matilda, kellel on probleeme nähtamatusega. Loomulikult on ka poepidajannal Aramilda Tengelpungal paralleelselt oma probleemid – nagu näiteks Audiitor, kes sunnib riukaliku kaubitseja võlupoega erinevatesse aegadesse materialiseeruma, et neis kohtades mahaparseldatud kahtlased (võlu)esemed poodi tagasi võtta ning reaalsuse stabiilsust ohustavad segadused kõrvaldada.

Mängu tulevad müüdid, folkloor ja võluesemed, võõrsõnad (-e leksikon) ning läbivalt lahatakse nähtamatuse probleemi erinevatest kirjanduslikest näidetest (sh Muumitrollid) kuni tehnika ja ulmekirjanduseni, Matilda isiklikust nähtamatuseprobleemist düsfunktsionaalse krati põhjustatud probleemini.

Kõige selle juures püsib parajalt põnevust, juhtub ootamatuid asju, vahepeal on ka tibake detektiivimängu maiku man ning tundub, et Matilda (või siis lugeja) saab lõppkokkuvõttes ka päriseluga seostamiseks üksjagu mõtteainet juurde. Ühesõnaga, ei alahinnata noort lugejait ei keeleliselt ega mõtlemisvõime osas, samas säilivad aga nii loetavus, põnevus kui ka fantaasia. Kõige selle juures mängivad Elo Annioni illustratsioonid tekstiga väga mõnusalt kaasa, olles esiteks lihtsalt mõnusad vaadata ja õhustikuga klappivad ning lõpupoole muutuvat vahepeal peaaegu piltmõistatusteks.

Muidugi kui juba nii palju kiita, siis tahaks juba ka urgitseda, et ikka veel veidi ja veel pisut sujuvust ja väljamõõdetust ja õige tibake veel vähem targutavust ja veel natuke rohkem mastaapi ja sügavust ja võiks siis juba ülemaailmseks menukiks saada, aga no ma ei tea. Olen ma siis ise seda Harry Potterit lugenud või ja igasugust Disney't ja Hollywoodi meil tegelt ju juurde vaja küll pole. Igal juhul tundub, et vähemalt naabermaadesse võiksid Aramilda Tengelpunga lustakad seiklused kindlasti jõuda, ehk juba jõuavadki ja miks mitte kaugemalegi. Tõlkijale saab see muidugi paras väljakutse olema – kõik need võõrsõnad ja kust tõlkijalgi see “Paganatõ kiel köige akkatuse'ss. Kövaste täiem, 666. trökk.” võtta on, et Örrõpi ütlemistest sotti saada... Rääkimata sellest, et härra T. Vehkat pakub oma nimega omakorda alust parajaks peamurdmiseks.

Lõpetuseks tuleb muidugi tõdeda, et ega see mis mina siin suure suuga kokku kiidan ju suurt ei loegi – peamine, et sihtgrupp huvi ja tähelepanuga kuulas, kohati Örrõpi jutule tõlget nõudis ning lõpus nähtamatuse mõistatuste lahendamise osas nii teooria kui piltide uurimise koha pealt käpp oli.

“Nüüd te lõpuks saate aru!” parastas Aramilda, kuid ka tema nägu oli murelik.

“Me oleme siis jamas, nagu tavaliselt?” täpsustas Piru igaks juhuks.

“Jah,” vastas Aramilda. “Me oleme jälle jamas, nagu tavaliselt.” (lk 49)

Metoodiline juhend psühhiaatria õppimiseks (1980)

Mõned siivsamad küsimused, millele õige vastuse leidmine ei peaks küll igaühele jõukohane olema.

„2. Milline alljärgnevaist on positiivne sümptoom:
a)       infantiilsus
b)      hüpobuulia
c)       parabuulia
d)      akatiisia
e)      autism“ (lk 8)

„25. Mis loetelus ei ole luulu ulatuse variandiks:
a)       olmeluul
b)      laiahaardeline luul
c)       missiooniluul
d)      globaalne luul
e)      kosmiline luul“ (lk 13)

„51. Haige, kes on adekvaatselt orienteeritud ajas, iseloomustab õigesti oma personaalandmeid ja asukohta ning orienteerub vastavalt oma teadmiste tasemele ühiskondlik-poliitilistest küsimustes, väidab kummutamatu veendumusega, et ta on 600-aastane, sünnitanud 100 last ja võtnud osa lennust Kuule omatehtud kosmoselaevaga. Kas kirjeldatud sümptoomi võib käsitleda kui:
a)       fantastilist konfabulatsiooni
b)      asenduvat konfabulatsiooni
c)       kosmilist luulu
d)      vuajerismi
e)      megalomaanilist luulu“ (lk 19)

Küsimus 51 puhul tuleb küll järeldada, et üks … ufonaut võib siis tõesti 600-aastane olla (või on ta ikka miljardite vanune, enam ei mäletagi) ja järglaste meeletu arvuga (rääkimata siis üleüldisest ja igapäevasest kosmosest kihutamisest), kui juba selles brošüüris teda nii tõetruult kirjeldati (või siis vastupidi, siit ta saigi inspiratsiooni? Kahtlane värk).

