Banana Yoshimoto – Hardboiled & Hard Luck (2006)

Esimene lugu “Hardboiled” on lesbivärgist ja surmast, teine lugu “Hard Luck” siis surmast, lähedusest ja armastusest. Mälupiltide ja unenägude proosa, lihtne õhuline tekst ränkade teemadega. “Köök” on selle kõrval üsna elujaatav raamat.

Hiljuti jäi ühe teise jaapani autori ingliskeelne tõlge pooleli, sest... tegelikult pole vist eriti mõttekas lugeda teksti läbi kahekordse tõlke (nt siis jaapani-inglise-eesti), liialt palju ümbertõlkimist, eksole, kaob usaldus teksti autentsusest, liiga palju eelinterpreteerimist. Ja miks siis küll seda Yoshimoto raamatut küll lugesin, ei tea, juhuslik meeltesegadus pikal rongisõidul (ilma piilupardi ja muude sulelisteta).

Andrei Balabuhha – Eelkäijad (1978)

“Hauakaevajad” võiks olla Alieni-filmide eelkäijaks – korraga siseneb kosmosesüsteemi kosmoselaev, mis ei vasta ühelegi kutsungile ja triivib vaid ühtlases tempos läbi maailmaruumi. Asja saadetakse uurima asjamehed, kes on volitatud teatama peale esmast vaatlust, et tegemist on vana tähelaevaga, mis pärit meie süsteemist, suisa ajalooline vaatamisväärsus. Targad pead selgitavad välja, et see laev on ju see, mis esimesena uuris üht salapärast planeeti, kust ei nemad ega keegi hilisematest uurijatest pole naasnud. Mida teha, uurida või konserveerida või hävitada see lendav hollandlane, potentsiaalne õuduste kolle? Vana kosmosekaru võtab vastutuse endale ja...

“Blondiin hakkas rääkima. Tema hääl vastas figuurile: tugev, mahlakas, sügav – selles oli midagi... midagi... rubenslikku. Kuid ta rääkis arukalt: kokkusurutult, selgelt, võib-olla isegi kuivalt.” (“Hauakaevaja”, lk 27)

See vast ongi kogumiku parim tekst, teised jäid pisut uimasemaks või intelligentsemaks. Lugedes on sutt tajutav selline tuleviku nõukogude mentaliteet, ikka rahvaste sõprus ja progress ja varustusosakonnaga tuleb sõbramees olla. Eks sci-fi tõlkimine tähenda ka sõnavara loomist (tulevikumuusika!) või unarsõnade kasutamist, siingi huvitav vaadata väljendeid, mis pole siiski laiemasse kasutusse jõudnud. Ja no süütute silmadega on lõbus säändseid lauseid lugeda:

“Veidi vanem kui neljakümnene Baglai oli säilitanud õblukese tütarlapse välimuse, ja Šorak ei suutnud teda kuidagi ette kujutada seal, Sheilal, Tulise Purske ajal, mis tegelikult oli naisest esimehe teinud...” (“Valik”, lk 41)

“Aga Baglai palus, ja ta polnud mitte üksnes nõukogu esimees, ta oli ka naine, sõstrasilmne naine, ja Šorak ei suutnud talle vastata nii, nagu vastanuks Samohvalovile.” (“Valik”, lk 43)

ulmekirjanduse baas
sadama 5 (kr)ahv

Mare Kõiva – Eesti loitsud (2011)

Vanasti võis õhtustel ristteedel ikka päris agar ravimine käia – ja kõik see pidi ometi toimuma salaja. Või no üleüldse oli pop naabritelt õnne ärastamine. Suurt ei kahtle, et leidub inimesi, kes hakkavad seda raamatut ravitsemiseks kasutama. Miks, ei tea.

Kui täidega probleeme, tasub tähelepanu pöörata sellisele loitsule:

Selle Isanda nimel, kellega teie olete tullu,
selle Isanda nimel minge.
(Rõngu khk)

(lk 28)

Prussakavastane võitlus:

Prussakas seotakse pika nööri otsa ja terve perekond “tassib” prussaka õuest välja, üteldakse:
Tule järele, tule järele!
Keegi ei tohi seal juures naljatada ega naeratada.
(Tõstamaa khk)
(lk 33)

Hakkidega suhtlemisest:

Karjuvad hakid elumajade lähedal, on surma oodata.
Sellepärast hüütakse hakke nähes:
Kuradi hakid, jääge vait!
(Tallinn)
(lk 47)

Kalameest nähes:

Kalurit nähes peab lausuma:
Kas Peeter kodus?
Siis on kaluril hea kalastamisõnn, sest Peetrus püüdis ka kalu.
(Mustjala khk)
(lk 106)

Kellelegi head soovides võiks öelda nii:

Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks,
tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu!
(Otepää khk)
(lk 154)

Vihje juuksearendusest:

Kui juukseid lambaraudadega, millega just lammast on niidetud, lõigata, siis õue jooksta ning hüüda:
Nii pikaks kui mets!
Kasvavad juuksed pikaks.
(Väike-Maarja khk)
(lk 192)

Marutaudi vastu:

Kurat avita minno!
Pästä minno hädast, ma anna sulle kõik oma ihu ja hinge.
(Urvaste khk)
(lk 243)

Mida teha, kui lapsel kõhuvalu?

Kui lapsel on kõht haige, siis on hea teda järgmiste sõnadega pobisedes laval vihelda:
Tere, saunakene, tere, vihake,
tere, leheke, kallis kaevuveeke!
(Palamuse khk)
(lk 262)

Peavalu on võidetav (kord aastas):

Esimest korda pikse müristamist kuuldes peab kolm korda kukerpalli heitma, siis ei hakka selg valutama. Ka peab kiviga otsaette lööma, öeldes:
Minu pää kõvaks kui kivi, siis ei hakka pää valutama.
(Vastseliina khk)
(lk 273)

postimees
päevaleht

Täheaeg 9: Joosta oma varju eest (2011)

Täheaja sari on saanud hea kaanekujunduse rea peale, mis teeb mind peaaegu õnnelikuks. Põhimõtteliselt võiks seda numbrit nimetada eesti naisulme kogumikuks, mis on vahelduseks enam kui tore, sest kui palju ikka eesti ulmes naisautoreid tekste paberile saavad (muidugi, 4 autorit ei anna just kogumiku mõõtu). Isegi Tänavi tekst on võrdlemisi romantilisel lainel, ja üllatus-üllatus, leidub üks autor, kes ületab suurmeistri siinse teksti splatterlust.

Triinu Meres “Joosta oma varju eest” - et siis nö hea ja kurja võitlus, jumalik ja kurjus on pea bakteriaalne nakkus (vist). Heas mõttes naiselik ulme, nii parematel kui halvematel tegelastel on oma hingevalu ja kergelt emalikud tunded (deemon!). Mõneti ehk hyperionliku meeleoluga. Värskendav, et lõikaja ja üliku vahel ei puhke tundlemist (või sain valesti aru?), ja noh, ega deemoni väljaajamine siis kerge ole. Meres valdab ilukirjanduslikku väljendumist, ent ühtlasi meeldib ka tegelasi nimedega üle külvata, mis lugemisel tekitab natuke segadust (või siis – nõuab süüvimist). See jutustus võiks vabalt olla paar peatükki romaanist, või kuidas?

Kadri Pettai “Muna” - et siis humoorikas ökoulme, tore lühilugu tuleviku Euroopast, kus käib kaubitsemine teleporteerimise abil. Ja üks hetk ei tööta enam fail, millest Euroopa Toidupank tootis kanamunasid. Lahendus peitub ehk... Eestis, mis on midagi muud kui praegune rikkuse ja õnne paradiis. Nimelt on siin ärganud ellu kunagine IME programm ja seda siis maailma rikkurite abil, kes käivad siin peenart rohimas ja lambaid pügamas.

“Üsna varakult olid eestlased ära tabanud niši, mis tõotas suurt tulu – nad müüsid Euroopa rikastele seda, mida mujal nappis: võimalust ise midagi kasvatada ja ise midagi meisterdada. Algul väike äri üha paisus. Kuvandi huvides lõpetati kõik regulaarlennud, säilitati vaid hõre laeva- ja rongiliiklus. Kehtestati viisarežiim, mille tingimustele väga vähesed vastata suutsid.” (lk 61)

“Jah, eestlased olid leidnud kullasoone – nad lasid kogu maailma rikastel maksta roppu raha selle eest, et eestlased lubaksid neil tööd teha. Tuli rikas, elust tüdinud Londoni ärihai, palus luba veidi lambaid pügada. Eestlased lubasid armulikult, tingimuseks aga seadsid, et klient maksaks. Maksaks palju. Sai ärihai lamba pügatud, võis ta koju minna – aga vill jäi Eestisse. Seda tuli kraasima, ketrama ja taimevärvidega värvima mõni teine ennast või elu mõtet otsiv rahatuus. Sama kehtis kõige kohta, mida Eestis toodeti. Täielik ekspordikeeld oli algul kehtestatud vastuseks Euroopa liidu embargole, mis oli osutunud tõeliseks ärinipiks. Meil ei ole ühtki teie jaoks igapäevast kaupa! Meil on kõik kohapeal kasvatatud ja kohapealsest toorainest kohapeal tehtud! Meiesuguseid maailmas rohkem ei leidu! Me ei taha teid siia! Ei, mitte mingisuguse raha eest... või kui, siis õige natukeseks...

Ja rikkaid leidus. Eestist lahkusid nad palju vähem rikastena, aga teadmisega, et neil on Eestis peenramaa, rukkipõld, lambakari või kangasteljed, mida nad küll koju viia ei või, kuid mida nad kõige varem poole aasta pärast taas külastada tohivad.” (lk 63)

Eestisse saadetakse eesti juurtega kuller, et see varastaks Missost ühe muneva kana (sest linnugripijärgses maailmas peaks olema kanad maha notitud), mille järel Euroopa Toidupank saaks taas luua munafaili munalaadse olluse masstootmiseks. Mees jõuab Eestisse, mekib rahvusroogi ja vaatab rahvariietes inimesi, kes sõidavad sportautode või hobuvankritega. Ta rändab Missosse sugulaste juurde ja kuuleb kõrvalaias kukke kiremas... Kas kulleris tärkab eestlus? Või päästab ta Euroopa? Ei ütle. Korralikult kirjutatud lugu, igati vaeva nähtud ja selge see, et siin ei tasu hambad ristis näpuga tõenäosusteooriat taga ajada. Tore.

Maniakkide Tänav “Ajudega töötajad” - paralleeltekst “Võõra laip” ilmus jutukogus (mis on vast siinse teksti toorem variant; nt samad dialoogid lk 70-71 ja “Euromandis” lk 41). Ehk siis naine, kes peab end laste ja mehe pärast müüma... seekord küll aurutõllas vampiiridele verd andes (aurupunkvampiirõudukas?), lapsed on suureks kasvanud ja abikaasaks kehaliselt hääbuv geenius, kes tegeleb DNA ja muude uuringutega. (Kõiksugu erinevused ja paralleelid “Võõra laibaga”.) Rõõmustav, et tegevuspaigaks jällegi Maarjamaa, lõbus on lugeda vampiiridest nimega Ilmar ja Hõrnas. Iseenesest nagu romaani avapeatükk, et mis küll saab lastest ja vanemate armukolmnurgast (inimene+vampiir+zombi?) edasi ja milline slayer küll pojast saab (tekib kerge allusioon “Nekromandi kombel” tekstiga). Öö ja päev varase Tänaviga, millise hoolega siin juttu veeretatakse, olustikku ja karaktereid ehitatakse.

“Kunagi oli see mõnus olnud. Erutav, salapärane. Nüüd enam mitte. Aastate jooksul hakkas Kaarin mõistma, et vampirism on nähtus, mis laastab kõik, kes sellega kokku puutuvad. See ei mõju mitte ainut doonori psüühilisele tervisele ja tema inimväärikusele, vaid samavõrra hävitav oli vereostmine ka vampiiridele. Kui alguses on neis veel inimlikkust, püüavad nad vere saamiseks olla elavate moodi, arutlevad ja mõtlevad, meelitavad kellegi endale abikaasaks, jahivad noori naiivitare. Neil on motivatsiooni mõelda, pingutada. Kui nad aga otsustavad hakata mingil põhjusel raha eest verd ostma, siis see on allakäigu esimene samm. Ei pea enam mõtlema. Ei pea pingutama. Viimaks on nad lihtsalt nagu masinad. Püüavad vaid hinges püsida, suutmata enam taibata, et nad ei ela selleks, et verd imeda, vaid imevad verd selleks, et elada.” (lk 75-76)

Tea Roosvald “Nõiamoori Miisu” - naistekas üleloomulike elementidega, tutvus naise hinge- ja kehaelu argipäevaga. Natuke arusaamatuks jääb see nõia värk (kuidas siis korraga nii müstiline), aga noh, mingil moel see sobitub tänapäeva eluoluga. Jällegi, korralikult kirjutatud tekst, kus sarnaselt Pettaiga ei voola veri.

Ülle Lätte “Udriku küla naised” - lastekirjanik on selles numbris kõige vägivaldsema palaga, etnoõudus vanduvate külaeitede ja monstrumiga, kes korralikult ja tihedalt rapib elusolendeid, ikka silmad välja ja need järgmise ohvri uksele ja mis kõik veel. Eided on naturalistlikult löövad ja mõni noorem filmitegija võiks siit lööva splatteri kokku vehkida. Sest mõelda vaid, sügisõudus vanakeste külas, vihased eided võtavad hangudega kohtumõistmise enda kaela jne. Kahtlemata kogumiku üllatavaim tekst, autori tutvustust lugedes midagi sellist küll ei oodanud.

