Marcin Świetlicki “Kaksteist”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2009)

Tegemist on 2006. aasta Poola parima krimiromaaniga, aga samas on tegemist väga omapäraselt nihestatud krimiga. Õde ütles, nähes, et selle raamatuga alustan, umbes midagi sellist (või siis midagi hoopis midagi teistsugust): Ja kui sa seitsmeteistkümnendaks leheküljeks mõtleb, et kas edaspidi juuakse vähem, siis ei, ning olles alles päris alguses, kergitasin küll pisut imestunult kulmu, aga seitsmeteistkümnendaks leheküljeks olin täielikult aru saanud, kuidas säherdune küsimus tekkida võiks ning viimaseks leheküljeks lõplikult ja põhjalikult veendunud ka tolle kommentaari asjakohasuses.

Ühest küljest on “Kaksteist” vägagi klassikaline – on peakangelasest meister, kelle poole pöördub üks tütarlaps palvega uurida, miks ta aina näeb ja kohtab viirastuslikku sarimõrvarit, kes ju ometi ammuilma hukati ning ridamisi hakkab juhtuma igasuguseid kummalisi asju – küll peksmisi ja äraröövimisi ja väljapressimisi, küll leitakse ridamisi laipu. Ent meie peakangelane, salapärane meister on läinud “paiste, paksuks ja halliks” ning tegeleb valdavalt kas hommikuse viina, brändi või viskiga, lõunase viina, brändi või viskiga või õhtuse viina, brändi või viskiga või öise viina, brändi või viskiga või … no saite aru küll.

Vähehaaval ilmneb ka, et mis meister too meister siis õieti on ja milles seisneb tema kuulsus ja miks on tal kapi otsas karbis õlise lapi sees üks raske ja ohtlik ese ja mis tema kvalifikatsioon mõrvamüsteeriumide lahendajana siis on ja kas siis koer jäigi kadunuks ja kas müsteerium laheneb ja ette võib juba ära öelda, et too naine, kes raamatu alguses lahkub, läheb ja jääbki.

Taustal trallib üksjagu karikatuurset ühiskonda – kui klassikaliselt võiks tumedate jõududena ringi liikuda maffiabossid või ärihaid, siis siin raamatus sagivad ringi kahtlased teleajakirjanikud oma musklimeestest käsilaste ning korruptiivsete hoobade liigutajaina ning kättesaamatu ja tabamatu performance'i kunstnik Patrycja Twardowska, kelle ootamatu kadumine ning linna ilmuvad salapärased reklaamtahvlid tekitasid suisa küberpunkiliku vaibi (kuigi tegelikult ei ole mingit küberit kuskil, isegi mobiiltelefone on väga vähe, arvutitest rääkimata, ja no meistril pole kellagi).

Veel ei saa mainimata jätta lõpuni ja põhjalikult ja üdini Krakowit, mille tänavaid, kortereid ja lokaale mööda selle romaani üdi ja roe ja veri tegevustiku rütmis siia-sinna loksuvad. On Wawel, ehk siis kuningaloss, on Planty park, on Väike Turg, on Visla, on Krakowi Püha Neitsi Maarja kiriku tornist igal täistunnil trompetist mängitav meloodia ehk Heijnaal, tuntud ka kui Krakowi hümn (tänud tõlkijale selle info eest), on juudi kultuuri festival ja pelmeenifestival ja turistide hordid, on nunnad ja lein paavsti surma puhul. Usun, et kellele Krakow hästi tuttav, sellel on veel eraldi elevust.

Kõige olulisem on ehk aga see, kuidas kõik see lugu on kirja pandud läbi tolle omamoodi antidetektiivist minategelase klaasipõhja. Sealjuures kahtlemata veel omamoodi vaimukalt ja kriitiliselt, leidub ka absurdi ning palju on leidlikke üleminekuid ja üldse läbivalt hetki, kus korraks ei saa lugeja millestki aru, sest jälle ta lõi inertsist silla kahe lõigu vahele, mis nagu selgub, on hoopis eraldi sündmustikuliinidest. Tsiteerimisväärset võiks siit jällegi leida iga lehe pealt, aga eks võtkem siis see kena idülliline lõik kusagilt keskpaigast, mis võibolla tekitab ka siinmail mingit äratundmist, rääkimata sellest, et tegelikult on tolles vabas kulgemises ka midagi kadestusväärset, hoolimata sellest, et helget siin raamatus ju praktiliselt polegi, kui vähegi realistlikku perspektiivi harrastada.

