Marileen Laagus - Võta mind kaasa (2026)

 

Eks see on tuntavalt noore inimese tekst, mis paneb vast mõnel hetkel keskealise lapsevanema juukseid kitkuma. Aga jah, tegu on noorteromaaniga ja mida mul selle kohta õieti öelda oleks.

18-aastane Triin elab emaga kahekesi, peale isa surma süüdistab ema tütart juhtunus ja muidu üleüldises allakäigus. Valu leevendamiseks külastab ema õhtuti joogiasutusi ning muidu timmib kodus veini. Mis on viinud selleni, et tütrega suhtlemisel kasutab ta pigem psüühilist ja füüsilist vägivalda. Selle olukorraga toimetulemiseks kasutab tütar omakorda eneselõikumist - et valu läbi pinget välja lasta. Kuidas see keha lõikumine jääb märkamatuks lähedastele ja gümnaasiumikaaslastele, noh … see on gümnaasium oma vabadustega.

Ühel väikesel peol kohtub Triin pisut vanema Martiniga: tal on auto, elab iseseisvalt, tuunib hobi korras autosid ja suitsetab. Edasi suheldes tundub, et Martin justkui mõistaks teda, just teda. Peale ema järjekordset rünnakut astub Triin radikaalse sammu ….

Autor ei paku lahendust, mis paneks ehk tavapärase täiskasvanu kaasa noogutama, aga ehk on seegi omal moel viis traumast ülesaamiseks. Eks siin teksti lugedes meenub Lauri “Põngerlinn” oma karjamaa-probleemiga, ka Laagus viitab siin üsna selgelt ühe mustri kordumisele. Nagu öeldud, konflikti lahendus näib mulle ajutine ja romantikast kantud; kas sellega saaks karjamaalt õieti marjamaale … no ei oska öelda.

“Pärast lühikest vaikust pugesin Martini põue ja tunnistasin vaikselt, et polnud kunagi varem lasknud kedagi endale nii lähedale.” (lk 113)

Eks see Martin on selline, keda just väimeheks ei sooviks: peojärgselt käib hommikul järelnähtudega autoga poes (õnneks toitu ostmas!), noore suitsetajana ei teinud ma küll igas toas suitsu, see nagu rikub päris palju õhku. Muidugi, samas tuleb tunnistada, et noormees on toetav, lihtsalt elustiil on vähe selline … no selline (jeerum, tegelt ma ei salli seda autode bassitümakat).

Aga nagu öeldud, see on romaan noorelt noorele ja koduvägivalla teema on igast nurgast oluline.

Mari Teede "Ingmar ja meri"

 

Lühike ja armas lugu sellest, kuidas Ingmaril oli vanemate lahutuse järel kõik panges ja elu raske, ent mere äärde kolimisel olid omad plussid. 

Plussid üha kasvasid, meri sai üha armsamaks ning lõpuks sai kõik korda.

Natuke on see muinasjutt, sest ega vist palju sääraseid poisse pole, kes tänapäeval raamatut sülearvutist (mis see siis ikkagi oli, läpakas või tahvel?) paremaks kingituseks peavad ja päriselt päriselt PÄRISELT ka merest sedavõrd vaimustusse satuvad, et meri kõiki muresid vähendada suudab.

Samas - mõni võib ju olla? 

On hea uskuda, et sedasi saab. 

Pildid olid head. Ma tavaliselt ei vaata pilte, aga need meeldisid oma mustvalges karguses, kus samas lapsed rõõmsalt lasteraamatulikud olid, väga. 

