John Irving - Kuni ma su leian (2008)

Tuleb tänada õnne, et see romaan on eesti keeles ühes tükis välja antud, nii mõnigi kirjastus võinuks tunda kiusatust seda kahes või kolmes osas trükkida. Näiteks eraldada Jacki noorusaastad, täiskasvanuks saamine ja üksindusaastad (Emma ja Alice'i lahkumisele järgnenud periood on üsna kurb lugu üksindusest ja kahtlustest ja otsingutest - kui pole enam lähedasi inimesi, kellega rääkida jne). Aga jah, õnneks on 800-leheküljeline tellis, mille läbimine on üsna elamusterohke kogemus. Nagu ikka, olen seda raamatut varem lugenud.

Eks see peenisekeskne lugu võib mõnele lugejale üsna kaelamurdvaks osutuda, ja üldse seksuaalsusega seonduv - ehk on siin küsimus lapsepõlve kuritarvitustes, mida noor Jack erinevate naisterahvastega läbi elas, kõiksugu pop-psühhoanalüüsi annaks siin üles keerutada. Muidugi, ehk tahtiski autor vinti jätkuvalt üle võlli keerata, kõik need naised ja neiud, kellega Jack seksis... omal moel see viiski sellise katastroofini nagu Sallyga juhtunu (siin lihtsalt ei saa kuidagi Jackile õigustusi või vabandusi leida, see on tõepoolest tülgastav).

Muidugi, romaan pole seksuaalsusest. See on eneseleidmisest, mis kulgeb peategelasele õige vaevaliselt ja kestab aastakümneid. Paranoiamuinasjutt, kui Jackile selgub, milline trall tegelikult ta elu ümber käib... Järele mõeldes võiksid sellised avastused üsna jalust maha lüüa - keda üldse võib usaldada? Milline lähedane või tuttav on sinuga, mitte mõni valvekoer? Aga jah, see läheb juba liialt spoilerdamiseks.

Vahel tundub, et romaan on liialt mahukas, nii mõnegi kulminatsiooni puhul tundub mõneti uskumatu, et romaan jätkub veel ja enamgi. Näiteks "Garpi maailma" tegelaste järellood oli midagi sellist, millest võinuks vabalt loobuda - käesolev romaan lihtsalt jätkub ja jätkub, kuni siis... Ning eks lõpplahendus on niisamuti selline, et võinuks kummi pikalt edasi venitada. Nüüd ei taha mõnda aega Irvingu tõlkeid puudutada (on veel kaks romaani, mida pole avapeatükkidest edasi lugenud, millegipärast ei istunud ning hetkel pole jaksu uuesti proovimiseks).

John Irving – Garpi maailm (2006)

Vahel tahad lugeda midagi sellist, mis üheaegselt lõbustaks ja kurvastaks, ning selleks otstarbeks sobis käesolev melodramaatiline ja ekstsentriline tragikomöödia imehästi. Muidugi, kuna olen romaani varem lugenud, siis enamvähem teadsin, mis mind eelnevalt kummitas; samas olin sisu niipalju unustanud, et raamatus olev muu draama tekitas taas üllatusi.

Aga jah, kõik need naljakad või ängistavad suhtedraamad, ekstsentrilised tegelased ja olukorrad, Garpi loomega seonduv jne jne, kõik see on huvitav; kuid romaani esimesest lugemisest oli mulle meelde jäänud see, kuidas autor avab lugejale Garpide poja surmale järgnenut. See tühjus, millegi olemusliku pildilt puudumine. Ja kuidas sellega... tegeldakse. Kuidas on võimalik end kokku võtta, uuesti sündida. Lagunemine ja pere taasehitus. Eks nüüd teistkordsel lugemisel oskasin oodata seda “pildi poolikust” ja seetõttu polnud mulle nii vägeva mõjuga... aga ikka dramaatiline ja paras pisarakiskuja. Lisaks veel see, kui otsa tuleb “Bensenhaveri maailma” avapeatükk. Ja no ootamatult tabas, et lõpp läheb nii pagana melodramaatiliseks – Irving ei jäta ühestki kivist vett välja pigistamast.

