Marileen Laagus - Võta mind kaasa (2026)

 

Eks see on tuntavalt noore inimese tekst, mis paneb vast mõnel hetkel keskealise lapsevanema juukseid kitkuma. Aga jah, tegu on noorteromaaniga ja mida mul selle kohta õieti öelda oleks.

18-aastane Triin elab emaga kahekesi, peale isa surma süüdistab ema tütart juhtunus ja muidu üleüldises allakäigus. Valu leevendamiseks külastab ema õhtuti joogiasutusi ning muidu timmib kodus veini. Mis on viinud selleni, et tütrega suhtlemisel kasutab ta pigem psüühilist ja füüsilist vägivalda. Selle olukorraga toimetulemiseks kasutab tütar omakorda eneselõikumist - et valu läbi pinget välja lasta. Kuidas see keha lõikumine jääb märkamatuks lähedastele ja gümnaasiumikaaslastele, noh … see on gümnaasium oma vabadustega.

Ühel väikesel peol kohtub Triin pisut vanema Martiniga: tal on auto, elab iseseisvalt, tuunib hobi korras autosid ja suitsetab. Edasi suheldes tundub, et Martin justkui mõistaks teda, just teda. Peale ema järjekordset rünnakut astub Triin radikaalse sammu ….

Autor ei paku lahendust, mis paneks ehk tavapärase täiskasvanu kaasa noogutama, aga ehk on seegi omal moel viis traumast ülesaamiseks. Eks siin teksti lugedes meenub Lauri “Põngerlinn” oma karjamaa-probleemiga, ka Laagus viitab siin üsna selgelt ühe mustri kordumisele. Nagu öeldud, konflikti lahendus näib mulle ajutine ja romantikast kantud; kas sellega saaks karjamaalt õieti marjamaale … no ei oska öelda.

“Pärast lühikest vaikust pugesin Martini põue ja tunnistasin vaikselt, et polnud kunagi varem lasknud kedagi endale nii lähedale.” (lk 113)

Eks see Martin on selline, keda just väimeheks ei sooviks: peojärgselt käib hommikul järelnähtudega autoga poes (õnneks toitu ostmas!), noore suitsetajana ei teinud ma küll igas toas suitsu, see nagu rikub päris palju õhku. Muidugi, samas tuleb tunnistada, et noormees on toetav, lihtsalt elustiil on vähe selline … no selline (jeerum, tegelt ma ei salli seda autode bassitümakat).

Aga nagu öeldud, see on romaan noorelt noorele ja koduvägivalla teema on igast nurgast oluline.

Tiina Lepamaa - Vahused laineharjad (2026)

 

Lihtsad luuletused, mis reflekteerivad üht tunnet või olukorda, aga mis samas ei tundu moodustavat luuleülest kujundit (muidugi, lugeja võib alati ise kõiksugu värke fantaseerida); selles mõttes nagu üheplaaniline luule. Õnneks pole see poliitiline, õnneks pole see labane, lihtsalt meeleolude jäädvustused. Ega alati peagi vihtuma suurt kunsti.

Mis siis

 

Mis siis et elu vahel

võnkeid sisse veab

ma oma sihti ikka

kindlalt hoian real

õnn rõõm ja tervis

on mu sõbrad ikka

koos käimas seda rada

pikka-pikka

(lk 16)

 

Padjapüürid

Rippusid mul padjapüürid

nööril päikse käes

mõtlesin et mis neist küürin

nõrgaks jäänud käed

Püürid läksid lumivalgeks

päike õhtul loojus

muutusid kõik säravvalgeks

hoides päiksesoojust

Valge püüriga padjale pea

panin ja kinni läks silm

uni uni uni on hea

homme on ilus ilm

(lk 75)

 

Mind ei leia

Mind ei leia üles keegi

ja on hea et sõber seegi

peidab end mu riidekapis

riietuses üsna napis

Kui ta tuleb kapist välja

heidab enda üle nalja

omale saab riided selga

ja ei pööra mulle selga

(lk 95)

Merli Laur - Põngerlinn (2026)

Eks selle teksti puhul on küsimus, kui palju on siin ilukirjandust ja kui palju olukirjeldust: tegemist on siiski ilukirjandusega.

