Rosa Liksom “Koloneliproua”. Koolibri (2018), tlk Kadri Jaanits

Siin on üheskoos kohe päris mitu sümpaatset lähenemist. Esiteks võib selle lisada naistegelaste poolt läbi eriomase keele ja maailmanägemuse jutustatud elulugude ritta, kuhu võiks panna ka Jeanette Wintersoni „Tuletornipidamise“ ja Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide” jt. Teiseks, mis on seotud ka esimesega, on see, kuidas Koloneliproua räägib oma lugu nõnda, kuidas asjad olid – kõik juhtunu on osa tema isiklikust reaalsusest ja minevikust, mida ei pea häbenema ega haletsema, aga mida ei tohi ka maha vaikida, sest see tähendaks salata ka osakest enesest. Tihti on kombeks kasutada selliseid väljendeid nagu „katkised lapsed“ vms ja ma olen ikka mõelnud, et selles on midagi häirivat, sest juba kogetud ja elatud elu ei saa ju enam ümber vahetada või uuesti elada, selles mõttes mulle meeldib Koloneliproua julgus ja iseenesestmõistetavus oma loo jutustamisel – ta on minevikus sees täie rinnaga, tagasivaade ei salga nooremat iseennast maha taandades teda pelgalt õnnetuks ohvriks vms, Koloneliproua elu on tema enda oma ja kui keegi peaks tahtma selle kõige peale kuhugi kleepida silti „katkine“ siis tunduks see nii kohatu ja pisendav.

Kolmandaks on see, mis on jällegi ka seotud teisega, et Koloneliproua ei ole ka oma poliitilistelt vaadetelt tagasiulatuvalt tsenseeritud, meile antakse täies ereduses ja usus edasi Soome natsionalistide saksavaimustust, tõsimeelne ja elev „Mein Kampfi“ lugemine, saunaskäik Himmleriga ja nii edasi. Kas pole nii, et tagantjärele üritatakse ka ajalugu ikka must-valgemalt vaadata, et oleks selge, kelle juurde ajalooõpikus õudusvärinad lisada ja kellele püstitada ausambaid ja kui kellelegi ausammas juba püstitatud on, siis peab ta tagasivaates peaaegu selgeltnägijalikult „õigel“ poolel olnud olema jms. Kuid Koloneliproua loost aimdub vastust sellele küsimusele, et kuidas siis ikka keegi üldse võis tõsiselt natsimeelne olla (ja kuidas siiani võidakse). Ning loomulikult on vastuvaidlematut irooniatki sees, sest öeldakse vanemale õele Rebekkalegi selgelt ära, et essesslase abikaasaks pole tal lootustki pääseda, brünett ja alla 160 cm pikk nagu ta on. Lisaks sellele muidugi veel kurb tõsiasi, et rangelt võttes oleks võidu korral kaugem plaan ka kogu Soome rahvas ahju ajada, kahju küll, sest nii kenasti on koostööd tehtud, aga mis parata kui õiget rassipuhtust pole ...

Neljandaks, mis tegelikult esiteks juba ka mainitud, aga ikkagi – valik kirjutada terve jutustus murdes, anda Koloneliprouale lisaks enda isikupärasele maailmanägemusele ka pisut erinev keel, mis ühekorraga toob pildile vähemust ja samas loob kerge distantsi, mis muudab hõlpsamaks kõikvõimalike koletuste lugemise ja samas lähendab ka Koloneliprouat inimesena, sest kas pole nii, et meil on vahel hõlpsam mõista meist pisut kaugelseisvama inimese erisust kui lähedalseisvama omi, keda me ikka rohkem enda mõõdupuuga paika panema kipume?

Viiendaks on ehk loodus. Nii looduskirjeldused siin raamatus, kui läbipõimitus kõige juhtunuga. Miski ei ole must-valge, koloneliga koos veedavad nad rabades ja metsades kõigest hoolimata hulganisti hunnituid hetki.

Kuuendaks võiks veel mainida kirjutamist, mis samuti tihedalt kõigesse põimub, olles see, mis Koloneliprouale ka kõige lõpuks alles jääb – ega asjata ei keelanud kolonel tal omal ajal sellega jätkamast, sest naise liigne iseseisvus poleks tema plaanidega ju passinud.

Seitsmendaks, nii möödaminnes on mainitud ka seda, et Kolmas Riik ei tõotanud ju tegelikult lisaks Soomlastele musta tuleviku plaanimist erilist õnne ka saksa naisele, kel sõja-ajalgi käed jalad tööd täis.

