Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“ (Mooses 2026)

 

Rõngu roimade sari vast erilist tutvustamist ei vaja, vähemalt selline tunne oli, et mina olengi see viimane, kes veel ühtegi osa lugenud ei ole. Päris palju on juhtunud kiidusõnu silma jääma ja ega mina siin vastu vaidlema ka ei hakka – kui on tahtmist ilusal suvepäeval veidikene kodumaise krimiga meelt lahutada, siis võib julgelt lugeda küll ning kui mingil põhjusel ajaloolised teemad või Rõngu kant hingelähedased juhtuvad olema, siis on vast juba suisa kohustuslik ette võtta.

Mul endal on ajalooliste romaanidega tihtipeale selline veider eelarvamuslik suhe, enamasti pigem ei taha kätte võtta igasugudest ajaloolistest suurkujudest kirjutatud asju, ei viitsigi siin täpsemalt järgi mõelda, et miks ja kas ka õigustatult, aga kindlasti on siin lisaks võimalikule tüütule dramatiseerimisele ka see aspekt, et enamasti on ju juba ette teada, mis selle tegelasega lõpuks sai ja ega enamasti lõpp just ülearu helge ei ole. Aga see ei puutu muidugi üldse siinsesse teemasse – seda, kas pastor Lenz on päriselt eksisteerinud pastori põhjal kirjutatud, ma isegi ei oska hetkel arvata, vast ikka, ja küllap esimeste osade juures on seda ka mainitud, no ja ehk mõisnikud ja mitmed muud tegelased ole ikka ka ajalooliste isikute põhjal –, sest suuremad ajaloosündmused ja tähtsamate isikute dramaatilised elusaatused jäävad taustale, fookuses on ikka pastorihärra olmeline toimetamine ja teadaoleva ajaloo ettemääratuse piires vabalt kulgevad ja lahenevad mõrvamüsteeriumid. Muidugi, eks niipalju rikub see reaalsusega kooskõlas olemine ära, et mõningate salapäraste substantside puhul ei teki küll vähimatki muret, et asi päris maailmamastaabis kuidagi ohtlikuks võiks kujuneda, aga teisalt jälle ongi ju tegemist õdusamat sorti krimiga – ka pastori isiku turvalises edasikestmises võib, vähemalt nii mulle tundub, südamerahus kindel olla. Mulle, muidugi sobib väga selline rahulik kulgemine, kus pastoril jagub aega nii aias õunu haugata kui õhtusöögi üle mõtteid mõlgutada ning tööasju ajada, sest ega mõrvade ja salaasjadega jahtimise eest keegi talle palka maksa, ikka jutlused ja ristimised ja matused ja pulmad ja maarahva harimine ja kiriku maade majandamine on see, mis leiva lauale toob.

Ühesõnaga, on aasta 1812 ja Euroopa elab parajasti Napoleoni sõdade rütmis. Siia too tegelane küll kunagi ei jõudnud, aga tegelikult on see Napoleoni hirmus elamise vaib ja ka imerelva leidmise küsimus just mõnusalt huvitavad. Esimene näiteks põhjustab täiesti ajalooliselt toiminud ja raamatu avanguks oleva Riia eeslinnade mahapõletamise, nii igaks juhuks veidi õudust ja hävingut, et kui Napoleon tuleb, siis poleks tal võimalik neid strateegiliselt ära kasutada. Samuti liigub nii selle sama põletamise kui ka muidu kaugemal käiva sõja tõttu ringi üksjagu koha ja koduta jäänud rahvast. Mõnes mõttes on see ju sarnane ka ajale, milles praegu elame – kusagil käib sõda ja igasugustel viisidel jõuavad selle kajad ja mõjutused ka sinna, kus otseselt lahinguid ei toimu. Igapäevaelu, kestab aga ükskõik milliste sündmuste taustal, sest kuidas muidu saakski. Õhustiku mõttes on mingite maailmapoliitikas õhus rippuvate pingete ja hirmude keskel elamine vahel põnevamgi kui suure ja otsese sõja saabumine.

Lisaks ajaloolisele täpsusele on mõnus ka ruumiline paikapidavus – kui millalgi Rõngu kanti sattuda, siis peaks ikka mõne neist raamatutest näppu võtma ja oma silmaga kõik mõisad ja kõrtsid ja muud leitavad paigad üles otsima. Ja kui kogu sari iga osaga veel järjest paremaks ka läheb, nagu kuuldused räägivad, siis järgmise osa ilmumisel silma peal hoida.

Lõpetuseks üks kirjeldus kaanepildil olevast Uderna postijaamast:

Kui magister Uderna jõudis, nägi ta kuuvalguses pikka palkidest maja, mis täitis nii kõrtsi kui ka postijaama ülesannet. Magister mäletas veel aega, kui postijaam oli olnud eraldi ehitis, aga see oli üha rohkem lääpa vajunud ja lõpuks anti käsk see sulgeda ja uus ehitada. Seniks soovitati postiülemal kolida kõrtsi, lubadusega, et ehitus ei võta kaua aega. Kuid nüüd oli alanud sõda, visitatsioonist oli möödas juba kolm aastat ja ehitusega ei paistnud enam keegi tegelevat ja oli kahtlane, kas üldse kunagi ka tegeletakse.

Postijaamale eraldatud majaosa ees toetus vastu lasipuud üks sinise kuuega postipoiss ja popsutas piipu. Magister tuli hobuse seljast maha ja küsis, et ega poiss talle piibu peale tuld raatsi anda, sest ta tuleraud on kaotsi läinud. Postipoiss arvas, et seda piskut ikka saab ja hetk hiljem lõi magistri piibus tubakas hõõguma ja ta tõmbas mõnuga pika mahvi.

„Ega te tea, kas vahetushobuseid on veel saada?“ küsis ta.

„Ei ole,“ vastas postipoiss. „Täna on siin aina üks lakkamatu voorimine käinud ja just videvikutunni aegu, nati enne teid, tuli keski saadik, kes lehvitas lubatähte ja võttis viimased ja kõige vähem ära aetud setukad endaga kaasa. Nüüd läheb vähemasti koiduni, aga võib-olla ka kauem, sest üks kõrgest soost preili on hobuseid juba pikka aega oodanud ja küllap talle antakse nad ennemp.“

„Oli ka kena preili?“

„Ei tea, ei näind nii lähedalt. Tõlla järgi paistis mõne suure saksa tütar või naine. Üks hästi söödetud teener oli tal kah ühes. Muide, ega hea härra raatsi mulle ühe piibutäie jagu oma hästi lõhnavat tubakat anda?“

„Seda piskut ikka,“ pomises magister ja ulatas tubakakoti postipoisile. (lk 21-22)

Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane (Jutustused II, 1953)

 

Seekord on siis vaatluse all kadakasaksluse teema. Nimelt on Ursula nimeline tütarlaps saanud abieluettepaneku. Et tegu eestkostetava (kuigi just täiskasvanuks saanud) neiuga, koguneb perekonnanõukogu. Nad leiavad, et tõepoolest, noored armastavad teineteist, pealegi on noormees austatud arst, mis kaasavaratu neiu puhul on igati hea. Aga on üks probleem.