Mango pani lehe kõrvale, tellis endale topeltkohvi, silmitses üle Peaturu minevaid neidusid. Mango Głowacki ei kiirustanud kuhugi. Ta ei armastanud kedagi sel esmaspäeval.

Ilus ja kasutu esmaspäev. Valesti mängitud hejnaal. Viimasel ajal on pasunapuhujad alla käinud. Varsti hejnaal muutub nii, et pole üldse enam hejnaal. Nii tundub. Ta võttis uuesti lehe kätte.

Aga ajalehes kirjutati sellest skulptor Mitoraj murest, et tema skulptuur ei ole veel kuhugi Krakowisse üles pandud. Sest tollal oli tõesti olemas selline kohutav skulptor Mitoraj.

Vaat see košmaarne skulptor Mitoraj, väga populaarne uusrikastest diletantide hulgas, kinkis Krakowi linnale ühe oma grandioossetest kitšilikest skulptuuridest.

Ta ei müünud, ta kinkis. Ja linn võttis vastu, aga ei pannud püsti. No siis Mitoraj kaebas tollasele kultuuriministrile, et linn ei pane seda südamest tulnud kingitust püsti, aga peaks panema.

Tollane kultuuriminister kurjustas siis linnavõimudega: miks te püsti ei pane? Ja linnavõimud lubasid ministrile, et panevad püsti. Tekstist võis välja lugeda, et võib-olla isegi Väikesele Turule.

“Kus nüüd meister rõõmustab!” purskas Mango naerma. Vaene Väike Turg. Kunagi kaubeldi seal lihaga, hiljem sõitis seal tramm, pärast tehti sinna parkimisplants. Ja nüüd pannakse see jubedus püsti.

Varssavlasest kultuuriminister ajas jonni ja otsustas Krakowi koledaks teha. Paari kuu pärast on kultuuriministril hoopis teine nimi ja ta ei kanna mingit vastutust oma eelkäija tegude eest.

“Nii lõpeb see alati,” mõtles Mango Głowacki. Nad on suutelised kõik koledaks tegema. Need ministrid, kelle nimesid varsti enam keegi ei mäleta, need Mitorajd.

Ja pärast jääbki koledus. Keset kõike ilusat. Juba õnnestus neil Maarja Magdaleena väljak ühe mälestussambaga koledaks teha, nüüd asuvad Väikese Turu kallale. Nii on kõigega. Kogu eluga.

Nii mõtles Mango oma koledaksläinud elust. Meistrit ei tulnud ikka veel. Meister mõtles ka oma koledaksläinud elust, olles parajasti Planty pargis Kunstipalee juures.

Lähedal olev juugendstiilis väärikas ehitis, mille üks külg oli kaunistatud neetud kunstniku teed kujutavate bareljeefidega, tekitas ka meistril rea süngevõitu mõtisklusi.

Meister läks kokkulepitud koha poole, aga ta ei läinud otseteed. Nad ei leppinud midagi konkreetset kokku. Mango ütles – ma ostan endale hommikul ajalehe, istun Visaviis ja ootan sind.

Inimesed nõuavad konkreetsust, kellaaja määratlemist, aga meister ei olnud väiklane. Lihtsalt tuli hommikul kodust välja ja imestas ikka veel kuskil peidus oleva Twardowska piltide hulka ja määra.

Ja pärast muudkui läks Mango Głowacki poole. Aga see, et läks pikemat teed pidi, ei muutnud tõsiasja, et läks. Nähtavasti oli nii vaja.

Paleest möödunult keeras meister Püha Tooma tänavale. Ja päike tuli välja! Palee teise külje fassaadil, Szczepański väljaku poolel, olid bareljeefid, mis kujutasid õnneliku kunstniku teed.

