31 oktoober, 2018

Lavie Tidhar – Widow Maker (The Book of Magic, 2018)


Jätkub eelmises antoloogias tuttavaks saanud Goreli goreseiklused (mehe eesmärgiks on oma müstiline kodumaa leida, aga muidugi ei jõua sellele arvatavalt sammugi lähemale), mis on õige tumedad ja täis üliinimlikku reeturlust. Kui eelmine kord tegutses ta kõrbemaastikul, siis nüüd jäätunud mäestikus, mis on olnud tunnistajaks või õigemini hauaks konkureerivate tsivilisatsioonide hukule.

Oh seda morbiidsust, oh seda iidset hävingut, oh neid inimeste saatanlikkust. Tekst lirtsub kurjusest ja pahaendelisusest – seal on kangelane Gorel oma loomulikus keskkonnas, see on tõeline posttraumaatilise stressi põrgu. Eks ole kasuks seegi, et Gorel pole mingi suvaline rändav palgasõdur, tema nurjatused ja tapatööd on teada kogu sealses maailmas jne.

Mingis mõttes on see tekst sarnane sama antoloogia Parkeri looga – väga palju energiat on läinud löövale butafooriale ja tegelaste loomisele, mille käigus lugu ise on kuidagi vaeslapseks jäänud. Tekst ongi kui episood, mis ehk laiemas kontekstis oleks paremas hoos, praegu aga … suts ja valmis. Meenub hiljuti loetud Eriksoni jutustusekogu, kus kargles häälte polüfoonia; samas ega Gorel pole miski õnnetu Reese.

30 oktoober, 2018

K. J. Parker – The Return of the Pig (The Book of Magic, 2018)


Vägagi parkerlik lugu, millest samas otseselt justkui midagi uut ei lisandu ta maailmadesse. Nagu ikka, on peategelaseks üks ennasttäis, küüniline ja samas ka eneseirooniline õpetlane, kes püüab üheaegselt karjääriredelil ronida kui ka tüütut ametiülesannet täita – milleks on kolgastes võlurivõimetega probleemsete noorukite ühel või teisel viisil maha rahustamine (kas siis Stuudiumisse munsterdamine või … midagi muud).

Seekordsel juhtumil peab ta naasma oma sünnipaika (kus ta pole käinud peale Stuudiumisse minekut), kus ühele eriliselt tigedale võimetele noorukile tuleb aru pähe panna. Samaaegselt kandideerib peategelane ühele nö soojale ametikohale (eluaegne & ei mingit vajadust välitöödeks!) koos kahe ammuse õpingukaaslasega ning karta on, et selle kandideerimise käigus võivad senised sõprussuhted õige okkalisteks muutuda. Ja tõepoolest, töö algul talle ongi seatud üks tobe karulõks, millest pääseda pole just ilmatuma raske, aga sellega kaasneb ka paari kohalike vägimehe hävitamine.

Aga tee viib viimaks ammusesse sünnikülasse, kus oodatakse võlurit hoopis teise ülesande täitmisele: et vaigistada surnust ülestõusnut, kes traditsiooniliselt on võtnud mõne elaja kuju (antud juhul metsseana). Niisugused surnust ülestõusnud on iseloomulik vaid tema sünnikandile ning sellega võitlemine pole tegelikult just tõhus: see pahategija tuleb kinni püüda ja neljaks raiuda, et ta rohkem liikuda ei saaks … kuid see ei tähenda surnusttõusnu lõplikku surma, ta jääb igavesti nendes neljas osas maa alla maetuna „elama“. Ja eks juhtub veel mõndagi.

Parkeri jutuloome puhul oled harjunud, et ta pole puhtalt punktist A punkti B jutustaja ning ta kipub kõiksugu lugusid tegelaste minevikust heietama. Kuid seekordne tekst on kuidagi eriliselt fookusevaba. Muidugi, autor seob erinevad otsad viimaks kokku, aga see mõjub kuidagi … toorelt, jõuga läbi surutult, selles puudub parkerlik teravmeelne elegants. Loodetavasti on see tekst siiski Parkeri jutuloomes erandiks ning niisamuti ei iseloomusta avaloona antoloogia üldist meeleolu.

29 oktoober, 2018

Peeker Vägi - Tõemetseen (2005)


Nagu alljärgnevatest salmidest näha, on ka 21. sajandil karskusliikumine hoogsalt elus. Ja kes tõesti peavad Valkas alkoholi järel käima … võiks leida oma kiires aastas 15 minutit selle kogu lugemiseks, ning seejärel otsustada, kas odav alkohol on tõesti see, mille nimel elada ja vaeva näha. Peeker Vägi tõestab, et kainus on voorus.

Tegemist tundmatu autori luulekoguga (hiljuti lugesin veidi sarnast raamatut). lisaks psühhiaatrilistele nägemustele on oma õrnal moel väljendatud kriitikat Eesti ja Euroopa valitsejate asjus. Aga jah, luulekogu peamine toon on siiski joomise raevukal naeruvääristamisel, ning parema arusaamise nimel on värsitehnika viidud võimalikult algtasemele – et ka vaimust vaeseimad aduks.



Kas paremat saab olla sõpra,
kui laual seisev viinapudel?
Ta Sinu hingepõldu kõplab,
maast taevasse viib viinaredel.

-

Viin laual nagu kaunis neid -
kui annad käe, ta naiseks saad.
Ta isegi ei vihka neid,
kes teda litsiks sõimavad.

-

Kui oled kaotand eluisu,
peas muremõtted löövad tantsu, -
kork viinapudelilt siis kisu,
et muredele panna põntsu.

-

Võid Jumalana tunda ennast
ning mõista elutõdesid,
kui pudelist on saanud vennas
ja pitsides näed õdesid.

-

Miks vaikida kui tummahammas,
kui tõmmatakse perse lohku?
Just viin on lepitusesammas -
ta hõlpsalt heastab ülekohtu.

-

Kel jõulukuine tuisk ei meeldi,
võib talve veeta liivarannal.
Kuid lõunapäiksest etem veelgi
on põhjamaine viinamanna.

-

Vaenlast võib vaid parastada,
sest meil viinaleek ei kustu.
Kes küll julgeks anastada
maad, kus rahvas viinausku?

26 oktoober, 2018

K.J. Parker - The Two of Swords, Volume One (2017)


Esimene osa triloogiast, mis mõjub väga pika sissejuhatusena sellesse õigesse konflikti – ning raamatu lõppedeski pole ma päris kindel, mille üle see suur mäng õieti käib.

Endisest hiiglaslikust impeeriumist on peale lagunemist saanud kolm iseseisvat riiki: Ida ja Lääne riigid ning nende vahel asuv väiksem Belouisa. Ida ja Lääs on aastaid omavahel sõdinud ja tulemuseks on vaid veniv ja kurnav patiseis. Mõlema riigi teenistuses on vennad Senza ja Forza Belot, kes on võitmatud kindralid, mille juhitud väed teevad teiste juhitud armeedele tuule alla, aga omavahelised kokkupõrked lõpevad alati nö viigiga (venna-armastusest hoolimata võib vaid üks vend ellu jääda, eksole). See lõpmatu madistamine on kummagi riigi kassa ja varad enam kui tühjaks tõmmanud, rääkimata laastatud maast ja inimkaotustest, mis igale ründeoperatsioonile järgnevad.

