Meelis Kraft - Hauarahu (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Päris lahe klassikaline ulmejutt Marsil tegutsevast meeskonnast, mis avastab … midagi. Selle loo maailmas on siis Marss juba mõnda aega külastatav ning nüüd jagatud erinevateks majanduspiirkondadeks - tõsi küll, majanduslik ekspluateerimine pole veel alanud. Ühele planeedi pinnal töötavale meeskonnale tehakse salajaseks ülesandeks hävitada ühe eksperimendi jälg, kuna see paikneb vales majandustsoonis. Tasu on rikkalik!

Meeskond sõidab oma erilise kulguriga kohale, aga … leiavad selle asemel midagi muud.

Et antoloogia kunstnik on levitanud selle loo illustratsiooni, siis jah, selle loo huvitavaimaks küljeks on tundmatu olendi kirjeldus ning arutelu, miks see võis … tekkida. See pole teab küll mis usutav, aga mõttelennuna huvitav. Loo tegelased ei jõua selle juhtumiga endile just liha luudele kasvatada, aga eks nad esinda sellist keskealist ja elult vähe sugeda saanud seltskonda. Eks mingil moel on huvitav näha sedagi fantaasiat, kuidas inimkond on praegusest ajast loo aega jõudnud.

Igal juhul huvitav, et muidu laiemale lugejaskonnale ulmelisi tekste kirjutav autor on korraga proovinud tõupuhast teaduslikku fantastikat (või koguni kõvaulmet?) - niipalju kui Kraftilt lugenud, siis vist küll esmakordselt.

Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Rait Piir - Pilvelinna bluus (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Kui eelmise küberpungiloo puhul sai pigem räägitud teksti noirilikust tuumast, siis käesolev tekst niisugustesse sentimentaalsustesse ei lasku ning romantikast pole haisugi. Seeasemel ongi vaid mõistatus, mida tuleb lahendada või muidu … jääb loo peategelasele mõistatus ja selle lahendus teadmata ning universumi füüsikalised omadused kümne valgusaasta ulatuses võivad või siis mitte muutuda.

Et tegu on Veenuse-põhise tekstiga, võiks spekulatiivselt arvata, et ehk omal ajal on see kirjutatud Raul Sulbi Täheaja Veenuse numbrite tarvis, aga kes teab. Puht teadusliku fantastika võtmes on see tekst ehk enam kõvaulme kui Cerese lugu, samas too on kuidagi inimlikum, pole nii kõle ja kõhe katastroofivõimalus transhumanistlikus tulevikus. Ja noh: CERN, hiljuti lugesin seda bollywoodlikku põnevikku, nüüd siis see komplekt Veenuse saladusega; paistab, et subatomaarne värk paelub võimalusega inimkonna tragöödiaks.

ulmekirjanduse baas

Angélica Gorodischer - Trafalgar (2020)

 

Nö argentiinalik pulp-ulme kollaažromaan Rosario ärimehest Trafalgar Medranost, kes teeb kaubavahetust erinevatel (humanoididega) planeetidel, kus lisaks rikkalikule kasumile kaasnevad ka mitmesugused seiklused: ühel või teisel viisil on planeedid ja selle elanikud millegipoolest erilised ning Trafalgar peab need põhjused teada saama (muidugi, igavatest ärireisidest ta ei räägigi).

Tekstid on enamasti esitatud kohviku- või külaskäikude vestlustena. Kui Rosario on nö üsna reaalne koht, siis see ei sega sugugi Trafalgari sõpru ja tuttavaid ta planeetidevahelisi seiklusi tõepähe võtmast (samas meenub Gorodischeri ühe teise jutu alternatiivajalooline Rosario, mis puruvaese väikeriigina saadab oma jõududega kosmonaudi universumi äärealasid uurima). Et siis mänguline maailm, mis asuks juurtega meile justkui igati omases ilmas. Muidugi, selline võte peaks justkui lubama, et niisugune vastandus tuttava ja mängulise vahel võiks öelda midagi sotsiaalkriitilist meie maailmakorralduse asjus … aga autor pigem pillerkaaritab fantaasiailmadega ning teeb vahel kommete kriitikat (muidugi, raamatus on mitmeid hetki, mis takkajärgi tekitavad erinevaid tundeid).

Iseloomulik on ka see, et lisaks Rosario ilukirjanduslikule nägemusele mängib Gorodischer ka autorikujundiga: tegu oleks justkui sama autoriga, kes on kirjutanud selle raamatu … aga siiski muidugi pole. Kõige tipuks mainitakse viimases pikemas loos Gorodischeri teist inglise keelde tõlgitud raamatut “Kalpa Imperial”, mis mõjutab selle loo ühe peategelase eluvalikuid. Et jah, autor justkui pillerkaaritab peale fantaasiailmade ka enda biograafilise ainese kallal.

