31 juuli, 2015

Elizabeth Bear – The Ghost Makers (Fearsome Journeys, 2013)

Umbfantasy? Tegevus on keeratud niivõrd fantasysfääri, et see on muutunud päris elutuks või masinlikuks. Või on tegemist auru-fantasyga, kõik need elutud masinavärgid, mis üksteisega madistavad. Igal juhul, kogu loo jooksul saavad sõna vaid maagilised olendid (võlur, jumalanna) ja alamat sorti käsutäitjad (kes/mis on samas omal käel kättemaksuaktsioonil vägeva-vägeva võluri vastu). Kokku on staatiline värk, tegelased kohtuvad, liiguvad ühest kohast teise, neid tabavad mõned raskused, nad saavad õpetussõnu. Lõpuks on suur finaal, kus head võidavad paha. Selgub saladus jne.

Ühesõnaga, lugu, mis ei pane just verd keema, undab ja undab, dekoratsioonid osutavad justkui millelegi grandioossele, aga aga, no ei teki kaasaelamist. Kogumiku seniloetud lugudest kindlasti üks igavamaid ja nagu näha, pole sellest midagi kirjutada. (Kui see midagi paremaks muudab, siis tegu olevat ühe looga sarjast.)

30 juuli, 2015

Marusja Klimova - Siniveri (2014)

Lugesin selle kohta "Kes-Kus"'is ja no why not osta paari kopika eest selline huvitav teos. Venemaa päris seisund huvitab mind ikka ja mina sellesse nii palju süvenenud pole kui näiteks külluslikult saadavasse USA päris elu kirjeldustesse. Tegelikult loen Venemaa asju, et leida sealt kinnitusi "normaalse inimese" müüdile. Selles raamatus on ainsaks normaalseks inimeseks vist küll ainult autor.
    Jube, jube on see venelase elu. Põhimõtteliselt kirjeldab autor vist oma minategelase läbi elu Peterburis ja kuda seal oli üles kasvada ja kes teda kõik ümbritsesid jne. Ega seal suurt pointi polegi kui dokumenteerida päevikulaadsete meenutuste abil. Lugemine läheb kergesti, eriti kui saad hoo sisse. Põhiemotsioon on jälkus ja vastikus, nagu peaks hoidma käes piiritusepurgist väljakukkunud inimloodet. Vaatad iga külje pealt, tunned käes materjali ja ninna tungib rõve hais.
   Lugedes tuleb peale ka tohutu kurbus ja kaastunne venelaste peale, kes on justkui metselajad suures puuris. Justkui ei suudaks nad kunagi inimesteks muutuda ja on igavesti, nii tsaari kui partei all kinni pooleldi libahundist inimeseks muundumise faasis. Pidev joomine, hooramine ja vaimuhaigust meenutav riigivõimupoolne represseerimine loovad sellise inimese, kelle hing on vist küll köndistatud ja hävitatud. Ainult targemad kolivad minema või suudavad kuidagi vaimselt ellu jääda ja õnneks on autor selle kõik talletanud. Ma lähimas tulevikus temalt midagi rohkem lugeda ei soovi. Mitte, et ta on halb kirjanik vaid vastupidi. Brr... Venemaa.

Kelly Link – The Lady and the Fox (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kena muinasjutulik armastuslugu (jällegi, nagu Griffithi puhul, kas tekstil on reaalset folkloorset tagapõhja, ei tea). Armastus leiab võimaluse! (Noh, vähemalt ilukirjanduses.) Noor tüdruk on jäänud vanemateta, ta meikijast ema jäi Taimaal narkootikumidega vahele ning sai selle eest eluaegse karistuse, ning seetõttu on Miranda tädi kasvatada; ühtlasi on ta jõulude ajal teretulnud oma ema tööandja Honeywellide juures. Seal Honeywellide residentsis kohtab jõuluõhtul Miranda akna taga piilumas üht meest, ta paistab olevat niisamuti Honeywellide sugu, ent keeldub teiste sugulastega kohtumast. Järgmise aasta jõulude ajal on jälle see mees akna taga. Ja nii edasi – ent see juhtub siis, kui jõulude ajal sajab lund (aga et tegemist Inglismaaga, siis...). Miranda sirgub nooreks naiseks ja need sporaadilised kohtumised... tekitavad kiindumuse või nii. Sest see mees (kes pole aastate jooksul grammigi muutunud) on va pagana hea suudleja. Aga nagu öeldud, on mees kättesaadav vaid lumesajuse jõulude ajal. Miranda on krapsakas neid ega anna alla. Mil viisil kaks südant üheks saavad, ei ütle.

Selline fantaasiasugemetega armastuslugu. Jajah, võiks olla lääge ja imal, aga tekib kaasaelamine kangelanna tegemistele ja eksiteedele, hoolimata õnnetust saatusest tuhkatriinu püüab ja võitleb. Ja noh, eks sellest ole ikka kena lugeda.

29 juuli, 2015

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Esmaspäev algab laupäeval (2015)

See romaan on Strugatskite kohta ebatüüpiline – algul ei saa pidama, pärast ei saa vedama. Või õigemini, alguse rõõmsalt jabur ja mahlane pillerkaar muutub romaani teises pooles strugatskilikult ülemeelikuks ja tegemist pole enam nö tavapärase comic fantasyga. Ulmepilast saab teaduse- ja bürokraatiasatiir. Kas seda raamatut võikski romaaniks pidada, pigem on see kolmest episoodist koosnev jutustustekogu. Kui esimene lugu tutvustab seda veidrat, sotsialismiga kohanenud muinasjutumaailma kuskil seal polaarjoone lähedal (iseenesest lähiajaloo sünge kant Valge mere Solovetsi saartel, kui nüüd õieti aru sain), siis teine lugu läheb selle fantastika instituudi nääriööpulliks, ning kolmandas loos läheb staatiliseks ajarännuteooriaks, tegelased vaidlevad ja teoretiseerivad (kuigi jah, Privalov osales vahepeal ka lühikeses ajarännus).

Tegelasgalerii on päris värvikas (samas naistegelaste puhul üsna värvivaene, instituudis valitseb semumaailm). Esimeses osas on meeldesööbivad havi ja kass ja miilits ja muidu tavapäratud kohalikud (ütleks, et raamatu kaanepilt illustreerib üht tähtsusetut episoodi), teises osas on lisaks ohtrale eripalgelisele instituudirahvale taustaks mütoloogiliste olendite paraad, kolmandas osas on aga juba jutustajal teadustöö (meeldivaks) rutiiniks sõprade ja tüütuste seltsis, mida siis katkestab papagoi Footon ja ta taasilmumise värk (ok, ma pole Wellsi lugenud). Hmm, millegipärast paistab, et olen kuidagi rahulolematu kolmanda osaga, küllap siis viga selles, et kui esimese ja teise osaga sai kõhutäie rõõmustada, siis kolmas polnud enam tavamõistes nii ülemeelik. Läks strugatskiks? (Kui nüüd see loogika on ikka loogiline kellelegi muule.)

“Briareos vaevles. Ta kükitas end võre vastu surudes, pistnud vahekäiku haige sõrmega käe, mida toetas seitsme muu käega. Ülejäänud üheksakümne kahe käega hoidis ta varbadest ja toetas päid. Mõned pead magasid.
“Kuidas on?” küsisin kaastundlikult. “Valutab?”
Ärkvelolevad pead hakkasid kreeka keeles vatrama ja äratasid ühe pea, mis ka vene keelt mõistis.
“Jubedalt valutab,” vastas too.
Ülejäänud pead jäid vait ja vahtisid mind, suud ammuli.” (lk 106)

Romaani sisu võtab kenasti kokku raamatu tagakaanetutvustus. Noh, esimene osa küll kirjeldab peategelase sattumist selle pöörase instituudi lähedusse, järgnevates osades instituudi territooriumilt enam otseselt ei väljuta (jajah, polügoon küll).

“Romaani tegevus toimub Teaduslikus Uurimisinstituudis Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kus saavad kokku teadus, maagia ja sotsialism ning igati ootuspäraselt puhkeb kaos. Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele kõiksugused erinevad mütoloogilised ning fantaasia- ja õuduskirjanduse kullafondist pärit tegelased.”

Eks kokkuvõttes on see lõbus raamat küll, ehk nii kirjutanuks kuuekümnendatel aastatel eluaegse nõukogude taagaga Bulgakov oma (mingis mõttes olmelist) satiiri. Raamatu parimaks kujutluspildiks on see, kuidas vanadusest ogar havi kaevus leelutas.


