Jari Järvela - Kahele poole koske (2023)

 

Raamatut polnud just lihtne lugeda, kuivõrd ma pole just lapsepõlvemälestusi kajastava ilukirjanduse austaja (vabandust, aga sellelaadne tekst on üldiselt igav ja klišeelik). Aga kui viimaks ree peale saab, on päris huviga loetav tekst - eriti kui tekib võrdlusmoment kahe kodusõjaaegse tütarlapse kogemusest eri vaenupooltega. Ühtmoodi märatsesid ja mõrvasid ja hävitasid mõlemad pooled, ühtviisi lähtusid mõlemad ideaalidest. Ühtviisi olid kõik inimesed, siit ja mujalt Soomest.

Mõlema nüüdseks vanaema (nende arvates lapselapse eest varjatud) kogemusele vastukaaluks on noore poisi seitsmekümnendate suvine lapsepõlv kummagi vanaema kodus, kus Jari peab siis laveerima kahe maailma vahel ja samas ellu jääma vanema õe ja nõbude ning kohalike tegelaste seltsis. Aga see kogemus viib siis lõpuks teose finaalini.

Põhimõtteliselt võiks seda nimetada tragikoomiliseks romaaniks - üheltpoolt Soome kodusõja kunagised õudused läbi laste kogemuste, teiselt poolt ühe noore poisi ellujäämine oma vanemate ja vanavanemate ja noorte sugulaste keskel (või noh, kõrgushüppe kiuste). Ja ikka need rahvuslikud haavad.

Eraclio Zepeda - Tuu-uul (Mehhiko novell, 1981)

 

Päris lahe lugu isepäisest mehest, kes usub end pärinevat Suurest Maost. Mees, kes elab oma seaduste ja uskumuste järgi, kes võib vajadusel külma vihmatuult maovaimu abil peatada. Mehhiko seadused temale ei kehti, ta tahab vaid vaba olla. Ja külaelanikud, need kardavad või ei mõista sellist metslast, kes võib ilmuda nende juurde, surnud madu ümber kaela ning ajada usku teotavat juttu.

Ja eks ta ongi omamoodi relikt, kuskilt teisest ajast, kes ei kasvagi “tavapäraseks” - näiteks kui ta on palgatud tee-ehituse inseneri teejuhiks ja see jutustab õhtul lõkke ääres, kuidas Mehhiko lahel tekivad passaattuuled, on peategelase reaktsiooniks pime raev, see ei käi kuidagi kokku tema maailmaga. Aga nüüd, peale naise surma, tunneb ta, et jõud on lahkumas. Ja tuul ei kuula enam sõna.

Selline lugu siis ühest patusest jändrikust, pärit justkui ristiusueelsest maailmast. Või siis hoopiski mingi nõia-segane nagu neid Eestiski leidub. Üheltpoolt justkui huvitav maailmapilt, teiselt poolt päris paras põmmpea, kes hoolib vaid endast. Ja no muidugi tollased poliitilised olud (riik kasutab tee-ehitust, et saaks kõrvalisemaid piirkondi kontrollida sõjaväe abil), mis tavapäraselt juttude taustas kaasa kõlab.

Sarah Pinsker - Talking with Dead People (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Õuduskirjanduse kanti lugu võimaolusest, kasutada kasutada tehisintellekti rahateenimiseks.

Ülikoolis õppiv Gwen leiab endale viimaks sõbraks Eliza, kellega on tore ringi sõita ja koos aega veeta. Kui need ringisõidud küll vaid poleks tuntud mõrvakohtades, kus senini juhtumid lahendamata. Aga kui sellele suuremat tähelepanu mitte pöörata, siis on tore. Kuniks Eliza viis oma huvi uuele tasemele - las Gwen ehitab ühe sellise mõrvamaja mudeli. Millesse siis Eliza laadis tehisintellekti ja söötis sellele sisse niipalju informatsiooni selles mõrvapaigast kui vaid võimalik oli - ning nüüd on võimalik küsitleda “asjaosalistelt” (kes vastavad oma häältega), mis nendega seal juhtus. Keegi oli valmis sellise mudeli eest maksma tuhat dollarit; misjärel Eliza pakkus Gwenile ja teistele ülikoolikaaslastele selliste mudelite tegemise eest raha saada.