Kui aus olla, siis olid mul kuidagi kõrgemad ootused selle kollaažromaani asjus (mõtlesingi, et “Trafalgar” võiks olla lõbusam valik kui “Kalpa Imperial”) kui reaalselt lugedes kogesin. Vahel jäi justkui vajaka … sügavusest või inimlikust mõõtmest. Eks mingil moel ole Trafalgar Medrano kui ulmeline Toomas Nipernaadi oma lakkamatu uudishimuga maailma toimimise asjus, aga karakteri arengust või muutumisest võiks rääkida alles viimase pikema loo puhul, kui korraga selgub tegelase kaua varjatud saladus. Üks võimalus oleks ehk seda raamatut lugeda kui Marco Polo laadis maailmaavastusliku fantaasialoona, tõsi küll, selgelt meelelahutuslikus mõttes. Ent kui lugude keskmist hinnet arvutada, siis on selleks igati tubli 5,5.

Aga - tegu on siiski omapärase ulmega, mis on pigem mandri-Euroopa ja/või Ladina-Ameerika kui angloameerika laadis kirjandus. Ja midagi teistsugust kogeda on ikka tore.

By the Light of the Chaste Electronic Moon 5/10

The Sense of the Circle 5/10

Of Navigators 6/10

The Best Day of the Year 5/10

The Gonzalez Family’s Fight for a Better World 6/10

Trafalgar and Josefina 6/10

Mr Chaos 6/10

Constancia 5/10

Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophilia 5/10

Angélica Gorodischer - Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophila (Trafalgar, 2020)

 

Selles loos ilmneb korraga Trafalgari suurim saladus, ehk ta on siis järjekordsel kaubareisil ühe humanoidiga eostanud tütre. Tütar on nüüd aastaid Maal elanud ning isa vastuseisust hoolimata õppinud aednikuks (sest Eritrea on lugenud romaani “Kalpa Imperial”, kus muuhulgas kirjeldatakse aedniku elukutse headest külgedest). Tütar on isa kullaterake ning Trafalgari vastuväidetest hoolimata tuleb Eritrea kaasa ühele äärmiselt igavale planeedile.

Mis muidugi sisimas (sõna otseses mõttes) pole üleüldsegi igav koht ning kohalike saladuse teadasaamine võib osutuda eluohtlikuks nii tütrele kui isale.

Senini igati enesekindlast kangelasest avaneb hoopis teistsugusem külg ehk siis “issi väikese tütrekese” taktikepi järgi tantsiv mees. Mis iseenesest võiks panna uuesti lugema raamatu eelmisi lugusid ja neid teistmoodi hindama - nagu Gorodischer on saatesõnas öelnud, pole juhtumid esitatud kronoloogiliselt, kuskil peaks olema vihjeid tütrekesele ja tema mõjule.

Ursula K. Le Guin - Impeeriumitest suurem ja pikaldasem veel (Maailmad ja metsad, 2002)

 

Pole le Guini kõiki eestindusi läbi lugenud, seetõttu oli veidi üllatav avastada see jutukogu kõigi nende krestomaatiliste lühiromaanidega. Käesolev tekst on muuhulgas valitud VanderMeeride poolt oma teadusliku fantastika esinduskogusse … aga õnneks siis maakeelsena olemas.

Lugu on kohtumisest eluvormiga, milleks osutub terve planeet. Kahjuks pole ma lugenud Lovelocki Gaia teooriaid, seetõttu võiks pidada le Guini eluvormi tõepoolest võõrapäraseks - sest noh, kui kuskil tähesüsteemis peakski elu olema, kas me suudaks seda ära tunda või koguni kommunikatsiooni luua? Ses suhtes ongi ulmekirjandusel üks üpris tänamatu roll: kujutada võimalikku Teist, aga niimoodi, et oleks lugeja mõistmisele mingi moel vastuvõetav ja tuttav. Ja näiteks minule on need Võõrad Võõrad (Fift & Shria!) tihtipeale halvemat lugemiskogemust pakkuvad kui näiteks Omased Võõrad (kasvõi Neal Asheri olendid). Ses suhtes on le Guini loodud nö vastasmängija pigem Omasem Võõras, kuna selliseid eluvorme nagu oleks varem kirjanduse kaudu kogenud.

Kuid “omasest” hoolimata on autor päris kaasakiskuva psühholoogilise põneviku kirjutanud, Osdeni empaatiapeegeldused (nö kaitsekilp) versus tavalised humanoidid ehk puhta empaatiata inimolendid. Ja kui tekst võikski lõppeda üsna suvalise finaaliga, siis autor torkab viimaste lausetega veelkord noa lugejasse ja keerab seda mõnuga.