Muidugi, ühelt poolt võib mõelda, et ehk Irving püüabki niivõrd kireva looga eelkõige lugejaid püüda (et siis... seebiooper?). Aga samas, äkki autor vaid sooviski lugu just sellisena jutustada ja kõik, kommertskirjandusena või mitte. Ükskõik, selline lugemine kulus ära.

“Garp vaatas Helenit; ta suutis liigutada ainult silmi. Ta nägi, et Helen püüdis talle vastu naeratada. Silmadega püüdis Garp sisendada temasse kindlust: ära muretse – mis sellest, kui elu pärast surma polegi olemas? Elu pärast Garpi on ometi olemas – usu mind. Isegi kui surmale järgneb ainult surm (ja nõnda edasi), ole tänulik väikeste möönduste eest – mõnikord näiteks tuleb ette, et seksile järgneb sünd. Ja kui väga veab, siis mõnikord järgneb sünnile seks! Juft nii, nagu oleks öelnud Alice Fletcher. Ja kus on elu, rääkisid Garpi silmad, seal on lootust, et on ka energia. Ja ära kunagi unusta, et on mälu, Helen, rääkisid Garpi silmad talle.” (lk 602)

John Irving – Neljas käsi (2010)

Järjekordne taaslugemine, bla-bla-bla, raamatukogu keeldub häid raamatuid väljastamast. Nüüd on endalgi tutvus koeraga, kes sööb junne (nagu dr Zajaci Medea) – ainult et koerajunnide asemel käib see neljajalgne väikelaste pissipottides paremaid palasid valimas. Peale säärast vaatepilti seda koera nagu patsutada ei taha. Tundub. Aga nojah, tekst on natuke isadusest või nii, armastuse puhul on tore isa olla või midagi sellist. Nostalgiliselt kaunis, kuidas Doris ja Patrick järveonni juures teineteist salamisi pildistasid, ning kuidas hiljem naine saatis paarikaupa neid fotosid mehele, kuradi armas. Huvitaval kombel pole siin raamatus üleüldse juttu peategelase lapsepõlvest – ju siis need ülipõhjalikud lapsepõlvelood toimuvad Irvingu tellisromaanides (mis enamasti ongi mul pooleli jäänud). Armastus, armastus, kena värk.

John Irving – Veemeetodimees (2006)

Selles suhtes hea taaslugemine, et mõnus oli. Mis on loogiline ja ohtralt informatiivne lause. Kui esimesel lugemisel häiris see uroloogiavärk, siis nüüd ei pannud pea tähelegi (ja noh, teiste selle autori romaanide lugemisega tasapisi harjunud tralliga peenise ümber). Irvingule mitteomaselt on siin romaanis vähe süüvimist lapsepõlve – mis on tore, ikka on huvitavam lugeda täisealiste tegemistest kui siis lapsepõlve oi-kui-murrangulistest hetkedest. Bogus on väheke kui trikster, käib ja laamendab inimsuhetes, tõsi küll, eelkõige seepärast, et ise selline sõbralik veidrik on (aga milline Irvingu tegelane pole arvestatava kiiksuga); ent samas vaba ja valmis uueks. Või süüdimatu, kes oma amokijooksudest ikka terve nahaga kuidagi välja tuleb, ja saavutab raamatu lõpuks kadestamisväärse rahuloluhetke sõprade keskel. No kas pole ilus. On. Huvitav, miks autor vahetab Trumperist rääkides vaatepunkti esimese ja kolmanda isiku vahel – et kui mees Biggiega koos, siis Trumper minajutustajaks, aga Tulpeniga koos olles jutustatakse mehest kolmandas isikus (muidugi võisin midagi segi ajada või tähelepanuta jätta – no üldiselt kasutatakse sellist jutustusviisi).

Nojah, hea meelelahutus natuke veidramast maailmast.