“Eit oli lahkunud. Kõuts Vassili kadunud. Kaevus laulis keegi kahehäälselt ning see oli jube ja igatsev.” (lk 54)

28 juuli, 2015

Lauren Beukes – Slipping (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Sarnaselt Egani looga paigutub see tekst lähitulevikku, omamoodi need kaks juttu täiendavad üksteist. Kui läänemaades on glamuurne tehnoelu, siis arengumaad on need katselaborid, kus kõige uuemaid ja eksperimentaalsemaid tehnikaid katsetatakse inimeste peal. Beukesi loos on vaatluse all inimkeha paremaks tuunimine.

Loo peategelaseks on Lõuna-Aafrika tüdruk Pearl, kes osaleb modifitseeritud inimeste võistlusel Pakistanis. Pigem on võistluse puhul tegemist demonstratsiooniga meditsiini, farmaatsia ja militaariaga seotud firmadele – milliseid inimkehade töötlusi oleks võimalik arendusse võtta, et siis midagi kasumlikku toota. Nii osalevad võistlusel neiud, kes on... tavalisest inimesest üpris erinevad.

“She is aware of the other runners as warm, straining shapes in the periphery. Tomislav has made her study the way they run. Charlotte Grange, grunting and loping, using the exo-suit arms to dig into the ground like an ape; Anna Murad with her robotics wet-wired into her nerves; Oluchi Eze with her sculpted tail and her delicate bone, like a dinosaur bird. And in lane five, farthest away from her, Siska Rachman with her face perfectly calm and empty and her eyes locked on the finish line, two kilometers away. A dead girl remote-controlled by a quadriplegic in a hospital bed. That is the problem with the famous Siska Rachman. She wins a lot, but there is network lag time.” (lk 26)


Pearl on õnnetuses jalad kaotanud, ning seeasemel on tal nüüd... teistsugused jäsemed. Aga mitte ainult, ka siseelundid on tuunitud ja asendatud jms. Arengumaadest pärit kondisaagijad ja asjaajajad, kes on Pearli selliseks ehitanud, on päris kindlad, et nad on loonud päris töökindla versiooni, mida võiks ehk lääne firmadelegi maha müüa. Tüdruk unistab, et kui ta modifitseeringud on edukad, saaks ta pere materiaalselt kindlustatud... ja võiks avada sünnikoha neidudele toetuskeskusi jne. Ent võistlusel osalev konkurent Siska jagab Pearlile karmi tõde ta võimalikust edukast tulevikust.

Eks selline pooleldi emotsionaalne lugu ole, ent sellest hoolimata kuidagi... mõtlemapanev nägemus tulevikust ja ekspluateerimisest ja eetikast. Et siis, inimkatsed parema tuleviku nimel?

27 juuli, 2015

Greg Egan – Shadow Flock (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Lugu lähituleviku kriminaalide tembutustest. Röövitakse ühe droonispetsialisti vend, et nii naist sundida koostööle. Et oma kavatsuste tõsidust illustreerida, saadetakse naisele venna sõrmeots. Natalie nõustub koostööd tegema... paistab, et tal pole endal ühtegi vettpidavat tõendit sellest, et temaga niimoodi halvasti käitutakse.

Ühesõnaga, Natalie peab programmeerima sellised droonid, mis suudavad tulevaste ohvrite kodudes turvasüsteeme petta ja näpata nende rahakotid – milles paiknevad need asjakesed, mida kurjategijad jahivad. Et tulevik on teadagi täidetud kõiksugu supertehnikaga, võivad droonid olla nt kärbsesuurused. Ja seega on õhk täidetud igasugu kahtlaste või kasulike vidinatega. Ning turvasüsteemid on muidugi sellised, mis panevad praegu õhku ahmima jne. Lühikese ajaga teeb ja testib Natalie vajalikud programmid valmis ning saadab need oma soovimatule tööandjale, ning seejärel... püüab naine ellu viia plaani, et kindlustada enda ja venna ellujäämine peale kurjategijate rünnakut nende miljardäride eraomandile. Natalie plaan paneb kurjategijate juhi hambaid kiristama...

Selline põnevik lähituleviku tehnoloogia ainetel. Virtuaalsuses peituvad omad head ja vead, ükskõik kui hea kodanik püüad olla. Aga eks ole nii igal ajajärgul, kõik on tõlgendamise küsimus.  

26 juuli, 2015

Nicola Griffith – Cold Wind (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kergelt lesbimaigulise algusega lugu areneb hoopistükkis mütoloogiliseks kokkupõrkeks; et siis looduse arhetüübid või nii... karnivoorid ja herbivoorid... elu tsükkel või sedasi. Või midagi. Põdra ja puuma puhul võib ehk mõelda mõnele indiaani mütoloogiale (a la Charles de Lint?), aga minul pole sellelaadseid teadmisi.


Aga jah, lugu siis umbes selline, et talvisel pööripäeval ilmub naistebaari ülemeelik paarike, ühes paarilises tunneb loo kangelanna ära... naise, keda ta on kaua jahtinud, kelle olemasolust on ta kuulnud lastelugudest või mütoloogiast või psühhiaatrite ettekannetest. Naine või õigemini olend, kes kord aastas otsib endale ohvri, et...

Ja loo kangelanna annab sellele olendile märku, et tema... oleks vägagi huvitatud... ja miks mitte ja nii. Õhtu lõppedes ootabki jutustajat tänavatel lumetormi varjudes see olend... Ent jah, rollid muutuvad. Sest on selline ürgne värk.

Et siis tänapäeva mütoloogiline lugu kerge queer hõnguga (muidugi, kui queer saab üleloomulik olla?). (Misasja?) Midagi uut siin ilma peal jne.

25 juuli, 2015

Paolo Bacigalupi – Moriabe's Children (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)



Poeetiline fantaasialugu tütarlapsest, kes kuuleb hääli. Hääled tulevad ookeanist, temaga “kõnelevad” hiidkaheksajalad, kes võimutsevad seal merejumalate armust. Hääled ütlevad, et Alaine peaks võitlema oma võõrasisa vastu. Võõrasisa on paha mees ja võimalik, et kasutab oma kasulapse vastu enamat kui vägivalda (seda siis Alaine'i ema teadmisel – emal on peale Alaine'i isa hukkumist kaheksajalgade läbi vaja uut ja tugevat meest, kes teda ülal peaks ja tuge pakuks, olenemata sellest, mida see mees koduseinte vahel teeb).


Alaine püüab põgeneda ja vastu hakata, aga võõrasisa jõhker peks on tüdruku viimaks päris tümaks teinud. Alaine'i poolvend on niisamuti isapoolse füüsilise vägivalla käes kannatunud, tema on nüüdseks päris omadega läbi. Ning kaheksajalad on lõpuks loobunud Alaine'le sõnumite saatmisest, sest tüdruk on nõrk narts. Aga siis, ühel päeval, räägib poolvend, kuidas tema ema selle peksuisa käest pääses. Naine ujus ja... Alanie otsustab sama teha. Kuid mitte üksi...

Selline kaunislugu siis, mis kaetud igasugu moraalsete probleemidega. Lõpplahendus tekitab küsimuse, et mis see kättemaks siis õieti on. Ent kuna tegemist fantasymaailmaga, ei saa tõlgendamiseks kasutada tänapäevaseid standardeid. Ma arvan.

24 juuli, 2015

Jaan Velström, Indrek Prodel – Kolm lugu (1990)


Näide eesti koomiksikirjandusest. Tekst paistab olevat Velströmilt ja pildimaterjal Prodelilt, millegipärast tundub, nagu oleks Prodeli stiili varemgi näinud. Kogumikus on siis kolm lugu (nagu pealkirjaski tabavalt kirjas), kaks neist pereisa Joosepi seiklustest looduses ja üks lugu Ülemiste vanakesest, kes tuleb Tallinna uurima.

Lood on vist ökoloogilise maiguga, nii leiab siin mainimist nii looduse reostamine kui kuritarvitamine. Esimeses loos läheb Joosep üksi Lahemaale seiklema ja ontliku linnainimesena saab looduskaitsealal hakkama mitmesuguste põrssatempudega; teises loos otsustab Joosep valmistuda Tartu suusamaratoniks ning läheb onu suvilasse trenni tegema, ka sel juhul juhivad autorid läbi huumoriprisma tähelepanu Joosepi ja teiste inimeste inetutele teguviisidele.

Ülemiste vanakese jutt kirjeldab Tallinna seisukorda aastaks 1990 – Ülemiste järv ja Pirita jõgi on reostatud, kerkib näotu koloss nimega Lasnamäe, ülbed immigrandid ja nõukogude sõjavägi, kesklinnas võimutsevad Viru ärikad. Ülemiste vanake käib ringi ja mõmiseb ahastavalt, ning lõpuks laseb jalga.