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad (2021)

 

Juhtus selline õnnetus, et enne raamatu läbilugemist jõudsin silma peale heita Sulepuru arvamusele selle teose kohta ning sealt loetuna kinnitus ajju “poisteka” silt. Ja nii ongi, see siin on ikka üsna 20. sajandi traditsioonides seikluslik ulmekirjandus ehk kuidas loodritest noormeestest saavad seiklevad mehed. Tuleb tulnukatega lahingut lüüa! Ja noh, avastada vastassoo võlud (autor jääb küll kenasti diskreetseks ning ei kirjelda musitamisele järgnevat).

Aga jah, adrenaliin on siin pidevalt põhjas ning võitlus tulnukatega muutub üha lootusetumaks: kuid esialgu üsna tühikargajatest noormehed sirguvad (läbi mitmete elustamiste) meesteks! Sümptomaatiline seegi, et vaid kambavaim on see, millele saab loota; valitsev riigikord keerab ikka jamasid kokku - isegi, kui sa sellele meeletult kasulik oled.

Romaani vast leidlikuim lisandus ongi see tulnukatelt üle võetud elustamisprotsess: üks asi on see, et ajuskaneeringuga on sind võimalik talletada, teine aga biomassi kasutamine elustatava olendi loomiseks. Ja biomassiks sobib pea kõik bioloogiline, mis omakorda viib ehk huvitavate probleemideni, juhul kui Tänav peaks seda maailma edasi kirjutama, sest noh, kui inimene koosneb nii inimeste, taimede kui ollustest (nagu see oli Kahe Margarete lõpupäevil), siis võiks lõppkokkuvõtteks sealt geneetiliselt midagi õige võõrast või väärat sellest välja kujunema hakata (samas, kui mälu ei peta, siis “Saladusliku Tsaari” maailmas oleks midagi sellist juba käsitletud?). Järje jaoks on siin ikka mitmeid lahtisi otsi, sest Pluutol juhtunu ei jõua tegelaste jaoks kuidagi laiemasse konteksti (muidugi, miks peakski, laiemast kontekstist saigi vaid aimu piraadikapteni suu läbi; tegelased olid vaid etturid). 

Ühelt poolt … kuidagi vanamoeline maailm, teiselt poolt … igati seikluslik lugu. Kui võrrelda seda romaani teise hiljuti loetud YA-maigulise  raamatuga, siis Tuuli Tolmovi “Põhja Nõid” on vast kaalukam ja omapärasem. Igal juhul, mainimata ei saa jätta sedagi, et Lummuri kirjastus saatis selle raamatu (jumal küll, kolm inimest on märgitud sisutoimetajaks ja ikka nii palju trükiapsakaid jäi sisse - kuskil küll autor nagu märkis, et trükikotta läks vale fail).

“Mina tulin siia ka ise, vabatahtlikuna, mõtles Paul. Kas ma kahetsen seda praegu? Ta mõtles pikalt, kuid isegi siin surnute ja haavatute kõrval ei tahtnud ta öelda “jah, kahetsen”, ei, ta ei kahetsenud midagi, see kõik meeldis talle. Ta oli tulnud, ta oli siin maa all võitnud neid värdjaid ja see oli hea tunne. Küllap ma siis kahetsen, kui laman laseripõletusest sulava nahaga ja valud on sellised, et oskan ainult surma anuda, mõtles Paul. Seni aga - ei, kindel ei, ma ei kahetse, sest lahingus - erinevalt Jennsenist - tundis Paul end hästi. Mingi hasartne külmus haaras ta mõistuse endasse ja kuigi keha võis higistada või väriseda, siis mõtted muutusid selgeks ja kiireks. See ei olnud arvutimäng, see oli midagi mängust etemat, see oli võitlus surma peale, mis pani kogu ta keha möllama ja elama. Kuni tema jäi võitjaks, tahtis ta seda teha.” (lk 156)

reaktor

sulepuru

ulmekirjanduse baas

Harishankar Parsai - Inspector Matadeen on the Moon (New Horizons, 2021)

 

Autori tutvustuse järgi on see tekst ilmunud 1968. aastal ning näib olevat väga terav satiiriline sõnavõtt politsei toimimise asjus.

Komissar Matadeen valitakse välja, et esindada ja aidata Kuu võime nende korrakaitseorganite töö tõhustamiseks - kuna kuulu pärast on India politseisüsteem vägagi tõhus kuritegude lahendamiseks. Matadeen toimetatakse (tema nõudmisel) sireeni tuututava kosmoselaevaga Kuule, kus ta siis avastab hästitasustatud, aga hädise politseiorganisatsiooni. Esimese asjana nõuab Matadeen töötajate palkade viiekordset vähendamist: politseinik ei tohikski palgast ära elada. 