Sest mehe nimeks on Aadu Rebane. Milline matslik nimi! Kohe üldse ei sobi. Nõukogule tuleb pähe, et abieluga ollakse nõus vaid siis, kui noormees muudaks oma nime. Pika vaidlemise peale leitakse sobiv nimi (Adolf Fuchs!), millega võiks siis edaspidi lugupeetavam olla. Või muidu … nad loobuvad suhtlemast tulevase abielupaariga. Otsuse edastamine usaldatakse Ursula vanatüdrukust üleskasvatajale. Neiu … pole sellest just vaimustunud.

Eks muidugi edasise loo käigus selgub, kes need auväärsed baltisakslased päritolult tegelikult on (üllatus-üllatus). Ja noh, eks muidugi tehakse seniajani inimeste nimedega kõiksugu jõhkrusi; kadakasakslus on osa rahvuslikust seisundist.

Eduard Vilde - Uus toaneitsi (Jutustused II, 1953)

 

Puhas jant, mille teeb ehk erilisemaks see toimumiskoht - omaaegne kuurort Narva-Jõesuus - ning et noored armunud on eri rahvusest: eestlasest tudeng ja venelannast ohvitseritütar. Tõsi, ka tudeng elab Peterburis (omaaegne suuruselt teine eestlastest rahvaarvuga linn), seega - õige piiritagune jant.

Lugu siis sellest, õnnelik noormees laseb rannavetel end kanda kuni ühel hetkel avastab, et kohalik rand on õhtusse jõudnud ning suplejate asemel patseerivad seal jalutajad. Kuid oh häda, tudeng on roninud vette ihualasti ning rannaliivale naastes avastab, et on kaotanud riietuskabiini võtme kui ka üldse mälestuse sellest, kus see õieti asub. Mistõttu ta asub jalutajate meelehärmiks kabiini otsima. Sünnib suur tüli, mille tagajärjel õnnestub küll rannast põgeneda … ja riiete otsingul tungib ühte majja. Taga hullemaks, saadaval on vaid naisteriided.

Ja siis see jant jätkub, sest majas pesitseb just see perekond, kelle tütrega see tudeng oli eile tantsinud ning oma südame kaotanud. Aga noh, kunagi oli siis selline kuum koht nagu Narva-Jõesuu.

Eduard Vilde - Muhulaste imelikud elamused Tartu juubeli-laulupeol (Jutustused II, 1953)

 

Kogumiku seniloetud lugudest vast kõige seikluslikum ja ka kriminaalsem tekst, igal juhul pole siin puhtalt nali ja pilge; loo ühe peategelase Siimu teod on mitmel puhul enamat kui moraalne hukkamõist väärt.

Et siis on üks muhulasest elukunstnik Siim, kes peale mitmeid aastaid kaotsis olekut on naasnud kodusaarele, kus saab ta sepaks. Kuid hing ihkab enamat: rikkaks saada, seda siis abielu kaasabil. Päästjaks võiks osutuda perenaine Kai, kes jääbki kiiresti mehe võrku, ent siis jääb leseks üks kaunis Liisu, kel on veel parem pärandus. Siim siis katsub õnne Liisu juures, ning tõepoolest, naine pole sugugi ükskõikne. 

Kuid Tartus tuleb juubelilaulupidu (ikkagi 1894 juba!), kuhu siis Siim tahab Liisut viia, aga oh õnnetust, see Kai kleebib niisamuti kaasa. Mees leiutab nüüd mandrile sõidul kõiksugu plaane, kuidas Tartusse minnes ühest naisest eemale hoida ja teisele külje alla pugeda, kuid mehe kõrtsilembus segab soovitu täitumist - Tallinnas pummeldamise järel püüab rahatu Siim piletita Tartu rongis pärale jõuda, kuid konduktorid pole just papist poisid ning kui Raasikul ta rongist maha tõstetakse, päästab hädast Liisu rahakott. Mis aga jääbki kogu täiega Siimu kätte ning edasise rongisõidu ning Tartu jaama rahvasummas ei suuda nad uuesti kohtuda. Mistõttu siis Liisu on nüüd hoopis rahata, samal ajal kui Siim hakkab kõrtsis aega veetma kahtlaste sellidega.

Samal ajal läheneb Tartule Kai, kelle Siim juba Haapsalus maha raputas, ning kelle süda on täis kahtlusi mehe ausate plaanide asjus - ja Tartus ei oodatagi teda nii, nagu Siim talle varem ette maalis. Pealegi leiab ta mehe õige kahtlase naise seltsis …

Vilde loob sellest Siimust õige ebameeldiva tegelase, sellise paraja tolvanpõmmpea, kes küll saab valusalt tüssata linna petistelt. Kuid … samas karistus nii Liisu kui Kai petmise eest (niisamuti Liisu raha raiskamine) on küll mõneti lahja. Kolmest peategelasest on nii Siim kui Kai üpris ebameeldivad, neile vastukaaluks on siis Liisu ja tema ehmatused kokkupuudetest ebaõiglase maailmaga (aga tasuks on …).

Eduard Vilde - Kuub kahasse. Uinak tõllas (Jutustused II, 1953)

 

Kaks pigem anekdoodi kanti lugu noortest meestest. “Kuub kahasse” on lugu (muidugi kirjanduslike huvidega) ajakirjanikust, kes püüab muljet avaldada oma võimalikule pruudile ja eriti ta emale, aga kogemata kombel röövib seetõttu ühelt mehelt kuue …

“Uinak tõllas”: noor abielumees on tuttavate poolt täis joodetud ja seetõttu ei julge koju minna, ning heidab seeasemel hoovil seisvasse tõlda magama. See aga läheb õhtust taksoteenust osutama ning seetõttu satub purjus magaja õige piinlikku segadusse.

Mõlemad tekstid on tõesti lihtsakoelised ja tunduvad olevat puhtalt tükitöö ajaleheruumi täitmiseks. Eks muidugi on mõlemas loos tähtsal kohal ämmad, va põrgulised, kes hoiavad moraalilippu kõrgel. Kui vaid noorsugu neid järgiks.

Eduard Vilde - Suguvend Johannes (Jutustused II, 1953)

 

Et siis Vilde üsna terav pilge tolleaegse literatuuritsemise ja ka Juhan Liivi asjus (mõneti meenub Kitzbergi “Rahvuslik”). Nii on siin vaatluse all Johannes Käbi käekäik kodutalust Tartu ajalehetoimetusse. Käbi … on eriline oma enesehinnangu poolest ja eks see muidugi tekitab probleeme ümbritsevaga, kes ei suuda mõista luuletaja leegitsemist. Kuniks siis Käbi suudab end sisse suruda ajalehetoimetusse, kus ta järkjärgult tuntust kogub. Kuid luuleks on muidugi tarvis ka armuvalu …

Võib kujutleda, et omal ajal võis kaasaegsete jaoks olla Juhan Liiv õige tüütu nähtus - eks need luuletused on takkajärgi kena lugeda, aga igapäevaselt sellist vaimselt ebastabiilse (või kvaasistabiilne? alternatiivstabiilne?) isiku talumine võib olla päris tüütu. Eeva Park on Vilde ja Liivi kokkupuutest kirjutanud näidendi (aga selle sisu enam ei mäleta). Linnaelu võis tollal maainimestele ikka paista parajalt parasiitlik.

