Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu IV (2012)

Friedell Marsi kanalitest ja asustusest:

“Kuid seegi tõlgendus kannatab ikka veel liiga tugeva antropomorfismi all; see ei suuda vastu võtta otsust, et Marsi elanikel ei ole meiega vähimatki sarnasust ei kehaehituse, -materjali ega meeleelundite poolest ning seepärast on neil täiesti teistsugused eluvajadused ja täiesti teistsugused tööriistad nende vajaduste rahuldamiseks. Võib-olla kontsipeerivad nad maailma elektromagnetiliste aistingute kaudu; võib-olla toituvad nad valgusest; võib-olla koosnevad nad gaasist. Paljude uurijate oletus, et Marss on asustamata, sest seal on õhk hõredam ja vett napimalt kui meil, tuleneb häbiväärsest provintslikust perspektiivist. Marsi kanalite mõttest ei saa me arvatavasti kunagi aru; kuid nende olemasolu on täiesti kaheldamatu – Percival Lowell on neid isegi pildistanud.” (lk 69)

Aatomienergiast ja selle ühiskondlikust mõjust:

““Aatomisisese” energia vabastamine tooks enesestmõistetavalt tagajärjena kaasa kõikide maiste vahekordade pöörde. Seevastu võivad vaid väga naiivsed isikud uskuda, et see tähendaks ka sotsiaalse küsimuse lahendamist. Et “normaalinimene”, kes kahtlemata normaalne ei ole, kuid valitseb meie majanduselu, sünnib ja sureb mõtlematu lurjusena, siis võib arvata, et sellelaadsed tehnikasaavutused viiksid – täiesti samamoodi nagu senised – üksnes üldise saamahimu ja ebaõigluse uutele vormidele. Kujutletagu, et kahesaja aasta eest oleks keegi ennustanud, millisel määral on inimkonnal korda läinud magnetilist energiat, elektrienergiat, päikeseenergiat, mis on talletatud kivisöes, ja vee-energiat, mis on talletatud veejõus, kasutatavaks teha – mäherdusi täiesti enesestmõistetavaid järeldusi paradiislike sotsiaalsete olude kohta oleksid sellest teinud filantroobid! Selle asemel on kõik palju halvemaks läinud, ja Euroopa jaguneb kapitalistlikeks riikideks, kus enamik inimesi on kerjused, ja sovetlikeks riikideks, kus kõik on kerjused. Ei, “aatomi aktiviseerimise” läbi muutuksid ülemkihid üksnes veelgi ahnemaks ja alamkihid veelgi vaesemaks, niisiis mõlemad veelgi näljasemaks ja sõjad veelgi elajalikumaks. Sotsiaalse küsimuse lahendamiseks on vaja moraalset emanatsiooni, kiirguse tekitamist ja aatomituuma purustamist.” (lk 97-98)

Kui sind kutsub diplomaadikutse:

“Valega ei saa eales saavutada midagi püsivalt väärtuslikku. Vale on eimiski, on alati üksnes mingisuguse tegelikkuse negatsioon; kuidas võiks võimalik olla eimiski ja eituse peale püstitada midagi mingilgi määral kindlat? Iga vale on otsatu nürimeelsus: mõttetu katse saavutada eesmärki printsipiaalselt kõlbmatute vahenditega. Ja küllap peaasjalikult sellest tulenebki see, et eriti meelsasti trügivad diplomaadikarjääri suunas vaimselt alaväärtuslikud isikud. Elu, mis kätkeb endas lakkamatut puru silma ajamist, saladustes tuhnimist, ebaausaid ja kahemõttelisi vahekordi kõikide inimeste ja asjade suhtes, suudetakse püsivalt taluda ainult siis, kui ollakse lootusetult nutikas lollpea.” (lk 217)

Raamatu popimad nimed registri järgi: Bismarck, Goethe, Ibsen, Kant, Nietzsche, Schiller, Shakespeare, Shaw ja Wagner.

Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu 3 (2004)

Friedell esineb järjekindlalt kui kõiketeadja pea igas valdkonnas (esimeses raamatus oli muidugi pikk sissejuhatus, kus rõhutati kui subjektiivne tema nägemus ikkagi on), vahel mõjub see lihtsalt humoorikalt. Kolmas raamat tundubki ehk hinnangutes kõige subjektiivsem (või suisa rabedam), vast autori vähese distantsi tõttu ainesega. Friedelli kultuurilugu on kui Lääne- ja Kesk-Euroopa kultuurilugu – Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa; vähemal määral Itaalia ja Austria (mõneti on hämmastav tajuda, kui palju on Austria pildilt kadunud peale I maailmasõda), muud riigid jäävad igati marginaalseks. Koolis pähetambitud idanaabri 19. sajandi kõrgkultuur jääb pea täielikult Friedelli pilgu alt välja, ainus, kes tunnustust leiab, on Dostojevski; teised (Puškin, Lermontov, Gogol, Turgenev, Tolstoi) mainitakse ühel korral möödaminnes; Venemaa jõuab vähegi Euroopa kaardile seoses Napoleoniga jändamisega, enne oli lihtsalt poolmetsik kolgas.

Igal juhul, maaliline lugemiskogemus, soojalt soovitatav.

“Vastupidiselt hilisemale ajale oli keskmine kodanlik naine tollal tööga enamasti rohkem rakkes kui mees, ent seevastu ei tundnud naine peaaegu üldse huvi vaimsete asjade vastu, sellal kui mees, kelle käsutuses oli palju vaba aega, võis kõikides haridusküsimustes palju innukamalt osaleda kui tänapäeval. Ja sellele lisandus veel relatiivne puudus lõbustustest ja meelelahutustest, samuti iga liiki lärmist, millest on täidetud kogu meie tänane elu kuni puhketundideni välja: polnud hiiglaslikke ajalehti ega massimiitinguid, tunni tagant korduvaid telefonikutsungeid, polnud telegraafi-, telefoni- ja raadiouudiseid, mis meie elu tükkideks lõikavad. Mõtisklemist ja fantaseerimist, abstraktset, sissepoole pööratud tegevust soodustas tolleaegsel inimesel kogu tema eluvorm just nii, nagu eluvorm seda tal tänapäeval takistab.” (lk 41-42)

“Tollal algas ka silindri maailmavalitsus. Missugust õudust see groteskne peakate algul esile kutsus, seda näitab notiits ajalehes “Times” aastast 1796: “John Hetherington viidi eile jämeda huligaanitsemise ja tänavarahutuse põhjustamise pärast lordmeeri ette. Tehti kindlaks, et Hetherington oli ilmunud linnatänavale, peas kübar, mida ta nimetas siidkübaraks, kõrge läikiv toru, mis on kohane kartlike inimeste hirmutamiseks. Tõepoolest teatasidki mõned politseinikud, et paljud naised olid seda nähes minestanud, lapsed olid karjuma pistnud ja üks neist selle rahvasumma sees, kes oli kokku kogunenud, oli maha paisatud ja oma parema käsivarre murdnud.”” (lk 82)

“Juba värsimõõdu valimisel ei läinud Grillparzeril päris hästi, sest algul võttis ta Calderonilt üle väga kergesti rakendatava, kuid saksa keeles ka väga kergesti banaalselt ja koomiliselt mõjuva trohheuse; veel rohkem vedas tal viltu tiitlitega: “Häda sellele, kes valetab” võiks olla pealkirjaks mõnele Blumenthali lustmängule, “Oma isanda truu teener tiitliks Sacher-Masochi romaanile, “Kuningas Ottokari õnn ja ots” sobiks mõne rändtrupi tükile, ja nii naeruväärset pealkirja nagu kandis näidend “Mere ja armastuse lained”, tohiks ainult harva ära trükkida. Kuid just draamateose puhul pole pealkirja küsimus sugugi kõrvalise tähtsusega ja väline: see märgusõna annab väga ilmekalt teada kogu teose vaimu.” (lk 150)

