Andrei Ivanov - Kuiv purskkaev (Looming 8, 2026)

 

Lühilugu elust Kalamajas millalgi 1970.-1980. aastate paiku, nähtuna läbi poisikese silmade (on ka paralleel kaasajaga, mil minajutustaja jalutab oma pojaga). Suur aed ja majatäis inimesi, neist silmatorkavamad kaks vastandlikku naabrit. Üks neist vedeles päevade kaupa akna all tugitoolis (sest töökojas palgal olles polnud seal vaja muud käia kui palga järel), teine kutsekooli kalestunud õpetaja, kes kõigile närvidele käib. Ühe juurde voorivad erinevad inimesed ning mõnus elu podiseb; teine on oma suhtumistega paras inimpeleti.

Ehk siis kunst elada reaalset tööd mitte tehes või siis noorte eluks ette valmistamine, hambaid krigistades. Eks see paistab olevat järgmine mosaiigikilluke Ivanovi Tallinna maailmast; vast ehk tegu sama korteriga, millest juttu hiljuti ilmunud romaanis “Päevad”.

Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Tõnu Tannberg - Johannes Semper, „Raske vaikus”. Johannes Semper punavõimu põlualusena 1950. aastal (Looming 1, 2026)

 

Selle numbri vast huvitavaim tekst on ootamatul kombel hoopis eesti kirjandusloost, mis käsitleb stalinliku ajajärgu tõuse ja languseid Semperi näitel. Ja noh, on väärakaid, kes nutavad nõukogude aega taga.

Niisiis, kuidas Semper sattus partei põlu alla - partei, mida hakkas teenima 1940. aastal ja mille tuules oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu tagalas, misjärel tagasi Nõukogude Eestisse kunstielu korraldama jne jne. Kuni sattus partei võimumängude vahele, mil Käbin tahtis tõusta Karotamme asemele.

Suur häda: Semper puksitakse Kunstide Valitsuse juhist Kirjanike Liitu juhtima, seejärel aga ei valita enam selle juhatusse - visatakse peagi välja ning kuulutatakse kodanlikuks natsionalistiks. Semper pöördub ikka Tallinna ja Moskva võimumeeste poole, et saaks kasvõi elamiseks toetust (ikkagi harjunud teiste elustandarditega kui oli muidu uutel nõukogude kodanikel võimalik), et saaks kirjutada ja ühtlasi toimetada varasemaid tekste nõukogude autorile sobivamaks. Ja muidugi see kartus, millal tullakse talle järele (luuletus “Raske vaikus”) - 1950. aasta suvel ei julge Semper enam kodus magada (erinevalt siis naisest), inimesed näitavad tänaval näpuga (ta on ometigi tuntud inimene).

Nagu Tannberg lõpuks sedastab, läks Semperil siiski hästi - ei pandud teda vangi ega midagi (võrdluseks siis Nigol Andresen ja Hans Kruus). Inimene, kes tahtis hästi elada ning pühenduda kirjutamisele (eks see juhtimistöö oligi tüütu), sai seda lõpuks teha mõlemal riigikorral. Sellisele sabaraklusele tasakaaluks on nüüdseks Semperi loome tolmu kogumine - ei tule mulle ette, et oleksin elu jooksul mõnd ta raamatut lugenud. Ja peale Tannbergi artiklit on huvi veelgi olematum (kui see vaid võimalik saaks olla).

Aga jah, see ajastu ja selle juhtide ja süsteemi toimimise kirjeldus, ikka eriliselt vastik ajajärk.

Jurgis Kunčinas - Tūla (2025)

 

Algul mõtlesin, et vast selle aasta Loomingu Raamatukogu kõige keerulisem lugemiskogemus, aga siis meenus Vilikovsky “Sulelumi” ja miks mitte ka Venturini “Täditütred”. Kuid see tekst on muidugi omamoodi.

Kui kuidagi lühidalt kokku võtta, siis see on ühe joodikust töötu boheemi uitlemine nõukogude Leedus, seda eelkõige Vilniuses. Ja tema üürike armulugu ühe kunstihuvilisega, mis jätab mõlemasse kustumatu jälje: “mis küll võinuks olla?” (arvatavasti natuke pikem üürike armulugu, aga no kui katkes nii ootamatult).

Pikk sissejuhatus ja armulugu on nagu on, minu jaoks hakkas see raamat tõeliselt kaasakiskuvaks muutuma teose teises pooles - kui peategelane satub hullumajja viinaravile, seejärel paranduslikku kolooniasse (või kuidas seda vanglat nimetadagi), veider road trip Valgevenest Krimmi ja tagasi Vilniusse, viimane kohtumine selle tõelise armastatuga ning hilisem säilmete ümbermatmine. Ehk siis armuloole järgnenud seitse ja rohkem aastat üpris karmi elukäiku, mida autor lahendab üha sügavamale teadvuse sohu langedes; mida lehekülg edasi, seda hullemaks läheb. Valus ja pagana lummav ning ühtlasi milline traagiline pilt hakkab moodustuma naise elust (võib muidugi mõelda, millised vaimsed probleemid tal olla võisid … ja kuidas ta vanemad neid lahendada püüdsid). See kõik on üks valus lugemine, sugugi mitte peategelast idealiseeriv või õigustav, ta on ikka parajalt oma tungide ja alkoholi ori.

Eks siin ole suur roll ka keskkonnal - muidugi Vilnius (aga ma pole seal käinudki) ning nõukogude aja üsna jõledal reaalsusel, mis vast Leedus oma katoliikliku tausta ja naabrite tõttu vähe teistsugune kui Eestis (aga eestlasi mainitakse siin vast rohkem kui lätlasi). (Mingi kogemus on siin ka Ukrainast selle road tripi läbi.) Kõige sügavam mülgas on muidugi see parandusliku töö koloonia oma eripäradega.

