Maarit Leijon - Südametu (Musträstas, 2022)

 

Lugu lombakast neiust, keda ei tahtnud ta kadunud egüptoloogist isa ja kes emalegi on nuhtluseks - sest lesest ema peab leidma abiellumiseks sobiva ja rikka mehe, et maksta võlgu ja taas lahedamat elu kogeda.

Kuid linna saabunud kaks noormehest venda hullutavad kõiki siinseid naisi ning emagi … langes peamise hullutaja lummusesse. Veel hullem, temaga ta nüüd soovibki abielluda - ja anda tütre teisele vennale naiseks. Tütar pole sellisest tehingust huvitatud, sest see teine vend ilmselgelt ei taha teda. Ning peavõrgutaja … ei puuduta ema sõrmeotsagagi, seda täiusliku rinnapartiiga ihast põlevat ema. Tütar käsib emal oma tulevasega enne abiellumist mehkeldada, või muidu. Seeasemel lükkab mees ema jääauku ja kaob, ning kui tütar meelemärkusele tuleb, elas see noorem vend tema kodus ning kõik võlad tasutud.

Muidugi on need mehed vampiirid (samaaegselt nende tulekuga hakkasid linnas ka naisi surema). Tütrel ükskõik, ta lasi oma uuel mehel endast verd imeda, lisaks leidis viisi, kuidas nii meest kui ennast lihalikult rahuldada. Kõigele lisaks avastas ta kadunud isa salajase peidupaiga, kus lamab üks veider muumia - kuid see muumia on veel kellegi otsingu objektiks …

Päris lahe ja jahe lugu, kaksteist punkti sellise peategelase ja üldse atmosfääri eest. Eks see vampiiriteema tundus algul vähe kulununa, kuid autor on seda tänu peategelase tegutsemisega päris originaalselt lahendanud. Alla kaheksateist keelatud: sex, drugs & egyptology.

ulmekirjanduse baas

Ursula K. Le Guin - Pajatus

 

Väga rahuliku kuluga raamat, milles siiski peidus ka veidi intriigi, draamat ja mis lõpeb lahtiselt - kuigi mina loodan, et kõik läheb kuidagi ikkagi hästi.

Kui pikemalt lahti rääkida, siis umbes poole raamatust võtab enda alla usu- ja kombesüsteemi, mis kuulub nimetuse Pajatus alla. 
Pajatus on muidugi palju laiem, kui mahuks pisikesse raamatusse, millest omakorda poole võtavad enda alla maailmadevahelise Oikumeeni saadiku tegemised. Siiski tundub kirjasaanu põhjal, et Le Guin on üritanud luua säärast kombe- ja müüdipõhja, mis talle endale meeldiks, sobiks ja hea tundub. 
See on alati tore - mulle meeldib palju rohkem, kui kirjanik üritab luua ideaalset süsteemi ja siis tegeleb selle sees ilmnevate kitsaskohtadega, kui variant, kus ta kohe alguses loob teadlikult kipaka süsteemi ja siis lahendab silmnähtava vea ära, oo, vau, vaadake, nüüd on palju parem, eks. 

Le Guin muidugi ei lähe odavat teed. Tema seekordne teos nõudis talt endalt mõtlemist ja nõuab ka lugejalt kaasamõtlemist. 
Ega see ei ole raske mõttetöö, mida teha tuleb, ent suurt põnevust ja "mis edasi saab?" lehepööramisvajadust leiab selles raamatust vast viimasel neljakümnel leheküljel. Kõige põnevamad asjad enne seda on stiilis "kas see poolearuline tõusis tõesti õhku?" ja "kas teda siis jälitatakse või ei jälitata?"
Väga rahulik. Malbe. Jutustav, üllatamata lugejat suurte teravate pööretega.
Pajatus.

