Mis muudab selle raamatu võluvaks on vast mitte ennekõike kirjutamise teema käsitlus ise vaid viis, kuidas raamat on üles ehitatud. Sujuvalt põimuvad üheks ja ühtlaselt pingestatud tervikuks nii esimesel tasandil toimuv tegevus kirjaniku, tema naise ja peresõbra ning tolle poja pisut dramaatiliste pööretega argielust, kui kirjutamise protsess – kust tuleb idee, kuidas kirjanik seda lahendama hakkab –, ning samuti ka selle idee põhjal kirjutatav pöörane lugu ise ei tundu põrmugi vähem reaalne või köitev. Rosinatena saias on asja segatud ka kirjaniku naise unenägu ja kirjutatava peategelase kätte sattunud väljamõeldud autori käsikiri ja tolle sisukokkuvõte. Kõige selle juures ei teagi, mida lõppkokkuvõttes arvata M. R. Changi pisut üle võlli ja unenäolisest eksistentsist selles, mis peaks olema esmatasandi reaalsus, ehk on ta loo seisukohast võttes osaliselt märkmiku teenistuses ja osaliselt abinõu peategelase psühholoogilise seisundi mudimiseks reaalsusega liigseid küsimusi esitamata leppimise osas. Kogu selle mäsu – lugu võib ette kujutada justkui tuulepesase taimena, mille juuresasist ulatub üks haruke isegi Lääne-Euroopa ajalookihtide viimase Suure Traumani välja.
Kuskil, paljudeks väikeste tükkidena, on maa-alune punker tohutu hulga telefonikataloogide ning lukus uksega.