Nii saab siin lugeda ühe lastekaitseametniku viimastest kuudest oma tööpostil (erinevad põhjused, miks sellega teha lõpparve). Ei saa öelda, et siin on otseselt klassikaline loo esitamine, see on nagu lõige ühest eluetapist: siin ongi töö käigus ette tulevad erinevad juhtumid, mis ühel “hooajal” ette satuvad - kuidas Eestis vanemate poolt lapsi väärkoheldakse. Sest inimesed ei oska või ei taha või ei suuda või on psüühiliselt haiged.

Jutustaja jagab ühiskonna piltlikult marja- ja karjamaaks. Sotsiaaltöö ametnikuna tegeleb tema karjamaa inimestega - nendega, kus mingil moel puutuvad kokku riigi- ja sotsiaalteenustega ning kel on raskusi sobituda marjamaa ühiskonnaga (lõpus küll jutustaja ütleb, et tal on ka olnud marjamaa juhtumeid, aga antud raamatus neist küll juttu pole). Vanemad, kes käituvad oma lastega nii, et neilt võidakse võtta vanemlikud õigused. Aga lapsed … nemad, noh, enamasti ikka jätkuvalt hoolivad oma vanematest … ja süsteem toodab end edasi.

“Meie tegeleme oma piirkonnas ikka nende ühtede ja samade inimestega, kes aastate kaupa meie juures käivad, ja siis juba edasi nende lastega. Kes sotsiaalsüsteemi satub, see sealt enam välja ei saa. See on vaesuslõks, kust pääsevad vähesed. Kihistumine hakkab seal pihta ja laste eludes on palju juba paika pandud, mis neist saab, millises koolis nad õpivad, kuidas nende vanemad saavad neid toetada, kas nad jäävad ise abivajajateks. Suuri üllatusi siin pole, süsteem taastoodab hädalisi.” (lk 62)

Jutustaja pole mingi idealistlik maailmaparandaja, ka temal on pere ja lastega suhtlemine pole kunagi selline, mida eneseabiõpikute juhendite järgi võiks ja peaks olema. Ühel korral küll jutustaja pakub, et probleemsete perede vanemad võiks teha mõnda aega rasket füüsilist tööd, et selle kogemuse läbi omavahel vähem probleemsemalt suhtlema hakata; aga mingit konkreetsemat lahendust sellise ühiskonna osa vähendamiseks ei leia (nõukogude ajal olevat näiteks steriliseeritud ilmselgelt probleemseid inimesi) - oleks kasvõi koolides mingi õpetus, kuidas pereelu paremini korraldada. Aga see on senini puudulik.

Kirjeldatud juhtumid on muidugi koledad (vähemalt pole seksuaalset väärkohtlemist), aga eks elu on veelgi ekstreemsem. Paar juhtumit jõuavadki raamatu jooksul selleni, et kohus võtab vanemlikud õigused ning edaspidi on lastel uus elu, kas Eestis või mujal. Kõige selle taga koorub muidugi, et sotsiaaltöötaja pole üliinimene, ka temal on head ja vead, tal on ka oma elu, ka tema ei suuda lõputult karjamaal käia. Aga jah, millised lahendused võiksid olukorda paremaks muuta?

Tarmo Niinepuu - Uus võimalus (2026)

 

Ulmeline romaan mehest, kes valudega ärgates avastab kõrvalruumis oma koomas keha. Ja ta vastas istub teisik - ta oleks nagu korraga kolmekordistunud. Aga ei, see romaan räägibki siis sellest, kuidas ta sattus sinna haiglavoodisse ja miks ta eksisteerib sellises teadvuse olekus nagu on.

Sest teadus eksperimenteerib: nii töötab peategelane idufirmas, mis on võtnud eesmärgiks aju mõjutamise, näiteks paremate emotsioonide tundmiseks. Peategelane küll mõistab, et see avab väga laia võimaluse inimestega manipuleerimiseks, aga … ehk seetõttu, et ta jätkab projektis, aitab seda ärakasutamist vältida jne.