Äri lähebki õitsema ning paar mõrvajuhtumit saab selle tuules koguni uuesti ametliku uurimise osaliseks. Gwenil on oma perekondlik saladus, mida Eliza teab … ja mille see loomulikult avalikuks teeb, kui Gweni sünnipäeval kingib sellele oma isikliku mudeli.

Nagu ikka, võrdlemisi sünge lugu, pigem võiks seda pidada psühholoogiliseks thrilleriks kui ulmeks (kuigi jah, kahtlemata on see vägagi ulmelise maailmaga - teksti algsel ilmumisel 2016. aastal ei olnud niisugust kogemust tehisintellektiga, kui seda sai kasutada laiem kasutajaskond). Pinsker ei halasta.

Sander Liivak - Viimne juubel (Looming 9, 2023)

 

Tagasivaade 2070. aastast viimase viiekümne aasta juhtumitele endise Eestimaa aladel - peale 2041. aastal alanud sõda on enamus Eestimaast otsese Vene võimu all, formaalselt on alles Harjumaa ja Tallinna aladel nö vasallriik, aga nagu tekstist selgub, siis kaua sedagi (võrdluseks võiks olla Rait Piiri vähe teistsugune tekst 2066. aasta kohta).

Aga eks kogu maailm on muutunud kliima ja seetõttu rahvaste rändamise tagajärjel. Loo peategelane on vanadekodus elav endine Eestimaa tipp-poliitik, kes siis meenutab oma elu ja tegemisi (väga oluline on male ja selle viimaste aastakümnete areng). Igal juhul, rahvastiku juurdekasv on saadud pidurduma, millega kaasneb muidugi elanikkonna hoogne vananemine, mida omakorda võimendab viljakusega seotud probleemid. Ja ka muidugi energianappus, mistõttu globaliseerumine küll toimib, aga millises mahus.

Liivak ei hoia värve kokku, ehk paljudele tundub ta nägemus õige tume (muidugi on küllaga debiile, kes midagi sellist ootavadki). Eks siin tekstis ole mingi oma kiiks seksi ja malega, aga eks tulevik ongi ettearvamatu.

Clara Törnvall: Autistid

Mina, siinkirjutaja, olen ka autist. 
Diagnoosita, aga, nagu ka selles raamatus kirjas, naisautistid on sageli diagnoosimata. 30 aastat tagasi pandi seda diagnoosi ainult intellektipuudega tüdrukutele. Arvati, et naissoolisus on kuidagi autismi tõrjuv. 
Alles hiljem selgus, et kuna diagnostilised kriteeriumid tehti poiste alusel, tüdrukute autism on aga teistsugune, ei saanudki autistlikke  tüdrukuid diagnoosida - nende probleemid arvati olevat muud päritolu. Nende erihuvisid ei peetud "päris" erihuvideks, nad olid sotsiaalsemad, sageli oli neil sõpru ja nii edasi. 

Kuna minagi olen naisautist, lootsin, et loen seda raamatut ja tunnen muudkui äratundmisrõõmu. 
Päris nii ei läinud - oli äratundmisrõõm "oo, temal on ka tugev õiglustunne", aga siis tuli ärritus. "Mina pole ju üldse selline, kuidas tema on? Nagu psühhiaatriaraamatust välja astunud, tõesõna!" (Sest ma saan inimestest väga hästi aru, tänan tähelepanu eest.) 
Autism on spekter - pole kahte ühesugust autisti. Mõnel on mõned jooned sügavamad ja teised kergemad, teisel vastupidi, kolmandal hoopis omamoodi. 
Osad jooned, millest lugesin, klappisid, osad üldse mitte. 
Loomulik. 

