Eduard Vilde - Dunkelmannide suguvõsa. Lisapaluke eesti suguvõsade uurimiseks, üles tähendatud ustavaimate kirjalike ja suusõnaliste tunnistuste järgi (Jutustused II, 1953)

 

Vilde on teravalt ette võtnud teema, mis vahel tänapäevalgi ajaloohuvilistes kirgi kütab - et mis on see, mis on eesti rahva ajalugu, kas selle juures tuleks siis põhjalikumalt käsitleda kõiksugu kadakasakslaste ja pajuvenelaste tegemisi. See teema on talle hambusse jäänud seoses tollal ilmunud Eesti Kirjameeste Seltsi uuringuga Masingite suguvõsast.

Seltsi loodud küsitluse eeskujul on Vilde loonud fiktiivse Dunkelmannide suguvõsa, kes pea aegade hämarusest on Eestimaal sahkerdanud ja tänu kirikuraamatute täitmisele ligipääsuga end kirjutanud igati viksiks suguvõsaks (nö võitjate ajalugu?).

Eks Vilde paistab olevat üsna vastane topeltmoraaliga kirikule, seega rooska saavad muuhulgas kõiksugu ebainimlikud vaimulikud.

“9. Kas on perekonna esivanem jäänud oma rahvale ustavaks?

On küll. Et hoida rahva tervist ja moraali, lahjendas ta kõrtsmikuna viina ja õlut rohke veega, ja kes jäi tema juures kriiti, selle arvet kõrgendas ta kallimeelse nõuga – pahandada joojat joomisest aegamööda ära. Samal kristlikul sihil ei maksnud ta talupoegadelt ostetavat vilja kunagi rahaga, vaid ikka puskariga. Kõige selle kallimeelsuse eest õnnistas jumal teda rohke ilmliku varaga, nii et ta vanemas eas ostis endale linnas kaks maja ja avas teises rõõmumaja. Saanud sellest veelgi rikkamaks, asutas ta pojaga õllevabriku ja mitu trahterit.” (lk 384)

Nojah, eks siin ikka võib küsida, et mis on ajalugu. Ja mis on Eesti ajalugu või siis eesti rahva ajalugu, kui palju on neid mõtet eraldada. Vilde paistab esindavat seda vanamoodsat suunda, mis sajand tagasi oli mis on, tänapäevaks on see ehk lapsik jäänuk. Mitte et tuleks jääda kriitikavabaks nagu ka Vilde teravalt osutab.

Piret Raud - Jõuluõhtu (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu siis sellest, kui oluline on jõuluõhtu mõndadele laiendatud perekondadele. Ühe sellise suguseltsi matroon on vanaema, kes neid igal aastal korraldab; ettevalmistused selleks algavad juba suvel - mida lauale panemiseks õieti koguda ja sisse teha, kust saada korralikke pohli ja muid aiasaaduseid.

See on siis nähtud läbi matrooni abikaasa silmade, kes on aastakümneid neid jõuluõhtuid kaasa teinud - vahepeal on tütred suureks kasvanud, neil on oma pered, aga ikka kogunetakse vanavanemate juures. Ja noh, ega siis sellised kogunemised kulge hardas üksmeeles, ikka on erinevaid emotsioone ja probleeme. 

Kuid vanaisal on nende õhtutega ka oma mure - kas ta ikka mäletab neid õigeid sõnu, mida öelda. Ja seekord on ühel tütrel uus kaaslane: näitleja. Kes kindlasti on väga hea esineja, ta on ju ometi näitleja. Tema ees ei taha vanaisa kuidagi häbisse jääda.

Ühesõnaga, eluline olukord, mida paljud suurpered (kui nad ikka omavahel suhtlevad) on ikka ja jälle kogenud. Eks tekstil ole ka oma puänt, aga see pole just kõige üllatavam, rohkem eladki kaasa sellele jõuluõhtu kogemisele - kõik peaks kindlasti olema ideaalne (kasvõi laste pärast), aga välja kukub ikka nii nagu alati.

Rachel Swirsky - Also, the Cat (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Lugu kolmest õest ja nende düsfunktsionaalsest suhtest (paar päeva tagasi on siinsamas blogis üks temaatiline raamatumulje), mis algas sündimisest ja kestis suremisest edasi. Nad on sündinud aastaste vahedega ning vanemad sunnivad neid kõike koos tegema, olles ise parajad psühhopaadid oma võimumängudega. Tulemuseks siis samamoodi psühhopaadist tütred, kes küll said kõik kodust välja lennata, aga nende pered polnud niisamuti just õnnelikud ning vanas eas pidid kolm tütart taas kokku kolima oma lapsepõlvekodusse, kus siis jätkasid üksteise vihkamist.

Kui ükshaaval tuligi elust lahkuda … kuid mitte kodust, kuhu nad jäid vaimudena pidama, algul ellujäänuid õdesid või õde jälgides, seejärel kõik koos. Mis on see, mis neid sellest vabastaks?