Ja tasakaaluhoidja-poiss tuli meeldivalt tuttav ette. On isegi bussis sõites palju ja palju sõidetud, käed lahti, et paremini tasakaalu hoidma õppida =)

Loe mind
Lugemissoovituse blog
Head lasteraamatud
Karl-Martin Sinijärv

Dagmar Normet - Une-Mati, Päris-Mati ja Tups (1979)

 

Kes on see Une-Mati? Millise olendiga on tegemist? Kui ta on kogenud unepuistaja ja seetõttu võiks eeldada teatavat täiskasvanalikkust, siis miks ta otsib sõpru laste hulgast? Ise on infantiilne? Kus on ta vanemad? Või Une-Mati(d) arenebki aeglaselt? Äkki on ta selline erandlik nähtus, mis asub millegipärast just Tallinnas? Või ehk on tegu maavälise olendiga - arvestades ta füüsilisi veidrusi, millele sarnast ei teaks küll muidu Maal eksisteerivat (aga ookeanisügavustes?)? 

Ühesõnaga, omal moel lennukas lasteraamat küll, aga pisut häiriv ka.

Ursula Le Guin: Lääneranniku annaalid I: Annid

Kas kõik noortest inimestest rääkivad raamatud on noortekad? 
Siis on see kindlasti noorekas.

Hästi kirjutatud noortekas. Tegelastel on oma hääled ja näod, isiksused ning motiivid, mis läbi kumavad, pole kunagi labased. On päris üllatav, kui palju on selles õhukeses raamatus meeldejäävaid tegelasi ja kui vähesega suudab Le Guin nad meeldejäävateks kirjutada. Kuidas isegi Paha Mees tegelikult üsna kiiresti arusaadavaks kirjutatud on - mitte meeldivaks, oo ei, aga mõistetavaks. 

Kõik, ka kõige pisemad, vaid ühes lauses mainitud taustalood on tähenduslikud ning maailm, mille Le Guin kirjutanud on, mõjub täiesti ehtsana. 

Jah, sellised võiksid lauskmaa ja mägede elanike vahelised suhted olla. Jah, sedasi ilmselt elataks säärases klannipõhises vana aja keskkonnas, üks hea lehm ONGI väärtus, kaks seda enam. Jah, võime oma maid kaitsta võiks olla klannivanema määramisel-kujunemisel esmatähtis. Jah, kui teatud sorti päritolu tagaks teatud sorti võimed, kahtlemata oleks loogiline, et vanemad kihlavad oma vereliinivõimetega noori omavahel, kui aga teine pool muidu vähegi kõlbulik on. Jah, ilmselgelt oleks mingid kombed ja au ühiskonna reguleerijana hädatarvilik ning ka kõige alatumad hoiaksid teatud tavadest kinni. 

Ja jah, kahtlemata võiksid olemas olla just sellised inimesed, nagu Le Guin üles on kirjutanud.

Ma usun, mõned teist teavad: hästi kirjutatud raamatut lugedes teeb aju mõnd ebakõla nähes: "Sellel on kindlasti põhjus, ma lihtsalt ei tea tausta," samas keskpärases raamatus loob see kohe: "See asi on ebausutav, ilmselt on kõik kipakas, see autor ei oska mõelda"-tunde ja sageli jääb lugemine katki. 

Le Guin on meister - teadlikult ei jäänud mulle vastuolusid üldse silma, ent kui ebateadlikult jäigi, aju tasandas selle kohe ära kui "ma lihtsalt ei tea piisavalt".

Laias laastus on lugu ühe poisi lugu, kellest saab tasapisi mees. See on huvitav lugu, loogiline ja huvitav ühtaegu. Lõpp on ilus - korraga lahtine, sest tulemas on ka järgmised osad, ja samas selle loo lõpp, mida lugesin. 
Tunnustan.

Loteriis varem
Tilda ja tarakanid

Portaalid piiri peal. Ulmelood Narva noortelt (2026)

 

Kahtlemata huvitav antoloogia - kasvõi juba selle poolest, et ühe kooliprojekti ulmekirjutamise töötoa tulemustest on koostatud raamatu; ehk siis arvatavalt on tegu noorte üldse esimese trükiprooviga. Ja eks Narva on boonuseks, aga sama huvitavalt võiks mõjuda ka Kärdla või Jõhvi või Viljandi või Maardu õpilaste loome - sest eks ikka on põnev, mida noored inimesed võivad kujutleda.

