Manfred Kalmsten - Täheraua saaga (2022)

 

Autor on taas sepistanud loo, millega paneb küllap proovile õige mitme lugeja meelerahu. Eelmise lühiromaaniga “Kaarnalaul” võrdluses on see tekst sirgjoonelisem ja kompaktsem (kuigi see jumalate taustaliin on muidugi mõõtmatu), aga ühtviisi rõhuvalt traagiline - ja kui romaani lõpetab lühike epiloog, mis viib katarsise tippu, siis … tavaliselt epiloog midagi sellist ei tee.

Mõlema lühiromaani puhul võib öelda, et neist võinuks vabalt mõne tellise kokku kirjutada: “Kaarnalaul” on lihtsalt sedavõrd fragmentaarne maailm, ning käesoleva puhul võinuks vabalt tekstile liha lisada. Kuigi jah, saaga kaks liini selgitavad kenasti lahti ühe jumala pika kättemaksuaktsiooni - seega üsna tavapäratu juhtum, kus raamatu ühe malemängija käigud saavad kenasti selgeks (no ja siis epiloog, mis nagu võimaldaks …).

Autorile paistab olevat iseloomulik, et ega ta tegelasi säästa ega heroiseeri ning tavapärane moraalikompass väga ei kehti (no erinevat vägivalda … ikka on küllaga; õnneks küll mitte kirjutatud psühhootilise mõnuga). Eks see traagika johtub vast universiaalsest jumalate vandenõude üldloogikast - eriti magus ikka, kui võimalikult paljud kannatavad, ja seda ikka täie raua eest. Selles suhtes on huvitav jälgida, kuidas autor ehitab lugu väiksemalt suuremale - see, mis juhtub inimilmas, on tegelikult nõrk vari sellele, mis toimub vähemate ja seejärel tähtsamate jumalate hulgas (kuigi jah, siin muidugi vastuolu et kas kangelane või mass). Ja mis jõud küll neid täheendeid sepistab? Nojah, metafüüsika.

Eks seda põhjala teemat ole sel aastal mitmel puhul lugenud (kohe meenub Gwynne, Lee ja Bear), aga Kalmsten läheneb sellele vähe arhitekstilisemal tasandil, see oleks nö eellugu argisematele madinatele.

Raamat saadud kirjastuselt.

mööda netti

pärdikute päevaraamat

sulepuru

Emelie Schepp “Delta-väljakutse” (Hea Lugu, 2018), tlk Ruth Laidmets

Tegemist on tempoka, situatsioonikrimiga (mõtlesin just ise välja, aga no ses mõttes, et rõhk on selles, et kari inimesi teeb pidevalt siin-seal midagi, lugeja saab pidevalt killukesi ja siis asjad on kenasti ajastatud ja ...). Filosoofilisemat laadi küsimused või mingi konkreetse psühholoogilise või ühiskondliku nähtuse luubi alla võtmine ei tundu olevat eesmärgiks, kuid see-eest on juhtum kenasti reeglitekohaselt üles seatud nii, et peapaha on enamvähem algusest peale olemas ja mõned vihjedki, leiab ka kahtlase moega tegelasi ning üksikasjad ja asjaolud kooruvad siis järgemööda.

Samaaegselt on võimalik jälgida nii ametlikku juurdluse käiku kui ka riburadapidi kaadreid ja sissevaateid hulga tsiviiltegelaste tegemistesse. episoodi (tahtmatult on tunne nagu loeks mõne meerikamaa telesarja ühte episoodi, tegemist siis Jana Berzeliuse sarja kolmanda raamatuga) peakangelaseks on endine kirurg, nüüdne kiirabiõde ja rahustisõltlane, kelle lugu avaneb paralleelselt jahiga jäsemeid ja muud otsast rappiva sarimõrvarile.

Sarja läbiv peakangelane on proküroriametit pidav pahapepu Jana Berzelius, kelle minevik hõlmab üksjagu musta saatust, mis olevikus tähendab palgamõrtsukalikku emotsioonitust ja võitlus- jms oskusi ning tutvusi ja asjaajamisi, millega mehkeldamine peab otseloomulikult jääma saladuseks asjaosaliste ja lugejate vahel, sest me keegi ei taha tema karjääri rikkuda, eksju? Ning kuna tegu on hoolikalt ajastatud situatsioonilise mosaiigiga, siis puutuvad Jana eraasjad ja kaasnevad pahapepukaadrid lõpuks ka episoodijuhtumi lõpplahendusse.