Ja siis on veel see Belouisa, nö fantasy Šveits, mis toetud neutraalsusele ja hambuni relvastatud sõjaväele. Kuid nende kaardimaja lüüakse põhjalikult uppi, kui nende kõrbealadel elutsevad hõimud oma uue prohveti juhtimisel alustavad võidukat marssi üle Belouisa linnade ja vägede. Appi saadetakse mõlema naaberriigi parimad väeosad Belot’ vendade juhtimisel.

Kuid Parker on toonud mängu veel vabamüürliku looži, mis tegutseb endise impeeriumi kõigil aladel ja on pugenud kõiksugu tähtsamatele elualadele, kus nad range distsipliini ja saladuskatte mingit … oma asja ajavad. Sinna ehk ongi maetud selle romaani kurja juur, just nemad tunduvad õhutavat seda kurnamissõda, mille tagajärjel omakorda … kauaplaneeritud käik teha. Romaani müstilisem külg on Tarot-laadsetes käsitsivalmistatud kaardipakkides, millega katsutakse tulevikku või … on neil muu eesmärk.

Tekst on esitatud läbi erinevate tegelaste vaatepunktide, nihkudes ühelt tegelaselt teisele ning avades seda maailma üha laiemas skaalas. Romaani teises pooles hakkavad tegelased oma järgmistes rollides üha enam kokku puutuma, sest noh, vaja ometigi katastroofi poole liikuda: mis riikide puhul väljendub lõputus ja mõttetus verest tühjaks jooksmises. Riikideülene loož aga … ajab enda asja, ning avaneb üha laiahaardelisem organisatsioon.

Ühelt poolt on lugu muidugi fantasy seiklus (mitte et senini midagi otseselt üleloomulikku oleks juhtunud – lihtsalt maailm on selline teistsugune kui hiliskeskaegne Euroopa), teiselt poolt võiks seda pidada patsifistlikuks romaaniks (kangelasteod kui sellised … no milleks, vaid võimulolijate kapriiside rahuldamiseks), kolmandalt poolt see vabamüürlik teema, mis paneb mul veidi kulme kergitama – aga eks näis, mis järgmistes romaanides saab, teatavasti Parker ei taha koonerdada üllatuslike käikudega. Hetkel küll vasikavaimustusest veel ei kilju ega kiida.

Väheke äratundmist tekib ühe tegevuskohaga nimega Merebarton. Ehk siis see koht, kus Parkeri ühes varasemas loos toimus see õnnetu draakonijaht (peaks üle lugema, sealgi oli juttu miskist igikestvast sõjast). Teiste tekstidega suuremaid seoseid ei leidnud (võibolla see helilooja teema?; ei, pole tegelikult suurt midagi ühist), Invincible Sun on kuidagi tagaplaanil.

25 oktoober, 2018

Liu Cixin – Taking Care of God (Invisible Planets, 2017)


Lugu siis neile, kes usuvad, et Maal on tekkinud elu kõrgema jõu juhtimisel. Ja tõepoolest, selles loos sajabki taevast alla kaks miljardit Jumalat, kes omal ajal (3,5 miljardit aastat tagasi) panid Maal elu käima. Nüüd on Jumalate tsivilisatsioon lõplikult hääbumas, ning nad soovivad oma viimaseid päevi (nagu hiljem selgub, õigemini küll aastasadu) veeta Maal.

Jumalad saabuvad siia kahekümne tuhande kosmoselaevaga. Mis võiks mõjuda iseenesest hirmutavalt, aga kui Maale ilmuvad ekslevad vanamehed, suure habemega ja riietunud valgesse toogasse (noh, nagu kujutlused neist olenditest, kes pilvedel jalgu kõlgutavad), siis polegi enam nii kole. Noh, on vähe sellised kahtlased või seniilsed või nii; kui inimkond neid vastu võtaks, pakuks nad tasuks informatsiooni tehnoloogiate kohta, mida nende tsivilisatsioon on kasutanud ja millega nüüd seniilsed vanad ei oska midagi peale hakata (nad ei saa enam kosmoselaevade juhtimisega hakkama, need on juba aastatuhandeid või kauemgi tehisintellekti juhitavad olnud).

Maa valitsused on selle vahetuskaubaga nõus ja Maale sajavad kosmoselaevadest ülejäänud Jumalad, nüüd on Maa elanikkond kahe miljardi Jumala võrra rikkam (kosmoselaevad sõidavad ise asteroidiparve nö parkimisplatsile, et vajadusel Jumalatele järgi sõita). Et sellise ülerahvastatusega toime tulla, paigutatakse iga jumal mõne pere juurde, makstes neile selleks toetusraha (ees ootab ju hea põli, kui Jumalate tehnoloogia tööle saab!). See tekst iseenesest kõnelebki sellest, kuidas Hiina ühes väiksemas külas (sinna paigutati vaid paarsada Jumalat) neljaliikmeline pere ja Jumal hakkama saavad.

See on loo koomilisem osa. Järgneb tragikoomiline osa, kus see inimsoo ja Jumalate taasühinemine … ei kulge üldse inimsoole loodetud suunas. Jumalate tehnoloogia on maalaste teadmistest niivõrd kaugel, et sellega pole midagi peale hakata (õigemini, nendega ei osata midagi teha). Ja Jumalad ise on kõigile koormaks, nad ei ole kuidagi kasulikud – ning kuivõrd nad peaksid veel paarsada aastat elama, siis oleksid nad põlvkondadeks maalastele priikostil. Loo lõpp läheb õige apokalüptiliseks, nimelt paljastab üks Jumal oma uuele perekonnale, mis seal kosmoses õieti toimub ja miks Jumalad õigupoolest Maale pidama jäid.

Et siis jah, kui pea kaks kolmandikku tekstist on „Curse 5.0“ laadis ulmeline jant (jajah, intelligentne disain või mis see tänapäeva uskumus ongi), siis tekst lõppeb õige süsimusta käiguga – kui seda muidugi nii võtta. Muidugi võib siit leida arutlemiseks kõiksugu teooriaid Maa ja inimkonna ja kosmose päritolu ja koostise kohta, aga kuivõrd tõsiselt … eks see ole iga lugeja enda asi. Paistab, et Cixin Liu on päris vaimukas autor.

24 oktoober, 2018

Catherynne M. Valente - One Breath, One Stroke (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)


Tekst meenutab õieti justkui mõne anime käsikirja, kõik see pulbitsev visuaalsus ja narratiivi mängulisus, see Jaapani omailm (kuigi autoriks on muidugi võõramaalane, seega tegemist on Teise nägemusega, millega siis jaapanlased ise ei pruugi suuremat lähedust leida – ehk siis angloameerika nägemus jaapanlikkusest).

