Onu Bella – Mõned hallid varjundid (2013)

Bella kasutab huumori klassikalist võtet ehk siis kirjutab lahti või arendab kultuuriloos tuntud narratiivid nö ootamatus võtmes edasi (samas, sellega ei saa liiga äärmusse minna, ning autor väldib sedagi), püüdes senise kogemuse seisvat vett tormiks veeklaasis muuta. Nii on siin raamatus ümberkasutamist leidnud Kippeli, Bornhöhe, Kallase, Vilde, Lutsu rohkem või vähem tuntud loome, samuti on siin multifilmikangelasest operaator Kõpsist innustunud lugu; kogumiku lõpetab “Kalamaja klistiiribandiit”, mis on ehk algusest otsani Bella autentseim tekst.

Tekste ühendav joon on (peale kultuuriloolise nö aluspõhja) ehk sadomaso ja teatav seksuaalne vabameelsus, mis siis kõikides lugudes rohkem või vähem maitsekalt avaldub – sest väikekodanlikku lugejat tuleb ärritada jms; tõepoolest, mõnel puhul on see naljakas, mõnikord taas piinlik. Nii on Kippeli Meelis keskaegsete preestrite himuobjektiks; Lutsu Teele on domina, kes leiab rahuldust (või õigemini kodanlikku maharahunemist?) alles Tootsi maavillases sõbralikkuses; Kallase külaelu jutud on omakorda üsna lõdvalt masohhistlikud (samas ehk probleem selles, et ise pole tuttav Kallase tekstidega), tähelepanu all esimese-öö-õigus ja kupja piitsutamisega kaasnev erutus. Ehk teravaim pliiats pinalis on Bornhöhe reliikvia töötlus, kus filmist inspireeritud tegelased on uue sisu saanud – tõsi küll, paratamatult perverssema (samas läheb Bella ehk liialt ülemeelikuks, surudes neile kätte mobiilid või maasturid jne; samas eesliga Schenkenberg on vaimukas).

“Tokiga lõkkeaset kohendanud Gabriel heitis küljele ning tema silmad puurisid halastamatult siniverelise, süütuse kaotanud aadlineiu valget ja tukslevat ihu. Preili von Mönnikhusen hoomas tänu naiselikule empaatiavõimele, et Gabriel soovib ka pärast armastuse kõrgemate vormidega tegelemist end jätkuvalt visuaalselt stimuleerida. Vapper võitleja sai luba küsimatagi täita oma salakire: õhu- ja päikesevanne võttev rahutu preili vahetas pidevalt poose nagu fotomodell – oli mõne aja selili ja siis keeras jälle kõhuli või külili.” (lk 32)
/-/
“Abtiss puudutas ettevaatlikult Agnese siniverelist tukslevat ihu. Puudutatav püüdis Magdalena agressiivsemaks muutuvat lähenemiskatset tõrjuda, üritades ründaja haardest välja libiseda.
Leeki löönud kire foonil heitis abtiss endalt viimase kui kehakatte. Paljastus tselluliidist puretud keha, mida kroonijuveelina kaunistasid kõhul lotendavad rasvavoldid ja süldina võbelev vormitu paks tagumik.” (“Agnese ja Gabrieli juhtumised Tallinna all”, lk 40)

Operaator Kõpsi filmimised Tšehhi sadomasolaagris ja klistiiribandiidi puhastusaktsioon Kalamaja naiste seas on ehk Bella omaloomingulisemad tekstid, kuid samas kuidagi tüütud ja lohisevad (või – ei teki võrdlusmomenti algupäranditega, nagu teiste tekstide puhul?), eks oma jälje jäta päevakajalisus. Lisaks sadomasole kasutab autor lugudes kerget võõrandumisefekti, näiteks ajastatutele mittesobivaid väljendeid või võõrsõnu; sellega läheb ehk liialt vaimutsemiseks või efektitsemiseks. Ühesõnaga, Bella tegutseb huumoriklassika raamides, pakkumata sinna muud uut kui dominade või preestrite põhjustatud punasetriibuliste kannikate rohkuse. Noh, eks Juur on omale kaasvõitleja saanud, elagu elurõõmus labasus.

“Toots uudistas sadomaso-keldrit kõrgendatud uudishimuga, näppis kõiksugu nahast vidinaid ja kette ning andis kambrile kiitva hinnangu:
“Vaat, punanahad elasid Ameerikamaal ka koobastes ja mina, vana narr, ei teadnudki, et Paunveres selline on!”
“Hakkame nüüd pihta! Võta riidest lahti ja tõmba nahkrihmadest stringid jalga, randmetele ja pöidadele pane need nahast rõngastega mansetid. Ruttu!” ei hellitanud domina Raja.” (“Kevadised hallid varjundid”, lk 94)

postimees

Eduard Bornhöhe – Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad (2008)

Raamatut alustades oli kuri plaan film tähelepanuta jätta, ja noh, üldse trendikas olla. Aga no lõpuks ei suutnud vastu panna – sest värgid on niivõrd erinevad. Ühine on see: Agnese papa mõis põletatakse maha (aga venelaste poolt) ja Pirita klooster rüüstatakse (jälle venelaste poolt); aga kuidas need teod sooritatakse, on hoopis midagi muud. Tegelastest on ühised armastajapaar, Ivo ja Risbiter. Natuke ka kuri abtiss ja korraks vilksatab Siim, kes on aga tavaline teeröövel ja Gabriel peaaegu poob ta üles. Kloostri taga metsa pole, sest lumi on maas. Viimaseks kirstunaelaks on see, et reliikviast pole tekstis haisugi. Ohjah, millegipärast arvasin, et tatina seda raamatut lugenud, aga võta näpust.