““Sa kärnane persevest, sa peletis! See oli minu ja Ennu pulmakink!” röökis Marta. “Ma raiun su pealuu tükkideks! Siit sa eluga ei pääse!” Läbisegi kostis kiljumist, rõvedat sõimu ja kisa. Meeli, kes oli kukkumisest pisut toibunud, võttis hoogu ja lajatas monstrumile lagipähe. Naised olid marus ja hullunud. Hirm tegi tugevaks. Taganemisvõimalust enam polnud, seda teadsid kõik. Nüüd sai ainult võita. Naised tunglesid ümber monstrumi, teda pekstes ja materdades. Ka sissetunginu ei pühitsenud olukorda. Kostis riiete kärinat, kui ta ühe või teise ründaja riietesse küünised sisse lõi.” (lk 156-157)

Jeff VanderMeer “Hanoveri parandamine” - hea näide sellest, miks romaan on parem kui lühijutt, mis on kui referaat või kokkuvõte võimalikust raamatust, on mingi üldine mull, aga kui palju võinuks veel lahti kirjutada. No tegelt ei viitsi sellest loost kribada, eelnevad eesti autorite tekstid olid küllalt intrigeerivad.

Täheaja lõpetab Veskimeesi artikkel, kus ta soovitab oma tekste mitte lugeda, ja tõepoolest, miks mitte.

päevaleht

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav – Euromant (2011)

Kirjastus Fantaasia on siis käivitanud sarja “Eesti fantaasiakirjanduse tippteoseid”, mis on muidugi suurejooneline ettevõtmine ja tekitab küsimuse, et kas järgnevad võimalikud raamatud on samuti jutukogud. Tänavit olen ikka alatasa kiitnud (kuigi siit raamatust varem vaid lühimat teksti lugenud), ega siis nüüdki saa kiitustega vakka jääda. Sest tõepoolest, hullumeelne jutukogu.

“Järsku tundis mees lausa füüsiliselt deemoni kohalolu. Miski limane ja jahe embas teda algul õlgadest, seejärel puusadest...

Vastikustundest röögatades kargas Votokas eemale. Mingi anum kemikaalidega lõi kõikuma ja prantsatas põrandale. Kananahka minnes tundis mees olevust ikka veel enda ligi. Votokas lõi jalaga ukse lahti ja tormas välja tänavale. Tänavale, kus valitses kaos. Maniakkide tänavale.” (“Choronzon”, lk 154-155)

Aga esmalt kaks negatiivset lauset autori ja kirjastuse aadressil. “Euromant” on kole pealkiri ja seda eelkõige raamatu nimena. Kaanekujundus pärineb sellest samast õnnetu pealkirjaga loost ja on hämmastavalt ebaõnnestunud. Aga noh, eks asi ole maitses.

“Kooljas astus liikmete raksudes sammu, seejärel teise, kolmandaga jõudis ta sihile. Haud, millest surnu oli välja kistud, võttis ta uuesti vastu. Kolinal vajus tasakaalu kaotanud koolnu madalasse, pooleldi kinnivarisenud kraavi, mille mudasest põhjast turritasid välja murdunud kirstuplangud. Vaevaliselt üritas ebakindlate liigutustega skelett end taas matta. Asjatult kraapisid konksjad meeleheitel sõrmed armetule kehale mudast pläga peale. Iga tema hädise uue pihutäie järele upitamise ajal vajus eelmine kamalutäis kõhnade kontjate säärte vahele ja sealt keha alla ning pika, sihikindla kraapimise tulemusena avastas koolnu, et oli täis ajanud sellegi madala augu, mis veel hauast järel oli olnud. Tema ise lebas aga selle naeruväärse kuhjatise otsas. Seda taibanud, kadus olevuse liigutustest jõud ning ta vajus ahastades letargiasse.” (“Nekromandi kombel”, lk 86-87)

Kahe kümnendi jutuloomet on raske kokku võtta. Huvitaval kombel on tekstid trükitud värskematest vanemateni, mis näitab vast Tänavi tõsinemist aja jooksul ehk siis raamatu lõpus saab kõvasti nalja, 90ndate jutud on ikka puhas must huumor ja irriteerimine, otseselt campis saaks “süüdistada” vaid näidendit “Elasid, siis surid...”, mis on oma morbiidses jaburuses stiilne. Aga need lühilood, autor teab, et kui teha jälkusi, siis ikka läbi huumoriprisma (no eks osa sellest tule ka nooruse õhinatest jne) ja omapärast nalja saab palju. 21. sajandil läheb autor tõsisemaks (no niivõrd-kuivõrd, selliste teemade käsitlust ei saa lihtsalt surmtõsiselt võtta) ja senine juttude püha tegevusvabadus muutub pisut (psühho)loogilisemaks, arendatakse jutustust ja kirjeldamist. (Peaks mõne loo ümber jutustama, aga mitte ei viitsi.) Aga veri, mäda ja kehaosad jäävad ühtmoodi igas suunas purskuma.

Kahju, et autor lugudest tsükleid ei kirjuta (nagu “Nekromandi kombel” ja “Õpetus surnutest” või “Unistus” ja “Omadega kuival”), ehk võiks proovida... Igas loos on tegelastel kehaprobleem (või enese jälestamine?) – need on muundatud (ja seetõttu “jooksevad kokku” - “Euromant”), soovivad teist keha (“Unistus”, “Omadega kuival”), kehad vahetuvad tahtest hoolimata (“Musta mantliga mees”), laip ei taha “elav” olla (“Nekromandi kombel”) jne jne (tegelt jäi selle jälgimine poole raamatu peal pooleli) – vast lõbusaim kehaprobleem on varase perioodi “Doonorelundites”, kus Jõgeva haigla arstid monteerivad haigetele doonorkehaosi ja patsiendid on – võiks öelda – päris hämmeldunud ja koostöövalmideseta (hunnitu näide pöörastest üheksakümnendatest). Tänavi Tartu ja eelkõige muidugi Jõgeva on päris hullumeelsed ja folkloori väärt kohad (“Taadeldus”, “Doonorelundid”, “Verepulm pritsimajas”).

Tekstide ultravägivaldsus ja morbiidsus just laia publikumenu ega mõistmist Tänavi loomele ei ennusta, sest nõrganärvilisus on garanteeritud ja okserefleks võimalik; autoritki võiks kutsuda nekrosotsioloogiks (lk 141), sest tõepoolest, igas loos (elavate) surnutega jändamine või kehade hakkimine paneb vast kõikide kannatuse proovile – aga noh, selline äärmuslikkus... on huvitavalt raputav. Ootamatu, et kogus pole ühtegi “Surmakarva” laadi fantasyt.

Enda jaoks kerkisid enam esile “Unistus” (vaene rumal transseksuaal), “Omadega kuival” (“Mina oo Läitsjärve näkk”), “Nekromandi kombel” (vana luuletaja Johannes ei taha zombi olla), “Õpetus surnutest” (Skripti sisemonoloogid!), “Choronzon” (harrastuspildistajast proffi ei saa), “Taadeldus” (ja plahvatas...), “Sinna ja tagasi: Aeg” (nekrofiil ajarännakul), “Doonorelundid” (kirjeldamatu) ja “Verepulm pritsimajas” (asised Jõgeva pritsumehed). Igal juhul, selle aasta naksakaim raamat, tõesti hull teos.

“Kööki, kus Anni paari sõbrannaga istunud oli, valgustas vaid üksik kollane küünal. Marta pani laetule põlema. Vaatepilt sundis teda kiljatama. Kogu köök oli täis pritsitud verd ja mingit hallikasvalget pudrutaolist massi. Aken oli katki ja põrandal vedelesid klassikillud. Anni, 16-aastane heledapäine tütarlaps, sobras kapisahtlis lusikate-kahvlitega.

“Tütreke, mis juhtus,” hüüatas Marta jahmunult. Ta tõttas jooksujalu tütre juurde. Käes liharaiumisnuga, pöördus Anni ümber ja virutas kõigest jõust noaga, raiudes emal käe, mille too oli välja sirutanud, peopesast küünarnukini pikuti pooleks. Õuduskarjatusega põikas Marta tagasi. Verd täis valgunud silmil emale otsa jõllitades lõi Anni järgmise hoobiga naisel pea otsast.” (“Kambavaim”, lk 217)

Päris lõbustav on ulmekirjanduse baasist lugude arvustusi lugeda. Milline draama!

ulmekirjanduse baas

sirp

Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja timuka tütar (2011)

Melchiori raamatud tekitavad minus nõutust (mitte küll märkimisväärset), sest iseenesest Hargla romaanid (aga mitte jutustused) mulle meeldivad, ent need Tallinna gootimõrvad just kilkama ei pane (mitte et üleüldse kilkaks). Aga noh, Hargla on Hargla ja kuidagi on vaja blogile klikke saada, et rohkem reklaampinda müüa. Ok, nali naljaks, ent Hargla fantasy on parem kui krimivärgid ja see pole ühene arvamus.

Segane sissejuhatus on muidugi osav moondeoperatsioon varjamaks järgnevat nappi mittemidagiütlevust.

Romaani sisu ei hakka ümber jutustama, sest sellest kirjutatakse kõikjal, põhjalikult või napilt. Seks ja vägivald müüb ja nii on siingi romaanis näpuotsaga seda ja teist. Vägivalla eest kannab hoolt mõrvar oma mitmete ebahumaansete tegudega noorsoo vastu ja siivutusi pakub Clare, kellega Melchior käib saunas ja kogeb mitmeid riivatusi, ja noh, muidu ka. Mõrvar on iseenesest loogiline tegelane, aga üks (tähtis) aspekt jääb vähe hämaraks või natuke konstrueerituks ehk siis kokkupuude teeröövlitega. Hargla kulutab päris palju trükiruumi tollase ajastu olustiku kirjeldamisele, võiks öelda, et kohe mõnuga jutustab sellest. Mis muidugi kulub Melchiorifännidele ära, iga tarkusetera muudab maailma kaunimaks ja tuulepead jäävad tuulepeadeks. Lihtsalt mõrvaloo tempo on vahel päris staatiline, mis peale Beatoni lugemist on muidugi algul harjumatu ja hariv.

Romaani on täiesti võimalik lugeda kaht eelmist osa tundmata, korduvad tegelased joonistuvad tuntavalt välja ja varasemate lugude mõrvajuhtumitele viidatakse vaid õrnalt. Ja vast on kolmas romaan tummisemgi kui varasemad osad. Sisuliselt, niisiis.

Trash Can Dance kirjutab sellisest trükisest, mis on siis mis?

“Nemad ei mõtle nii, nagu linnas mõeldakse. Nemad arvavad, et see on vale, kui linnad muudkui Venemaaga kaupa teevad, vene kaupmehi linna lasevad ja oma jõukuses siis üldse unustavad, mille jaoks nad asutati ja mille jaoks neile vabadused anti. Tallinn õitseb, sest Venemaalt voolab sisse suur raha, ja muu polekski nagu kaupmeestele oluline, las kaubad aga muudkui liiguvad, las tuleb siia üha rohkem venelasi, ja raehärrad nagu ei panekski seda üldse tähele, et selline kauplemine on rohkem Vene riikide huvides kui Liivimaa huvides.” (lk 112) 

“Kui on olemas mingi koht, mis petiseid ligi tõmbab nagu meepott kärbseid, siis vekslitega kauplemise kohast paremat mina ei oska ette kujutada, ja kui midagi sellist peaks ka Tallinnasse tekkima, siis jookseb siia kokku vargaid ja tüssajaid üle terve orduriigi Rootsi, Soome ja Novgorodi, pange mu sõnu tähele.” (lk 415)

bukahoolik

need read

sehkendamine
lugemislaud
raamatukoi lugemislood

päevaleht

õhtuleht
kirjanduslik päevaraamat

M.C. Beaton – Uustulnuka surm (2009)

Kolmas raamat siis Hamishist, seekord tahab mees abielluda peale vallatuid öid ühe kunstnikuga. Aga noh, nagu ikka Hamishi puhul, läheb naine õige mehe juurde tagasi ja ongi kõik. Õnneks on veel olemas Priscilla, kellega saab mõned minutid juttu puhuda. Seekordne mõrv on päris võigas, kui nüüd korralikult järele mõelda. Küla ei armasta erinevaid.

Seniloetud kuuest raamatust moodustuks siis selline kronoloogia, 4 esimest ja siis kaks järgmist hoopis eri perioodidest.

Klatšimoor, Kaabakas, Uustulnukas, Täiuslik naine, ... Uimastisõltlane, ... Teenijanna

juuli raamaturiiul

Viktor Pelevin – Libalooma püha raamat (2011)

Pelevin nagu ikka, samasugune epateerimine ja šokeerimine ning rentsli ja võimu nihkes glamuur; võiks öelda, et puudub uus kvaliteet, autori areng! Võibolla see vene eliidi demoniseerimine on üks viis reaalsust enda mõistusele vastuvõetavamaks muuta (“energeetiline must missa”, lk 177), aga pigem mitte. On siis libarebased ja libahundid asjatamas Moskvas (sutt midagi muud kui Lukjanenko libamaailm), ohtralt sabakiimlemist ja (ropp)filosofeerimist, ikka tühjus ja elu mõte ja sabata ahvide vaimupimedus, kes ja mis on ülilibaloom. (Vaikus.)