Lugemissoovituse blog

Maria Lee - Stereomeetria (2012)

Klassikaline luulekogu, mille lugemisele kuluv energia võrdsustub romaani lugemisega (olgem ausad, suurem osa luulekogudest on loetavad poole tunniga. Aga seda raamatut loed. Sest seda on …  külluslikult. Ja see on terav, ja see on lõikav. Valus. Teksti puhul ei saagi öelda, et see on just luule - või on see siis proosaluule? Igal juhul, autor jutustab, see on voog, mis rullub lahti, jõuab labürinti (no vahel) … ja lõplikku selgust pole. Sest kui palju on elus ikka selgust, pigem üks pidev nihkumine ja segunemine ja teisenemine (“ma ei ole see, kes ma olin eile”). Kui vahepeal näis, et on autor on sellise loome unarusse jätnud, siis äsja on Loomingus avaldatud midagi uut.

Taas

Olen nii kaua elanud teistes,

et täna hommikul üllatusin:

mu keha on inimese!

Liigutan, asetan,

võin võtta ja mitte pillata,

olla läbini argine,

pesta tasse ja veiniklaase,

sorkida kahvliga eilses eines,

panna pesu kuivama,

teha nägu.

Nii tahaks sinuga jagada

trükivärvi ja üle piirjoonte valguvat aerosooli,

kummutipealset segadust

vanade polaroidide, küünalde, pastapliiatsitega,

lõngajuppe siduda randmetele,

tsiteerida tõlkeluulet ja mida üks

ammusurnud maailmamuutja

kirjutas erakirjas varahääbunud sõbrale.

Tahaks kööki ja suurt vanade aegade järele lõhnavat köögilauda,

teha kohvi kakao ja tšilliga omaenese argiste kätega,

rääkida sellest eilsest unenäost,

milles sind polnud,

vedelda tekkide vahel ja mõelda,

päriselt mõelda,

mis on see elu,

ja välja mõelda.

Oodata kedagi, kütta ahju,

põrandaid pesta ümisedes üht viit,

mis kummitab eilsest,

kallata õhtusöök üle parmesani ja kurkumiga,

kujutleda, mis saab siis, kui

tuleb kevad ja autod sõidavad kõik

kes kuhu ja rongid

ja lennukid.

Lasta vaikusel ollagi veidi viltu

ja fotod seintel ning raamides

veidi udused mustvalged,

nii nagu jään niigi meid meenutama.

Ja sugugi mitte kurvastada,

kui päike kaob kõrgetest puudest 

ja hämarus muudab su silmad halliks,

sest nii palju lõhnu on öösiti liikvel

ja su käed ei olegi enam kahvatud, jõuetud,

peened skulptuurid,

vaid lihast, luust tugevad

kaitsvad, töised ja toekad

argised, müstilised

unenägude karabiinid.

Uinuda siinna, kus pole nii raske öelda välja või kuulda, et

usu: ma pole enam see, kes oleks algusest peale pidanud sündima

Kuule või ookeani põhja;

usu mind, ma suudan sind kaitsta,

ja kui eksid ära, siis minu ju ikka leiad,

ma teen sulle hommikul kohvi, ma tean, mitu suhkrut,

ma koorin pomelot, kui sa ärkad,

ma aitan sul kolida raamatuid ja joon sinuga päev läbi grappat,

kui süda on murdunud,

ma panen su eest kirjad posti, kui sina ei jõua, 

toon lilli, et aknalaud poleks nii õnnetult tühi,

kui õues tuiskab,

toon küüslauku, sidrunit, pipart ja viina,

kui oled haige

ja kui vaja, kui päriselt vaja, siis võitlen ka,

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan,

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan,

kuni ma polegi enam inimene,

vaid alati kõigega eksiv primitiivne tekstiredaktor.

Ainult tee mulle see kohv vana tammepuust laua taga,

räägi unenäost, milles mind polnud

ja ütle, palun,

palun ütle,

kui otsid õnnetust, mitte mind,

kui otsid minus õnnetust,

palun ütle, et oled (kui oled)

ja ütle,

kui enam ei ole

ja ütle, et armastad

kas või vähe

ja ütle aitäh

kas või hästi tasa,

ma niikuinii vist enam ei kuule,

olen jälle muutunud

olen inim-ese,

olen muutunud sõnaks

jälle.