Viimasel ajal on mul miski hirm, et kui loed tundmatu autori värsket teksti, siis kui tehisvaba see ikka on. Antud antoloogia puhul on pigem, et 2-3 teksti puhul võinuks ehk autor anda oma teksti võõrale lugejale, et see võiks oma pilguga mõndadele ebakõladele osutada (teksti sidusamaks kirjutamine, ehk tausta rohkem avamine) - no juhul muidugi, kui eesmärk võiks olla mingil määral lugejasõbralik.

Ja eks juba esimese loo puhul tekkis küsimus, et kuidas neid tekste õieti hinnata - kas konteksti arvestades (noorte trükiproov, lähtudes vaid sellest raamatust) või siis nö kontekstivabalt (võrdluses ükskõik millise teise lühiproosa palaga, mida olen selle blogi ajal lugenud). Otsustasin viimase kasuks, aga paratamatult - ükski verinoor kirjutaja ei saa veel kuidagi Theodora Gossi või Aliis Aalmanni kvaliteediga kirjutada; see oleks … ulme. Igal juhul, lugude keskmine hinne on 4,2.

Kahju, et kogumiku kaanepilt on päris kole, vähemalt on see teadatuntud koledus, mitte mõni tehisklišee.

Elina Metsma “Suve varjatud maailm” 4/10

Liana Soldatova “Ta on sees” 3/10

Jevgenia Krainova “Pääs tagasi” 5/10

Artjom Beduhhov, Karolina Klussova “Punase Kolju rantšo” 4/10

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja “Verana” 5/10

Danna Solovjova “Tõde, mis murdis vaikuse” 4/10

Daniil Savosto “Paralleel-Jõesuu” 4/10

Jana Šaškina “Hipotokolisisheptisisaboddinisi lugu Bobi Siškodrinist” 4/10

Kersti Kivirüüt “Kalasööt” 5/10

Andra-Eliis Abramson “Merepärlid” 4/10

trekseki lugemisblogi

Elina Metsma - Suve varjatud maailm (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Lugu siis sellest, kuidas 14-aastane tüdruk ei taha minna vanematega Saksamale vanaema juurde kuuks ajaks. Aga et ta üksi kodus olema peaks, on talle organiseeritud suvelaager Pärnumaal - samamoodi vastik valik. Kuid õhtul enne ärasõitu pakub tüdruku sõber viisi, kuidas laagrit vältid - tuleb lihtsalt laagrisse mitte registreeruda ja seeasemel öö laagri juures metsas redutada ning siis järgmisel päeval taas Narva minna.

Mõeldud-tehtud. Annika läks küll laagri territooriumile ning vaatas siis ema auto lahkumist värava tagant. Seejärel peitu ja laagrist välja hiilimine … ning oh üllatust, kohale on ilmunud ka ta sõber, kes tuli igaks juhuks aitama. Nad suunduvad sügavamale metsa hommikut ootama, misjärel sõbra Pärnu hipist tädi tuleks neile järele … aga siis lähevad asjad väga imelikuks.

Eks esmalt tuleb öelda, et sellise noorteulme antoloogia hindamine tuleb päris keeruline - kuivõrd tegu on noorte nö esimese trükiprooviga, seega … filigraanset lühiproosat ei oota, aga samas ei tahaks teha ka hinnaalandust (muidugi oleks võimalus ka hindamata jätta).

Loo nõrk külg on see laagrist kõrvale hoidmise viis: arvata võib, et ikka saadetakse teade puudumise kohta (ja et seetõttu raha ei tagastata nagu lepingus eelnevalt sätestatud vms). Loo fantastilises küljes on ühendatud botaanika ja lähiajalugu, eks omamoodi võiks seda nimetada siis etnoõuduseks. Ja need nägemused on ühtaegu õudustäratavad kui humoorikad - kuid see paistabki olevat autori soov. Ja eks loo finaalis on veel omakorda puänt. Ühesõnaga, korralik klassikaline noortekirjandus.