Tõepoolest, peale palgavähendust tabab küll neid šokk, aga seejärel võtavad jalad alla ning hakkavad tarmukalt ringi tormama. Kuid Matadeen teab, et kuritegude avastamiseks ei piisa vaid alamakstud ametniku energiast … ja selleks tutvustab ta kuulastele oma meetodeid, kuidas ja mil viisil leida kuriteole süüdlane (sest noh, lõpuks jumal ikka karistab süüdlast). Kuu tavakodanikud, kurjategijad ja ametivõimud kogevad midagi täiesti uut …

Nagu öeldud, tegu on õige terava süsteemikriitikaga ulmevormis ning sellisena pole just suuremat tähelepanu teaduslikul fantastikal ega karakteriloomel. Aga sellise kriitika puhul ei oskakski neid puudusi kuidagi ette heita; omal moel päris naksakas tekst.

“‘A murder has occurred. Eventually, someone will be convicted. It’s not for us to worry if it’s the actual killer or someone innocent. All human beings are equal. In each of them is present a bit of the same god. We don’t discriminate. We’re humanists.

So, the question actually is: who ought to be proven quilty? And that depends on two things. One, has the man been nuisance to the police, and two, will his conviction please the men at the top?’” (lk 11)

Adrish Bardhan - Planet of Terror (New Horizons, 2021)

 

Antoloogia avalugu pole kirjanduslikult just paljutõotav. Ülerahvastatud Maa otsib meeleheitlikult planeeti, kuhu saaks suunata inimülejääki: nii ongi üks selline kolonistide laev jõudnud planeedini, mis peaks olema nö roheline planeet; Maa sarnane. Kuid … selle pinnal ootavad metsikud jäätormid.

Bangladeshlane, venelane ja ameeriklane saadetakse pinda sondeerima. Mehi ootab järgmine üllatus - neid ründavad sisalikulaadsed koletised! Kes/mis suhtlevad telepaatiliselt! Koletised röövivad bangladeshlase (talle ja teistele meestele viga tegemata) ning viivad röövitu oma juhtide juurde.

Need teatavad telepaadivad mehele, et inimesed on nendega võrreldes alam eluvorm (nad suudavad mõtteid lugeda, mistõttu on vajalik info käes ammu enne suu avamist), aga nad lubavad meestel sinna jääda, sel tingimusel, et nad ei võta ühendust maalastega (sest tegemist on tõesti rohelise planeediga). Bangladeshlane on murest murtud, aga mis tal üle jääb.

Nagu näha, võrdlemisi lapsik tekst, mis olnuks ka aastakümneid tagasi ilmnuna võrdlemisi algeline (jajah, tähtedevaheline lend jms). Aga milline melodraama ja innukus; mis noh, teeb teksti vähe armsaks.

Angélica Gorodischer - Constancia (Trafalgar, 2020)

 

Väheke kergekaalulisem Trafalgari juhtum ehk mees jutustab tuttavale loo sattumisest mahajäetud planeedile, kus aga kerkib välja üks lummav brünett, kellesse Trafalgari kaasreisija lootusetult armub. Brünett jutustab traagilise loo sinna planeedile sattumisest … millest aga Trafalgar sõnagi ei usu. Peagi õnnestub meie kangelasel kaunitarilt ta õige lugu välja pigistada.

Naine on nimelt põgenenud planeedilt, kus ta oli valitud ülempreestrinnaks ning ajapikku selgus, et planeeti valitsevad … lalisevad ja vegeteerivad jumalad, kel on kahjuks üleliia võimu käes. Sellise masendavad olukorra eest põgeneski naine esimesel võimalusel … aga oodata on, et need lalisevad jumalad saadavad saadikuid naist üles otsima. Trafalgari armunud kaaslane lubab põgenikku iga hinna eest kaitsta; Trafalgar pole aga nii kindel, kas talle üldse oleks vaja kaitset pakkuda - kuivõrd kord ta juba pettis jumalaid.

Lugu on siis järjekordne dialoog, kus Trafalgari sõber võtab kõike kuuldut tõepähe ning tõlgendab veel oma (naistega) kogemusest lähtuvalt (või noh, kui nii võib öelda, siis nagu keskmine argentiinlane). Trafalgar oma tuntud headuses (no sõltuvalt vaatenurgast), vähemalt ei satu ta seekord niivõrd väga eluohtlikku olukorda (kui välja arvata see, et kõigepealt üritati teda mahajäetud planeedil maha lasta).

Angélica Gorodischer - Mr Chaos (Trafalgar, 2020)

 

Kohtuvad taas Trafalgar ja ta kroonik ning … mehel nagu polekski millestki jutustada. Ärireis, kus ta käis, oli igati õnnestunud - sõitis kohale, võeti vastu, kaup sobis, korralik kasum. Igav. 