Kaheksandaks muidugi hunnik Soome ajalugu maailmasõdade perioodist ja pärast sedagi. Küllap oleks Eestigagi võrreldes ja ka teiste ajalooperioodidega võrreldes siin üksjagu äratundmisi, kasvõi see, kuidas tähtsate meeste tagantjärelevaates patud ära unustatakse, et elu ja poliitikaga edasi minna, ning rääkimata sellest, kuidas olid alailma venelase ja sakslase vahel, kommunismi, fašismi ja demokraatia vahel ning oli vaja ikka kellegagi mesti heita, et kellelegi teisele vastu saada jms. Kõik need nimed ja üksikasjad mulle kui ajaloovõhikule muidugi meelde ei jäänud, aga natuke üldist teadlikkust ikka.

Ütleks, et päris meisterlik teos ja arvan, et ka tõlkija on teenitult tunnustust väärt leidmaks täpselt parjal määral eesti murdesuppi, et säiliks keelepruugist tulenev distants ja jutustaja omailmsus, ent samas oleks kõik loetav. Nii üht kui teist sõna, nagu kaarel ehk rabamurakas, pidin ka sõnastikust otsima. Kuigi, eks selle murdekeele tõlkimisega ole alati rist ja viletsus ka, eesti keeli võib jääda ka lihtsalt kõlama nagu harimata inimese kõnepruuk, aga mis paremat vastet sa siis Lapi keele, mis on ikkagi ühe piirkonna identiteedi ja ka sellevastase diskrimineerimise märkija. Eesti murdekeeltega on küll ka ajalooliselt see diskrimineerimine, et kirjakeel võrdub haritud ja murdekeel tähistab harimatust... Aga eks tõlke puhul piisab ehk ka, kui võtta teadmiseks, et tõlkes tähistab see originaali Lapi murret ja nõnda tähenduslikkus ikka Soome konteksti paigutada.

 Oli imeilus karge Lapimaa öö ja me lasksime ulljulgeste koskedest ikka üles ja alla. Mina kiljusin kärestikukohtade pial, aga usaldasin Koloneli täielisesti, sest tiadsin, et ta oskab ohtlikest kohtadest ja suurtest kividest eemale oida. Nii me kihutasime mitu tundi järjepanu. Ma nägin ku näljane kull katsus kosest kala püida. Lõi oma kõverad küünised suurele purikale turja, aga kala vedas ta kose voogudesse, kuhu lind uppus. Iljemini, lõuna paiku, leidsime jõe alamjooksult kena kärestiku. Juhtisime süsta sial kaldale, läksime maale ja ma tundsin, kuda märjad lehed rannajoonel olid meite sammude all vait. Lõime laagri püsti, ehitasime laavu ja süütasime lõkke. Kolonel püüdis paljaste kätega kaldaveest suure forellipurika ja me küpsetasime ta tulepaistel ära. (44)

Ku Kolonel mulle oma mängudega aiget tegi või mu jalge alla trampis, tundsin end Lapimaa kõikse armetuma inimeseloomana ja terve maailm näis pime ja sünge. Tuli sedagi ette, et ku ma olin õige ias tujus ja õnnelik, tegi Kolonel kõik, et mul naeratus näolt pühkida ja mind ahastusse viia. Ja siis akkas jälle lohutama ja ajas mu naerma.

Ma olin täielises paradiisis. Säherdust õnne saavad kogeda vaid vähesed naised maa pial. Taeva kohta mai oska ütelda. Ma ootasin, millal Kolonel mind kosib, aga seda ei juhtund. Küsisin siis ühel ellemal etkel, et millal me abiellu astume.

Selle pieale ütles Kolonel õrnaste, et meitel pole kiiret kuhugist. (48)

Rovaniemis võis pia iga päev kaeda uhkeid paraade ja möödamarsse. Paraadi lõpuks lasid sakslased  õhku uskumatul ulgal värvilisi õhupalle ja alevi jõmpsikud lidusid neid püidma. Sakslased võlusid ära kõigi väikesed, süütud ja puhtad südamed.

