2025: loetud raamatud

 

Lugemisaasta möödus kahe teema tähe all - eelkõige Malazani dekaloogia lõpetamine ning Loomingu Raamatukogu järjekordse aasta läbi hekseldamine (kuigi tegelikult pole lugeda Hasso Krulli tõlget väsimusühiskonnast ega ta enda esseeraamatut). (Nende kahe teema üpris tõsistele teostele vastukaaluks oli Kingfisheri täiskasvanute humoorikad romantasy’d - soovitan, nende lugemine ajas päris itsitama.)

Loomingu Raamatukogus näib olevat üle keskmise hea aasta, vaid kaks Venemaaga seonduvat tõlget (Pirogov, Brodsky) langesid minu jaoks ansamblist välja. Kuid ülejäänud loetud raamatud on küll sellised, mida soovitaks teistelgi ette võtta; neist eredaim kogemus oli Venturini argentiina hullus, aga sellele sekundeerib oi kui palju teisi teoseid (Look, Kang, Davidjants, Chatwin, Ivanov, Enriquez, Aalmann, Vilikovsky, Kuncinas). Minu jaoks on LRi järjest lugemine omamoodi ajupuhastus kõigest muust, mida muidu loen, eelkõige siis …

Fantaasiakirjanduse lipulaev oli muidugi Eriksoni Malazani maailm, kokku 5 raamatut, lisaks põhisarjale üks kõrvaltegelaste jutustustekogumik ning järjetriloogia avaraamat (eks pidevalt pendeldab silme ees ka Esslemonti romaanid, aga pole veel jaksu). Veidi pettumust valmistas Abercrombie uue maailmaga triloogia avaosa - aga noh, see saab ka edaspidi paremaks minna. Buehlmani kauaoodatud järg pani veel rohkem õlgu kehitama; vähemalt polnud see baldreelik lugemiskogemus. Vaikselt püüan mõista John Gwynne’i traditsioonilisemat fantasyt, põnev ja dramaatiline see ju, ootamas siis tetraloogia kolm osa ja triloogia lõpuosa. Ja eks siia kuulub ka Kingfisheri teosed (lisaks romantasy’le üks nö tavapärasem jutukogu). (Niisamuti sai lõpetatud mitmed Strahani aasta parimate kogumikud, oh olid ajad kui selliseid ülevaateantoloogiaid ikka ilmus.)

Eestikeelne ulme jäi õige vaeslapseks, sai küll loetud mitmeid kogumikke (Meres, Ballard, Kaarnakirja teine temaatiline antoloogia), vast parimalt maitses neist hoopiski viimati lõpetatud ulmejutuvõistluse kogumik. Eks palju jäi lugemata - kohe meenub Mahkra, soome ulme (neid on küll siin blogis teiste poolt loetud), varajane eesti ulme. Aga eks näis.

Perekondlikel põhjustel sai tegelikult päris palju ette loetud lasteraamatuid, aga neid ei viitsi üldiselt kokku võtta. Aga ehk ühel hetkel midagi ikka välgatab. Igal juhul, Kivirähk võib vahel kirjutada ikka väga häid lühitekste, romaanide puhul just alati kassivaimustus ei taba.

Kõige selle kõrvalt sai loetud piinlikult vähe eesti nö tavakirjandust (tänu LRile midagigi), mõned üksikud lühilood. Jällegi, peaks ikka ette võtma Aalmanni ja Kivirähki uued jutukogud. Eks huvitav oli lugeda vanemat eesti jutukirjandust (Kitzberg, Peterson, Vilde; ääriveeri ka Traat ja Raud), ka sealt leiab huvitavaid hetki.

Aime- või ajalookirjandust ei sattunud üldse lugema - liiga palju on käsil igasuguseid seeriaid ja kogumikke, mida vaja kindlasti alustada või jätkata. Aga tegelikult, eks see lugemisvara on selletõttu liialt mänguline või eskapistlik.