Kõik kokku moodustab see üsna veidra supi, mis ei ole meeldiv ega maitsev, aga kaasakiskuv (ja mis sõna küll peaks siia lisama, mis kirjeldaks õigesti seda olekut?). Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Inga Gaile väga hea “Ilusad”, siis … palun igal aastal mõnd tõlget leedu või läti kirjandusest.

“Mille kuradi pärast ma kõike seda räägin? Keda ma lollitan? Lõpeb ju kõik jällegi lõhkuva pea ja värisevate kätega! Joodikute muinasjutud tuleks ilmselt liigitada loomalugude juurde - mõlemad algavad lustliku hirnumise, klähvimise, näugumisega, aga lõpevad määgimise, avaneva maapinna, jäleda haisu, hammaste kiristamise ja põrguleekidega. Caput mortuum, jah, pealuu, purjus metslooma pealuu…. Ja loomamuinasjutte armastavad lapsed ju eriti…. õnnelikud inimesed elavad õnnelikult ja pajatavad muinasjutte kohutavatest asjadest… milleks? Rääkigu juba parem imemuinasjutte, Araabia või Kaukaasia omi, need lõpevad alati õnnelikult ja rõõmsameelselt: ja siis pugesid nad mõlemad teki alla, kustutasid tule ja jõudsid täiuse tippu - vat milline vormel! Aga kas nad siis enne teki alla pugemist veini ei joonud? Araablased? Veini? Eh…” (lk 152)

Mats Traat - Mänguveski (1972)

 

Eelkõige jääb see jutukogu meelde autori poolt loodud julgete karakterite poolest - kui õieti aru saan, siis siin õieti pole ühtki varju-matstraati peategelaseks. Nii mehed kui naised, Traat ei löö risti ette katsetamisega - ühe loo kirjutab muuhulgas üldse mulgi murdes (noh, see tulemus on nii ja naa). Ja kui juba katsetatakse karakteriloomega, siis ega ta pahatihti ka halasta neile - mitte et just peategelane kaotaks elu (nojah, siiski “Lossimägi”), küll aga mitu olulisemat kõrvaltegelast, mis paneb loo lõpplahenduse vägagi kummitama (eelkõige “Seasaaga”, miks mitte ka “Kius”).

Laias laastus võiks jutud jagada kaheks - on kaks kaasaegsete  linnategelastega teksti (“Mänguveski” ja “Lossimägi”) ja üks ajalooline keskuselugu (see mulgikeelne “Kius”). Ja siis kogu teine pool, üsna tinane vaade nõukoguliku maaelu köögipoolele, kus purjus mehed ja erineva saatusega naised elavad seda ühismajandielu. Kohati on Traat sedavõrd kriitiline, et seda võiks juba satiiriks pidada (“Seasaaga”) - kas tõesti võibki olla nii hull (või koguni naturalismi sünnitis?)? Kuid jah, satiiri siit vast küll ei leia, seeasemel saab kasvõi puskariajajast öövahi suu läbi kiirkõnni läbi 20. sajandi esimese poole Eesti ajaloo.

Eks Traati võiks võrrelda ühe varasema mulgi autoriga - austet August Kitzbergiga. Kuid hoiakud on üsna erinevad. Kui Kitzberg ajab ikka naisevõtujuttu ja viskab mitmes jutus naljagi, siis Traat kirjeldab seda veidralt mulksuvat nõukogude maaelu, kus plaani täitmine oleks justkui A ja O, aga samas … inimesed üha jätistuvad. Kitzberg liigub tsaari-Venemaa aegruumis, Traat nõukogude ühiskonna raames. Ühele eelnes ja teisele järgnes see täieline Eesti Vabariik.

Muidugi, huvitav oleks lugeda tolleaegset retseptsiooni, ega ma pole üldsegi tuttav selleaegse külaproosaga.

Mänguveski 5/10

Seitse paberit 4/10

Kohavahetus 6/10

Lossimägi 4/10

Kius 5/10

Seasaaga 6/10

Partii 5/10

Lilli Luuk: Kolhoosi miss

 „Miks puud Tartusse kõnnivad?”

Olen Tartu-Tallinn rongis ja loen Lilli Luuki. „Kolhoosi miss”. 

Nad ütlevad, jutukogu. Mõni koguni, et novellikogu. 

Ma ütleks, peategelaseta romaan. Kõik peatükid eri ajastust. Nõukogude aja lõpust kuni päris-päris lähiminevikuni. Peaaegu kõigi peategelased naised.

Alguses, kui veel Tallinnast Tartusse sõitsin, olid lood – peatükid – sellised, et mõtlesin: „See on väga hea raamat. Aga ma ei taha seda enam kunagi teist korda lugeda.”
Kui kohutav peab tunduma oma lapse surm? Tulekahjus?! Ma ei taha seda ette kujutada.
Kujutlen ikka. Jälle. Ma kipun selliseid asju ette kujutama. Minema mõttes oma piirideni ja siis nendest välja.
Võimatu valu on ikkagi võimalik.

Aga Tartust Tallinna tagasi sõites leidsin, et läheb helgemaks. Mitte helgeks, mitte lihtsaks. Vahele tuli vana valu, mida on võimatu unustada, uut valu, mis pea sama raske.
Aga helgemaks. Tekkisid kui mitte õnnelikud, siis vähemalt õnnelikjad lõpudki.

Kunagi tahtsin ka mina süütusest vabaneda. Mitte päris samal põhjusel, kui „Purunematute” tüdruk(ud?)

Jätsin (ka?) kunagi ammu-ammu Tartus ülikooli pooleli. 
Sarnasest loost räägib Windows 95

Reisida korraliku sihtkoha ja eesmärgita, lihtsalt reisimise pärast – jaa. Nagu loos "Mäed". Aga mul pole kunagi kedagi kaasas olnud.

