Saad Z. Hossain – Djinns Live by the Sea (The Apex Book of World SF 4, 2015)

 Peale Yangi teksti mõjus see lugu vähe värskema tuulepuhanguna, oli vähemalt traditsiooniline fantaasiavestmine. Et siis Bangladeshi miljonär satub kokku džinniga (jajah, Hossain on hiljem veel ühe džinniloo avaldanud) ning viimaks tahab see miljonär tollelt mõne soovi täitmise saada. Aga raha ega naisi pole vaja, neid on niigi küllalt. Džinn ei saa surematust pakkuda, see on ikka jumala rida. Lõpuks soovib mees teada saada mõnd ilmatumat saladust.

Džinn otsustab ta viia iidsesse linna, mis on mattunud tsivilisatsioonide alla. Nad hakkavad maa alla laskuma, mööda iidseid käike, kuhu arheoloogid pole veel sattunud. Peagi tammuvad nad tundide kaupa inimeste eelkäijate kontidel … keda kõiki selle iidse linna ehitusel kasutati. Kuid džinn viib õudusest haaratud mehe üha edasi …

Noh, plusspunktid kindlasti Bangladeshi olude kasutamisest, eks siin leidu ka midagi islami mütoloogiast. Need inimsoo eelkäijate kondid ja nende kasutamise lugu on omal moel samuti huvitav. Aga eks see kõik läheb viimaks niisuguseks poeetiliseks kirjanduseks või nii.

JY Yang – Tiger Baby (The Apex Book of World SF 4, 2015)

Üsna suvaline lugu noorest naisest, kes lapsest saati unistab (või tunneb tungi) olemast tiiger. Näeb ikka unes, kuidas ta tiigrina metsas luusib ja mis kõik veel. Aga noh, reaalsuses on ta nö vanatüdrukust raamatupidaja, kes elab koos vanematega ja toidab ümbruskonna kodutuid kasse. Kes küll tema kujutlustes kohtlevad seda tiigri aastal sündinud naist kui kaslaste kuningannat.

Siis ta aga vallandatakse kulude kokkuhoiu ettekäändel. Naise iha tiigristuda üha süveneb. Aga läheb nagu läheb.

Et, jah. Kena tekstike, mis võiks anda mõnes kirjandusväljaandes kena esmamulje mõnest tundmatust autorist, aga mille tekstiline väärtus on pahatihti üsna unustamisväärt. Nagu ka käesoleva teksti puhul. Muidugi võiks mõelda, et kõik need aasiapärased allusioonid jäid tabamata jne, aga mu meelest on tõesti tegu ühe üsna suvalise looga. Vähemalt esmatutvus Yang lühiproosaga oli vähe asjalikum.

Khamsing Srinawk “The Politician & Other Stories”. Silkworm Books (2001).

Humoorikat, kurba ja tõsiseksvõtvat Tai maarahva (oletatavasti siis esmalt Kirde-Tai, kus autor üles kasvand; ja maarahvas, haha, see kõlab nii … maavillaselt. Aga samas, jällegi … ega’s see vesipühvliga rügamine ja ilma peale lootmine sarnaneb jällegi väga paljus hobuseadra taga higistamisele või jamsipõllu raadamisele ka) elust (märkasin ise ka, et ilma sulgudeta oleks see nelja ja poole realine lause alla rea pikk ja hõlpsasti kokkuloetav).

Autor on väidetavalt kõige kõvem sõna kaasaegse Tai lühiloo vallas (et siis kirjanduslik väärtus ka ilma maailmaavardamisboonuseta) ning nende kaante vahel on lugusid viiekümnendatest kuni üheksakümnendateni välja. Nii amerikaniseerumisest huumorivõtmes, kus suur valge ameerika kult tuuakse kohalike nirumate sigade tootlikkust parandama (tjaa, kas igasuguses sordiaretuse vallas ei olnud kah mitte väljamaa tõud nt Wabariigi ajal hinnas?) ja siis kirjanikul avaneb imetabane külahuumorlik võimalus perenaine huvi tundma panna, et kas siis nüüd see suur paks valge mees, kes külla saabus tuleb ehk ka tai rahva geenibaasi parendama … Üks märksa hilisem lugu on aga ettevõtlikust mehest, kel riigiteenistujana sissetulekut nappis ja kes siis bordelli püsti lõi, ent kui Ameerika sõjaväebaasid lõpuks Tais kodinad kokku pakkisid … no siis tuli vaesekesel taas end riigiametisse tagasi munsterdada.