2025

Kairi Look - Tantsi tolm põrandast

Kivivalgel. 2013-2024

Han Kang - Taimetoitlane

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten - Elekter meie vahel

Bruce Chatwin - Utz

Andrei Ivanov - Päevad

Christopher Buehlman - The Daughters’ War

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Yū Miri - Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs

Sabahattin Ali - Kasukaga madonna

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Lumetüdruk. Teistsugused armastused

Joe Abercrombie - The Devils

Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat

T. Kingfisher - Swordheart

Aurora Venturini - Täditütred

J. G. Ballard - Neljamõõtmeline luupainaja

Aliis Aalmann - Pääsulinn

Muriel Spark - Juhiiste

T. Kingfisher - Paladin’s Grace

Joseph Brodsky - Veepervel

Pavel Vilikovský - Sulelumi

Triinu Meres - Teistmoodi tavaline

Jurgis Kunčinas - Tūla

Nelja Aastaaja Aed. Jutuvõistluse paremik

varasemad

Terry Pratchett - Õed nõiduses (2001)

Terry Pratchett - Nõiad võõrsil (2003)

Helga-Johanna Kuusler - Jumalate arhiiv (2024)

Säde Lepik - Kuidas peletada mutte (2014)

Hugh Howey, John Joseph Adams - Best American Science Fiction and Fantasy (2024)

Charles de Lint - The Mystery of Grace (2010)

Michael Swanwick - The Dog Said Bow-Wow (2007)

T. Kingfisher - Jackalope Wives and Other Stories (2017)

Steven Erikson - Toll the Hounds (2008)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Ten (2016)

Ernst Särgava-Peterson - Jutustusi (1959)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Twelve (2018)

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction & Fantasy of the Year: Volume Thirteen (2019)

Timotheos Kuusik - Laste prillid III. Tee teadusele (1911)

Steven Erikson - Dust of Dreams (2009)

Naomi Novik - Buried Deep and Other Stories (2024)

August Kitzberg - Külajutud (1971)

Mats Traat - Mänguveski (1972)

Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

Steven Erikson - The Crippled God (2012)

Steven Erikson - The God is Not Willing (2021)

Holly Black - Paper Cuts Scissors (The Poison Eaters, 2011)

 

Lugu noormehest, kes läks õppima raamatukoguhoidjaks, sest ta tüdruk jättis ta maha. Või õigemini, kelle tüdruk lahkus raamatusse (ja seda just vene romaani, mis on teadagi üks õnnetuste paraad). Noormees teab, et tal on üks võimalus neiuga kohtumiseks (no raamatust võis ta küll lugeda, kuidas ta seikles) ja selleks tuleb osaleda just ühel kindlal raamatukoguhoidja kursusel - kust igal aastal keegi kummaline mees palkab mõne õpilase, et see tema raamatukogu korrastaks.

Aga sel mehel on … kummaline raamatukogu, kus tegelased saavad südaöösel oma teostest nö välja astuda - ja nagu palgatuks osutunud noormees avastab, siis seeläbi on need romaanid õige segasteks muutunud - Sherlock Holmes ja Watson seiklevad Peeter Paani maailmas jms. Noormees viibki selle raamatu, kuhu ta elukaaslane on astunud, salaja sinna raamatukokku.

Igati fantaasiarikas lugu (ja lisaks veel retk kirjanduslukku), aga samas on see ikkagi inimestevahelistest suhetest - ega siis neiu puhtalt lugemismõnudest ajendatuna kadunud raamatusse.

Jiang Bo - Starship: Library (Sinopticon, 2021)

 

Antoloogia viimane lugu on omamoodi ood inimeseks olemisele - selleks tuleb olla õppimisvõimeline, mitte siis tugineda kogemusteta saadud teadmistele. Muidugi, et tekst paigutub kuhugi üüratusse kaugtulevikku, siis inimese mõiste kui selline on muidugi vägagi hägune.

Ehk siis tehisintellekt on ehitanud kosmoselaeva, mis ongi raamatukogu koos reaalsete raamatutega. See on avatud kõigile ja neile sobivatel tingimustel (kui see muidugi teisi külastajaid ei sega). Ainult et, aastatuhandete jooksul külastajaid suurt pole, nii paar tükki või nii. Ja kui viimaks meie süsteemi Päike on otsi andmas, siis õnnestub raamatukoguhoidjal välja kaubelda, et ta laev-raamatukogu transporditakse Teise Maa juurde … kus mõne aja pärast selle orbiidil tolknemine muutub kohalikele tülikaks. Raamatukoguhoidja kaupleb välja, et lahkub sealt siis, kui Teise Maa teadmised antakse talle raamatuina kaasa. Ja nii algab selle laeva (õigemini küll nüüd mõnda aega juba väike laevastik raamatukogusid) reis mööda Linnuteed, nii kaua kuni tähed välja surevad. Või kuni inimsool tekib uuesti vajadus raamatukogu kasutamiseks. Miljonite ja miljonite aastate pärast see tekibki, ainult et … mida teha?