Trafalgari võõrustaja ei anna muidugi asu - miks ta sellest siis üldse rääkima hakkas, mis seal tegelikult juhtus. Selgub, et selline liiga hästi sujumine ei andnud mehelegi kohapeal asu ning ta otsustas pikendada paari päeva võrra oma peatumist sellel korralikul, aga äärmiselt igav planeedil. Ta läks raamatupoodi ning planeedi mõttelaadi uurimiseks ostis kaks raamatut: ajalooülevaate ja romaani. Selgus, et tegu on täiesti konfliktivaba ühiskonnaga juba kiviajast saati - on küll loodusõnnetused jms, aga ei mingeid sõdu ega jumalatega sekeldamist jms. Elu on lihtsalt vaikselt ja tasapisi edenenud kiviajast kuni trükikunsti leiutamiseni (mis muidugi võttis olulisemalt kauem aega kui näiteks Maal) ning kui viimaks saabusid külalised teistelt planeetidelt, võeti neilt üle kõiksugu avastusi, jäädes sisimas siiski konfliktivabaks ühiskonnaks.

Kuid … juba esimesel päeval oli Trafalgar korraks kokku põrganud ühe vabalt liikuva hulluga. Et selline asi torkas hilisema kogemuse puhul paratamatult vägagi silma, asus ta seda meest üles otsima ning avastaski “härra Kaose”, kelle olemasolu vaevu aktsepteeriti ning kelle tahtmatuks missiooniks näis olevat selle ühiskonna murendamine ehk siis kaasajastamine.

Seniloetud lugudest vast selle raamatu parim tekst, autori ja Trafalgari algne kergemeelne kassihiiremäng, mis viimaks viib konflikti avamiseni. Ideaalne ühiskond, milles aga puudub igasugune konflikt ja loomingulisus. Ja noh, kas sellesse peaks õieti sekkuma ja kaost utsitama, eksole.

Angélica Gorodischer - The González Family's Fight for a Better World (Trafalgar, 2020)

 

Omamoodi liigutav lugu Trafalgar Medrano sattumisest planeedile Gonzwaledworkamenjkaleidos, kus surnud on vägagi aktiivsed (mitte zombi või vaimu vms mõttes) ning oma sekkumistega igapäevaellu ei lase sealsel ühiskonnal muutuda teistsuguseks kui nende eluajal - ehk siis kohalik eluolu on enamvähem 19. sajandi tasemel ning tänu rohketele surnutele puudub elavates enamvähem igasugune elurõõm (no siiski nad mingil määral paljunevad). Surnute elusus on kuidagi seotud planeedist mööduva taevakehaga (sama probleemi on näiteks naaberplaneet edukalt lahendanud).

Trafalgar satub sellele planeedile lootuses medikamente maha müüa - naaberplaneedi Edessbuss igavesti lõbusad kodanikud otsustasid talle vimka teha ning kohale jõudes ja sealset elukorraldust kogedes tabab teda omamoodi külm dušš. Lõplik “pauk” tuleb peale kuuma ööd lesega (kes talle majutust pakub), kui hommikul saabub selle surnud mees naist siunama ning tekkinud kähmluse käigus Trafalgar justkui surmaks selle abielumehe … aga jah, nagu ta teada saab, on tegu surnud abikaasaga, kes senini lese ellu sekkub. Siiski, planeedil (mille elanikke nimetab Trafalgar lühidalt siis Gonzalez’teks) on ka nö vastupanuliikumine, mille liikmed unistavad nö normaalsemast elust (oleks kasvõi elektrit, nagu teistel planeetidel kasutatakse) ning lesk viib Trafalgari nendega kokku. Ning mehel tekib plaan, milleks omakorda tuleb kasutada Edessbussi ressursse.

Erinevalt eelmistest jutustustest on see jutustatud Trafalgari enda vaatepunktist (kes on kellelgi külas või kohvikus, kuna aegajalt on jutuvoos repliike kohvijoomisest), mistõttu pole siin tavapäraseid märkeid Rosario ühiskondlikust elust või Trafalgari staatusest temaga seotud seltskonnas. Surnute austamise teema läheb õige ekstreemseks ja selles on ehk miski kriitika katoliikliku maailma asjus, mis kasvõi Ladina-Ameerika puhul võib vahel võtta meile harjumatu kombestiku vormi (natuke käsitleb seda Bradbury hiljuti eestindatud  “Halloweenipuu”). Aga eks ultrakonservatiivsus on esindatud muudeski kultuurides ning keeruline oleks rääkida selle viljastavast mõjust.