Et siis, pildi- ja tekstiraamat 80ndate lõpu üleminekuaegsest Eestist, nõukogude mentaliteet ja vargsi õitsele asuv kauboikapitalism. Joosepi lugude puhul on päris palju teksti, mida on veidi raske lugeda suurtähtede tõttu. Ülemiste lugu on tekstivaesem ja nii visuaalselt haaratavam. Ehk polegi õige seda raamatut nimetada koomiksiks, vaid pigem karikatuuride ja illustratsioonidega täiendatud juttudeks (seda siis eelkõige Joosepi lugude puhul)?

23 juuli, 2015

Oleg Divov – Väljapraakimine (2015)

Et siis, vene sotsiaalne ulme, düstoopia 21. sajandi alguse Venemaast. Romaan ise ilmus 1999. aastal, seega tollal kirjeldas vägagi lähedast tulevikku. Eks muidugi on peale lugemist see vana jutt, et venepärane ulme on üsna selgelt ära tuntav, ikka need vestlused ja molud ja olud. Romaani võiks omamoodi pidada postsovetlikuks strugatskiks – on düstoopiline ühiskond, on irreaalne vägivald, on lõputud arutelud tulevikust ja ühiskonnast ja inimeste jätilisusest. Ebaõnnestumine ja teatud masohhism. Erinevalt Strugatskitest sai siis asjadest kirjutada turumajandusliku hoogsuse ja võimalustega, on see siis hea või halb, maitseasi. Autor on ehitanud romaanile ka metatasandi, nii raamatu algul kui lõpul on mitmed kirjutised ja tõlgendused käsitletud ajajärgust ja romaanist endast jne.

Lugu ise keskendub olukorrale, kus Venemaal toimus 20. sajandi lõpul riigipööre – et kord majja lüüa. Selleks tuli vabaneda igasugu jätistest, kes eluolu mürgitasid – niihästi oligarhid, narkomaanid, kurjategijad kui ka väärastunud inimesed. Loodi Sotsiaalse Julgeoleku Agentuur, mille ülesandeks oli välja juurida ühiskonda segavad tegelased. Need siis arreteeriti ja saadeti laagrisse ümberkasvatamisele või sunnitööle (kümne aasta jooksul sattus sinna kuni 15 miljonit inimest), või siis füüsiline hävitamine. Ja tõepoolest, peale massiarreteerimisi ja tapatalguid on romaani tegevuse ajaks, kümme aastat peale putši, Venemaal kuritegevus pea nullilähedane, rahvas peab korrast kinni ja Moskvas on koguni linnaõhk tervislikumaks läinud. Aga teadagi, kui must töö on tehtud, siis mida teha mustatöötegijatega, kes senini linnatänavatel longivad ja tegevusetuse käes piinlevad? Kes läbielatud tapatalgutest on psüühiliselt õige ebastabiilne element jne? Ühesõnaga, Sotsiaalse Julgeoleku Agentuuri töötajad ehk väljapraakijad tunnevad ängistust oma tuleviku pärast – ja põhjendatult.

Romaan kirjeldab ühe teenelise väljapraakija Pavel Gussevi eluolu neis uutes tingimustes, meenutused olnust ja tulevikuperspektiivide tumenemist jne. Et tegemist on just asjaosalise vaatepunktiga, siis näebki teatud eneseõigustust või ka ohvrimeelsust teostatu suhtes. Pealegi, Gussev on selles väljapraakijate kambas pigem üks helgemaid päid, omal moel humaansemgi. (Muidugi, see on nüüd lihtsustatud lähenemine Gusseviga seotud asjadest.) Aga eks ajaloorattad ragisevad oma paratamatus rütmis ja nii siis kihutabki romaan vältimatu konflikti poole.

Divovi romaani võiks pidada omamoodi rahvuslikuks masohhismiks. Et jah, on kallis Venemaa, mis on ometi võimeline igasugu jälkusteks, aga näe, ikka püsib edasi. Autor õrritab lugejat mitmete küsimuste ja lahendustega, mis oleks ehk veeks kõiksugu äärmuslaste ja vandenõuteoreetikute ja ühiskondlike vaenajate veskitele. Või olen liigselt harjunud lääneliku ulmega, kus igasugu totrused pole nagu... teemaks.

Et jah, selline hoiatusromaan, mille eesmärgiks lugeja ärritamine. Eks 15 aastat tagasi oleks see olnud... nägemuslik, praeguses olukorras ei pane suurt imestama, tekitab lihtsalt vastiku tunde. Kui soov seda tunnet täiendada, tasub võtta järgmiseks Sorokini tõlked.

22 juuli, 2015

Brandon Sanderson – Terassüda (2015)

Sanderson on meeletult produktiivne autor ja see teeb ettevaatlikuks – ja eks selle YA romaani kohta võikski öelda, et hästi teostatud romaan. Tempokas, põnev ja... hingetu. Romaan romaani pärast. Ulme, mis õigupoolest ei paku midagi isikupärast, see on selgelt suunatud lugejale, kes väärtustab ameerikalikku massikultuuri. See on toode. Autoril on käpas võtted, millega keskmist lugejat lõa otsas hoida. Muidugi on ebaõige ühe romaani pealt selliseid üldistusi teha, aga selline kuri eelarvamus puges lugedes hinge küll. Ja kas on õige nina kirtsutada selgelt meelelahutusliku toote peale? Ja natuke paha tunne on niimoodi kirjutada väikekirjastuse tõlketeosest, kui see on ometi kirjastuse poolt nii korralikult teostatud.

Aga jah, Batmani ja Ämblikmehe ja Supermani asemel on siin romaanis erivõimetega Eepikud, kes ei võitle kurjadega vaid on ise õige saatanlikud tegelased. Kohe nii kurjad, et on kukutanud inimeste valitsused ning on ise end ülemaks seadnud. Selline käik... eks sellele püüti algselt vastu võidelda (kui selgus, et Eepikud polegi inimkonna sõbrad), kuid poldud suutelised neid rajalt maha võtma, ja nii inimeste ülemvõim langeski. Eepikud pole sarnaste üleloomulike võimetega ning igal neist on mingid nõrgad küljed, mille läbi on neid siiski võimalik hävitada... ja aastate möödudes on tekkinud inimgrupid (kes kutsuvad endid Kättemaksjateks), kes on spetsialiseerunud Eepikute tapmiseks. Lugu keskendubki sellele, kuidas Chicago endale allutanud Terassüda (kes on nimetanud nüüd linna Newcago'ks) on saanud soovimatud külalised, kel eesmärgiks tema võimu kärpida, võttes sihtmärgiks Terassüda ühe võimsa alluva... ent Kättemaksjate operatsioon läheb käest ära, sest selle tapatöö käigus satutakse kokku noormehega David, kel on oma plaan selle võimsaima Eepiku, Terassüdame, hävitamiseks.

David on noor ja roheline, aga tahtmist täis 18-aastane noormees. Ta on kümme aastat seal Newcagos orvuna elanud, Terassüda ongi süüdi selles, et ta isa tapeti, ning ta on kõik need aastad kogunud teavet Eepikute tugevate ja nõrkade külgede kohta, ning unistanud Kättemaksjatega ühinemisest. Ja kui veel selgub, milline silmipimestav noor kaunitar Megan selles grupis töötab... noh, David avastab armastuse jne. Jne jne jne. Saab kärtsu ja mürtsu ning õnnestuvad mitmed enam kui lootusetud ettevõtmised. Eks üllatusi ole ka.

Jah, nagu öeldud, romaan on hooga loetav... aga hamburgeri tunde jätab kolusse. Justkui kirjanduse aseaine.

21 juuli, 2015

Jaak Rosenbaum – Näljas, alasti ja rahata. Kirjad Vene kodusõjast (2015)


Raamat sellest, kuidas olude sunnil sõdida kaotajate poolel ehk ühe eesti ohvitseri sõjatee Vene kodusõjas valgete ridades. Miks Rosenbaum 1918. aastal Eestist tagasi Venemaale läks (siinsete enamlaste eest ära ja oma asjadele järgi?), jäi mulle natuke arusaamatuks... aga ehk osaliselt “süüdi” selles ka sõjamehehing. Raamatus siis ära toodud Rosenbaumi neli kirja oma vennale, üks hiiglaslik ülevaade ja kolm lühemat kirja; lisaks raamatu koostajate ülevaade Rosenbaumi eluteest enne ja pärast neid kirju.