Kuigi teksti kunstilised ambitsioonid võisid jääda mulle hämaraks, siis loodud kujutluspiltide maailm on undavalt unenäoline, sürreaalne maalilisus. Lugu on vesi nende veskile, kes usuvad, et meie maailm on vaid osa reaalsusest, mida on võimalik tajuda. Aga nagu öeldud, see on siiski angloameerikalik vaatepunkt jaapanlikkusele (ehk siis eesti keeles kogejana tuleb läbida kaks filtrit, et midagi … olulist mõista?). Seletuskiri kõige nõrgemale.

23 oktoober, 2018

M. Rickert – Holiday (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)


Päris haige meeleoluga lugu. Mees püüab kirjutada oma surnud isa elulugu. Korraga ilmub ta elutuppa aastate eest tapetud kuueaastase tüdruku vaim ja ta püüab selle tüdruku (ja hiljem teiste surnud laste, kes ta majja ilmuvad) heaks midagi teha. Ainult et see läheb väga imelikuks, ning lähikondsed vaatavad väga pika pilguga ta tegemiste peale.

Selliste tekstide lugemine on omamoodi väljakutse – et kas ikka jaksad loo lõppu jõuda, ehk on seal midagi sellist, mis teksti kuidagi … vastuvõetumaks, arusaadavamaks muuta. Aga ei, see lugu läheb pigem kuhugi vaimselt haige inimese (jajah, kõige sellise jäljed võivad asuda lapsepõlves ehk siis see surnud isa värk) maailma, ja see on ebamugavust tekitav.

Eks tuleb muidugi autorit tunnustada, et midagi sellist ebatraditsioonilist ja kontroversiaalset ja häirivat on kirjutanud. Kuid tõepoolest, see tekst end uuesti lugema ei kutsu, kasvõi selleks, et näha, kas äkki mõistsin midagi täiesti mööda.

22 oktoober, 2018

Cixin Liu – Curse 5.0 (The Wandering Earth, 2017)


Kui eelmine tekst tekitas kujutelma postsotsrealistlikust ulmest, siis see tekst on hoopis lahedam ja kõnelda võiks koguni huumorist – muidugi, lõpupoole läheb asi vähe tumedaks. Ehk siis tragikoomika.

Aastal 2009 loob noormehes pettunud neiu arvutiviiruse, mille eesmärk on vaid nakatunud arvuti monitoril kasutajat informeerida, et noormees see-ja-see pole üldsegi tore inimene. Viirus muud ei tee, küll oskab end kõvasti kinni haakuda operatsioonisüsteemiga, et siis sellest lahtisaamiseks tuleks kogu kõvaketas taevasse lasta. Ühesõnaga, arvutiturbefirmadel on lihtsam see ohutu viirus unustada.

Aastad mööduvad, moed muutuvad ja IKT areneb omasoodu. Aastal 2026 toetub kogu maailmakorraldus võrgule ning radikaalsemad kunstnikud teevad omakorda kunstipäraseid viiruseid. Üks neist (kah kelleski pettunu) korjab üles selle netiajaloo prügikasti ununenud viiruse, ning tekib 2.0 versioon: arvutivõrkudes asetsev tehisintellekt saab nüüd ülesandeks seda „noormeest“ füüsiliselt mõjutada (kui ta peaks isesõitvasse autosse sisenema, liiguks see kõrbesse ning laseks seal mehel auto sees surnuks kuivada. Ja edasi sünnivad teiste netikunstnike poolt viirused 3.0 ja 4.0, üha keerulisemate tapmisviisidega (aga see on loojale mõnus väljakutse – näiteks apteegist peaks talle väljastatama surmavat ravimit, mida tuleks juba ravimitehases võltsetiketi nime all toota jne jne jne; ühesõnaga, vägagi täppistapmine).

Kuid veidi varem on tegevusse lisandunud ulmekirjanik nimega Cixin Liu, kes leiab endale fantaasiaautorist ametivenna, kellega otsustatakse kirjutada tohutu mahuga romaaniepopöa. Õhinapõhine aastatepikkune koostöö nõuab neilt kõigest loobumist ja kui viimaks tellisraamatud ilmuvad, ostetakse neid kokku vaid 42 tükki. Aastate eest populaarsed autorid on nüüd korralikult pankrotis ja koos alustatakse kodutuelu – aga pole häda, vahepeal on see muidu provintslik kivisöelinn muutunud Hiina uueks ärikeskuseks (elagu kivisüsi, eksole!) ja kodutud elavad seal kui kuninga kassid. Viirus 4.0 ajal leiavad nad purjuspäi ühe kasutatud süleraali, ning et Liu on ikkagi olnud kõva arvutikäpp, siis hakkavad nad seda viirust edasi modifitseerima – andes viirust haldavale tehisintellektile ülesandeks kogu linna elanikkond hävitada. Tehisintellekt asub tööle ja tulemuseks on üha eskaleeruv massimõrv, mida tehisintellekti juhitud masinad inimeste vastu teevad.

Teksti võlu on selles kerglases toonis, kuidas autor lähituleviku arenguid hiinalikult käsitleb, mille suureks osaks on pea täielikult võrgustunud maailm, kus siis tehisintellekt saaks … õige mitmesuguseid võimalusi pahategudeks (aga mismoodi ja miks mõni asi siiski ei toimi, ei hakka siin spoilerdama). Autori eneseirooniline tulevikuautobiograafia on kah parajalt lõbustav – kuidas kuulus ulmekirjanik koos teise fantasyautoriga muutuvad tulevikuühiskonna paadialusteks (mis pole küll iseenesest hirmus saatus, äkkrikastunud linnavõim hoolitseb muuhulgas ka kõige vaesemate ihalike vajaduste rahuldamise eest jne – rääkimata tuleviku ulmehipsteritest (kes näiteks isesõitvate autode asemel kasutavad hoopis hobuseid), kes fännavad vastukaaluks ümbritsevale võrgumaailmale anti-sci-fi kirjandust, mis tohib ilmuda vaid vanadel trükimasinatel trükituna jms). Ühesõnaga, kokku moodustub igati lõbus tragikoomiline möll koos mikroapokalüptilise hävinguga jne.

Mõlemale tekstile on ühine vast see (no peale selle, et tegu on Hiina-keskse vaatepunktiga – kuigi mõlemas loos viidatakse mõnelgi puhul läänelikule kultuuriklassikale), et tulevik on vägagi progressiusku; asjad arenevad nii heas kui halvas meile tuttavast olevikust lähtudes. Muidugi, senini olen lugenud vaid kolme Liu lugu, seega üldistada oleks vähe ennatlik, või kuidas.

19 oktoober, 2018

Piret Raud – Kataleena isemoodi juuksed (1995)


Päris hirmus on mõelda, kui olekski selline inimene, kellel on päratu juuksepahmakas, kus igal päeval keeks omamoodi elu. No Sammalhabe oleks mulle kuidagi mõistetavam – habe vist pole selline kehaosa, mis ilmtingimata peaks … peaks inimese osa olema. Aga juuksed, kus vahel elab lohe ja vahel öökull ja vahel konnad, vaat see läheb kuhugi horrori kanti.