Angélica Gorodischer - The Best Day of the Year (Trafalgar, 2020)

 

Trafalgar kohtub taas oma biograafiga, kelle kutsub kohvitama salapärasesse Burgundy lokaali, millest biograaf ei tohiks kirjutada, et see koht tuntuks ei saa. Peale tavapärast sõbralikku nokkimist teineteise kallal, räägib Trafalgar loo tähesüsteemist, kuhu on parem mitte sattuda: sest ühel sealsel planeedil on õige tüütu ajas visklemise, ee, süsteem oleviku, tuleviku ja mineviku vahel. Eelnevalt sellest Trafalgarile muidugi ei räägitud, teda lihtsalt hoiatati planeeti külastamast. Eksole, seda suurem uudishimu.

See ajas visklemine oleks võinud meie rändurile muidugi vaat et saatuslikuks saada, sest päev peale planeedile saabumist avastas ta end ootamatult tulevikust … ja päev edasi veel ohtlikumast tulevikust ja nii edasi ja edasi. Nagu ta viimaks avastab, siis selline ajas visklemine on omane eelkõige mittekohalikele, “omad” oskavad sellega toime tulla. Aga viimaks siis pääsemine ja järjekordne seiklus kirjas!

Loo parimad hetked ongi ehk hoopis Burgundy seltskonnas (ka raamatu avalugu on seal jutustatud), näiteks koha omanik Marcos ei usu Trafalgari jutte, aga ometi vaat et parimad kaaslased. Loo jutustajalgi probleem, et Trafalgari rännakud on va üheülbalised ja kas see õieti peaks lugejaid huvitama. Trafalgaril on siiski enam usku oma erakordsusesse.

Angélica Gorodischer - The Sense of the Circle (Trafalgar, 2020)

 

Rosario järjekordsel härrasmeeste koosviibimisel on Trafalgaril järjekordne lugu pakkuda: ühel järjekordsel (ebaõnnestunud) ärireisil sattus ta planeedile, kus kohalikud … lihtsalt elasid, või õigemini elutsesid. Päevade kaupa lamasid, vahel kopuleerisid, neid uurivatest teadlastest ei teinud väljagi. Teadlastel hakkaski tekkima enamvähem kahtlus, et äkki polegi tegu inimestega. Kuid kõigest letargiast hoolimata võisid need kohalikud korraga hakata veidrat muusikat tegema ja selle järgi omamoodi tantsima, ning nii tunde ja tunde.

Veel hullem, teadlased avastavad väljakaevamistelt dešifreerimatu kirjatüki ja muid esemeid, mis tekitab küsimuse, kas need olendid on selle arvatavalt kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni järglased või on  tegu kahe täiesti eraldiseisva kultuuriga. Kirja dešifreerimine ei edene kuidagi, ning sellega tegelev imekaunis teadlane hakkab käituma üha kummalisemalt. Ning muidugi see painab selle koletu planeedi (ning kaunis teadlane) Trafalgaritki.

Mingil moel on ehk vähe süngem kui Trafalgari teised seiklused, ning loo finaal on omamoodi katarsis, kurb või siis kättesaamatu või haaramatu zen, mida ta Rosario semudki tajuvad.

Angélica Gorodischer - By the Light of the Chaste Electric Moon (Trafalgar, 2020)

 

Seekord vestab Trafalgar planeedist, mida valitsevad Tuhat Naist ja kus tal läheb äri lörri ning peab ülepeakaela pagema - peale seda, kui ta öösel ronis ühe Tuhande Naise häärberisse ning see ta avasüli alasti vastu võttis, ning nad vallatlesid ja vallatlesid (Trafalgar pole mingi mömm!) kuni Tuhande Naine ärkas justkui uimast ja avastas, et temaga vallatlenu polnudki …

Ja nüüd tekkis Trafalgaril küsimus, et kas need Tuhande Naised ongi õieti naised (need üliseksikad olendid!), ja kui on, mis siis … selle vallatlemise järg võib olla. Ja kui nad on masinad, mis kuradi elukorraldus küll sellel planeedil on?

Tekst on esitatud intiimse vestlusena ühes Rosario väikses kohvikus, kuhu tüütuid võõraid ei satu ning austusväärsed Rosario kodanikud saavad rahumeeli istuda ja muust ilmakärast eemal olla. Loo jutustaja küll ei tea, kas Trafalgar käibki teistel planeetidel äri ajamas, aga rikas ta on ning pidevalt kadunud. Loo hõng ongi selline …  retrolõunaameerikalik, rikaste kodanike väikekodanlik maailm, seda küll tugeva ulmelisega kiiksuga.

Raamatu sissejuhatuses  on nö borgeslik entsüklopeedia artikkel Trafalgar Medranost, mis siis peaks andma kenasti tausta kogu raamatule. Ja paistab, et siinne Rosario on vähe lähedasem reaalsusele kui eelmise loo Rosario, mis läkitas maailmaruumi äärele naisastronaudi.