Tegemist siis ülevaatega üsna kaootilisest taganemisteest Siberist Kaspia lähistele kõrbesse ja sealt viimaks üle piiri Hiinasse. Viimane kiri on dateeritud juunis 1920, hilisematest teadetest selgub, kuidas 1920 sügiseks on Rosenbaum sattunud hiinlaste kätte vangi, sealt vabanedes Ungern-Sternbergi sõjaväkke, seejärel mõnda aega redutamine ning viimaks 1922. aastal võtsid kinni enamlased, ja vangilaagris suri 1925. aastal. Seiklusi ja ellujäämisi rohkem kui kahekümneks inimeluks, kui lugeda kõikidest neist vintsutustest ja lahingutest ja seiklustest ja vangistustest, mida mees 1918-1925 aastate vahel koges.

“16. märtsi varahommikul astusime laagrist välja Emiili jõe poole, oma sõjariistu Tšugutšakki jättes. Hiinlastele andsime ära ligi 30 tuhat püssi, 10 tuhat mõõka, kaks tuhat revolvrit ja peale 200 kuulipritsi. Padruneid oli vähe – 40 tuhande ümber. Inimesi oli 12 tuhande ümber või natuke rohkem. Ja see suur inimeste kari jooksis paarisaja punase eest kui jänesed.” (lk 143-144)

Korralagedus, hoolimatus, distsipliini ja seejärel sõjaväe lagunemine, suurvene mentaliteet, eks see kõik viis Rosenbaumi arvates enamlastevastase võitluse kiiresti sohu. Ta arvas, et kodusõda kestab veel aastakümneid ja küllap need enamlasedki kaovad ning annavad sellega omakorda teed mustasajalistele... aga nagu näha, läks sellega pea 80-90 aastat aega. Kirjad pole just detailsed (no mida sa kirjeldad iga taandumislahingut), vaid pigem tagasivaates panoraamsem ülevaade Rosenbaumi osalusest sellest kodusõja kibedast käigust. Tähelepanu alt jääb välja ka tsiviilelanikkonnaga toimuv. Okei, kirjades on siis panoraamsem ülevaade sõjateest ja kitsamalt Rosenbaumi enda kogemustest-mõtetest – igatsus kodumaale tagasi pääseda, kohtumised teiste eestlastega, unistused Siberi eestlastest rahvuslikke väeosasid moodustada (et... kas samaaegselt polnud algamas Eesti-Nõukogude sõda?). Ja noh, eestlasi leidus tollal igasugu Siberi ja Kaug-Ida kolgastes, küll sõjameeste või kaupmeestena.

“See mees oli naise võtnud, ühe kasakaneiu, ning sõitis nüüd oma perekonnaga, sest kaasas oli tal veel naiseõde, ka neiuke. Mina naisega tuttavaks ei saanudki, sest pidasin teda oma vaenlaseks – eesti mehe ärarikkumise pärast. Muidugi on pärast vene naist mees teiste meeste nimekirjast maas.” (lk 97)


Ühesõnaga, huvitav vaade sellistesse aegadesse, mis praegusele silmale mõjuvad pea uskumatult. Arvatavalt polnud tegu kodusõja kõige verisemate lahingutandritega, aga ikkagi karm värk. Ja nende keskel üks eesti ohvitser, kes püüdis korda luua... ja vaatab pettunult, kuidas motiveerimata ja distsiplineerimatud väed saavad luua mingitelt kaltsakatelt. Kuidas valged ei suutnud jõudusid ühendada või välisabi ära kasutada, iga kindral tahtis iseenda peremees olla. Eks seepeale oli lõpuks Rosenbaum üsna turris suurvene mentaliteedi peale.

20 juuli, 2015

Mia Couto – Iga inimene on omaette rass (2015)

Et siis valge aafriklase kirjutatud Musta Mandri kirjandus? Või Mosambiigi portugali kirjandus? Või et ikkagi mosambiigi kirjandus? Igal juhul, on sellised lood müstilisema ilukirjanduse austajatele, on pimedust ja värve ja maagiat. Eks autorile meeldib sellist hämarkirjandust luua, vast sellest loomest eraldub vaid juuksurilugu – juuksur kiitleb oma oskuste ja kuulsate klientidega, kuni viimaks tuleb julgeolek ja veab ta ära – aga kes see Sidney Poitier on, võõrriigi agent või? Ja noh, läheb ikka nagu represseerimistel kombeks.

Suurt ei oska midagi öelda, on selline keskmine jutukogu igati eksootilisest maailmanurgast, peale lugemist oled ikka kogemuse võrra rikkam või nii. Tore, et Loomingu Raamatukogu jätkab selliste tõlgetega.

tõnise lugemispäevik

19 juuli, 2015

Alec Nevala-Lee – The Boneless One (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Õudusfilmilik tekst – uurimislaev sõidab ookeanil ja korraga puhkeb alusel seletamatu surmajuhtumite jada. Lugu siis sellest, kuidas Nobelit jahtiv rikas ja rikutud geeniteadlane on organiseerinud uurimisreisi, et kaardistada maailmamere ökosüsteeme ja leida sealt midagi inimkonnale kasulikku – mida siis rikas ja rikutud teadlane saaks rahaks teha,nagu tema uurimisrühma kaasatud teadlased oma pahameeleks avastavad.

Nojah, juhtub nii, et loo algul satutakse peale eriskummalisele nähtusele – hulk väikseid kaheksajalgu helendavad üheskoos meres. Tekib küsimus, et kas ehk tegemist senitundmatu liigiga, ning püütakse kinni mõned helendavad eksemplarid, kes siis paigutatakse laeval eraldi akvaariumitesse. Peagi juhtub aga nii, et see rikutud ja rikas teadlane avastatakse oma kajutist mõrvatud olekus. Kes küll tegi sellise kuritöö, küsivad elavad üksteiselt. Järgmiseks avastatakse, et kinnipüütud kaheksajalad käituvad teineteise suhtes vägagi kannibalistlikult. Ja mis küll toimub inimestega? Nad närivad sõrmeküüsi, veristavad iseennast ja teevad muud enesehävituslikku. Paistab et... mingi veider hull viirus on valla pääsenud!

Nagu öeldud, tegemist justkui filmistsenaariumiga – targad ja ilusad inimesed on kokku surutud ahistavasse olukorda ning neid hakkavad tabama mõrvad.

18 juuli, 2015

Eleanor Arnason – Holmes Sherlock (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)


Päris hea lugu võõrrassist, kelle õnnetus seisneb selles, et nad on otsinud teisi eluvorme ja leidnud tähtedevahelisest ruumist vaid inimsoo – kes on nendega välimuselt ehmatavalt sarnased, aga samas nii erinevate kultuurinormidega. Et inimesi mõista, on nad muuhulgas ette võtnud inimsoo raamatute tõlkimise enda keelde ja nende tõlgete valikuline jagamine oma avalikkusele.

“No other intelligent species had been found. Why had the Goddess given the hwarhath only one companion species in the vast darkness and cold of interstellar space? Especially since humans was more like the hwarhath than anyone had ever expected and also unpleasantly different. Surely if two similar species were possible, then many unlike species ought to be possible, but these had not been found; and why was a species so like the hwarhathi so disturbing. Kla had no answer. The Goddess was famous for her sense of humor.” (lk 111)

Nagu öeldud, raamatud kinnitavad seda, et inimesed on tülgastavad – naised ja mehed suhtlevad ja seksivad ning sõlmivad mingeid pikaajalisi lepinguid, mis ei tee kedagi õnnelikumaks, nad ise põhjustavad endile õnnetuks olemist. Loo kangelanna Kla tõlgib muuseas “Bovary Emma” romaani, mis on ikka jaburalt halb näide inimsooliste ebaõnnestunud eluviisist.

Kuid Kla lemmikuks on Holmes Sherlocki jutud: on kaks meest, kes elavad koos (nagu sel planeedil kombeks), Inglismaal samasugune sant ilm jms. Tõlkijanna hakkab Sherlocki eeskujul sarnaselt riietuma ning leiutab viisi piibu tarvitamiseks, samuti leiab endale partneriks lonkava doktori. Asi viib selleni, et kui Kla elukohas kaob salapärasel kombel üks tüdruk, palutaksegi teda seda juhtumit uurida.

Nagu öeldud (nagu öeldud), päris tore lugu teistsugusest inimsarnasest ühiskonnast, mis püüab mõista inimeste käitumist, võrrelda oma normidega, mis lugeja silmadele võiksid üsna imelikud tunduda või nii. Arnason näib päris huvitav autor olevat (no niivõrd-kuivõrd saab kahe loo pealt öelda).


