Robert A. Heinlein – Topeltstaar (2019)

Peale Buckell-Bacigalupi kogumikku mõjub Heinleini romaan üpris vanamoodsalt. Või noh, klassikalise poistekirjandusena, sest nüüdisaegses mõistes on tegu vähe campilaadse kirjatükiga, mida on keeruline tõsiselt lugeda. Karakterid kui sellised ei eksisteeri, on tüübid, vastavalt siis positiivsed või negatiivsed, ning (minu meelest) vastavalt kirjutamisaegsetele põnevuskirjanduse klišeedele. Tekstis on õieti vaid üks naisest kõrvaltegelane, ja noh, on selline „paratamatult kangelase võlude otsa sattuja“. See on parimal juhul halenaljakas.

Olen ka varem Heinleini tõlkeid lugenud ja ausalt öeldes ei suuda neis leida midagi muud kui teatud retospektiivset, ma ei tea, tähist. Ma saan aru, et inimesed, kes tutvusid ulmega eelmisel aastatuhandel, võivad selles leida kirjanduslikku väärtust, aga sel aastatuhandel ulmega lugemisega alustanud … mida neile selline lihtsakoeline tekst ütleks? Sarnane elamus nagu Hamiltoni „Tähekuningad“ või Hubbardi „Võitlustanner Maa“? Küllap siin räägib nüüd minus see rahulolematus nii lihtsakoelise kirjanduse millegi olulisena reklaamises; küsimus pole selles retrotulevikutehnikas, vaid ikka nõrgas karakteriloomes, kui tegelased käituvad nagu ameerika poisteromaanides, siis … lugejana paneb see kukalt kratsima ja tekitab mõneti piinlikkust.

Ses suhtes tekib huvitav paralleel hiljuti loetud Strugatskite „Tagasitulekuga“ – see on üldtoonilt veelgi lapsikum kui Heinleini romaan, aga samas on lõike, mis panevad lugejale ühe tugeva reaalsuslitaka näkku. Eks see Orpheuse Raamatukogu lugemine on paras bipolaarne elamus – ühelt poolt värske ja huvitav ulme nagu Buckell-Bacigalupi, teiselt poolt veidrana mõjuv ulmeklassika nagu see Heinleini romaan või Zelazny „Varjude Jack“. Või oleneb kõik ikkagi lugemisaegsest tujust, sest potentsiaalne vihaobjekt „Kraken ärkab“ osutus hoopiski heaks meelelahutuseks. Saa nüüd aru.

ulmekirjanduse baas

Robert A. Heinlein – Uks suvesse (2016)

Romaan ajarännust ja alternatiivsest ajaloost. Et originaal ilmus 1957. aastal, siis on Heinlein fantaseerinud lähituleviku ainetel (1970. ja 2000. aastast), mis on tema tollases nägemuses (minu arusaamist mööda) ühtaegu tume ja helge. Tume seepärast, et inimkond on üle elanud tuumasõja (mis on ühtlasi maailma poliitilist olukorda muutnud). Kuid helge seepärast, et... toimub tehniline revolutsioon (juba enne 1970. aastat), mis toob kaasa robotite laialdase kasutuse – ja seda näiteks kodumajapidamistes, kus neid saab kasutada koristustöödel jne. Noh, Heinleini optimism on tõesti... optimistlik. Ajarännuteema seostub ühelt poolt külmutamisega, millega peategelane satub 1970. aastast 2000. aastasse, mis niisamuti pole just sarnane selle maailmaga, mis reaalselt oli 16 aastat tagasi – ühelt poolt on jätkunud robotite ja heaolu võidukäik, teiselt poolt pole nii mõnedki 21. sajandiks juurdunud endastmõistetavused juurdnud. Kuid Heinleini on raske „süüdistada“, eks sellised futuroloogilised nägemused on oma ajastu ootuste peegeldused (omamoodi tagupidi-Antsla on DuBois' 1972. aasta).

Omakorda võiks küsida, et miks selline retroulme õieti eesti keelde tõlgiti. Heinlein on ulmeklassika autor ja seetõttu müüb? Mingil põhjusel see romaan kõnetab praegust ajastut? Eks siin on ka põnevust ja romantikat, mis puhtalt meelelahutuslikul tasandil peaks lugejat puudutama. Tõlge vajanuks veidi rangemat toimetamist, nii on mitmeid trükiapse sisse jäänud, või pole leitud sobivaid vasteid anglitsismidele (nt avalehel: „rent oli madal“?), või mis mõttes Echo Canyon on hoopistükkis Kaja Kanjon?