Raamatu raamiks on Clara Törnvalli enda elu, tema otsingud oma vaimsetele probleemidele vastuse leidmiseks, tema abielu ja tööelu. Samuti on kaasatud hulga teiste inimeste isiklike elude kirjeldusi - teiste naisautistide, kellega ta kohtus ja keda intervjueeris, ja ajalooliste kuulsuste, kes arvatavasti samuti autistid olid.Vahele on pistetud statistikat ja teaduslikke oletusi, üsna erapoolikult ja vahel mitte kooskõlas "uusimate seisukohtadega", ent päris uhhuu-juttu mitte. Lihtsalt on kohti, kus mina sain mõelda: "Aga TEGELIKULT see nii ju ei ole!" nagu Luisk lastesaates. 

Keel on lihtne ja kuna raamjutt - autori enda otsingute rada, kes ta on ja kuidas toimib - on kergeltloetav, läheb ka ülejäänu üsna libedalt. 

Lõppsõnaga - kuidas nii kergendav on leida, et sa pole mitte valesti kokku pandud inimene, vaid autist - olen samuti kõigest südamest nõus. 

Brixie blog
Raamatukoi

Kai Vare - Nälg (Looming 9, 2023)

 

Vare lool on ehk pigem sugulust Viidingu kui nt Hellerma tekstidega - ehk siin on rohkem kaasajast mõtlemist kui et indiviidi oh nii eripäraseid juhtumisi tänapäeva maailmas. Omal moel võiks seda juttu pidada justkui eestipäraseks eellooks “Teenijanna loo” maailmale.

Helen on koduperenaine, kes kasvatab kaht last: 2- ja 4-aastane poeg. Heleni elu ongi vaid perekonna eest hoolitsemine; tema poliitikust mees toob leiva lauale ja kannab hoolt, et Eestis oleksid sellised peresõbralikud seadused, et naised ei peakski kodust lahkuma (muuhulgas on valminud eelnõu, et tüdrukutele oleks alusharidus vabatahtlik - kui ikka kool ei istu, pole vaja koolitarkuse omandamisega end vaevata). Ka ei pea Heleni mees lugu sellest, et näiteks aega kulutada lugemisele - lastele tuleb lugusid jutustada, mitte lugeda. Rääkimata siis teatris või kontserdil käimisest.

Helen ei tunnegi enam suurt huvi koduvälise elu vastu (seda enam, et mees sellele vastu on), varem sai ta kord kuus sõbrannadega kokku. aga enam pole õieti ühiseid jututeemasid (ja nagu öeldud - kodus saaks kohviarve eest ise endale pool liitrit kohvi teha!). Aga korraga tuleb naisele peale nälg. Ihk süüa ja süüa.

Eks seda nälga võib mitmeti tõlgendada (muuhulgas … tervislikel põhjustel, nagu selgub teksti lõppedes). Kuid vast mingil moel võiks siin mõne üsamaaliku maailmavaate kõverpeeglit, autor on selle päris valusalt lahti kirjutanud.

Aga imetlusväärne on see, kuidas Helen on oma lapsi kasvatanud, saab neid ikka lõunauinakule või siis üheskoos koguni poes rahulikult ringi uudistada - emal jääb lausa aega seal raamatut lehitseda, samal ajal kui poisid istuvad üsna rahumeelselt kärus. Vaat see on saavutus.

Kärt Hellerma - Kuju. Ennustus. Päikeselaik (Looming 9, 2023)

 

Kolm lühikest lugu kultuursete huvide või tegevusalaga keskealisest naisest, kes on olude tõttu mõneti kinni jooksnud - kas siis korteriremondi, eluisu või armukadeda elukaaslase puhul. Aga alati on lahendus, alati on võimalus uuesti alustada.

Vähemalt kirjutab Hellerma huvitavamalt kui Raudam - tekib mingi huvi, kuhu selline lühike lugu võiks õieti välja jõuda; Raudamit lugedes nagu suurt ei oodanud midagi, lihtsalt vastupidavuslugemine.

