Norman Spinrad – Suur lõõsk (2001)

Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kel soovi kirjutada löövat ühiskonnakriitilist proosat. Mitte et igav kopeerimine tore oleks, aga noh, see kogumik on hea näide naksakusest (eks osaliselt ole iganemist, mis parata). Spinradi stiil on meeldiv, selline ülbe ja nihilistlik kirjutamine, justkui Vonneguti bad trip. Nagu ikka, saab ameerikalik elulaad kõvasti rappimist ja näidatakse ühiskonna manipuleerimist ja ohtralt seksitakse nagu jänkud. Normaalne.

Kogumik nagu muiste – on esileküündivaid ja mõttetuid tekste. “Mõistuse laps” - võõrplaneedi parasiitlik protoplasma viib täide ükskõik millise nelja- või kahejalgse peremeesorganismi unelmate kaaslase, moondudes siis vastavalt hiiglasliku büstiga blondiiniks või veetlevaks karploomaks jne jne. Mis samas võiks traditsioonilisele elule hävitavalt mõjuda – protoplasmast kaunitar ei kanna peremeesorganismi elu edasi, peale peremehe surma moondub edasi järgmise elusolendi soovunelmaks. “See on lind, see on lennuk!” on päris montypythonlik lugu Clark Kentist ja Superdoktorist, jaburalt lõbus. “Kuldhordi viimane lahinguhüüd” - hea psühhedeelia, kuulsate mongolite seniilistunud järglaste ja ameerika maffia ja hiina kommunistide ogarast kokkupõrkest. “Suur lõõsk” - tuumapommirock, elagu kuuekümnendad. “Katkuaastate päevikud” - 22. sajandi aidsiühiskond, ameerika nakatunutest on tehtud hävitusväeosa (omamoodi võõrleegion), kes käivad teistes maades nakatamas ja tapmas jne, tasuks saavad ravimeid ja narkotse. Samas Ameerikas on karantiinitsoonid, kuhu heidetakse nakatunud jne jne. Tõbistel tekib liikumine, et mida rohkem haigustüvesid endasse koguda, selle kaudu peaks jõudma täieliku immuunsuseni. Selleks tuleb valimatult kõigi haigetega magada (ja samas ka nakatada terveid, et need kunagi immuunsuseni jõuaks). Üks teadlane avastab, et on nakatanud, ja leiutab seepeale... ravi. Mida tööandjast ravimifirma ei saa käiku lasta, sest jääks kasumist ilma. Möllu kui palju.

Mõttetud tekstid - “Hiire aasta”, “Surivoodil”, “Rahvuslik ajaviide” - nagu ikka eestikeelsete tõlgetes Ameerika spordiliigade puhul esineb erinevaid apse, nii ka siin – tekstis on korraga gigandid ja jetsid (nt lk 87), mille puhul siiski tegemist konkreetsete New Yorgi meeskondadega Giants ja Jets, väheusutav, et Spinrad üldistas kõiki sportlasi gigantideks.

“Mongoli ponid ägasid ja hingeldasid ratsanike all. Hullunud vanakesed jõudsid tulemöllu keskele ja märkasid meelehärmiks, et ääretult vähe oli jäänud põletada, röövida, vägistada, tappa.
Nad leidsid automaaturite valvatud kaubavaguni, vallutasid selle otserünnakuga, ohverdades pooled oma meestest, torkasid odadega surnuks hämmeldunud hiina sõdurid ning pistsid lõpuks vagunile tule otsa. Samal ajal kui põlevast kaubavagunist tõusis kummaliselt joovastavat aromaatset suitsu, hajusid ka viimased jäänuste jäänused, otsides, mida veel põletada, röövida, vägistada, tappa.
Tosin vanakest heitis hinge, püüdes surnuks vägistada eakat hoora, teine tosin oli hordi häbi varjamiseks sunnitud naise ponikapjade all surnuks trampima ning kaheksa siirdus selle jõupingutuse tagajärjel parematele jahimaadele.
Viisteist sõdalast sai südameataki, üritades surnuks materdada üht Cadillaci.
Pool tosinat vanakest suri kurvastuse kätte, kui piinatavad mänguautomaadid keeldusid kangekaelselt valust karjumast.
Mitmed hordi liikmed kukkusid õgima krokodillide laipu ja surid puukildude tekitatud vigastustesse.” (“Kuldhordi viimane lahinguhüüd”, lk 71)

ulmekirjanduse baas

Norman Spinrad – Terasunelm (1998)