Küllap on nurina põhjuseks see, et pole senini enda jaoks avastanud, miks peaks Heinlein olema märkimisväärne autor.

ulmekirjanduse baas

lugemispäevik

Robert A. Heinlein – Taeva orvud (2015)

Laev, mis pidi 60 aastaga Proxima Centaurile jõudma, on jäänud teadmata ajaks kosmosesse ulpima, ning elanikel pole minevikust nõrka aimugi – laev ongi Laev, kogu teadaoleva maailma algus ja ots. On mingid hägusad arusaamad, et laeval oleks mingi ülesanne, on legendilaadne jutt sellest, kuidas laevnikest on eraldunud mässajad, kes asustavad nüüd ülemisi korruseid/tasandeid ja on nüüdseks muteerunud... aga kõik on segane. On jumal Jordan, kes on loonud Laeva ja seadused seal elamiseks.

Lugu on siis sellest, kuidas paar õnnetu saatusega tegelast avastavad, et tõepoolest, Laev on vaid osa maailmast ja et laeva liikumisel on koguni eesmärk – kuhugi planeedile jõudmine. Raamat pajatab selle murrangulise avastuse mõjust laevnikele – sest nagu selgub, pole see võimukandjatele üldsegi meeldiv, et korraga võiks olla massidele midagi olulisemat kui nende võim. Jah, muidugi on nüüd ärksamatel hea põhjus vanad peerud eest lükata ja ise võimu haarata... aga see ei tähenda ometi korra täielikku muutust, laev jäägu Laevaks.

Heinlein pole kirjanduslike oskustega just teravaim pliiats, küll aga on päris huvitav jälgida selle laevaühiskonna toimimist – millised on võimusuhted, kuidas ühel või teisel viisil rahvast allutatakse diktaadile., millised on suhted nö heidikutega. Või mida on selles klaustrofoobilises maailmaskorras väärt inimelu. Eks ka naiste kohtlemine – midagi vahepealset keskaegse ja orjanduslikust korrast. Ühesõnaga, Heinleini ühiskonnakorraldus on üsna torkiv, aga eks see on eelkõige seotud sellise klaustrofoobilise mudeliga. Kuid eks siin raamatus on ka küllaga tegevust ja mõningast camplikku võlu. Sellist põlvkonnalaevavärki olen hiljuti lugenud Wrighti ühest jutust, kus see oli teostatud üsna wagnerlikus soustis (pagan, peaks seda uuesti lugema, paistab mõnusalt jabur olevat).

“Üks usutaganejast teadlane, üks röövitud teadlane, üks juhm talumees, üks kahepäine koletis ja üks õunasuuruse ajuga debiilik; viisnuga, kui Joe-Jim ühe eest lugeda, viis aju, kui Joe-Jimi kahe eest lugeda ja Bobot üldse mitte arvestada; viis aju ja viis nuga, et pea peale pöörata kogu kultuur.” (lk 63)

ulmekirjanduse baas 

Robert A. Heinlein – Pikk vahikord (Lilled Algernonile, 1976)

Juhtub nii, et tuumafüüsiku haridusega Kuu Patrulli pommiohvitser avastab, et teda kutsutakase osalema riigipöördekatses – et Kuu raudsed sõjaväelased võtavad Maal võimu üle, ning oma jõu demonstratsiooniks lastakse paari tuumapommiga mõned tähtsusetud linnakesed maatasa. Ohvitser tunneb, et see ei ole mitte õige tegu (ebahumaanne!), ja ta kavaldab end tuumapommide manu ning kehastub kamikazetuumafüüsikuks – tema riigipöörajatele töökorras või parandatavaid pomme ei loovuta! Mässajaid tabab seepeale rahutus, selline olukord neile hästi ei sobi, aga kamikaze ei jäta jonni, istub pommidega luku taga ja ähvardab sissetungi korral pommi lõhata. Lõpuks tal õnnestubki pommid täielikult kahjustada... ent siis selgub, et selle töö käigus saadud kiiritusedoos on enam kui tappev. Nii lähebki. Tänulikud maalased toimetavad tinakirstu Maale ja matavad auavalduste saatel.

ulmekirjanduse baas

Robert A. Heinlein – Võõrana võõral maal (2010)

“Viimaks taipas ta, et Mees Marsilt ei ole rivaal, vaid Jilli patsient – ja kes põetajaga abiellub, peab arvestama, et põetajad suhtuvad oma hoolealustesse emalikult – sellega arvestama ja seda tunnustama, sest kui Gillianil polnuks iseloomujooni, mis tegid temast põetaja, poleks Ben teda armastanud. Asi polnud tema pringi tagumiku täiuslikus õõtses, kui ta kõndis, ega lopsakas vaatepildis, mis avanes eestpoolt – Ben ei olnud lapsik tüüp, keda huvitab üksnes piimanäärmete suurus! Ei, ta armastas Jilli ennast.” (lk 193)