Teksti vingeimaks kohaks on ehk kirju lehma riitus (lk 204-212) – sõidetakse põhja naftaväljadele, pannakse muinasjutust välja kaevatud kirju lehma kolp mäekesele ja julgeolekumehed katsetavad libahundiks moondudes, kas nende ulgumise peale muinasjutulehmakolp halastab ja härdub ning juhatab kätte järgmise naftasoone. Naftadollarid peavad voolama, ehk nii õnnestub Venemaa päästa! Kolp härdub, sest näeb eemal libarebaselitsi kaasa ulgumas julgeolekumeeste nutulaulule (ühtlasi meenutab libaneid seda olevust, kelle pärast muinasjutus kirju lehm maha löödi). Libahuntidel on vast elu üürike võrreldes libarebaste aastakümne tuhandete pikkuse eaga, sellest siis ehk riigitruudus. Raamatu viimane kolmandik on lõputu uinamuina, tegevus tardub ja käib üks mantratamine.

Ulmekirjanduse baasi arvamustes on romaani loost rohkem juttu.

“Minul oli kogu eelmise sajandi jooksul ainult üks tätoveering – kaks rida, mis luuletaja W.H. Auden on igaveseks mu südamesse põletanud ja ühesilmaline tätomeister Slava Kossoi mõneks ajaks mu õlale torkinud:
I am sex machine 

And I'm super bad. 

Selle all oli suur sinine pisar, mida kliendid pidasid miskipärast kord sibulaks, kord klistiirikannuks – võiks arvata, et tolmuse nõukogude paradiisi asukad ei teadnud tõepoolest, mis on kurbus.” (lk 124) 

“Lugemine on suhtlemine ja meie suhtlusring teebki meist selle, kes me oleme. Kujuta näiteks ette, et sa oled oma elus rekkajuht. Raamatud, mida sa loed, on nagu pöidlaküüdi-teekaaslased, keda sa peale võtad. Kui sa võtad haritud ja sügava mõtteilmaga inimesi, saad targemaks. Kui võtad lolle, saab sust endast loll. Krimkadega läbi ajada, see on nagu... Nagu pakkuda suhuvõtmise eest küüti poolkirjaoskamatule prostituudile.” (lk 133)

ulmekirjanduse baas
päevaleht
sehkendaja
avaldatud mõtted

M.C. Beaton – Klatšimoori surm (2008)

“Pole midagi sensuaalsemat kui kallis kiire auto, mida läbi mägismaaõhtu juhib rikas aeglaste liigutustega mees.” (lk 67)

See siis arvatavalt esimene Hamishi lugu? Ja ilmunud enne “Kaabaka surma”? (Tore, et ei viitsi seda netist järgi kontrollida.) MC kohta ebatraditsiooniline jutustamine, Hamish on üks tegelastest ja raamatu esimeses pooles on peategelaseks pigem nooruke neid Alice oma meestemuredega. Blairiga on suhe selline keskmine, peale mõrvalahendust on see suisa tänulik. Priscilla isaga toimub paar kokkupõrget, mis siis leiavad vihase väljenduse “Kaabaka surmas” ja mujal. Nojah, sissejuhatusena normaalne, aga pole just parim Hamish.

bukahoolik

juuli raamaturiiul
padjaklubi

Tuudur Vettik – Koorijuhi käsiraamat (1965)

Lihtsalt mõned tsitaadid koorijuhtimise võlumaailmast, sest, ma ei tea miks.

“Koorijuhi korraldusele lauljate asetamisel peavad lauljad alistuma vastuvaidlematult. Siin ei tohi olla võõritimõistmisi, kuna iga koorijuht soovib oma kooritöös saavutada parimaid tagajärgi. Eriti naishääled võtku seda tõsiselt ja teadku: koorijuht ei saa neid kõiki paigutada esimesse ritta!” (lk 56) 

“Kui koor on lavale läinud, süveneb esinemispalavik veelgi. See on hea esinemise kurjemaid vaenlasi. Koor tunneb end ebamugavana, tema hingamine on rabe ja õhku ei jätku. Ja nii läheb kontserdi algul paar laulu ikka kuidagi aralt ja häbelikult. Mõnikord ei saavutata tasakaalu enne kui kontserdi teises osas. Sellise ebamugavuse vältimiseks ja laval kodunemiseks lauldakse kontserdi algul tavaliselt koori motot ning alustatakse kontserdikava mõne vanema, korduvalt kavas olnud hoogsama ja ladusama lauluga.Siin aga võivad lauljad, ka igaüks individuaalselt, omal algatusel nii mõndagi ära teha. Kõigepealt ärgu seistagu pingul olekus. Hoiak olgu vaba, sportlikult lihtne ja kodune. Kui on lavale asutud, lastagu kõhulihased korduvalt lõdvaks, kopsud õhust tühjaks ja tehtagu paar-kolm korda sügavat sisse- ja väljahingamist. Kõike seda tuleb teha aga publikule märkamatult.
Sellist kõhulihaste lõdvendamist ja sügavat sisse- ning väljahingamist on lauljatel soovitav teha ka üksikute laulude vahepeal. Aega selleks jätkub publiku aplausi ajal küllaldaselt.” (lk 64-65) 

“Häälepartiidest on soovitav õpetada esmajoones bassipartii kindlalt selgeks! On ju bassi hääl harmoonia vundament. Bassi julgel baasil leiavad ka ülemised hääled kergemini oma õige koha puhtas harmoonias. On bass julge, on harmoonia selge. On bass ebakindel, on harmoonia segane.” (lk 67) 

“Teises järjekorras mainime laulu toonist vajumisel ebatäpse kuulmisega lauljaid. Üksainuski selline hääl tekitab laulu intonatsioonis segadust, mis siis veel, kui neid leidub rohkem. Eriti raske on lugu siis, kui selliseid lauljaid on äärmistes häältes, sopranis ja bassis. Toonis kõikumine on siis surmkindel. Seepärast peavad koorijuhid vabanema ebatäpse kuulmisega lauljaist!” (lk 145)

Vettiku jutt õigest hääldamisest jms on tegelikult päris huvitav.

“Tükike proosat: Nenntigem tõikka, ett sõna silppide sellge häääldamine annab laulule hoooppis suurema elutukkse, tuuues ühhtlasi esile teksti mõttte sellguse ja arusaaadavuse. Kõiikke seda ülaltooodut arrvesse võtttes oleks soovitav lauulude tekkste transkibeeerida foneetiliselt!” (lk 155) 

“u-häälik on väga õrn ning nõuab laulus absoluutselt puhast hääldamist. Väiksemgi kaldumine o suunas, ja juba kuulemegi mitte u-d, vaid o-d. Aga see toob endaga kaasa päris kaelamurdvaid sõnamoonutusi, näit.: luba – loba, juba – joba, suga – soga, tuul – tool, suu – soo, suur – soor, kullane – kollane, uksed – oksed jne. Kuidas võiksime küll leppida sellise hääldamisega: No tere-tere, jomal-eme, kolla Joola! Jo ammo joba pole näinod ma sino kaonist nägo! Kas pole see lodeva ning lohaka hääldamise kõrgsaavutus ja maitsetuse tipp, nii nagu ka lause Fr. Schuberti laulust “Muusikale”, laulduna nii: Sa, kaonis konst, moll' avad taeva oksed!” (lk 170) 

“Nagu nägime, on vokaalide hääldamise vead peaasjalikult lohakus- ja lodevusvead. Koorijuhil tuleb sellisele lohakusele teha lühike lõpp! Laulja-solisti mureks olgu aga, et ta ise neid lohakusi enesele ei luba! Laulja suust kukkugu sõnad kui kuld!” (lk 171) 

“Nii oleks kontserdikava üldine plaan: algusesse kergemat ja vanemat, keskele raskemat ja tõsisemat, lõppu aga lõbusamat. Kergemaga hakkame kuulajaskonda n.ö. “kütma”, et ta muutuks raskemale ja tõsisemale vastuvõtlikuks; kui tõsisema muusikaga oleme saavutanud meeleolulise kulminatsiooni, siis lõbusaga hoiame selle lõpuni.” (lk 210-211)

Irma Truupõld – Kuidas jõuluvana leidis endale ameti (1937)

Elas kord habetunud onu, kes armastas väga väikesi lapsi. Ta käitus nendega nii:

“Onu oli lastele ütlemata armas, sest ta tegi kõik, mis nad tahtsid: ei keelanud neile midagi, ei tõrelnud nendega, ei noominud ega karistanudki kedagi kunagi. Onu võttis neid sülle, silitas nende päid, kiigutas jalal. Ta taskus leidus alati kompvekke ja pähkleid. Nad võisid lahti harutada ta pikad saapapaelad, kammida ta juukseid, ta pikast habemest tegid nad mõnikord palmikuid ja igale palmikule sidusid lehvi otsa.” (lk 3)

Mõnikord oli ta lausa käpuli ja tegi lastele ratsasõitu. Aga siis ta pani silmad kinni ja taevaisa kutsus selle enda juurde elama ja lastearmastuse eest anti onule taeva ilusaim maja. Seal oli hea elada. Ent... polnud lapsi, kelle päid silitada, pildid seintel polnud päris see. Ööingel nägi ta muret ja saatis onu lasteparadiisi. Sealsed lapsed aga naersid onu üle, kes pakkus kommi ja laskus koguni käpuli, et neid sõidutada – lasteparadiisis on küllaga maiustusi ja mänguasju ja tähehobuseid. Onu lahkus kurvalt ja jäi oma majja üksi nukrutsema. Ööingel ei kannatanud välja sellist taeva diversiooniakti ja saatis lõpuks mehe jõululapse juurde. Jõululaps otsustas rakendada onu alltöövõtjana jõulukinkide vedamisel, andis talle tööriided ja nimetas ta jõuluvanaks, ühtlasi keelates meest lapsi liialt rangelt nuhtlemast. Onu rõõm oli üüratu ja ta ei laskunud käpuli ja läks maale kinke jagama. Seal ootasid teda särasilmsed lapsed.

“Alles hommiku poole ööd jõudis jõuluvana tagasi oma pilvmajja, mille ümber laulsid tillukesed inglid. Ta ei saanud suure rõõmu pärast magama jääda, ikka jälle läks ta akna juurde ja vaatas alla maailma, kus nägi lapsukesi magamas, jõulukingid hellalt kaisus.
“Nüüd alles tunnen suurt rõõmu ja saan aru, et elan tõesti taevas,” sosistas ta õnnelikult.” (lk 19)

Lõpp hea, kõik hea, vist.  

Alide Dahlberg – Mutionu pidu (1967)

Kui seda teksti lugeda aeglaselt-aeglaselt (ja laul ja muu träna igati unustada), moodustub päris hämmastav ja hämar dronekogemus (hommikune värk, siis on kõik nihu). Igal lehel 1-3 rida teksti, midagi justkui toimuks, aga infot jumalast napilt. Ja korraga lõpeb tekst teavitusega, et “see oli päise päeva a'al pilla-palla pillerkaar”. Või nii. Miks mutt seda pidu korraldas, jääb hämaraks. Asi lihtsalt toimub, elajad laperdavad kohale. Kuidas see pidulaud korraga ilmus, ei tea, logistiline teave puudub. Miks loomad pintsakuid kannavad? Kas kõik see juhtus ennemuistsel a'al? Mis küll ometi toimub? Confusion is next.

Ent siis kaanepilti otsides selgus, et algversioon on hoopiski midagi muud... ja vastab kõigile vaevavatele küsimustele.

Steve Hockensmith – Pride and Prejudice and Zombies: Dawn of the Dreadfuls (2010)

Raamat siis inimestele, kes armastavad Jane Austeni loomingut, ning salaja loevad Maniakkide Tänavi loomet... või vastupidi, läkski nüüd segamini. Igal juhul, kui oled lugenud “Uhkus ja eelarvamust”, siis siin pea samasugune fiiling – 5 õde käituvad ikka nii nagu vaja, mrs ja mr Bennet peavad oma väikest võimuvõitlust ning nagu ikka, aadel ja ohvitserid ja õhkamised meeste ja ballikeste järele. No väike erinevus on see, et Hockensmithi Austeni Inglismaal toimuvad aegajalt üleriigilised sõjakäigud zombide vastu.

Nii ka seekord – probleem selles, et Inglismaale pikema rahuaja saabudes hakati seal mõne aja pärast surnuid matma ilma neilt pead maha raiumata ja see muudab laiba teatavasti vägagi vastuvõtlikuks zombikatkupisikule. Inimlik rumalus! Kristlik taak! No ja siis armsas Hertfordshire's hakkab tilkuma progresseeruvas tempos seesinatseid tegelinskeid. Mr Bennet kui endine zombivastase võitluse ninja hakkab seepeale kiiruga oma viit aadlipreilit koolitama Shaolini võitluskunsti eksperdiks – ta teab, mis neid ees ootab, ja see ep ole mitte kena. Mrs Bennet pole sellise asjade käiguga üleüldse rahul – keegi ei taha abielluda tibinaga, kes jookseb mõõgaga ringi ja röögib võitlushüüdeid. No kole noh. Ka mrs Bennetil on salapärane minevik...