Helju Rebane - Õige valik (2021)

 

Kui raamatu lühematest tekstidest olen niivõrd-kuivõrd kirjutanud, siis siin räägiks veidi lühiromaanist “Altrus”. Tegu paistab olevat autorile südamelähedase teemaga, kuivõrd selle maailmaga on tal seotud mitmeid tekste - kasvõi kogumiku nimilugu (no see pole nii otseselt küll Altrusega seotud), ning debüütkogumikus “Väike kohvik” (mida olen lihtsalt läbi lapanud) ilmunud “Tühjad hinnasedelid” (“ü” vs “õ”!), “Egos või Altrus”, “Kõik võidavad”, “Sein”, “Vaikijate linn” ja “Väike kohvik” - nii pikka nimekirja nähes võib muidugi mõelda, et lühiromaan on suuresti kokku pandud varem ilmunud luudest. Eks paaril puhul tekkiski küsimus, et milleks nii pikad ja põhjalikud tagasivaated, võinuks ka … tempokamalt kulgeda.

Jutt on siis sellest, kuidas mineviku ja kohustuste eest põgenemine viib mehe linna, kus … on järjekordne veider elulaad, millega tuleb kohaneda. Kõik on reglementeeritud, aga samas kardetakse olla üdini aus üksteise suhtes (ja et tegu on ikkagi planeediga Altrus, siis idee poolest peaksid selle elanikud olema keskmisest altruistlikumad … aga see pole nii lihtne). Ning põgenemine osutub järjekordseks vangistuseks.

Tekst on enamvähem tragikoomiline, kui ka midagi positiivsemat jõuab arenema hakata, siis mineviku eest siiski pääsu pole. Lugu võiks nimetada strugatskilikuks - on isiksust kammitsev ühiskond, kus samuti võivad õide puhkeda erinevad helgemad hetked, kuni need saavad tagasilöögi ja kogemuse võrra rikkamana ollakse tagasi justkui alguses. Ja noh, mis sellest kogemusest siis õieti õppida on … kui midagi ei muutu.

Kui lühemaid tekste võis nimetada omamoodi pikendatud/laiendatud misogüünse maiguga anekdootideks, siis “Altrus” on mitme tooni võrra süngem ja lootusetum. Ulmekirjanduse Baasi järgi on see ilmunud juba 1989. aastal, sellest siis tugevad seosed autori debüütraamatuga ja ehk mõnevõrra teistsugusem toon kui praeguse raamatu lühemate juttude puhul. Igal juhul, omamoodi huvitav näide nõukogudeaegsest ulmest, mis ei kuulu küll huvitavaimate tekstide hulka, aga annab ikka miski kogemuse.

err kultuur

R. A. Lafferty - Ride a Tin Can (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Mingil moel meenutas see lugu Dicki “Beyond Lies the Wub” lugu, kus siis teatavasti tehti igati intelligentsest tulnukast … lõunasööki. Sest ta sarnanes seale. Lafferty lahendab oma variandi veidi keerukamalt ning emotsionaalselt raskemalt.

Shelnid on väiksed olendid, justkui hübriidid seast ja humanoidist, kel justkui oleks teatud intelligentsustase, kuid paljud kahtlevad selles (miks, selgub jutu lõpuks). Igal juhul, nad elavad kogukonnana, nad käituvad nagu kolmeaastased, neil on teatud suuline traditsioon ja ka maailmavaade (kuigi jah, võiks öelda, et primitiivne või nii), ning selles sisaldub (omamoodi apokalüptiline) lugu Taevainimestest, kes käivad shelnite juures ja võimaldavad seejärel neil sõitu nö plekk-karpides.

See lugu on kirjeldatud omamoodi eksoetnoloogilise juhtumikirjeldusena, kus kaks etnoloogi läksid shelneid uurima - enne nende lõplikku hävingut. Noh, juhtumi kokkuvõtteks on neist etnoloogidest järel vaid üks (no keegi peab ju jutustama), sest teine samastub uuritava kultuuriga ning tema saatuseks on siis shelnitega koos Taevainimestega kaasa sõita.

Lugu on õige tragikoomiline, kuivõrd Lafferty puhul justkui ootaks kõiksugu (musta) huumorit … aga tegelikult on see õige masendav kirjeldus genotsiidist, või noh, viisidest, kuidas inimkond teisi elusolendeid kohtleb. Või nii.

Martha Wells - All Systems Red (2017)

 

Üllatusega avastasin Sulepuru blogist, et see lühiromaan on nüüd raamatukogust saadaval ja eks uudishimu sellise nüüdisulme fenomeni vastu sundis seda ka laenutama. Tulemuseks siis kaks päeva mõnusat lugemist.

