Tom Holt – An Orc on the Wild Side (2019)

Raamat siis neile, kes tunnevad puudust Pratchettist: siin on teile võimalik väike asenduslaks. Samuti neile, kellele on Tolkieni maailmad mingil moel olulised (aga mitte pühalikud) – Holt nimelt hekseldab selle läbi.

Niisiis, on paralleelmaailmad, ning meile tuttavas maailmas on avastatud meetod, kuidas nende maailmade vahel liikuda – õnneks pole see küll Pikkmaa-laadis avalik teave, vaid õige salajane meetod. Igal juhul, see seade on sattunud peale leiutaja kadumist ühe rikkuri valdusse, kes kasutab seda võimalust kinnisvara müümiseks – et Maa oludest väsinud inimesed saavad endale korraga lubada võimsaid losse jms.

See uus kinnisvara-eldoraado asub aga haldjate, päkapike, orkide ja inimeste maal, kes elavad üha korduvas tsüklis, kus kurjad jõud muudkui tõstavad pead ja on peaaegu kogu maailma endale allutamas, kui korraga nö heade poolelt keegi need plaanid pihuks ja põrmuks lööb. Ning kehatu Silm muudkui ehitab ja ehitab üha uuesti põrmustatud kurjust üles jne.

Nojah, nüüd on aga orkide valitsejaks tõusnud Mordak, kes püüab kehtestada Uut Kurja – milleks muudkui võidelda samade tulemuste nimel, kui võimaliku heaolu võib saavutada ka diplomaatiliste ja majanduslike võtetega. Ja eks ta siis eksperimenteerib (muuhulgas püüab luua naissoost orki), kohates suuremat või rumalamat vastupanu oma alamatelt. Ka päkapikel on kuningas, kes pole just traditsiooniline, ning haldjad … on stabiilselt upsakad surematud.

Aga nüüd on siis nende maale ilmunud need uued inimesed, kes korraga asustavad Silma hirmuäratavaid kindluseid (mitte et neil endil sellest vähimatki aimu oleks), ning kinnisvaraarendaja tahab oma valdusi edasi laiendada – saada enda valdusse ka päkapike ja haldjate ja orkide lossid ja koopad ja urkad (sest maa-alused koopad võiksid ju suurepärased veinikeldrid olla). Selleks astub kinnisvaraarendaja õige äärmuslikke samme, ning pärismaalased jäävad korraga kinnisvarahai kui ka uuesti tõusva (orkide seas mitte nii populaarse) Silma pihtide vahele.

Tekst on mingil moel tõesti pratchettlik (või siis laias laastus inglise huumori laadis), kus ka kõige kurjem tegelane võib olla päris laheda olemusega; muidugi on siin kirjeldus ühiskondlikust muutusest ja seeläbi mingist paremast ühiskonnavõimalusest (no mis see Ankh Morpork oli muud kui üha arenev sotsiaalne kogum). Pole ühest peategelast, on pigem kimp tegelasi, kelle kaudu siis kliimaksiks otsad kokku tõmmata. Ka Tolkieni lüpsmine jääb pigem pratchettlikuks, pole selline totruseni viidud paroodia, vaid teema teatud edasiarendus.

K. J. Parkeri (mis on siis Holti nö tõsisema ulme kirjutajanimi) austajana tuleb muidugi tõdeda, et Holt jääb kõvasti alla ning on puhtalt meelelahutuskirjandus; ka Parker on mitmes tekstis õige humoorikas, aga kahtlemata peenemates ja tumedamates toonides. Ning eks muidugi paneb kulme kergitama, kui produktiivne on Holt oma kahe kirjutajapoolega.

J.R.R. Tolkien – Kuninga tagasitulek (2010)

Tolkieni kolm raamatut kokku on mahult pea sama hulk teksti kui Martini või Eriksoni üks köide nende sarjadest – kaalukaussi kergendab veel seegi, et kolmas raamat saavutab oma kliimaksi umbes poole peal ning ülejäänud teos on vaid pikk väljajuhatus ja kokkuvõte ajaloost. Võib vist sedastada, et Tolkienile tõesti meeldis see loodud maailm ja kui ta olnuks veel täiskohaga kirjutaja... siis tulnuks sellele maailmale veel päris palju täiendusi (jajah, eesti keelde on nüüdseks kõiksugu märkused ja visandid ära tõlgitud – kuid mis kõik veel olla võinuks!).