John Irving – Garpi maailm (2006)

Irvingu kuulu järgi kuulsaim romaan pole nii pervo kui seni teised temalt loetud (või poolelijäänud) romaanid. Pole nii pervo, aga sellevõrra morbiidsem, kaks peategelast lastakse maha ja no muidugi Walt. Irving loob oma maailma algusest otsani, peategelaste sünnist surmani, ja noh, teksti lõpp kisub oma retros juba üsna sentimentaalseks või pisarakiskujaks. Raamatu parim hetk on ehk esimesed 20 lk Waltita ja sellele järgnev lämmatavalt sünge Bensenhaveri esimene peatükk (mis on kontekstist kistuna ilmunud maakeeles suisa omaette brošüürina).

Aga jah, kaasakiskuv tellis, mida ei viitsi ümber jutustada. Palju on juttu kirjandusest ja raamatutest ja kirjutamisest, mitte just eemaletõukaval moel. Või noh, inimeseks olemisest üldse. Ja Garp ja ta kaaskondsed, on alles tegelased omas väikses maailmas. Kuskil võiks olla ülestähendatud Irvingu romaanide ehituse klišeed, on teised tuttava kujuga.

tavaliselt loen ja loen tavaliselt

kiiksu lugemisarhiiv

raamatukoi lugemislood

ekspress

postimees

postimees

John Irving – Kuni ma su leian (2008)

Sellise raamatu lugemise järel võib küll end vaikselt õnnitleda, et oled üks harvadest eestlastest, kes sellega hakkama saanud (mitte, et oleks selle lause õhtulehe blogist kopinud). Romaan kui meeletu orgaaniline masinavärk – ligi 500 lehekülge käib jutt ühte väravasse, et siis järgnevad 300 leheküljel vähe normaalsemast (ja traagilisemast) vaatepunktist sama lugu lahti harutada. Ja selline eepiline maht ei kulu iseenesest muule kui vanemate ja nende poja elulugu, või noh, mõned aastakümned sellest. Mitte et see iseenesest kummaline oleks, aga kui loed viimasel ajal pigem fantasytelliseid, siis on küll kerge ohhoo-efekt.

(Et lugemise ja kirjutamise ajal olin haige, siis, noh, selline tavapärane sodipodi.)

Pidev jutt peenisest on nagu, noh, pisut palju. Aga Irving ongi vist selline kehaline autor. Esimesed 500 lehekülge on kui nihkes ülemlaul peenisele ning muidugi lõputu kõiksugu pisiperverssuste ja ahistamiste paraad-kavalkaad (viis, kuidas Jack süüdimatu lapsena neid tõlgendab, on päris, eh, muljetavaldav). Tegelased on erakordsed (aga – nagu ikka – reaalses elus on inimesed teatavasti erakordsemad, või hullemad). Übertätoveeritud orelimängija, keda jälitavad järglane koos emaga (no poisi isa jälitavad siis poisi ema poisiga, eks üks hetk olid vanemad korraks sunduslikult abieluski) Läänemere ja Põhjamere sadamalinnades, ikka tätokasalongides ja kirikutes. Aga isa oskab nende eest kaduda. Ja ema oskab kahtlaselt käituda. Ja kooliea saabudes pannakse poiss (peaaegu) tütarlastekooli õppima. Kus ta tutvub neiuga, kelle kaasabil muutub enda ja ema elu üpris korralikult (ee, jutt on siis 7-aastasest Jackist). Ja seejärel sattus karmi poistekooli. Ja siis muudesse koolidesse. Kuni sai üleüldiselt tuntuks näitlejana, kes kehastab transvestiitide osasid.

Aga. Nagu öeldud, käib see kõik ühes seksuaalses segapudrus. Kuna poiss meenutab juba varases nooruses oma kaunist isa, siis naised ahistavad teda täiega. Ja ikka... kõiksugu naised. Ja heasüdamlik nagu ta on, ei hoia Jack end... tagasi. Pea ükskõik millise... vanema naisega. Aga kõigest hoolimata näib, et Jack on üpriski (hullu) õnnesärgis sündinud, saab feimi ja sulli ja on veel midagi eluks vaja? Ahjaa... on tõepoolest. Aga sellest ma siin ei kirjuta, sest eks igaüks mõista ise, milles värk võiks olla. Igal juhul, uskumatu, aga raamatul on kaunis lõpp. Kena raamat murtud südamele.