Jaah, ja Veneetsias pole ma käinud ja kunstnikud on ainult mu isa eksnaine ja mu parim naissoost sõber. Ikkagi tunnen nii paljut ära.
Too sõber on ka omamoodi hull – ükskord lendas teise Euroopa otsa kuskil kunstitudeng-olemise-välisüliõpilase-aastal kohatud semu jahtlaevale peole. Too semu maksis ta edasi-tagasi piletid ka kinni.
Kunstnikust sõber lasi selleks puhuks spetsiaalselt õmblejal kokteilikleidi õmmelda. Väga ilus kleit tuli - ja mitte midagi halba ei juhtunud. Oligi hea pidu. Kogu lugu. Ei mingit halba lõppu.
Biennaal ja puud, puu surm, kuidas see hinge lõikab ...
Oh.

Puud.

„Miks puud Tartusse kõnnivad?” küsis kolmeaastane tirts – ilmselt tüdruk, nii pikaks kasvatatud juustega poisid on haruldased – naiselt, keda võiksin pidada tema vanaemaks, aga on tänapäev. Võis ka vanavanaema olla.
Minu ema võiks ka vanavanaema olla, oleks mu tütar sama varakult alustanud kui mina ja tema. Ning tema näeb kaugelt noorem välja kui eakas põngerjaga naine.
Too seletab, kuidas tegelikult puud ei kõnni Tartusse, vaid on juurtega maa sees kinni. „Et nad lähevad teisele poole kui meie, ainult paistab sulle, sest me oleme sõitvas rongis.”
Ma ei ole temaga rahul.
Kui minu lapsed tulid välja ideedega, kuidas maailm toimib, ei öelnud ma kunagi, et tegelikult on teistmoodi.
Ma ütlesin: „Üldiselt arvatakse, et ...” midagi. 

"Noor perenaine"lõpus nutsin.
Mis siis, et mees mu elus pole päris nagu Marko, liiga sarnane siiski. Ja mu vanaema pidas surmani õunapuid, mis nüüdseks kasvavad parkimisplatsile poe kõrval jäetud murulapil „enda omadeks”. Kui ma väike olin, ajas puu otsast õunavõtjaid vihaselt eemale. „Varastavad!”
Ja samas ta isegi ei elanud seal. Ajas õunahuvilisi eemale siis, kui linnast suvel maal käisime. Vist põhimõtte pärast.
Ma nutsin.
Ma enam ei nuta väga raamatute peale.
Ma ei loe ka enam niimoodi kui vanasti. Iga mõne lehekülje järel pean pausi ja vaatan aknast välja.

„Kolhoosi miss” on õigusega raamatu nimilugu. Nii hea, nii hea, nii hea ja täiesti unustamatu.
Kui aknast välja vaatan, mõtlen pooltel kordadel sellele tagasi.
Ma olen kogu selle raamatu läbi teinud, mingil määral. Olgu, küüni pole põlema pannud, kedagi maha lasknud või arvanud, et lasksin, ka mitte, aga alastipiltideni oleksin peaaegu jõudnud.
Mind hoidis tagasi, et ma pole ju NII ilus. Ikka paksuvõitu. Äkki nad ei taha mind pildistadagi?
Ja mul pole olnud ühtegi issand-kui-ilusat sõbrannat. Kui keegi neist sai rohkem tähelepanu kui mina, olin nördinud.
Neis lugudes oli täitsa mitmel.

Mul oli koolis ka üks semu, kellega koos kooli ja koju läksime. Nagu "Kivis".
Aga sõnatus kokkuleppes läks tema rongi pealt kooli poole ära ja mina alles mõne minuti pärast järele. Ja koduteele ei asunud me ka koos, alles rongis kohtusime. Et ei öeldaks „pruut ja peigmees!”

„Sa oled väga ilusti värvinud siin, üldse pole üle joonte läinud!”
 Olgu, ma andestan sellele vanale naisele. Vähemalt teab, et lapsi tuleb kiita!

"Täid" - täid ja kirbud ... mul läks päris kaua, et end nende puhul välja mõelda kastist „hirmus, hirmus, kohutav häbi!” Aga kuna kõik koerakirbud igal pool, kus kirpudega koerad, on veendunud, et mina olen ka koer, olen hakanud nii täisid kui kirpe filosoofiliselt võtma. „Aa, jälle. Noh, vaja mürki osta ja kõik pesud ära pesta. Mis seal ikka.”
Aga ma ei ole rikas ka kunagi olnud, muidugi.
Võibolla rikkus takistaks koerakirpudel mõelda, et ma koer olen?

Vana naine ja väike tüdruk lähevad maha.
Veel veidi ja mina lähen ka maha.
Siis teise rongi peale, sest ma elan Tartust kaugemal kui lihtsalt Tallinnas. 

Teise rongi peal istuvad mu vastas tüdrukud. Koba peale pakuksin, et umbes kolmteist-neliteist aastat vanad. Ühel on ripsmepikendused ja natuke meiki. Teisel võib ka midagi olla, sest ta on nii perfektsete värvidega, et mul on raske uskuda, et need kaasasündinud on. Eresinised silmad, punakasblondid juuksed, neist märgatavalt tumedamad kulmud.
Mõlemad on väga ilusad.
Räägivad eesti-inglise segakeeles, nagu ma isegi vahel tegema kipun, ainult neil on seda inglise-osa palju rohkem.
Millegipärast jääb mulle enim meelde aga puhtas eesti keeles öeldu.

„Meil on ju ainult gümnaasium eliitkool! Vaata meid, põhikoolikaid! Pfff ... kes meie oleme?!”
„Jaah. „Oo, te käite GAGis, eliitkool. Te peate mingid targad olema!” Kule, vaaaaaaata meid!”

Tüdrukud lähevad maha. Olen segaduses, et miks – see, kes klienditeendindajalt pileti ostis, ostis ju palju kaugemale, ja üldse pole juttu olnud, et oi, plaanide muutus, ma tulen ka sinu poole vms. Täiesti rahulikult läksid maha, nagu nii peakski.
Miks nii?
Mis juhtus, mis toimus, mis nende peades aset leidis?

Saan raamatu läbi.
Mõtlen veel veidi aega. Vaatan aknast välja.