Aga jah, lugu lõppeb kangelaste jaoks kenasti, maailm saab päästetud selle eest, keda ei või nimetada. Saruman tapetakse ning Gimli ja Legolas purjetavad üheskoos üle mere. Eomer ja Imrahili printsess abielluvad. Metsameestele luuakse oma reservaat, niisamuti kääbikutele. Selgusetuks jääb entide saatus, iidvanad entinaised jäidki vist kadunuks. Naistest veel rääkides – huvitav, et kui Merry ratsutas päevi Dernhelmiga Minas Tirithit päästma, ei saanud kääbikmees aru, et tegelikult liibus ta ratsu seljas päevi Eowyni vastu. Nojah, eks nii võib nii mõnigi turvisesse peitunud kangelane osutuda... kellekski teiseks. Kuid lõpp hea, kõik hea.

Kõiki kolme köidet ilmestavad üsna mitmed näpukad.

„Me peame avasilmi tema lõksu jalutama, julgelt, kuid ilma eriliste lootusteta enese suhtes. Sest võib väga hästi juhtuda, mu isandad, et meie ise hukkume täielikult mustas lahingus elavaist maadest kaugel; nii et isegi sel juhul, kui Barad-dur purustatakse, ei näe meie enam uue ajastu tulekut. Kuid minu arvates on see meie kohus. Ja parem siis juba nii, kui et hukkuda ikkagi – nagu meiega kindlasti juhtub, kui me siin edasi istume – ja surres teada, et mingit uut ajastut ei tule.“ (lk 158)

ulmekirjanduse baas

J.R.R. Tolkien – Kaks kantsi (2008)

Triloogiate teine raamat on tüüpiliselt sellest, kuidas asjad lähevad veelgi hullemaks kui esimeses raamatus ja ega head nahka pole oodata, aga noh, eks ikka naiivselt loodad, et ehk juhtub ime või midagi sellist. Väikses plaanis on siin raamatus mitmeid õnnestumisi (Fangorni sekkumine ja Sarumani langus), kuid samas raksatab Frodo Hukk ning Mordor alustab sõjateed. Paistab, et asjad lähevad siiski hapuks...

Kui keegi on puhtalt eepiline tegelaskuju, siis on see muidugi Rohani Theoden (tõsi küll, eepiliseks on ta muutunud eelkõige filmi abil). Milline taasvirgumine! Milline valmidus ennast (ja rahvast) ohverdada! Vanamehe viimane vastuhakk! Selline tegelane, keda oleks raske kujutleda tegutsemas Martini või Abercrombie maailmas – seal oleks ta rumal narr, keda heal juhul vaid ära kasutataks (muidugi, kas Theoden polegi siis Gandalfi hüpiknukk? Algul Sarumani, seejärel Gandalfi mänguasi). Samas ei saa öelda, et see üheplaaniline Theoden oleks kuidagi totter tegelane – vahel on sellised... lihtsalt vahvad (jällegi, kas selline järeldus on filmi mõjutusel?). Eks ka haldjad muudkui ohkavad, et nende ajastu on lõppemas, aga see pole nii... melodramaatiline (jällegi, filmis näevad haldjad kergelt totrad välja oma kõrvakeste ja ürpidega).

On muidugi huvitav mõelda, kuidas suudab Mordor eksisteerida tuumatalve tingimustes – pidev läbitungimatu pilvkate ei tohiks olla just tootlik viis Sauroni elusate käsilaste elusana hoidmiseks (muidugi-muidugi, orkid ongi ööelajad – kuid inimkäsilased?). Kuidas üldse orkid paljunevad, kus asuvad orkiemmed ja orkimammud?

„Nii paljude imedes keskel on raske milleski kindel olla. Maailm on tõesti veidraks muutunud. Haldjas ja päkapikk kõnnivad käsikäes meie väljadel ringi; rahvas räägib Metsa Emandaga juttu ja jääb ometi elama; Mõõk, mis sai murtud ammu aega enne seda, kui meie isade isad Marki tulid, tuleb sõtta tagasi! Kuidas saab inimene säärastel aegadel otsustada, mida teha?“ (lk 37)

„Kuidas Shelob hävingust põgenedes siia jõudis, ei jutusta ükski lugu, sest Pimeduseaastatest on tulnud vähe lugusid. Aga ta oli praegugi veel siin, tema, kes oli siin enne Sauronit ja enne Barad-duri esimest kivi; ja ta ei teeninud kedagi peale iseeneses, juues haldjate ja inimeste verd, pundudes ja minnes rasva oma lõputuil pidusöökidel, kududes varjuvõrke; sest kõik elavad asjad olid tema toit ning pimedus tema okse.“ (lk 353)

ulmekirjanduse baas

J.R.R. Tolkien – Sõrmuse Vennaskond (2007)

