Sarah Gailey - I Remember Satellites (Someone in Time, 2022)

 

Ajarännak, mis siis kirjutab ümber Wallis Simpsoni ja Edwardi ja George VI teemat. Nimelt tahetakse tulevikus olla kindlad, et Briti troonipärijaks oleks noorem vend, niisiis saadetakse tulevikust naisagent võrgutama esimest troonipärijat - kuna ta esineb lahutatud naisena, ei saaks avalikkuse vastuseisu tõttu troonipärija lahutatud naisega abielluda.

Agendil õnnestubki mehe pea segi ajada ja kindlustada, et see püsikski troonilt eemale (selleks tuleb küll olla elu lõpuni abielus selle ebameeldiva mehega - see on üks halb tööots). Aga … õukonnas sehkendades kohtub agent teise agendiga, kellega tal oli mitmeid aastaid tagasi kuum suhe, ja nüüd tekib küsimus, et … kuidas edasi. Noortel naistel on moraalne ja eetiline probleem - nad ei tohiks mingil juhul suhelda, et mitte segada üksteise missioone. Kuid … olla edasise elu vaid abielus selle printsiga on ka valus.

Omamoodi irooniline tõlgendus Briti kuningakoja asjus (muidugi pole see üksüheselt üle võetud). Seekord siis naistevaheline armastus. Vandenõuteoreetikutele võiks see kogumik ehk meeldida, juba päris mitmes ajaloo solkimise lugu. Mis küll oleks võinud tegelikult juhtuda!

Sarah Gailey - Drones to Ploughshares (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Lugu turvadroonist, mis püütakse kinni, kui ta rutiinse kontrollkäigu ajal uurib korporatsioonile kuuluvat põllumajanduskommuuni. Vangistuses võtab temaga ühendust … teine droon, mis suhtleb krüpteerimata ja on kuidagi veider (peale selle, et erinevate “liikide” droonid ei peaks suthlema). Droon viib drooni tutvuma kommuuniga ning selgub, et tegu on illegaale täis majandusüksusega: seal on rohkem täisealisi, lapsi, põllumajandusloomi ja droone kui korporatsiooni poolt ette määratud (nagu ütleb inimeste liider, see aitab nälga eemal hoida). Talle pakutakse liitumist ja nii vabanemist korporatsiooni ikkest.

Iseenesest hoiatav tulevikunägemus, aga samas teostatud kuidagi mittemidagiütlevalt. Kuidas sai selline asundus pideva järelvalve all eksisteerida (kinnipüütud droon leiab, et kommuuni kohta esitatud andmed on juba aastaid võltsitud), mis inimeste ja droonide hipikommuun see õieti on ja no mis on see tehisintellekti (kuivõrd selle loo droonid on võimelised iseseisvateks otsusteks) vaba valik (nii ka kinnipüütud droon kartis kõige enam, et korporatsiooni naastes avastatakse ta logifaile kontrollides ebatüüpiline tegevus, kui ta suhtles teise drooniga).

Et siis, idee jääb kuidagi lahjalt teostatuks või ei jõudnud mulle see draama õieti kohale. Häguselt mäletan, et ka teised sellised droonilood pole varem just muljet avaldanud.

Sarah Gailey - Wild to Covet (The Mythic Dream, 2019)

 

Lugu Thetisest, kellele pannakse ülesandeks sünnitada kangelane (originaalis siis Achilleus) ja elada temast kauem.Tekst leiab aset poolmüütilises ruraalses Ameerikas - kuskil kaugel on ikka mingi sõda, kuhu viimaks Thetise poegki läheb … ja saab kangelaseks ning leiab oma surma.

Nagu sellele antoloogiale omane, siis on autor näinud kõvasti vaeva uusversiooni loomisega, mis annab algupärandile midagi olemuslikku juurde (siin siis Thetise lugu ja tema vastumeelsus selle ettekuulutuse asjus, ning üldse küsimus emaks saamisest kui sellisest). Loo algus ei kutsu üleüldse lugema (mis paganama müütiline inimolend sealt viljapõllult välja tuleb?), aga kui müüt selgemalt jooksma hakkab, läheb tekstki hulga loetavamaks (Thetise veider abielu, eksole).