17 juuli, 2015

Mo Yan – Punane sorgo (2014)

Eks see romaan üks paras sibulakoorimine ole, loo kronoloogia täitub üha enamate sündmustega ja seda võrdlemisi kaootilises järjekorras. Suurt romaani iseloomustabki vast võime jutustada mitmeid suuri lugusid, pole vaid ühe-kahe tegelase kannatustee, vaid omamoodi panoraamvõte sealsest ühiskonnast (olemata tuttav Hiina geograafiaga, tundub tegevustik toimuvat üsna kitsal alal, vaid vanaisa põgeneb kord ühest kaugemast vanglast – ja minajutustaja räägib lugusid distantsilt). Lugu on nii poeetiline, jõhker, tülgastav kui kaasakiskuv (mingil moel ehk humoorikaski, ent raamatu viies osa nülib ehk selle mustema huumori maha). Mingil moel meenutab Rushdie jutustamist – aga rohkem distantsilt, naturalistlikumalt, pole nii peiarlik või maailmaloov. Maailm on selline nagu on, kirev, fantastiline, hall, ebaõiglane, kirglik, osa kõiksusest. (Tõlkija toob sarnaste näidetena pigem Garcia Marquez't ja Kafkat jms.)

Tundub uskumatu, et selline paatosevaba ja kriitiline romaan sai 80ndatel Hiinas ilmuda, kasvõi kommuniste pole siin läbi roosade prillide kujutatud (noh, keda üldse oleks – ja miks peakski?). Hiina kui selline jääb üsna haaramatuks, kuidas mõista sellise ajalooga rahva paatost. Või et mis on lihtrahvas ja elu väärtus seda maad aegajalt tabavates muutustes. Omamoodi ongi positiivne, et roman leiab aset kuskil provintsis ja maarahva keskel, nö rohujuuretasandil, pole mingit kommete komöödiat ega troonide mängu.

Lugu ise siis sellest, kuidas minajutustaja räägib oma vanavanemate ja vanemate loo 1920-1940 aastatest. Vanaisa ja vanaema üsna tormiline elu, kuidas vanaema võttis üle viinaköögi, vanaisa seiklused vanaema nimel ja bandiidina ja partisanide juhina, ta noore isa kogemused jaapanlaste ajast jne. Romaan pole just nõrganärvilistele, vahel lähevas asjad õige... keskaegseks (või õigemini aasialikuks?)


“Isa ja vanaisa käisid jahil üle päeva, lastes alati korraga ainult ühe koera. Nõnda hea lihatoidu peal oli isa 1940. aasta kevadeks kasvanud kahe rusika jagu pikemaks. Koerad olid inimlaipade söömisest priskeks ja tugevaks läinud. Isa jaoks oli rasvase ja toitva koeraliha söömine sel talvel sama mis inimliha söömine. Hiljem kasvas ta pikaks tugevaks mehemürakaks, kes võis ilma silma pilgutamata tappa. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas sellel on midagi pistmist asjaoluga, et kaudselt oli ta ju olnud inimsööja.” (lk 342)

sirp
lugemispäevik
müürileht 

16 juuli, 2015

Brendan DuBois – Hard Stars (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Vägagi ameerikakeskne põnevik, nimelt on siin jutus olukord, kus Ühendriigid on totaalse rünnaku all, kindlaks tegemata päritoluga droonid tiirutavad tihedalt taevas ja pommitavad kõike, mil on kõrgtehnoloogilised kiibid-jubinad küljes. Tulemuseks siis see, et kogu moodne tehnoloogia on märklauaks, ning kuna inimesedki on kiibistatud...

Lugu on sellest, kuidas sõjaväelaste grupp on varjunud ühes metsatalus. Mehed-naised on minema visanud kogu oma erivarustuse, sest need on spetstehnoloogiat täis ja niimoodi vägagi rasvaselt droonide sihikul. Niisamuti on nad üksteiselt naha alt välja lõiganud kiibid, millega muidu juhtimiskeskusest neid eriväelasi jälgiti. Sest nende meeste-naiste puhul on tegelikult tegemist salateenistuse agentidega, kelle ülesandeks on kaitsta Ameerika presidenti. See objekt ongi maja teisel korrusel haigevoodis ehk hinge vaakumas ning eriväelastel on suur mure, et mida presidendiga peale hakata, kuhu liikuda ja kuidas seda teha, kas need droonid võivad neid jahtida nii, et otsitakse näiteks kehatemperatuuri järgi üles jne. Ühel hetkel avastab eriväelaste juht kohaliku teedeatlase ja nad suudavad viimaks lokaliseerida oma asupaiga (harjumatu, kui GPS ei tööta), ning nende läheduses peaks olema üks salajane eriolukordade baas... Kuidas sinna saada?

Noh, igal juhul ootavad ees veel mõned üllatused jne. Nagu öeldud, selline ameerikakeskne värk. Et droonid võivad olla Põhja-Korea või Iraani päritoluga, kõiksugu ameerikalikud traditsioonid ja muidugi enamasti heroilised eriväelased (või siis Salateenistuse ihukaitsjad?), kel oma kohustus täita – kaitsta presidenti, ükskõik millist jama see mees võis olla ka põhjustanud (et noh... maailmarahu kõigutaja või nii). Eks tekst on actionile pühendatud, kirjanduslikus mõttes üpris šabloonne tekst põnevikest.

15 juuli, 2015

Gregory Benford – Penumbra (Year's Best SF 16, 2011)

Lühilugu sellest... kui äkitselt meie galaktikas läheks täht mustaks auguks. No tulemuseks on tohutu gammakiirguse pahvak Maale, mille tõttu pahvakule ettejääv põleb maha. Aga loo jutustaja on vägagi elus – tema on sel hetkel sõbratariga puhkamas Vaikse ookeani saarel, ning nagu selgub, jäi gammahoole osaliselt ette Kuu. Arvatavalt hävinesid Ameerikad, Euroopa ja Aafrika, ent Aasia kant jäi tänu Kuule alles. Ja see on uus maailm. Et tegemist on valgete ameeriklastega, vaatavad kohalikud saareelanikud vägagi kahtlustavalt nende poole – küllap ameeriklased tegid midagi närust, mis selle ilmatuma katastroofi põhjustas.

Et lugu veelgi mugavamalt jutustada (või noh, ökonoomsemalt?), on peategelaseks parasjagu puhkusel olev astrofüüsik, kes just oli Galapagosel uurimistööd tegemas. Ning kel õnnestub kohaliku kiriku satelliidiühenduse kaudu logida teaduslike satelliitideni, mille abil saab siis vähemalt osalise pildi hävingu ulatusest. Ega suurt midagi muud pole loo kohta öelda, on selline laast ja järjekordne infost särisev postitus tehtud.

14 juuli, 2015

Elizabeth Bear – Covenant (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Jälle koperdasin sarimõrvari loole, ent see on parem kui Kiernani hullunud neiukesed. Jutt paigutub kuhugi 21. sajandi teise poolde. Ameerikas enam surmanuhtlust pole – süüdimõistetule antakse valida, kas eluaegne kong või siis minnakse aju kallale ning peale operatsiooni sa pole enam võimeline tapma. Ja noh, pääsed ka vabadusse (natuke jäi selgusetuks, kas see operatsioon on mõeldud vaid psühhopaatidele). Loo peategelane ongi selline tüüp, kes vangistati peale 13 neiu tapmist. Mees arvas, et kui talle tehakse see operatsioon, on ta ikkagi niivõrd kõva tüüp, et suudab tagasi “endaks” muutuda (ehk siis meheks, kes tapab mõnu pärast). Aga võta näpust. Ei suuda. Operatsioon ei tee ajule täielikku restarti, nii on tal alles mälestused oma tapatöödest ja tollastest emotsioonidest. Kuid rohkem tappa ei taha. Või õigemini aju ei lase.

Juhtub siis nii... et ta satub ise arvatava maniaki küüsi, kes vangistab ta ja jätab kinniseotuna keldrisse vedelema. Endine maniakk analüüsib oma vangistaja teguviisi ning mõistab, et pikka pidu pole tal oodata. Uus maniakk tapab ta ning seejärel hakkab neide tapma. Mis on ajutöödeldule ühtaegu... halb ja huvitav, sõltuvalt ümbertehtu uuest või vanast olemusest. Kuid tore oleks ikkagi ellu jääda. Aga läheb nii nagu läheb.

“Does he really exist, my other self? Neurologically speaking, we all have a lot of people in our heads all the time, and we can't hear most of them. Maybe they really did change him, unmake him. Transform him into me. Or maybe he's back there somewhere, gagged and chained up, but watching.
Whichever it is, I know what he would think of this. He killed 13 people. He'd like to kill me, too.” (lk 518)


Nagu öeldud, on Beari lugu huvitavam kui Kiernani sarimõrvarite oopus. On kiiksu, on dilemmasid, on kuritöö ja karistus ja meelemõistusega sahmerdamine. Kas inimest on võimalik... parandada, ja kas see töötaks suuremate tõrgeteta? Võibolla.