Brigitta Davidjants: Armastuseta

 

See ei ole õigupoolest üldse selline raamat, mida ma normaalsel keskmisel juhul lugemiseks valiksin. Koolitüdruk, armusuhted ja üheksakümnendate lõpp - no minge pekki, järjekordne näkkusülitamine, et mul kooliajal ei õnnestunud ühtegi kallimat leida? Lisaks on tüdruk vist lesbi? 
Absoluutselt pole minu kogemus!

Ainult et hakkasin lugema ja see raamat oli hoopis teade: "Ma olen sinu moodi tüdruk, kel oli armusuhteid ja mitu ja tead - ei päästnud. Et ma lesbi olin, ma ju ei teadnud. Elu oli täiega jube nii ehk nii."

Peategelanna on lõpuklassi tüdruk, kelles elab komme iseennast kogu aeg kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, leida seaduspärasid ning kokkukõlasid sellega, Kuidas Elu Käib. Ehk siis sellega, mida elu kohta räägitakse. Sest rahvas ometi teab tõde! Suhe tüdrukute vahel ei ole päris. Too on ju nii kena poiss, rahulik. Koolipõli on elu parim aeg. Depressioon läheb niisamagi üle, kui ainult ise piisavalt tahta.

Rebekka ei usu, endalt küsimata. Ta mõtleb igasugu asju ja paljude nähtuste üle. Kuid ta on ikkagi verinoor - seitseteist - ja usub, et teised inimesed tihti teavad paremini, kuidas elu käib.
Mõtleb meestele kuldse kuu selga - samas kui klapib paremini naistega. Aga kuldne kuu oli ju!

Nii raske on endast aru saada, eriti kui oled noor tüdruk väga heteronormatiivses keskkonnas. Aga ega vahet poleks - oled lesbi või mitte - ka mina olen meestega ohtralt seksinud, üldse mõistmata, et ma ei taha neid tegelikult. Iha on hoopis teine tunne kui "jaah, okei, hea küll". Ka hoopis teine tunne kui "head naised alustavad ise, ma siis ka". 
Aga kust mina seda teadma pidin? Või Rebekka? Keegi ei õpetanud.
Iha, kiim, erutus, himurus on hoopis teistsugused. Kui hakkad mõtlema, ega tagumikuvinn liiga silma ei paista või kõhupekk käe all ei laineta, on selge, et valesti on. Rebekka ei mõtle otse sellest, aga et iha ei ole, sellest  küll. 
Rohkem valus. 
Temal oli tüdrukuga iha olnud. Vähemalt seegi hea.

Miks talle meeldib see lesbiline naine kambast kõige rohkem? Miks tal on tüdrukuga kirg olnud? Ei, ta ei tee sellest mingeid järeldusi.
Kui noormees, kellega tal enamiku raamatust suhe on, absoluutselt jäletaks osutub,  on just teised sama grupi naised, kes aitavad. Et avalik lesbi kõige rohkem ... jaa, ta on kahtlemata kõige positiivsem tegelane, kellest natuke rohkem kirjutatud. Ent aitab ka Ella. Aitab mõte Maarjale. Aitab Kaiga rääkimine.

Ja Rebekka omakorda aitab Mirjamit - ja küllap ka Kaid. 
Naised toetavad üksteist, jääb raamatust kõlama. Mitte tingimatult, mitte kõik - eriti vanemad naised, mh Rebekka ema, hoiavad pigem status quost kinni - aga elutormis naiste peale loota saad.

Ilus moraal. 