Tegemist võib olla Piret Raudi esimese kirjandusliku raamatuga, igal juhul on tekst tuntavalt raualik. Kuid illustratsioonid on harjumatult … ilusad, külluslike detailidega; ei mingit õhku, mis muidu Raudi tänapäeva illustratsioonidega raamatuid justkui iseloomustaks.

18 oktoober, 2018

Cixin Liu – With Her Eyes (The Wandering Earth, 2017)


Lähituleviku teemaline lugu. Mees saab loa Maad külastada, aga juhul, kui ta võtab kaasa silmapaari (niisugused erilised prillid), millega kosmoses viibiv teine inimene saaks enamvähem vahetult kogeda Maa olusid. Tema „paariliseks“ osutub kuskil pimedas kokpitis resideeruv noor naine, kes on arvatavalt enam kui tüdinenud oma kitsastest kosmoseoludest.

Vastavalt naise soovile peatub mees kaks päeva ülesharitud endises Taklamakani kõrbes, mis on nüüd värskest rohelusest pakatav noor stepp. Nende silmapaaride abil saab naine pea otsekontakti mehega ning tal palutakse muudkui lilli lähemalt vaadelda või siis pilvi või Kuud – tema soovid muutuvad muidu heasoovlikule mehele enamvähem tüütuks ja kurnavaks (no saja lille pärast maas roomata pole just vaheldusrikas). Lõpuks jätab mees öösel need prillid ühele puuoksale rippuma, niiet otseülekanne jätkub ja keerab ise tagasi magama. Hommikul on prillid kastest hägused ning öö läbi üleval olnud naine kurb, et nii ei saanud ta jumalikku päikesetõusu – mida ta nii ootas – prillide abil läbi elada. Mehel on muidugi kahju, aga nende seanss on läbi ning ta naaseb kosmosejaama tööle.

Siiski jääb see naine mehe mõtetesse kummitama ja otsustab naise üles otsida. Ülemuse abil saabki ta siis saladusele jälile – naine polegi tööl Maad ümbritsevas asteroidivöö mõnes kosmosejaamas sealsel nüristaval töökohal, vaid … Maa sisemusse uurimisreisile suundunud sõidukis. Tegemist on kuuenda ekspeditsiooniga Maa sisemuse uurimiseks ning kogemata kombel on see sattunud Maa südamesse, kust pole enam tagasiteed. Kolmeliikmelisest uurimisrühmast on see naine ainus ellujäänu ning mingit tagasipöördumislootust pole. Ja noh, mees käkkis tema viimase silmside maapinnal olevaga. Kuid naine jätkab muidugi peale sedagi andmete kogumist ja maapinnale saatmist, niikaua kui võimalik. Mitte just kaua.

Et siis niisugune melodramaatiline värk. Maa sisemuse uurimisest nagu polegi varem midagi lugenud (jajah, Jules Verne), ses suhtes huvitav vaatepunkt tulevikuperspektiividele. Aga samas see jutustamisviis on vähe postsotsrealistliku meeleoluga, mistõttu ei saa rääkida just tavaulmest eenduvast tekstist (mille kuradi pärast korraldatakse selline halastusoperatsioon nii käpardlikult?). Kuid eks see ole kogemus hiina ulmest, palju mul sellega ikka kogemust on.

17 oktoober, 2018

Karl Schroeder – Eminence (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Pildikesi lähitulevikust ehk kuidas võidakse luua uusi krüptorahasid ja mil viisil neid turvata. Ja lisaks muidugi kõiksugu virtuaalreaalsuse osa igapäevaelus ja mis kõik veel on inimeste jaoks kasutusel, et elu paremaks muuta (ainult tehisintellekti ei paista piiluvat).

Lugu leiab aset lähituleviku Kanadas, kus põlisrahvas saab tagasi maid ja varasid, mis on ajalooliselt nende hõimualadel olnud (lisaks magusale kinnisvarale saadakse niisiis ka naftavarudest oma osa). Et kõiksugu krüptoraha on niiehknaa pop (veel pole selgunud see üks ja ainus), on põlisrahvadki oma panuse andnud finantssüsteemi uuendamisse, nende valuuta põhineb keskkonna kasutusel ja võrdsusel (ehk siis tõelisel sotsiaalsel kapitalil). (Eks see vähe postkolonialistlik värk ole, kuidas autor Kanada põlisrahvaid ja nende naasmist kujutab.)

Traagika on siis selles, et keegi finantstarkpea on leiutanud viisi, kuidas selle indiaanlaste tagatud virtuaalraha pealt omakorda teenida … ja lasta selle käigus kogu süsteem põhja. Loo peategelane on valgest mehest arvutiguru, kes tunneb süümekaid, et tema osalusel loodud süsteem on vastu taevast lendamas, ning see teeks nii tema kui paljud-paljud teised puupaljaks (noh, omal moel valge mehe süütunne). Kuid ta leiab võimaluse, kuidas seda süsteemi niisuguste rünnakute vastu toestada.

Tekst on paras muusika futuristide ja IKT huviliste kõrvadele; ehk võiks seda nimetada kõvaulmekski. Mõneti veidi naiivne tegelaskäsitlus, samas tulevik on kenasti tuletatud meie praegusest olevikust (oh seda Bitcoini kaevandamist) ning autori nägemuses ei toimu lähiajal miskit üleilmset poliitilist ega majanduslikku kollapsi. Juhhei. Kas see tekst võiks ka viie aasta pärast aktuaalne olla … veidi kahtlen.

16 oktoober, 2018

Max Gladstone – Crispin’s Model (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Horrori kanti liikuv lugu modellist ja tema kunstnikust. Kunstnik nimelt teeb äärmiselt sugestiivseid maale, mida näevad vaid maalide ostjad – mis tekitab küsimusi temale poseerijates, kellele mõjub niisugune lähenemine häirivalt (kunstniku teooria on, et kui võõrad silmad peale omaniku seda näevad, kaotab maal oma mõju). Aga New Yorgi rikkurid ostavad. Loo peategelaseks on näitlejaks ja näitekirjanikuks saamiseks unistavast naisest, kes siis kahekordse tasu eest on nõus kunstnikule poseerima. Töötunnid on äärmiselt väsitavad, lisaks on õhkkond parajalt vaevav – kunstnik on üks paras raidkuju ning sõbralikust suhtlemisest on asi kaugel (vähemalt ta ei ahista naist). Viimaks on maalid valmis ning kunstigaleriis pannakse need müüki. Ka modell näeb vilksamisi … enda kujutist. Maalid müüakse, millele järgneb üleloomulik intsident.

Loo plussiks on eelkõige atmosfääri loomine. Mil viisil modell kunstnikku ja temaga töötamist näeb, kuidas see ta igapäevaellu edasi kandub jne. Tänapäeva New Yorgi kunstielu, rikkurid ja õnneotsijad ja suurlinnamelu. Loo miinuseks on see konflikt ise – et need maalid on … millest ma ei tohi rääkida. Mõnel esoteerilisel meeleolul hakkaks see ehk minu peale tööle, aga praegu paneb rohkem õlgu kehitama. Siiski, seniloetud Gladstone’i lühilugudest vast parim kogemus, seega – progress!

