See romaan jätab endast segase mulje. Ühelt poolt väga ambitsioonikas oma maailmaloomelt (kõik need jumalad ja maaga ja riigid ja võimusuhted), teiselt poolt segu grimdarkist ja jenoveevakirjandusest ning kõigest, mis selle vahele jääb. Ehk siin on siis kohati väga julmi hetki ja samas võivad tegelased käituda kui seebiseriaalide kangelased; brutaalsus ja naiivsus käsikäes. Muidugi, iseenesest võiks sellist rosoljet nimetada psühhedeelseks (mis muusikana on vägagi tore nähtus Brasiiliast Soomeni).
Aga kui psühhedeelia on oma olemuselt pigem selline tormakas, siis see tekst on õige sõnarohke ja löövat dialoogi siit suurt ei leia, käib üks pidev jutustamine ning maailmale lisatakse tausta veel romaani lõpplahenduse järelgi (jajah, autoril oli vaja varjata üht teatud saladust - seda küll rohkem tegelaste eest). Vahel tundub, justkui proovinuks autor pakkuda kõigile lugejatele midagi sobivat - midagi neile, kes otsivad tumedamat ja vägivalda; midagi neile, kes eelistavad eksootilisemaid viise hingekeelte paitamiseks; midagi seikluste ja intriigide otsijatele. Nii on siin Gerwen, kes pakub pea segu Dostojevski idioodist ja Addisoni hopepunk kangelastest (huvitav, äkki tulekski Kuusleri romaanist mõelda läbi hopepunki prisma?); ning siis Epikatos oma geniaalsuse ja emotsionaalse pidurdamatusega. Ja eks arvukad kõrvaltegelased on niisamuti üsna keeruliste valikute ees … ja mida nad õieti valivad (inimlikult kõige traagilisem näib Frai ja tema saatus). Teoses ei puudu ka erootika, ja noh, see pole just lihalik ärapanemine ja ägamine, vaid selline meeleline värk.
Et nagu öeldud, võrdlemisi segane tunne jääb peale lugemist. Ühelt poolt igati ambitsioonikas fantaasiaromaan, samas on see üks paras stiilide või registrite segapuder. Et tegu on autori juba viienda romaaniga, siis küllap on tegemist ühe õige suure eksperimendiga, harjumuspärasest välja.