“Kui kõik tema ees seisid, lausus Feric: “Kas te järgnete minule küsimusi esitamata, täieliku ustavusega Heldoni ja geneetilise puhtuse üritusele ning kui kästud, siis valmis ka surema?” Vastuseks kostis heakskiitev möire. Need olid imelised poisid, suurepärane materjal niivõrd vajalikeks löökrühmlasteks. /-/ Feric vaatas väljasirutatud käte metsa enda ees ja kuulis ümber ristitud rünnakrühmlasi hüüdvat: “Heil Jaggar! Heil Jaggar! Heil Jaggar!” Feric sirutas end uhkelt välja, seistes lõõmava tule taustal sügaval esivanemate südamaal, kindlameelne, õilis kuju, suurem kui elu ise, ülim sangar.” (lk 67-68)

Head nalja tuleb hinnata ja nii tuleb hinnata ka seda Spinradi kujutletud Hitleri kirjutatud ulmeromaani “Haakristi isand” (aga Spinradi Hitler on hoopiski peale I maailmasõda 1919. a. Ameerikasse läinud emigrant, kes kukub siis ulmet kirjutama ja niisama friigilt möllama – no okei, selgemalt saab aru wiki artiklist), mis mõjub oma tõupuhtuse tagaajamisega parajalt koomilisena, justkui omamoodi segu hiljuti loetud Hilsenrathi ja Burleighi raamatutest, kõik see jabur rassiühtsus ja totter blondiinilikkus (meeste kohta üldiselt blondinalju nagu ei tehta, aga siinse teksti puhul võiks küll). Sellise raamatu lugemine äratab muidugi huvi, milline võiks välja näha tõsimeelne natsiulmekas (no mitte selles mõttes, et kui sotsrealism on paras ulme, siis ka natsirealism on samalaadne värk – vaid ikka tõelist ulmekat). (Samas võib muidugi säändne raamat olla lihtsalt loetamatult vastik.)

“Me vajame fanaatilist otsustavust kaitsta Heldoni tõupuhtust! Me vajame raudse tahtega valitsust, kes puhastaks kogu Heldoni tule ja terasega mõjutajaist ning saastunud geenidest! Me vajame välispoliitikat, mis oleks pühendunud armutult maakera viimasegi ruutmeetri täielikuks ja lõplikuks vallutamiseks ehtsa inimkonna jõududega! Me vajame sangarlikult tugevat ja kirglikult andunud parteid, mis paiskaks praeguse rämpsu võimult ning ajaloo prügikasti! Me vajame valitsust, kes on võimeline ja valmis juhtima helderi rahva võitlusse ja võidule kõikide mutantide, mõjutajate ja värdjate üle, kes on meie vastu! Heldon vajab kõikide tõeliste inimeste äärmiselt fanaatilist toetust Haakristi Poegadele!” (lk 84)

See ehk ei olnud nii mõeldud, aga teksti lugemine toob pidevalt muige suule, kõik need rituaalid ja tõupuhtuse värgid, hüüdlauselikkus ja naiivsed lahendused, no on naljakalt totter, tee mis tahad. Svastika Salk ehk SS on humoorikas leid. Ferici tegutsemine meenutab aegajalt kenasti ajalooliste natside võimuletõusu (Riigipäevahoone jäi vist siin põletamata?). Mõnusalt süüdimatu olekuga tüübid - “ahah, vaja seda teha, no teeme siis, moodustame inimpüramiide” jne, igati esirinnas on stabiilselt madal IQ (no reaalselt see muidugi pole “mõnusalt süüdimatu”). Kirjanduslikult tundub see romaan ehk õnnestunum kui Jack Barroni tekst, hea, et Spinrad näpuga ei osuta, et see on tegelt paha või too on tegelt kole, lugejal peab endal ajusid olema (ok, hiljem lugesin Whipple'i järelsõna ja see võiks panna revideerima seda lauset).