““Pea kinni, Ivo!” müristas korraga ta selja taga üks hääl, mis vapra mehe värisema pani. Ta andis hobusele kannuseid.
“Pea kinni, jänespüks!” hüüdis Gabriel talle järele kihutades. “Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa vastu ei hakka.”
Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.
“Mis sa minust tahad?” urises ta läbi hammaste.
“Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kus üht meist täna oodatakse,” vastas Gabriel.”Valmista end teele, sest kord võib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla.”
“Ma ei taha sinuga võidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.”” (lk 153-154)

Stsenaristid on kavala (ja rahvusliku?) nükke teinud ning pahad (mõisarüüstajad) ja head (kogu ülejäänud raamatu) venelased välja rookinud ja seeasemel vaprad eesti talupojad sisse toonud (kes raamatus on vaid hall mass). Kui filmis on armastajate vahel päris korralik iha, siis raamatu Gabriel ja Agnes muudkui flirdivad ja õhkavad, nii nunnu. Bornhöhel vedas, et film nägemata jäi – ja mis seal salata, raamatus on tegelt suurejoonelisem action kui kinolinal (50000 venelast Tallinna all! Väed ajavad üksteist taga!). Samas seegi vedamine, et film on raamatust ajatum.

“Gabrielil oli iseäralik tuhin oma kallist koormat hädaohust võimalikult kaugele kanda. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga nii kalliks tegi; see oli ometi upsakas rüütlipreili, vihatud mõisameeste pealiku tütar, keda ta praegu kätel kandis, aga siiski ei mäletanud Gabriel ühtegi vägitegu, mis temale eluajal suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta viimaks sügavasti hinge tõmmates seisma. Ta oli veidi väsinud, aga täiesti õnnelik.” (lk 38)
“Agnese meelest oli see väga lustlik põgenemine. Vahetevahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa hävimine ja sugulase Delvigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul helises ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda välja näidata, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi tal tuline himu oli Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu vesta ja koguni naljatada. Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult valitud sulaseseisusest välja astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg-ajalt altkulmu junkur Georgi näo poole piilus, mis kui roosiõis laia kübara varjus õitses.” (lk 46-47)
“Gabrieli ja Agnese edasise elukäigu üle võime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumatu armastuse soe läige loori läbi kumab.” (lk 167)

Tsensuurile lõivu maksmine?

“Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen ausasti sakste ja rootslaste vastu sõdinud ja ma soovin niisama ausasti, et nende valitsus sel õnnetul maal lõppeks. Kurjemaks ei või selle maa pärisrahva elujärg iialgi minna, kui see sakste raske käe all on olnud, küll aga võiks ta Moskva valitsuse all paraneda, sest tsaar Ivan Vassiljevitš, kes “Julma” nime kannab, on küll vali mees, aga tema rahvas on vaba, ja tema hirmsa valjuse ees värisevad kõigepealt kangekaelsed bojaarid, kuna alam rahvas rahus elada ja kosuda võib. Moskva tsaarid on suured hariduse sõbrad, sellepärast oli see ammugi nende püüdeks Läänemere-äärseid maid ja sadamaid kui Lääne-Euroopa hariduse väravaid enda kätte saada, ja varemalt või hiljemalt peavad need maad nende kätte langema. Kes neid selles nõus aitab, see vähendab meie õnnetu kodumaa vaeva ja kiirendab rahuliku, õnneliku aja algamist.” (lk 52)

Eduard Bornhöhe – Kuulsuse narrid (1974)

Tatikal oli visiooni – tahtis luua nii amfiibautot kui vesilennukit (lk 9-10), õigemini küll vast helikopter ajanuks asja ära. Vesipruuli luuletus “Leekiv armastus” (lk 13) poleks kaasaegses luules midagi eriskummalist; nii Rummo, Suuman kui kasvõi Kivisildnik on sarnaseid luuletusi avaldanud (tõsi küll, Vesipruulil jääb kontekstist puudu). Tatika plaan kividest sealiha teha (lk 21) on igas korralikus tulevikuromaanis pea tavaline nähtus, eks midagi peavad geenimuundatud inimesed tarbima (mõelda vaid kui Narva elanikud põlevkivijääke sööksid? Või seniteadmata valla elanikud tuumajaama sodi?); niisamuti huvi toores liha tuleta magusaks praeks tegemine (lk 35), tõepoolest, mikrolaineahi on saatanast).

Aga jah, aegumatud tüübid ikka.