Sean McMullen - The Constant Past (Dreaming Again, 2008)

Kriminaalne lugu raamatukogutöötajast, kes avastab, et ta raamatukogus käib ajarändurist sarimõrvar. Nimelt on mõrvaril plaan abielluda 19.sajandi alguse tuntud luuletajannaga, kuid see kippus teistes meestes enamat leidvat kui ta andunud austajas. Mingil moel see mõrvarlik austaja sai käppa ajarändamise ja nii ta käis 2010. aasta raamatukogus poetessi biograafiaid uurimas - peale järjekordse austaja tapmist pidi mees nägema, mil viisil oli ajalugu kulgu muutnud ja kas äkki järgmine kord osutuks mõrvar poetessi väljavalituks. Aga ei, alati tuli uus armsam… ja see nimekiri polnud üldsegi lühike (keda siis ajarändaja pidi kiiresti tapma, enne kui noorikud kokku sõlmitaks).

Raamatukoguhoidja oli kunagi politsei krimilaboris arvutispetsialistina töötanud ning tänu sellele eelmisele töökogemusele sai ta aru, et niisuguse eriskummalise külastajaga (kes kannab kahe sajandi tagust riietust ning pole tal aimugi tänapäeva elust) on midagi mäda. Kui ta ajaränduri võimalikule motiivile jälile sai, otsustas ta omalt poolt teha nii, et see poetess saaks vähem traumakogemusi ja leiaks mingigi õnnenatukese. Selleks siis seab raamatukoguhoidja omapoolse lõksu sarimõrvarile…

Et jah, võiks olla aurupunk vms, aga jääb ajas rändamisega krimilooks. Eks autor on vaeva näinud raamatukogutöötajast tegelasega, nii on temalgi oma kurb minevik ja veidi veider olevik. Selle antoloogia kohta üle keskmise lugu, McMullen on varemgi kirjutanud minevikuteemalisi tekste.

Sean McMullen – Technarion (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu on natuke samas võtmes kui eelmine McMullenilt loetud tekst – kui too leidis aset 1840. aasta paiku, siis nüüd on 1875. Mõlemas möllab algul aurupunk, mis teksti teises pooles läheb õige sci-fi värgiks kätte – sest taas selgub, et maalastega jändavad võõrrassid, kes tegutsevad hoopis kosmilisemas mõõtkavas kui Briti impeerium ja selle ambitsioonikad võimuihalejad.

Seekordses loos jõutakse... arvuti leiutamiseni. Jah, tõepoolest, algeline kompuuter 19. sajandi tingimustes, hiiglaslik monstrum, mis vajab tööshoidmiseks omaette elektrijaama. Kompuutriga aetakse salaja hiigelvarandust kokku... ja arvatakse ülbelt, et need salapärased jõud, kes/mis saatsid õpetusi niisuguse masina loomiseks, on allutatavad brittide tahtele. Kuid, nagu selgub, on tegelikult Maa üheks võitlusväljaks kosmosetsivilisatsioonide vahel, humanoidid vs ... Ja ei tahaks rohkem sisu paljastada, aga loo lõpp lubab inimkonnale 2020. aastaks vägagi apokalüptilist pauku (mul hakkasid sõrmed vabisema, kui seda teadet arvutiekraanile trükkisin. Hirmus, hirmus saab olema!).

Igal juhul, huvitav üllatus, loo esimene pool pani kergelt haigutama („jälle mingi leiutis, mida ei tohiks olla!“), aga loo teine pool läheb selliseks... Terminaatori filmiks kätte, täis painavaid hoiatusi ja ehmatavaid kokkusattumusi! McMullen tundub olevat nende kahe loo põhjal üpris intrigeeriv autor, sidudes kokku aurupunki ja teaduslikku fantastikat, ning tekstide finaalid lähevad ikka õige lendu.

ulmekirjanduse baas

Sean McMullen – Eight Miles (Year's Best SF 16, 2011)

1840. aastasse paigutuv aurupunklugu, kus (eksperimentaal)õhupallilendur Parkes palgatakse huvitavale tööle – viia lord Gainsley ja ta kaaslane õhupalliga kõrgemale kui kaks miili (tol ajal on piiriks viis miili, sellest kõrgemal erivarustuseta inimene sureb). Lord Gainsley kaaslaseks osutub kummaline naine, kes on leitud Himaalaja kõrgmäestikust; üleni karvane ja kolme rinnaga ja üdini apaatne. Kui Parkes on lubanud oma uue tööandja saladusi pidada, selgub Gainsley plaan viia „naine“ (ehk libarebane, nagu lord teda kutsub) nii kõrgele kui võimalik, et see salapärane olend hakkaks nö kõrgmäestiku tingimustes rääkima oma saladustest (sest apaatsus on põhjustatud liigrikkast hapnikust). Toimub esimene reis ja tõepoolest, karvane olend elustub üha kõrgematesse õhukihtidesse tõustes... ja on märke erakordsest intelligentsist (kuigi ei paista olevat suuteline rääkimiseks). Et Parkes on leiutanud baromeetri õhupallireisidel kasutamiseks, osutab naine sellel kaheksandale miilile – aga see on teadagi väljaspool inimvõimete piire.

Kuid Parkes pole mingi naljamees, tal on plaan luua algeline hapnikuaparaat, et tõusta viie miilini, või kõrgemalegi. Lord Gainsley on valmis tingimusteta tasuma kõik kulud. Parkesile tundub asi natuke mäda... ja ühel päeval astub talle kõrtsis ligi mees, kes räägib leiutajale Gainsley varasematest õhupallieksperimentidest ning nende sooritajate salapärastest surmadest; samuti selle libarebasega tegemistest – lordil on midagi kurikavalat käsil ja Parkesi ennastki ootab peale ülesande täitmist mahanottimine. Lugu läheb edasi... ja muutub õige grandioosseks.

Tekst, milles on ühendatud aurupunk ja ajalugu ja võõrrassid. Küllaltki seikluslik teaduslik fantastika, omal moel ühtviisi klassikalise ja värske maiguga.

ulmekirjanduse baas