Ka meistri meel läks rõõmsamaks. Ühtäkki valdasid teda rahulikud tunded. Ta möödus julgeoleku ammusest residentsist ja vaatas sisse Suitsu, et kontrollida, ega Mango pole plaane muutnud ja ei istu seal.

Aga ei istunud. Istus sinna siis meister. Üksi, nagu peab, terrassile, väga lähedal kiriku sissepääsule, kus talle jaanuaris tundus, et näeb kuritegu. Aga ta ei jäänud sellega oma pead eriti vaevama.

“Kohe lähen Visaviisse,” mõtles meister. “Kohe lähen sinna, aga ehk on Mango juba kannatamatu ja tuleb siiapoole. Sest kuhu mujale tal minna?” Tänaval ruttasid inimesed tööle või panka.

Ja Tygodnik Powszechny toimetuses oli koosolek. Ja pan Adam Zagajewski kirjutas esseed. Ja skulptor Mitoraj tegi skulptuuri. Ja arst ravis ja sanitar talitas.

Meister istus päikese käes. Ja imes hommikust viina jää ja sidruniga. Ja silmitses hommikust tütarlast, kes istus suuremas seltskonnas kohe kõrval. Ja süda – kui see ikka oli süda – värahtas. (lk 95-97)

Kaanepildil on tegelikult kahvatu varjuna ka seesama kirik, mis on iseenesest päris kena kujunduslahendus pealtnäha minimalistlikule kaanele.

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2020), tlk Hendrik Lindepuu.

Võluvate avalehekülgedega raamat. Mõtlesin endamisi, et milline suurepärane algus mõrvaloole, aga ma muidugi ei teadnud, et kuhu raamat edasi triivib – võib-olla ei olegi tegemist mõrvaga? Siiski tuleb välja, et “Aja oma atra...” on täie auga välja teeninud kuulumise krimiklubisse, kuigi ta ajab seda asja omanäoliselt, nii keelel, mõtetel, õhustikul, kui ka minategelasel on kõigil, lisaks sündmustiku teenistus olemisele ka eraldiseisev kaal. Tegevuspaigaks on väikene Tšehhi piiri äärne külakribal, milles vaid paar püsielanikku. Talviti, mil teed külasse võivad läbipääsmatudki olla ja pimedus, hanged või lörts ja lobjakas iga sammu raskeks teevad hoiab kõigil tühjadel suvemajadel silma peal proua Duszejko ise oma ringkäikudega.

Jutustajanna hääl tuletab natuke meelde ühte teist raamatut - Gaétan Soucy “Tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Ka siinsel peategelasel on pisut eripärane omailm, läbi mille lugu edasi antakse. Samuti on tal komme enda jaoks inimesi ümber nimetada nimedega, mis tunduvad õiged, mitte suvalised ja tobedad nagu nende ristinimed. Nõnda on peategelanna naabriteks näiteks Suurjalg ja Isevärk. Läbi terve sündmustiku on põimitud ka astroloogia – inimeste sünniajad ja tähtede seisud, veenuse, marsi, jupiteri jms mõjud. Kõigi asjade seotus ja määratus.

Proua Duszejko, kes vihkab kirglikult oma eesnime Janina, on ühtlasi ka taimetoitlane ning kõige elava eestkostja ja olgugi, et endine insener, tõlgib ta reedeõhtuti koos ühe oma endise õpilasega Blake'i luulet. Hoolimata kõigist kaebustest on võimatu saada salakütitud metssea või -kitse mõrva osas õiglust, sest kõik need mehed, kelle käes on võim – olgu nad siis kütid või politseinikud –, ei näe selles suurt midagi halvasti olevat. Taamal kumab ka üks lahendamata kaduma jäämise juhtum, mille osas samuti vähimatki ametlikku uurimist või õiglust loota ei ole. Proua Duszejko on kõigest üks halveneva tervisega vananev astroloogiahuviline naine väikeses piiriäärses külas. Keegi, kelle kaebused ja järelepärimised ei vääri vastust, sest mis sa hulluga ikka vaidled. Selle asemel korraldab kogukond hoopis jumalateenistuse jahimeeste kaitsepühaku Hubertuse auks, lapsed teevad näidendit ja puha, ning kohalikud jahimehed, needsamad, kes ei pea patuks teist olendit tappa, on aukülalised. 