Ükskord nägin rongiaknast metsa vahel poekäru. Ühtegi teed ei tulnud, ühtegi ei viinud, lihtsalt poekäru lepavõsas.
Kuidas see siia sai? Kes ta poest pihta pani, mida mõtles, kas see oli eesmärgipärane üldse? Äkki kogemata? Ja kuidas see ikkagi METSA sai? Ka raudteel kivide peal oleks sellega neetult ebamugav sõita!
Mõned päevad hiljem oli käru kadunud.
Veel enam mõtlemist. 

Mul on tunne, et Lilli Luuk suudab mõelda veel paremini kui mina. 

Kuidagi uhke tunne oli seda raamatut lugeda. Et näete, näete, näete! Päris naised on ka olemas! Nagu mina olen! Lilli Luuk kirjutab neist! Näete?!

ERR Anna Linda Varik
Lugemissoovitus
Loteriis varem
EPL
KMS
Eesti Ekspress
Looming Sveta Grigorjeva 

Regina Ezera - Koorem (Lehed lõkketules, 1974)

 

Sarnane tekst Belsi looga ehk siis läti nõukogude proosa oma Teise maailmasõja painetega. Kui Belsi puhul võinuks see juhtuda kus iganes sõjaolukorras, siis see tekst on vägagi lätikeskne.

Puhkajatest parvetajad on peatunud Koiva jõe kaldal ning augustiöös ilmub nende lõkkeplatsile üks vana karjane, kes jääb pinevalt silmitsema üht matkajat, kes aga ei tee vanameest tundmagi. Vanamees räägid reisiseltskonnale oma loo - kuidas saksa okupatsiooni ajal tehti ühel õhtul kohalike (puna-valge-punase käesidemega) omakaitseväelaste poolt ülesandeks aidata neil üht vangi paadiga üle jõe toimetada. Kuid tema ei taha aidata vangi surma saata, aga kuidas küll aidata … Kinniseotud kätega vang hüppab ise paadist jõkke ning nüüd oli paadimehel väikegi võimalus segada vangi püüdvaid omakaitseväelasi, kes püüdsid põgenevat vangi kas surnuks lasta või siis kinni püüda. Kuid kätte teda ei saadud … aga kas vang pääses? Või ikkagi hukkus, see jäi vanameest aastateks painama ja nüüd siis … see tuttava näoga mees reisiseltskonnast.

Nojah, puänti ei saa rääkida - aga kuivõrd see eksisteerib, siis kedagi selles loos petetakse, eksole. Aga noh, see nõukogude värk, ajab oksele. Eksole.

Mats Traat - Seasaaga (Mänguveski, 1972)

 

Tänapäevases vaates päris rängalt kriitiline vaade tolleaegsele maaelule; seniloetud lugudest vast kogumiku parim tekst.

Lugu siis majandi direktorist Kristjan Karbist, kes on üks paras naistemees ja rahvamees ning omal moel hinnatud kuju. Esimese mai õhtul sai ta voodisse zootehniku kena naisega, aga siis helistati ta ikkagi majandi kevadpeole, et ta seal esineks töölistele. Mis teha, uue vallutuse juurest tuli lahkuda ning jätkata selle nädala kestnud klaasitõstmisega. Seal ujus talle ligi majandi teine asjapulk, et direktor aitaks oma Volgaga viia asjapulga õele koti seemnekartulit ja sea. Mis siis ikka, jälle purjuspäi rooli, asjapulga kodust kartulikott ja majandi sealaudast püüti vastav siga; ning edasi selle õe juurde, kes küll oli sattunud linna sünnitamisele. Aga õe õpetajast mees oli kodus ning seal jätkus viinavõtmine ning elu üle arutlemine. Hommikul siis jälle purjus abilised auto peale ja kojusõit; viimaks oma naise juurde.

Iseenesest üks paras purjus inimeste jauramine ja trallitamine, aga see täiendatuna siis mälestuste ja ihadega eri aegadest. Ja sellest moodustub õige kole ja masendav pilt nõukogude Eesti argipäevast, kus elu kulgeb üsna joomaselt ja omakasupüüdlikult. Ja noh, siis on veel loo lõpp. Üsna üllatav, et midagi sellist üldse avaldati, siin pole just grammigi järel nõukogulikust moraalist, kõik on alasti kistud. Kõik joovad, kõik varastavad, vaid lollidel kohusetundlikel püsib see maailm (või noh, mille poolest siis peaks linnaelu parem olema). (Ja ega ma senini tee vahet, mis on kolhoos ja mis sovhoos.)

Eks muidugi ole veel noored, kes linnas õppinud ja kes pole veel kolhoosielu eripäradega üheks saanud - aga kauks seegi (nagu zootehniku naise puhul). Omaette tüüp on see õpetajast mees, kes oma ideaalidega on lihtsalt ühiskondlik kloun, koerakarja kloun.

“Direktor jõi siirupipuskarit, hammustas kuuma liha peale ja kuulas vanamehe jutte sellest, kuidas too saanud vabadussõjas reide haavata, haiglas olnud surmigav, pärast antud talle maad ja siis hakanud ta kibekiirelt asunikutalu ehitama ja naist võtma. Vanamees laiutas abitult käsi ja seletas, et sellel kõigel polnud mingit mõtet - juba tollal rääkinud mõned, et ehitagu majale rattad alla, mõis tulla varsti tagasi. Karp vaidles loiult vastu, et sovhoos pole siiski mõis, vahe on silmaga näha, aga taat ei lasknud ennast eksitada ja jäi oma juurde. Ta mõlemad pojad olid sõjamöllus teadmata kadunud, ja siis oli tulnud vanadus, kibe kui koirohutee. Aga oma ea kohta kandis ta puskarit üllatavalt hästi. Õhtul, kui direktor asutas ära sõitma ja peremees ööd vahtima, polnud vana kunagi purjus, tõstis vaid reispassiks pitsi ja kähistas “Elagu Eesti vabariik!” Karp rääkis vähe, jäi kiiresti purju, mõtles naistest, vahel sekka ka autodest. Talle ei meeldinud tööst vabal ajal mõelda, ja kuigi ametlikult oli tööaeg, võis tänu puskarile, pidulikult askeldavale öövahile, sõrmi kõrvetavale singile ja raugele aprilliilmale täiesti rahuldavalt mõelda, et käes on juba mingi pikk püha.” (lk 88-89)