Iseenesest kõlab nagu mingi juustune ood teadmistele ja õppimise kogemusele, aga samas on see kirja pandud kuidagi tõsiselt südantsoojendavalt, või noh, lootustandvalt. Ja noh, kui ma muidu ei hinda just selliseid megahüpersuperajastute läbimist (omamoodi rajaniemitamine, eksole), siis … noh, juba need kokkupuuted teiste kosmosetsivilisatsioonidega panevad nende miljonite aastate mõõtkava kuidagi tööle (või miljardid, kui arvestada, et üsna loo alguses läheb siinne Päike bersergiks kätte). Huvitav näha, kas tekst jõuab mõnda aasta parimate antoloogiasse või mitte.

Charlie Jane Anders - The Bookstore at the End of America (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Vägagi päevakajaline lugu tuleviku Ameerikast, kus senine ühendriik on jagunenud kaheks - konservatiivne Ameerika ja nö liberaalne Kalifornia. Kui Ameerika on enamvähem … tavapärane (seda küll vangilaagrite jms), siis Kalifornia on nö korporatsioonide (või tehisintellekti?) juhitud ning iseenesest vabameelne elu on vägagi Suure Venna kontrolli all.

Vaenuperioodide vahel püütakse ka suhteid parandada ja nii asub kahe riigi piiril suur kasutatud raamatute pood, kus siis mõlema riigi elanikud võivad raamatuid otside kohtuda (või ka pooli vahetada). Raamatud kui sellised on tulevikus üsna haruldased, aga ikka on mõlemal poolel inimesi, kes tahavad reaalselt lehti pöörata, mitte et mingi interaktiivne reklaam pidevalt krae vahelt sisse valgub - rääkimata teoste sisu muutmisest, vastavalt siis kummagi riigi vajadustele.

Kuid … riigid ei saa rahulikult eksisteerida, seda enam, kui küsimus sellisest maavarast nagu maa-alune jõgi, mis voolab riigipiiri all. Ja raamatupood ning mõlema poole linnad jäävad konflikti keskele.

Ühelt poolt siis hirmutav fantaasia lähitulevikust (ilmunud vastavas antoloogias), teiselt poolt siis kiidulaul raamatutele kui sellistele. Eks see kiidulaul kõlab vähe naiivselt, seda enam, et loo lahendus on ka nendega seotud … aga sellest võib muidugi edasi mõelda, et kas siis see tegelikult ongi loo lõpp-punkt. Arvatavasti mitte. Pea kõik Andersilt loetud lood on enamvähem lohutud tulevikunägemused, ja eks ta ole.

Alix E. Harrow - A Witch's Guide to Escape: A Practical Compendium of Portal Fantasies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Lugu neile, kes usuvad, et raamatud on midagi enamat kui tarbeobjektid. Ja et raamatukoguhoidjad … mõni neist võib olla tõeline nõid, kes võib sind juhatada avastama õige kummalisi maailmu – kui sa ise selleks valmis oled.

Niisiis, raamatukoguhoidjaid on kahte sorti. Esimesel puhul siis see klišee, mida massikultuuris meile pähe tambitakse. Teisel puhul on … raamatutele pühendunud nõiad, kes selle klišee taha peituvad. Loo peategelaseks ongi raamatukogunõid, kes võtab (üheks järjekordseks) hingeasjaks närustes oludes kasvava poisi õigemale teele juhatamine.