Toomas Raudam - Abielu vihmaussiga. Äärealadel. Kõnelusi emaga (Looming 9, 2023)

 

Raudam on üks neid autoreid, kes annab hulga raamatuid välja, aga neist ei kuule õieti midagi. Umbes nagu Raivo Seppo või Aarne Ruben, aga vähemalt kirjandusringkondade hulgas paistab Raudam vähe kõrgemalt hinnatud. Sest noh, sest noh, vähemalt reklaamtekstide ja avaldamiskohtade järgi paistavad need hulga ambitsioonikamad olevat.

Eks need kolm teksti on nagu on, vahest ehk mängivad freudistlike lugemismudelitega; lapsepõlv ja sealt kummitama jäävad ihad või nii. Või siis mitte. Kahtlemata on tegu vägagi mängulise autoriga, või noh, koguni postmodernistliku lähenemisega. Või nii. Aga eks see ole üsna tänamatu ülesanne kirjutada lugejale vastutulemata, eks selliste tekstide nautijad võivad tunda end õige elitaarse seltskonnana.

Elo Viiding - Inimese moodi. Söögitädi päevaraamat (Looming 9, 2023)

 

Viiding on vast kaasaja üks isepäisemaid eesti autoreid, tema kirjutatu ei pruugi igal juhul esteetiliselt just meeldida, ent alati on see respekteeritav.

See lugu on ühelt poolt hea (kõik see ülesehitus loo lõpuni jõudmiseks), samas need luulenäited (ja arutelud loomeinimese üle) ajasid vähe närvi mustaks - noh, et liialt literatuurne või nii. Jutt on siis keskealisest naisest, kes otsustab teha elus muutuse ja läheb lasteaeda abiõpetajaks. Ja millised kogemused on siis laste ja vanemate ja kaastöötajatega. Lapsed on vanemate näoga. Või siis ühiskonna nägu või nii. Igal juhul, saab teatava läbilõike kaasaja eesti ühiskonnast, on lootust ja on lootusetust.

Eks see ole nii, et kes iganes leiab, et ta tahab töötada lasteaias või koolis … no ta on iseeenesest väärt riiklikku teenetemärki - eriti juhul, kui ta suudab laste või õpilastega ka ühele lainele jõuda ning neile edaspidiseks eluks ka midagi kõrva taha idanema panna. Sest kes veel võiks seda maailma meie järelt päästa? Kasvõi meie endi käest.

Kadi Kull - Murakaselt (2013)

 Eks siin on palju armastus- ja maheerootilisi luuletusi, ent leidub muudki.

kui su tulemine

puudutab lõpuks mu ootamist

kasvavad pungadest

mu kehale

hõrgud õied

põlevil kätega riputan neid

su puusale

puhkama 

(lk 15)

 

otsatu allika musta sügavikku

rabametsa samblapatja

emahirve silmateradesse

murakamarja magususse

vaskussi hingepõhja

tagumise kopli heinakõrde

vastu kevadist linnulaulu

sean ennast magama

(lk 42)

kui me seisame

maailma serval

kas kukume siis

endasse tagasi

(lk 52)

Sarah Pinsker - The Low Hum of Her (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu kaotusest ja leidmisest ehk noor tüdruk on peale vanaema suremist jäänud vaid isaga. Ühel päeval toob isa koju aga vanaema moodi roboti, et see lapsega oleks, kui isa tööl on. Tüdrukule on see enam kui võõrastav - see on küll välimuselt vanaema moodi ja räägib tema häälega, aga … jah.

Siis aga peavad nad kodust põgenema ja nagu selgub, saab vanaemabotti nii mõndagi peita - kuni ühes piiriületuspunktis peab isa selle roboti jälle lahti võtma, sest üle piiri pole võimalik sellist vanaema-jäljendust toimetada. Tüdruk on selle pagemistee jooksul temaga juba üsna harjunud …

Ehk siis jah, iseenesest üsna südamlik lugu, mis leiab vast aset ebamäärases lähitulevikus. Pinskeril on päris hästi käpas selliste väikeste isiklike tragöödiate ulmevõtmes kirjutamine, esmapilgul üsna tavalist laadi lood arenevad sellisteks … pooleldi pisarakiskujateks.