(lk 62-64)

Natsume Sōseki - Noorsand (2022)

 

Tõlkija on põhjalikus järelsõnas nimetanud seda romaani omamoodi jaapani “Kevadeks” - kuigi kooliromaani asemel võiks seda pigem nimetada õpetajaromaaniks, kus meie kallist ja tundliku Arnot asendab Tokyost väikelinna saadetud noor matemaatikaõpetaja, kes oma käitumiselt ja tundeskaalalt meenutab pigem rullnokka.

Ja see ongi intrigeeriv - kui senise jaapani kirjanduse lugemiskogemust iseloomustaks kui teatud viisil reserveeritud väljenduse kogumit (ükskõik kui hull see maailm ka on), siis siinne peategelane on õige elav tuulepea, kes pigem reageerib enne mõtlemist; vahest ehk impulsiivne ekstravert (ERRi lehel on esitatud katkend noorsandi noorpõlvest). Mitte et ta oleks mässaja või trikster - lihtsalt, noh, õpetajaks sattunud rullnokk (ja sellistelgi inimestel on loomulikult oma helged hetked ja eetika).

Kes siis avastab, et tema esimese töökoha kollektiiv on õige silmakirjalik ja intrigeeriv ussipesa; ühesõnaga - reaalne inimeste kogum oma heade ja veadega, ainult et … nagu näha, siis närukaelad ja nende jälgedes lömitajad on õiges sõiduvees. Mis muidugi paneb rullnokk-õpetaja vähe ebamugavasse olukorda, kuna teda tahetakse paika panna või noh, sobivaks voolida. Mis on muidugi tokyolasele vähe nörritav.

Niiet jah, kui algul pani paralleel “Kevadega” veidi kulme kergitama - aga kui võtta seda kui õpetajakeskset kooliromaani (kus õpilased jäävad enamvähem halliks massiks), siis muidugi tuleb kõiksugu äratundmist (eks ole, millised probleemid on tiinekatel ja millised täiskasvanutel, vast on need esmapilgul vähe erinevad). Sest milline kollektiiv on üldse … kõigile võrdselt normaalne? Ja no peategelane ise, ta on omamoodi päris hea jäädvustus ühest tavalisest inimesest, kelle lapsepõlv pole mingi Bullerby ja kes parema elu (või äraelamise) nimel teeb seda või teist tööd ning püsib nii vee peal. Sellest lähtuvalt on tekst päris hea sissevaade Jaapani igapäevaellu, mida tõlkija on avanud ohtrate allmärkustega.

“Kui tookord pärast ühiselamuintsidenti olin saanud õpilased vabandust paluma, arvasin esiti, et nüüd on asjaga ühel pool. Kuid selles ma eksisin suuresti. Olin tõepoolest üks lihtsameelne talleke, nagu pansioni perenaine oli öelnud. Õpilaste vabandamisel polnud tehtu kahetsemisega vähimatki pistmist. Nad tegid lihtsalt direktori käsul moe pärast alandliku näo pähe. Nii nagu kaupmees, kes küll koogutab ette ja taha, aga tõmbab sulle siis ikkagi koti pähe, võivad õpilased vabandust paluda küll, aga koerusi ei jäta nad mingil juhul. Kui nüüd järele mõelda, siis küllap maailm nende õpilaste moodi inimestest koosnebki. Ja seda, kes teiste vabandusi ja kahetsust tõsimeeli uskuma jääb ning andeks annab, peetakse küllap lihtsameelseks ullikeseks. Parem oleks juba kohe arvestada sellega, et tavaliselt käibki vabandamine ja andestamine üksnes moe pärast. Ja kui tahad, et keegi siiralt vabandust paluks, pead teda seni taguma, kuni ta päriselt kibedat kahetsust tunneb.” (lk 99-100)

Mircea Cărtărescu - Ruletimängija (2022)

 

Ootamatult hea jutukogu - hoolimata sellest, et see on kirjutatud tüütult dialoogivabas vormis (dialoogid on lugemisel puhkus!). Igal juhul, sellisesse tekstimassiivi (no raamat on küll pigem õhuke) nõuab pühendumist … ja see tasub ära.