Pereisa appihüüde peale saadab Londoni zombivastase võitluse staap omakorda eksperdi Benneti perekonda, et see koolitaks tütreist tapamasinad (Londonis ollakse pahased – ninjad ollakse eluaeg, ja lastest pidi mr Bennet niiehknaa tapjaid koolitama, mida ta polnud senini teinud, selge lepingurikkumine). Milline salapärane noormees see küll on, tütred imetlevad. Ja siis on veel lord Lumpley. Ja leitnat Tindall ja õpetlane Keckilpenny, kes saabuvad maakohta väikse väeüksuse juhtivkoosseisus. Puhkeb südamete murdumise trall, kus Jane ja Elizabeth on täiesti hädas Selle Õige idenfitseerimisega. Ning zombid tõusevad haudadest ja murravad endile uusi võitluskaaslasi, laibajäänused lendavad sinna-tänna ja mujalegi, õeksed peavad hakkama oma uusi oskusi rakendama, ja kiirelt.

“The dreadful wriggled toward her again. Just as it jerked its head up for a chomp out of her shin, she plunged her swprd through its mouth, skewering it straight down the spine. Yet still the creature wouldn't die, and it writhed wildly and bit at the blade of the katana, chipping off shards of its own jaw.
Mary walked over to the tree her sisters were sitting in and bashed the zombie against the trunk until what was left of its brain had been smeared like blackberry jam across the rough bark. At last, the unmentionable stopped moving.
“Mary, that was... astonishing.”” (lk 190)

Ühesõnaga, pulli saab, eriti raamatu teises pooles, kui läheb tõsiseks zombivõitluseks ning kõik mehekandidaadid on end kenasti teksti sisse seadnud ja liigutavad haarmeid sobiva tibi õnge võtmiseks. Lõpp saabub küll vähe ootamatult, aga sel vast seos eelmise raamatuga. Õekesed on päris hästi “originaali” järgi teostatud, siiras ja naiselik Jane (kes seetõttu saab saatuselt peksa), ärgas ja õiglane Elizabeth (kes seetõttu omandab ninjandust kergemini), nohiklik Mary ja plikalikud Kitty ja Lydia. Raamat oleks ehk väärt tõlgetki, kuigi see jääks vast hooajatooteks.

“Jane and Mr. Bennet stared at Elizabeth.
She stared at nothing.
She was facing the window at the far end of the attic, looking directly into a light she didn't really see. Even if they survived, she knew, a part of her had died and could bever be resurrected. The part of her that would hesitate. The part that knew mercy. Perhaps the part that could fall in love.
She'd better off without it. Just look at the men who'd loved her and Jane. All dead or ruined.
A world with zombies in it had no tolerance for softness or sentiment. The dreadfuls infected everything just by virtue of existing. To live in their world, one had to become like them. Dead inside.
So be it.” (lk 279-280)

Sjón – The Blue Fox (2009)

Islandi kauniskirjandust, ikka loodus ja eripärased inimesed ja muidu müstika. Downi sündroomiga südametemurdjanna, sinine polaarrebane, verejanuline kirikuõpetaja; lumi ja eriskummaline valgus.

Mingis mõttes naiselik tekst, ikka pikad ilulaused ja pisut ohkeid ja muidu üleüldine lummavus. Raamatu parim osa vast Halduri hallutsinatsioonid laviinivangis; segaseim ehk Fridriku ja femme fatale'i suhe.

“She sat on the earthen floor with her legs straight out in front of her, hunched over the tray like a rag doll. In one small hand she held a strip of potato peel that she was using to push together fish-skin and bread, which she then pinched, raised to her mouth and chewed conscientiously. She took a sip from the tin cup and heaved a sigh. At that point Fridrik felt he had seen more than enough of the unhappy creature. He fumbled for the cover to close the hatch, bumping his hand on the wall with a loud knock. The figure in the corner became aware of him. She looked up and met his eyes; she smiled and her smile doubled the happiness of the world.
But before he could nod in return, the smile vanished from her face and was at once replaced by a mask so tragic that Fridrik burst into tears.” (lk 57) 

“Now it was fortunate for Reverend Baldur that he was well wrapped up.
His mother, Nal Valdimarsdottir, had dressed him for the fox hunt. He wore thick, homespun undergarments, so well fulled that they could stand up on their own; a middle shirt of rabbit skin; two woollen sweaters, one light and the other very thick; Danish trousers; three pairs of knitted stockings; and unshaven sealskin shoes on his feet. Over all he wore leather trousers and leather coat, double-breasted with whalebone buttons.” (lk 86)

lugemissoovitus

M.C. Beaton – Uimastisõltlase surm (2011)

Huvitaval kombel pole siin Hamishil ühtegi koera ega kassi (pärastpoole on kodusoojendajaks hoopistükkis üks...). Lugu jaguneb pea kaheks, algne mõrvalugu ja sellest oma võimsa loo kasvatanud seniloetud MC romaanidest vast ambitsioonikaim lugu ehk narkomaailma jahtimine Amsterdamis ja mujal, ning Blairi ja Hamishi võitlus jõuab hoopis uuele tasemele. Vaprad külaelanikudki sekkuvad tegevusse ning teevad mõndagi head ja kasulikku kurikaelte napsamiseks. Muuseas laheneb ka algne uimastisõltlase roim. Ja kes küll seda vahendas! Priscillast leiab mainimist vaid üks peidetud foto preilist Hamishi sokisahtlis (ning mida küll see põhjustab).

“Kuidas pidi tema teadma, et roosapõskne tütarlaps, kes käib suveniiripoes abiks, on prostituut? Tüdruk oli olnud soe, helde ja armastav. Hamish oli arvanud, et tema unistused on täitunud. Ta mäletas, et enne uinumist oli ta kujutlenud Annat Lochdubhi politseijaoskonna köögis askeldamas keedunõudega, tema kanaarilind laulmas akna juurde pandud puuris.
Ta silmi tõusid peaaegu häbipisarad.” (lk 155)

Hakkan vist avastama krimiromaanide lugemise võlu – see on isetu lugemine, lihtsalt sulgud teise maailma ja oma konkreetsete argijamadega midagi suurt ühist pole (ulme puhul ka ehk nii, ent selle intensiivsus on kuidagi teine, sa pead sellega kaasa minema, mugandama endale arusaadavaks, heal juhul hakkad fantaasiamaailmas kaasa kondama vms – no krimi puhul sellist “tööd” pole, enamasti tegu enamvähem tuntu maailmaga).

M.C. Beaton – Täiusliku naise surm (2010)

Siin raamatus ilmub esmakordselt Daviot. Hamishil õnnestub viimaks Priscillat poolvõltsilt suudelda, oh seda õnne ja hilisemat kibestumist. Romaan sisaldab mitmeid hoiatavaid näiteid täiskasvanud või teises nooruses naiste riiakast ja mehikahjustavat käitumisest. Mõrvarist hakkas kahju, läks teine vabasurma asemel vabatahtlikult vanglasse, olemata vaimselt just Raskolnikovi mõõtu. Aga noh, selline see kuritöövärk on. Vahel karistatakse.

juuli raamaturiiul

Albert Trapeež – Võta suhu sõna (2011)

KUI HÄÄ
ET NAINE KÕRVAL HINGAB
MUIDU
OLEKS TA SURNU
23.06.2010 (lk 18)

Nojah, sellist tõsimeelset modernismi nüüd just tihti ei kohta. Vahel viskab Lapin päris head kildu, monumentaalsed karjatused pühaduste teemal (et siis järjekordne budistlik poeesia?), vahel jälle jääb kangutamiseks; siiras šokeerimine ja jauramine tõupulli kombel väikekodanliku kultuurikihiga lugejate lahtiärritamiseks. Palju pühendusluuletusi autori tuttavatele ja võitluskaaslastele, mõni on päris lööv (“Alveriga rukkis”, “Mati on elekter”, “Vanapaganale”). 23.06.2010 paistis olevat Lapinile hea luulepäev.

mu suust
tuleb
jälki viinalehka 

kuid kipun nikkuma
sind lehma
23.06.2010 (lk 27)

Haukude definitsioon on vist päris tabav (ja seda luulekogu iseloomustav):

“Eesti versioon jaapani haikust, kus liituvad ajaline ja ajatu. Vihjab ka vanasõnale: “Haugub, aga ei hammusta!”, mis ongi iseloomulik vaimsele kultuurile, kus loominguline radikalism ei lasku olmesse ega ka füüsilisele tasandile.” (lk 5)

ekspress

sirp

Margus Tamm – Unesnõiduja (2011)

Kiiduväärt, et Tammi lood on parajalt lühikesed ja küllaltki löövad (näiteks “Kajakate sõber” on hämmastavalt hea tekst, antoloogiavääriline). Eks sellise hulga lühilugude järjest lugemisega kaob paratamatult uudsusemoment ja löövus ning tekib rutiin, ent samas moodustub tekstidest põhimõtteliselt romaanilaadne narratiiv, algab Loksa lasteaiast ja lõppeb irratsionaalse kadumisega Mehhiko pärapõrgusse, vahepeal siis juhtumid äri- ja kunstimaailmas (või – trepi ehitamine, tõsine aju ilulammutus). No lihtne oleks öelda argiabsurd. Või ühiskonnakriitika. Aga see pole ikka päriselt see, tekstis on midagi muud. Või nagu Sauter kirjutab tagakaanel, laks autoris iseendas. Sest jah, keskmine inimene (või autor) nii ei kirjutaks nagu Tamm. Ja üleüldse tekib kahtlus, et kes või mis see Tamm on, kust urkast korraga välja kargas. Kahtlane.

“Õhtul vaatan youtube'ist klippi, kus esineb erakorralise avaldusega Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. President klõbistab läpakaga ning ütleb, et meie pole süüdi. President lahkub ja kaadrisse jääb Apple'i korporatsiooni logo. Klipi lõpetuseks näidatakse veel Vene tsaari suvilat – seal elabki nüüd meie president. Jah, suvilarajoonides ikka juhtub, et talvel – külmal ajal, kui pererahvas on tagasi linna kolinud – murravad asotsiaalid mõnda suvemajja sisse ja sätivad ennast sinna mõneks ajaks elama. Ega see kena tegu ei ole, aga parem ikka kui surnuks külmuda. Kui seda kaadrit Kadrioru lossist hoolega vaadata, küllap siis leiaks sealt üles selle katkise aknaruudu – selle koha, kustkaudu sisse on mindud.” (lk 156-157) 

“San Cristobali jõudsin päris pimedas. Buss sõitis linna sisse. Majadest möödudes köitsid mu tähelepanu viidad ja sildid kirjaga Zapateria. Kas zapatistide esindused, parteirakukesed?
Järgmisel päeval, kui Zapateriad olid oma uksed avanud, sain aru, et Zapateria tähendab kingsepatöökoda. See oli muidugi huvitav avastus. Niisiis – Emiliano Zapata... zapateria... kingsepp... kingasepp... Viktor Kingissepp, eksole! Mõistsin, et olen jõudnud mingi suure, hämara ja mitte mingisugust praktilist väärtust omava seoseni maailma asjade vahel.” (lk 179)

kultuurieugeenika
industrial snowflake
päevaleht
sirp
sirp
tõnise lugemispäevik

M.C. Beaton – Kaabaka surm (2009)

Kui nüüd õieti märkasin, siis see raamat ilmunud pea 20 aastat varem kui esmaloetu originaal ja tõepoolest, erinevad need on – kui varane MC rõhub jutustamisele ning on seetõttu püüdlikum ja pisut raskepärasem, siis 21. sajandi MC viskab rohkem kildu ja lennutab teksti kergemalt edasi. Paistab, et enne on ilmunud veel üks Hamishi lugu, tekstis paar korda viidatakse mingile varasemale mõrvauurimisele. Nojah.

“Hamish meenutas endale ägedalt, et ta on loodud vaikseks eluks. Tal oli olnud karjäärivõimalusi, aga Hamish oli neist kõigist loobunud, sest teadis, et suures linnas elada oleks tema jaoks ebameeldiv. Tal tuleks alluda ülemusele, kes võiks osutuda samasuguseks nagu Blair. Hamish armastas oma muretut, laisavõitu elu ja ümbruskonna ilu. Lisaks kanadele ja hanedele rentis ta politseijaoskonna taga tükikest põllumaad, kus pidas lambaid. Lochdubhis oli piisavalt võimalusi kõrvalt teenida, müüa mune ja lambaid ja võita mitmesugustel kohalikel võistlustel rahalisi auhindu.” (lk 93-94)

Seekord tapetakse vähem (alguse värk, pole vaja nii verejanune olla?), aga roimaohvrid ikka ühed negatiivsed inimloomad. Natuke jabur kui Hamish diivani taga ja all vestlusi pealt kuulab. Koeraks on mingi Towser, krants vist. Paistab, et siit raamatust algab Priscilla-romantika liin. Arvatavasti olen nii fantaasiavaene inimene, et pea kunagi ei viitsi iseseisvalt mõrvakeissi lahendada, lihtsalt liigun looga kaasa. Mistõttu seekordne roimar osutus natuke üllatuseks, kuidagi liialt silmatorkav probleemide lahendamine.

juuli raamatukogu

M.C. Beaton – Teenijanna surm (2008)

Hea meelelahutus jällegi, saab nalja ääremaa omapärade ja inimliku väikluse üle jne. Tapetakse mehiselt, nii eitu kui neidu. Mõneti vast krimiromaanide kohta ebatraditsiooniliselt läheb peale mõrvade lahendamist tegevus väikse hooga edasi ja paugutatakse vahel püssi. Mõneti vast krimiromaanide kohta traditsiooniliselt otsustab kangelane Hamish jääda igavesti poissmeheks.