Kaldkirja kasutamine kõiksugu rõhutusteks on vähe tüütu. Kuskil neljasajandates oli juttu “seljas T-särk kirjaga Tänulik Surnu” - tegemist vist pigem bändiga Grateful Dead, mida ehk ei peaks maakeelde tõlkima.

õhtuleht

John Irving – Neljas käsi (2010)

 “Terve järgmise nädala ja kauemgi vaatas Wallingford ikka ja jälle videolõiku sellest, kuidas ta käsi otsast rebiti ja ära söödi. Teda hämmastas, et rünnak tõi talle meelde juhendaja veidi salapärased sõnad, kui naine nende suhtele lõpu tegi: “Oli meelitav olla mõni aeg koos mehega, kes suudab end nii täielikult naisele kaotada. Teisest küljest on sinus nii vähe sind ennast, et minu arust võid sa end kaotada igale naisele.” Mida pagana pihta võis naine nende sõnadega mõelda või miks käe ärasöömine tuletas meelde naise nurisevat märkust, seda ta ei teadnud.” (lk 20)

Lugu siis sellest, kuidas reporter-ankur (kes on ühtlasi tahtmatult naistemees) Patrick Wallingfordil hammustavad india lõvid tüki kätt küljest ja sellest kolmekümne sekundilisest telelõigust saab üleilmne hit ja milline märgistatud inimese kuulsusrikas elu seepeale järgneb. Üks hetk avaneb doktor Zajacil võimalus Wallingfordile doonorkäsi juurde õmmelda, aga tingimuseks on, et doonori lesk peab saama vajadusel käega kohtuda. Lesk on muide soovi korral sellise hääle valdaja, mis paneb heteromeestel peenise erekteeruma (millega kaasneb siis ajutegevuse mandumine – vastavalt vere äravoolule). Nojah, nojah. Irvingi tekst on paras seksiuputus ja küllastatud ihaunelmatest, vanad, keskealised, noorikud, kõiksugu naiseihu leidub. Igatahes, Wallingfordi kõiksugu naisseiklused ja ootamatu armastus on ühtaegu groteskselt naljakas ja kurb-töntsilt õnnetu. (Ja muidugi doktor Zajaci inimeseks saamise lugu.) Raamatu esimene pool on kui üks jaburate juhtumite jada ning teises pooles (või õigemini peale käeoperatsiooni) toimub teatud tõsinemine ja esile kerkivad igihaljad teemad (muuhulgas ka neljandast võimust (veider, et romaanis pole sõnakestki mobiiltelefonide kasutamisest, et nagu ikkagi aastatuhandevahetuse aegne suur meediakorporatsioon või nii)). Ausalt öeldes päris vonnegutliku meeleoluga romaan, aga autoripoolse eneseupitamiseta. Kihvt lugu ja soe lõpp, mis ümbritsetud külmade tuultega.

Aga paar sõna tõlkest, mis tekitas täpsustamissoovi. Otseselt heidaks tõlkijale ette vaid üht apsakat, kui ameerika jalgpalli võistkond 49ers sai tõlgitud 49ndad (lk 142) ja New England Patriotsi asemel on miskipärast suisa Uus-Inglismaa Patrioodid (lk 105) – no võistkondade nimesid ei tõlgita, sellest teada saamiseks piisab kasvõi hetkeks ajalehtede spordikülgedele pilgu heitmisest (ja samas jäävad ju tõlkes kõiksugu muud tiiminimed tõlkimata). Ahjaa, mis on kahvpall – lacrosse või? (Ongi.)

Ja nüüd tõlkekohad, mida ei heidakski tõlkijale ette, sest teatavasti puudub siin ameerika jalgpalli ja pesapalli terminite tõlketraditsioon. Nii võib lugeda kurikameistrist kes lõi 359 – no pigem siis tolle hooaja parim lööja/tabaja (“batting champion”?), kel tabavusprotsent 35,9% (küllap tõlkija imestas, et miks küll originaalis oli numbrite ees punkt - “.359”). Ameerika jalgpalli mängujuhi “sattuda kotti” (lk 140) on omamoodi hea tõlkeleid (“sacking”?), kuigi täpsem oleks ehk “(palliga) maha murdmine” (no mängus ei tohi ründaval meeskonnal pall maha kukkuda, siis mäng peatub ja võimaluse korral tuleb uue katsega jätkata jne; pea igas mängujuhi osalusel toimuvas ründekatse algul moodustub ta ümber ründajatest-kaitsjatest “lihamüür”, mil vaid harvadel kordadel õnnestub kaitsjatel mängujuht koos palliga maha murda).