“Uus ajastik algas nüüd Johannes Käbile. Ihu ja hingega heitis mees paberi peale ja tindi sisse. Ta tundis eneses nüüd jõudu olevat suureks kuulsaks kirjanikuks saada. Seks osutusid kõik tingimused soodsaiks: ajalehed olid trükkinud mitmed laulukesed tema sulest, millest järgnes, et tal talent ei puudunud; ta nägi end inimestest võõriti mõistetud, pilatud, millest järgnes, et ta vaimusuuruses ja “omapärasuses” kõiki ületas, seega vastu läks suurele tulevikule; ja lõpuks - tal oli õnnetu armastus südames: see oli võie ta vaimu ajuratastele, see äratas mõtteid ja tundeid. –” (lk 160-161)

Eduard Vilde - Kuida unenäod täide lähevad (Jutustused II, 1953)

 

Näide 19. sajandi lõpu Eesti uhhuutamisest ehk lugu ühest naisest, kes näeb muudkui unes endeid kosilastest. Naabervalla ennustajamoor muudkui kiidab takka, arbudes naisele kosilasi - kui Truuta talle ikka neid asju toob, mis ennustajamutile tarvis. Vähema eest … saab vähema kosilase või üldse mitte.

Ka vend Peetrile on tarvis kosilast Truutale - siis saaks ta viimaks talu täieõiguslikuks omanikuks, seda siis vastavalt kadunud isa testamendile. Ühel päeval naaseb jälle Truuta ennustaja juurest ja kuulutab, et talle tuleb rätsep kosja. Kuid … nojah, nagu ikka. Läheb mitu kuud mööda, ei midagi. Kuni ühel talveõhtul on ukse taga kolm meest, kes otsivad midagi …

Tekst on iseenesest üsna ülevõllihuumor, Truuta ja Peeter on paar parajad mitte just kõige teravamate pliiatsitena. Ja no muidugi see kosjakombestik, mida talulised võtavad õige … loominguliselt. Igal juhul, õige jabur tekst, seda võiks lavastada või lühifilmi teha või midagi.

“Kes lugejaist oskab välja arvutada, kui palju on 32 korda 365, see saab täpilt teada, kui mitu halli päeva Kramsu Truuta siin prügises ilmas juba neitsina on elanud. Lugeja leab selle arve järgi ühtlasi nime, mis Truuta vanadusele on omane ja millega teda valla kosjaealised noormehed tavaliselt ka kutsusid.” (lk 123)

Eduard Vilde - Kosilane Rakverest (Jutustused II, 1953)

 

“Ja nõnda siis reisis meie lugupeetud sõber Tuts nelipühi laupäeval selle kilukuulsa linna poole naimingu alal õnne katsuma.” (lk 89)

Päris pöörane väikekodanlik kelmilugu mehest, kes läheb otsima endale Tallinnast rikast pruuti, aga ei suuda ahvatlustele vastu seista ning kihlub kibekiiresti kolme varaliselt kindlustatud naisega. Sest noh, alati on järgmine tutvus parem kui eelmine ning suures tuhinas ei katkesta Aadam Tuts eelmisi kihlusi.

Nagu selgub, on kõik need naised tegelikult omavahel sõbrannad, ja nüüd tuleb midagi välja mõelda, kuidas see alatu kosilane oma pattude eest maksma panna.

“Enesest mõistagi, et meie kolm õnnetut pruuti, esimesest suuremast vihatuhinast toibudes, üksteisele lähemalt ära jutustasid, kuidas keegi Aadam Tutsu tundma õppinud ja tema mõrsjaks saanud. Sellest osutus siis, et Rakvere isand oli kahe nädala jooksul kolme ausa Tallinna daamiga kihlusi pidanud. Nõnda võib teha ainult nurjatu petis, kellel nõu ei olegi naist võtta, või isik, kes mõtleb endale haaremit asutada. Needsinased kolm daami aga olid polügaamia veendunud vastased …” (lk 102)

Vildele vast sobibki enam selline väikekodanlik trall kui üks külahõnguline koomusk (nojah, erandiks on muidugi “Vigased pruudid”). Eks need naljatused tolle aja mõistes keskealiste naiste on tänapäevaks igati iganenud, aga samas sellisena ikkagi naljakad (vabandust).

Eduard Vilde - Pill pinu taga, toru toa taga (Jutustused II, 1953)

 

Jõulujutt ämmaga tülitsemise ainetel - tüli läheb sedavõrd tuliseks, et jõululaupäeval kihutab ämm oma kaupmehenaisest tütre endaga kaasa ja kodust minema. Sest kumbki tülipool ei ole nõus järele andma, ja noh, abielus pead sa oma ema sõna kuulama. Kaupmees pole aga täiesti südametu ega armastusest abikaasa vastu vaba, seega mehkeldab ta end küüdipoisiks, kes peaks ämma ja naise sugulaste juurde viima. Postipoisiks maskeerunud kaupmees plaanib niimoodi inkognito naisi jõuluõhtu tuisus vaevata, et ämm tahaks koju tagasi pöörduda, kuid üks ootamatu õnnetus rikub kaupmehe selle plaani.

Jutt on ilmunud jõulude puhul ja eks siis lõppe mesimagusalt nagu vaja. Vilde õrnalt puudutab siin kadakasaksluse teemat, eks ämm ole siin üks nurjatu olend, kellele võib kõik maailma patud kaela ajada. Nojah, muidu selline lihtne lugu.

Eduard Vilde - Vigased pruudid (Jutustused II, 1953)

 

Eesti üks parimaid telekomöödiaid on üldjoontes üsna tekstitruu, vaid kahe väikse erinevusega - kui telefilmis magavad Mulgimaa parimad pojad toas, siis tekstis tegelikult lakas (mistõttu siis tontidega ehmatamise järel tekkis see jant peremehe hobusega). Kui telefilmis on tõeliste armastajate kokkupanek lahendatud õige pidulikult, siis tekstis on see vähe argisem ning välja jääb finaal, milles selgub, et peremees polnud hiljem kuuldes Mulgimaa meestega tõeliselt juhtunust sugugi naljatujus, aga mis teha, abielud juba sõlmitud.

Eks võib mõelda, et teksti naljakus põhineb eelkõige unustamatu telefilmi tõttu, samas muidugi see tütarde ja Mulgimaa sugulaste (kui järele mõelda, siis ikka häirivalt lähedased sugulased) esmakohtumine ning ullikeste näitemäng on ikka parajalt lõbustav. Hiljem läheb situatsioonikoomika rohkem seikluseks või jandiks, ehk kui sulane organiseerib kollitamist ja hobusevargust.