“Hamish vaatas teda hämmastunult. “Sul on peika? On see tõsine?”
“Me vist kihlume. Oleme käinud mõnd maja vaatamas.”
“Pat Constable, sa ei ole ainult kõlblusetu, vaid lausa kõlvatu.”
Neiu naeratas talle jälle kavalalt. “See on ju vahva, kas pole?” Ta andis Hamishile matsuva musu suu peale ja lippas minema.” (lk 242)

Mis asi see ilvese suurune metskass Sonsie on? Et nagu päriselt või? Ja Priscillast on vaid hägune mälestus.

bukahoolik

lugemisveeb
kiiksu lugemisarhiiv

Mats Traat – Irdinimene. Türgi oad (1977)

“Türgi oad” on üks veider lühiromaan, kui algul tundub tekst klassikul ebaõnnestumine olevat, siis mingi hetk hakkab lugu nagu tööle – mida paganat selles menage a trois veel toimuda võiks, miks see lugu just selline kandilis-irooniline jant on? Palju dialooge, mis võrdub silmaheadusega, muidugi.

Nojah, irdinimene Ollimar Arvik jätkab oma ürgset elulollust – kõigepealt peab taimetoidul närvihaige mees end välja puhkama (või muidu saadetakse hullarisse) ja selleks läheb ta Tallinna ning peatub partsti koolivenna Toomase ja selle kolme lapse juures. Toomas on hingearst ja tõepoolest, Ollimar leiab teatud selgust ja rahu. Tänaval leiab aga mehe huvitava olevat teatrikriitik Diana, kellega siis mees tutvub võrdlemisi lähedalt, käiakse teatris, vesteldakse ja muidu tundesegadused.

“Ollimar tõstis naise madalale magamisasemele. Kohisevi päi, vere soontes möllates surus ta kriitiku otsekui pihtide vahele ja suudles himuralt. Naine vehkis kätega ja rapsis jalgadega. Sellest sattus põllumajandusinsener veel enam hoogu. Kohmakalt, kuid otsusekindlalt hakkas ta naisel trikood seljast ära kiskuma.
“Mis te nüüd teete?” hüüdis Diana imestunult.
“Koolivend ütles, et siiras seks...” nohises Arvik. “Seks päästab inimese, teeb terveks...!”
“Arstid ei tea inimesest midagi... Oh teate, võtke parem käed ära,” lausus arvustaja jahedalt. “Mina olen elus mõndagi näinud ja kaks korda mehel olnud. Ma ei kahtle põrmugi teie mehelikes võimeis, aga praegu puudub õige lavaline temperatuur.”
Karjamäe mehele oleks nagu kapaga jääkülma vett krae vahele valatud. Vihaselt, näost punane, tõusis ta püsti, kohendas oma liivkollast ülikonda, silus pihuga püksiviike ja tegi minekut.
“Kuhu te lähete? Pidage ometi!” hüüdis Diana talle järele. “Miks te pahaseks saite, me oleme ometi vaimuinimesed, kes võiksid rahulikult oma juttu jätkata!... Pealegi ei passi teil kui rüütlil just siis lahkuda, kui pole veel teada, kas tulekahju on lõplikult kustutatud. Järsku jäi kuskile mõni säde, jääge siia, valvake öö otsa minu und!”
Mürtsudes tõmbas Arvik välisukse kinni.” (lk 132-133)

Ollimar otsustab seepeale tagasi Karjamäele kodusovhoosi minna (mentaalselt küllalt terve juba!), ja eks töökoda ja masinad ka oota oma juhatajat. Tööd tuleb teha (vaevalt et alluvad teda just pikisilmi ootavad)! Jõuab koju, seal ilmub aga äkitselt abikaasa Vete, kellega viimati mindi nagu lahku (sest Ollimar, teadagi, ei ole just hellasõnaline naisukesega). Aga võta näpust, naine on tagasi.

Aga võta näpust, järgmine hetk on aknast näha, et nende maja poole tüürib söögilaua ja kohvriga... Diana! Kes tuleb ja jääb nende juurde elama (ronib samamoodi nende ellu nagu Ollimar Toomase pere juurde). Diana mõistab oma suu vakka hoida Tallinnas juhtunu suhtes ja Ollimar on ühtmoodi inimvihkaja kui enne (kuigi natuke vähem!), et Vete nagu suurt midagi lahti ei noki. NaisNipernaadi Diana paiskab abielupaari elu päris segamini, küll sunnib neid sööma saiakesi või korterit remontima või muidu lähedased olema romantismuse eesmärgil, kohe häda kohe! Ja rohkem ei räägi sellest armukolmnurgast, oma silm on kuningas. Eks see Diana ole omamoodi mõistatuslik tühikargaja oma Barbade ja Grotowskitega, carte blanche.

Mis on loo moraal? Ei teagi. Traat kirjutab ikka kiiksuga asju (ja millised veidrad tegelasi küll esineb), hakka või ta suurt romaanisarja lugema.  

Mats Traat – Kohvioad (1974)

Epopöa sellest, kuidas ruraalne mutike tahab arstist minia käsul vererõhu pärast tass kohvi juua, aga ei, talvehommikuvalges selgub, et kohv otsas, päeva jooksul kolmes poes käies ei leia ka seda õiget puru ja mis kõik veel; omamoodi tragikoomiline ja lõpus ootab mingilaadne puäntki. Mutt Salme on õige tagurlik ja egoistlik, aga ehk on see Traadi peen kriitika tollaste sovhooside elukorralduse vastu, kõik pead-jalad koos jne. Võrdluseks meenutab mutike elu minia ja poja linnakorteris, mis pole ka see päris õige eluviis – pole loomulik! Nojah, nüüdisajal üpris huvitav vaade 60.-70. aastate nõukogude kuldajale, elu polnud enam nii räme kui varasematel aastakümnetel (arvan naiivselt).

“Enne kui brigadiri Aivar, see tähendab brigadiri naise Aivar jõudis poetüdrukuga pulmadeni, käis ta postkontoris. Miks ta meel äkki muutus, ei teadnud keegi. Kas oli lugu tõesti nii, et poe-Iivil oli rohkem mööblit, või kui kasutada lihtsamaid mõisteid, oli lihtsalt jõukam – nõnda räägiti. Kui see oli tõsi, siis võis noormehele vaid õnne soovida, et ta oli taibanud asjade, mitte inimeste väärtust. Sest inimene on ajaline, asi igavene; igale põlvkonnale viirastuvad vaid asjad uutes seostes, inimene on ikka sama, ta valib voodi või laua, magab algul kireund, siis lihtsalt und, sööb laualt, tukub pärast rasket päevatööd laua kohal ja lõpuks näeb undki ainult voodist ja lauast. Inimene, see tähendab naine läheb talle üha vähem korda. Mees võtab uue naise, kuid voodi ja laua võtab ta uude ellu kaasa kui midagi igielavat, katsumustes karastatut. Postkontori-Merle oli nägusam, masajam ja punapõsksem kui poe-Iivi, aga tüdruk, kelle selja taga seisis pood kraami täis riiulitega, pidigi esiplaanile nihkuma, teise palgepuna varjutama, sest kuigi pood ei kuulunud Iivile, kuulus ta mõnel määral siiski talle. Ja nii oligi Aivari poolpiduses südames lahvatanud kuum leek, kuumem kui vikerkaarevärviline raualaast tema treitera all.” (lk 19)

Valdur Mikita – Teoreem (2011)

Fantaasia-erootikakirjandus nõudlikule maitsele, “Nõia teoreemis” on isegi täheldatav ulme elementi. Lühidalt kokkuvõetuna lugu selline, et tulnukad leiavad elu igava olevat, aga näe, tühise Maa elanikel pole midagi nii igav ja peaks proovima ka sealsete moodi olemist vürtsitada. Ehk siis seksida. Tulnukate kohapealne agent (aka spermamärgutuli) Lüm jagab neile teavet, aga hakkab üks hetk topeltagendiks ja proovib tulnukaid eemal hoida. Kõiges on süüdi perse, nagu ikka. Ja tõepoolest, raamat pole soovitatav alla 16. aastastele, selgus kaanepilti otsides.

“Agent Lüm tunneb kohutavat peapööritust, samal hetkel lahkub võlujõud tema kehast ning doktor Lümi kosmoseodüsseia jõuab viimaks lõpule. Doktor Lümist saab nähtamatu tindiga kirjutatud ääremärkus lõpmata üksildastel lagendikel, mida mööda teab-kust-pärinev tuul kihutab üksikut purje ikka edasi ja edasi sinnapoole, kus paistab ähmane valgus, kus viirastub sadamakai, kus kurbus ja õnn leiavad imeliselt hapra tasakaalu, kus ootab keegi, kes ometi mõistab rändajat.” (lk 110)

Eks Mikita kirjutatut võib pidada pööraseks ja rikastavaks. “Jänesekapsa teoreemi” hargnevate teede aed on vast parem, pole nii ühte auku maniakaalne ja süsteemne kui “Nõia teoreem”, tuksub ja petab ja katkeb ja sillerdab mängulisemalt. Hajalooline.

sehkendamine

ekspress
lugemik

Katarzyna Grochola – Armastuse avaldus (2011)

Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Kimhi särtsuv proosa, siis seekord saab vastava meki poola autorilt. Ja tõepoolest, tekstid on head, päris terav ja kompromissitu kirjutamine, ja lood on tõesti – nagu tagakaanel sedastatud – mitmekesised; infantiilsetest lastest ja psüühikahälvetest kuni lõbusa hommage'ni Christiele. Naksakas proosa, nii on, kui mõned lood jätavad külmaks, siis korraga ikka teised jutud jäävad pinnuna silma või varbavahele. Ja noh, muidugi, kõik need väsinud või sutt kiivas armastused, mis universumis loivavad.

Enda lemmikuteks ehk kogumiku nimilugu (milline vahva üksildaste kammitsetud romantika!, päkapikk Pepe Poola moodi ehk kuidas võrgutada keskealist masinakirjutajat) ja “Kojutulek”, mis on võimas argiproosa ning pani mõtlema oma vanematele, kes samuti elavad igati traditsioonides kinni, ent mida samas katkestavad mõneti irratsionaalsed rutiini/mustri lõhkumised. Nojah, tekst ongi pea selline nagu allpool olev tsitaat, ehk siis kuidas abielumees peab monoloogi ühest õigest abielust (mitte et põhimõtted nii valed oleks, aga...). Ja milline kõhe puänt on lool.

“Enne, kui ta võtme lukuauku pistis, helistas ta kella. Ta andis alati Mariale oma tulekust niimoodi märku ja naine ootas teda kas esikus või köögiuksel. See oli nende rituaal, nende kolmekümne kahe aasta pikkuse abielu kestel välja kujunenud tava. Vaid vähesed abielud võivad uhkustada sellise staažiga. Nemad võisid. Ja olgu enesekiituseta öeldud, et seda kõike tänu temale. Ta teadis, kui tähtis on traditsioon, teatavate muutumatute kooselureeglite järgimine. See püsiv, mille juurde tullakse tagasi justkui koju. Mitte korterisse. /-/
Miks ja kuhu on Maria läinud? Seda polnud varem juhtunud. Nad peavad õhtul maha istuma ja ootustest-lootustest vestlema. Ta peab Mariale rääkima, mida ta tundis, kui leidis eest tühja kodu. Kunagi pole hilja otsast alustada. Ta teadis, et tunnetest rääkimine on kõige tähtsam asi iga abielupaari elus. Aga kui vähesed oskavad seda hinnata! Ja tema, olgu ilma enesekiituseta öeldud, oli vist ainus mees, kes ei häbenenud sellest kõnelda. Otse vastupidi, tema leidis, et just see temast õige mehe teebki.” (“Kojutulek”, lk 19-20)

Möödaminnes võiks veel mainida, et raamat jaguneb pooleks, on esimese poole lühemad lood ja siis teise poole moodustab Christielugu ja see eriti pikk haigladraama, mis õieti nagu ei sobikski eelnevatega kokku. Nojah, dramaatikat samas enam kui kapaga.

nopped raamatutest
lugemik

Arturo Pérez-Reverte – Lõuna kuninganna (2011)

Tütarlapsest sirgub naine ehk 12 aastat ühe mehhiklanna elust Lõuna-Euroopa ja Põhja-Aafrika narkologistikuna, prügikalast tippu. Tegemist siis fiktiivse dokumentaalromaaniga, jutustaja kõiksugu intervjuud tegelastega Teresa elust vahelduvad üksildase ja salapärase naise tähtsamate murdepunktidega karmis maailmas. Üleüldse tasuks mainida, et tegemist hea meelelahutusega, võib lugeda kui soovi põnevuse ja möllu järele, kui vaid üleüldiselt lokkavast korruptsioonist masendusse ei satu. Ja no eks omaette ooper on raamatu alguse ja lõpu Mehhiko elu, sellist just mõistusega vastu ei võta. Vihje algajatele narkomuuladele – autor annab teada, et kui tahad kuritegelikus maailmas kaugele jõuda, tuleb ilukirjandust lugeda ja seda enda jaoks analüüsida. Huvitav oleks lugeda mõne naise arvamust autori kohati süvitsi minevast kujutlusest naise siseilmast.