15 oktoober, 2018

Steven Erikson – The First Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2011)

Tegemist siis kogumiku kolmanda looga „The Healthy Dead“ (varem loetud „Blood Follows“ ja „Lees of Laughter’s End“), mis siis jätkab senist nurjatut möllu. Paistab, et peale teist lugu on möödunud mitmeid aastaid täis pahatahtlikke seiklusi ning nüüd on kolmik jõudnud linna juurde, mille valitseja tahab teha oma kodanikele head – mis on paratamatult viinud jõhkrate repressioonideni nendesamade kodanike kallal. Nende laagripaika komberdavad kogemata kaks pühakinvaliidi (inimesed, kes saavad tööd tehes eluohtlikke vigastusi, tehakse pühakuteks – mis on küll õige masendav saatus), kes kogemata pakuvad välja niisuguse heaolu diktaatori kukutamise (pigem küll neilt pigistatakse see palgatöö välja). Bauchelainile valmistab niisugune probleem pigem nalja kui väljakutset, ning kolmekesi nad lasevadki välja põrgu, mis pole just päriselt see, mida linlased ootaksid.

Muidugi, eks linna elukorraldus oli niigi üks paras põrgu, kus jumalakummardamise eesmärgiga tehti igasugu amoraalsustele ja korrarikkumistele järsk ja otsustav lõpp (muuhulgas lihasöömisele – inimesed söögu seeasemel rohtu): mis selles maailmas tähendab muidugi kõiksugu jõletuid jäledusi. Viimaseks piisaks on rahurikkuvate laste (kes siis mängivad või nutavad või kisavad) kokkukorjamine ja templisse viimine, kus nunnad … teevad nendega midagi.

Nagu eelmiste jutustuste puhul, on siingi tegevust edasi antud Reese’i ja kõiksugu kõrvaltegelaste vaatenurga läbi. Ja noh, keegi neist pole positiivne lilleke; peale iidsete deemonite on ka linnavõimu ohvrid niisamuti parajad lontrused.

Kokku moodustub üks nihilistlik, vägivaldne ja mustast maagiast pulbitsev seebiooper, kus tegevusel on taas gaas põhjas ning lugeja võimalused meeleliigutuseks nullitakse igal võimalikul juhul ja otsustavalt. Olekski raske kujutleda, et tekst võiks pikem olla, sellist saatanlikku karusselli ei suudaks pikemalt vastu võtta.

„’I must perforce make the linkage plain, of sufficient simplicity to permit your uneducated mind to grasp all manner of significance. Desire for goodness, Mister Reese, leads to earnestness. Earnestness in turn leads to sanctimonious selfrighteousness, which breeds intolerance, upon which harsh judgement quickly follows, yielding dire punishment, inflicting general terror and paranoia, eventually culminating in revolt, leading to chaos, then dissolution, and thus, the end of civilization.’ He slowly turned, looked down upon Emancipor. ’And we are creatures dependent upon civilization. It is the only environment in which we can thrive.’“ (lk 275)

Eks peale seda kogumikku peaks viimaks Malazani põhiromaanide kallale asuma (siin on varem kirjutatud „Gardens of the Moon“ romaanist). Millegipärast arvan, et need Bauchelaini ja Reese’i lood (tõepoolest, vaikne vares Broach on pigem kõrvaltegelaseks) on olnud Eriksonile pigem lõbusaks meelelahutuseks, võimalus oma maailma kergemalt võtta. Esimene lugu jäi vähe segaseks, aga järgmised kaks on küll igati mõnuga loetavad. Vägisi tahaks selle kogumiku lugusid pidada grimdarkiks (või mis iganes vaste Raul Sulbi grimdarkile pakkuski), ülevust või katarsist leiaks siit vaid nurjatu hingega lugeja. Mis on vahelduseks muidugi samas puhastav kogemus.

13 oktoober, 2018

Richard Brautigan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“. Menu (2010).

See on üks sedaliiki raamatuid, mille suhtes on üksjagu raske kiirelt muljeid jagada. Ometi napp tekst, aga juhtub nii palju. Tükk aega olen mõelnud, et miks "Arbuusisuhkrus" küll nii populaarne on. Nüüd vist tekkis mingi parem aim. Äkki siis jõuan ükskord ka selle lugemiseni...

On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.


Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.


Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.

„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“


Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.

„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)

12 oktoober, 2018

Piret Raud - Kõik minu sugulased (2017)


Raud pakub unistusi suurematele ja väiksematele lugejatele: küll võiks tore olla, kui sul olekski suur ja ühtehoidev pere ja suguvõsa.  Mistõttu näiteks võidki mänguasjade alla mattuda, kuna kõik nad hoolivad sinust. Kas pole kena mõte? Lähedased on küll mitmes mõttes veidrad, kuid nad hoiavad ühte. Isa võib olla koeraga äravahetamiseni sarnane või vennal kasvatatakse rohelist pead; vahet pole, me lendame mesipuu poole.

Autor loob ühtaegu universiaalseid kui isiklikke konflikte (iga peatükk kirjeldabki ühe sugulase näitel sellest). On konfliktid, mis kuuluvad vaid kitsasse ringi (nt tädi, keda keegi ei märka), ja on konflikte, mis puudutavad tervet maailma. No näiteks tüdruk, kes ehitab mänguasjadest torni Kuuni; või kindral ja tema kärbes, kes enesetapumissiooniga lõpetab sõja naabritega; või onu Kaupo, kes suitsetab nii palju, et mõjutab Maa kliimat.

Lood on omavahel õige lõdvalt seotud – need, kes on ühes loos peategelaseks, ei kanna tingimata mõnes teises loos kõrvaltegelasena neid omadusi, mida just dramaatiliselt esitleti. Vast markantseim näide on isa, kellest jutustatakse kahes tekstis – esimeses loos on ta pere koera Pollaga ühte nägu, teises loos kuulab aga nii andunult muusikat, et muust ei hooli. Kuid kummastki ei saa aru, et andunud muusikakuulaja on koeranäoline või siis Pollaga sarnanev isa on ühtlasi niisugune helikoguja. Lood võinuks ehk enam seotud olla, aga noh, ehk see on minu kiiks, kui jutukogul on üks ja sama jutustaja jne.

Seniloetud Raudi pikematest raamatutest jääb see jutukogu ehk kuskile keskele – nii „Natuke napakad lood“ kui „Teistmoodi printsessilood“ pakuvad ehk suuremat mõtteuperpallitamist, samas on see kogumik ehk löövam kui Sandri ja ta ema raamat. Ehk ei peaks ka mitmes loos leidma rõhutamist, kui kasulik ja tore on raamatute lugemine – muidugi, eks kordamine ole tarkuse ema jms.



11 oktoober, 2018

Lew R. Berg „Reekviem Galateiale“. Fantaasia (2004); Adena Sepp „Elu pöördelised hetked“. Ersen (2017).