Nõnda on siis tegemist ühest otsast justkui klassikalise krimilooga, aga teisest otsast on läbi proua Djuszeiko maailmanägemise küsimise all ka vahe inim- ja loomolendi vahel, mõrva ja küttimise vahel.Tema siseilmas on lisaks veidrustele ka palju köitvust ja tugevust, samamoodi nagu ta on suutlik ja toimekas ühes kõrvalises paigas ise hakkama saama. Ja see takt ning tähelepanelikkus suhtlusolukordades! 

Kui, siis võinuks ehk see astroloogia teema olla kuidagi … ei teagi ... ? See tähendab, ma väga hindasin kogu seda läbipõimitust peategelase maailmatajuga, aga liiga palju sai lõpuks neid jupitere ja tõusumärke ja muud sellist tehnilist, aga samas jälle võimalik, et kui mõni, kes samuti astroloogiahuviline on, seda loeb, siis mõnuleb ta just kõige selle otsas korralikult... igasugused ajaloolised põiked, aga jällegi olid vägagi toredad. Ja loomulikult on väga võluv, et põimub sisse pisut Blake'i tsitaate siin ja seal. Ning kui nii võtta, siis saab vahepeal pisut ka muiata, näiteks kogu Seenesõprade klubi eksistents.

Mis tsitaatidesse puutub, siis raamatust enesest võiks neid ka ohtralt välja kirjutada. Näiteks see suurepärane jope ostmise stseen. Millised ülimõistlikud kriteeriumid (lk 114):

“Ma tahaksin sooja jopet,” sõnasin arglikult, ja neiu vaatas mind intelligentselt, mustad silmad helkimas. Ta noogutas julgustavalt.
Seega jätkasin hetke pärast:
“Et see soojendaks mind ja kaitseks vihma eest. Et see ei oleks selline nagu teised joped – hall või must. Sellise võib igas riidenagis teistega segamini ajada. Et sel oleks tasku, palju taskuid võtmete jaoks, koerte maiuspalade jaoks, telefoni ja dokumentide jaoks, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, mille tõttu on käed muudkui kinni.”
Seda öeldes andsin endale aru, et olin nüüd usaldanud end tema hoolde.
“Mul vist on midagi teie jaoks,” ütles Rõõmusõnum ja juhatas mind selle pikliku poeruumi sügavusse.
Kõige lõpus oli ümar nagi jopetega. Ta sirutas ilma pikemalt mõtlemata käe ja võttis sealt ilusa karmiinpunase sulejope.
“Kuidas see sobiks?” Tema silmadest särasid kaunilt ja klaarilt vastu heledasti valgustatud aknad. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga.

Või siis vestlustarkusi (lk 116):

Kui ma kuulasin Rõõmusõnumi jutte tema elust, hakkasid mul peas moodustuma kõik need küsimused, mis algasid “Mispärast sa ei...” ja siis kirjeldus sellest, mida – nagu meile tundub – peaks tegema sellises olukorras. Juba olid mu huuled valmis välja ütlema seda häbematut “mispärast,” aga sain sõnasabast siiski kinni.
Just seda teevad värvilised seltskonnalehed ja ma tahtsin olla hetke just nagu nemad: rääkida meile, mida me ei teinud, kus me põrusime, mille hooletusse jätsime, ja lõpuks ässitada meid meie enda vastu, et me põlastaksime iseendid.
Ma ei öelnud midagi. Teiste inimeste elu lood ei ole diskussiooniobjektid. Need tuleb ära kuulata ja vastata samaga. Rääkisin siis ka mina Rõõmusõnumile oma elu ära ja kutsusin ta külla, et ta saaks Tüdrukutega tuttavaks. Ja nii juhtuski.