Ja eelkõige on tore, et tõlge hispaania meeleruumist, midagi muud kui angloameerika või skandinaavia värgid (jutustajagi kurdab mõnel korral, et kurikaelad püüavad jäljendada ameerika filme). Tõrvatilgaks on sõnaapsakad. Üks ajalehearvustus on päris totter – miks ei mõisteta narkokaubandust ja -tarbimist sõnaselgelt hukka. Tere lapsikus.

“Need, lisas ta seejärel, kes äris sees on, ütlevad – ta rõhutas eriti sõnu need ja ütlevad –, et isegi kui teed oma tööd hästi ja ausalt, oled tõsine ja sõnapidaja, lõpetad ikkagi halvasti. Sa tuled, sulandud kergesti sisse, sind võetakse omaks, hakkad nagu kogemata edusamme tegema, ja juba on konkurendid sul kallal. Seepärast läheb iga vale samm kalliks maksma. Ja pealegi, mida rohkem on sinu ümber inimesi, keda sa armastad, seda haavatavam sa oled.” (lk 43) 

“Ilmselgelt polnud ta mingi mökitaja, ja Teresa sai kinnitust, et ka viimastel tundidel võib inimesi käitumise järgi lahterdada. Ja kuigi näib, et see enam midagi ei muuda, siis tegelikult ikkagi muudab. Võib-olla polnud see mees nii elava kujutlusvõimega kui Gato, arutles ta teda silmitsedes. Vähese kujutlusvõimega meeste eeliseks oli see, et neil oli kergem sulguda, meel piinamise eest blokeerida. Need, kes mõtlesid, murdusid varem. Pool teed käisid nad ise, mõtteid takka piitsutades ja omas rasvas praadides. Hirm on alati tugevam, kui osata ees ootavat ette kujutada.” (lk 264)

ekspress

õhtuleht

päevaleht
loterii
kiiksu lugemisarhiiv

Haikud. Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes (1997)

Kuna järelsõna järgi on tegemist suhteliselt kaudsete teistest keeltest tõlgetega ja pigem neist tekstidest inspireeritud omaloomega, siis ei viitsinud jaapani autoreid haikude juures ära märkida.

Võiks öelda, et lõbusad haikud, järjest lugedes moodustuks kui bipolaarne narratiiv.

Kuulmata hüüdu

oleksin pidanud lumeks

tõesti ma haigrut.

(lk 8)

Oh, väike lõoke,

lõõritad päevad läbi.

See on ju nii pikk!

(lk 15)

Nõmmel metskulti

samuti pühib kõle

sügisemaru.

(lk 21)

Vesi jäätumas.

Küll on raske uinuda

naerukajakal.

(lk 22)

Pilv nad lahutab,

teineteisele pardid

hüüdvad hüvasti.

(lk 27)

Metspardi pojad,

kintsud sulgkimonotes.

Oleks vaid neil soe!

(lk 32)

Püüdetult ulbib

laia jõe laisal voolul

roheline konn.

(lk 54)

Küllap vist näeb und

karbikala vee põhjas

tõmmates uime.

(lk 73)

Riisipõld müüdud.

Veel rohkem tüütavad ööl

krooksuvad konnad.

(lk 78)

Kui süld on jäme

mõnikord pajugi, oh!

Paju ta siiski!

(lk 90)

Väike eesti kirjanduslugu debüütides

Pole ammu siia kirjutanud, nüüd 1. septembri puhul võiks ehk siis kümnekordselt tasa teha.

Olen aeg-ajalt ajaviiteks kirjutanud “Eesti kirjanike leksikonist” välja kirjanike debüütraamatuid - et kui Alveri preemia sarnast asja oleks vanasti välja antud, milliste nimede hulgast oleks siis umbes valitud. See on muidugi tinglik arvestus, sest loomulikult pole kõik omal ajal kirjandusse tulnud nimed leksikoni jõudnud (nagu nt Jyri Andreller, kelle lisasin siia nimestikku omast peast), aga mingi üldise pildi ikka annab.

Arvestasin ainult ilukirjanduslikke teoseid, seega kui mõnel autoril on varem ilmunud nt publitsistika- või esseekogusid vms, siis neid ma arvesse ei võtnud. Kuid arvesse olen võtnud lastekirjanduse (nii on nt Ristikivi debüütraamatuna arvestatud “Lendavat maailma”). Mõnel puhul on ühe autori asju märgitud mitmel korral, sel juhul on seletus juures. Arvesse on võetud ka hilisdebüüdid ning ainsaks raamatuks jäänud elutöö kokkuvõtted. Mõnede sõjaeelsete debüütide järel on märgitud, et ilmunud Venemaal - see tähendab, et tegu on punastega, kes olid Nõukogude Liitu läinud ja elasid seal oma väikest kirjanduselu. Sõjajärgse kirjanduse puhul olen paguluses ilmunud debüüdid kodumaistest eraldi pannud. Nimestiku algusots on mõistagi lünklik ja tinglik, markeerides eesti kunstilukirjanduse algusaegade hõredust ja hämarust. Lõpuaastaks jätsin 1990, sest esiteks umbes sealtmaalt pole leksikoni autoritevalik enam päris adekvaatne, teiseks hakati just sel aastal Alveri preemiat välja andma; ja kolmandaks - see siin on ju ikkagi kirjanduslooline loetelu, millel väga värskesse aega pole vaja nina pista. Uuema aja debüütidest saab mõnevõrra pilti, kui jälgida nt Vikergallupeid, mida hakati tegema vist juba 1987. aastal.

1782 Friedrich Wilhelm von Willmann “Juttud ja Teggud”

1793 Peter Heinrich von Frey “Ued Waimolikkud Laulud”

1807 Reinhold Johann Winkler “Eesti-ma Ma-wäe söa-laulud”

1817 Otto Reinhold Holtz “Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks”

1837 Carl Wilhelm Freundlich “Siin on Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikkumissest...”

1838 Johann Schwelle “Johann Bunjani ellokäük...”

1839 Peter August Friedrich von Mannteuffel “Aiawite peergo walgussel”, Johann Thomasson “Weikise Hanso luggu tühja sare peäl” (Robinson Crusoe loo mugandus)

1840 Friedrich Reinhold Kreutzwald “Wina-katk”

1841 Suve Jaan “Wenne Südda ja Wenne Hing”

1845 Johann Voldemar Jannsen “Sioni-Laulo-Kannel”

1850 Berend Gildenmann “Kannatlikko Helena luggu”

1854 Johann Petenberg “Laul Eestima-meestele”, Friedrich Russow “Söalaul eestima tüttarlastele”

1862 Gustav Ellerberg “Wanna Jutto mees”, Martin Körber “Sörwema löoke”, Juhan Weitzenberg “Tönnis Laks ehk Eestlase Isamaa”

1863 Friedrich Kuhlbars “Wastse laulo ja kannel”

1864 Friedrich Brandt “Eestimaa Öpik”, Mats Kirsel “Essimenne Noor juttomees”, Hans Tiismann “Bethlehem”

1866 Koidula “Waino-Lilled” (ilmus anonüümsena), Georg Julius Schultz-Bertram “Peegli pildid”

1870 C. R. Linnutaja (C. R. Jakobson) “Lauliku C. R. Linnutaja laulud”

1871 Jakob Pärn “Muistena juttud noore rahwale”

1872 Ado Reinvald “Willandi Laulik”, Victor Julius Stein “Kiwi-linad ehk Wangi tornist taewa”

1873 Jaak Järv “Lillekimbukene”, Juhan Kunder “Õie-kuu ja külm elu maanteel”, Jaan Otstavel “Pernu laulik”

1874 Mihkel Veske “Laulud Wiisidega”

1875 Johann Lill “Rohtaedas lahke wanakeste seas”, Carl Martin Redlich “Lille põõsas ehk elu ja armastus”

1876 Matthias Johann Eisen “Lehekuu õied”

1877 Ado Piirikivi (Grenzstein) “Esimesed luuletused”, Jakob Kõrv “Asujad Kaanada metsas”, Lilli Suburg “Liina”, Paul Põhjand (Undritz) “Kangekaelus kautab”

1878 Eduard Bornhöhe “Rööwel ja mõisnik”

1879 Mats Tõnisson “Waimulikud Maasikad”

1881 Karl August Hermann “Salmikud”, Peeter Jakobson “Õilme nupukesed”

1883 Andres Rennit “Sakala Ööbik”, Jakob Martin Sommer “Ära müüdud Pulma kuub”

1884 Jaan Leppik “Salmikud”

1885 Andres Saal “Põgenenud kloostri kaswandik”, Eduard Vilde “Norra rannas”

1886 Jakob Liiv “Viru kannel”, Georg Eduard Luiga “Muruneid”

1887 Kaarel Krimm “Saatuste ja wale wangis”, Sergei Parmi “Ranna Rein ehk Kadeduse ohwrid”

1888 Elise Aun “Kibuwitsa õied”, Anna Haava “Luuletused”, Christian Kannike “Möldri saladus”, Jüri Orgusaar “Inimese hind ja väimehe väärtus”

1889 Peeter Grünfeldt “Õilmestik”, Harry Jannsen “Keisri ja isamaa laulud”

1890 Karl Eduard Sööt “Aasa õied”

1891 Johannes Eglon “Wiinakoda ja waenuoda”

1892 August Kitzberg “Maimu” (päris esimene raamat oli 1878 “Kodukurukesest“, aga leksikon ütleb, et see oli kodulooraamat), Jakob Tamm “Ärganud hääled”

1893 Juhan Liiv “Kümme juttu”

1894 Helmi (J. W. Ederberg) “Rohu lillekesed”, Martin Lipp “Kodu kannel”, Johannes Normann “Karja-Miku kosja lugu”, Hermann Julius Schmalz “Ööpik Võhandu kaldalt ehk Üürikese aja laululind”, A. F. Kaljuvald “Pidu-Laul 75-aastase Eestlaste orja ikkest wabastamise mälestuse pühaks”

1895 Otto Grossschmidt “Weikene Lille Kimbukene”, Liisa Reinvald “Koidu kannid”, Adam Peterson “Laulud”, Laura Suburg “Kasuema päewaraamat”, Ernst Särgava “Ei iialgi!”, August Weizenberg “Maie ja Mihkel ehk klaas weini”

1898 Andres Alver “Wõhumõõgad”, Bruno Berg “Lilleoru Elsa”

1899 Jakob Mändmets “Lepituse ingel”

1900 Ansomardi “Murueide tütar”, Rudolf Hansson “Tõde ja luule”, Adolf Rühka “Tannior”, Anton Suurkask “Elumerel”

1901 Jaan Bergmann “Laulud”

1903 Voldemar Rosenstrauch “Arm ja valu”, A. H. Tammsaare “Vanad ja noored”, Eduard Ludvig Wöhrmann “Nõmme lillekesed”

1905 Karl Ferdinand Karlson “Vale”, Christian Rutoff “Vastu vett”, Gustav Suits “Elu tuli”, Jaan Vahtra “Setu nali”

1906 Marie Heiberg “Mure-lapse laulud”, Otto Münther “Sulejoonistused”, Friedebert Tuglas “Hingemaa”

1907 Jaan Lattik “Meie noored”

1908 Mait Metsanurk “Isamaa õilmed”, Villem Grünthal “Laulud”

1909 Heino Anto “Kooliõed”, Villem Buk “Kolm suurt muret”, Ernst Enno “Uued luuletused”, Juhan Lilienbach “Ommikulaulud”, Jaan Lintrop “Igapäevane elu”, August Tõnurist “Kriipsud”

1910 Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain”, Alide Ertel “Rooste”, August Gailit “Kui päike läheb looja”, Mats Mõtslane “Kraavitajad”, Vassili Proletarlane “Sõnajalad”, Hans Pöögelmann “Jämedad jooned”, Oskar Truu “Jutud”

1911 Kustas Kotsar “Elutungi avaldused”, Mihkel Oorgu “Eluradadelt”, Karl Rumor “Sääsed tormis”

1912 Oskar Luts “Kevade”, Marta Sillaots “Algajad”, Hella Wuolijoki “Talulapsed”

1913 Jaan Kärner “Tähtede varjud”, Bernhard Linde “Heitlikud ilmad”, Richard Roht “Igaveses labürindis”, Kusta Toom “Otsijad”

1914 Sophia Vardi “Esimesed tuuled”, Rudolf Reiman “Lambi valgel”

1916 Eessaare Aadu (Jaan Anvelt) “Räästaalused”, Richard Kullerkupp “Veider kehadevahetus”, Jaan Lõo “Nägemised”

1917 Artur Adson “Henge palango”, Johannes Semper “Pierrot”, Marie Under “Sonetid”, Henrik Visnapuu “Amores”

1918 August Alle “Üksinduse saartele”, Johannes Barbarus “Fata-Morgana”, Alfred Teppan “Karjauurimisel”

1919 Hendrik Adamson “Mulgimaa”, Erni Hiir ja Albert Kivikas “Ohverdet konn” (ühisdebüüt), Erni Hiir “Täielik teoste kogu” I-II, Albert Kivikas “Sookaelad”, Mart Lekstein “Kurbus”, Milli Mallikas (Hugo Raudsepp) “Sidemed ja sõlmed”, Aleksander Tassa “Nõiasõrmus”