Kui kogumiku nimilugu on selline … noh, võrdlemisi tavapärane tekst (väike katkend ERRi lehel), siis “Mendebil” ja “Arhitekt” on kumbki eri moel hullud tekstid (ja ikka teistmoodi hullud kui hiljuti loetud Berelise tõlkevalik). Nagu öeldud, siis see jube dialoogipuudus on minu jaoks üldiselt pelutav, aga siinses kontekstis kummagi teksti erinev maniakaalsus hakkab niimoodi üsna täielikult tööle.

“Mendebil” on siis segu erinevatest lapsepõlvemälestustest, mis siis omakorda keeravad segi jutustaja kaasaja. Üheltpoolt see laste üsna võigas mängumaailm ja siis see Mendebiliks hüütud poisi tõus ja langus; teiselt poolt siis loo jutustaja tõlgendused 7-aastase (?) Mendebili maailmatõlgendustest. See kõik kokku on üks parajalt veider kompott. 

“Arhitekt” on kahe kolmandiku ulatuses üsna tragikoomiline tekst Emil Popescust, kel õnnestub auto (Dacia!) soetada - ja enne lubade tegemist jõuab arhitekt selguseni, et auto ja ta pasun ei peaks lihtsalt tuututama. Ja kui ta laseb auto armatuurlaua asemele monteerida elektrioreli, hakkab ta sellel katsetama ja katsetama … maailma muusikaajaloo arenguid, neid teadvustamatult läbi mängides. Mis muidugi äratab abikaasas enam kui õudu. Jajah, naljakas ja kurb ja totter tekst sellisel moel maniakaalsusest, kuni siis teksti viimane kolmandik läheb korraga õige kosmiliseks kätte. Maagiline realism, või mis.

“Iga päev pärast tööd istud Emil Popescu Dacia mugavasse tugitooli ja alustas sordiini all “tuututamist”. Kui pärast mitu aastakümmet pühendati arhitektile tohutul hulgal uurimusi, monograafiaid, kommentaare, artikleid, diplomitöid ja doktoriväitekirju, kümme ja sada korda rohkem kui Dantele, Shakespeare’ile ja Dostojevskile ühtekokku, hakati neid esimesi orel Reghini klahvidel sotto voce kobamise kuid nimetama arhitekti tegevuse “maa-aluseks” ehk underground’i perioodiks. Mõni naaber, vana sõber käis talle veel seltsi pakkumas, istus tema kõrvale ja imestas iga kord, kui veider näeb välja auto, millel on rooli ja armatuurlaua asemel oreli klaviatuur. Hetkekski müra sarabandat katkestamata selgitas arhitekt kannatlikult, et auto põhifunktsioon pole vahemaade lühendamine inimest ühest kohast teise viies, nagu tavaliselt arvatakse. See on üksnes teisejärguline funktsioon, ja kui järele mõelda, siis kasutu. Auto ülevus seisneb võimaluses tuututada, see tähendab suhelda ja ennast väljendada. Tuututamine, nii nagu Emil Popescu sellest aru sai, on auto hääl, mis on seni olnud inimese poolt rõhutud ja alla surutud, üheleainsale loomalikule kurguhelile taandatud, nüüd aga vaba, väärikas ja iseseisev. Me kurdame tehnitsismi pealetungi üle, autodega dialoogi puudumise üle, kuid me pole mõelnud sellele, et anda ka neile võimalus end väljendada. Autod ei pea ilmtingimata liikuma, nende põhiõigus on võimalus end väljendada. Selgitusega niikaugele jõudnud arhitekti silmad kiiskasid nõnda tavatult, et naaber jättis kiiruga hüvasti ja läks oma korterisse, kus ta teadmata, kas naerda või kaasa tunda, oli kogu ülejäänud päeva segaduses.”

(“Arhitekt”. lk 65 - selles siin on juba Ballardi “Crashi” hõngu)

Jällegi, päris-päris intrigeeriv tõlkevalik; kindlasti midagi sellist, mida rämehõrgumaid lugemishetki otsides tasub valida. Sellel aastal juba neljas hea elamus Loomingu Raamatukogu poolt (varem siis Heinsaar, Vilu, Berelis) - mis on ikka päris hämmastav, et nii head kirjandust see aasta on ilmunud (sest eelkõige on rõhk kaasaegse kirjanduse pakkumisel, pole just palju ilmunud nišiklassikat?).