Olen ise nii rahul, et taipasin neid kahte raamatut kordamööda lugeda. Et sups, kosmoseseiklus, siis jälle seebikas, tagasi machomäruli juurde ja no vahepeal pisut seebikat. Üsna sirgjoonelised ja žanripuhtad mõlemad. Mõnes mõttes nagu vastandid, aga teisalt hoopis üsna palju sarnast.

***

„Reekviem Galateale“

„Samal hetkel, kui maastikumasin tema eest kõrvale libises, avas Mally tule. Külmalt, eriliste tunneteta, tühjendas ta terve padruni magasini troppis lähemale tormavate vaenlaste pihta ning viskus siis maantekraavi. Mudane seisev vesi lõi ta pea kohal kokku, kuid juba oli Mally püsti tõusnud ja vahetas laskeseadmel palavikulise kiirusega pideme, et ka see samas suunas tühjendada. siis veel üks. Kui viimane salv oli tühjaks tulistatud, saatis Mally teele veel terve seeria kiirgusimpulsse, viskas siis kasutuks muutunud relva käest ning hiivas end rinnuli kraavipervele, et paremini näha, mis oli teisel pool maanteed toimunud.“

Mäletan, et lugesin kunagi samalt autorilt raamatut „Tants tulle“ ning ägasin ja oigasin, et milline kohutav klišee – loeks nagu mõnd meerika actionsarjade üldistavat kokkuvõtet või midagi. Teate küll, nii halb, et peaaegu hea juba.

Ei teagi siis nüüd, et kas oli siis asi ikkagi žanris või ei tahaks ma toda raamatut ka tänapäeval teist korda lugeda. „Reekviem Galateiale“ läks igatahes märksa libedamalt. Huvitav on, et raamatu taga nimetatakse avalugu isegi eesti ulmelugude paremiku hulka, aga mina jälle pettusin lõpus tugevalt. Et olgu pealegi, kosmose ja rahvapärimuse segamine on naiss küll, aga lõpuks ootasin selle miksimise tulemusena mingit üllatavat ja uudset lahendust. Noh, vast minu viga, et ootasin.

Igal juhul on kõik lood ühtlaselt taheda ülesehituse ja tempoga. Läksid libedalt alla nagu marineeritud puravik. Või milline see neist sissetehtud seentest kõige tatisem ongi... vekitud pilvik? ’Demilitariseeritud tsoon’ annab kena klassikalise üleolekutunde, kus pahapepu tegelane (olgu ta siis Poirot, MacGyver, Old Shatterhand või kestahes) longib niisama ringi ja siis juhuslikult sinnakanti sekendama sattunud pahalased saavad halva üllatuse osaliseks. Ei puudu ka peotäis eri vanuses daamikesi hädas, kelle aitamine täpsemalt defineerimata aukoodeksi järgi paratamatu on.

’Petukaup’ viib salakaubitseja, kes otseloomulikult on jällegi endine suur pahapepu ja endale veel ka ühe eksootilisest pahapepust kaaslase leiab, ühele obskuursele planeedile valgustkartvat äri ajama, mis otseloomulikult vussi kisub. Ega’s midagi, jällegi saab võitu aukoodeks, mis nagu oleks pisut suva ja siis ei oleks, kah ... no igal juhul peab näitama, kes siin boss on. Pahadega läheb nii nagu läheb...

’Reekviem „Galateiale“’ peategelane on muidugi jällegi ... pahapepu. Üritab teine kenasti ontlikku ametit pidada, aga no maailmas kipub ühtelugu miskit viltu minema ja ega’s ebaõiglus väärib korrigeerimist, kaunid daamid (kel hea maitse ning oskus õigel ajal õiges kohas olla) võiks ära päästa ning ellujäämine juba niikuinii.

Sügavama psühholoogia pärast muretsema ei pea, ning kuigi iga loo puhul on ehk mõni konarlik usutavuse koht, siis saab sellest üle näiteks lausega ’laeva päästmiseks ei olnud enam mingit võimalust’ ja nii on, ei pea pikalt seletama, et kuidas ja miks seda võimalust ei ole. Või siis veretilkadele mõeldes – miks näiteks kolmekuune tegevusetus pole piisav põhjus kapteni ametist kõrvaldamiseks? Noh, pole, kes seda koodeksit ikka teab kui mitte tegelased ise. Aga kui selle tutvustuse algusse tagasi pöörduda, siis võime näha ka stiilipuhast vastaste käitumist – sõdurid, kes alguses said hinnangu kui ootamatult head professionaalid, kelle vastu peategelase ainus eelis on parem orienteerumine ja liikumisoskus maastikul, tormavad otseloomulikult troppis peale, sest kuidas muidu nende suunas efektselt pidemeid tühjendada... eksole. (Aga nõnda, nagu seebikakangelanna võime ilma varvastki liigutamata ka inimtühjas paigas keskmisest kenamaid mehi ligi tõmmata, ei või ka siin vastaste juhmuse üle kurta – tegemist igati žanrikohase võttega...)

Tegutsevad tegelased on loomulikud keskmisest turskemad mehed, atraktiivsus pole point. Naistegelased üldjuhul nõrgukesed, seda kas nad on atraktiivsed või mitte, saab lugeja ka üldjuhul teada.

***

„Elu pöördelised hetked“

„Sinuga ei kavatsenud ma seda mitte mingil juhul teha, olgugi et oleksin võinud oletada, et kuna olete Kristiinaga sõbrannad, võiksid sa olla samasugune. Sa meeldisid mulle väga ja ma oleksin soovinud eelnevalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, kuid nähes sind äkki saunas enda ees kogu ehedas ilus, kaotasin lihtsalt aru ja juhtuski see, mis juhtus. See, et sa osutuksid süütuks, vallutas mind nii, et ma tõotasin samas endale, et kui see türduk mind ikka jaksab ära oodata, võtan ta endale naiseks, kuid enne tuleb kool ära lõpetada ja leida kindel töökoht.“

Siin on meil tegemist jälle kena klassikalise ja stiilipuhta seebikaga. Süütu tütarlaps metsatalus, tuleb üks mees ja siis teine, tulevad ja lähevad, vanakesi ei taha ka kurvastada ning saunake on hea koht, kus ehal käia. Kenasti asjakohaselt ei tee ka Sepp mingit pikka juttu kõrvaliste teemadega – kõike muud on täpselt nii palju, kui Miia armuelu puudutavate rohkem ja vähem traagiliste keerdkäikude tutvustamiseks vaja. Kes Saarema eluolu, looduse ja inimtüüpidega lähemalt tutvuda tahab, peab siiski mujale otsima minema. Poemüüjast Miia võiks põhimõtteliselt ükskõik millises Eestimaa külas oma printsi oodata. Süžee on nii põgusa raamatu kohta parajalt tihe, teemaks mahub lisaks armastuse hädadele ka sõbrannatamine ja kolmnurgatamine jms. Halvad naistegelased on muidugi pigem ‘ülemukitud mõttetud tibid’, noh, mitte nüüd täiesti mustvalgelt aga siiski ja peategelane peab end hirmus tavaliseks, aga nagu möödaminnes selgub, et kui ta vaid saunalinal langeda laseb ... ja silmad on ka kenasti suured (ja nagunii hirmus tundelised).

