Edvin Aedma – Maagiline reaalsus (2014)

Aedma jutukogu on kuidagi ebamugav üldistada, tekstide tähendus oleks nagu midagi muud kui esmapilgul paistab. Aga äkki ei ole? Või ikkagi on? Teadmatus ja vaimupimedus. Tekste lapse- ja vabameelsetele, “Väike prints” Harmsi võtmes, pidulikus vormis ülevus ja madalus? Naivism? Metasiirus? Mõistujutud? Kosmiline camp? Kujutan ette, kuidas ulmelugejad nende juttude kallal hambaid krigistavad – vormiliselt midagi on, aga sisuliselt avaneb maailm, mis on midagi kahtlast.

Mis värki Aedma ajab? Jutlustab? Mängib? Ongi sõltumatu autor, kes hoolib vaid enda konventsioonidest? Rõõm ühest ilusast kirjutamishetkest? Ilu ilu pärast? Maailmaparandamine algab iseendast? Pigem võikski ehk lähtuda loomisrõõmust kui sellisest; ilusate, naljakate või kurbade mudelsituatsioonide loomine ja nende võimalikult ökonoomselt jutustamine. Ei midagi üleliigset, sõna-sõnalt paigas. Eks mudelsituatsioonidega käib kaasas see, et mingil moel tuleb nende vastu mässata, avada lugejatele võimalikke uusi lähenemisi, soodustada avatud meelt kui sellist.

Kogumik jaguneb tervelt üheksaks tsükliks, siin on muinasjutulikke tekste ülikutest ja võluritest, mõnel puhul loomismüüte loomadest ja putukatest, robotitest ja hävingutest ja superkangelastest. Ja mida kõike veel. Eks raamatut oleks võimalik lugeda 3-4 moodi, keskenduda mõnele tähtsamale või meeldivamale teemale ja teisi vahele jättes. Või siis venitada kogumiku aegruum endale avali ja ise sellesse hulpima minna.

Edvin Aedma – Inimene ja draakon (2007)

Noore inimese proosa, võiks ülbelt ja kõiketeadvalt sedastada ning nüüd püstoli tagasi kabuuri pista. Või noh, salamisi paneb imestama, et midagi sellist on keegi võimeline väljendama (või on see see emo?). Ei saa tekstidega suurt ühenduspunkti, aga ikkagi – omamoodi respekt (kuigi – kui nipp käes, võiks selliseid tekste kirjutada kümnetes?). Pole küll kahjuks sellise pehme ilukirjanduse austaja, ent milline romantiline morbiidsus, või suisa salalik nihilism. “Kangelaste hukk” ja “Pariisi-lähedane toru” on lootustandvad lood. “Sekeldused samovariga” on vast austusavaldus Harmsile? Iseenesest teeb muidugi närviliseks, kui tekstides esinevad printsid ja kuningannad ja kuningad. Hakkasin lugemispäeval (või õigemini selle pisiteksti kirjutamisel) esmatutvuma Inca Ore plaadiga “Silver Sea Surfer School” ja tekkis mõte, et Aedma järgmine raamat võiks midagi sellist olla, ilus ja haige ja kõvasti deformeerunud, kõik lootus jäta või korja üles. Aga see lihtsalt hetkeline soovikiiks.

ekspress