Darvinism kui näide inglaslikkusest:
“Selline kujutlusviis teeb loodusest asutuse, kus kõik toimub inglaslikult: esiteks vabakaubanduslikult, kus konkurents otsustab, teiseks korrektselt, sest ainult see, kes on kõige vähem šokeeriv, kõige sobivam, elab üle, kolmandaks liberaalselt, sest valitseb “progress” ja uuendused on alati ühtlasi ka parandused, neljandaks aga samaaegselt konservatiivselt, sest võitlus progressi pärast toimub “orgaaniliselt” - aeglaste üleminekute ja majoriteedi võitude kaudu. Inglaslik on ka kunstliku aretamise ühele pulgale asetamine loodusliku valikuga, koloniaalkujutelm, mis kontsipeerib maakera kui suurt loomafarmi ja köögiviljarajatist, ja võimetus mõtelda, et minevik erineb täielikult olevikust: kõik peab “nii sarnane” olema nagu täna toimunu, vähemalt nendesamade ümberkujundavate jõudude kasutamisega sarnane; /-/” (lk 307)

esimene ja teine raamat

Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu 2 (2003)

“Iga natsiooni suhtumine “reaalsusesse” on üldse väga erinev. Prantslane käitub selle puhul nagu kirglik armastaja, kes aga oma sõgestuses on väga kergesti tüssatav; sakslane kohtleb seda nagu läbinisti aus, kuid mõnevõrra igav ning pedantne kihlatu; ja inglane mängib selle suhtes brutaalset abielumeest, majatüranni. Naudinguhimuline prantslane tahab ainult meeldivat, ükstapuha kas see on tõde või vale, ausameelne sakslane tahab iga hinna eest tõde, olgu see siis meeldiv või ebameeldiv, ja praktiline inglane dekreteerib, et meeldiv on tõde ja ebameeldiv on vale.” (lk 50)

Jätkub mõnusalt nauditav lugemine, isikupärane kultuurilugu – see on ehk midagi sarnast sellele kui igati tark ja usaldusväärne professor unustab oma asjalikkuse ja tähtsuse ning jutustab inimlikult, nii nagu asja tuum selgelt öeldes temale on. Ja muidugi see kerge klatš, mis teksti läbib; särtsuv (või säutsuv?) kollasus. Friedell on inimlik, ta ei hiilga just poliitilise korrektsusega, nagu näiteks see isalik vaade naistele:

“[James II] poleemika seisnes selles, et kui talle esitati vastuväide, siis kordas ta seda väidet veel kord oma sõnadega ja uskus nüüd, et ta on debatis võitjaks tulnud. Samuti tegi ka tema tütar, hilisem kuninganna Anna, ja lord Marlborough ütles, et see on tollel isalt päritud. Kuna ta aga oli naine, siis pole siinkohal küll tarvis just pärilikku viga seletuseks tuua.” (lk 131-132)

Esimese raamatu hiliskeskaegsed ja renessansi inimesed olid kui tänapäeva inimeste paralleelliik ja seetõttu põnevamad (tänu Friedelli esitusele muidugi) oma mõttemaailmalt kui teise raamatu ilueedid ja tunglejad. Mõni noor tudeng, kes vaevleb Kanti käes, võiks ehk lugeda lk 349-366, kus Friedell püüab selgitada ta filosoofia tuuma, ehk on abiks (kui pädev see on, ei oska öelda). Klassitsismi puhul saab hoopis tõsise ülevaate antiik-Kreeka tegelikust meelelaadist ja eluolust (lk 378-410). Tõlget on huvitav jälgida, vahel kasutatakse sõnu, mida nagu polegi seni kirjasõnas kohanud – kas need on siis tõeliselt erialased või hoopis tänapäevasemas eesti keeles arhaismid, ei tea, aga aimatavus on põnev ikkagi (kummalgi raamatul eri tõlkijad, ehk toimetaja on ühtlustanud).

Igatahes, veel üks friedellilik tarkusetera:
“Kogu [Voltaire'i] elu põhipaatoseks oli üldse leegitsev õiglustunne, tuline, hävitav, peaaegu joobnustav viha igat liiki avaliku omavoli, rumaluse, õeluse, erapoolikuse vastu. Kui maailm tänapäeval koosneb ainult veel kahe viiendiku ulatuses lurjustest ja kolme kaheksandiku ulatuses idiootidest, siis on see nõnda suuresti just tänu Voltaire'ile.” (lk 228) – huvitav, kas see 77,5% määr kehtib ka 21. sajandil?

esimene raamat ja kolmas raamat

Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu 1 (2003)