Omal moel võiks seda teost nimetada ka tehnothrilleriks, kõik see teaduse väärkasutamise teema ja muidugi huvilised, kes tahaksid seda omandada jne. Eks siin on ka melodramaatikat, nii pisaraid kui killuviskamist, õnneks pole see labane. Igal juhul, igati ambitsioonikas debüütromaan, mis kahjuks ilmunud kirjastuse Hea Tegu teostusel (tõepoolest, ka küljendus on oluline!). Mulle ei tundunud see emotsioonide käitlemise viis just teostatavana, kuid eks mul puudub ka vastav haritus.

Kadri Põder - Ma ei jäta sind (2026)

 

Pole juba mõnda aega puhast suhtekirjandust lugenud ning eks mingil moel mõistan, miks üldiselt loen vaid fantaasiakirjandust ja Loomingu Raamatukogu - selline elu kobarperse lööb oimetuks, siin pole vist ühtegi tegelast, kellel ei ole minevikutaaka ja/või konkreetset hetkeprobleemi. Kui tekst algab sellega, et peategelase abikaasa ja parim sõbranna on mõne aja eest vahekorda sattunud ning sellega kõigi kolme elu tuksi keeranud, siis edasi … tuleb veel probleeme. See sõbranna saab lapse! Sellest suhtest? Milline masendus ja koledus, pea kogu elu on hävinenud, ainult peategelase tütar … no tema on keskkoolis ja seal on ka probleemid!

Aga siis, ootamatu tööreis Inglismaale ja seal kohatud mees … Peategelane kohtab uuesti kirge, ta on jälle ihaldusväärne naine oma ihadega. Kui ainult … mees ikka õige on.

“Nõjatun Markile lähemale ja teen selle sammu talle lihtsamaks. Ajan end kikivarvastele ning Mark kummardub samuti mu poole. Ta surub oma keele mulle nii sügavale kurku, et ma ei saa hingata. Tea, kas see on mingi saksa komme? Ei usu, et midagi nii jäledat võib siiski kõigi sakslaste arvele panna. Kaldun arvama, et see on üksnes Marki nägemus, kuidas naisi peaks suudlema.” (lk 90)

Ja siis püüab endine sõbranna ta kinni ja räägib. Mida küll peategelane kuuleb oma kalli abikaasa minevikust! Ja laps, see laps. Ja sõbranna ise. Ja kõige selle taustal ta oma tütar. Ja ära saadetud abikaasa. Ja inglasest kirg. Mis toimub? Ja ühel hetkel, tuleb kõrvaltänavalt …

Draamat on enamgi ja eks vahel vilksatab ka tagasihoidlik geisõber. Igal juhul, suvalisi kõrvaltegelasi siin pole, kõikidel on oma roll ja etteaste, et peategelase elu keerulisemaks teha, eks teistsuguse kirjanduse lugejana natuke ootaks rahulikumaid hetki või laiemat üldistust (kuid eks mõnel juhul on eneseabilikke nõuandeidki), aga ei, siin on enamvähem kogu aeg punn põhjas (muidugi, see pole võrreldav Milvi Lembe hooga). Ja eks keskklassi probleemid on veidi teistsugused kui töölisklassi omad - muidugi, hingelised kriisid on universiaalsed jne. 

“Septembrikuuõhtu õhk on meeldivalt jahe. Kuuma mehe käevangus, soe veluurjakk õlul, on mõnus jalutada.” (lk 162)

Keeleliselt on tekst pogem lihtsakoeline, aga see muidugi päästab lausevärdjatest ja ebanormaalsetest kujunditest. Eks vahel tekib küsimus, kas teksti võiks lugeda campi võtmes, aga seda nagu siiski välja ei vea.

Nüüdisajal on tundmatu autori puhul muidugi kahtlus, kas teksti tootmiseks on kasutatud tehispläusti, aga ma ei oska seda selle teose puhul kommenteerida. Nagu ikka, kirjastus Hea Tegu jätkab oma raamatute teksti esitamist Arial fondiga ja see kraabib silma.