13 juuli, 2015

Ann Leckie – Ancillary Sword (2014)

Kui esimese raamatu eestikeelse tõlke puhul mõned lugejad Goodreadsis tusatsesid, et teosel on vähe aeglane tegevustik, siis teine raamat võib neile ehk... veel vaevalisem olla. Esimene raamat koosnes peamiselt kahest loost, siis nüüd läheb kõik ühtse joruna, pole siin suuremaid kõrvalepõikeid minevikku, jutt jätkub pea samalt lauselt, kus esimene raamat pooleli jäi – ehk siis Breq pannakse Anaanderi ühe osapoole poolt kapteniks ja ta saadetakse uurima üht pooleldi äralõigatud Radchi osa Atheoki (kus muuseas paikneb Breqi poolt hukatud leitnant Awni õde).

Esimene raamatuneljandik annab edasi sõitu sinna Atheoki ja kui halvas tujus Breq on (sest muuhulgas kavatses Anaander teda kontrollida). Kohale jõudes sekkub ta planeedi intriigidesse ning püüab võrdsustada sealseid Radchi kõiki kodanikke – sest terendab võimalus, et Atheok peabki eraldatuna kaua aega omapäi eksisteerima, pigem siis normaalse ühiskonnana. Aga et Anaanderi mitme eri väljaande intriigid on juba pikka aega podisenud ja nö enesele kaikaid silma loopinud, on kohapeal mitmeid ebameeldivaid probleeme.

“And it was the destruction of the Garseddai as a result, the complete and utter obliteration of every living thing in that system, that had triggered Anaander's crisis, a personal conflict so extreme that she could only resolve it by going to war with herself.
But it had been a crisis waiting to happen. Thousands of bodies distributed all of Radch space, twelve different headquarters, all in constant communication but time-lagged. Radch space – and Anaander herself – had been steadily expanding for three thousand years, and by now it could take weeks for a thought to reach all the way across herself. It was always, from the beginning, going to fall apart at some point.” (lk 107)

Raamatus justkui toimuks koguaeg midagi, aga autoril läheb palju jõudu ja vunki nö kultuuriantropoloogilisele ainesele – milline on Radchi alade ühiskond, kuidas seda karjatatakse ja millega vaos hoitakse. Radchi kodanikud ei sära just omapärast (tõsi küll, jutt on ju lugejale hoopis erinevast ja harjumatust kultuurist, ses suhtes võib ka Hiina või India toimimine vähe kummaline olla), kõik on kontrolli all, reglementeeritud, kodanikud täidavad neile määratud kohta ühiskonnas – ühesõnaga, külm ja hingetu kultuur. Ja muidugi need tseremooniad, mis iseloomustavad ühiskonna valitsevaid klasse. Või et sõdurid, kelle eesmärgiks on sarnaneda abistavatega (ehk siis need sõjalaeva AI kontrollitavad inimkehad). Eks see Leckie hoolega kirjutatu on kahe otsaga asi – kas selline maailma edasiandmine iseloomustab eelkõige peategelase (võimalik, et väändunud) vaatenurka ja seepärast on narratiivselt selline... staatiliselt detailne. Või siis on autor niivõrd kiindunud oma maailmaloomisse, et selle kõrval on teisejärguline muu (tobe öelda, aga actioni) jaoks lendu tõusta.

“On a station, privacy was paradoxically both nonexistent and urgent necessity. Station saw your most intimate moments. But you always knew Station would never tell just anyone what it saw, wouldn't gossip. Station would report crimes and emergencies, but for anything else it would, at most, hint here or guide there. A station household could be, in some ways, very self-contained, very secret, even though living at close quarters with so many others. Even though every moment it was under Station's constant, all-seeing eye.
The hints could often be enough. But if Station was unhappy, it might not even do that.” (lk 171)

Eks siis saab aimu, kui saatanlik on see Anaanderi juhtimisstiil, millised ebaõiglused tegelikult kodanike vahel eksisteerivad ja mida hämarat seetõttu see Radch endas sisaldab. Kolmandas osas võiks selguda, mida Atheoki ja Breqi ees ootab – kas neid ründab Anaanderi nö halvem osa, Presgeri sepitsused või hoopis mats minevikust (mis peitud salapärase Kummitusvärava taga). Muidugi, ja muu draama.

Segane värk. Omapärane loome (totaalne isiksusekontroll, sõjaväelaste enesest loobumine), aga selle osa üsnagi paigaltammumine (reis Atheokile ja intriigid seal) muudab natuke kahtlevaks, et mis nipiga siis loosse... selgus saabub. Või on see üldse võimalik, saab Radchi muuta või mis see eesmärk olla võikski.

12 juuli, 2015

Caitlin R. Kiernan – Interstate Love Song (Murder Ballad No.8) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Roadmovielik jutt täis jõhkrat vägivalda, kaks armunud neidu sõidavad autoga mööda Ameerika lõpmatuid maanteid, naudivad teineteise lähedust ja hääletajate tapmist. Armastus on vahva, eriti kui seda turgutada amfetamiini ja kanepi ning inimeste nülgimise ja tükeldamisega. Ning biseksuaalsus, see on tore.

Vahel nagu selline stiliseeritud ultravägivald ei avalda suurt muljet ja tekitab küsimuse, et miks selline sarimõrvari maailm... peaks põnev olema või nii. Et kui on üliagarad maniakid, siis kaasneb sellega muu kõrgendatud meeleolu, adrenaliini ülespeksmine seksi ja droogide abil (muidugi, maniakke on igasuguseid, kasvõi uimaseid introverte). Või tuleb järeldada, et väljakujunemata maailmapildiga noored ongi võimelised midagi säärast ebainimlikku korda saatma – sest see näib tol hetkel neile cool? Või mida autor õieti öelda tahtis? Tahtis näidata, et suudab luua sellist tumedat ja vägivaldset maailma? Miksida kokku “Natural Born Killers” ja “Thelma & Louise” (loo tegevus leiab aset 90ndate teises pooles) ning posu jõhkraid road moviesid? Ja mille poolest see tekst õieti SFF on? Või on see näide dark fantasy võimalustest?

Ma ei tea, kuidagi segane mulje jäi. Autor oskab löövalt kirjutada (road movie on ikka selline kerouaclik vool, eksole), lõpp läheb ehk vähe fantastika valda. Aga... milleks? Millest see lugu on? Naiste allasurutuse tagajärgedest? Eros ja Thanatos 90ndate nostalgilises soustis? Vabaduse illusoorsusest? Mõnuainete kahjulikkusest? Lööv pahelisus? Et jah, omanäoliselt kirjutatud, aga... no mingil moel hakkas vastu.

11 juuli, 2015

Caitlin R. Kiernan – The Steam Dancer (1896) (The Mammoth Book of Steampunk, 2012)


Kerge auruerootika või nii. Ma pole aurupungi alal asjatundja, aga eks see lugu paistab kordavat / kinnistavat aurupungi olustikulisi klišeesid – et inimesele on lisatud midagi tehislikku, õli tilgub erutavalt, dirižaabel loivab taevas, industriaalselt Preisimaalt saabub parimat kaupa ja õhus võbeleb meeldivalt köhimaajavat kivisöetossu. Loos actionit pole, on vaid kirjeldus ühe orvu sirgumisest – peale vanemate surma elas tütarlaps omapäi aastaid tänavatel, kuidagi sai läbi häda hakkama kuid viimaks oli siiski teda reaalne otsasaamine ootamas – jäi haigena tänavale vedelema ja keha hakkas päevade jooksul mädanema.


Sellises olekus neiu leidis noor kena mehhaanik, kes armus inimvaresse kohe ära. Neiu jäi küll ilma silmast, käest ja jalast, ent auruajastul on need asendatavad tehislikega – mehhaanik tegi ise vajalikud jäsemed, ning hiina meistrimehelt saadi tehissilm. Valmis sai üks kena naine, noorpaar veetis kuumi öid ühisel pinnal. Mees askeldas töökojas, naine aga tantsis ööklubis, oopiumiuimas meestele läks peale selline poolmetalne tantsijatar. Ent miski hakkas logisema...

Noh, eks loos on neiu elu ja tegemised vähe detailsemalt ära toodud. Mis muud öelda kui üpris üllatustevaba tekst.leidmisest  

10 juuli, 2015

Ivi Küla – Varjud (1990)

Hiljuti oli Bukahooliku blogis meeldetuletus, et peaks luulet lugema. Ja juhuslikult jäi näppu see minimaalluule kogu. Kus sõnu ei raisata (mõni laulja või bänd saaks siit häid laulusõnu). Loe. Mõnule. Kujutle. Ängistu. Maalähedane. Olnu. Üksildus. Arhetüüp. Minek. Lootus. Varjud. Hetked. Eestimaa.