Davidjants kirjutab huvitavas formaadis: polegi enne lugenud sellist raamatut, mis aegadega mängib minimaalselt, ent jätab lihtsalt osa sündmustest vahele ja neist teatatakse lugejale takkajärgi, peategelase möödaminnes-mõtetena. Muidu ikka kirjutatakse vahele "möödusid kuud ja nende jooksul leidis aset (mingi lühikokkuvõte)". 
Davidjants seda ei tee. Tal mööduvad kuud, aga lugeja saab sellest aru alles siis, kui peategelanna mõtetesse mahub asju, mida raamatus kirjeldatud sündmusi arvestades seal olla ei saanuks. 
Aa, see juhtus? Aa. see juhtus ka?
Annab lugedes meeldiva põnevustunde. Pole mingit "ja nüüd juhtub see ja nüüd see, niimoodi need lood ikka kirjutatakse". 
Olgu, vbla natuke. 
Lõpp on hästi roosiline. 
See on hea lahendus, sest päris kindlasti oleks "ja siis oli sitasti ja kõik vihkasid Rebekkat ja midagi ei läinud paremaks" halvem lõpp.
Elutormis naiste peale loota saad!!!

Aga natuke liiga roosiline minu jaoks. Võinuks olla veidi vähem selge happy end ja rohkem "no vaatab, kas, krt, läheb paremaks lõpuks!" 

Delfi

ERR

Andrus Kivirähk - Oskar ja asjad (2015)

 

Ega nendele Kivirähki tekstidele alati pihta ei saa, nii meenutab selle raamatu lugemine kogemust “Lend kuule” puhul - mis see siis õieti on (teine mõte on, et autor on rohkem lühivormide inimene, ei meenu nagu ühtki romaani, mis just aplombikalt lõppeks).

Koolieelikust Oskar saadetakse suvel kaheks kuuks vanaema juurde - ema on sel ajal tööasjus Ameerikas ning isal vaja tööl olla ning lasteaias ei saa enam olla ja kuhu sa lapse siis paned. Vanaema elab linnast väiksemas asulas, eks poiss on seal vanematega koos ennegi olnud, aga nüüd siis ilmatu aja üksinda. Taga hullemaks, ta unustas telefoni maha, nüüd ei saa ka telefonis mängida.

Vanaema ja vanemate lootus on, et Oskar leiab endale sõbrad ja jookseb ringi ja möllab. Oskar nii ei arva, teda pigem hirmutab kontakt võõraste inimestega - ja kui kohalikud omavanused poisid kutsuvadki teda endi sekka, on Oskari reaktsiooniks pigem nende eest edaspidi peituda. Vanaema suurt pihta ei saa, millega poiss õieti tegeleb, tema arvates laps askeldabki enamvähem nii nagu lapsepõlves vaja.

Igavusest vallatud Oskar on aga leidnud kuurist puutüki, millest on teinud endale mängutelefoni - ja nagu avastab, saab sellega helistada asjadele (ehk siis omamoodi buratinotelefon). Ja see asjade kaudu avalduv maailm on põnev - sest eks nende emotsionaalne skaala on seinast seina, kuid samas saab Oskar nende hulgas tunda end nö peremehena. Välja arvatud punane õhupall, see on Oskari haardeulatusest väljas, olles takerdunud nööripidi puu latva. Vahel jälgib õhupall poisi tegevusi õue peal, enamasti aga naudib oma vabadust tuulte käes tantsida. Oskar tunneb nagu oleks talle tekkinud sõber või isegi midagi enamat, ta on justkui armunud isepäisesse õhupalli. Kuid õhupall, tema on nö emantsipeerunud.

Ja nii need mitmed päevad kulgevad erinevate asjadega sekeldades ja seda reaalse maailma eest varjates. Ei saa öelda, et Oskari ja vanaema ühine aeg siin jõuaks just paarist nädalast kaugemale. Aga jah, mis see siis õieti on? Ühe väikse poisi eneseleidmine - või see toimuv veidrus seisneb telefonist ilmajäämises? Ja see armumine õhupalli ja temaga probleemid, see siis markeerib poisipõlve arengut? Jajah, eks juba lasteaias käivad armumised ja suhete mängimised; Oskar siis teeb seda … omamoodi? Ja see raamatu lõpus leitud vanaema sõrmus ning sellega uus aspekt (nö suhtlemine noore vanaemaga), mis see veel on? Muidugi, iga lasteraamat ei saagi olla “Bullerby lapsed” oma ideaalse maailmaga, nii ka on Oskari suhe vanaemaga selline … kaugeltki mitte ideaalne, sest ega vanaema ei mõista teda ülemäära. Kuigi jah, ei saa öelda, et see oleks konfliktne, lihtsalt põlvkondade vahe.