Richard Bowes - The Bear Dresser's Secret (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lühike mänguline fantaasialugu kurjast valitsejannast, kelle karuriietaja ootamatult lahkub ning nüüd on probleem, et karud ei lase kuidagi panna rõivaid selga ega kingi jalga. Sest ühelgi valitsejanna alamal pole varnast võtta õiget töövõtet. Aga iga-aastane festival on kuu aja pärast ja seal on võistlus niisuguste lemmikloomade trikitamisega ning valitsejanna ja ta eelkäijad on seal igavesti osalenud!

Probleem on suur ning valitsejanna karistusähvardused seda hullemad. Kuni viimaks ta toatüdruk otsustab omakorda proovida … ja leiab nipi. Kuid nüüd peab valitsejanna ise end hommikuti rõivastama! Ja ega see valitsejanna tegelikult nii kuri olegi, aga vaid igasugu sõnu suust välja (kuigi muidugi, ka vaimne terror on igati stress).

Selline vähe ootamatult ülemeelik tekst, millest nagu suuremat elufilosoofiat välja justkui ei pigista. Aga miks mitte, eksole.

Tobias S. Buckell - Brickomancer (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Väheke Jemisini “The City Born Great” laadis lugu ehk siis jutt New Yorgi ühest kaitsjast, kelle tekitatud võlumärgid aitavad seda linna hoida turvalisemana. Töö on muidugi tänamatu, sest seda tuleb salaja teha, korrakaitsjad võivad sind karistada omandi rikkumise eest; tasuks on vaid teiste omasuguste mõistev suhtumine ja vajadusel abistamine (näiteks korrakaitsjate eest pääsemisel). Aga tuleb teha! Nagu seda on teinud loo peategelase ema ja selle ema jne.

Antoloogia koostajal Paula Guranil on varem küllaga nende teemadega tegelemist olnud, kõiksugu Cthulhu teemalised antoloogiad ja muidugi “The New York Fantastic”, kuhu kindlasti võiks see Buckell tekst kuuluda.

Tobi Ogundiran - The Tale of Jaja and Canti (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Esmapilgul omamoodi sugulaslugu Pinocchiole, ehk siis jutt elluäratatud puunukust, kes/mis asub otsima oma elluäratajat - kelleks pole siis tema valmistaja, vaid üks naine, kes andis nukuvalmistajale taas elutahte, ja endale võimaluse last oma rinnale suruda.

Puunukk ei muutunud vanemaks, mistõttu ta tegevused sealses kogukonnas äratas viimaks negatiivset tähelepanu (ikkagi ebausk ja viha), ning ta otsustas oma ema otsima minna - mille peale algasid temas … vananemise tunnused. Sest kõigele lisaks on Ema veel Surm, nagu puunukk peagi avastab, ja temaga kohtumine võib jääda lõpuks. Aga ikkagi ema.

Nagu öeldud, loo alguse Pinocchio-tunne kaob ja tekst saab hoopis teistsuguse hingamise (jajah, vaat et Marlon Jamesi laadis mütoloogilise tunde). Aga samas jääb … vägagi inimlik läheduse ja armastuse otsing. Ökonoomiline tekst - selle võinuks kirjeldustesse uputada, aga autor sai kõik öeldud igati ilmekalt ja seda kuuel leheküljel.

Nick DiChario - Carp Man (The Year's Best Fantasy and Horror 12, 1999)

 

Kergelt sürreaalne lugu mehest, kes äsja haiguse tõttu naise kaotanuna naaseb töökohale. Kaastöötajad püüavad teda lohutada, aga mees ütleb, et kõik on normaalne; ta ei oska kuidagi …. rusuvat leina tunnetada. Armastatud naise kaotus on muidugi enam kui märgatav, aga samas … ta ju pakkus naisele, kuidas sellest haigusest põgeneda.

Nimelt see mees polegi õieti inimpäritolu, ta oli varasemalt karpkala, kes/mis nägi jões seda naist ujumas ja koheselt armus temasse. Ja vanemate nõusolekul tuligi inimesena kuivale maale, et siis olla järgmised 25 aastat naisega koos. Kuid haigevoodil ei mõistnud naine kuidagi mehe ettepanekut koos karpkaladeks muutuda ja vees edasi elada.