Algselt ilmunud Vilde ülemeeliku pealkirjaga raamatus “Kõtistamise kõrred” (1888). Nojah, ega muidugi Mulgimaa pole see kõige napakam Eestimaa koht, see au kuulub minu silmis ikka …

Theodora Goss - Pug (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Goss on kahtlemata üks mu lemmikuid lühiproosa kirjutajate hulgast, aga sellele tekstile ma ei saanud küll õieti pihta. Et siis oma kuulsa suguvõsa viimane võsu on pidevate lähisugulaste abielude põhjustatud vereliini nõtruse tõttu õige hädise tervisega, kuid ema sooviks siiski pärilusliini jätkumist. Tervise tõttu ei saa neiu lossi ja selle pargi piiridest väljuda, küll käivad nende lossi imetlemas erinevad turistid.

Ühel päeval ilmub lossiparki koer, kelle eest hakkab neiu salaja hoolitsema. Mõne aja pärast juhatab see koer nö ukseni, mis viib neiu kuhugi lähiminevikku või lähitulevikku (Inglismaa piires; oh, Napoleon saab siiski Waterloos tappa!) ning nii avastab neiu mõned inimesed, kes samuti saavad ajas ja ruumis liikuda. Nende ühiseks jooneks on, et nad on kõik õnnetud. Aga mis siis see veel, mis see ajaukse kaudu rändamine õieti on?

Lugejana ma ei saa pihta, mida Goss õieti ajab. Nagu ikka, siis keskkonna on ta kenasti välja kirjutanud ja eks see ajastu kahtlemata istub talle. Kuid on see fantaasia- või ulmekirjandus, kah ei oska täpsemalt öelda. Ajas rändamine justkui viitaks ulmele, samas see jääb kõik häguseks, mis võiks tagasi vedada Gossile harjumuspärasema fantaasiakirjanduse valda.

August Kitzberg - Püve Peetri “riukad” (Külajutud, 1971)

 

Üks ilus jutt sellest, kuidas lesest talupidaja oma kolm tütart tanu alla sai - hoolimata sellest, et talu oli mõisale võlgu ja sellest johtuvalt polnud kaasavaraks raha anda. Aga Püve Peeter mõtles välja viisi, kuidas talupidamine kolme väimehe abil uuesti rea peale saada ja veel koguni kasumitki teenima. Muidugi, selleks oli vaja ka mitmete asjaolude kokkulangemist ja väheke väimeeste väänamist. Aga mis peamine - keegi ei jäänud vanatüdrukuks! (Siin raamatus on see üks suur-suur probleem.)

Eks see tekst olegi selline humoorikas ja elujaatav edulugu - raske on seda süüdistada realismis. Imaginaarne Mulgimaa, kus elatakse kui Kungla rahvas muistsel a’al, tõsi küll, 19. sajandi tsaaririigi tingimustes. Kitzberg trallitab siin kasvõi tegelasnimedega, nii on kolm tütart nii kenaste Tiina, Miina ja Liina (õigemini küll Leenu, aga seda ei kasutanud keegi). Ja need kosilased ning kuidas äri ja abielu lepinguks kokku seatakse. Tõepoolest, vähe utoopiline lugu ühe küla ülesehitusest, aga vast võis see omal ajal tuua lugejatele kenasid unistusi paremast elujärjest (ikka väga erinev visioon võrreldes Särgava-Petersoniga).

“Vaieldakse sagedasti selle üle, missuguse vanuseaastani naisterahvas nooreks jääb, või selgemini ütelda, mitmenda eluaastaga noor neiu rahva suus vanatüdrukuks muutub. Kusagil ei teata selle kohta kindlat ajamõõtu. Noh, Mulgimaal on see mõõt olemas. Kui tütarlaps esimesel, teisel, ka veel kolmandal aastal peale leeriaega ei ole mehele saanud, loetakse teda vanatüdrukuks. Möödaminnes olgu öeldud, et vanapoisid selle vastu Mulgimaal seda kauemini noored seisavad. Mulgimaa kliima on juba seesugune, mis meesterahva värske hoiab, ehk võõras keeles ütelda, “konserveerib”. Kusagil ei leita nii palju vanapoisse kui Mulgimaal, aga vanad ei ole nad keegi.” (lk 205)

August Kitzberg - “Rahvuslik” (Külajutud, 1971)

 

Vähe humoorikas jutt tollastest nö trendiinimestest - antud juhul siis noormeestest ja neidudest, kelle suurem energia kulus kõiksugu rahvuslikel tantsupidudel käimisele ja erinevatele hilpudele kui et igapäevasele töötegemisele.

Nii on üks linalakk Mall, kellega peategelane on mitmel puhul kokku puutunud: neiu on teda ikka külla kutsunud, näiteks viimasel korral on pakkunud, et nende juures saab praetud parti mekkida. Ühel pühapäeval tuli peategelasele küll kaks Tartu üliõpilast ning igavuse peletamiseks otsustavadki Malle poole külla kõmpida - lubatud parti sööma.

Mall … seda ei oodanud, ega ta emagi, kes peab nüüd kibekiiresti maja koristama, et külalised saaks tuppa kutsuda. Nagu külalised tähendavad, elab rahvuslik neiu üsna … ligadi-logadi ja ega ta vassimisedki märkamata jää. Ja part, kus on küll part …

Selline lühike satiiriline pala lõbusa noorsoo asjus, seda keset venestusaega. Eks tasakaalustamiseks võinuks tungida ka mõne rahvusliku noormehe eraellu, oleks vast vähe ausam olnud.

August Kitzberg - Kelmikülas (Külajutud, 1971)

 

Puhtalt traagiline lugu lombakast Luisest, kes töötab Kelmikülas õmblejana ja kellelt üks kingsepast seikleja raha välja pettis, lubades naisega abielluda. Luise lootis, Luise armus, Luiset ootas elu Tartus, aga ta peigmees kadus koos Luise säästudega. Ja lombakas Luise jäi ikka üksi oma Kelmiküla üürituppa, vaadates töö kõrvalt aknast, kuidas teised abielluvad ja lapsed ning tema on ikka üksi, ikka oma tühjas toas, teistele õmblemas ja õmblemas - ning naabrinaised arvavad, küll tal on ikka nii kerge elu!

Huvitav, kas Viljandis oli tõesti Kelmiküla? Tekstis mainitakse Viiratsi kanti, ehk siis sealpoolses linna otsas? Igal juhul, huvitav linnaelu pildike. Ja Luise, oh Luise.

“Kingsepp oli Luise käe oma pihku võtnud - pea teise käe najale toetades kuulatas Luise muiul suuga ja tuksuva südamega.