“Ühesõnaga olen omadega puntras. Alles hiljuti oli mu elus kaks meest, kes mind ihaldasid ja vajasid, nüüd aga olen suutnud nad mõlemad endast eemale tõugata. Kui ma endaga päris aus olen, siis mu süda valutab nende mõlema pärast.” (lk 192)

Heneliis Notton - Tähed Agnesele (2025)

 

Kui Värske Rõhk võtab avaldada mõne debüütraamatu, siis eks see ole kvaliteetmärk. Nottoni proosa pole mingi jutukirjandus, vaid pigem tundmuste kaardistaja ning kaasamõtlemisele kutsuv (kuigi autor väidab (lk 20), et tema kontrollib seda, mida lugejal on võimalik saada raamatust?). Tekst on ühtaegu täis tsitaate narratiivide võimaluste ja kväärmõtte aladelt, aga samas ka nooruslikku tundlemist ja lapsepõlvemälestusi ja läheduse võimalusi (ma pole lugenud hiljuti debüüdipreemia võitnud Gregor Kulla teost, huvitav, on neil sarnasust?).

Ja muidugi kujundus ja illustratsioonid, selle mängulisus teeb sellest teosest vaat et kohvilauaraamatu, autorid hullavad siin mõnuga.

Eks siin mõni mõte võib panna kulme kergitama või muigama, aga kes oled sina (õigemini mina), et selle üle patroneerida. Aga ma ei saa tõesti aru, mis mõte on kollektiivsel kirjutamisel, pole nagu senini kohanud ühtki väljapaistvat tulemust kirjandusloost. Või see ühises ruumis lugemine - kuidas saab nii olla tekstiga interaktsioonis. Muidugi, autor on tegev etenduskunstides, see on vast suuremas osas kollektiivne loome (või noh, õnnestumine).

Igal juhul, maailm on valla, loomiseks saab taotleda kõiksugu projekte, nutiseadmesse saab talletada raamatukogu; ela ja sära.

müürileht

sirp

Maarja X - Varjundid (2026)

 

Eks siin kogus on mitmeid keerulisi teemasid, aga eelkõige torkab silma erootilisevõitu või siis lihalik kirg vastassooga suhtlemisel, selles on furoori ja enesehävitust ja jõudu. Kuid eks siin ole ka lapsepõlvest mitmeid teravaid sedastusi. Tunde järgi pakuks selle olevat noore inimese eneseväljendus, eks seda bravuuri ja otseütlemist siin ikka on.

Luuletusi ilmestava illustratsioonid noorest neiust erinevates olukordades, mis ehk märgatavalt õrnemad-haavatavamad kui tekstid ise.

Lihtne ja raske

Kohtuda on lihtne, kuid peret luua raske,

te ärge sellepärast sel mõttel minna laske.

Armuda on lihtne, kuid armastada raske,

te ärge sellepärast sel tundel minna laske.

Seksida on lihtne, kuid nautida on raske,

te ärge sellepärast veel kirel minna laske.

On lapsi teha lihtne, kuid kasvatada raske,

te ärge sellepärast neil hukka minna laske.

On surma minna lihtne, kuid elada on raske,

te ärge sellepärast end lihtsalt maha laske.

(lk 36)

 

Armastuse algoritm

Juba mitmeid tunde

Tinderis ma scroll’in,

vaatan parameetreid,

mõndasid ka trollin.

Armastuse algoritm

väikest lootust annab.

Mees kui automaadist,

mõnd võiks täitsa panna.

Kellel kodus loomad,

kes otsib elu lugu.

Kes kord mu juurde roomab,

saab teha lihtsalt sugu.

(lk 58)

Chantal Mennier - Fleurs de la Vie. Elu õied. 20 aastat õite ilu viljus luuleks (2025)

 

Luulevormi valatud emotsionaalsed read inimsuhete erinevatest staadiumitest ja neist tekkivatest hingepiinadest. Luuletused on esitatud mõneti ebatraditsioonilisel viisil, see iga rea suurtähega alustamine on minu jaoks harjumatu (mitte et mind muidu kuidagi häiriks punktatsiooni lõtv käsitlemine). Mingil moel tekkis peale lugemist pähe mõte, et selliseid tekste võiks kasutada mõni alternatiivsem muusikakoosluse omale laulusõnadeks. Aga kes teab.