„But seriously. Anyone could see that kid needed to run and keep running until he shed his own skin, until he clawed out of the choking darkness and unfurled his wings, precious and prisming in the light of some other world.
His caseworker was one of those people who sau say the Word „escapism“ as if it’s a moral falling, a regrettable hobby, a mentaal health diagnoosis. As if escape is not, in itself, one of the highest order of magics they’ll ever see in their miserable mortal lives, right up there with true love and prophetic dreams and fireflies blinking in synchrony on a June evening.“ (lk 182)

Kuid see juhatamine pole niivõrd kerge: on olemas ühiskondlikud reeglid, mida peab täitma, ja siis on veel raamatukogunõidade salajased (ja ülimuslikud) reeglid, mida ei tohi üleüldse rikkuda – või sind visatakse sellest salaseltsist ja raamatukogudest välja. Ühesõnaga, loo dramaatiline kese on välja joonistunud.

Nagu öeldud, paljuski nostalgialugu neile, kes loevad raamatuid ja on mõnel eluperioodil tihedamalt raamatukogusid külastanud (ja mõelnud, et ehk on … midagi veel). Autor loob muidugi igati kena pildi sellisest unistuste maailmast, kus raamatute abil (mis pealegi pole lihtsalt riiulis tolmu koguvad objektid) ongi võimalik eneses midagi paremini paika loksuda. Ja kiidulaul raamatukogudele kui institutsioonile – las inimesed kogevad mõttetute lolluste tegemise asemel (muidugi, lolluseid ei saa tegemata jätta, küll aga ei pea neid järjepanu igavusest sooritama) mõne hetke iseendale ja erinevate mõtete kogemisele.

Omal moel kena lugu.

Ken Liu - The Bookmaking Habits of Select Species (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Liu teksti võib küll kahtlustada rajaniemitamises (kõik need võõrliigid ja informatsiooni eri viisil kasutamine), aga samas ei jää tekst umbseks kõvaulmekogemuseks, selles on teatavat … parimas mõttes humanitaarteaduslikku elegantsi, umbes nagu mõnede lugejasõbralike õpetlaste tirriteerivaid mõttelende.

Niisiis kirjeldab autor kõiksugu kujuteldavaid võõrasse ja mil viisil võiks need informatsiooni vahendada ja korraldada – sest tähtis on, et informatsioon on mingil võõrrassile omasel moel talletatav ja kasutatav. Mis siis võõrliikide puhul on õige lõdvalt sarnane inimkultuuri kogemustele: tekst võib olla planeet või must auk, tekst võib moodustuda võõrliikidele endile arusaamatute infokandjate käitlemisega (segane mõtte esitus, aga selle mõistmiseks tuleks tõesti teksti ennast lugeda – näiteks Lightspeedi lehelt, kõigest 2735 sõna).

Liu loo lugemismõnu seisneb ehk ongi selles võimaluste kirjeldamises, tekstide hoopis teistsuguste kogemisvõimaluste pakkumises. Ja noh, aju värskendamise tarbeks on see igati meeldiv kogemus.

Amal El-Mohtar - The Green Book (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Sellelt autorilt esimene tekst, mis positiivselt üllatab (tegelikult juba jõudsin ühe positiivse elamuse unustada), sarnaselt Lee jutule pole siin selgeid sabu ega jalgu, oluline on teksti (morbiidne) hingus. Et tegu siis fantaasiamaailmas (padufantasy?) toimuva looga kus ühel raamatul on müsteerilise naise hing. Aga et tegemist on keskaegse hõnguga raamatukoguga, kus ürikute eest kannavad hoolt mehed, siis raamatukoguhoidjatel tekib ikka kiusatus … sellesse naisteksti armuda, kui ta ometigi oma lehtedel nii kenasti vastu kirjutab jne. Aga noh, tegu on omamoodi raamatu-femme fatalega – mis tumedad jõud ja saladused küll ometi surusid vaimu sinna käsikirjalisse ürikusse?

Tegemist on tekst tekstis tekstis (mis on arvatavalt veel muutuv suurus, kuivõrd tekstinaine saab arvatavalt endal leiduvat teksti … muuta?), kus siis kirjeldatakse leitud arhiiviürikut, mille on ümber kirjutanud seda ürikut kunagi uurinud raamatukoguhoidja, et kirjeldada kellelegi seal ürikus leiduvaid erinevaid tekste. Ehk siis tekst tekstis tekstis, kus see „tekstis tekstis“ osa on õige avali piiridega nähtus.