“Et sul teine jalg lühem, mis sest siis on? Ega me ju kahekesi tantsida taha. - Terves Tartus ei ole ühelgi nii magusat näokest, ja mis armas, usin laps sa oled! Minu isa hoovi peal seisab vana kastanipuu, tema alla võid sa suvel istuda ja õmmelda ja talvel toas pottahju kõrval. Noh, ja mis pruugin mina siis palju ilma mööda ümber joosta. Mulle on ka kõige armsam, kui kodus võin olla. Ja kodustes talitustes - vaata, Luise, laps, sa oled viksim oma karguga kui kümme teist tervete jalgadega. Sellest ei ole viga, - kui sul muid põhjusi selle vastu ei ole ja sa mulle veidike hea oled, ma arvan, siis teeme asja läbi. Mis sa arvad?”

Kui ta läks, nimetas ta Luiset oma “väikeseks pruudiks”, oma “armsamaks” ja sõrmes oli temal Luise isa laulatusesõrmus; selle oli Luise värisevate kätega kummutist temale toonud, sõna suust ta ju uina õnne pärast muidugi ei saanud. Luise jaatas ainult peaga, kui teine ütles: “Rahvas ei pruugi sellest ju veel teada, mu laps.”” (lk 157)

August Kitzberg - Rätsep Õhk ja tema õnneloos (Külajutud, 1971)

 

Tragikoomiline ja didaktiline lugu tublist rätsepast, kes otsib oma elus kohta ning avastab, et süllekukkunud raha ei tee kuidagi õnnelikumaks.

Rätsep Õhk on omal viisil austatud mees - tööd teeb ta korralikult, rahvas peab temast lugu, viskab nalja ja mängib pilli. Aga kindlat elukohta pole, rändab kostilisena Mulgimaal ja võtab tellimusi vastu. Ja siis on see rikka talumehe tütar, kes on nii kaunis … aga tavalise käsitöölisena pole rätsep Õhul võimalustki, et talumees teda oma väimeheks kaaluks. Vaja on talu.

Samal ajal puhkeb Mulgimaal loosihullus: tsaaririigi mingi nälgiva piirkonna toetamiseks on korraldatud suur loos, kus peavõiduks on 10000 rubla. Mulgid muidugi arvavad, et see on lihtsalt sülle kukkuv õnn ja ostavad hulgi pileteid kokku; viimaks õnnestub rätsep Õhulgi endale üks pilet välja kaubelda - ja sarnaselt teistele kaasmaalastele on temagi kindel, et just tema võidabki.

Ja tõepoolest, nii juhtub. Kuid oh õnnetust, Õhk pole finantsotsustes just kõige taibukam või ratsionaalsem. Vahendaja pakub, et 1% vahendustasu eest toimetab ta raha Peterburist kohale. Õhk pakub vastu, et kui ta saaks samal päeval raha kätte, pakuks ta 20% võidusummast. Vahendaja … kiirustab seepeale notari juurde seda lepinguks kinnitama, ning kui Õhk saabki mõne tunni pärast rahapataka kätte, avastab ta õudusega, et tervelt 2000 rubla on ta andnud vahendajale. Aga leping on leping.

Õhk sõidab rahahunnikuga tagasi külla, oma kostipakkuja juurde, vähemalt on tal niipalju oidu, et enamuse laseb vallamajja seifi lukku panna. Seejärel saabuvad erinevad abipalujad (või saadetakse talle kirju) või siis talumeestel on oma kosjaplaanid. Läbi häda peab Õhk vastu, otsides samas võimalust endale talu osta. Viimaks õnnestubki ühe võlgades joodikuga  kokkulepe teha ja seda notari juures kinnitada. Kuid oh häda …

Nagu öeldud, tragikoomiline lugu. Kitzberg ikka keerutab nalja ja puha, aga tegemist pole siiski puhta satiiriga, kõigist torgetest hoolimata on Õhk omamoodi sümpaatne tegelane - lihtsalt vähe kogemata Mulgimaa karmides ärioludes. Eks see tekst on oma aja toode, aga tänapäevalgi oleks õpetusiva aktuaalne. Erinevalt eelnevatest selle kogumiku tekstidest pole siin taustal teoorjuse taaka; mingi osa mulkidest on rikastunud linakasvatuse buumiga, enam pole nii mõisade lükata või tõmmata.

August Kitzberg - Murest murtud (Külajutud, 1971)

 

Tekst algselt ilmunud 1884. aastal ja eks see üks vanamoodne jutt ole, mille lugemine pole sugugi soovituslik.

Mulgimaal, Läti alade lähedal, olnud üks rikas Koti talu, kus vanaperemees Ott juhtis elamist ning valmistas ette poega Peetrit talu ülevõtmiseks. Peeter oli üks tark ja viks noormees, hulga korralikum kui teised omaealised, luges ajalehti, omas raamatuid ning vanaperemehe imestuseks koguni istutas lilli taluõuele.

Mõisas, mis siinseid alasid valitses, töötas teenijana tore Mari. Peeter käis mõisast ajalehti toomas, sai tagauksest tulles ikka Mariga kokku ja hakkasid rääkima ning koguni armusid. Armusid nii, et Peeter tahtis võtta Mari naiseks. Ott aga … ei tahtnud mingi mõisa rikutud ja kaasavarata tüdrukut oma poja kaasaks ja tulevaseks taluperenaiseks; ta käskis pojal selline jama lõpetada. 

Veel hullem, kohalik latatara nägi salaja pealt armunute kohtumist ja tema versioon juhtunust jõudis koguni mõisnikuni, kes seepeale käskis Maril asjad kokku panna ning järgmisel hommikul lasta end Tartumaale tagasi küüditada. Õnnetud armunud kohtusid veel viimast korda; Peeter anus, et Mari ootaks teda, küll ta ületab ühel või teisel viisil isa vastuseisu.

Aga vana Ott ei tagane ning Peeter muutub kurvaks ja eraklikuks, ei miski teda rõõmusta, ei miski paku huvi, istub vaid oma kambris ja mõtleb Marile. Ja Peetri peas läheb üha hämaramaks.

“Jutukirjutaja on viimast järku sellepärast nii laialisemalt maalinud, et lugejal võimalik oleks näha, kuidas armastuse rikkumine ja südamemurdmine targa meele ja mõistuse inimesel ära rikuvad ja vaimu nõdraks teevad.” (lk 23)

Kitzberg kirjutab selles suhtes huvitavalt, et kui laiemas plaanis läheb eestlaste elujärg üha paremaks (talud kasvavad ja mõisa mõjuvõim väheneb), siis Koti taluga juhtuv on ikka päris õnnetu lugu. Ja mis sai Tartumaale tagasi saadetud Marist? Rohkem temast ei kuule kui et Peeter ja Mari püüdsid teineteisele kirju saata, kuid vanaperemees Oti palvel korjas mõisnik need kirjad ära. Üldiselt ei saa öelda, et Kitzberg hiilgaks siin psühholoogilise realismiga; eks mingil moel oleks võimalik paralleele tõmmata Juhan Liivi “Varjuga”, mis ilmus küll kümme aastat hiljem ehk 1894 (ehk siis Liiv võinuks olla tuttav Kitzbergi kurblooga?).

Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus (2024)

 

Siin raamatus on nüüd kaks teemat, mida ma üldiselt väldin - baltisaksa kultuur ja mälestused. Kuid niimoodi väikse vihikuna lugemiseks, miks mitte. Ja tegelikult on see huvitav pilguheit ühe tolleaegse kooli toimimisse.

Tegu siis Saksamaalt Võru poistekooli õpetama tulnud mehe mälestustega sellest Krümmeri koolist ja inimestest ja oludest, seda alates 1835. aastast. Eks võib veidike imestada, miks sellises kohas on küllaltki elitaarne erakool, aga küllap just niisugune eraldatus ilmaelu suurematest pahedest aitaski õpilaste üle kontrolli hoida (ka autor ise võinuks valida sünnimaal kirikuõpetaja ameti kuskil kolkas, aga soovis siiski Vene riiki õpetama tulla). Sest noh, kirjelduse järgi olidki õpilased pea 24/7 mingil moel järelvalve all, üks õpetaja saatis neid enamvähem terve päeva (mis algas juba hommikul kell 6).

Omamoodi huvitav on jälgida seda, milline on koolirahva ja maarahva suhe. Autor seda õieti ei mainigi - talumehed küll pakuvad küüti ja neid kohtab tänavatel (oluline on seegi, et kui talumehed teevad talvetee üle Tamula järve, saab seal viimaks õpilastega uisutamas käia - senikaua kuni talumehed talvetee kasutamise lõpetavad). Mainitakse pagareid ja poodnikke, aga mis rahvusest need olla võisid, pole öeldud. Õpetajad ja õpilased käivad ka väljasõitudel (Munamäe, Rogosi, ka Petseri ja Otepää), kuid sealgi on peatumiskohad mõisades ja kõrtsides. Autori kirjeldusest jääbki mulje, et kool eksisteerib täiesti omaette selles linnaruumis - nad küll käivad igapäevaselt jalutamas Võrus ja selle lähiümbruses, aga sellega justkui kõik piirdub.

Alles koolimälestuste viimastel lehekülgedel (tõlgitud on üks osa Eisenschmidti mälestustest) selgub korraga, et Kümmeril on probleeme linnajuhtidega ning autoril on sõbraks muuhulgas Kreutzwald, järelsõnast selgub, et millalgi oli õpetaja ka abiellunud ja isaks saanud - aga autor ise ei maini sellist elukorralduse muutust sõnagagi. Et siis jah, mälestused on rangelt kooliga seotud ja tegelikult mingit laiemat pilti tolleaegsest Võrust ei saa.

Autor jagab ka mitmeid tarkusi, kuidas õpetajate ja õpilaste suhtlust parandada - mitmed mõtted on ajatult üldinimlikud, mitmed mõtted on muidugi oma ajastu peegeldused.

Igal juhul, omal moel päris huvitav lugemine.

“Järgmisel päeval, 21. oktoobril, nägin Võru linna esimest korda, ja võib vaid aimata, millise ootusega. Kahjuks oli päev sombune ja sadas lörtsi ning seetõttu on mõistetav, et Võru ei jätnud ei kaugelt ega lähedalt esinduslikku muljet. Loomulikult on mulje palju soodsam, kui näha sillerdavate ümbritsetud linna päikeselisel suvepäeval ja ta näib, nagu üks poiss kunagi ütles, vähke täis kausina, millel petersell ümberringi.

Oli hiline pärastlõuna, kui ma selle vastiku lörtsise ilmaga Võrru jõudsin, läbikülmunud, aga terve. Ei saa öelda, et elu Võru tänavatel oleks mind hämmastanud; oli vaikne, väga vaikne. Üksikul turuplatsil hävitasid kolm melanhoolset hane viimaseid riismeid platsi looduslikust kattest.” (lk 9)

Fjodor Dostojevski „Märkmeid surnud majast“, Postimees kirjastus (2021), tlk Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel

Autobiograafilisele ainesele tuginev leidkäsikirja vormis jutustus elust Siberi vanglas 19. sajandi keskpaiku. Pikk traditsioon neil Siberi vangilaagritel ja Siberisse saatmisel üldisemalt, aga kuhu neid ebasoovitavaid isikuid ikka saata, kui mitte kuhugi pealinnast kaugele ja mis siis võiks olla veel mugavamaks tagasopiks ja kolikambriks kui mitte Siber oma maavarade, viljakate muldade ja kõvade pakastega. Kummalisel kombel tundub 19. sajandi vangla inimlikum paik kui sada aastat hilisemad Nõukogude vangilaagrid, mitte, et ma tegelikult seda laagrikirjandust nii hirmus palju lugenud oleks, kuid „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ oli kahtlemata kaugel meelakkumisest. Teisalt, muidugi on kasvõi juba raamatu pealkirigi kaugel vähimastki helgusest ja küllap veeretab Dostojevski juttu lihtsalt kuidagi teistmoodi, vaadeldes inimtüüpe ning -suhteid ja kirjeldades vanglasisest majandust, koos kõikvõimalike asjade meisterdamise ja kõikvõimalike asjade salaja sissetoomisega. On ju veelka see veel aeg, kus mängib rolli seisusevahe, nagu ta korduvalt ja korduvalt rõhutab. Alates lihtrahvast vangidega kamraadistumise võimatusest ning lõpetades täiesti iseeneslikult ja vabatahtlikult tekkiva teenimisega, kus justkui asjade loomulikku korda jälgides tekib nii tasu eest eri ülesandeid täitev „ihuteener“ kui ka hetked, mil mingite toimingute juures toimub täiesti ootamatute inimeste poolt täiesti ootamatu abistamine või siis etenduskunstides eksperdiks tunnistamine. Viimaks võib lisada seda, et kuigi seaduse silmis on kõik juba nagu võrdsed, siis isiklik kokkupuude ihunuhtlusega on aadlikule ikkagi märksa haruldasem kui lihtrahvale.

Ning kõige taustal keeb lõputu kapsasupp kroonutoidul olijatele, küpseb vangla leib, mis olla maitsevgi ning raha eest saab lasta turult tuua rõngassaiu, teed, liha – ühesõnaga omal toidul olla, pühade ajal linnarahva annetatud hea-parem aga jagatakse kõigi vahel võrdselt suure iseenesestmõistetavusega. Küllap siit tuleb ka see suurema inimlikkuse tunne, sest tegemist on ikkagi rohkem tavalise vanglaga, lihtsalt koos ajastule kohase ihunuhtluse ja ahelatega ning olgugi kroonusupp lahja, siis meeletut nälgimist ja leivakoorukese peitmist ei kirjeldata, selle asemel on hoopis kannatlikud rahakogumised, et siis paar päeva kõik see kõrist alla kallata, valvuritega saavutatud kokkulepped, mis võimaldavad soovijail mõnikord harva slummi lõbuasutusigi külastada jne. Kuid tingimuste elatavus on ikkagi suhteline, mis inimesel muud üle jääb kui harjuda millega tahes, mida muuta ei anna – lakkamatult kõlisevad ahelad, millest ei päästa raske haiguski, ainult surm või vabanemine aitavad siin, saunaski käiakse ahelais ja riietumine on suisa uus kunst, mis ära õppida; lokkab kohutav räpasus (see saunaskäik ei ole just väga sage sündmus) ja riiete lappimine ja kulumine ja lõputud kirburünnakud ning hospidalivoodite lutikad – rääkimata noist haiglamantlitest, mida iialgi ei pesta ja mis on läbi imbunud kõikvõimalikest kehavedelikest ja mädast, kaetud rögakroobaga ning ihusoojuse ja niiskuse toimel eriliselt jõledat lehka eritavad, ning haiglapalati imetabaselt jõledast haisubuketist, mis saavutab kulminatsiooni öö varjus, mil palatisse öise lukustuse ajaks kõigi edasilükkamata hädade tarbeks üks ämber tuuakse… Ja sellest hoolimata käiakse aeg-ajalt ilma tõsise hädatagi haiglas sunnitööst ja barakkide kärast puhkamas ning pikutamas.