Väga korralik kaanekujundus.

Tühjus (2019)

Kord oli kõik:

Soe keha, pehme kaisu,

Ning siis kustus kõik,

Kompleksi haisu,

Ussi salva mürgi,

Noore lolluse selga

Tappis soojuse lõõma.

(lk 19)

 

(2021) - Nimetu

Valusam noahoobist

Ignoreerimise külmus

Jääauruna tabab hinge,

Miks, miks, miks

Muudab uudishimu jääks

Külmemaks Antarktikast

Külmemaks Marsi ööst

Jaheduse tardus

Südame headuse külmutab

Alles vaid valus karje

Haavatud looma piin

Teadmatus tapab

Mitte noahoop lihases.

Haavatud naine psühhoosis

Sest valu tekitab kaose.

Nuge ei ole

Ainult ignoreerimise kirves.

(lk 46)

Tormi Ariva - Hanekanep (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Loolaidiga samaväärne tekst, seda võiks ehk koguni nimetada friigiulmeks - kuivõrd ⅔ tekstist käsitleb üsna puhtalt seda, kuidas leida ja tõlgendada botaanilist … väärteavet. Nimelt avastab peategelane äsja orvustunud Väino (no on alles nimevalik! Aga ei, tegu pole mingi onuheinoga) ühest eesti taimede määrajast taime, mida aga ei eksisteeri (huvitaval kombel toetub ta teabe tõestamisel ainult internetiotsingule - ta ei vaatagi mõnda teist sarnast paberkandjal määrajat). Ja neid võltstaimi oleks justkui veel, ning nende taimede sissekannetel oleks justkui mingi sõnum peidetud - kui vaid leiaks lahenduseks võtme.

Ja tõepoolest, enamus teksti oleks justkui botaaniline thriller, alles lõpuosas tuleb see antoloogia teema tugevalt sisse; ja ka siin on autoril varuks oma üllatus. Kui Loolaidi tekst näis mõneti ebatüüpiline, siis Ariva lugu ongi ebatüüpiline, see on friigiulme ja sellisena vägagi hea tekst.

Ainus, mis selle loo juures tõesti imestama pani - miks Väino ei kasutanud kontrollimiseks teisi määrajaid, mida pole digitaliseeritud vms; elukutselt õpetajagi?

Annikky Lamp - Pidu aja lõpus (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Igati stiilne lugu - ja eks raamatu kaaneillustratsiooniltki näha, et tegu õige glamuurse peoga (vaadake flamingot). Situatsioon on klišeelikust ajarännuloost mõneti erinev: ajarändurid (ehk siin Kõndijad) kasutatakse millegi muutmiseks (õnnestumine polevat küll 100%) - muuhulgas siis, pole inimest, pole probleemi. Ainult et antud juhul pole Kõndija just päriselt kindel, mida ta tegema peaks (ja eks ta neid pidusid ka juba küllaga näinud) …

Eks autor visandab ka seda, kuidas võiks laias laastus inimestega seotud muutused (sest mis on areng?) edasi liikuda ja eks see omamoodi masendav ole. Aga vähemalt sain nüüd pihta kogumiku kaanepildile, algselt pani see ikka päris kukalt kratsima. Hea debüüt.

A. Aurum - (m)ajahoidja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Kui antoloogia kolm esimest teksti (Kraft, Sempelson, Belials) olid päris löövad, siis nüüd teist lugu järjest jutt ajaparadokside teemal, ja see paneb ohkama.

Varjunimi ei ütle mulle midagi, teksti järgi võiks autoriks olla pigem nooremapoolne inimene, selline sõnamängude värk on kantud justkui nooruslikust uljusest. Kuidas see tekst õieti antoloogia teemaga kokku käib (mitte et see just eriliselt täpne oleks) … no selleks tuleks ehk lähemalt uurida kuupäevi, mis siis aegajalt tekstis esinevad - kuigi neist ei tohi tegelased rääkida! Tead küll, kelle juuresolekul. Või üleüldse.