Juan Rulfo - Koidikul (Mehhiko novell, 1981)

 

Järjekordne lühilugu hirmsast külaelust. Karjane tuleb loomadega peremehe õuele, seal hakkab vasikat peksma, et seda emast eemal hoida: niikuinii näevad nad üksteist viimast korda.

Peksmist näeb peremees, kes tuleb just õetütart magatamast. Peremees hakkab omakorda peksma karjast, kes peagi lööb pea vastu kivi ja kaotab meelemärkuse. Omakorda saab peremees infarkti või midagi. Peksmisest oimetu karjane loivab viimaks koju, kus ta peagi võetakse kinni, süüdistatuna peremehe tapmises. Ja leinakellad helisevad, sest surnud mees on küla kogukonnas tähtsal kohal.

Et siis selline … külakoledus. Väärastunud hellad tunded ja plahvatav vägivald. Tasapisi tekib tunne, et sellelt autorilt ei oskagi muud oodata.

Sarah Pinsker - Sooner or Later Everything Falls Into the Sea (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kogumiku nimilugu on kahest naisest, kelle teed ristuvad kuskil kolkas. Vanem naine näeb mereranda jõudnud päästepaati, milles lebab teadvusetu noorem naine. Merehädaline turgutatakse üles, selgub, et tegu on muusikuga siin kandis liikunud kruiisilaevalt, kes oma tarkuse tõttu ronis laeva päästepaati ja vabastas selle siis kruiisilaevast.

Tasapisi avaneb loo maailm - kruiisilaev on mitu aastat järjest sama seltskonnaga meredel seilanud, samal ajal kui muu maailm elas üle ühiskonna lagunemise (mis põhjusel täpsemalt, jääb selgusetuks - juttu on küll tehnoloogia kokkuvarisemisest). Laev vältis kontakti kuivamaaga; omanikud olid ostnud ühe soojameresaare, kust muretseti provianti. Reisijad ei tea õieti, mis vahepeal juhtunud on (pole tehnoloogiat, pole internetti).

Randlane tahab vabaneda sellest paadipõgenikust - tal pole kasvõi varusidki, et võõrast inimest üle talve elus pidada. Lisaks … muud küsimused. Paadipõgenik tahab jõuda tagasi tsivilisatsiooni (või mis iganes järel on), aga nagu selgub, polegi see nii lihtne ülesanne …

Üha süngemaks avanevast maailmast hoolimata on siin ka helgem noot, ehk kuidas kaks naist leiavad mingisuguse üksteisemõistmise. Hoolimata kõigest sellest, mis neid on tabanud.

Mari-Liis Müürsepp - Jäävad ainult silmad (2023)

 

Raamatu olemasolust lugesin esmakordselt augusti Loomingust, kus sellele kirjutas Vilja Kiisler õige kiitva arvustuse - ja kui nii otsekohene kriitik peab seda korralikuks, siis … nii ka peaks olema.

Iseenesest võiks sellist proosat pidada 21. sajandi olmekirjanduseks (või noh, vähe äärmuslikumalt öeldes “olmeporno”, näited ühiskonnast on ikka pigem hullemast servast); ehk paar teksti ole ka piiripealne ulme (“Jäävad ainult silmad”, “Ainult fännid”). Tegelaskond on igati lai - kuked ja kanad, noored ja vanad; kõiksugu vaimseid probleeme on laias valikus ning lahendused võivad õige lappama minna.

Müürsepa tekstid pole just ülemäära pikad, aga üldine reegel paistab olevat, et lühemad tekstid jäävad vähe ühekülgsemaks ning need pikemad lühemad jutud saavad õieti hoo sisse (oh, ja kui oleks veel rohkem dialoogi kasutamist). Ja no klassikaline puänt, mis kõikidel tekstidel pole minu jaoks just kõige löövam (näiteks “BB”, “Mänd”, “Põrgulik pang” - aga eks see ole lõpuks maitse või lugemishetke asi).