Tegelikult on nende vanglaraamatutega selline kummaline asi, et istud siin oma mugavas maailmas, uksed aknad valla ja loed vabatahtlikult ning suure huviga, kuidas keegi elab kuskil räpases ja piiratud olus ning kirjeldab söögiaegu ja ning seda kuidas kuu tähtsündmus on kolm sitikat, kes trellide tagant nädalaste vahedega mööda jalutama juhtuvad jms. Aga mis teha, midagi köitvat on sellistes tehislikes ja minimalistlikes paralleeluniversumites, kus nii paljud iseenesest mõistetavad asjad omandavad uue väärtuse. See on natuke nagu selle leivakoorukesega Rootsi muinasjuttude raamatus, mis alati hirmsasti isu peale ajas, kui karjuspoiss seda terve päeva eineks näris. Selles mõttes on laagriraamatud sarnased Robinsoni tüüpi raamatute või erakluse või askeesiga – maailma napimaks ja lihtsamaks muutumine; igasuguste selliste vahetute asjade nagu söömine, või riided (raamatutest rääkimata) muutumine keskseks, kõikvõimalike tavaelus prügina kõrvale heidetavate asjade väärtuspotentsiaali avaldumine. Kasvõi juba tavaline igapäevane prügikott sisaldab üksjagu asju, mis üksikul saarel hinnas oleksid! Ja raamatutest ei maksa muidugi rääkidagi – ainus lubatud raamat on peategelasel piibel ja seegi pannakse pihta…

Dostojevski ise viibis Siberi vanglas 4 aastat, millele järgnes 6 aastat kohustuslikku sõjaväeteenistust eksiilis. Eks ikka sobimatute vaadete pärast see kõik. „Märkmeid surnud majast“ on aga esitatud kui lugu Aleksandr Gorjantšikovi nimelise aadlimehe kohtamisest ning oleks justkui kokku pandud tolle asjade seast leitud mälestustest, peaasjalikult kirjeldus vanglaelu esimesest aastaringist, koos üldisemate tähelepanekute ja olude kirjeldustega, sest kõiki vangistusaastaid kirjeldada muutuks asjatult üksluiseks. Raamatu lõpus on aga rida kommentaare, mis valgustavad ühe või teise tegelase prototüüpi ning ühe või teise asja põhinemist Dostojevski kogemustel. Arvata võib, et 4 aastat elu ahelais ei möödu jälge jätmata ei autorile ega tema teostele – „Kuritöö ja karistus“ nt on kirjutatud pärast seda. Vikipeediast sain veel teada, et Dostojevski läbielamised ei piirdunud mitte ainult vanglakaristusega, vaid tegelikult oli vangla veel see leebem variant võrreldes surmanuhtlusega, millest talle armu anti.

Inimese hingeelu ja selle arengut on raske mõõta mingi antud taseme järgi. Hariduski ei ole sel puhul mõõdupuuks. Mina olen esimesena valmis tunnistama, et ma olen kohanud kõige harimatumas, kõige madalamas keskkonnas nende kannatajate seas vägagi peene hingelise arengu nähtusi. Vanglas tuli sedagi ette, et sa tundsid mõnd inimest juba mitu aastat ja mõtlesid temast, et ta on elajas, aga mitte inimene, ning põlgasid teda. Ent äkki tuleb juhuslikult mingi palang, kus ta hing tahtmatult nähtavaks saab, ja siis alles näed tema rikkust, tundeküllust, südamesuurust, näed nii selget oma ja võõra kannatuse mõistmist, et sul avanevad silmad ning esimesel pilgul ei taha sa hästi seda uskudagi, mida sa nägid ja kuulsid. Kuid juhtub ka vastupidist: haridus elab teinekord kenasti koos säärase barbaarsusega, säärase küünilisusega, et sul hakkab vastik, ja ole sa kui tahes hea või eelarvamusteta, sa ei leia oma südames ei vabandust ega õigustust. (lk 283)

Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ (2021)

Üks hea kerge õhtulugemine enam kui sajandi eest aset leidnud ümbermaailmareisimuljete näol. 72 päeva ümbermaailmareisiks võiks tänapäeval tähendada ju üsna põhjalikku ja ohtrat ringiuitamist kõikvõimalikes maailma paigus, vaheepisoodidena mõned lennureisid jmt, Nellie Bly aga veedab lõviosa oma reisist otse loomulikult erinevate aurikute pardal ookeane ületades.

Eriliselt mõnus selle lugemise juures ongi muidugi just see ajaline distants – tagasivaates mõnevõrra romantilisena tunduvad pikad laevareisid vahepeatustega sadamas (võib muidugi arvata, et teise klassi piletiga toimuks see ehk vähem romantilistes tingimustes), rongikupeedes luku taga istumine, möödanikku vajunud olustikud, ja otse loomulikult toonased ühiskondlikud normid. Ihuüksi pikk reis ette võtta on toona ühe daami jaoks veel üsna erandlik samm ja kirjeldusist aimdub ka natuke seda üldist konteksti – nimelt pole asi lihtsalt sündsuse või õpitud abituse küsimus, vaid üldisemalt suhtumise ja infrastruktuuriga seotud. Nellie vastus küsimusele, et kuidas siis nüüd naisterahvas niimoodi ilma saatjata saab? ei sisalda mitte mühatust, et miks siis ei peaks saama, vaid pigem optimismi, et küllap ta juba endale sõpru ja seltskondlike normide kohaselt abivalmeid meesterahvaid leiab, kes üksi reisivat daami mitte hooleta ei jäta, ja tõepoolest - reisival härrasrahval ja teistelgi džentelmenidel on seltskondlikku jõudeaega piisavalt, et etiketi kohaselt daamide heaolu ja meelelahutuse eest seista.

