Raymond Guérin - Visa hing (2023)

 

Kui olen mitmel korral elutargalt tõdenud, et prantsuse kirjandus mulle õieti ei istu (uh, viimati Schwobi puhul), siis nagu ikka, alati on erandeid: nagu see väike jutustus kolmest õest, kes naistena püüavad ellu jääda Teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Või noh, eks ellujäämine algas tegelikult enne sõda, kui nende isa nad kodust välja kupatas, et teha ruumi oma uuele naisele ja selle järglastele - algselt oli selles kärgperes kuus last kummaltki vanemalt, peale õdede lahkumist jääb siis järele üheksa. Viimaks saadetakse isa mahitusel toona hilisteismelised neiud sõjaaegsesse Saksamaale tööle.

Naistest võõrtööliste elu Saksamaal oli muidugi ränk - aga prantslannadel pole see nii jõhker kui enamvähem orja staatuses poolataridel. Eks moraaliküsimused pole sellises olukorras kõige määravamad, meestega läbikäimine oli ühtaegu ellujäämisstrateegia kui ka noore inimese läheduse otsing (jällegi, poolataridel oli see hulga jõhkram). Sõja lõppedes tagasi Prantsusmaale, kus siis noorte naistena hakatakse viimaks oma elu üles ehitama - mitte et sealne riik oleks nii kõvasti kannatanud, ka okupatsiooni ajal säilis tegus ühiskond, mõned kodanikud olid ja on ikka tegusamad või rikkamad kui teised. Õed jäid küll ühendusse, aga igaüks valis oma tee, kuidas edasi minna.

Raamat jagunebki iga õe jutustuseks - üks õde püüab ausa tööga järjele saada, aga siis satub ta võimude huviorbiiti (süüks tuuakse see, et ta on aborti teinud; kuigi tegelikult aetakse taga ta vanemat õde). Kõige tagasihoidlikum õde leiab endale viisaka mehe, abielu, laps … seejärel õnne kokkuvarisemine. Vanem ja kõige särtsakam õde proovib õnne mustal turul äritsedes, aga suhted erinevate armukestega keeravad tal viimaks närvid mustaks.

Tekst on jutustatud emotsionaalse sisekõnena; õed võivad olla küll kokkuhoidvad, aga eks ikka kritiseerivad teiste õdede valikuid. Ja noh, see, kuidas õed kõiksugu intriigide tõttu vastu päid saavad, see läheb juba vähe jenoveevakirjanduseks. Aga stiil, eksole, stiil rokib (alati võib küll mõelda, et mida meesautor teab naiste hingeelust). Ja no see sõjajärgne ühiskond. Või noh, eks ühiskond ole koguaeg selline nõrgematele näkku keerav.

Maimu Berg - Madame B röövimine haisvas linnas (Looming 8, 2023)

 

Jätkub proosa pensionäridest (või noh, keskeajärgsete) peategelastega, seekord on Tallinna asemel tegevuskohaks Pariis, kus kõrge aukandja abikaasa veedab oma rantjee päevi kuni ta püütakse lõksu radikaalsete kunstnike poolt.

Millegipärast (üllatus-üllatus!) on mul tunne, et ma ei saa päriselt pihta, mida autor õieti öelda tahab või millest ta üleüldse lähtub. Miks Pariis ja Prantsusmaa ühiskondlikud olud, miks see õieti kõnetama peaks? Millest moodustub kujund? Ühesõnaga, minu jaoks paljugi arusaamatu tekst.

Aga samas, sellist peategelast tihti just ei kohta, eks lugemiskogemust tasub ikka avardada; selle eest ikka küündib nelja punktini - sest kolme jaoks on see lihtsalt liialt oskuslikult kirjutatud.

Naomi Novik - Tema Majesteedi lohe (2010)

Kergeks üllatuseks osutus romaan noorte täiskasvanute kirjanduseks, aga eks vahel võib ka midagi sellist lugeda ja ausalt öeldes on tegu mõnusama meelelahutusega kui hiljuti loetud Eriksoni austav pila teleseriaalide asjus.

Sest mulle tundub, et Noviku romaani võiks pidada pastiššiks klassikalise seikluskirjanduse ainetel: noh, et on küll 19. sajandi algus ja üleeuroopalised konfliktid … aga lohede kaasabil. Ja lohed pole miski juhuslikult kasutusele võetud tehnika, vaid selle maailma ajalooline paratamatus. Okei, nii võttes kõlab nagu tavaline fantasy (mitte küll Peveli musketäride laadis). Aga siin Novik pastiššib – ta tegelased ei käitu nii nagu ootaks 21. sajandi autori puhul – ei, neil on see vanamoodne moraalikoodeks, tänapäevaste kiiksudeta. Eriti torkab see silma romaani ühe peategelase kapten Laurence’i puhul, kel on mitmeid nö kirjanduslikke tõekspidamisi, mille peale võiks tänapäeva autorid kas laias kaares sülitada või siis travestiana lahendada.

Ja selline veidrus on omal moel lahe (sest nagu Noviku teistest mulle kätte sattunud tekstidest teada, pole ta mingi vanamoodsa ulme kaasvõitleja, vaid ikka mõnusalt tänapäevane autor). Muidugi, kui tekst on lahendatud niimoodi vanamoodsalt, siis rikutud inimesena võiks jääda mõtlema, et kus on konks, kus on kiiks. Et Laurence’i ja Temeraire’i suhet võiks kuidagi … teistmoodi tõlgendada? Või Laurence ja kapten Roland, kas seegi pole ehk … kahepalgeliselt kergemeelne? Igal juhul, kus peitub süsteemis ebakõla? Ei julge vastata.

Eks võib ka mõelda, et tegu on lihtsalt sarjaga (kas nüüdseks on seda ilmunud juba 10 raamatut?), mis autorile nö võileivale vorsti annab. Igal juhul, päris mõnus meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.