Tagakaanelt: “Satiirilises vaimus kirjutatud teose teemadeks on isiku- ja seksuaalne vabadus, isemõtlemine ja vastutus ning organiseeritud religiooni mõju.” - siia nagu ei oskakski midagi lisada. Mulle jäi raamatu puhul eelkõige pinnuks silma teose esimeses pooles kirjeldatud fosteriitide kiriku tegevus ja ülesehitus. Mis on õõvastav. See, et Föderatsioon on selline nagu ta on, pole tänapäevasele pilgule just ehmatav või üllatav. Aga vot see kõike imav kirik on õudne ja arvatavasti ka vägagi võimalik. Marsimehe sekt jääb liialt utoopiliseks, et sellele tõsiseltvõetavat tähelepanu pöörata.

“Ma grokin inimesi. Ma olen inimene... niisiis oskan seda öelda inimkeeli. Ma avastasin, miks inimesed naeravad. Sellepärast, et neil on valus... sest naer on ainus asi, mis valule lõpu teeb.” (lk 328)

Veel paar lühilauset. Heinleini kõnekeelne lähenemine on päris mõnus, tekib selline elurõõmus ja pisut üleannetu tekst. Humoorikas, et autor nimetas marslaste ühe kasvufaasi olevusi nümfideks (lk 99 jm). See, et Marsi Vanemad otsustasid peale Maa uurimise lõpetamist kunsti huvides maakera ära kärsatada (lk 394) on mõneti kooskõlas hiljuti taasesitatud Hawkingi mõttega. Jubal on muidugi supervinge tegelane. Üpris lihalik tekst, aga otsest andmist siivsalt vähe.

“Mike'i sõjaväelise karjääri tipphetk oli, kui ta ühe loengu järel pruukis küsimusteks ettenähtud aega, et jutlustada vägivalla tulutust (lisades juurde, et liigset rahvaarvu oleks soovitav kärpida kannibalismi abil), ning pakkus ennast katseloomaks mis tahes relva vastu, tõendamaks mitte üksi vägivalla tarbetust, vaid ka selle võimetust hea enesekontrolliga isiku puhul.” (lk 336)

baas
lihtsad katsetused
raamatumaailm
kruusatee
õhtuleht
mr costello - kangelane

Robert A. Heinlein – Friday (2003)

“Kui naine pöördus ja eemaldus, märkasin paljaid rindu. Ta ilmus täielikult nähtavale ja ma nägin teda pealaest jalatallani. Hea figuur – võib-olla veidi lai tagumik, kuid siredad sääred, sale piht ja rinnad nagu minul... ja mul pole just põhjust kurta.” (lk 74)

Juba esimestest lehekülgedest tabab taas rexstoutlik fiiling – ulmekrimka, kõiketeadja boss ning jutukas ja vahva alluv. Hiljem lisandub veel üks dimensioon – et tegemist on nii krimka, ulmeka kui naistekaga (päris veider on nt lugeda Elleni abieluprobleemidest jms).

Taga targemaks: tekst hõljub tiirasusel – julgeks arvata, et kangelanna tundemaailm on selgelt meesautori poolt kirjeldatud, ehk siis psühholoogiline usutavus (on see vajalik?) on üsna camplik (huvitav, kuidas naislugeja seda teksti koges? Mida arvas tõlkijanna tööd tehes?). Võibolla peategelase (õigustatud) paranoia pangakaartide kasutamise kohta on omamoodi vana Heinleini reaktsioon tolleaegsete tehnikauuenduste vastu, 80ndate alguses vast töötasid juba sularahaautomaadid? (Noh, abitu spekulatsioon muidugi.) Raamatu lõpp on toredalt jabur hipindus.

Tagasihoidlikult arvan, et tegemist on üsna iganenud tekstiga, sobilik kirjutamisaegsetele ameeriklastele, aga nüüdseks küll reliktimoodi. Aga – igaühele oma, parem lugeda raamatut kui telekat vahtida.

baas

Robert A. Heinlein – Nukkude isandad (1998)

“Kavatseme neile nälkjatele selgeks teha, et nad on kõvasti eksinud, hakates sekeldama selle kosmosepiirkonna kõige vintskema, nurjatuma, ohtlikuma, järeleandmatuma ja võimekama eluvormiga. Olevustega, keda saab tappa, kuid ei saa alistada.” (lk 171)

Raamat sellest, mis oleks võinud Heinleini arvates juhtuda 2007. aastal (aga vist ei juhtunud?). Selline enam kui poole sajandi tagune vaade võimalikust tulevikust, lähtudes tollastest reaaliatest. Lugemise esmamulje kui tõelisest jutukast või põnevikust, selmet nö tõsisest ulmest.