1920 Karl Treufeldt “Isa ja poeg” (ilmus Venemaal)

1921 Georg Tõnisson (Gori) “Kriimustused”, Jaan Metua “Kerenski ajal”, Julius Oro (Oengo) “Öö-päev”, Redik Soar “Esimesilt päevilt”

1922 Tõnis Braks “Koidu eel”, Karl Roolain “Öised varjud”, August Tammann “Kriis”

1923 Mihkel Aitsam “Koerakasvatuse eriteadlane”, Eduard Nukk “Rännakul”, Alma Ostra “Aino”, Ralf Rond “27”

1924 Valmar Adams “Suudlus lumme”, Erni Hiir “Arlekinaad” (tegelik debüüt üksikautorina, sest 1919. aasta “Täielik teoste kogu“ koosnes ainult kaantest), Juhan Jaik “Rõuge kiriku kell”, Alfred Georg Saroughe (Yri Naelapea) “Metsade laps”, Mart Raud “Kangastused”, Egon Närep (Peet Vallak) “Luupainajad”

1925 Aleksander Antson “Lapsed”, August Lukin “Võitluse helinad” (ilmus Venemaal), Jüri Parinbak (Parijõgi) “Juku ja Hilda jõulujuhtumused metsas”, Metslaps (Liis Raud) “Iti”; 

1926 Jyri Andreller “Naerev kurbus”, Karl Ehrmann “Linnutee”, August Mälk “Kesaliblik”, Jaan Pert “Õites aed”, Arno Raag “Unustuste saar”, Aleksander Sipelgas “Andesta” (debüüt eesti keeles, varem kirjutas muis keelis)

1927 Betti Alver “Tuulearmuke”, Ormi Arp (Nigol Andresen) “Gloobus”, August Jakobson “Vaeste-Patuste alev”, Mihkel Jürna “Tavalised”, Erni Krusten “Kanarbik”, Peeter Meisel “Sillal” (ilmus Venemaal), Reed Morn “Andekas parasiit”, Eduard Oja “Veski Liisi”, Ain Rannaleet “Veli” (ilmus Venemaal), Artur Roose “Võhrupesa”, Rudolf Sirge “Võõras võim”, Jaan Vorms “Punased leegid”

1928 Leo Anvelt “Viirastusi valges öös”, Evald Mänd “Inimese laulud”, Pedro Krusten “Südamerahu”, Alfred Kurlents “Loterii meetod”, Helmi Mäelo “Isata”, Virve Rännang “Luuletused”, Johannes Selg “Aegade vaim”, Johannes Schütz (Juhan Sütiste) “Rahutus”, Agnes Taar “Klu-klu”, Ella Treffner “Kaugelt tulnud jõulumees. Esimene vale”

1929 Richard Janno “Metsmees”, Pear Luide “Elagem Eestile”, August Kirsimägi “Puhastustuli”, Juhan Madarik (Johannes Lauristin) “Riigikukutajad” (ilmus Venemaal, autor ise Eestis vangis), Jetta Andevei “Sohvapadi”, Edgar Valter Saks “Kodutu”, Valve Saretok “Aga Gret...!”, Ferdinand Brauer “Õnne põrgu ehk kannatuste paradiis”

1930 Karl August Hindrey “Ararauna”, Eduard Männik “Hall maja”, Helene Ranna “Keha ja vaim” 

1931 Hugo Angervaks “Kuues lint” (ilmus Venemaal), Valter Juhkum “Musta Jaani karjapoiss” (ilmus Venemaal), Jaan Kägu “Mo elu lugu algusest piale kuni siia maani”, Peno Alnovo “Oktoobrilaulud” (ilmus Venemaal), Johannes Ruven “Võitlus”, Aleksander Saarna “Südameraasukeste agoonia”, Arnold Terijõe “Eesti vennad” (ilmus Venemaal), Meinhard Aleksa “Tulease”, Liide Grigor “Vanadekodu”

1932 Elmo Ellor “Tuulispea”, Robert Grauberg “Rahuunelm”, Leida Kibuvits “Soomustüdruk”

1933 Aret Aulis “Imelik mees Peterson”, Arnold Sepp “Punane auto”, Karl Tein “Töötatööline nr. 287” (ilmus Venemaal), Arnold Tulik “Uduallik”, Evald Voitk “Kevadtuuli”

1934 Aadu Hint “Pidalitõbi”, Eduard Kook “Päikesesse!”, Marta Kuus “Põhjakaare all”, Heiti Talvik “Palavik”, Eduard Visnapuu “Südame veski”

1935 Bernard Kangro “Sonetid”, Enn Kippel “Ahnitsejad”, Eerik Laidsaar “Kolm võtit”, Hugo (Uku) Masing “Neemed Vihmade lahte”, Karl Ristikivi “Lendav maailm”, Paul Rummo “Jõuluüllatus”, Leida Tigane “Palun seda härrat”, Enn Uibo “Kuldkõrte igatsus”, Enn Vaigur “Kraavihallid”, Paul Viiding “Traataed”

1936 Elar Kuus “Muinasjutt pöialpoisist, kotkast ja sitikast”, Friedrich Kõlli “Humoreske ja lühijutte”, Immanuel Pau “Lahutus enne abielu”, August Sang “Üks noormees otsib õnne”, Juhan Sinimäe “Isamaa”, Peeter Speek “Attaboy!”, Irma Truupõld “Rohelise Päikese Maa”, Valev Uibopuu “Väravate all”, Agnes Vesilo “Juss ja Maarja”, Elmar Õun “Kolm oravat”

1937 Harri Haamer “Vanaema inglilaul”, Johannes Hiiemets “Taeva Jaan”, Kaster Kaselo “Valges lossis”, Aleksis Rannit “Akna raamistuses” (ilmus Vilniuses), Evald Tammlaan “Valge lagendik”

1938 Juhan Kallak “Soovisõrmus”, Kersti Merilaas “Maantee tuuled”, Johannes Madar (Asta Willmann) “Ema jutustus”, Elmar Vrager “Valged rannad”, Mardikas (Voldemar Õun) “Tint”

1939 Reet Uielu (Aira Kaal) “Mamma ja mina”, Salme Kõiv “Reet Tammiku”, Märt Laarman “Kylmad rubaiid”, Emma Liiv “Painaja”, Minni Nurme “Kentaurid”, Magda Pihla “Ma olen muinasjutt”, Helga Pärli-Sillaots “Improvisatsioon mängutoosis”, Arp Rullingo “Veider armastuslugu”

1940 Gert Helbemäe “Lumikellukeste sünd”

1941 Aino Tigane “Külaline metsast”

1942 Heljo Jaik “Väikesed laulud. Kleine Lieder”, Evald Paikre “Raudteevahi poeg”, Pilvi Toomendi (Üllaste) “Leheritsikas otsib tööd”

1943 Paul Keerdo “Tasuja” (ilmus Moskvas)

1944 Alide Dahlberg “Arutalu lapsed”, Herta Laipaik “Teenijatüdruk Kärt” (raamat trükiti, kuid ei jõudnud lugejateni)

1945 Ralf Parve “Sõduri südamest”, Debora Vaarandi “Põleva laotuse all”

1946 Lall Kahas “Aknad valla”, Juhan Schmuul “Karm noorus”. Paguluses: Salme Ekbaum “Valge maja”, Raimond Kolk “Ütsik täht”, Ilmar Laaban “Ankruketi lõpp on laulu algus”, Kalju Lepik “Nägu koduaknas”, Aksel Valgma “Suure-Jaani seiklused”

1947 Reinhold Kamsen “Küll on kena kelguga” (sic!), Osvald Tooming “Kaevandus elab”. Paguluses: Sulev Tailo “Tormist kantud”

1948 Felix Kotta “Ründ”, Dagmar Normet “Maalesõit”. Paguluses: Ilmar Talve “Ainult inimene”, Arved Viirlaid “Hulkuri evangeelium”

1949 Hans Leberecht “Valgus Koordis” (tingimisi, sest originaal ilmus paar aastat varem vene keeles), Ardi Liives “Sõber Erk”, Jüri Piik “Pääsusaba lahel”, Eduard Pärna “Kaluripojad”, Madis Raju “Umbsoo veeühistu”, Veera Saar “Sõit mustikametsa”, Karl Sinijärv “Teekond õnnelikule maale”, Muia Veetamm “Silma ja südamega”. Paguluses: Ilmar Jaks “Saaremaalt Leningradi”, Arvo Mägi “Hõbedane noorus”

1950 Manivald Kesamaa “Kuuma südamega”, Kaarel Korsen “Võrsuv vili”, Aksel Tamm “Kevadäikese eel”. Paguluses: Harri Asi “Sõdalane värsivibuga”, Heino Jõe “Ränikivi”, Agu Kask “Võõra risti all”, Peeter Lindsaar “Vana hobune”, Alma Teder “Ilusad päevad”

1951 Egon Rannet “Ameerika elulaad”, Ilmar Sikemäe “Teekond jätkub”, Valmen Vaida “Novgorodi lähistel”. Paguluses: Ivar Grünthal “Uni lahtiste silmadega”, Ivar Paulson “Päikesele vastu”, Helmi Rajamaa “Varjutatud südamed”, Märt Raud “Punane hunt”, Aino Thoen “Võlaraamat”, Viktor Veskimäe “Kolmas võimalus”

1952 Vladimir Beekman “Laul noorusest”. Paguluses: Keete Ainver “Rongatare”, Arnold Mändla “Koduteel”

1953 Holger Pukk “Kaks punast kaelarätti”. Paguluses: Karl Einer “Ainult üks valge liblikas”, Ada Otema “Kuningas Heasüda”, Herbert Salu “Õnneraha”

1954 Uno Laht “Piimahambad”, Ellen Niit “Kuidas leiti nääripuu”, Mai Talvest “Sookollid”, Robert Vaidlo “Kadunud havi”. Paguluses: Johannes Kaup “Linnuseehitajad”, Einar Sanden “Tuul üle Andaluusia”, Arno Vihalemm “Kaja kivi südames”

1955 Villem Gross “Ankeet”, Silvia Truu “Mõistata”. Paguluses: Ella Ilbak “Tuvi Malm”, Hannes Oja “Koputused eneses”, Jüri Remmelgas “Tuline värav”, Aleksander Siivas “Kapteni suur võitlus”, Maret Suits “Oled kes oled”

1956 Juta Kaidla “Laanerahva talvepidu”, Voldemar Raidaru “Poisid tänavalt”, Aristarch Sinkel “Musta risti ikke all”. Paguluses: Juuli Kotkas “Põhjanael”, Veli Kudres “Koidust keskpäevani”, Raissa Kõvamees “Kahe väina vahel”, Salme Raatma “Minu karu”, Ellinor Rängel “Kullimaja Marta”

1957 Paul Haavaoks “Peipsi rannalt”, Lehte Hainsalu “Sõnajala õis”, Kalju Kangur “Mööda jalgteid”, Paul Kuusberg “Müürid”, Heljo Mänd “Oakene”, Adolf Rammo “Lapsepõlv”, Eno Raud “Nii või naa”, Rein Vellend “Rahutu kevad”, Valeeria Villandi “Päikese ring”, Heino Väli “Kui vanaema tukastab”. Paguluses: Arvi Kork “Neli musketäri”

1958 Jaan Kross “Söerikastaja”, Herta Laipaik “Hõbetähega taigas” (vt ka 1944), Lea Nurkse “Kubujuss”, Lilli Promet “Ainult puhtast armastusest”, Ants Saar “Inimene otsis õnne”, Harald Suislepp “Tedretähed”. Paguluses: Ilmar Jaks “Aruanne” (esimene puhtilukirjanduslik raamat, vt ka 1949), Jyri Kork “Lauljad klaasmere ääres”, August Pihlak “Lõputa ring”

1959 Einar Maasik “Koduküla teel”, Silvia Rannamaa “Kadri”, Marie Rebane “Kui siilil nohu oli”. Paguluses: Ellen Liiv “Ürgmets ja koolibri”, Ao Vaks “Valge Kajak”

1960 Tõnis Lehtmets “Esimesed värsid”, Leo Metsar “Unistused ei sure”, Vassili Riis “Vabaduse leek”, Rein Sepp “Viimne üksiklane”, Herman Sergo “Meri kutsub”, Luise Vaher “Emajõu jutustus”. Paguluses: Emo Mei “Ingli saatus”, Tiina Tuvikene “Aegadesse raiutud näod”

1961 Erika Esop “Päikesepüüdjad”, Helvi Jürisson “Mägedes sünnivad pilved”, Paul Kilgas “Ööbik laulis hommikul”, Aino Pervik “Kersti sõber Miina”, Milvi Seping “Heliseval sillal”, Endel Tennov “August Mõigu oma hobu”, Velli Verev “Kiviaed”. Paguluses: Ilme Ivand “Siilikuru”, Mall Künnapuu “Südamel on oma mõtted”, Anna Paas “Väikesed jäljed suurel teel”, Karin Saarsen “Sisalik kivil”

1962 Väino Ilus “Kand maas”, Ain Kaalep “Samarkandi vihik”, Raimond Kaugver “Keskpäevavalgus”, Oskar Kruus “Ma tulen Otepäält”, Jaan Rannap “Neid oli 86”, Paul-Eerik Rummo “Ankruhiivaja”, Linda Ruud “Mu südames on pühapäev”, Arvi Siig “Trompetisoolo”, Mats Traat “Kandilised laulud”, Enn Vetemaa “Häälemurre”