Sest Murderbot on päris hea meelelahutus: tegemist poolinimkloon-poolrobot turvarobotiga, mis on häkkinud endale  vabaduse omanikfirma rakmetest ja soovib teha vaid minimaalsel tasemel “palgatööd”, et muul ajal saaks omaette jälgida teleseriaale. Ainult et järjekordsel töömissioonil läheb tellijatel jalgealune väga kuumaks, sest Murderbotile määratud planeediuurijate grupp (vähe erinev hiljuti loetud Simaki lähenemisest; siin on see puhtalt äriline tehing, kus uurijad saavad kompaniilt nö kogu paketi; muuhulgas siis turvaroboti iga kümne inimese kohta) satub sellist planeeti uurima, kust oleks oodata hoopis teistsuguseid kasumeid - ja mille nimel on siis keegi valmis kõiki planeediuurijaid koos turvarobotitega rajalt maha võtma. Murderbot pole sellisest võimalusest kohe üldse mitte vaimustunud, sest nii kaotaks oma salajase iseseisvuse … ning ellujäämise nimel peab ta omale määratud uurijatega koostööd tegema. Millel on muidugi omad tagajärjed.

“Gurathin turned to me. “So you don’t have a governor module, but we could punish you by looking at you.”

I looked at him. “Probably, right up until I remember I have guns built into my arms.”

With an ironic edge to her voice, Mensah said, “There, Gurathin. It’s threatened you, but it didn’t resort to violence. Are you satisfied now?”” (lk 107)

Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga ehk siis vähe ülbe robot, mis ei taha tolereerida miskit inimjama … väljaarvatud teleseriaalide vormis (kus pole küll liialt palju kehalisi tundlemisi, sest see jätab ta täiesti külmaks). Murderboti nimi on selle olendi eneserefleksioon - kuivõrd tal pole turvarobotina just kõige puhtam minevik (põhjuste üle võib muidugi vaielda); seega üpris tihti jõuab ta olukordadele reageerides selleni, et tegelikult võiks ta üpris massimõrvarlikult reageerida, kuivõrd ta kord on juba nii käitunud. Aga … ta ei tee seda. Ja ta ei unista ka inimeseks saamisest või ühiskonna liikmena võrdsetest võimalustest (a la Ann Leckie või Becky Chambersi … olendid), ta lihtsalt tahab, et ta rahule jäetaks ja lastaks teleseriaale jälgida. Nagu me kõik sisimas soovime.

“What was I supposed to do, kill all humans because the ones in charge of constructs in the company were callous? Granted, I liked the imaginary people on the entertainment feed way more than I liked real ones, but you can’t have one without the other.” (lk 116-117)

ulmekirjanduse baas

sulepuru

Arthur C. Clarke - Viimnepäev (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Omamoodi eellugu Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuhile ehk jälle üks viis, kuidas Maa hävineb … ja kuidas seda saanuks ära hoida (õigemini küll inimkonda päästa, Maa olnuks niiehknaa hukule määratud), kui ainus inimene, kes oli suuteline vastu võtma sõbraliku tulnukarassi hoiatust, poleks olnud nii purjus ja masenduses.

Ja noh, millal ikka on kasu ka kõige paremast tahtest head teha. Eks siin on ka musta huumorit, mis keskendub kommunikatsiooniprobleemi ümber, kus üks osapool tahab ja teist ei huvita. Senise Clarke’i kogemuse kohta harjumatult vaimukas tekst.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak - Sillapea (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Sünge lugu planetaarvaatlusgrupist, mis jõuab planeedile, kus neid ootab õige näotu mõistatus. Planeet kihab elust ja seal on koguni humanoidid. Õige kiviaegsed ja kriipsujukulikud, aga kolonisaatoreid nad ei karda, pigem saadavad neile hoiatuse, et sellelt planeedilt need enam ei lahku. Näib vähe naeruväärne, et sellised haledad humanoidid ähvardavad end planeedil kindlustanud teadlasi ja eriväelasi, aga noh, päris tähelepanuta ei saa seda jätta ka. Ning kahtluseussid närivad …

Ehk jälle retroulme, kus omamoodi huvitav on vaadata autori visiooni tulevikutehnikast, mis lähtub tema enda kaasaja arengutest. Aga seda on muidugi raske ette heita ning loo plussiks ongi pigem kurjakuulutav atmosfäär ehk siis kohtumine tundmatuga, mis pole üldse selline, nagu planetaaruuringute grupp on seniste aastakümnete jooksul kogenud. Igal juhul, paistab, et peagi on ilmumas järjekordne Simaki tõlge.

ulmekirjanduse baas