“Aeg oli Sirje jaoks peatunud sellel kevadpäeval, kui ta Kristjan Karbiga rajooni perekonnaseisuaktide büroos paari pandi. Kohusetruult tegi ta kontoritööd, keetis suppi, käis suvel marjul, pesi pesu ega kritiseerinud kunagi meest. Kui talle räägiti, et tema meest on teiste naistega nähtud, naeris ta ainult ja ütles, et see on kadedate väljamõeldis. Sovhoosi kolides ostsid nad lehma; loom ja tema tujud andsid Sirjele rohkesti kõneainet. Paar korda nende kooselu jooksul oli naine enda täis joonud, nutma puhkenud ja pesunööri otsinud, et ennast üles puua. Kainest peast naeris ta oma rumalust ja kastis lilli. Ühesõnaga, sovhoosi direktoril oli igati kena ja korralik abikaasa.” (lk 111)

Mats Traat - Kohavahetus (Mänguveski, 1972)

 

Traktorist Antsu naine Saima on kooli vahetanud ja ootab nüüd viimaks meest enda juurde majapidamisse, et mees hakkaks kohalikus kolhoosis traktoristiks. Mees ei taha lahkuda oma senisest elukohast, kuid naine on saatnud kirja, et tuleks ikka kohale.

Ants sõidab kohale, leiab maja, ees ootab nuttev naine ja kõrvalkorteris üürgav raadio. Naisel ei lähe uues koolis kõige paremini, sealne töömetoodika suisa vastumeelt. Ja vana asunikumaja kõrvalkorteris käib üks pidev jauramine ja trall, seal elab kooli kokk lõbusat elu kohalike viinaninadega. Kokk tuleb kiiresti õpetaja meest üle vaatama.

Väga troostitu pilt tollasest majandielust, mida autor avab päris kavalalt - maailma nähakse läbi mehe silmade, kel pole just suuremat soovi uues kohas alustada, seda enam et abielugi on kuidagi ähmane moodustis. Viimaks läheb Ants lihtsalt vooluga kaasa. Kuni siis loo lõpus avaneb korraks maailm läbi Saima silmade ja see seab asjad hoopis teise perspektiivi, mis selles loos vastu kajava hilissügise halluse kaks korda troostitumaks muudab.

Aga noh, samas on huvitav kirjeldus sellest, kuidas asulate vahel bussiga sõidetakse - lisaks bussijuhile on bussis konduktor, kuskil metsade vahel peatuses ronib peale veel piletite kontrollija (aga mis mõte sel konduktoril siis õieti on). Ja bussijuht ja konduktor saavad teha einelauas lõunapausi! Mil reisijatel hea külapoes käia ja suitsu teha.

Väino Ilus - Abieluettepanek (Eesti uuem novell, 1986)

 

Tekst, mis ühendaks endas justkui olmerealismi ja sotsrealismi - ühelt poolt siis noore naise valik, kas abielluda või mitte töölisnoorukiga, kes on üsna kiindunud temasse ja kes samas vajab suurema korteri saamiseks abiellumist (sest üksikule inimesele ei anta kolmetoalist korterit). Sellised nõukogude olme küsimused on siis teksti esimeses pooles.

Teises pooles süüvib autor aga peategelasest neiu minevikku - kuidas ta vanemad said eri põhjustel surma Teises maailmasõjas (lugu algselt ilmunud 1968. aastal) ning tüdrukut kasvatasid üles tema emapoolsed vanavanemad, kellest nüüdseks elus vanaema, kel oma tütretütrele kõrged ootused … aga kes pole just suurte ambitsioonidega neiu ning peale keskkooli keskpärast lõpetamist töötab kuskil kontoris ökonomistina. Ja oma vanemaid ta õieti ei mäletagi, ning vanaema pole just kõige sõbralikum oma kadunud väimehe asjus (liialt tavaline mees tema tütre jaoks). Ühesõnaga, peategelane pole just kõige eeskujulikum nooruk.

Sellelt autorilt polegi varem midagi lugenud ja eks ta paistab üks oma ajastu nähe olevat, mis loomulikult nüüdseks unustusse vajunud. Nii lühikese teksti põhjal ei oska küll kuidagi öelda, kas võiks midagi veel lugeda, kuid vaevalt et niisama kätte satub. Eks veider mõelda, et kui sellesse antoloogiasse valisid autorid ise ühe teksti, siis Ilus valis selle enda iseloomustamiseks.

Bruce Chatwin - Utz (2025)

 

Päris lahe lühiromaan Utzi nimelisest snoobist, kes kogub portselankujukesi. Õigemini on tekst küll läänest pärit uurijast, kes 1967. aastal külastab Prahat oma artikli tarbeks materjali otsides ning seal juhatatakse ta kokku kunstikogujaga, kes elaks justkui elevandiluust tornis keset Prahat. 

Kuid torni asemel on korter, mis on täis tuubitud erinevaid haruldasi portselankujukesi. Utz on sellele kulutanud terve varanduse (tõsi küll, kogusse mitte sobivaid kujukesi saab ka müüa ning perekonna varandust on veelgi, mis Šveitsi panka peidetud) ning tema järgi pole muuseum õige koht niisuguste asjade hoiustamiseks - vaid kollektsionäär suudab seda õieti hinnata. Riigivõimud on küll Utzi kollektsioonist vägagi teadlikud ning seetõttu olevat korteris mitmed pealtkuulamisseadmed, kuid siis mingil puhul pole seda kõike küll riigile rekvireeritud (mis juhtub küll Utzi siitilmast lahkumise järel).