Lydia Risberg - Imposter (Looming 6, 2026)

 

Lugu siis sellest, mis võib enamvähem kõiki vaevata, kes on ealiselt jõudnud keskea kanti - kas ma olen elus üldse midagi saavutanud, või siis lihtsalt jõudnud sellesse punkti, kus hetkel olen. Ja nii saame ülevaate jutustaja senisest elust ning kuidas ta nüüd kinos töötab ja filme näitab. Töö on nagu tore, aga … kes ma oleksin võinud olla?

Muidugi, kindlasti on selliseid inimesi, kel üldse pole selliseid küsimusi, kes lihtsalt elavadki või kes peavad tegelema ellujäämisega. Ja eks jutustajalgi on sisehääl, mida tuleb vaigistada, sest see on mõneti kriitiline jutustaja mõttelendude asjus. Ühesõnaga, heaoluühiskonn elu, sõbralikult kohtuvad mõttekäikudes Frodo ja Plath.

Andrus Seelik - Abi on olemas ja teisi muinasjutte (2026)

 

Otseselt ei saa seda pidada luuleks, pigem on see teraapiline eneseväljendus, kokkuvõte ühest ruineerivast suhtest - ses mõttes oleks see justkui üks taustalugu Triin Soometsa “Jäälind” raamatule. Aga luule … noh, tekst on küll esitatud traditsioonilises luulevormis, vahel on julgeid kujundeid ja kuskil lõppriimigi, aga see on üks katkine tekst. Muidugi, autori eesmärk võibki olla esitada seda võimalikult katkist maailma, mis illustreerib kogemust ühest muserdavast elust. Autor nimetab seda mitmel puhul ühiskondlikuks luuleks, aga õnneks pole siin mingit uhhuude või kremli ööbikute jura.

Ja noh, siin on vast päris lai valik teemasid, mis üht lähisuhet üha katkisemaks teevad - eelkõige mentaalne vägivald, aga eks leidub vihjeid ka füüsilisele väärkohtlemisele. Ning miks keegi lähikonnast ei sekkunud ja miks riigipoolne abi … on nagu on (sellest paistab olevat siis raamatu pealkiri).

Autor suutis kenasti petta, algul lugesin seda tõesti nö Andrese luulena ja imestasin, et mis vaadetega see mees õieti olla võiks. Aga ei, nagu selgub järelsõnast, on tegu varjunimega (autori järgi “pseudoandronüüm”). Sellist raamatut on raske hinnata, tegu pole õieti ilukirjandusega - soovi korral saab loomega lähemalt tutvuda Facebooki lehel.

[vastavalt autori soovile on tekstinäited eemaldatud]

Jana Šaškina - Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Lühike naljafantaasia ühest haldjamaailmast, mida tabab probleem: seal võtab võimust hallitus. Kuid tekst ise sellest hallitusest suurt ei kõnelegi (kuigi see on oluline - nagu selgub finaalist), kogu aur läheb maailma ja selle erinevate tegelaste tutvustamisele - aga kuivõrd tegu antoloogia lühima tekstiga, siis … palju just ei jõua ning iseenest on tegu sama probleemiga, mis  Soldatova teksti puhul: see on päris toores veel. Millest on muidugi mul fantaasiakirjanduse austajana igati kahju. Aga milline potentsiaal kirjutada kõigest  muust kui teksti käivitavast probleemist, sellest saaks ühe igati pika loba kokku luuletada (muidugi, huumori kirjutamine olevat see kõige hullem proovilepanek igale autorile).

Daniil Savosto - Paralleel-Jõesuu (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Eks siin tekstis ole nooruslikku energiat, mis ehk detaile alati paljuks ei pea, sest kirjutamisel lummab eriskummaline maailm. 