Swirsky on ühendanud ühelt poolt selle kibeda perekonna toimimise ja teiselt poolt … ei paku õnnelikku lahendust ega ka masendavat lõppu; vaid midagi vahepealset või inimlikku, mis samas on kuidagi rahuldust pakkuv. Ja eks see ole päris hirmutav meeldetuletus sellest, kuidas sellised perekonnad end taastoodavad. Ning eks need kolm õde olid niisamuti parajad fruktid oma eripäradega.

Ja noh, kass ka, kes lahendas saladuse.

Sam J. Miller - If Someone You Love Has Become a Vurdalak (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

Vurdalak on vampiirilaadne olend; aga tema toitub vaid lähedaste emotsioonidest ja tunnetest (seda siis läbi vere). Antud lugu on geikaksikutest, kellest üks on korralik kodanik (aka peategelane) ja teine siis lapsest saati metsik, kuni siis ühel päeval on ta vurdalakiks muudetud-hammustatud (üks viis lähedust saada on panna kedagi endasse armuma, selleks on oma kiirmeetodid, muuhulgas narkomaanide orgiad).

Meie vurdalak kasutab nüüd eelkõige oma ema, aga peaauhinnaks oleks ikkagi ta vend - kõigist jamadest hoolimata on kaksikud omavahel kõige lähedasemad. Kuid peategelane on pikka aega oma vennast eemale hoidnud, teades kui ettearvamu võiks olla nende kohtumine. Ent lõputult ei saa seda vältida.

Eks Milleri jutud on pea alati gei-temaatikaga, seega on vähe üllatav, millise nurga alt seekord teemale lähenetakse. Samas muidugi igati traagiline lugu ihast, armastusest ja ohverdustest. Autor on püüdnud anda vurdalakile laiemat kõlapinda, muuhulgas fantaseerides nõukogudeaegsetest inimkatsetest.

Tekst loetav Darki lehelt.

T. Kingfisher - Let Pass the Horses Black (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Autor on siis ette võtnud Tam Lini loo ja seda omamoodi tõlgendanud - seekord päästab haldjakuninganna käest meest tema õde. Aga nagu jutu lõpus selgub, siis õe motiiv on vähe teistsugune kui algses loos.

Ja noh, see puänt nagu õieti päästabki loo, muidu see lühike tekst nagu õieti ei hakanud mu peas tööe (ja mitte et ma varem oleksin olnud tuttav Tam Lini teemaga).

Rebecca Yarros „Neljas tiib“, Helios Kirjastus (2024)

Tegemist on siis lohe-maagia-seiklus-romantika-fantaasiaga ja esikaanel lubatud tempokust on tõepoolest kuhjaga. Kui peaks olema tahtmine näiteks terve päev lugedes mööda saata, siis võibki vabalt hommikust õhtuni jutti lasta, minul läks vist kaks päeva, sest igasugused muud asjad tahtsid ka tegemist. Ühesõnaga, väga professionaalne töö.

Peategelane Violet Sorrengail on selline füüsilise poole pealt eripäraselt hapra kehaga ja väikesekasvuline, kuid olude (ehk siis mõjukal positsioonil oleva range ema) sunnil peab aastaid koos isaga rahulikuks kirjutajakarjääriks valmistunud neiu äkitselt ümber orienteeruma tugevat füüsilist ettevalmistust ja hakkamasaamist nõudva sõjakooli üsnagi näljamänge vmt meenutava suremusmääraga roheratsurite sekka astumisele. Ega ellujäämistõenäosus esialgu just roosiline ei paista, AGA võtmesõnadena võib siinkohal välja tuua julgust, tarmu, nutikust ja empaatiat. Siinjuures võib ära märkida, et Violeti vigastustealdis füüsis on põhimõtteliselt midagi sellist, mida meie tänapäevases mittemaagilises maailmas Ehlers-Danlose sündroomiks nimetatakse.

Võib ka öelda, et see lohede ja fantaasia ja karmi konkurentsiga sõjakooli sattumine on kõik selline …  osavalt ootuspärane. Visadus ja nutikus viivad sihile, pidevalt on mingisugused erinevad kahevõitlused ja treeningüritused, on surmavaenlasi ja lojaalseid sõpru, koolireegleid ja nendest möödahiilimist – selline noortekavaib, mis dünaamikalt resoneerib kindlasti hästi näiteks mingite keskkoolikogemustega, läbivaks jooneks on kenad iroonilis-humoorikad vaimukused jne, esimeseks eesmärgiks on erinevates väljakutsetes ning konkurentsis ellu jääda ning jõuda lõpuks nii kaugele, et mõni lohe võiks sind enesele ratsanikuks valida. Siis tulevad ka maagilised võimed. Selline lohe-inimene partnerlus, kus lohe võimaldab inimesele ohutut juurdepääsu metsikule toormaagiale ja inimene saab siis seda kanaldada ning enesele ainuomaseid võluvõimeid demonstreerida. Et siis ikka kanaldamine, ma pole siiamaani sattunud Ajaratta sarja esimese osa tõlget sirvima ja olen ikka mõelnud, et kuidas too channeling tõlgitud sai. Küllap siis on ka seal kanaldamine.