Raamatu sissejuhatavas osas tutvustatakse kääbikute päritolu ja iseärasusi, ning muuhulgas saab teada, et jutustaja vaatenurgast lähtudes on oodata loole jutustajale sobilikku lahendust – sündmustik leiab aset Kolmanda Ajastu lõpul, mille järel siis algab Neljas Ajastu, mil muuhulgas liidetakse Maakond Taasühinenud Kuningriigiga (lk 25). Sellest võib teha ettevaatliku järelduse, et algav retk polegi nii lootusetu, mingil moel saadakse Mordorist ja muidu kurjusust võlutute üle võidu (alternatiivne vaade on näiteks Jeskovilt). Nojah, kuna tegemist kroonikaga (lool on algus ja lõpp), siis mingil moel kajastub lahendus juba alguses.

Eks raamatust on raske samamoodi vaimustuda nagu aastaid tagasi esmakordselt lugedes. Kuid tuleb tunnustada, et Tolkien oskab eepilist (või mastaapset) maailma luua. Kõik need lugematud märgid iidsest maailmast, mis oli kunagi nii vägev; tegelased uitavad rüüstatud varemeteväljal, iga samm tuletab meelde, millisel vaesel ja lahjal ajastul tegelikult elatakse, kui nõrgad ja vääritud ollakse – ning milline iidsete aegade vääriline haamrilöök on neid kohe-kohe maa pealt pühkimas. Aga eks see on loomulik, minevik on alati vingem kui kaasaeg.

Selge, et nii suure tegelaskonna puhul on raske oodata, et kõik tegelased joonistuksid välja, nii on Pippin ja Merry üsna eristamatud kääbikud. Omal moel on tegevus üsna operetlik – ikka lauldakse ja tantsitakse või ollakse tundelised. Olen niru lugeja ja pole kunagi suurt viitsinud neid laule hoolikalt läbi lugeda (kuigi just need olevat maiuspalad!). Paratamatult meenub lugedes film, mis on teadagi üsna erinevad ülesehitusega lugu – nii ootasin sinisilmselt raamatu lõpus Boromiri kangelaslikku hukkumist... aga võta näpust!

„Sõrmus! Kas pole kummaline, et me peame kannatama nii palju hirmu ja kahtlusi nii väikese asja pärast? Nii väikese asja pärast!“ (lk 448)

ulmekirjanduse baas

J.R.R. Tolkien – Kääbik ehk Sinna ja tagasi (2012)

“Ma olen Gandalf, ja Gandalf – see olen mina!” (lk 11)

Tolkien on selles raamatus üpris elurõõmus jutustaja, ikka suhtleb lugejatega ja annab neile lootust, et peale siin esinevaid konflikte ja nende lahendusi ootab tegelasi ees rahupõli – mis siis hilisemas triloogias saab üsna rängalt põrmustatud. Ühesõnaga, tegemist on üsna positiivse noortekaga, mis oma verisemaid külgi hakkab näitama alles siis, kui Smaugiga läheb hapuks ja tahetakse päkapikkude kulda laiali jagada.

Teiselt poolt võib öelda, et autoripoole lugejate nunnutamine ja viitamine eesootavatele sündmustele käib natuke närvidele (kuigi muidugi olen raamatut varem lugenud jne). Kolmandalt poolt lisab selline suhtumine tekstile õdusat vanamoelisust ja eskapismi.

Mis siis seekord “Kääbikus” juhtub? Bilbo tembeldatakse murdvargaks, kes läheb päkapikkudega nende endisse kodupaika röövretkele. Retk Üksildase Mäeni pole üleüldse kergete killast, aga seekord nad tõepoolest jõuavad Smaugi okupeeritud alani. Nii nagu varemgi, Bilbol avanevad iseloomus mitmed uued tahud (või õigemini – pakub laiale maailmale visiooni kääbiklikkusest; perifeeriast tuleb muutus, mis tsentrit muudab?), tänu millele seekord head võidavad... kui ainult Surnumanaja ei looberdaks ikka veel ringi...