“Waffing noogutas ning kolm meest vaatasid loojuva päikese kiirtes laiuvat lahinguvälja. Nende ja Rouli jõe vaheline maa-ala oli täidetud vaenlase laipade ja purustatud sõjamasinatega. SS-i ja armee salgad alustasid selle hiiglasuure sõnnikuhunniku läbikammimist. Pidulikku vaikust rebestasid aeg-ajalt teravad automaadivalangud. Loojuva päikese punased kiired näisid moodustavat Ferici ja tema kahe paladiini ümber aupaiste ning valasid võiduka lahinguvälja üle taevaliku valgusega.” (lk 151)

Peter Jackson võiks proovida sellest raamatust efektset filmi teha, millised pompöössed stseenid ja kui palju saaks arvutiga veidraid tegelasi ja atmosfääri luua! Pseudoheroilisust on lõpuks niipalju, et mingi hetk nagu tõesti väsid, monotoonselt jätkuv absurd ja megalomaania (no mida olekski samas Hitlerilt oodata). Raamatu lõpp on muidugi selline, et oi oi oi, apolüktika ruulib ja rokib. Tore näha, et Spinradi Hitler ei pööra mingisugust tähelepanu naissoole (üks peamisi ravimeid paistab üleüldse olevat steriliseerimine), ka kloonimise puhul on jutt vaid kahemeetristest blondidest mehemürakatest, ei saagi hästi aru, kuidas need teistel planeetidel seemet levitavad (lk 220) või ei sooviks seda ette kujutleda.

“Feric leidis end koos Bestiga olevat isoleeritud keevalise lahingu ajatusse universumisse, maailma, mis oli täidetud nurjatute edasivoogavate sõdalastega, kes tulistasid automaatidest, küünistasid tankide soomust, plahvatasid põlema, lömastusid roomikute all vedelaks punaseks kördiks. Tema sõõrmeid täitis püssirohu joovastava lõhnaga segatud põlenud liha aroom. Tema kõrvad olid kurdistatud kahurikõminast, kuulipildujate turtsumisest, mootorite mürisemisest, karjumisest, röhkimisest, prääksumisest ja soigumisest. Tema ihu oli kuulipilduja otsene jätk; kuulid tundusid tapva valanguna eralduvat tema isiku sügavusest, ta tundis neid rebivat vaenlasi, kes langesid tema tuldpritsiva relva ees. Veereva tanki võbinates aistis ta roomikute alla muljutud vaenlaste kehi.” (lk 188)

Whipple'i järelsõna annab emigrant-Hitleri tekstist muidugi kena fallosliku seletuse, aga teine värk on ikka see, kui teksti lugedes mõtledki, et mingite asjaolude kokkulangemisel võinukski ehk see päris-Hitler mingit sellelaadset jura kirjutada. Mis pole muidugi eriliselt korrektne mõtlemine, aga no juhtub. Vinge raamat, kena stilistikanäide üliõpilastele.

“Vaenlase veri, mis kattis Fericit ja tema terasratsut ning voolas ojadena tema meeste mundritelt, liitis neid õigustatud võitluse pühas ühenduses. Iga võidetud toll maad oli sõna otseses mõttes samm maakera poole, kus elavad ainult pikad heledate juustega geneetiliselt puhtatõulised üliinimesed, kes on vabad isegi rassisaaste võimalusest. Iga helderi nuia all langev koletis oli üks vähirakk vähem maailma geenimaterjalis.” (lk 197-198)

ulmekirjanduse baas
õhtuleht

Norman Spinrad – Torgi Jack Barronit (2010)

Kena armastuslugu sellest, kuidas üksteisele ideaalsed mees ja naine taas kokku saavad ja armastus puhkeb fööniksina õide ja koos võideldakse erineva eduga maailma kurjuse vastu kuni lõpuks leiab nende lugu üpris shakespeareliku lahenduse. Aga millised tunded! Milline armastus! Milline hellus ja kangelaslikkus! Ja lihtsalt puhas seks (sest tegemist ideaalse paariga, millal muidu inimesed igati klapiks?).