1963 Eduard Järs “Külm oli tuul...”, Leo Kerge “Palun, võtke edasi”, Uno Leies “Harjavars on pikem mehest”, Helgi Muller “Tähesärk”, Rudolf Rimmel “Hommik”, Juhan saar “Värviline mõte”, Aleksander Suuman “Oh seda inimest”, Venda Sõelsepp “Igal pool on vaba sõit”, Mati Unt “Hüvasti, kollane kass”, Arvo Valton “Veider soov”

1964 Aimee Beekman “Väikesed inimesed” (päris esimene raamat oli eelmisel aastal ilmunud reisikiri “Plastmassist südamega madonna“), Teet Kallas “Nii palju päikest”, Harri Lehiste “Lõbustusmaks”, Iko Maran “Lauri ja Kaie kummaline matk” (debüüt üksikautorina, varem kirjutas Lall Kahase nime all koos Bernhard Lüllega), Juhan Peegel “Saaremaa motiive”, Aino Toomaspoeg “Võtmehoidjad”. Paguluses: Ivar Ivask “Tähtede tähendus”, Elmar Pettai “Jaanilill”, Aarand Roos “Lehmatapja”, Elin Toona “Puuingel”

1965 Evald-Abram Jalak “Eesav Edvard Puuslik ja teised”, Jaan Kaplinski “Jäljed allikal”, Heino Kiik “Metsiku taltsutamine”, Viivi Luik “Pilvede püha”, Raimo Männis “Sünnipäevakink”, Mart Kalda (Heino Puhvel) “Mõnikord lauldakse sadamas”, Hando Runnel “Maa lapsed”, Ly Seppel “Igal hommikul avan peo”, Jüri Tuulik “Tund enne väljasõitu”, Ülo Tuulik “Aafrika kuum meri” (reisikiri). Paguluses: Oskar Lõvi “Kolm naist”, Helga Nõu “Kass sööb rohtu”

1966 Artur Alliksaar “Nimetu saar”, August Annist “Lauluema Mari”, Boris Kabur “Kosmose rannavetes”, Ingvar Luhaäär “Toominga atmosfäär”, Voldemar Miller “Kiki”, Helju Rammo “Salgajuht Mare”, Olivia Saar “Tere, tere, tedretähed”, Leelo Tungal “Kummaliselt kiivitajad kurtsid”, Silvi Väljal “Jussikese seitse sõpra”. Paguluses: Tiit Lehtmets “Kajakad kõrbes”

1967 Harri Jõgisalu “Käopoja tänu”, Kalju Kass “Pügatud pegemot”, Vallo Raun “Tuisus”, Loit Tiitsaar “Teekäija”. Paguluses: Eduard Krants “Tungalterad”, Leonid Trett “Torm Kadriorus”

1968 Nikolai Baturin “Maa-alused järved”, Andres Ehin “Hunditamm”, Riho Lahi “Kihva Värdi kiusujutud”, Eha Lättemäe “Oma sammude varjust”. Paguluses: Urve Karuks “Savi”, Leho Lumiste “Vargamäe Anton”, Enn Nõu “Pidulik marss”, Liidia Tuulse “Liiv ja lumi”

1969 Enn Kreem “Omapärane talv”, Ira Lember “Jannu”, Hans Luik “Kosmodroomidest kaugel”, Albert Uustulnd “Meri põleb”

1970 Vaino Vahing “Lugu”. Paguluses: Ilona Laaman “Mis need sipelgad ka ära ei ole”

1971 Liiv/Isotamm/Sang/Üdi “Närvitrükk”, Toomas Liiv “Kurbus vikerkaarest”, Jüri Üdi “Detsember”. Paguluses: Aime Maripuu “Majas rappuvad seinad”

1972 Päärn Hint “Võilill”, Johnny B Isotamm “Tekstiraamat”, Jaan Paavle “Vabaarmastus”, Kalju saaber “Romeo, Julia ja õhuhäire”, Rein Saluri “Mälu”, Ülo Tuulik “Vihm Gibraltaris” (esimene puhtilukirjanduslik raamat). Paguluses: Paul Laan “Mõttelend”

1973 Priit Aimla “Naliaad”, Ave Alavainu “Väga väike värsiraamat”, Henn-Kaarel Hellat “Fuugad paradoksidele”, Viiu Härm “Pealkirjata”, Jaan Kello “Pühapäevareisija”, Jaan Kruusvall “Armastuse esimene pool”, Maimu Linnamägi “Sügise sünnipäev”, Ott Raun “Hobusel on täna sünnipäev”, Mari Saat “Katastroof”, Jaak Sarapuu “Austusavaldus”, Eino Sepp “Vesiratas”

1974 Lembit Kivisaar (Aigar Vahemetsa) “Paradiisi Illu”, Andres Vanapa “Pihlakaviin”, Toomas Vint “Kahel pool hekiga palistatud teed”. Paguluses: Heino Susi “Üle lahe”

1975 Jaak Jõerüüt “Kaitsekiht”, Vesipapp “Aastaringist”, Erik Püvi “Vilistav eesel”, Tiia Toomet ja Jaan Kaplinski “Kuhu need värvid jäävad”, Toivo Tootsen “Jõhvi Joosepi jutupaun”. Paguluses: Katrin Jakobi “Suvekodumaa”

1976 Aivo Lõhmus “Aastarangid”, Riho Mesilane “Veterinaari esimene nädal”, Ants Paikre “Kirjeldamatu, asendamatu”, Priit Pärn “Kilplased”, Olev Remsujev “Homne karikakar”, Rein Sander “Piltkiri”. Paguluses: Ilmar Mikiver “Kirves ja tuiksoon”, Gunnar Neeme “Kollane vihm”

1977 Peeter Ilus “Lõbu ja himu”, Ustav Mikelsaar “Ohver”, Aino Müür “Linnuvere lugu”, Asta Põldmäe “Me”, Ine Viiding “Kümme käsku kaaskodanikele”

1978 Doris Kareva “Päevapildid”, Heldur Karmo “Unustuse jõel”, Vello Lattik “Pastoraal mummulisest kleidist”, Katre Ligi “Kõigest ei kõnni ära”, Hubert Matve “Karedad lood”, Ene Mihkelson “Selle talve laused”, Heili Müüripeal “Selma brigaad”, Endel Nirk “Mosaiikvõlv”, Katrin Väli “Eluase”

1979 Leili Andre “Hõbedakirjaga kruus”, Silver Anniko “Rusikad”, Aarne Biin “Tema Kuninglik Kõrgus”, Peeter Elbing “Asetäitja”, Mart Helme “Kolm korvi”, Villu Kangur “Tuut-tuut-tuut-tullakse”, Asta Kass “Kloun Korgitsa kodune elu”, Reet Kudu “Pannkoogipäev”, Siim Kärner “Unekaste”, Kaie Talviste “Klaasist silm ja teine ehtne”, Tiia Toomet “Värviline kosmoselugu” (debüütraamat üksikautorina), Mari Vallisoo “Kallid koerad”, Ike Volkov “Sügis äärelinna teatris”. Paguluses: Aili Helm “Kuradil ei ole varju” (Hilja Rüütli ja Helmut Tarandi ühispseudonüüm, kirjutatud Eestis ja salaja Rootsi toimetatud)

1980 Ott Arder “Bumerang”, Kalju Enniko “Roheline süda”, Rihhard Iher “Kassimärss”, Peep Ilmet “Tuulekanne”, Helle Laas “Unistame ümber”, Ann Must “Tuba”, Mihkel Mutt “Fabiani õpilane”, Alvi Schmuul “Õueringid”, Endla Tegova “Tunglejad”, Heino Tominga “Rein Raudnaski pihtimused”; paguluses: Helgi Öpik “Trooja väljadel”

1981 Eiv Eloon “Kaksikliik”, Aime Hansen “Koduaja tuul”, Madde Kalda “Seitse tähte taeva Sõelas”, Hille Karm “Semestri 99. päev”, Helgi Kauber “Viherpuu”, Mario Kivistik “Läbilõige”, Lembit Kurvits “Väike-Kamari õhtud”, Andres Langemets “Omadus”, Ülo Mattheus “X maantee”, Rein Põder “Kingitus”, Rein Raud “Paljajalu”, Ingel Tael “Merest tõusnud”, Jüri Talvet “Äratused”, Peeter Urm “Viimane raund”, Julius Ürt “Haljendav ruumala”

1982 Krista Kajar “Omaenese ukseni”, Toomas Kall “Ajaloo tajumine”, Vladislav Koržets “Üks tüdruk, nimi Merike”, Hans Laansalu “Tuuline saar”, Vaike Pilvistu “Hingeaken”, Astrid Reinla “Lihtminevik”, Maie Remmel “Laulud laugudetagused”, Kulno Süvalep “Näitemängud”, Oskar Tanner “Sõnakuulmatud”, Bernhard Viiding “Herman Kuning” (trükk hävitati). Paguluses: Ilmar Külvet “Näitemänguraamat”

1983 Juhan Habicht “Veerevad kivid rataste alt”, Sulev Kübarsepp “Maa peal”, Madli Morell “Tõsimäng”, Aili Paju “Merkuuri tütar”, Eeva Park “Mõrkjas tuul”, Toomas Raudam “Anti jutud”, Joel Sang “Abisõnad”, Kalle Suuroja “Viimane marsruut”, Viire Villandi “Kohustuslikud etüüdid”. Paguluses: Leonora Peets “Maroko taeva all”

1984 Vaino Vahing ja Madis Kõiv “Faehlmann” (Kõivu debüütraamat ainuautorina on “Rännuaastad“ 1994), Märt Luige “Tulesammal”, Taimi Proos “Elukiigel”, Ilmar Trull “Millest mõtled, seljaaju?”

1985 Annes Ihoma “Ääremeri”, Henno Käo “Suure Kivi lood”, Aado Lintrop “Asuja”, Nasta Pino “Igal õhtul Solenzaras”, Janno Põldma “Džuudopoisid”, Egon ja Vaike Rannet “Kivid ja leib” II, Anu Raud “Jutte, muist muinas-, muist muid”, Agu Sisask “Mägi ja lehvik”, Mihkel Tiks “Korvpalliromaan”, Valter Udam “Vastutus”, Tõnu Õnnepalu “Jõeäärne maja”

1986 Priidu Beier “Vastus”, Madis Kadaga (Vello Pohla) “Hetked”, Arno Kasemaa “Rannamännid”, Kalev Kesküla “Läbi linnaöö”, Harri Kingo “Lennujälg”, Aita Kivi “Usaldades”, Max Harnoon (Hasso Krull) “Mustvalge”, Tiit Kändler “Uksed akendeks”, Meri-Liis Laherand “Hannese sünnipäev”, Urmas Mikk “Eraelust akadeemilise eluni”, Kalle Muuli “Sajus”, Helju Rebane “Väike kohvik”, Ilmar Särg “Lambri laulud”, Jaanus Tamm “Täna”, Ants Viljus “Pasjanss”. Paguluses: Albert Ruutsoo “Astangud” (autor elas Eestis)

1987 Maimu Berg “Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal”, Indrek Hirv “Uneraev”, Kauksi Ülle “Kesk umma mäke”, Aleksander Lipp “Karjapoiss”, Mare Müürsepp “Lehmaga mere ääres”, Katrin Reemet “Hingedeaeg”, Rein Tootmaa “Klaverimängupüha”, Jüri Ööbik “Armastusromaan”. Paguluses: Arvi Moor “Koer ja nukk”, 

1988 Tiit Merenäkk “Sõna kuuldavus”, Henn Mikelsaar “Armas aeg”, Eve Peterson “Copia”, Avo Üprus “Aja raamat”. Paguluses: Virve Soovik-Uuetoa “Luuletusi”

1989 Sven Kivisildnik “Märg Viktor”, Mati Kuntro “Päevad ja unistused”, Luule Luuse “Tuulevahuses ilmas”, Merca “Merca by Air Mail” (ilmus Kanadas), Ringo Ringvee “Linnud mustmühisevast majast”, Karl Martin Sinijärv “Kolmring”, Tõnu Trubetsky “Pogo”, Märt Väljataga “Teine keel”

1990 Ülo Alo “Kuupaistekaasikud“, Ats (Aidi Vallik) “Ärge pange tähele”, Elle Eha “Lavastatud laul“, Ruth Jyrjo “Mänguraamat“, Jüri Leesment “Vihm ei võõrasta”, Jaan Malin “Mitu ühte”, Enda Naaber “Minekus on valu”, Liisi Ojamaa “Lõputu juuli”, Virve Osila “Mälestuste tuul”, Juhan Paju “Haapsalu detektiiv”, Aarne Puu “Ring on nii pikk” (esimene raamat eesti keeles, oli varem oma poolakeelse raamatuga saanud Poolas debüüdipreemia), Valeria Ränik “Orb” (Alveri preemia), Peeter Sauter “Indigo”, Triin Soomets “Sinine linn”, Rannar Susi “Neli lugu”, Malle Talvet “Lakkamatult, nähtamatult”, Katrin Tammik “Ussihari”, Tarmo Teder “Tumedad jutud”, Jaan Undusk “Kuum” (Alveri preemia), Tarmo Urb “Langev täht”, Hannes Varblane “Mäel, mis mureneb” (Alveri preemia 1991), Elo Vee (Viiding) “Telg”