Tore meelelahutus, kasvõi nui neljaks.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik
padjaklubi

Kirill Jeskov – Viimane sõrmusekandja (2010)

“Nii et iga soovija võib rahuliku südamega kuulutada selle loo vanadusest ogaraks läinud orki sonimiseks, kellele on kõrges eas pähe tulnud Sõrmuste Sõja finaal ümber teha. Lõppude lõpuks memuaarid selleks välja mõeldud ongi – et veteranid saaksid kõik oma kaotused tagantjärele võitudeks muuta.” (lk 368)

Tõepoolest, raamat avab silmi Tolkieni triloogia suhtes, või siis rikub igaveseks selle sulni maitse – Peter Jackson peaks käesolevast raamatust, teadagi, oma triloogiale järje tegema.

Taas on põnev avastada, et vene autorid kirjutavad... kuidagi ühtmoodi laadna jutustamisega. Ikka üks semutsemine ja seletamine ja avar hing ja ülemused, Saruman ja teised tegelinskid on kui enam või vähem edumeelsed KGB ohvitserid oma jamade ja spioneerimiste ja põhimõtetega. Või noh, õigemini on tekstist tunda üheksakümnendate Venemaa hõngu. Kui Tolkieni tekstide puhul sai lähiminevikuga paralleele tõmmata üsna kunstlikult, siis Jeskovi jutustatu tuletab meelde kõiksugu hiljutisi sündmusi – kasvõi N.Liidu lagunemisest praeguse Iraagi jms sõjani (originaal ilmus teatavasti 1999. aastal), ehk siis kuidas vallutatud maal korda kehtestada ja võimumängud jne, ja noh, eks Keskmaa eri osade inimesed tuleta ikka meelde vennasvabariikide omapärasid.

Raamatu keskel olev Umbari spioonimäng on kuidagi tüütult pikk ja põhjalik, varasem kipub ununema selle tulva alla. Vahel läheb Jeskov hoogu kõrvallugude jutustamisega (nt Randori elulugu lk 293-300, no põnev ja kenasti illustreeriv, aga kas peab nii pikalt jahuma? Või on see Tolkieni jäljendamine?).

Aga, huvitav lugemine, hea kiiksuga tekst.

“Vaat sellisel juuretisel oligi kerkinud kuus sajandit tagasi Barad-dur – alkeemikute ja poeetide, mehhaanikute ja tähetarkade, filosoofide ja arstide imeline linn, Keskmaa ühtse tsivilisatsiooni süda, mis seadis oma panuse ratsionaalsetele teadmistele ega kartnud muistsele maagiale vastu seada oma vaevu verisulis tehnoloogiat. Barad-duri kindluse hiilgav tornitipp sööstis Mordori tasandike kohal peaaegu Orodruini kõrgusele, kui mälestussammas Inimesele – vabale Inimesele, kes viisakalt, kuid kindlalt keeldus Taevaelanike vanemlikust hoolest ja hakkas oma mõistuse järgi elama. See oli väljakutse juhmile agressiivsele Loojangule, kes tappis oma palkidest “lossides” täisid, kuulates skaldide retsitatiivset ulgumist Numenori võrratutest väärtustest, mida polnud kunagi olemas olnud. See oli väljakutseks omaenda tarkuse koormast kurnatud Päevatõusule, kus yin ja yang olid juba ammu teineteise ära õginud, sünnitades üksnes Kolmeteistkümne Kivi Aia peene staatika. See oli väljakutseks veel kellelegi – sest Mordori Akadeemia iroonilised intellektuaalid olid enese teadmata jõudnud juba selle jooneni, mida ületades tõotas nende võimsuse kasv muutuda pöördumatuks – ja juhitamatuks.” (lk 10)

ulmekirjanduse baas

nerdland

avaldatud mõtted
bukahoolik
nuxxbooks

David Colbert – Sõrmuste Isanda võlumaailmad (2003)

Vabandust, aga täiesti suvaline trükis, lihtsalt sattus näppude vahele ja mõtlesin, et ehk miskit huvitavat tuleb välja. Raamat neile, kes filmide põhjal huvitunud sellest teemast natuke rohkem (teada värk, aga filmide pikad versioonid panevad ikka täiega ära kinovariantidele, mille puhul on tõesti kahtlus, kas raamatuid lugemata on võimalik filmidest adekvaatselt aru saada).

Esialgset “Kääbikut” (lk 47-50) oleks huvitav lugeda.
Huvitav, et haldjad on surematud (lk 55-56), triloogiat lugedes seda nagu ei mõistnudki.
Arvasin, et “Kaks kantsi” viitab Rohani ja Sarumani superkindlustele, aga võta näpust (lk 60-61).
Kas Ungoliant polnud mitte Shelobi esivanemaks, ses suhtes natuke raske paralleeli tõmmata (lk 133)?