Nüüd siis mees mõtleb, et mida õieti edasi teha; maa peal pole justkui enam midagi järel. Või kuidas.

Seda teksti nagu ei oskakski edasi kommenteerida, vähe üllatav fantaasia või nii.

Veikko Huovinen - Lambasööjad (2021)

 

Lugu kahest keskealisest mehest, kes lähevad iga-aastasele retkele Põhja-Soome loodusesse. Seekord on eesmärgiks süüa korralikku lambaliha - mille tarbeks tuleb siis kuskil kohapeal mõni lammas omastada. Üks sõpradest on kaardistanud erinevate artiklite põhjal sealsed võimalike lambakasvatajate talukohad. 

Ega see tapatöö ja sellele järgnev liha küljest käristamine kõige meeldivamaid emotsioone ärata, aga kui soome mehel on vaja, saab kõik tehtud. Ja siis saab süüa.

Lambalihast tähtsamgi on muidugi see automatk ja telkimine ja kõik need väiksed kohal ja erinev alkohol ja jauramised looduses. Meestel on küllaga arvamusi Soomest ja välispoliitikast ja minevikust ja tulevikust; armastuse psühholoogiast ja naiste füsioloogiast. Üldiselt on need … mõistetavad, aga eks autor laseb neil maailma õige ülemeelikult paika panna.

Eks raamat on avaldatud 1970. aastal ja julgelt pool on oma ajastu dokument (seda muidugi autori tõlgenduse läbi); võib muidugi mõelda, kui palju tollasest sotsiaalsest teravusest (seda seal on) tänapäeval õieti kaasa kõlab. Noh, nii ja naa.

Mingis mõttes on see lugu kui … mõne kadunud ajastu postkaart (vähe võrdlus Paasilinna “Jänese aastaga”). Vabad mehed, vabad arvamused; kõik see olustik seal ja piiride taga. Eks seda raamatu tõlget ole kiidetud, ise ei saa öelda, et huumor ja elumõnu ja mürgeldamine oleks mind lugedes kõrgele laineharjale tõstnud. Soome huumor … vahel töötab, vahel mitte; eks see sõltub meeleolust ja tähtede seisust. Igatahes on see selges suguluses Paasilinna paremate lugudega, teiselt poolt saaks näha kergeid märke tulevasest Vuorineni rämehuumorist (lihtsalt siin veel elatakse väikekodanlikus võtmes).

Kathleen Jennings - Gisla and the Three Favours (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Omapärane muinaslugu karjatüdrukust, kellelt ta surivoodil ema palub, et tütar tasuks võlad nö haldjatele - või muidu ema ei saagi taevasse. Mis neiul üle jääb, tööst vabal hetkel korraldabki kokkusaamise nende emale erinevaid võimeid andnud haldjatega - kellele valmistab nalja see, et tüdruk arvab end võimeline olevat võlgnevuste õiendamiseks.

Ülesandeks on siis mäe see elavat trollilt päikese, kuu ja tuule tagasitoomine - ja sinna mäekuningriiki pääseb vaid suvise pööripäeva pidustuste ajal, mis siis kestavad seal kolm päeva. Haldjad aitavad niipalju, et igaks õhtuks annab üks neist neiule peoriietuse … ja nagu selgub, polnudki need emale antud erivõimed midagi nii enneolematut.

Eks tekst jäljendab mingil moel loomismüüte, ainult et omapärasel viisil (paistab, et ka Jenningsiga esmatutvus mõjus kuidagi … omapäraselt). Et tegu on kaasaegse kirjandusega, siis ei oota siin miski lapsik ja õnnelik lõpplahendus; tõepoolest, neiu armumine rööviobjekti pole just … kõige sõbralikuma lahendusega. Aga jah, päris kaval tekst.

