Priit Pärn – Naljapildiaabits (1983)

Naljapildiaabits on õigupoolest heatujuaabits ja õnneks olen mõned aastad varem tähed selgeks õppinud, saab rohkem pilte vaadata. Pärna fantaasia on teadagi leidlik ja nii mõndagi pilti võiks olla võimalik plakatina soetada või nii (vihje-vihje). Nii ründab duššis tušš või hiired söövad lõksust loksu või juust saab auklikuks jne jne. Mõned pildid on tuttavad Tähekesest (“Hunt”, “Neljajalgne”, “Otsib”, “Päkapikud”, “Vihmavari”, “Üllatus”). Sellist raamatut tahaks küll endale osta.

Daniil Harms – Siil ja siisike (2012)

“NELJA JALAGA VARES
Elas kord vares, kellel oli neli jalga. Omavahel öeldes oli tal neid jalgu viis, kuid sellest ei tasu rääkida.
Ükskord ostis nelja jalaga vares endale kohvi ja mõtles: “Nojah, ostsin endale kohvi, aga mida sellega teha?”
Nagu kiuste, sörkis seepeale mööda rebane. Nägi varest ja hüüdis: “Hei, sina, vares!”
Vares aga hüüdis rebasele:
“Ise oled vares!”
Rebane aga hüüdis varesele:
“Aga sina, vares, oled siga!”
Seepeale puistas vares solvunult kohvi laiali. Rebane aga jooksis minema. Vares aga ronis puu otsast alla ja hakkas neljal, või õigemini viiel jalal oma vastiku kodu poole astuma.” (lk 12)

Kas nüüd on kogu Harmsi looming eesti keelde tõlgitud? Mitte et iga lugu või värss puhas kuld oleks, vahel on ikka näpust imetud hetki ka, nojah, lastevihkaja värk ehk luupainajalik Kozlov. Ega hästi ei kujuta, et siinseid muinasjutte mõnele neljaaastasele loeks. Aga kui peab, siis peab. Lisandväärtuseks on Pärna illustratsioonid. Kipa raamat.

“Bobrov kõndis mööda teed ja mõtiskles: miks supp, kui sinna liiva raputada, vastikuks muutub.
Äkki nägi ta, et teel istub väga väike tüdruk, hoiab peos ussikest ja nutab valjul häälel.
“Miks sa nutad?” küsis Bobrov väikeselt tüdrukult.
“Ma ei nuta, ma laulan,” ütles väike tüdruk.
“Miks sa siis sedasi laulad?” päris Bobrov.
“Et ussikesel oleks hea tuju,” sõnas tüdruk. “Aga minu nimi on Nataša.”
“Või nii?” imestas Bobrov.
“Nii jah,” ütles tüdruk. “Head aega.”
Tüdruk hüppas püsti, istus jalgrattale ja sõitis ära.
“Nii väike, aga juba sõidab jalgrattaga,” mõtles Bobrov.” (lk 27)

“PUŠKIN
On raske rääkida Puškinist neile, kes temast midagi ei tea. Puškin on suur luuletaja. Napoleon pole nii suur kui Puškin. Ja Bismarck on Puškiniga võrreldes tühi koht. Ja Aleksandrid, I, II ja III, on Puškiniga võrreldes lihtsalt könnid. Ja kõik inimesed on Puškiniga võrreldes könnid, ainult Gogoliga võrreldes on Puškin ise könn.
Niisiis, selle asemel, et kirjutada Puškinist, kirjutan ma parem Gogolist.
Kuid Gogol on niivõrd suur, et temast ei saa midagi kirjutada, nii et ma kirjutan ikkagi Puškinist.
Ent pärast Gogolit on Puškinist kuidagi solvav kirjutada. Ja Gogolist kirjutada ei saa. Seetõttu ei kirjuta ma mitte kellestki mitte midagi.” (lk 42)

Pärn ja Täheke

Priit Pärn – Tagurpidi (1980)

“Mida küll teha Antsuga?”

“Mina, tool, arvan, et ta peaks rohkem mind, tooli, eeskujuks võtma.” (lk 3)

“Ja kui te nüüd asjast õigesti aru saate, siis peate tahestahtmata järeldama, et ega Ants eriti rumal poiss polnudki. Kui te aga asjast aru ei saa, siis võite ka enda kohta ühe järelduse teha. Kui tahate.” (lk 10)

“Mina olengi lumivalguke – vana, paks ja kole...” (lk 19)

“Nüüd, kus midagi näha pole, tean ma, mis see on – see on vaatetorn! Tohutu sügav, ilma mingi väljavaateta – jah, see ta on!” (lk 25)

“Vajuski üle pea kaldasse. Nüüd on põhiline toimida aeglaselt ja järelemõtlematult.” (lk 31)

“Milline puhas õhk! Ja kuidas laulavad linnud!”

“Ning milline kõrvulukustav vaikus...”

“Kõik märgid näitavad, et oleme jõudnud tihedalt asustatud tööstusrajooni.” (lk 35)

Vapustav raamat, mida muud öelda? Pildid! Ja tuleb välja, et pilte võimalik netist vaadata.

päevaleht

Priit Pärn – Kas maakera on ümmargune? (1980)

Raamat soodustab laste hulkurlust – tahad veenduda, et kas maakera on ümmargune? Mine ja vaata järele, tee tiir maakerale! Äkki “satud paikadesse, kus kõik on uus ja seninägematu.”! Ja kohtad “teisi rändureid ning saad nendest kohtumistest uut indu oma teekonna jätkamiseks.”! Selgelt nõukogude režiimi vastane teos! Ja no muidugi, kui pärale jõuad, siis “täpselt samasse kohta, kus kord oled olnud, ei saagi tagasi jõuda.”! Nihilism! Dekadents! Minnalaskmismeeleolud!

Ent jah, Pärna illustratsioonid on vinged, kollaažid ja muu, mõned mäetipud meenutavad naiste esileküündivaid kehavorme. Aga poisil (ja hiljem mehel ja ätil) on kahtlustäratavalt hõre pea, huvitav, kas tal on mingi haigus kallal ning sellest selline maaniline rännukihk? Kahtlane.

Priit Pärn – Kilplased (1977)

Originaalraamat näeb ikka palju rõõmsam välja kui neti skännitud variant. Lehmalugu on kihvt, aga lõppeb na traagiliselt. Piipu tegev jänes on raamatu cooleim tegelane. Orjastatud rähnist on kahju. Hundid näevad välja kui muinasjuttude õudused. Need kilplasi seiravad pisilinnud on armsad. Hea fantaasialend ikka...
Eks see kilplaste töötegemine on pisut allegooria ka nõukogulikule rapsimisele.