Mingil moel meenutab Müürsepa proosa klassikalist jutukirjandust (noh, nagu kaasajal kirjutab Armin Kõomägi), eks näis, mis edasi saab.

looming

sirp

Kelly Link - The Girl Who Did Not Know Fear (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Linki kohta üpris lühike tekst, aga seda raskemini avanev ja ma pole senini kindel, kas kõigile võimalikele nüanssidele pihta sain.

Igal juhul on tekst üles ehitatud selliselt, et algselt lesbipaari elu kujutav tekst koorub tegelikult maailmaks, kus ongi vaid naised - kusjuures nö keelekasutus näib minu jaoks olevat siiski klassikaline, ehk siis justkui oleks mehed lihtsalt pildilt puudu, aga niimoodi, et keegi sellele mitte kuidagi ei pööra tähelepanu. Ses suhtes algse mulje puhul pole midagi imestada, kui ühel puhul räägitakse lesbiliste kontoritöötajate riietusest, aga hilisema arusaama puhul tundub see veidi arusaamatu. Või no üleüldse, miks peaks puhtalt naiste päralt olevat olema juttu naissõduritest vms, kui pole soolist vastandumist vms - nojah, loogika on vast selles, et muidu poleks tekstil sellist aeglaselt kerivat puänti; tõepoolest, alles viimastel lehekülgedel sain sellele pihta ning peale teksti lõpetamist võtsin selle kontrollimiseks uuesti ette. Eks võib muidugi mõelda, et inglise keeles tuleb see esile efektiivsemalt kui eesti keeles (ja see pole samas laadis nagu Ann Leckie triloogia puhul).

Kui nüüd järele mõelda, siis algselt vägagi igavana mõjunud lugemine (no tõepoolest, ühe naise ootamine, millal ta saaks päevi kestva ilmajama tõttu oma kodulennule saada) on tegelikult päris meisterlik … õudusjutt (aga mis seal õudset oli, seda üldse ei maininudki!).

Elena Garro - Süüdi on tlakskalteegid (Mehhiko novell, 1981)

 

Kindlasti päris kunstipärane tekst, kuid päris segaselt mõjuv lugu naisest, kes juhuslikult kohtub oma nõbust elu armastusega ning seejärel kipub elu igati hulluks kätte, sest ta praegune abielu pole ikka päris see, eriti kui selliseid tundeid tekitab see põlisrahvast pärit mässaja.

Taustaks on siis põlisrahvaste mäss, mille tagajärjeks on ohtralt laipu mässajate endi hulgast. Kahjuks pole aimugi, kas autor kirjeldab mingit kindlat sündmust või siis tegu üldistusega olukorrast; igal juhul jääb paljugi tabamata või lootusetult ähmaseks.

Aga tunnustada tuleb, et autor loob mitmeid karaktereid: peategelane, nõbu, abikaasa, ämm, teenija - nende käitumine pole nii üheselt mõistetav.

Häniläne - Verrev täi (Looming 8, 2023)

 

Kaheleheküljeline lugu sellest, kuidas üks Kirjanike Liidu liige käis tänavu kevadel aastakoosolekul, kus põhiteemaks paistis olevat ühe punakirjaniku bareljeefi mahavõtmine (või siis mitte) Harju tänava majalt. Ja milliseid kirgi see Liidu kirjalistis tekitas. Nii ta siis mõtles koosolekujärgselt, et selline tühistamine võib edasi viia - või õigemini tagasi - selleni, et hakataksegi kõiki möödunud ajastu nähtusi kustutama või hävitama. Kuigi jah, bareljeefi võiks tõepoolest muuseumi teisaldada. Aga millised kired … ja kui tühine aastakoosolek sellele järgnes.

Ahah. Kas sellisele tekstile tuleks just trükiruumi kulutada, aga küllap toimetaja ja toimetus leidsid selle olevat sobiliku. Eks teksti plussiks on võru keeles kirjutamine, õnneks pole see nii keeruline kui võro puritaanide keelekasutus.