Ent jah, ei saa öelda, et jutt just jalust rabaks, paistab, et nagu antoloogia teistel autoritel, nii ka Gaileyl pole kõige paremini õnnestunud algupärandi ja omaloomingu tasakaalu leidmine; kuidagi … rabe. Või siis jällegi - pole ma samuti seda müüti iidamast-aadamast lugenud või inimkogemusele olemuslikuks pidanud.

Sarah Gailey – Tiger Lawyer Gets It Right (Escape Pod, 2020)

 

Lugu tulevikumaailmast, kus on võimalik end modifitseerida. Üsna edutu advokaat, kes esindab ühe väiksema planeedi kohtuasjas selle kohalikke elanikke, saab korraga ideevälgatuse ja laseb enda teadvuse ümber tuunida tiigrinahka, mille tulemusel laheneb kohtusaalis see istung kaevandamisega rikutud planeedi elanike kasuks. Sest tiiger murrab vastaspoole lihtsalt maha.

Vähe selline … jabur jutt, et kuidas nõrgemad saavad ikka õigluse, aga nojah, millisel viisil siis. Või noh, ehk selline pungilik värk mõjub löövalt või nii. Minu meelest vähe lapsik lahendus.

Sarah Gailey - We Don't Talk About the Dragon (The Book of Dragons, 2020)

 

Ühel maakohas elaval perel juhtub nii, et nende küünis on lohe, mis keeldub lahkumast. Mitte et sellest tohiks rääkida. Pere toidab teda metallijäänustega, mida isa oma töökohast toob - keegi ronib redeliga ämbritäie metalliga küüni ukseni ning valab selle siis küüni põhjas valitsevasse pimedusse, kus asub lohe, millest ei tohi rääkida. Ja kui räägid, siis isa karistab nii, et sa ei taha enam sellest (ehk lohest) midagi rääkida.

Lugu on jutustatud läbi noore tüdruku silmade, kes siis aastaid iga nädal ühe korra käib lohe toitmas; temal tekib ikka küsimus küünist ja selle elanikust. Kuniks ta siis ei taha sellele enam tähelepanu pöörata. Isa, eksole. Aastad mööduvad, tüdrukust sirgub neiu. Ja lohe ei lahku.

Jutt siis üleskasvamisest ja võimukasutusest - milleks on isa valmis, et oma pere kontrolli all hoida. Või siis lohe. Üpris painav lohelisandiga perekonnalugu.

Sarah Gailey – Bread and Milk and Salt (Robots vs. Fairies, 2018)

Antoloogia seniloetud lugudest vast parim tekst, ühtaegu on ühendatud nii inimeste kui haldjate nurjatus, ja noh, lõpptulemuseks on õige antiiktragöödia vaimus kättemaks. Ühesõnaga, ootamatult kuri värk.

Lugu siis sellest, kuidas üks haldjas püüab aastate jooksul oma võrku saada üht poisslast. Sest haldjas tahab. Poisikesest kasvab mees, kes otsustab hoopis haldja enda omaks teha. Selleks tuleb kujumuutjast haldja natuke (või õigemini palju)… kahjustada. Mõeldud-tehtud, haldjas õnnetu, mees õnnelik – ta plaanib haldjalt rebitud kehaosa kasutada biorobotite ehitamiseks; ning ühtlasi nüüd igavesti naisekujulist haldjat kasutada oma koduse mõnuasjana. Kes küll püüab vastutasuks meest tappa, aga noh, selle teoga kaasnevad mõned maagilised takistused. Aga pole hullu, antiiktragöödia siiski tuleb.

Tekst mängib kenasti sellega, et tahaks ju uskuda, et nii haldjas kui mees on sisimas mingil moel head (millised armsad kohtumised need olid, kui mees oli lapsuke) või vähemalt ükski neist – aga nad mõlemad on enesekesksed murdjad. Ja noh, selles mängus on lõpuks enese heaolust olulisem vastase hävitamine. Mis… on nagu on.

Võibolla minu vasikavaimustus sellest loost põhjustatud sellest, et eelmine kogemus Howardiga oli niivõrd mannetu… ning seetõttu niisugune emotsionaalne ülehindamine. Aga las olla.