VARSAKABI VEES 
Vaikus.
Lepik. 
Ammu kaikus lask. 
Võsa vahel
varsakabi
vees.
(lk 11)

UIM

Uim
ühe päeva
mere kajade
majas.

Astun
üle läve
tummas
vales ajas.
(lk 25)

UKSETA HING 
Suitsuta korsten.
Ukseta hing. 
Uluki hauk. 
Mäletan kõik.
Siravkülmi
tähti.
Õunapuu musti
lehti. 
Korstnal kuu
hägune ring.
(lk 41)

VAHTRALEHT

Tuulekaos
vahtraleht.

Ammu peksti
reht.

(lk 55)

09 juuli, 2015

James Patrick Kelly – Someday (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Maandub kosmoselaev rahulikule planeedile, mida asustavad viimased paarsada aastat inimkolonistid, kes muust inimkonnast lahku löönud. Kosmosekülalised sealsele elule suurt vahele ei sega, uurivad vaid seda, teist ja kolmandat. Antropoloogilised huvid (või tuleks öelda – eksoantropoloogilised?).

Daya on neiu, kel on aeg emaks saada. Kui ta ema leidis tütre tegemiseks seemendajaid koloonia linnast (sellist tuulepäist käitumist oodatakse Dayaltki), siis neiu ei kiirusta külast minema. Aga ka kohalikega last ei tee, ja see teeb külainimesed rahutuks, mis värk selle neiuga on. Lõpuks valib Daya kolm meest, kelle seemet soovib lapse eostumiseks – ta ilus vend, kohalik jutuvestja ja austatud külavanem (kes on ühtlasi venna üks isadest). Isased on nõus. Seemendusõhtuks valmistab Daya erilise koogi, mis peaks panema meestel riista talana seisma. Ning külastab seejärel oma venda, siis jutuvestjat ja lõpuks külavanemat. Paaritumised õnnestuvad ja Daya üsk on täidetud soovitud seemnega. (Traditsioonid lubaksid rohkemaidki mehi, ühel puhul oli juttu näiteks seitsmest isendist. Lapse geenide puhul on olulisemad protsessi esimesed ja viimased seemendajad, need, kes vahepeal on, nemad annavad oluliselt vähem lapsele kaasa – seega Daya valik on... üsna...) Kuid seejärel suundub tulevane ema hoopis kosmoselaeva peatuspaika, kus neidu ootab põnevil külaline kosmosest – tollele oli vaja talletada Daya läbiviidud tseremooniat kui haruldast näidet mittekehavälisest paljunemisest.

Et siis, igatepidi (haiglase) kiiksuga lugu, küllap leiaks siit nii psühhoanalüütilist kui feministlikku uurimisainet. Kolonistid, kes on pagenud muu inimkonna eest, et jätkata oma traditsioonilist eluviisi (ei saa öelda, et nad pärineksid just meie Maalt – nt “Huckleberry Flynn”). Inimestest pärit kosmosekülalised, kes on pagan teab millisel transhumanistlikul arenguastmel. Või noh, indiviidi eneseteostus kui selline. Igal juhul teravam kogemus kui esmakokkupuude Kelly loomega.

08 juuli, 2015

Eleanor Arnason – The Scrivener (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Antoloogia seniloetud tekstidest võibolla parim lugu (konkurentsi pakuks ehk Black, Nix ja Parker), igatahes, väga mõnusa fiilinguga muinaslugu.

On kirjutaja ametit pidav isa, kes leseks jäädes soovib, et ta kolmest tütrest vähemalt üks saaks kirjanikuks. Tütred pole just vaimustunud, et isal on nende suhtes selline ootus. Aga et muidu tegemist hea isaga, siis nad on valmis selle nimel vähemalt pingutama. Isa soovil kirjutatakse lugusid, mis siis viiakse samas linnas elavale kriitikule hindamiseks. Kriitik leiab, et tütarde katsetused on saastad ja pakub viimase õhkõrna soovituse, et saatku isa tütred linna taha suurde metsa, kus elab nõid, kes ehk võiks kuidagigi aidata.

Läheb vanim tütar, heitub sellest paksust metsast, ta päästab ekslemisest kena puuraidur (kes hiljem osutub... libahundiks). Läheb keskmine tütar, joobub metsa ilust ning kohtub metshaldjatega ning jääb nendega kokku kuni talveni, nautides vabadust ja armurõõme. Viimaks läheb metsa noorim tütar, selline arveametniku hingega tõsine neid. Leiab nõia. Õpib. Aitab hädalisi. Ent kirjanikuks ei moondata. Aga...

Ühesõnaga, mõnusalt irooniline lugu. Nagu autor ütleb, on muinasjutt ajatus aegruumis, seega eksisteerivad siin ka viited 20. sajandi nähtustele (Dvorak, Laxness) – sest, miks mitte? Lugu ise on justkui lihtne, aga igasugu toredaid vimkasid täis, mistõttu pole väga sobilik lastele unejutuks, küll aga vanematele õpetuseks oma lastega käitumiseks (või noh, neile mõistlike ootuste seadmiseks). Hea jutuvestmine.

07 juuli, 2015

Peter Watts – Collateral (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Kui aus olla, ei saanud loo finessidest peale teistkordsetki lugemist aru. Tähendab, et hea lugu on? Miks mitte (või mitte), igatahes võiksid siin tekkida transhumanistliku eetika alased küsimused. On siis lähituleviku maailm, valitseb veekriis ja keskkonnakriis ning põgenikud liiguvad elututelt aladelt minema. Maailmas on ohje haaramas Hiina, Ameerikas on majanduskollaps. Nii et see lugu leiab aset hoopis... Kanadas.

Vastukaaluks Hiina sõjalistele katsetustele ja edusammudele püüab muu arenenum maailm niisamuti luua sõduritest küborge – et siis on nagu inimene, aga ei ole (või siis ikka on?); õigemini võiks seda pidada mobiilseks relvakandjaks. Selle loo küborgist kangelannaga juhtub niisugune lugu, et millegipärast laseb ta ühel missioonil Vaikse ookeani aladel maha kaheksa relvastamata tsiviili. Miks? See on küborgi inimosale enam kui arusaamatu. Kuidas need tsiviilid talle äkitselt nö külje alla ujusid? Kas relvasüsteem jupsis? Või keegi manipuleeris temaga? Igal juhul, asi läheb meedias suure kella külge ja demokraatlikus Kanadas tekib arutelu, et kuidas selliseid küborge edaspidi missioonidel kontrolli all hoida, et need samamoodi valimatult inimesi vaenlaste pähe maha ei kõmmutaks. Et Kanada relvajõud tahavad juhtumi ümber käivat kära kontrolli alla saada, palgatakse PR-tegelane, kelle soovitusel see küborg annab intervjuu kõige vihasemale ajakirjanikule. Nad kohtuvad, ja teist kordagi ning küborg jõuab mõtteni, et... kui tahad midagi muuta, pead tegema midagi õige äärmuslikku (kasvõi enesehävituse).

Nagu öeldud, kompab tekst seda, et milliste võimaluste ja probleemidega võib inimkond tuleviku kokku puutuda. Kes või mis on vastutav sellise tehnika käsitlemisel. Kui kindel võib olla, et nt häkkimise tagajärjel mingit jama ei tekik. Kas mõningaid inimelusid saab ohverdada suurema eesmärgi nimel. Heas mõttes klassikaline sci-fi, loetavam kui esmatutvus.

06 juuli, 2015

Ellen Klages – Caligo Lane (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Klages paistab olevat Strahani üks lemmikuid, nii on mul kolmes käes olevas Strahani antoloogias tervelt neli lugu sellelt autorilt. Üks siinse aastakogumiku lugudest ilmus varem antoloogias “Reach for Infinity”, kus see polnud küll mu meelest silmapaistvamate hulgast.


Käesolev lugu paigutub Teise maailmasõja aegsesse San Franciscosse, kus elutseb nõid Franny, kes saab ühel päeval Euroopast oodatud postkaardi, kus on kirjas vaid koordinaadid. Nõid asub seepeale koostama aeganõudvat ja keerukat rituaali, et nii päästa natside Poola surmalaagrist kasvõi mõned inimesed (nõid otsib oma õde, eks huvitav oleks teada, kuidas okupeeritud Poolast Ameerikasse postkaarte saadetakse). Aga läheb nii nagu läheb.