Lugu siis kujutabki seda, mida peategelane saab teada kas Utzi suu läbi või siis ka ise uurides - sest nagu takkajärgi selgub, ei loovutata Utzi suremise järel riigile mingit kollektsiooni, sest see on korterist haihtunud. Mis õieti juhtus, eks sellest ole mitu versiooni - kuid need jäävad versioonideks.

Tekst on ühelt poolt nõukogulikust ühiskonnast ja selle äärealal peituvast alternatiivsest eluolust, samas Utzi juhtumit uurides tehakse ekskursioone ka mõned sajandid varasemasse aega. Ja noh, muidugi see müsteerium ise, et kes see Utz õieti siis on, mis teda niivõrd seob Prahaga. Ja naised. Kõik need kõrvaltegelased on samuti päris värvikad, dissidendid või aristokraadid või kunstisehkendajad või õnnetud arumud.

Eks algul sisukokkuvõtet lugedes tundus see olevat vähe poolpuine nüüdisklassika (a la Köhlmeier), aga samas tegu parajalt snoobliku kelmiromaaniga, kus Utzi võiks koguni süüdistada triksterluses. Tuleb vast kunagi proovida ka Chatwini esmaeestindust “Laulujooned”.

Mats Traat - Seitse paberit (Mänguveski, 1972)

 

Jutuke põllumehest nimega Aadu Kattai, kes õppis oma noore elu jooksul kõiksugu ameteid (seitse paberit!), kuid kõige omasem on ikka elumehe amet. Ning poetaga räägib ta teistele põllumeestele oma senise eluloo - parem ikka viina võtta teiste meestega kui et heinatööl rabada. 

Eks Traat esitleb siin võrdlemisi lõbusa (ja samas lohutu) noore nõukogude põllumehe elukäigu - selline, kes igal pool peale hakkamas kuni viimaks tüdimus tabab ning vaja midagi muud proovida. Noh, vähemalt pole tegu pensionieelikuga, seega justkui oleks võimalik, et Aadu Kattai leiab pereringis õnnelikumana. Aga vast siiski mitte, juba praegune naine on nagu on. Omamoodi … road movie karjäärivõimalustest nõukogude maa-asulates.

Mats Traat - Mänguveski (Eesti uuem novell, 1986)

 

Lugu Least, kes ühise puhkuse ajal viib oma insenerist mehe vaatama naise lapsepõlvemaad: seal, kus ta oli elanud enne linnaminekut elanud kolmeteistkümnenda eluaastani. Suvi, palav, tolmavad teed, nemad liiguvad bussipeatusest jala Lea lapsepõlvekodu otsima. Lea proovib mehele rääkida, kuidas ta seda maastikku koges, palju elavamana kui see muidu on; mõndagi meenutab ta vaid ise.

Ja see naabripoiss Väino, tema tollane vaenlane - nii koolis kui kodukandis. Väino, kes teda ikka kiusas ja vahel ootamatult musi nõudis, kuni viimaks võttiski. Ja kes kinkis talle mänguveski, millest Lea lapsena nii unistas - ning millest ta ikka ilma jäi, kui poiss võttis kingi tagasi. Lea palub nüüd oma insenerist abikaasat, et see meisterdaks talle mänguveski. Mees viimaks nõustub, kuigi ta pole varem teinud midagi sellist. Ainult et …

Omamoodi lugu unistustest ja reaalsusest, mis tegelikult vastu vahib. Tüdrukuna unistas Lea abikaasast, nüüd tal ongi tüsenev insener, kes just pilgust soove ei loe. Millest siis Lea õieti unistas ja kuhu ta siis on välja nõudnud? Eks see tekst ole linnastumisest ja juurte kaotamisest; vanad majad ja maamärgid on hävinenud või ümber tehtud, insener ei oska enam … mänguveskit teha.

Maria Galina - Punased hundid, punased haned (Dagor, 2024)

 

Jätkub stiililine karneval, seekord on autor ette võtnud nõukoguliku (või siis sotsrealistliku) aimekirjanduse, kus loodusuurija kirjeldab reise Nõukogude Liidu vähemuuritud aladel, kus siis kohalikud on vaikselt kohanemas nõukogude korraga. Aga milline eksootika ja põnevad seiklused, mida lugejatele vahendatakse.

Tegelikkus on hoopis midagi muud - üheltpoolt jõletu kolkareaalsus, teiselt poolt … hulga müstilisem maailm, kus muuhulgas pannakse loodusuurija (õigemini küll loomapüüdja) proovile - millest tal endal pole küll aimugi.

Tekst ongi esitatud nö kahes versioonis - üks siis see, mille loodusuurija hiljem laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatuna avaldas, teine siis … elust endast. Autor on valinud kuidagi ebamugava viisi (või on see tõlkija töö?), kuidas vahendada peategelast, mingil moel veider kolmandas isikus jutustamine, mis sarnaneks küll rohkem minajutustusele, aga samas formaalselt ikkagi temajutustus.

Ja siis on see Ulja, teismeline kõrbetüdruk, põgenev abielunaine. Oleks see meesautori kirjutatud, siis noh … asi oleks kahtlane. Omal moel häiriv tegelaskuju - või noh, mis on sellise inimese saatuseks, küsimus polegi niivõrd indiviidis, vaid ühiskonnas ta ümber.

loterii

Imre Siil: Randevuu Bertolucci väljakul

 

Raamat, mida ma iial välise konkreetse põhjuseta lugema poleks hakanud.