Lugu siis tehasetöölisena töötavast mehest, kes saab puhkuseks hea reisipakkumise Soome, kuhu siis asutab kolme sõbraga minema. Kuid Narva lennujaamas sõitu alustades tabab üht sõpra kummaline tunne ning järgmine hetk … avastatakse end lennuõnnetusejärgselt Narva-Jõesuust, mida üks sealne veidra välimusega vanamees tutvustab paralleelreaalsusena. Aga sealt on võimalik pääseda, või muidu …

Edasine tekst koosneks justkui episoodidest, mis peaks ühtaegu  kummastama kui nalja pakkuma, ent lõpuks jõutakse ikkagi sõlmeni (millest ma  enne midagi ei maininud). Eks mitmel puhul  tahaks rohkem mõista, miks just see juhtub või miks see tekstis on välja toodud, aga eks siis tuleb lugejal endal see enda jaoks mõistetavaks teha. Aga noh, eks  siin tundub olevat olemisrõõmu ja see on peamine.

Danna Solovjova - Tõde, mis murdis vaikuse (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Vahest ehk utoopia valda kuuluv tekst: ühel päeval selgub ülemaailmselt, et inimesed ei saa enam valetada; rääkija muutub tummaks kui püüab sulle jama ajada. Milline segadus, sellel ei paista olevat mingitki teaduslikku seletust. Nojah, võimud nõuavad teadlastelt valetamise võime taastamist - muidu pole võimalik riiki valitseda. Aga … teadlasedki ei mõista selle nähtuse olemust ega midagi. Kuidas edasi elada? Vastust teavad ehk noored.

Tekstis jäi minu meelest käsitlemata üks tahk: kuivõrd on säilinud siiski võime valesid mõelda, kas siis saaks neid ka tegelikult kirjalikult või visuaalselt väljendada? Kuivõrd jah, enamus kommunikatsioonist on justkui siirdunud visuaalset kasutava kogemisse.

Eks utoopia puhul on paratamatu teatav naiivsus ja positiivne programm; seda tasakaalustab tekstis väljendatud mõtted valetamise kui sellise olemuse üle, sest noh, on valed ja siis on veel valed - vahel on väike vale pigem positiivse mõjuga jne jne. Eks omamoodi huvitav seegi, millisena näeb autor praeguse maailmakorra toimimist, on pahad võimutegelased ja head teadlased jne.

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja - Verana (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Klassikaline õuduslugu, seda siis spiritualismi teemal. Kunagi suvitas Narva-Jõesuus see Jelena Blavatskaja, kes tegi seal muuhulgas suvitajatega seansse. Aga ühel seansil, mil kutsuti välja surnud poisi vaimu, selgus, et poisiga tuli kaasa midagi hullemat: Verana! Mõned päevad hiljem suri Blavatskaja.

Aga maja jäi! Kinnisvara ikkagi ja kui üks abielupaar selle 2020. aastal endale soetas, siis … mõne aja pärast hakkab seal juhtuma. Verana!

Tekst nagu polekski kirjutatud noorte poolt,  kuidagi väga tasakaalukalt ja mõistlikult komponeeritud (noh, 2020. aastal halvas küll elukorralduse üks haigus, aga küllap siis see Narva-Jõesuu igapäevaelu ei puudutanud). Eks seda teksti võiks pidada etnoõuduseks (ikkagi kohapärimus), aga jah, “etno” pole just päris täpne - kuivõrd ikkagi Blavatskaja ja temaga seonduv (mis on muidugi ise üks vaimne õudus).

Brigitta Davidjants: Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

Kuidas kirjutada mälestusteraamatut, mis ei oleks heietav, rahulik ja malbe? Esiteks on vaja mälestusi, mis ei oleks heietavad, rahulikud ja malbed. Teiseks ei tohi ise olla heietavat sorti inimene, kes rahulikult ja malbelt minevikule tagasi vaatab. Ja kolmandaks on hea mõte kirjutada mälestused üles juttudena, mitte ühe pika loona.

Raamat on energiline ja elus, vahepeal valus ja õudne - "see nägu kirstus - seda ei olnud enam" - vahepeal nii täpselt minu oma mälestustega haakuv, et natuke hirmus.
Mäletate, Tallinna vanalinn oli kunagi logu ja lagunev, aga samas meie enda oma, kodune, trepikojad lukust lahti ja läbi iga kümnenda maja mõni salakäik ühelt tänavalt teisele, kuigi ühtegi tänavat ei viinud? Mäletate?
Rasvapirukaid, šokolaadiservaga vahvleid, pildiga nätse?
Kuigi mina tundsid huvi nende vastu, kust sai pisikesi, kolme pildiga  Donaldi koomikseid.
Mälust tuli välja isegi teadmine, kuidas see näts maitses ja lõhnas.