Fritz, kena Saksa veebel, põllumajanduskooli õpetaja Baierist, pidas Rovaniemi turuplatsi ääres kantiini ja Rebekka oli tema uultest sisse võetud, set need olla nii meelelised. Tal olid krvad rohelised silmad ja rõõmus nägu. Rebekka oleks mõistagi taht temaga abielluda ja ära Saksamaale kolida ku sõda läbi saab, aga see pold võimalik. Fritz oli öeld, et esseslase naine piab olema eledate juustega ja vähemalt sada kuuskümmend sentimeetrit pikk. Rebekka oli pruuni piaga ja kaks sentimeetrit lühem. (85)

Laura Lindstedt „Minu sõber Natalia“, (Rahva Raamat, 2021)

Peategelane on psühholoog, kes praktiseerib omalaadset kihitusteraapiat, mis näib olevat segu psühhoanalüüsist ja loovkirjutamisest. Tema kliendiks on Natalia, värvikas ja intelligentne naine, kes on kaugel vagurast enese psühholoogi kätte andmisest, vaid toob teraapiaruumi kaasa omi tingimusi, näib end kohati väljendavat mõistulugude ja vihjete kaudu ning kui ta on parajasti enda arvates öelnud kõik, mis öelda on või peab küsimust rumalaks, siis ei saa miski vägi teda enam suud lahti tegema panna, ja loomulikult ei jäta Natalia kompamata psühholoogi kabinetis lubatu ja mittelubatu piire.

Küsimuse all on seksuaalsus. Natalia nimelt lakkamatu seksist mõtlemise all, mis muudab muule keskendumise raskeks. Koos asutakse erinevaid märksõnu hõlmavate loovkirjutusülesannetega asja tuumani liikuma, kuigi Natalia osas ei või kunagi päris kindel olla, kas kirjutatu ikka on faktiline tõde. Lisaks ripub kabineti seinal salapärane maal „Suukõrv“, millega Natalial on isiklik side ja nõnda võib kahtlustada, et ka temapoolne psühholoogi valik pole just päris juhuslik.

Teraapiasessioonide ja kirjutusharjutuste käigus mainitakse nii üht koma teist feministliku, filosoofilise, seksuaalsuse klassika vallast, näiteks Simone de Beauvoiri ja Jean-Paul Sartre väljaütlemisi ning omavahelist suhet, „Trammi nimega Iha“, „Vagiina monoloogid“ jt, ja no psühhoanalüüsi ma juba mainisin. Lindstedt ei ole siinkohal ka ülearu krüptiline – naise seksuaalsust puudutava lisalugemise loetelu on esitatud lõpus pealkirja „Natalia raamaturiiul“ all. See muidugi ei tähenda, et „Minu sõber Natalia“ poleks siiski ihult ja hingelt ilukirjanduslik teos hoolimata Natalia raamaturiiuli teostel põhinevast osavast tähenduste, sümbolite, elementide põimingust. Ilukirjanduslikkust tõestab ju omamoodi sümboolselt ka kogu kihitusteraapia loovkirjutuslik tuum – selle kirjeldusest tekib tunne, nagu autor ühtlasi kirjeldaks ka midagi oma vahetust kogemusest kirjutusprotsessiga, justnimelt selles aspektis, kuidas loovkirjutuses kerkivad kirjutaja sisemusest pinnale asjad, millest tal enesel varem aimugi polnud. Eraldi tähelepanu on ka keelel – erinevate nimede ja sõnade etümoloogial ning tähenduslikkusel.

Kindlasti ei saa jätta tõmbamast paralleeli Eia Uusi „Tüdrukusega“, just selles mõttes, et on kaks naist (lisan siia nüüd hilisema tähelepaneku, et terapeudi sugu pole õigupoolest kusagil määratletud, seega pole ei see, ega ka see, kelle seksuaalsust õigupoolest lahatakse üldsegi enam kindel) ja seksuaalsus, jutustaja on kas vanem ja vaoshoitum või siis psühholoog ja sellest tulenevalt nö distantsil ja teine naine kipub olema midagi pisut mõistatuslikku, tuttavlikku, nooruslikku, kontrollimatut, spontaanset … mingil tasandil peegel…

Võimalik, et „Natalia raamaturiiuli“ teoste ja psühhoanalüüsi ja veel ühe koma teisega põhjalikult tuttavamale lugejale oleks Lindstedti Natalia kuju ja kihitusteraapias kooruv veel eriliselt nauditav põiming, võimalik, et mitte. Igal juhul ei saa jätta tunnustavalt noogutamast nutikusele ja osavusele kõige selle kokkupanemisel ja algusest paraja tihenduse ja pingega kandvale kirjapanekule. 