“Sest kahjuks ilmneb, et inimene on parandamatult arvustav olend. Ta pole mitte üksnes sunnitud kasutama teatud “üldisi” mõõdupuid, mis nagu halvad tollipulgad iga ühiskondliku muutuse puhul pikenevad või lühenevad, vaid peale selle tunneb ta endas tungi kõiki fakte, mis tema vaatepiirile ilmuvad, interpreteerida, ilustada, laimata, lühidalt – võltsida ja valeks ajada omaenda individuaalse otsustuse abil, tundes end sealjuures siiski olevat vastupandamatu sunduse vabandatavas olukorras. /-/ Tõepoolest, isegi tänapäeval ei ole veel olemas ühtainukestki ajalooteost, mis oleks vajalikus mõttes objektiivne. Ent kui kord peaks mõni surelik leidma endas jõudu kirjutada midagi nii erapooletut, siis oleks seda fakti ikka veel väga raske konstateerida, sest sinna juurde peaks kuuluma keegi teine surelik, kes leiaks endas jõudu midagi samavõrd igavat lugeda.” (lk 25)

Lugemismõnu raamat – kohtumine targa inimesega, kellele on jutustamine ja teadmiste kasutamine rõõmuks; autor, kes oskab arusaadavalt väljenduda. Ehk paneb uskumatusest kukalt kratsima see, et kui tegemist ongi vaid originaaltekstiga – või siis Friedell rahumeeli siiski kasutab teiste autorite mõtteid, ilma otseselt neile viitamata? Pisut intrigeeriv on näha sellise austerlase kõrvalpilku saksa rahvusele ja selle hingehoiakule, Viini ja Teutooni vastandumine.

“Keskaeg näib meile süngena, piiratuna, kergeusklikuna. Ja tõepoolest – tollal usuti tõesti kõike. Usuti igat visiooni, igat legendi, igat kuuldust, igat väljamõeldist, usuti tõtt ja valet, tarka ja hullumeelset, pühakuid ja nõidu, Jumalat ja Kuradit. Ent usuti ka iseennast. Kõikjal nähti realiteete, isegi seal, kus neid ei olnud: kõik oli tõeline. Ja kõikjal nähti kõikidest realiteetidest ülimat, Jumalat: kõik oli jumalik. Ning kõige üle võis laotada omaenda unistuste ja joobumuste võluloori: kõik oli ilus. Sellest – hoolimata kogu võimest tunnetada teispoolsust, hoolimata kehvusest ja kitsikusest – johtus nende aegade oivaline optimism: kes usub asjadesse, on alati tulvil kindlat lootust ja rõõmu. Keskaeg ei olnud sünge, keskaeg oli helge! Terve Linnuteega, mille ratsionalism on aatomiteks lammutanud, ei suuda me vähimatki teha, kuid mingi pruntispõselise ingli ja kangekaelse paharetiga, keda me südamest usume, suudame vägagi palju peale hakata! Lühidalt: elul oli tollal palju enam kui tänapäeval maali, marioneti- või nukuteatri, muinasjutumängu, lavamüsteeriumi iseloom, nii nagu veel praegugi meie elul lapsepõlves. Seepärast oli elu selgem ja meeldejäävam, erutavam ja huvitavam ning teatud mõttes reaalsem.” (lk 95)

“See asjaolu, et keskaja inimese hinge värvipaletil ei olnud veel üleminekuid, on samuti puberteeti meenutav eripära; teravalt ja vahetult olid kõrvuti eredaimad värvid: viha purpurpunane, armastuse säravvalge ja ahastuse sünge must. Ülima õrnuse ja leebuse jooned paiknevad kõrvu mõttetu tooruse tegudega, mis ärataksid jälkustunnet, kui me ei peaks neid hindama kui lapseliku impulsiivsuse purskeid. Ka tollaste inimeste välises käitumises oli veel palju sellist, mis on omane lastele. Õrnusepuhangud on tohutu sagedased, embusi ja suudlusi vahetatakse igal mõeldaval põhjusel ning sageli ka ilma põhjuseta; pisaraid valatakse kergesti ja ohtralt.” (lk 97)

Vahel olen vigisenud fantaasiakirjanduse mõneti frivoolsete inimsuhete kohta, ent hiliskeskaja valguses (nt lk 151-155) tundub see vigin üsna moraliseerivana. Harituse puudumise tõttu mõjuvad keskaja religioonifilosoofilised arutelud kui hane selga vesi.