Yoon Ha Lee - Eating Hearts (Year's Best Fantasy 6, 2006)

 

Lugu naisest (kes on tegelikult tiiger), kes sööb südameid, et nii saada inimeseks (või surelikuks?). Kuid see ei too õnne õuele - sest nagu ta järjekordne ohver (nüüd sööb tiiger eelkõige võlurite südameid) ütleb, on ta juba tegelikult vaba.

Sest see tiiger on tegelikult üks maailma müütilistest algolenditest, kes põgenes loomise koopast, et saada inimeseks. Kuid tiiger … ei saa inimeseks (vahest ehk seepärast, et liiga vinge olend, mis?). Ent nagu võlur ütleb, on ta ometigi vaba (koopast, algollusest?).

Et siis kõhutunde järgi ütleks, et selline korealiku mütoloogiaga tekst, mis muidugi pole selliseks autori puhul üllatuseks (muidugi, Lee kinnitab seda oma kodulehelgi). Kuigi kirjelduse järgi oleks see justkui õige jahune tekst, siis tegelikult päris hästi teostatud, kõik see tiiger ja võluri iha ja kättesaamatud unistused. Sa oled see, kes oled. Eksole.

ulmekirjanduse baas

Allison King - Breath of the Dragon King (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugu lapsest, kes sündis vanemate õnnetuseks “valesti”. Selle asemel, et maailma tulla draakoni aastal, tuli ta napilt jänese aastal. Ja poisi asemel tüdruk. Vanemad otsustavad siiski, et temast peab saama draakonkuningas, ning vahetasid ta sünniaja draakoni aastasse. Vaene jänesetüdruk pidi õppima käituma nagu draakon ning teistest draakonilastest parem olema. Mis viis ta selleni, et teismelisena mõtles ta välja, kuidas õieti tuld välja pursata (ei tasu kodus järele proovida).

Teised draakonilapsed proovisid samuti tuld pursata, aga loomulikult ei õnnestunud kuidagi (sest noh, inimene pole selleks võimeline). Jänesetüdruk oma võtet ei paljasta, pigem ta saab hoogu juurde, et oma uut tulesülgamise olemust täiustada - mis on igati abiks kooliõpingute edukamal omandamisel. Aga … ta pole siiski draakon.

Loo võlu on eelkõige selles, et see algab kui padufantasy ja ajapikku selgub (no lugu on küll vaid kolm lehekülge), et ümbritsev maailm on tegelikult vägagi tänapäevane (sellest siis loo algul märgitud 1988 kui draakoni aasta) ja meile tuttav ühiskond; päris hea võte. Aga no muidu jah, need ootused lapsele jne.

Peter S. Beagle - The Rock in the Park (New York Fantastic, 2017)

 

Armas lugu ühest kirjandushuvilisest poisist nimega Beagle, kel oli koos maalimishuvilisest sõbraga New Yorgi suuruselt neljandas pargis oma kivi, kus nad käisid vabal ajal istumas. Kuni ühel sügispäeval sattus nende kivi juurde … kentaur.

Poisid ei osanud esialgu midagi arvata, aga ülejärgmisel päeval sattus sinna kaks täiskasvanud ja see eelmine kord nähtu väike kentaur. Täiskasvanud olendid kõnetasid poisse - nimelt on nad eksinud ja oleks vaja saada soojale maale, Mehhikosse. Poisid pakkusid atlaseid, aga kentaurid ei oska enam lugeda (no kunagi, antiikajal olid veel võimelised). Ja see naissoost kentaur … milline imeline riieteta kentaur. Beagle’s maalijast sõber pakub siis, et ta joonistab neile maakaardi, millega võiks suunduda New Yorgist Mehhiko piirini. Selleks on aga neilt midagi vaja … ja Beagle peab bensiinijaamadest kokku koguma erinevaid kaarte. Ülejärgmiseks päevaks valmibki see imeline maakaart.

Nagu öeldud, omamoodi armas lugu, aga eks kentauride teema meenutab pisut ükssarviku seiklusi. Siin küll teostatud nö autori lapsepõlvemälestuste vormis, mis siis oleks autobiograafiline. Eks oleks huvitav teada, kas see Beagle’i sõber oma hilisemas elus oli ka mõni tuntud kunstnik, aga hetkel küll ei ühenda midagi ära.