Lõpuks jääb muidugi ka loetu tõlgendamisel õhku rippuma hulk võimalusi, nagu jutustajategelasest psühholoogilgi, kes asub muidugi õhinal patsiendist nimega Natalia raamatut kirjutama. Aga miks nimetab ta Nataliat oma sõbraks? Kas on see vihje sellele, et liigne distantseeritus ja objektiivsusepüüd võib olla pärssiv, liiati kui on tegemist teemaga, mille käsitlemiseks vajalik keel on sedavõrd ajaloolisest süütunde, häbi, teisestamise jms taagast läbiimbunud? Kas peaks midagi välja lugema Natalia nimest, kuivõrd Natalia lugude analüüsimisel on ometi keel, etümoloogia, märksõnad niivõrd olulised? Üldsegi võiks ju tervet raamatut peaaegu et kahtlustada selles, et sinna on peidetud sõnum, mis avaneks raamatus endas kirjutatud lähenemist terviktekstil rakendades … aga võimalik, et ei maksa siiski ka liiale minna, sest ära toodud kirjanduse loetelu on niigi juba suur vihje iseeneses.

Noh, Sartre igatahes rääkis august.

Sartre kirjutas: „Naise elund on ennekõike auk.“

Sartre kirjutas: „Naise suguelund, nagu kõik teisedki augud, on palve olemise eest.“

Sartre kirjutas: „Naine kui niisugune anub võõrast liha, et see täidaks tema olemise temasse penetreerides ja teda lõhkudes.“

Ja veel kirjutas ta: „Naine tunnetab oma kohta palvena just selle pärast, et ta on „õõnes“.“

See rootsikeelne feministlik koomiks naerab need Sartre’i tobedused erakordselt peenelt ja andekalt välja. Naersin, kui raamatut eelmisel nädalal uuesti lugesin. Naersin nii, et peaaegu oleks piss püksi tulnud! Mõtlesin morni näoga Simone de Bauvoiri peale, täpsemalt selle foto peale, mis on „Külalise“ kaanelakal, seal on ta tõsine, otsekui kavatseks kohe rääkima hakata, nagu tahaks öelda: „Mina, muide, olen Francoise, Jean-Paul on Pierre, Olga K. on Xaviere“, see on nende keeruline kolmnurk, kas tead, millest Simone lihtsalt ei saanud oma esikromaani kirjutamata jätta. Aga ma tean, et Simone oskas ka naerda. Leidsin Google’i pildiotsinguga palju fotosid, millel ta kas naeratab või naerab. /…/ Mõtlesin, et kas Simone oli Jean-Pauli arvates auk või olid ainult Olga K. ja hiljem Wanda ja Bianca ja see-ja-see auk ja palve, millele Jean-Paul meeleldi vastas ja mida täitis. Kas Simone oli Jean-Pauli arvates üleüldse naine? Või oli Simone lihtsalt pliiatsiteritaja?

Edasi muutusid minu mõtted Sartre’ist juba päris õelaks. Mõtlesin tema kõõritavatele konnalikele silmadele, mis on inetu, ta ei saanud ju oma silmi muuta, erinevalt mõtetest. Mõtlesin tema väiksele lõuale ja mustadele pesemata hammastele ja imestasin, kuidas Simone, või üldse keegi, suutis teda suudelda. Aga võib-olla nad ei suudelnudki? /…/

Kui ma olin mõelnud piisavalt Sartre’i mõtteid aukudest ja palvetest, hakkasin ise, oma mõtete ja mälestustega augule lähenema. Ja nüüd hakkame jõudma asja tuumani, TA-DAA, sinna, kuhu ma olen visanud kõik sinu tugisõnad. Läbisegi. Liiga palju mõtlemata. Minu märkmed on pudru ja kapsad … Jumal teab, mis sellest välja tuleb!“

Ai-ai-ai, Natalia koketeerimisel polnud otsa ega äärt! Meie ei hakanud kuhugi jõudma, kuigi ta nii väitis. Meie ühine jõudmine oleks eeldanud vaikusehetki, pause, minu sondeerivaid küsimusi, tema sondeerivaid vastuseid, aga Natalia oli valmistunud meie seansiks nagu keskkooli parim õpilane oma ettekandeks. Ja ta ei saanud jätta ütlemata TA-DAA. Ta ei saanud jätta põristamata marsitrummi oma lausete paraadil. Nii kindel oli ta iseendas, oma jõudmises, märkitabamises.

Hakkasin mõistma, mille jaoks ta oli vajanud lisanädalat. Ta tahtis mind oma väikese sõrme ümber keerata.

Püüdsin piiluda, mida Natalia oli paberile kirjutanud, kui põhjalikult oli ta oma, või kellegi teise, mõtted ette läbi arutanud, kuigi sellist tööd ei oleks munu antud harjutused mõistagi eeldanud. Kas Natalia tajus muutust minu asendis? Ma ei tekitanud vähimatki heli, isegi minu riided ei kahisenud, aga ühtäkki hakkas ta lihtsalt mängima paberilehega oma käes, lehvitama seda näo ees nagu lehvikut. (lk 32-34)