Kui militaarulme puhul ei ole nt posttraumaatiline stress või üldse mingi üleliigne tundlemine teema, siis ühe korraliku seebika puhul ikka vastupidi – emotsionaalne pinge toob kohe kaasa reaalsed füüsilised tagajärjed. Mõnel korral tahaks küsida, et kas Eesti külades arstiabi ikka tõesti raske leida, et Miia oma rasestumisvastaseid vahendeid meditsiiniõest tädi kaudu hankima peab? Aga no see selleks. Miia pole iseenesest ju üldse halb rollimudel, oskab õigetel hetkedel enda eest seista küll, prints pole mitte päästerõngas vaid … oluline edasiminek elukvaliteedis, ehk.  Omamoodi nauditav on tegelaste kõnepruuk. No nad räägivad täiega nagu seebikakangelased. 

Et siis seegi lugu lippab nagu lepase reega ja läheb alla nagu magus limonaad laste sünnipäevapeol. Või midagi. Ja lõpus on loomulikult pulmad. Kui nii võtta, siis võiks ju ka ’Reekviem „Galateale“’ lõpus pulmad olla. Eeltingimused on päris hästi täidetud.

Meestegelaste kohta saame seda ka teada, et kas nad ikka on kenad või mitte. Kui õigesti mäletan, siis enamikel olid musklid ikka ka. Aga muidugi lahingus treenitud gorilladest eksmilitaare Saaremaa kandis eriti ei liigu. Naistegelased on kõik pigem kenapoolsed, kusjuures vihjamisi on löövaimaks relvaks ikkagi loomulik ilu.

Kameron Hurley - The Fisherman and the Pig (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Lugu räägib sea ja mehe sõprusest. Läks vanamees elama uude külasse, nägi siga tapamajast pagemas ning ostis selle lihunikult endale. Ja lasi vabaks. Noor notsu jäi mehe juurde, käis temaga kalal ja oli muidu üksindust otsivale vanamehele vahvaks kaaslaseks.

Mees otsis üksindust seetõttu, et ta oli tagaotsitav. Tagaotsitav oli ta seetõttu, et ta oli olnud eksperimentaalsõdur, kellesarnased olid nüüdseks enamvähem hävitatud. Eksperimentaalsus seisnes selles, et tal oli võimalik surmahetkel … mõne lähedalasuva värskelt surnuga keha ära vahetada, ning nii uuesti ellu ärgata ja edasi võidelda (sellest ka siis nimetus „body mercenary“ või sõimusõnana „corpse mercenary“). Väga tülikas võime, nagu sajandite eest avastati.

Loo traagika siis selles, et ta peab taaskord kehasid vahetama ja küsimus tekib, kas siga oma vana sõpra uues kehas ära tunneb. Rõhk on sõnal „traagika“, eksole.

Tekst on tuntavalt ulmeline – seal planeedil on näiteks kaks päikest ja muidu ajamõõde ja kõiksugu tehnikasaavutused –, aga samas on tuntav rõhk ka igavikulisel läheduse teemal. Loo peategelane on positiivne vaid seetõttu, et ta loo toimumise hetkel pole miski surematu tapamasin (noh, ei hakka spoilerdama), vaid otsib endale paratamatult ajutist rahu (sest ta on tagaotsitav, eksole). Kasvõi seaga. Või noh, eks küsimus seegi, et kas sellisel disainitud monstrumil võivad olla tunded ja inimõigused. Mingil moel sentimentaalse tooniga tekst (ikkagi sõprus!), aga siiski huviga loetav.

10 oktoober, 2018

Steven Erikson - The Lees of Laughter's End (The First Collected Tales of Bauchelain and Korbal Broach, 2011)


Kogumiku järgmine lugu on siis sellest, kuidas raamatu kolm peategelast põgenevad või lahkusid eelmise loo tegevuskohast, kasutades selleks Reese’i leitud laevaküüti. Kuid see laev … poleks olnud tavainimesele just mõistlik valik.

Nimelt on see röövitud seiklejate kamba poolt ning lastiks on midagi … eriliselt võigast. Kuid nagu reisi algul teener Reese’le selgub, on Korbal Broachi kaasavõetud kastis samuti midagi … eriliselt jälki. Taga hullemaks, laeva mees- ja naiskond saab aimu teenri õnnetust taustast (iga laev, millega ta sõitnud on, upub) ning kõigi nende võigaste jõudude (oma osa on surnuaia naeladelgi!) tekitab laevas vägagi painajaliku meeleolu. Mitte et see Bauchelaini ja Korbal Broachi karvavõrdki häiriks, neil on … omad asjad ajada (mis ajab röövlitest meeskonda veel enam närvi).

Aga jah, põrgu puhkeb ja kõiksugu masendavad rüvedad olevused asuvad mees- ja naiskonda söögi tarbeks hävitama – seda siis Korbal Broachi pettumuseks, kes lootis sadamasse jõudes ise mees- ja naiskonna maha nottida. Eks siis peavad nemadki tegevusse astuma – mis äratab laevnikes järgmise õuduselamuse.

Tekst on actionist pungil, kui midagi hakkab liikuma, ega siis peatumist pole. Kõiksugu jõhkrusi ilmestab autor igati musta huumoriga ja veidrate tegelastega, seega selline … grimdark värk või? (Huvitav, kas Malazani romaanid samuti särtsuvad tumehuumorist?) Eks veidi harjumatu on, et Bauchelain ja Korbal Broach on niivõrd … nihilistlikud kangelased. Poos või midagi? Igal juhul võiks sellest möllust päris hea filmi saada.

„A sharp noh. ’It is never advisable to loose the spirits of the dead, to wrest them from their places of rest.’
’It’s kind of comforting to think that there are such things as places of rest, Master.’
’Oh, I apologize, Mister Reese. Such places do not exist, not even for the dead. I was being lazy in my use of cliché. Rather, to be correct, their places of etenal imprisonment.’
’Oh.’
’Naturally, spirits delight in unexpected freedom, and are quick to imagine outrageous possibilities and opportunities, most of which are sadly false, little more than delusions.’ He walked over to his sword and slid the dark-bladed weapon from its scabbard. ’This is what makes certain mortals so … useful. Korbal Broach well comprehends such rogue spirits.’ (lk 152-153)


ulmekirjanduse baas 

09 oktoober, 2018

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.

Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).


On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.
Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***
„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“

08 oktoober, 2018

Steven Erikson - Blood Follows (The First Collected Tales of Bauchelain and Korbal Broach, 2011)


Teine tutvus Malazani maailmaga (kuigi siin blogis on teised kirjutajad läbi hekseldanud kõik Malazani põhiromaanid – näiteks üks ja teine tõlgendus romaanist „The Crippled God“), siingi siis möllab kõiksugu tume maagia ja nekromantia. Miskis linnas möllab öösiti miski tapja, kelle eesmärgiks näib ohvritelt elundeid röövida. Ja nii kümme päeva järjest, mistõttu paljunäinud linlastes on puhkenud paanika ning pimeduse saabudes poetakse kodudesse peitu. Linna vahimehed ning kõiksugu palgamõrvarid ja muidu kangelased jahivad seda hirmsat mõrtsukat, ent edu puudub. Üks kuninglik võlur annab vihje, et tegemist on sedavõrd tumeda maagiaga, mille oskajaid selle linna arvukate võlurite hulgast ei leidu.