Sedasorti raamat.

Kogu aeg tundsin samas rütmis. Jajah, Armeenia kogukond, ahaa, see armeenlaselt kunstnik, kelle ateljees käisime, kui kunstiajaloo tunniks oli vaja mingit näitusest kirjutada, oli ta isa hea tuttav ... Jah, Karu tänava ühikas, minagi olen seal kuukese elanud, ema oli õppejõud ja oli vaja. Jah, Mustamäe. Jah, trollid - RIP trollid! Ainult viimane lugu on kuidagi teistsugune. Võõras. Vat ilusa tädi Lilianaga pole mul mingit seost. 

Mälestusteraamatu asi on mälestusi äratada, eks? Nii õhuke raamat, aga ühest küljest täiega ärkasid ja teisest: huvitav oli jälgida autori kujunemislugu. Et missugusest tüdrukust sai eksi seltsis lahutuse ajal ohjeldamatult naerev noor naine ja siis "Olge ometi vait!" mõtlev ema, kes sisemise oige saatel ikkagi lahket juttu ajab. 

Igas loos antakse natuke isemoodi pilti, natuke teise nurga alt, oo, kui palju tahke on inimesel! Isegi nimed ei ole väga muudetud. No mis see Danieljants muud on kui Davidjantsi piiisut muudetud versioon?

Küllap lood ikka üsna päris elukogemustest räägivad. 

Sirp
Lugemissoovituse blog
Looming
Brixie blog
Lugemiselamused
Vikerkaar
Triinu raamatublogi
Postimees
Kirjakoi
Loteriis varem
Raamatukoi lugemislood
Sulepuru
Sepikoja sepitsused

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova - Punase Kolju rantšo (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Antoloogia esimene jutt, mil puudub igasugune side Eestiga ning jäljendab kenasti angloameerika ulme traditsiooni, seda siis koguni Metsiku Lääne võtmes.

Kuskil Texase kõrbe asulas on üks kõrts, kus kohtuvad erinevad kauboid ja tegelinskid.  Raha on alati juurde vaja, nii pakub üks pahelisem tegelane kahele pahelisemale tegelasele, et võiks minna hobuseid varastama Punase Kolju nimelisse rantšosse - seal küll olevat kuulujuttude järgi elavad surnud. Aga raha on vaja.

Tõepoolest, edasi läheb kõik allamäge ning röövitavate hobuste asemel kohtutakse …

Õudusena võetav seikluslik ja lihtne lugu. Kui antoloogiast loetud nelja jutu puhul mingeid järeldusi teha, siis need kaks juttu, kus vähem tegelasi ning nö mikrovaade sündmustele (Metsma, Krainova) on autorite poolt paremini hallatud, võrdluseks siis rohkemate sündmuste ja tegelastega tekstidele (Soldatova ja käesolev tekst), mis on hulga skemaatilisemad ja seeläbi hüplikumad. Muidugi, siin on kasvõi mahu küsimus, umbes kümne lehega ei jõua minna just sügavuti.

Jevgenia Krainova - Pääs tagasi (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Tekstis on hästi tabatud seda lootusetuse tunnet, kui oled kinni jäänud ajasilmusesse (mitte et keegi meist seda reaalselt teaks, eksole, aga eks igaüks lähtub oma hirmudest ja ootustest). Ja noh, olukorra teeb hullemaks see, et iga kord lõpeb see ajasilmuse kogemus surmaga - erinevatest õnnetustest eriti emotsionaalselt hullude tapmisteni. Hull värk. Ja see minimalistlik keelekasutus, eks seegi annab autori arvatavale eesmärgile kenasti vunki juurde.

Tõsi küll, loo lõpplahendus (ehk ajasilmuse hargnemine) jääb kuidagi pehmeks - või noh, eks seda võib võtta ka unenäona (mis muidugi olekski lihtsaim seletus). Igal juhul, päris hästi teostatud tekst.