Lugu pole arvatavalt laiatarbekaup ja on eelkõige sobilik oma lugemiskogemus võimalikuks avardamiseks – mis ei saa muidugi toimuda vastu lugeja tahtmist. Eks siin on vähe Eco „Roosi nime“ hõngu, aga seda küll enam fantasy võtmes. Huvitav kogemus.

Mehis Heinsaar “Härra Pauli kroonikad”. Perioodika AS (2001).

Kahtlemata on tegemist seda liiki tekstiga, mille puhul võib vajalik olla tavapärasest hoolikam sobiliku tähtede seisu jahtimine. Üks kord lugesin suure püüdlikkusega peotäie algust, tähed tantsisid silmade ees, sõnad veerisin kokku, kirjavahemärgid olid ka, aga mida võtta või jätta, ei tea. Teine kord, aga põimisid härra Pauli juhtumised end nõtkeks unenäokangaks, mida hoiab koos ootamatute seoste sisemine loogika, varem loetud lood ja ajad, ning kaleidoskoobimustritena virvendavad sisemised tõed, millest ei oska mitte arvata, kas mõtled ise lüngatäiteks välja või ongi see kõik ikka nii mõeldud.

Tunne on, et need on sedasorti lood, mille tarbeks tuleb sõnu võtta vähem asjadena ja rohkem sõnadena, sest minna iseenese sees laiuvas tühjas toas põhja ja lõunasse, itta ja läände on TEGELIKULT väga loogiline, kui taibata leppida mõttega, et kui on sees, siis võib olla ka tuba ja kui midagi otsida, siis ikka kõigist neljast ilmakaarest. Või midagi sellist.

Näib, et kõik, mida mõte pähe toob on kenasti ära joondanud üks stiilikompass, mis võimaldab heegeldada teksti ühes magusas tasakaalupunktis pärisvõimalikkuse ja seosvõimalikkuse vahepeal (kes küll teab, mida ma sellega täpselt mõtlen) ning sõnade argiste tähenduste kõma võimaldab samas südamerahus luua mulje, et sel ajal, kui parajasti sügavamat äratundmist või leidlikumat struktuuri ei toimu, käib möll sellegipoolest täie hooga ja täpselt nii nagu vaja. Ja ülesehitustest rääkides … Kui laitmatult annab kirjutada alla poole lehekülje pikkust lühijuttu? Sama laitmatult, kui mitmekümnelehelistki.

Kummalisel kombel tabasin end lugedes ka realt rikastavatelt meeldetulekutelt - härra Karma, Telefonilood, Tont nr 5, ma ei mäleta enam kelle lugu mehest, kes tartu tänavanurkadel mitmeks jagunes, et õhtuks jälle kokku koguneda, härra Ööbiku lood (mis mulle küll kunagi põrmugi meeldinud pole), Margarita jne … Eks sellised asjad kaasne muidugi nii ehk naa enamike lugemiskogemustega.

Mõned nopped:

“Aga härra Paul ei tahtnud saada tõeliseks inimeseks. Ta tahtis saada selleks, kes ta on. Ja just nimelt seetõttu sai tema lemmikmänguks edaspidi peitus.”

***

“Ja kaaren lennutas oma salli nüüd uhkelt üle õla. “Nimelt on kord aastas, just täna, Oktoobrimaal Külalise päev, ja see, et Külaliseks valiti sind, on eelkõige minu teene.”
Seepeale jäi kaaren omakorda solvunult vait.
“Ah soo -- nojah, sel juhul palun ma eksituse pärast muidugi vabandust,” laususin punastades, “olen tõesti väga meelitatud.”
Paistis, et selles piisas. Igatahes asetas pika salliga lind oma tiiva nüüd sõbralikult mu õlale ja õhkas: “Milline suurepärane melanhoolia siin valitseb, eks ole?”
“Jaa, tõesti, väga mõnus kurbus, “vastasin ma ja me kahlasime läbi päevakõrguse lehevaiba silmapiiri poole nagu sõbrad ennemuiste.””

***

“... ent konstaabel Marcellot ja doktor Üsegeid tema vastas enam polnud.
Oli kaks naeratavat skeletti.
Ühel skeletil oli seljas sinine, teisel valge munder.
“Huvitav, mis neid küll nii endast välja ajada võis,” mõtles härra Paul…”