Aga linnas on peatumas kaks kahtlast välismaalast, kes peatuvad kohalikus võõrastemajas ja elavad seal väga kahtlaselt. Vahtkond asub neid nüüd lähemalt uurima. Loo üheks peategelaseks on kohalik ebaõnnesõdur Emancipator Reese, kelle need välismaalased palkavad endile teenriks. Reese näeb pakutus head võimalust kõva raha teenida ning vinguvast naisest ja tüütutest lastest eemale saada, ainult et … need turistid on neetult veidrad ja hirmuäratavad, kuid peale lepingu sõlmimist pääsu neist enam pole. Vahtkonna üllatuseks on tapmistega seotud ka üks kuningapere võsu, kel on õige perverssed tahtmised.

Et noh, mõtled „Erikson“ ja kujutled midagi ülimalt tinast ja sünget ja elavat. Tegelikult on see jutustus õige lõdva käega kirjutatud, palju lühikesi peatükke ja erinevaid vaatepunkte, tekstil on tuline jutt taga. Eks Malazani ekspertidel on aimu rõhkudest ja taustast; minu jaoks on see parajalt mõõga-ja-maagia masti tekst, mis kõiksugu tumedusest läbi ligunenud.



05 oktoober, 2018

Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)


Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)



päevaleht

04 oktoober, 2018

Brandon Sanderson: Tulekahi

On tava, et esimene raamat seeriast on kõige parem ja järjed käivad alla.
Olgu, see on üpris aegunud, tänapäeval on palju ühtlaselt halvasti kirjutatud sarju, aga kui esimene raamat on hea, kardan ikkagi halvimat.
Noh, "Tulekahi" on PAREM kui "Terassüda" (elik seeria esimene osa) ja arvestades, et "Terassüda" oli hea, kompetentse peategelasega, põnev ning hästi teostatud, on see väga hästi öeldud juba.

Aga "Tulekahi" on lisaks hoogsusele, ootamatule pöördele (tegelikult oli neid isegi mitu) ning kaasaelatavusele samm edasi vaikselt taustal toimuva filosoofilise mõtiskluse suunas.
Raamatu iva võetakse kokku juba leheküljel 39. 
"See pole plaan," ütles Prof. "Need on hormoonid."

Ja edasine on korraga põnev, loogiline ja hoogne, sittade (meelega) metafooridega pikitud ja häid ükslauseid (one-liner) täis,  ent taustal käib kogu aeg arutlus teemal, kas hormoonid on päris, kas tunded on päris, kas tundmine määrab midagi väga olulist inimestes. Kas? Kuidas? Miks?

Seda on hea jälgida ning kuna antakse ainult piiratud vastused, mitte Vastus Kõigele, Nii On, tundub realistlik ja mõnus oli lugeda.
Paar ootamatut pööret, mõni neist ennustatav, mõni päriselt ootamatu, head sisekonfliktid, mõnus lugemine. Supervõimed kui needus? Jah, omamoodi ongi ju.


Ainult seda ma ei taibanud enne kui üsna lõpus, et Newton oli mees.
Ma kujutasin kogu aeg naist ette.

Loteriis varem

03 oktoober, 2018

JY Yang – Tiger Baby (The Apex Book of World SF 4, 2015)


Üsna suvaline lugu noorest naisest, kes lapsest saati unistab (või tunneb tungi) olemast tiiger. Näeb ikka unes, kuidas ta tiigrina metsas luusib ja mis kõik veel. Aga noh, reaalsuses on ta nö vanatüdrukust raamatupidaja, kes elab koos vanematega ja toidab ümbruskonna kodutuid kasse. Kes küll tema kujutlustes kohtlevad seda tiigri aastal sündinud naist kui kaslaste kuningannat.

Siis ta aga vallandatakse kulude kokkuhoiu ettekäändel. Naise iha tiigristuda üha süveneb. Aga läheb nagu läheb.

Et, jah. Kena tekstike, mis võiks anda mõnes kirjandusväljaandes kena esmamulje mõnest tundmatust autorist, aga mille tekstiline väärtus on pahatihti üsna unustamisväärt. Nagu ka käesoleva teksti puhul. Muidugi võiks mõelda, et kõik need aasiapärased allusioonid jäid tabamata jne, aga mu meelest on tõesti tegu ühe üsna suvalise looga. Vähemalt esmatutvus Yang lühiproosaga oli vähe asjalikum.

02 oktoober, 2018

Ryan Row - Whatever Knight Comes (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)


Tegu siis Sisyphose müüdi interpreteeringuga kõrgfantasy võtmes. Peategelane on nimelt neetud mõõgakangelane, kes röövib neitseid, hoiab neid oma lossis vangistuses, kuni siis viimaks mõni rüütel või seikleja või sõjasalk tuleb ning dramaatilise võitluse käigus peategelase maha lööb.

Ja et siis leiaks mõne aja pärast mees end uuesti elusana, taas järgmise röövitud neitsiga üheskoos lossis (tingimata ütleb ta kumedalt naisele, et see hakkab teda viimaks armastama – kuid selline ongi vängeim vägivald, mida ta naiste kallal teostab). Niisamuti ta iga kord armub röövitusse, mille lõppvaatuseks on siis dramaatilise päästeoperatsiooni käigus hukkumine. Asjale lisab vürtsi seegi, et mees on tegelikult maailma parim mõõgakäsitleja, seda suurem siis … päästja kangelastegu.

Aga seekord siis niisugune probleem, et kui ta öösel neitsi majja tungib, siis see ootabki, et ta kodust minema saaks, kuna ta isa … on väga vastik mees. Neiu armubki sellesse pimeduse rüütlisse ja hakkab tema käe all mõõgavõitlust õppima, ning lubab igavesti tema kõrvale jääda. Peategelane ei taha uskuda niisugusse õnne, temal on ta needus. Aasta pärast ilmubki lossi müüride taha neiu ametlik peigmees koos preestri ja nõiaga.

Loo kaasaegsem osa saabub lõpus, kui see neiu uurib, miks mees needusele vastu ei hakka, miks ta lasebki naisi tagasi viia neisse oludesse, nende türannide kätte, kus nad viimaks lähisuhtevägivalla tagajärjel sandistuvad või hukkuvad. Aga nojah, ei hakka loo puänti avalikustama.

Millegipärast arvasin enne lugema hakkamist, et tegemist on mõne lõbusa looga, raamatut lapates jäid silma miskid klišeelikud laused ja „küllap seal siis lahendatakse mõnel humoorikal moel“. Aga võta näpust, on hoopis sünge ja kibe ning see lõpu paatos on omal moel mõtlema panev. Kuid eks niisugune see Sisyphose karistuse traagika olegi.