Loheratsuriks pürgijate julma väljatapmist õigustatakse aga loogikaga, et vabu lohesid on vähe, soovijaid palju ja siis saab ikka korralikult terad sõkaldest välja sõeluda. Noh, ma ei tea, kas selline inimühikute raiskamine nüüd siis päriselt ka ikka end õigustaks, aga ega seda, mis sünged jõud kõik asjade korraldust juhivad ja kas tegemist on lihtsalt kalmaarimängude maigulise pingekruvimise ja romantikamotivaatori või sügavamate maailmaehituslike vajadustega ei saa vist küll enne teada kui kõik viis osa kaante vahel on. Ja no eks näis muidugi ka seda kui optimistlik see 5 osaga loo lõpuni jutustamise prognoos on. Teame küll neid fantaasiasarju.

Lohede osa on samuti igati ootustele vastav – lohed on iseteadvad, intelligentsed, targad, vaimukad iroonitsejad ja inimestel end kamandada ei lase. Lohe otsustab, keda ta valib ja millal valib ja nii on. Eks sõjapidamise mõttes muidugi peab koostöö ikka kuidagi nii toimima, et inimkindralid käsuahelaga arvestada võiks, ju siis lohed parajasti otsustavad kõik nõustuda ühise strateegia jälgimisega või midagi. Loomulikult on lohe poolt valitud saamine ühtlasi ka kena tunnustusboonus demonstreerimaks peategelase erilisust ning õigustamaks ka seda, kui tal oma füüsilistest eripäradest olenevalt mingit lisatuge vaja läheb. Selle, milline loheratsuril avalduv maagiline võime täpselt on, tingib loomulikult iga ratsuri unikaalne olemus ja arvata võib, et ega meie kangelannal avalduv võime midagi igavat ja suvalist olema ei saa.

Mis romantika osa puudutab, siis on meil kena klassikaline ja ajatu retsept kahest nägusast ning võimekast noormehest, üks tuttav ja kodune, teine alustuseks vihavaenlane ja no ma ei hakka mitte reetma, et kummaga siis lõpuks lõke leegitsema lööb ja kumb pettumuse valmistab – siingi on täpselt paika timmitud vana hea äraproovitud retsept mängus. Niipalju ma reedan küll, et seksuaalse poole pealt läheb see romantika ikka täie rauaga ameerika stiili, kui lohendust, kaklemist ja müsteeriume poleks suuremas osakaalus, siis konkureeriks Violeti ja tema väljavalitu tundlemine peaaegu et ka paljaste musklis meestega kaanepiltide žanris. Ühtlasi tähendab see romantika värk ka seda, et kangelanna erilisuse kompotti lisanduvad ka naiselikud võlud, olgugi, et seda muus osas just spetsiifiliselt rõhutatud pole.

Ühesõnaga, tempokas ja timmitud lugemine, esialgu just väga ei üllata, aga et kogu maailma ja kõike värki on veel tohutus koguses ees ootamas, siis kes teab, mis suures plaanis veel välja kooruma hakkab. Selge see, et meie noorukesed peakangelased hakkavad veel suuri saladusi avastama nii maailmakorralduse kui perekonnalugude kui küllap ka maagia olemuse koha pealt, sest ega miski pole päriselt nii nagu paistab, näis siis ….

Vasakpoolne punane lohe teeb oma tohutu suu lahti, paljastades hambad, mis on sama suured kui mina. See lõualuu lömastaks mu nagu rosina. Ta keelelt paiskub tuleleek, mis sööstab tontliku kumaga põgenevale kadetile järele.

Ta muutub kruusa peal tuhahunnikuks vee enne, kui kindluse varju jõuab.

Kuuskümmend kaheksa surnut.

Leekide kuumus põletab mu nägu, kui pea ettepoole keeran. Kui keegi veel jookseb ja samamoodi hukatakse, siis ma ei taha seda näha. Veel karjumist ümberringi. Surun lõuad kõigest jõust kokku, et vait olla.

Tunnen veel kaht kuumahoogu, üht vasakult ja teist paremalt.

Seitsekümmend täis.

Sinine lohe paistab mind vaatavat, pea viltu, otsekui näeksid ta kitsad kuldsed silmad otse minust läbi, näeksid mu kõhtu pitsitavat hirmu ja kahtlusi, mis painavad reetlikult mu südant. Ta kindlasti näeb isegi mu põlvesidet. Ta teab, et ma olen koormaks, et ma olen liiga väike, et mööda esijalga talle selga ronida, liiga habras, et ratsutada. Lohed teavad alati.

Aga ma ei jookse. Ma ei seisaks siin, kui ma jätaksin kõik pooleli iga kord, kui miski võimatu tundub. Täna ma ei sure. Kordan peas neid sõnu, täpselt nagu enne parapetti ja selle peal.

Ajan end sirgu ja lõua ette.

Lohe pilgutab silmi, mis võib olla märk heakskiidust või ka igavusest, ja vaatab mujale.

(lk 51)