Olgu öeldud, et hoolimata kohustuslikust lihunik-sarimõrvarist, jääb tolle kordasaadetu kirjeldamine siiski pigem üldsõnaliseks. Eraldi pingutust või fookust ei ole pandud sünguse lugejale nahavahele sihtimisele või julmuse või õuduse vms analüüsimisele. Ma oletan, et nordic noir on oma parimas esituses ikka oluliselt rohkem räigusele orienteeritud?

Leiab ka pisut olme-elu, kuid seda küll pigem napilt ja valdavalt ikka loo edenemise teenistuses – õdukrimilikku naudiskelu ei maksa hoolimata õuduse pehmusest siit ka oodata. See-eest on Janal aga austaja, kes parima lemberomaanitraditsiooni kohaselt ülimat järjekindlust ja mõistmist harrastab ning peakangelanna, kummaline küll, avastab üllatusega end teatavat soosivat suhtumist üles näitamas.

Ühesõnaga, kiire ajaviide, mis ajutööd ei nõua; klappima pandud supp juba äraproovitud koostisosadest, mida eraldi lahti valgustada pole vaja, kuid mis seetõttu ei avarda väga ka horisondti mõtet või kasvõi olmeküsimusi. Selles mõttes selline mehaaniline ja prentesioonitu lugemine žanrisõpradele, vast. Ei tunne, et ka Norrköpingi kohta ülearu teada oleks saanud või kiirabi töö osas just sügavuti targem oleks.


Autor ise peaks aga maikuus ka festivalil HeadRead üles astuma.

Johannes Anyuru „Paradiisist tuli torm“. Varrak 2014 (208 lk), tlk Heidi Saar.

"Kõrges rohus jookseb poiss. Ta jookseb ühest kohast eemale. Ja edaspidi seostatakse teda alati selle kohaga."

Esimene kolmandik oli kuidagi distantseeritud, järsujooneline ja kõledavõitu. Ma teadsin, et P on autori isa, aga ma elanud talle veel isiklikult kaasa. Naersin ainult endamisi (mitte, et loos midagi naljakat oleks olnud), et loen Rootsi kirjanikult ühe Ugandalase elulugu ning viibin raamatu sündmustikuga hoopis Kreekas ja Tansaanias. Siiski, raamatus on äärmiselt meisterlikult läbi põimitud erinevates ajaliinides toimuvad lood, esimeses pooles on selgrooks P lugu, mis algab lennuakadeemiaga ning liigub sealt läbi Rooma, Sambiasse, Tansaaniasse ja veel edasi; paralleelselt aga ka karmi ülekuulamisega tagasi Aafrika pinnal. Vahele on põimitud lapsepõlv Ugandas vägivaldse venna majas, kuhu ema ta väikse põnnina pärast isa surma saatis. Erinevad ajalised liinid täiendavad üksteist osavalt. Ühel hetkel ütleb lapsepõlve minevikus vend, et nende vanem veli John on surnud. Ent mõned lehed edasi saab P lennuakadeemias Johnilt kirja. Uudistest on P juba kuulnud, et Ugandas toimus riigipööre. „Rinnus voolav tunne. John kaebas kirjas, et muudkui sajab. Aga Ugandas oli kuivaperiood.“ Mulle meenus selle peale Viivi Luige „Ajaloo ilu“, kus telefonis tuli kasutada koodväljendeid. Sama siin selle vihmaga „templi järgi oli kiri saadetud vaid kaks päeva pärast riigipööret. Kiri vihmast.“

Sarnasel moel põimuvad erinevate aegade sündmused edaspidigi, ühel hetkel lisandub ka minajutustaja, autori enda liin – sedagi korraga erinevates aegades. Ning alguses pisut jäiga, hakitud ja kaugena mõjunud lugu hakkab lugeja üle järjest enam võimust võtma. Vangilaagrist põgenemine paneb tõeliselt hinge kinni hoidma. Lehtedelt õhkub ehedat hirmu, tunnet, et kaalul on tõepoolest kõik, ning samas tegutsemist sellest hoolimata, riskimist ja panustamist, sest mitte millegi tegemine oleks veel halvem. Ning P on tegelane, kellele kaasa elada on iseenesest kerge – ühest küljest naiivne unistaja, teisest küljest visa, sihikindel ja ellujääja.