Ka kõikvõimaliku tänapäevase poliitkorrektsuse või postkolonialismi valguses on näha üht-teist omaaegsest vaimsusest ning normidest, alustades kergelt tujuka ning elegantselt hüpliku huviga suhtumisse kõigesse kohalikku, sh matuserongkäik, kui lõbustusse, või ekskursioonid hukkamispaika koos detailsete piinamisviiside kirjeldustega ja pidalitõbiste külla Kantonis, mille soovi korral näha saamine on elementaarne (tõsi, ega igasse templisse ta sisse ei saa, kui keeldud räpasel põrandal jalgu lahti võtmast või tahad naistele keelatud kohta),  lõpetades meelelahutuslike põikamistega teise klassi reisijate juurde, et nende muusikalistest etteastetest osa saada. Autori hääl ja kirjeldused on tänu tarmukusele, optimismile ja detailsetele tähelepanekutele siiski pigem sümpaatsed, eks tänapäeva lugejale ehk pisut jahmatavalt julmad või snooblikud hetked on lihtsalt heaks meeldetuletuseks, et ka minevikuromantikal on oma varjupooled.

Mina lugesin muidugi erilise huviga vahepeatust Yokohamas. Tundub, et kui kirjeldatakse Jaapani naisi, siis vist tegelikult küll põhiliselt geišasid, sest kui palju ta nende tavaliste tütarlastega siis ikka kokku puutus; värvikas ja meeldejääv on ka surnupõletamise kirjeldus, mis ei ole küll tema enese nähtud vaid tuttavalt kuuldud loo ümberjutustus. Ning juba siis näib olevat üldine kõneaine see, kuidas sealmaal kiirelt ja nutikalt lääne tehnoloogiaid üle võetakse, mis, nagu ka kohalike puhtusearmastus, pälvib kirjutaja heakskiidu. Samas ei hoidu ta loomulikult tagasiteel Jaapanlasest reisija koomiliste maneeride üle nalja heitmast. Ja eks see oligi toonaste läänes käivate Jaapanlaste jaoks üks valukoht – kirjanik Natsume Sōsekigi kirjeldab oma Londonis viibimise ajal oma ränka võõras olemise kogemust, alates aasiapärastest näojoontest, mis 20. sajandi alguse Londonis kahtlemata hoopis teistsugust tähelepanu või siis eiramist pälvisid kui tänapäeval, ja lõpetades esteetikatunnetuse ja kultuurikihtide nihkesolekuga.

Aurikutest veel, et nendel reisimine oli kahtlemata terve omaette maailm. Siinkohal saab muidugi kirjelduse esimese klassi reisija vaatevinklist, kus ülimat nördimust põhjustab vilets toit ja laevapersonali viisakusetus, äramärkimist pälvivad kõikvõimalik kajutite paiknemise, umbse õhu ja muu taolisega seotud ebameeldivused, loomulikult ka merehaigus. Ning ääretult oluline esimese klassi reisija jaoks on soetada endale isiklik lamamistool ja lasta see laevale toimetada, et oleks võimalik selles igati seltskondlikult sobivalt jõude olla. Jah, pole ju autorist, kui fenomenaalsest ajakirjanikust ja hiljem ka töösturist ja leiutajast põhjust uskuda, et tegemist poleks usina tööinimesega, kuid sellegipoolest hõngub kuidagi sellist ehtsat ülemklassilikku vaimsust, mis briti ajastudraamasid meenutab, kus kõikvõimalikud väikesed ebamugavused, menüüpeensused, ümberriietumised ja tuuletõmbused palju kära ja kõneainet pakuvad, nõnda veendunult kirjeldab Bly ühe hotelli tugitoolide mugavust ning nende käetugede laiuse ja lauani jääva vahemaa ideaalset pikkust, mis võimaldab kõige pingutusevabamas jõude oleskelus viibides ääretu mugavusega ajuti laualt mõnd viinamarja suhu noppida.

Lõpetuseks ei saa kahtlemata mööda külaskäigust Jules Verne’i juurde, mis toimub küll üsna reisi alguses ja on omal moel ka suisa naeruväärselt põgus, sest ei oska Verne’id inglise keelt ega Bly prantsuse keelt ja aegagi kohtumiseks on väga napilt, ent seegi hüpe aja ja ruumi taha tolle kuulsa prantslase majakesse, elutuppa ja töökabinetti on otse loomulikult elevusttekitav maiuspala. Isegi kui ma siinse ümbermaailmareisi inspiratsiooniks olevat raamatut „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ lugenudki ei ole (arvestades Verne’i viljakust, siis ehk on see andestatav).

Ahjaa, ning reis kõigest ühe sumadaniga (millele lõpupoole lisandub küll siiski paar kimpsu kompsu ja elus ahv) ning üheainsa kleidiga on igati sümpaatne. Nellie Bly võitleks ka kindlasti funktsionaalsete taskute külluse eest naisterõivastel!

Kui me laevale tagasi sõitma hakkasime, oli laht väga tormine. Hiiglasuured lained pillutasid vihaselt meie väikest paati, nõnda et mu saatja põskede puna hääbus ja ta kummardus ükskõiksel ilmel üle paadiparda. Tahes-tahtmata kõrvutasin merd koketse naisega, nii ükskõikne ja hoolimatu oli see tunnete vastu, mida ta inimese rinnas tekitab. Hulljulge hüppega maandusime laeva trapil, sest söepargase õõtsumine aitas suurendada ummiklainet, mis ähvardas meid neelata. Vaevalt olime tekile jõudnud, kui anti pargasele käsk eemalduda; kui see oli tehtud, hiivas laev ankru ja asus teele. Peaaegu otsekohe tekkis pardal tohutu ärevus. Umbes viiskümmend räbalais tõmmut meest tormas pööraselt tekil ringi, avastades, et sel ajal, kui nad trümmis söekotte sättisid, oli nende pargas koos kaaslastega ära sõitnud ja lähenes kiiresti kaldale. Sellele järgnes kohutav vada, kätemurdmine, juustekatkumine ja eemalduvale pargasele järele hõikumine – kõik asjata. Algas tõus, ja see oli väga tugev tõus, ning pargasel olijate jõupingutustest hoolimata kanti seda ühtesoodu maa poole.

Kapten leevendas kulide hirme lubadusega, et nad viiakse ära lootsilaevaga. Me kõik kogunesime vaatepilti kaema ja see oli naljakas! Kuna puksiir oli laeva külge seotud, üritati mehi alguses käiku aeglustamata pardalt maha saada, aga pärast seda, kui üks mees oli ohtlikult sukeldumise ja supluse osaliseks saanud ja meri ähvardas puksiiri enda alla matta, oli laev sunnitud käiku aeglustama. Mõned kulid libistasid end trossi mööda alla, kaaslased haarasid neist kinni ning tõmbasid märjad ja hirmu pärast näost valged mehikesed puksiirile. Teised läksid alla mööda redelit, millelt oli lootsipaadini viis jalga. Need, kes olid juba pardal, haarasid rippuva mehe paljastest jalgadest kinni, samal ajal kui too meeleheitlikult redeli külge klammerdus, kartes, et haare lõdveneb, ja laskis lahti alles siis, kui laevaohvitserid ähvardasid ta maha lükata. (lk 87-88)

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)