„64. Kui isik saavutab sugulise naudingu seeläbi, et ta laseb ennast hammustada ja nõeltega torkida, kas seda nimetatakse:
a)       sadismiks
b)      masohhismiks
c)       nartsissismiks
d)      akooriaks
e)      autoagressiooniks
f)        verepilastuseks“ (lk 22)

Paula Nerve – Nii palju lugusid (Vikerkaar 3, 2019)

Huvitav psühholoogiline novell, millel puuduvad vastused. Kuid see teksti mõneti neurootiline ja veider rahutus, see on peamine, see jääb. Anna ja Artur, mis nendega õieti oli. Või mis õieti fiktsioon on, eks. Nii palju lugusid, või kuidas? Ja miks minajutustaja seal on, millest selline häiritus? Et … Anna? Või Artur?

Nagu öeldud, vaikne ja tasane lühilugu, aga rahutukstegev, vaat et argieluhorror. Ja muidugi, täiesti tundmatu autor (või lihtsalt varjunime taha peitunud?). Lugemiselamuseks hea häiriv kompott.

Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)

Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)

päevaleht

Katrin Johanson “Atlantis abajas”. Varrak (2016).

Jällegi pidin positiivselt üllatuma - tihe ja ühtlane kulg lõpuni välja. Tekst ise jääb sarnaselt tegelastega sellise pisut napi ja kiretu tooni peale, millega jutustatakse erinevate tegelaste elukäiku ning omavahelist läbikäimist. Sellised, kas just tingimata õnnetud, aga kindlasti mitte ka otseselt õnnelikud näivad nad kõik olevat ja mis siis on lahendus? Lõpus nagu miski loodetav lahendus terendaks kusagil kaugel Kreeka saarekesel, aga no mina jään ikkagi pisut segadusse, selle “murdumise” osas, et mis või kuidas või? Kas peaks see tähendama suure kire peluta lubamist? Või tuhasttõusu võimaldavat täielikku lüüasaamist (ei, seda vist ikka mitte…). Äkki teatavat iseendast ja mingist ülbusest ülesaamist … nn “alandlikkuse ja tänulikkuseni” jõudmist? Ah, ei tea. Vat, ühest küljest nagu hirmus traagiline ja kõle kõik ning inimesed oma olemise paratamatuse lõksus, aga teisest küljest jäid need tegelased kõik minu jaoks ka kuidagi kaugeks ja suletuks ning psühholoogia selles psühholoogilises romaanis maalikski nagu peaasjalikult ikkagi sellise masendava lootusetuse pildi.

See Reesi valitud eksistents lootusega kuhugi jõuda on ju ka - ühest küljest kena seiklus ja miks mitte, ning vaieldamatult on inimesi, kes leiavadki endale selle päris õige koha kusagil võõrsil, eksole. Aga selle loo lõpuna mõjus kuidagi klišeelikult. Kas ei ole mitte üldteada tõde, et põgene või maailma otsa, enese eest ikka ära ei põgene? Pisut tekkis seda tunnet ka, et nagu oleks mingid “õilsad metslased” kaugelt saarelt üles otsitud, et need äkki lõpuks õpetavad õnne saladused kätte ;) Kolmandast küljest muidugi - ega siis Kreeka saared halb mõte ka pole, hunnitu loodus ja igas vanuses meesisikuid…

Et ühest küljest üllatas, et taaskord midagi nõnda asist ja kvaliteetset omaarust üsna juhusliku valikuga leida võib. Aga teisest küljest jäi pärast lugemist kuidagi tühi tunne. Tegelased ning nende ajendid ja maailma tajumise viis jäid minu jaoks liiga üldsõnaliseks ja kaugeks, et miskit sotti saada - üksindus ja tühjustunne küll, aga selgeks sai pigem nagu selliste rahuldamatuste kohalolu, mitte anatoomia. Ütleb see midagi siis raamatu või pigem lugeja kohta - mine sa võta kinni.

Kaanepilt on muidugi aga kena must huumor. Tekib tahtmine mõelda, et seesamune murdumine, mis võiks inimesi iseenda lõksust välja lunastamine, on äkki ikka lõpuks samaväärne sellega, mis juhtub vee seinakontakti jõudes? A mis siis juhtub, huvitav?