Mis viis edasi järgmise mõtteni. Heinleini see raamat on justkui Verne'i või Dumas' seiklusjutt – algselt kirjutatud täiskasvanutele, aga praegusel ajal sobilik ehk nii lastele kui lapsemeelsetele (noh, mulle küll pakkus mõnusat meelelahutust). Kas on äkki olemas reaalne piir (“parem enne”), millest väljaspool muutub tavaulme rohkem noortekirjanduseks või naiivulmeks? (Muidugi on erandeid.) Kas see “tavaulme normaalsuse tsoon” võiks olla näiteks enamvähem 50 aastat (ehk siis praegu võiks kaalukauss asuda 1950-1960. aastate vahetuse paiku)? Või tuleks tavaulme asemel rääkida pigem sci-fi raamatute “iganemisest”? Olen muidugi täielik ulmediletant-laiskvorst, lihtsalt mõtteuid, ehitan endale omaette jalgratast.

Üksik sõna raamatust endast. Vanamehest isa ja peategelasest poja suhe on mõneti nerowolfelik, nagu peremees ja sulane. Heinlein kirjutab lihtsa inimese vaatepunktist – ei mingit sügavat filosofeerimist, esmatähtis on tervemõistuslikkus, kangelane kui lihtsast inimesest kangelane (noh, selles mõttes, et kui palju peitub tippsõduri nahas lihtsat inimest). Kangelane kui keskmine ameeriklane, average Joe. Raamatus leiab ühtlasi kriitikat tolleaegse (ja otsapidi praeguse) Ameerika valitsemisvõtete vastu (mis muidugi seab kahtluse alla minupoolse naiivulme mõiste kasutamise). Tegevust jagub igale leheküljele, ei mingit asjatut tammumist.

Sedapsi siis.

baas

Robert A. Heinlein – Tähesõdalased (2003)

Hiljuti otsides Heinleini kohta üht eesti blogi postitust (ei, ma ei leidnud seda blogi), sattusin “Tähesõdalaste” jutu peale. Ja siis meenus, et suhteliselt hiljuti sai seda loetud ja kogetud igavust või ka pettumust. Harukordne juhus, kus film on raamatust parem, üks ulmefänn sai selle tõdemuse peale päris pahaseks. Esmakordselt filmi nähes arvasin, et tegemist on saastaga (kuigi hilisematel taasnägemistel on see omamoodi meeldima hakanud – et vägivald ja veider huumor jne, ainult armastusliinid on ökad).

baas
segane maailm

Robert A. Heinlein – Kuu on karm armuke (2009)

Mõnus põnevusjutt, tore poistekas, justkui Dumas' “Kolm musketäri” 21. sajandil – interaktiivne raal ja 3 inimest (Athos – Prohvus, Porthos – Wyoh, Aramis – Manny). Raamat, mille tegevus toimub aastatel 2075-2076, võiks olla justkui eellaseks (eelkõige) “Skismaatriks +” ja “Gort Ashrynile”.

Raamatut läbib semulik suhtlemine, autoripoolne dialoog lugejaga, a la peategelane Mannie on sama tavaline inimene nagu iga nohikust lugeja, tavalised on meenutused raamatule eelnenud ja järgnenud (pole aimugi, kas tegemist järjeraamatuga).

Tolleaegne vaade tulevikuarvutitele (raamat ilmunud 1966. a.) võib kokku võtta sõnadega “uus on unustatud vana” - kes teab, äkki kunagi pöördutakse tagasi juurte juurde (nojah, ma pole mingi arvutispets); ka tõlkija kasutab “arvuti” asemele sõna “raal” (mis iseenesest on igavesti mõnus vanakooli sõna).

Huvitav, et Heinlein kasutab nii palju venekeelseid väljendeid (või on see tõlkemugandus?), just nagu Burgessi “Kellavärgiga apelsinis” (ei julge muidugi väita, et nende teoste vahel mingi seos on). Revolutsioonilise organisatsiooni teooria (lk 73-75) meenutas millegipärast Dostojevski “Kurjade vaimude” põrandaaluste rakukeste loomist. Ameerikalik nüke on Luna iseseisvumise seostamine Ameerika iseseisvusdeklaratsiooniga (lk 200). Mõnel korral viitab Heinlein Prohvuse kaudu Malthusele, kas see on seotud sellega, et 60.-70. aastatel usuti peagi saabuvat rahvastikukatastroofi (vt nt Clive Pontingi “Maailma roheline ajalugu”)?

“Tasuta lõunaid ei ole” - veider, kas see ütlus on tõesti pärit sellest raamatust? Ootamatu.

baas
õhtuleht
sex, drugs and great books