Tekstist on aimata, et autor on luuletaja. Kuigi P, tema isa, lugu on jutustatud mõnevõrra distantsilt, keskendudes põhiliselt selle sisemise tumepunkti, trauma lahtikirjutamisele, mis justkui must triip puusüüs näib ulatuvat ema poolt hülgamisest läbi vägivaldse lapsepõlve, eluunistuse kustumise ja piinamise, vangilaagri ning lõputu pagulaselu kuni isa viimase hingetõmbeni. Kuid lugeja võib ise aimata, et rääkimata on jäänud kõik see triviaalsena näiv helgem pool, et olemas olid ka valged triibud, mitte, et see halba kuidagi vähendaks, aga terviklikkuse huvides ei tohiks lugeja seda unustada. Kasvõi autori olemasolugi tõestab, et peab olema olnud ka midagi head, ka armastust. Ja lõpus on mõni lihtne lause, mis ilmeksimatult näitab, et P-l oli inimesena teistele paljutki anda, et kannatuse lugu ei ole ainus lugu.

Samuti on siin raamatus otse loomulikult paras ports Aafrikat. Seda muutlikku kaost, mida oleme harjunud uudistest kuulma, kuid kunagi ei ole ma suutnud isegi teadlikule pingutusele hoolimata meeles pidada kõiki neid riigipäid ja rahutusi ja kõike muud. Nüüd vähemalt tean, kes on Uganda president ja kuidas ta selleks sai. Nimi Museveni imbub loosse taaskord väga leidlikult – kuigi see leidlikkus on tõsielu teene, siis on autor väga meisterlik jutustaja. Kõigi nende erinevate liinide, neis leiduvate vihjete ja märksõnade – mis aitavad tervikut liita, korraldamine ja paigutamine, lennundustarkuste ja poeetiliste kirjelduste vahelepõimimine on kokku pandud justkui sümfoonia, igal ajaliin ja lugu on eri instrument ning kokkukõla on üks terviklik ja mõjus heliteos. Ainult võrdlused ei mõjunud minu jaoks alati veenvalt, ma ei suuda nt ette kujutada, et tõmbluku kinnitõmbamise heli võiks piisavalt sarnaneda kanga käristamisele. Ent see võib vabalt olla ka minu probleem.

Veelkord sain tunnistust Aafrika mitmekeelsest virr-varrist, eri suguharude segadikust – ei ole ju Aafrika riigid rahvusriigid nagu Euroopas, vaid kolonistide suva järgi kaardile tõmmatud jooned. Mind lummas suulise traditsiooni ülimuslikkuse ilming vangilaagri osas. Kuidas vangid jutustasid üksteisele oma kodulinnu – sõna otseses mõttes. Kirjeldades tänavaid, seda kus miski paikneb ja kust kuhu kuidas minna. Lummas taaskord pikkade jalgsimatkade iseenesestmõistetavus mööda lõputut kuiva tolmust teed päikese all, ilma teeviitade ja selgelt märgitud piirideta. „Muld kätel on punane. Punane muld. Ta ajab end viimase meeleheitliku pingutusega püsti. Kisumu lähedal on muld punane.“

Kui raamatu lõpuks käest sain panna läksin Kampalasse (Uganda pealinn suure Victoria järve kaldal) uitama. Tahtsin minna ka Kisumusse viivale teele, punast mulda oma silmaga kaema, aga Nigeeria ei ole Google’i autosid ilmselt oma pinnale lubanud. Võisin imetleda vaid siinseal tehtud 360 kraadiseid ülesvõtteid, millest üks, Hiina saatkonna ees. Kahju, et mul ei antud võimalust vaadata, kas jõuaksin (kirjalikult ümberjutustatud) suulise pärimuse põhjal Itaalia saatkonnani. Muidugi, aastakümneid hiljem ei ole garantiid, et see samas kohas on.


"Kõik isaga seonduv on nii vormitu, kõik libiseb haarates eest ära, kõik on varjud, jutustused, mis muutuvad. Kõik on ajalugu."