Andrei Samoldin – Müür (Tuumahiid 4, 2018)

Näide militaarulmest, kus kujutatakse tulevikumaailma, milles Eestit valitseks ühelt poolt sakslaste ja teiselt poolt venelaste ülemvõim. Tekst on jutustatud omal moel agusihvkaliku seletusena, miks üks piiriintsident vähe võikalt välja kukkus. Eks siin lõpus ole veel puänt ja puha.

Loo väärtuseks on eelkõige eestlusvaba tulevik, mis on esitatud fritsude vaatepunktist. Ajakajalisust lisab pagulasküsimus, mis on eelkõige venkude territooriumil jõudu koguv nähe. Fritsude ülesandeks on neid habemega selle Euroopast eemal hoida.

Et siis väheke nõutust tekitav tekst, mille plussiks on kahtlemata niisuguse Eesti kujutamine, samas ehk jutustaja paatos käib väheke närvidele. Kuid see võib muidugi olla jutustajaloogikast lähtuv (no kuidas muidu lugeda Spinradi „Terasunelmat“?). Samoldin on varemgi kirjutanud ühe võrdlemisi … kvaasirahvusliku loo.

Jutt loetav Reaktori lehelt.


ulmekirjanduse baas

Andrei Samoldin – Joroski öö (Täheaeg 13, 2014)

Autor on loonud üpris veidra olukorra, kus lähituleviku Eesti on sattunud kodusõtta. Aga seda mitte Ida-Virumaal, vaid hoopis Setu aladel, kuna Venemaa president on andnud õnnistuse iseseisva Setumaa kuningriigi loomiseks ajaloolise Setumaa piirides, ehk aladel mõlemalt poolt piiri. Ja nii siis võitlevad kiiruga loodud setu väeosad käsikäes kaukaaslaste ja teiste roheliste mehikestega Eesti vägede vastu. Tapetakse, vägistatakse ja vangide kallal tehakse metsikusi. Aga noh, viimaks on siia saabumas eurooplastest rahuvalvajad, et konflikti külmutada.

Üpris uskumatu situatsioon, eksole. Mingil moel ehk samast ooperist “Saladusliku tsaari” kogumikuga, kuigi vaevalt et autoril midagi sellist peas mõlkus. Eks see setu power üsna groteskne ole, ning koostöö või õigemini Vene võimude lõa otsas olemine parajalt mõistust häiriv. Igal juhul, irriteeriv vennatapusõda, kes on õige setu ja kes on eesti mats.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Möödaminnes mainiks, et Täheaja kaanekujundus on kolmandat numbrit järjest ebaõnnestunud plönn, üpris nostalgiliselt võib vaadata tagasi 7. kuni 10. numbritele, mil kaaned pigem kutsusid trükist uurima, mitte et paneks piinlikkusest silmi eemale pöörama. Ma saan aru, kui tobe on sellest pea iga kord kirjutada... aga no jätkuvalt imelikult halb on see Fantaasia kirjastuse kujunduspoliitika.

Jutuvõistluse lood pole esitatud kogumikus paremusjärjestuses, vaid jagatud temaatiliselt kolme ossa – fantasy (Loper, Soobel), eesti ja alternatiivajalugu (Pihla, Samoldin, Jaaks) ning siis SF ports (Käit, Kallas, Tänav, Roosvald, Weinberg). Kui muidu võib Täheaja puhul vahel kulmu kortsutada, et miks koostaja Raul Sulbi soovil üks või teine lugu seal ilmub, siis nüüd on muidugi lihtne – tegemist on jutuvõistluse esikümnega, mis on koostaja poolt vaid jaotatud temaatilistesse gruppidesse, eriti õnnestunud on see jaotamine fantasy ja alternatiivajaloo puhul. (Käsitletamata jääb Jüri Kallase laast “Ma ka ujun”, mille kohta on raske midagi öelda puänti paljastamata.)

Sellest valikust oleks ise võidulooks valinud Pihla “Vastuoksa” ja teisele kohale Tänavi “See maailm on mulle!”, ülejäänud üheksa loo puhul ei oska suurt midagi žüriile vastu vaielda; mõnel hetkel meeldiks üks või teine rohkem või vähem, need kaks teksti on kvalitatiivselt teistest lugudest esileküündivamad. Tekstidest puuduvad vampiirid, zombid, pararomantika, õudus ja märul. Eks huvitav ole, mida pakuvad Täheaja järgmises numbris ilmuvad jutuvõistluse teise kümne lood, mis lubab ehk rohkem pöörasust või peavalu. Igal juhul, loodetavasti autorid jätkavad kirjutamist (hoolimata ulmebaasi sapisematest torgetest) ja nii mõndagi sellest jõuaks paberi pealt loetavaks.

ulmekirjanduse baas
reaktor