“Võim on meeste rida, mõistis ta. Tibi, kellele meeldib võim, kes seda tõesti mõistab, osutub viimaks ikka meherollis lesbiks. Võim on kuidagi riistaga seotud; naisi häirib võimu puudumine, teda häirib riista puudumine, ta mõistab võimu ainult siis, kui mõtleb nii, nagu keegi, kel on võimu. Võimul on omaenda meesterahva moodi ajataju: mees võib oodata, plaanida, planeerida aastaid ette, salalikult võimu koguda ja siis seda kasutada heategude tegemiseks – kui ta on seesmiselt hea nagu Jack –, nagu püüaks hea kepiga frigiidset tibi rahuldada, rahustada end, hoida end tagasi, kui peab, kuni naine on lõpuks valmis tulema. Meeste moodi armastus, meeste moodi viibega mõtlemine, kalkuleeritud emotsioonide kogum ja vaid siis, kui aeg on õige, mitte nagu naine, kes peab kõike tundma kohe hetkel, mil see juhtub – hea, paha, armastus, vihkamine, riist tema sees. Nagu mehele meeldib keppida naist, meeldib naisele saada kepitud. Kas see on kõik, mis meie vahele tuli, Jack? Kui mina olin hetkes elav naine, sina aga mõtlesid tulevikumõtteid?” (lk 116-117)

Või hoopis lugu võimust ja sellega kaasnevast pasarahest. Selle raamatu kohta sai eelnevalt üsna palju reklaami nähtud, mistõttu tegi suhtumise üsna ettevaatlikuks. Et küüniline ja sünge ja mis kõik veel. Noh, seda ta ongi, aga tagantjärgi jääb sutt arusaamatuks, millest selline omaaegne ilmumisjärgne trall – lõpp on ikkagi enamvähem eetiline (kuni viimaste lehekülgedeni ootasin, et ehk tuleb veel mõni saatusepöörak, aga ei, lugu jookseb ikka oma loogilise lõpuni). Järjekordne lugemiselamus hipijärgse mentaliteedi küünilisusest või lohutust edasiarendusest (Illuminatus, Thompson jne) või ka aimamisi nagu omamoodi tagumikkukeeranud “Jah, härra minister”, kus olustik palju morbiidsem.

Tralli surematuse ümber on iseenesest võõras või ka elukauge lugeda. Veider, et kui tegelased mõtlevad surematuse puhul miljoneid aastaid (!) elu, siis arvatakse, et kõik püsib enamvähem staatiliselt samana, ikka saab saja miljoni eest iga nelja aasta tagant presidenti ära osta jne (lk 209) – millest selline lausrumalus? Pagana mandridki roomavad aja jooksul edasi, rääkimata muust kergemast inimkonnaga seotud progressist (“Accelerando” ütleb hei).

Spinrad pole tegelaste teadvusvoogude kirjeldamisel just eriline meister, aga noh, käib kah. Selline tekst nõuaks ehk poliitiliselt ebakorrektset tõlkijat, kes väljendukski loomulikult nii nagu raamatu friigid lajatavad igasugu helladel teemadel (noorpõlvest mäletan kui sõnaosavalt igasugu tänavakaagid väljendusid – sellist plahvatuslikku leidlikkust (reageerida tuli ju välkkiirelt) polegi nagu hiljem suhtluses kohanud). Mitte et tõlkijale miskit ette heidaks, paistab, et autori põhiaur on kulunud loo jutustamisele. Lihtsalt mõni hetk võinuks ehk olla veel särtsakam. Kas Silmakirjatseja Teddy on võrsunud mõnest Kennedyst?

Igal juhul, huvitav ja painav tekst, vastikult tänapäevane. Raevukalt eetiline raamat on tore ja lohutu.

ulmekirjanduse baas
sex, drugs and great books