On lugusid valimistega janditamisest ja kuningliku vere pühadusest. Sellest, kuidas vaesel inimesel on targem mokk maas pidada nii bandiitide kui võimukandjate läheduses, sest hambad võivad suust lennata mõlemal puhul. Taustal poputatakse pühvleid ja koeri, lapsed korjavad toiduks konni, pühvlisõnniku alt saab sitasitikaid ning üks lugu ongi sellest, kuidas näljaajal see mardikajaht sõprugi tülli võib keerata ,ning mida aeg edasi (lood on kirjutamise järjekorras), seda lühemaks lähevad vahemaad, kui ehitatakse paremaid teid ning päevapikkusest jalgsiteest saab mõnetunnine bussireis.

Vihmavesi, värske vihmavesi, mida külas majakatuselt koguda on peaaegu nagu koduaia õunad. Seda viiks heatahtlik memmeke pojale pealinna, sest kust sa sellist head värsket vett ikka mujalt saad? Khamsing on muidugi pigem sotsiaalse närvi ja peidetud kriitikaga vägevate ja nende tirelite suhtes. Külaelu poeesia ja ilmekas olustik pole enamasti eesmärk iseenesest. Ega’s ebausk ja lihtsameelsus tema silmis rohkem armu pälvi, kui korruptsioon ja ennastäisolemine. Üks hullus ja meeletus kõik. Tähelepanek ühest 60ndatel kirjutatud loost: “Sacred things don’t make men what they are; men make them up to keep hold over others.” (lk 60). Et siis kümnendi vaimule sobiv mäss autoriteedi vastu.

Viimases, 90ndatel kirjutatud loos, on muuhulgas stseen ebaseadusliku metsalangetuse laagrist, kus kahest khmeerist töölisest on jäänud vaid tühi telk ja hüljatud raadio. Teispool piiri teadagi, Kambodža ja punased khmeerid. Raadiost kuulatigi sõjauudiseid. Laagris kardetakse siis halvimat, kõik sõidavad minema … aga lugu pole muidugi üldsegi mitte sellest, vaid sellest, kuidas head budistid surijale võlgu andeks annavad, et ta ikka rahus lahkuda saaks ...

Ühesõnaga kena ja värvikas kronoloogiline pilguheit Tai ühiskonda ja selle kitsaskohtadesse. Loomulikult kaugel sellest, et olla ammendav ja tegemist on ajaloolise vaatega, sest kahtlemata annaks 2000ndate ja 2010ndate Taist rääkida palju uusi lugusid. Vahepeal toimunud demokraatlikud arengud Thaksini klubi eestvedamisel, sõjaväeline riigipööre ja uue majesteedi värvikas isik (mida loomulikult ei või türmiähvardusel käsitleda teisiti ilusas krüptilises võtmes … nagu siin raamatus näiteks kahtlustatakse üht koertegelast viitavat ühele sõjaväebossile ja paradiisilugu, mis hõlmab kärbseid ja sitalasu, usutakse ka viitavat millelegi … millelegi, mis on piisavalt krüptiline, et tont nüüd teab siis kindlalt, mis see on - ja hea muidugi on, kes teab, kas trellide taga oleks autor edaspidi nii viljakas jaksand olla) ja noh, kõik need ülejäänud asjad, millest kahtlemata aimugi pole, sest … Tai on ikkagi kaugel, mistõttu ongi muidugi hea mõte teda lähemale lugeda.