Et siis tekst maagiahuvilistele.... kellele meeldivad atmosfäärilised ja hingeminevad lood... Muidu on küll tegemist tekstiga, mille lugematajätmine ei tee hinge kuidagi vaesemaks. Paneb vaid õlgu kehitama, et milleks selline valik – küllap näide SFFi mitmekesisusest, iseasi, kas selline lugu huvitavamale mitmekesisusele kaasa aitab. Eks ilu ole vaataja silmades.

05 juuli, 2015

Garth Nix – Shay Corsham Worsted (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)


Uh, päris lööv õuduslugu mingist üleloomulikust ja verejanulisest inimlaadsest olendist, mis elutseb kuskil Inglismaa linnas järelvalve all. Ainult et... järelvalvet teostab olendi kõrvalmajas elav 80-aastane erus julgeolekuohvitser. Ning kui see inimkujuline olend teeb korraga midagi rutiinist erinevat, selgub pensionärile peale julgeoleku häirenumbriga ühendumise võtmist, et peakorteris on unustatud selle olendi varjamise projekt... või et millises seifis paiknevad juhtnöörid, mida teha hädaolukorras olendi peatamiseks (millegipärast kangastus häguselt silme ette Wolverine). Juhtnöörid, mille puhul polnud omal ajalgi julgeolekuinimestel kindlust, et need reaalselt aitaksid seda olendit maha rahustada.

Ühesõnaga, asjad lähevad jõhkralt hapuks, kohalesaadetud patrull ei jaga üleüldse matsu (no kui neil polegi mingit infot selle ülisalajase projekti kohta). Kokku moodustub siis selline briti stiilis äpardunud x-files lugu. Tore! SHAY CORSHAM WORSTED! (You shall not pass!... I hope.)

04 juuli, 2015

Alice Sola Kim – Mothers, Lock Up Your Daughters Because They are Terrifying (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Tegemist pigem õuduslooga (ausalt öeldes on mul pidevalt raskusi mõistmaks, mis on antoloogias SF või F). Et on siis kolm korea päritolu adopteeritud tütarlast, kes on üksteisega sõbrannaks saanud, koos olles saavad nagu vabamad olla või nii. Kuna tegu tiinekate ja adopteeritutega, siis on nende minapilt mõneti mõrane – kas nad peaksid kasuvanematele meele järgi olema, kes need kasuvanemad neidudele õigupoolest on, miks nende emad hülgasid nad, kas valgete ameeriklaste juures kasvades on nad ikka korealased jne. Ühesõnaga, omavahel koos olles saavad nad end pisut enam välja elada kui muidu (ent eks ole omavahelisedki vastuolud).

Aga üks tüdruk avastab antikvariaadist raamatu, kus on kirjeldus tseremooniast, kuidas... Ja mõne aja pärast hakkabki läbi neiude suhtlema nende ema. Kuskilt teisest dimensioonist. See ema on vahel toetav, vahel kuri, vahel närviline, nagu ikka ema eri hetkedel olla võivad. Ja ema tahab, et tütred (kes ei pärine ühest perest) elaksid korralikumalt jne. Ühe tütre juures avastab ta veidra “konkurendi” ja läheb seepeale õige marru, misjärel tekib neidudel soov see vaim-ema tagasi saata. Aga...

Üpris huvitavalt jutustatud lugu (kuidas, selgub loo lõpuks). Tegemist siis pigem horroriga, mingil moel võiks siin tegemist olla seestumise vms. Noh, igal juhul jutu jooksul pinge kasvab, algul tundus üsna leige lugu olevat, ent lõpp läheb veidraks.

03 juuli, 2015

Naweko San-Jouz – Akne sõnumid (2005)

“Akne lubab mul uurida oma keha lugematutel viisidel.
Minu ilu avaldub mu tegudes ja sõnades.
Ma armastan iseennast.
Mu keha heidab endast mürke välja.
Akne on andnud mulle motivatsiooni, mida ma vajan, et olla teadlikum oma tervisest.
Ma pööran rohkem tähelepanu oma mõtetele.
Mu mõtted annavad mulle jõudu.
Iga momendiga saab mu keha tervemaks.
Kui ma tunnen akne pärast ebamugvust, hingan 5 korda sügavalt sisse ja igal väljahingamisel mõtlen: “Armastus”.” (lk 62-63)

“Minu elu muutus pärast akne sõnumite dešifreerimist tuhat korda rikkamaks. Sel põhjusel võin täiesti tõsimeeli öelda, et mul on hea meel raske akne pärast, mis mul oli ja et universum andis mulle vahendid, et sellega toime tulla. Ma kirjutan oma raamatut selleks, et teiega seda sõnumit jagada, nii et ka teie saaksite osa kõigist neist õnnistustest, mis tulenevad akne sõnumi mõistmisest ja sellega tegelemisest.” (lk 24)

“Niisiis, kui näete uut vistrikku, peaksite olema suuteline mõtisklema oma elu üle, et saaksite aru, mis tüüpi sõnum teile selle vistrikuga tuleb.” (lk 50)


“Aknest võib inimene kinni hoida mitmesugustel põhjustel. Näiteks võib akne eksisteerida, kaitsmaks inimest sotsiaalse läbikäimise eest.” (lk 73)

02 juuli, 2015

Ann Leckie – Abistav õiglus (2015)



Nii värskelt kuuma ulmeromaani polegi vist varem eesti keelde tõlgitud? Eks on muidugi Pratchetti viimased teosed ja YA moekaubad, aga et selline auhinnatud romaan ja nii kiirelt, ei tule kohe nagu ette. Alljärgneva suhtes kõlab veidi kontroversiaalselt, aga mugavam on ikka emakeeles lugeda, selmet ingliskeelsega jantida.

Romaanitõlkega on probleem selles, et see tekst pole täielikult eesti keelde vahendatav – seda seepärast, et eesti keeles ei saa sugudega “mängida” (muidugi, sellevõrra on inglise keelde tõlkijatel keerulisem, et eesti keeles saab edukalt sugu “varjata”). Nii jääb kogenud tõlkijast hoolimata see romaanis valitsev nö suguline segadus tahaplaanile, kui ometi tundub Leckiele üheks olulisemaks teemaks olevat ulme maskuliinsete klišeede lõhkumine. Romaan on ka seepärast hea, et autor on loonud sõltumatu maailma. Küllap raamatu auhinnalisus põhinebki sel sugudesegadusel ja põhjalikul maailmaehitusel – tegemist on omaette süsteemiga, millele on raske ühest paralleeli leida Maa kultuuride ja nende ajalooga (selge see, et tegemist pole millegi täiesti senitundmatuga, tegemist siiski inimtegelaste ja nende ühiskondadega, muidu oleks... kogemuste puudumisel raske lugeda).

Ühesõnaga, hea värske ulme, tore, et kirjastus julges välja anda (sest jah, milline vähegi uuem ulmeraamat on edukaks osutunud...). Hakka või järge lugema – peale ingliskeelse lugemist (tegevustikust on rohkem juttu selles postituses – tore on, et poole aastaga on romaan enamvähem ununenud) sellele ei mõelnud, aga nüüd täitsa võiks.

01 juuli, 2015

Yoon Ha Lee – The Graphology of Hemorrhage (Operation Arcana, 2015)

Militaarkalligraafia? Militaargrafoloogia? Jumal küll, paras abrakadabra minu jaoks, ning millegipärast vältisin (alateadlikult?) selle jutu lugemist nii kaua kui võimalik, nii jäigi selle kogumiku viimaseks lugemiskogemuseks. Ühesõnaga, tekst siis sellest, kuidas Impeeriumi sõjaväes kasutatav maag mõtleb välja võlutriki, kuidas järjekordsed vaenlased täielikult maapinnalt hävitada. Kui muidu kasutavad maagid genotsiidiks tuld või vett või muud sellist, siis käesoleva jutu maag on kirjasõnahuviline ning ta leiab viisi sooritada genotsiid grafoloogia abil – tõsi küll, selleks peab ta muuhulgas ennast ohverdama (kuna Impeeriumi ja vaenlaste keel on liialt lähedased, see erinevuse nüanss tuleb endast välja juhtida – ja ka vastu võtta).

Unega võideldes lugesin loo kaks korda järjest läbi, midagi sai selgemaks, kõike ikka ei mõistnud. Eks kiita tuleb loodud maailma ja military fantasy traditsioonivaba lahtikirjutamist; tõepoolest, ei pea koletiste või jätiste või kangelaste vastu mõõga või automaatrelvadega võitlema, lahenduseks võib olla ka midagi... teistsugust, teravmeelset. Kiita võiks nii mõndagi, aga tekst ise pole lihtsalt minu teetass.