Niisiis, mõned omapoolsed tõlkevasted ameerika jalgpalli ja pesapalli terminitele. (Tallinna Torm on püüdnud midagi kodulehel esitada, aga ikka ingliskeelsete terminite abil ja lõpuks lihtsalt loobunud.)

Ameerika jalgpall: quarterback – mängujuht; running back – tagaründaja, pallikandja, läbimurdja; wide receiver – ääreründaja, pallipüüdja; tight end – vabaründaja; kicker – punktilööja; punter – lahtilööja; tackle – peataja; linebacker – liinikaitsja; cornerback – tagakaitsja; safety – julgestaja, libero; touchdown – punktijooks; rushing – pallikandmine; receiving – pallipüüdmine

Pesapall: pitcher – põletaja (kuigi ehk sobivam shortstopi puhul?), väljaviskaja (iseenesest täpne, aga...); home run – kodulöök, aiatagune (haha, tõeliselt maakeelne); run – kodujooks (kuigi see levinud maakeeles home run'i vastena – mis on siiski sisuliselt vale, run on kõik need edukad kodupessa naasmised, mille eest saab punkte, home run on spetsiifilisem (ja glamuursem) viis palli tabamusega ennast ja võimaluse korral pesadel 1-3 viibivaid võistkonnakaaslasi kodupesasse aidata).

päikesejänku ja sada raamatut
raamatukoi lugemislood
õhtuleht

John Irving – Veemeetodimees (2006)

Raamat, mida soovitati delfi naistekas kui naljakat, positiivsete elamuste puuduses läksingi laenutama; aga jumal küll, kui oled halva tuju võimuses, siis on ikka raske ree peale saada. Esimesed 100 lk oli kui sunnitöö, lugesid ja kiristasid hambaid, üks suva segapudru tundus olevat. Milles puudus hea huumor. (Või on tõesti küsimus kahe tõlkija niivõrd erinevast kvaliteedist?)

“Colm toitis kivikongi suletud lõrisevate ja haisvate pesukarude klanni ning muretses alati, et väiksemad ei saagi saia. “Sellele,” osutas ta mõnele argpüksile, ja mina püüdsin toda rajakat saiaviiluga tabada. Mõni kiirem ja tigedam jõudis alati esimesena jaole, hammustas väikest argpüksi kannikast, röövis saia ära ja jäi uut ootama. Kas lapsel on hea sellist asja näha?” (lk 183-184)

Aga üks hetk hakkas pilt selginema. Justkui britilik huumor ja pooleldi jaburad juhtumised (no näiteks see Lydiaga maakohas seiklemine ja hiljem kondoomiga naise juurde naasmine ning sellele järgnev Viini psühhedeelia). Ja Sprogist hakkab lõpuks kahju – lollike, kes sattus segadusse; üleüldse need visioonid alam-vanaskandinaavia oopusest on oivalised (vabandust, ei hakanud pead vaevama paralleelide tõmbamisega). Pisut ehmatav on pilguheit uroloogilisse maailma, et noh, vahel lendab uriini liitrites. Mõnes mõttes sarnases psühhedeelses voolusängis “Illuminatus!” raamatuga – et kas tegemist ongi tollase ajastu hõnguga, 60ndate lõpu ja 70ndate algusega? Lühidalt, kui algul arvasin, et raamat on jama, siis lehekülgede edenedes (ja kaine olles) hakkas kõik üha mõnusamaks muutuma ning negatiivset elamust on ütlemata mõnus hiljem positiivsena nautida. Ja noh, lõpp pisut happy end – miks mitte?

ekspress
päevaleht
nopped raamatutest