“Renessansi naiivsus on tema pahe juur. Kui me nonde häbitegude kirjeldusi loeme, siis, hoolimata kogu moraalsest vastikustundest, peame siiski imetlema nõtkust, hästikasvatatust, vormitäiuslikkust, võiks peaaegu öelda, et taktitunnet, millega inimesed tollal tüssasid, riisusid ja tapsid. Mõrv kuulus tollal päris lihtsalt elu majandusliku poole juurde, nagu ju tänapäevalgi kuulub elu majandusliku poole juurde vale. /-/ Kirglik naudinguhimu – kuid kunsti ja vaimuga õilistatud naudinguhimu – täitis tollaseid inimesi, küllastamatu nälg ilusa järele, ilusa järele kõikjal: ilusate sõnade ja teoste, ilusate tegude ja kuritegude, ilusate etteastete ja lahkumiste, ilusate mõtete ja kirgede, ilusate valede ja skandaalide järele, ilu kui elu koostisosa järele, mis teeb kunstiteoseks mitte pelgalt üksikud, mõningased asjad – majad, kujud, peolauad –, vaid kogu elu. Kuid elutargemat, sügavamat suhet loomise saladustega nad ei taotlenud.” (lk 232-233)

Pole vast mõtet rõhutadagi, et Friedelli paralleelid oma kaasaja kitsaskohtadesse on 21. sajandilgi kenasti õilmitsemas, oleme ühe ajastu lillelapsed. Love, peace & happiness.

“Mida sügavamalt suudab mingisugune teadus tungida imelisuse piiridesse, seda teaduslikum ta on. Kui me tänapäeval enam imesid ei koge, siis ei näita see seda, et me oleme targemad, vaid seda, et me oleme temperamenditumad, fantaasiavaesemad, vaistult nürimad, vaimult tühjemad, lühidalt: et me oleme muutunud rumalamaks. Imesid enam ei juhtu, kuid mitte sellepärast, et me elame edumeelsel ja valgustatud ajal, vaid sellepärast, et me elame sedavõrd allakäinul ja Jumalast hüljatud ajal.” (lk 243)

“Uusaja inimesel on praktilisem mööbel, kiiremad sõidukid, soojemad ahjud, heledamalt säravad valgustid, mugavamad elumajad, paremad õppeasutused kui keskaja inimesel, ning see ja veel sadakond teist asja kindlustavad talle vabama, hõlpsama, isikupärasema elu. Kuid kõik need mööblid, sõidukid, ahjud, valgustid, elumajad ja õppeasutused on täiesti ühesugused. Looduses ja ajaloos peab lihtsalt alati kõige eest maksma. Sünnib isikupärasus ja kaob isiksus.” (lk 249-250)

Friedellil on oma visioon õigest kristlusest, mis mõneti mõjub päris anarhistlikult (lk 335-340), või noh, ehk ka (vaimu)aristokraatlikult (pole aimugi, kui ketserlikult võivad tunduda ta mõtted paduluterlasele).

“Siinkohal puudutame kristluse keskset probleemi, kohutavat küsimust: kuidas on võimalik, et inimene on ühelt poolt täiesti vaieldamatult halb olend ja teiselt poolt siiski ei taha halb olla? Miks ta ei tee selget valikut mõlema võimaluse vahel, mis talle on antud? Ta ei ole elajas ega ingel. Elajas võtab ilma kõlbelise kõhkluseta ette kõike, millest on kasu talle või tema järglastele. Inglil on südametunnistus ja ta toimib selle järgi. Inimene ei tee ei ühte ega teist. Ta ei ela ei “Jumalale meelepäraselt” ega “looduslikult”. See tohutu dilemma teeb temast groteskse uunikumi, kogu loomisloo absurdissimumi. Ta on grandioosne nurisünnitis, ringirändav leht täis küsimusi. Kui ta on hea, miks ta teeb halba? Kui ta on halb, miks ta armastab head? Neid ahistavaid küsimusi esitab iga inimsaatus uuesti.” (lk 318)

teine raamat ja kolmas raamat

ekspress