Esiteks lühilood. Lühilood ei ole mu lemmikud. 
Teiseks meeldib autorile stiil, kus põhitegelane on kindlasti mees hästi tavalise Eesti taustaga ja isegi kui kandev teema ja põhiliin on kellestki teisest, vaadatakse seda Eriti Tavaliselt positsioonilt Eriti Tavalise Eesti Elu kontekstis. Ka Bertolucci väljak asub tegelikult Eestis ja sai selle nime unenäos. Kohtumised tulnukatega? Kohtub Eriti Tavaline Eesti Mees ja midagi erilist ei juhtu, saab veini või armutakse. Sõidetakse Marsile? Seda teeb Eriti Tavaline Eesti Mees ja kõige veidram asi, mis seal juhtub, on vajadus nälja peletamiseks elusaid putukaid süüa. 
Nende maitsel pole viga, ainult piikusvad hamba all veidralt. 
Plaanitakse mõrva? Sest naaber mängib liiga valju muusikat ja ei luba oma maalt läbijooksval teel sõita. 
Üldse on müra hirmus häiriv - vähemalt viies loos kannatab peategelane selle all, et naabruses ehitatakse maja või maja ees teed ja ta peab midagi tegema, et sellest võikast olukorrast pääseda. Sõidab suvilasse või läheb metsa kõndma vms. 

Vahel on Eriti Tavaline Mees abielus või kaasaga. Vahel lahku läinud ja igatseb kaasat taga. Korra leiab isegi uue naise. Neist naistest ei saa me midagi erilist teada. 
Siiski on raamatu parim lugu naisest. Traktorist Ankast. Ometi kirjutab autor ka kellestki mittestereotüüpsest, kellestki eredast ja omapärasest! Päris inimesena mõjuv tegelane! Jai!
Rõõmustasin kut lumekuningas. 

Kahjuks oli see ainus selline lugu. 

Phmt on ulmelood raamatu lõpus eraldi osana, kuid ausalt: mina neis ülejäänuga võrreldes mingit erinevust ei näinud. Ikka Eriti Tavaline Mees, natuke ebatavaline olukord, elatakse edasi nagu ennegi. Vbla nähakse undki.

Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus (2024)

 

Taas üks huvitav näide Aafrika kontinendilt, seekord siis pilguheit 1980. aastate Angola linnalaste värvikasse maailma - mis on veidi erinev Parkesi loodud Ghana täiskasvanute elust linnas ja maal; vast oleks mingit hingesugulust Cosici Belgradi hullu hõimuga (nojah, mitte just väga, aga natuke ikka).

Ja see tollane kodusõjaaegne Angola (pealinna Luandat otsene sõjategevus küll ei puuduta), kus siis püütakse üles kasvatada sotsialistlikku Angolat, seda siis Kuuba ja Nõukogude Liidu abiga. Aga sama tugevalt on seal Portugali koloniaalpärand (hõime ühendav riigikeel on portugali keel), millest tekib omamoodi side Lõuna-Euroopa ja Brasiilia kultuuriga - laste peas on ühtaegu segi kohalike hõimude traditsioonid, nõukogulik retoorika, brasiilia seebiseriaalid kui ka itaalia seiklusfilmid; sellest tekib omamoodi mõistete ja loosungite paabel.

Ja see mausoleum ehitus kadunud presidendi põrmu säilitamiseks (erinevalt Leninist oleks see raketilaadne ehitus), mida tehakse nõukogude spetsialistide ja sõjaväe juhendamisel. Kodusõjaaegne elu on küll niru (aga eks see on lihtinimesele koguaeg niru), kuid pompöösne ehitus peab kerkima. Ainult et ehitise ja ookeaniranna vahele jääb elurajoon ning ekspertidel on kavas see puhtaks lükata. Nii kuuba kui nõukogude spetsialistidel on kohalikega läbisaamine üsna hea, aga ega nemadki kavatse sellele arhitektuurinüansi teostamisele vastu hakata. Kuid romaani peategelane ja ta sõbral tekib itaalia märulifilmidest inspireerituna plaan, kuidas seda ehitist saboteerida …

Nagu öeldud, eks Parkesi romaaniga saaks võrrelda, kuid see oleks vast lihtsustav. Kui Ghanas toimub tegevus tänapäevases pealinnas ja metsakülas (peategelane on pealegi välismaal kõrgharitud spetsialist), siis siin on tegu Luanda lähimineviku slummieluga, pealegi nähtuna läbi lapse silmade; ning muidugi see nõukoguliku süsteemi kohtumine Angola reaalsusega. 

Tekst ise on mõnuga loetav pillerkaar, viis kuidas lapsed suhtlevad omavahel, oma kogukonnas ning välismaa spetsialistidega. Taustal on kodusõda, kuskil eemal (küllap vahetumas läheduses poleks lapsepõlv nii lustlik kui ka korrapärane), kõige hullem karistus näibki olevat, et tegude eest saadetakse sind rindele.

Ja need loosungeid ja roppusi lõugavad papagoid, eksole.

““Selle asemel, et lilled aeda istutada, toovad inimesed need surnuaiale, kus need enam kellelegi korda ei lähe.”

“Vanaema, kas sulle siis ei meeldi lilled?”

“Meeldivad küll, pojake, aga mulle meeldib neid vaadata aedades, tänaval, kus need annavad elule värvi. Surm on täiesti värvitu, pojake.”” (lk 60)

Maria Galina: Punased hundid, punased haned

 See lugu on pühendatud autori lapsepõlve raamatutele.

Ta on minust küll umbes 20 aastat vanem, aga sääraseid raamatuid olen ka mina lugenud, istudes kapi ees, kus minu ema aegsed lasteraamatud kuhjadena unustuses seisid. Ma olin lapsena suur lugeja ja mul polnud mingeid piire ega muresid ideloogiate või liigse kommunismiga. 

Just selliseid lugusid mäletan, kus looduseuurija Moskvast väikesesse Siberi külla läks, kohtus sealsete inimestega, oli vana kordnik, kes jahipüssi nähes kohe rõõmustas, olid kohalikud lapsed, targad ja innukad suure linna kohta kuulma, algkooliõpetaja oli vähe teistsugune ainult - ma ei mäleta ühtegi asumisele saadetud haritlast. Aga muidugi sobib ta sinna keskkonda nagu valatult. 