Tarun K. Saint - New Horizons: The Gollancz Book of South Asian Science Fiction (2021)

 

Antoloogia kaasaegsest India poolsaare teaduslikust fantastikast (lisatud on küll ka mõned näited varasemast perioodist), eelkõige siis India, aga ka mõned näited Pakistani ja Bangladeshi autoritelt. Eks siin on üsna selge vahe sellega, et need, kes vähegi tuntumad (Menon, Divya, Singh) kirjutavad ka … nö kaasaegsemalt, omavad tekstidega laiemat haaret kui India poolsaar. Samas, eks see on mõistetav: kui avaldatakse Balti või Skandinaavia antoloogia, oleks lugejatel samamoodi pusimist vastavate kohtade reaaliatega. Tuntumaid autoreid võinuks veelgi olla, kes siia kogumikku sobinuks: Indrapramit Das, Kuzhali Manickavel (mõlemad India), Saad Z. Hossain (Bangladesh), Vajra Chandrasekera (Sri Lanka), Usman T. Malik (Pakistan).

Kasuks tuleb teadmine, mis toimus 1947. aastal, millised vastuolud on eri usundite vahel, milline on poliitiline kultuur. Sest see kõik projitseerub omakorda tuleviku nägemustes.

Eks paratamatult tekib paralleel hiljutiste hiina ulme antoloogiatega (“Invisible Planets”, “Broken Stars”, “Sinopticon”), mis on vast tasemelt kõrgemad (hea küll, igas neis antoloogiates on esindatud vähem autoreid kui siin, seega kompaktsemad). Aga raske oleks oodata selle materjali pealt laiemat rahvusvahelist tõlkebuumi (noh, mitmed autorid muidugi vaid kirjutavadki lingua francas), pole just sellist löövust. 

Igal juhul, tekstide keskmine hinne on siiski 4,5, mis takkajärgi mõneti üllatas (siiski, samapalju sai hinnatud näiteks kasahhide antoloogiat “Kõrbeliivade kumedast kuminast”; kõvasti nürimalt olen hinnanud “Shattered Shields” (4,2) ja “The Mythic Dream” (4,2)).

Tundub, et peale Hiina edu on nüüd hakatud rohkem huvituma Aafrikast (seal muidugi palju diasporaa autoreid); igatahes on viimasel ajal ilmunud paras posu antoloogiaid.

• Planet of Terror • Adrish Bardhan 4/10

• Inspector Matadeen on the Moon • Harishankar Parsai 5/10

• Stealing the Sea • Asif Aslam Farrukhi 4/10

• The Sea Sings at Night • Mimi Mondal 4/10

• The Twenty-Second Century • Rahul Sankrityayan 4/10

• Shit Flower • Anil Menon 5/10

• The Man Who Turned Into Gandhi • Shovon Chakraborty 5/10

• A Visit to Partition World • Tarun K. Saint 5/10

• Dreaming of the Cool Green River • Priya Sarukkai Chabria 4/10

• Mirror-Rorrim • Clark Prasad 4/10

• Flexi-Time • Manjula Padmanabhan 4/10

• The Other Side • Payal Dhar 4/10

• 15004 • Sami Ahmad Khan 5/10

• Why the War Ended • Premendra Mitra 4/10

• The Beneficient Brahma • Chandrashekhar Sastry 4/10

• The Goddess Project • Giti Chandra 5/10

• The Last Tiger • Mohammad Salman 5/10

• A Night with the Joking Clown • Rimi B. Chatterjee 6/10

• The Dream • Muhammed Zafar Iqbal 4/10

• Anandna • Rukmini Bhaya Nair 5/10

• We Were Never Here • Nur Nasreen Ibrahim 3/10

• The Narrative of Naushirwan Shavaksha Sheikh Chilli • Keki N. Daruwalla 4/10

• Looking Up • S. B. Divya 5/10

• Reunion • Vandana Singh 6/10