Daniel Glattauer – Kõik seitse lainet (2012)

Jätkub siis keskealiste kujutelm kuumast netisuhtest. Seekord siis noored suisa kohtuvad. Mitu korda. Ja Leo püüab Pamiga abielluda. Ja Emmi saab korraga teada, mis tegelikult eelmises raamatus Leo ja Bernhardi vahel juhtus. Ja jälle solvumised ja pausid ja siirused ja tundepursked. Meilide vahendusel. Kuidas lugu seekord lõppeb või edasi läheb? Kas a, b, c või d? No olgu see üllatuseks.

Väga lõbus raamat, täiega naistekas, soovitav ehk lugeda mõlemaid osasid järjest – saab kõiksugu retsepte armukatastroofideks. Lugemine paneb vist küll enda tundeelu parajalt kiviaegsena nägema – kõik see “meie puutepunkt” ja kirglikkus jms, ohjaa, väega kaunis. Autor võinuks üllatada Emmi välimusega – et suur, blond ja büstiga (lk 18), aga ei, selline tavaline kultuurne maitsekas naine. 

Nojah, meelelahutust paariks tunniks, tõesti laadna ja lõbustav lugemine. Moodne aeg.

“See küll rõõmustab mind, kuid oleks kahjuks risti vastupidine tunne minu omale. Sind näha – okei. Sind “veel kord” näha, veel viimast korda – persse! Leo, poolteist aastat juba näeme teineteist “võib-olla veel viimast korda”. Poolteist aastat jätame teineteisega hüvasti. Näib, nagu oleksime tuttavaks saanud nimelt selleks, et teineteisega hüvasti jätta. Leo, ma ei taha enam. Mul on hüvastijätu-küllastumus, hüvastijätu-tülpimus, hüvastijätu-kahjustus. Palun, ole lihtsalt ära. Saada mulle oma süsteemihaldur, tema peale saab vähemasti kindel olla – vastab alati täpselt kümne sekundi pärast, et mind oma tagasihoidlikul moel tervitada. Aga sina lõpeta see pidev hüvastijätmine minuga. Ja ära jäta mulle veel seda häbistavat tunnet, nagu ei oskaks sa kujutleda midagi ilusamat kui mind “veel viimast korda” näha.” (lk 116)

sehkendamine
tõnise lugemispäevik
raamatukoi

Daniel Glattauer – Hea põhjatuule vastu (2011)

“Ma tahan vaid teie nahka nuusutada, Emmi. Ma ei taha sugugi teada, kuidas te välja näete. Me ei pane tuld põlema. Täiesti pimedas. Vaid paar suudlust, Emmi. Kas see on kurjast? On see petmine? Mis on petmine? Meil? Või hääl? Või lõhn? Või üks suudlus? Ma tahaksin praegu teie juures olla. Ma tahaksin teid embuses hoida. Vaid ühe öö Emmiga veeta. Ma sulen silmad. Ma ei pea teadma, kuidas ta välja näeb. Ma pean teda vaid nuusutama ja suudlema ja tundma, päris lähedalt. Ma naeran õnnest. On see petmine, Emmi?” (lk 165)

“Moodne aeg” paneb jälle suhtedraamat, aga võrreldes muude sellelaadsete üllitistega siit sarjast on tegemist üldhuvitava ja elulise teemaga ehk siis hea lugemine igale täiskasvanule, kes kasutab internetti enam kui tööasjus või arvete maksmiseks. Kõiksugu netiflirdid tundmatutega on teadagi kihvtid ja erutavad (no kuni mõne maniakiga põrkud vms), aga anonüümne tähelepanek on selline, et aastate jooksul on inimesed nagu kirjade (õigemini meilide) kirjutamise oskuse kaotanud – saaks aga vaid msnis smailisid loopida või feissbuukis laikida jms. Ja see on kurb ja igav (no kuidas kellele muidugi). Paberkirjadest võib vaid unistada! Ei mingit vaheldusrikkust ega fantaasialendu, nii sellelt romantikalt nülitaksegi nahka (milline tarkusetera küll kõrva taha salvestamiseks!). (Kas praegused kuumad ilmad soodustavad mõttesegadust?)

Lugu siis sellest, kuidas juhuse läbi satuvad kirju vahetama kolmekümnendates murtud südamega Leo ja pereidülli nautiv Emmi (üllatus-üllatus, nad ei hakkagi edaspidi kasutama ühtki välksuhtlusprogrammi). Algne sarkastiline nokkimine areneb ja areneb... millekski igapäevaselt asendamatuks, ootamatu võimalus olla aus ja ehe. Tuleb tuttav ette? Ja algab draama ja armukadedus, virtuaalne omandiiha vs reaalne elu (ja kui suur on tegelikult reaalne elu jne). Kah tuttav olukord? Kui nüüd aus olla, siis Leo käitumine on nagu enamvähem arusaadav, samas kui Emmi tundepursked panevad vahel kukalt kratsima. Aga samas, jeerum küll, äratundmine, niukseid asju juhtub (ütleb sisemuses parasiteeriv dr Noormann (mis see on mingi nali - “noor mann”?)), sest naised on ikka huvitavama käitumisega kui mehed. Tekst ongi selline, et mingit silmiavavat elamust siit just ei leia, aga vaat selle meilivahetuse kirjalikult lugemine paneb kaasamõtlema ja mälestustes sobrama, kuidas iseenesest midagi nii loogiliselt lihtsat osutub tegelikult... kuidagi keeruliseks. Ja hingekriipivaks. Glattauer oskab kirjutada.

sehkendaja

südamelähedaselt

õhtuleht

tõnise lugemispäevik
juuli raamaturiiul