Maria Galina on võtnud sellise mullegi tuttava lasteraamatuloo ja kirjutanud lahtisemaks. Kohe päris-päris lahtiseks. Kordniku juures elab tüdruk, pika patsi ja vaikiva suuga - häh, muidugi on see tema lapsnaine. Mehed metsast võtavad, keda tahavad.
Innukas ja sõbralik poiss kohalikust koolist viib su, kuhu tema tahab, mitte kuhu sina tahad.
Ja tegelikult ei ole mitta uurija Moskvast see tark, kes kõike teab, vaid kohalikud tunnevad kohalikku eluolu oluliselt paremini. 

Muidugi on see lugu puhas ulme - ja ometi ja ometi. Ma olen selliseid lasteraamatuid lugenud kümneid. 
Äkki avalikult jutustatud loo taga oli vahel just nimelt säärane tõde?
Võiks ju olla. 

Narine Abgarjan: Simon

 

Raamat naistest. 
Simon - Simon on ka tegelane. Aga läbiastuv, suhteliselt kõrvaline ja lihtsalt tead, et kõik, mis on halvasti, saab natuke parem, sest mingil hetkel tuleb naise ellu Simon. 

Juba esimesest loost saati oli see selge. Ja halbu asju naiste elus ikka jagus. Kõik naised, kellest juttu, on väga erinevad ja nende tragöödiad sama erinevad. Kõik on, kusjuures, arusaadavad - ent nii erinevad, kui üldse annab. Lugu liigub läbi paksu nõukogudeaja Armeenias sujuvalt ja seda väga millekski pidamata Liidu lagunemise ja pärastiseni. Mingil määral on tunda, kuidas võõras maa, võõrad kombed. Söövad aga matsunit ja peavad kodus kitsi, mais kasvab ja mooruspuuviin on käepärast. 
Väikelinna kombed ja kõik tunnevad kõiki veel lisaks.

Samas on inimesed, kellest juttu, tuttavlikud. Teame selliseid kohutavaid kurje vanaemasid ja parteibossidest molkusi, ilusaid tarku tüdrukuid, kelle ümber kohutavad olud, nii et kui nad pagevad vaid pihutäie neurooside ja unehäiretega, on see tõestuseks, kui tugevad nad on, ja ilusaid tugevaid naisi, kes ei palu kunagi midagi, aga võtavad, mis tahavad. Teame lastetuse valu ja lasterikkuse väsimust, teame armastust, mis on nii tugev, et elab üle reetmiste, teame, kuidas kiindumus kuhtub.
Teame headust, teame külma isekust, teame, kuidas vahel võidab pea südame ja vahel vastupidi ja vahel polegi mingit võitlust - kõik on selge.

Kõik on tuttav.
Muidugi on just selles raamatu tohutu võlu: ta võtab inimeste elud ja teeb neist lood. Ning nendesse lugudesse toob Simon päikest ja helgus. Ning et ta samas liiga helde ja armsana ei näiks, vaid ise ka inimene tunduks, on veel viimane peatükk.

Imetore raamat. 

Triinu raamatublogi

Sehkendamine

Sirp, Andra Teede

Eesti Naine

Lugemissoovitus

Eeva Park - Mäe hüpoteetiline kasvamine (Looming 4, 2024)

 

Lugu algab kui suveleitsaku kirjeldus nõukogude aja Tallinna vanalinnas, saab lõpuks üllatava pöörde, kui Eesti kuningas jõuab tagasi kodumaale. Tänu … ungarlastele.

Aga jah, see legendaarne Pegasuse kohvik, juulikuine leitsak ja suviselt tühi vanalinn. Eks kiusatus oleks seda lugu paigutada kuhugi 1960.-1970. aastate oludesse, mainimist leitav filmi tegemine võiks ju olla “Viimse reliikvia” (1969) massistseenidest. Ei tea, see oleks muidugi lihtne lähenemine. Ja see kohanimi Käkimäe, kas sellelgi oleks miskit sümboolsemat tähendust.

Leelo Tungal: Pille, Madis ja teised

 

Olen nähtavasti vanal ajal sündinud. Kunagi lugesin seda raamatut kui täiesti mõistlikku ning arukat lugu kaasaegsetest lastest, nende elust ning ei näinud midagi viltu ega valesti olevat.
Nüüd lugesin õudusega: SELLINE elu oli normaalne? Sellised juhtumised täiesti mõistlikud? Muudkui aga loe ja imesta, kui teistsuguseks on maailm muutunud. Jah, jah, mingid pioneerivärk, mingid tööeesrindlased, jadda-jadda, see oli kuidagi arusaadavalt "vana aeg, siis tuligi sedasi kirjutada-öelda-mõelda". Aga kui su klassivend varastab teiselt - kusjuures palju vaesemalt, aga suveteenistus sees - rahakoti, sa mitte ei vii rahakotti tagasi ja ei seleta, mismoodi sa selle leidsid ja kuidas, vaid üritad skeemitada, nii et see "leitakse" üles ja tagastatakse omanikule, ent keegi ei jää süüdi? Kaheteistaastaselt poisilt oodatakse "mehe eest väljas olemist", kui neli aastat vanem vend on "nii tundlik ja õrnuke, tema ei suuda," mis siis, et see kaheteistaastane just samal päeval emotsionaalse pinge peale minestas? Vanemad joovad nii kõvasti, et kaotavad suust proteesid, jäävad ilma traktorilubadest või jätavad imiku ööks ja päevaks kaheteistaastase õe hoolde, ilma et mõtleks, et tollel õel on koolikohustus? Ja see on normaalne asjade käik, nojah, mis parata, elu?
Rääkimata rahulikust "vanamees annab jälle kere peale" tõdemusest või sellest, et täiskasvanud korrutavad täiesti tõsiselt käibefraase ning on väga nördinud, kui noor inimene "Avaldan südamest kaastunnet" ei ütle. 

Kusjuures raamat on täiesti huvitavalt kirjutatud, laste probleemid tõsiseltvõetavad, peategelased usutavad. Lihtsalt see maailm, milles nad tegutsevad, tundub täiesti absurdne. 
Täiesti.