Lugesin seda raamatut lapsele ja üllataval kombel see talle väga meeldis (eriline lemmik muidugi prügikasti luuletused), mul endal oli vähe raskusi - eks juba kõik need põim- ja kiillaused on parajad keeleväänajad ning välja hääldamiseks päris väsitavad. Kui Kivirähki lastelugudest on leitav kõiksugu automaatseid hitte, siis siin … noh, olen segaduses ja tunnen vaimust vaesena.

loterii

Timotheos Kuusik - Laste prillid III. Tee teadusele (1911)

Kuusik on selle teksti inglise keelest (erinevatest raamatutest?) mugandanud, arvatavalt on siis selle käigus lisandunud Tsaari-Venemaa kohta käivat teavet. Ühelt poolt mitmeid asjalikke tähelepanekuid, teiselt poolt muidugi vähe kolonialismimaiguline mõttemaailm asjade seletamiseks.

Kahjuks oli minu kätte sattunud eksemplaris kaks esimest poognat puudu, kus ehk olnuks lisateavet raamatu koostamise kohta. Aga noh, paratamatult on teksti võluks selle esitamine, vahel saab pihta nerwikawa, vahel ergukawa.

K. Mis on weewel (wääwel)?

W. Weewel on inimese-soole juba wanast ajast tuttaw. Kui ta põleb, siis sünnitab ta lämmastawat haisu, mis loomadele surmaks on. (lk 34)

K. Mis tähendab hoiukassa?

W. Hoiukassa on üks riigi asutus, kuhu waene rahwas oma raha wäikeste summadena alalhoidmiseks ära annab. (lk 39)

K. Kas ei wõi kautschuki asemel ka mõnda muud ollust pruukida?

W. Nüüd tehakse juba palju asju, mis enne kautschukist  tehti, guttapertschast (gummist). Guttapertschal on needsamad omadused, mis kautschukilgi. (lk 41)

K. Mis on wamm, käsn?

W. Mere põhjas elutsew loom. Sigineb ime ruttu. Kui mere põhi temast päris puhtaks teha, siis on see kahe aasta pärast uuesti wammisid üleni täis.

K. Kust tuuakse wammi?

W. Konstantinopolist, mis Türgimaa pealinn on, ja Arhipelagi saarestiku pealt.” (lk 43)

K. Millest tehakse krihwleid?

W. Ühest pehmemast tahwli-kiwi sordist, mis pikkadeks kildudeks murdub. Need kiwid saetakse iseäraliste riistadega peenikesteks pulkadeks, milledest krihwlid walmistatakse. Wiimasel ajal walmistatakse krihwleid ka weel aluminiumist. (lk 56)

K. Missuguseid kiwa nimetatakse kallisteks kiwideks?

W. Wäga ilusaid, hiilgawaid kiwa. Neid wõib ainult suure waewaga ja harwa leida, sellepärast on nad nii kallid, ja neid wõiwad ainult rikkad inimesed ehteasjadena kanda. (lk 57)

K. Mis tehakse kummikonna kilbist?

W. Mitmetsugu ilusaid asjakesi, nagu sigari- ja tubakatoosisid, kammisid j.m. Iseäranis head materjali niisuguste tööde tarwis annawad India meres elutsewad kilpkonnad. Seal on neid wäga palju; iga emane kilpkonn muneb 90-100 muna, paneb nad liiwa sisse ja jätab wäljahaudumise päikese hooleks.

K. Kas ta oma mune enam kunagi waatama ei lähe?

W. Läheb. Ta käib neid weel kaks ehk kolm korda waatamas, ja sel ajal neid ka harilikult püütakse; minnakse talle häkitse kallale, ja keeratakse selili. Kummikonna kilp jaotatakse neljakandilisteks tükikesteks, wiie kuni kaheksa tolli suurusteks. (lk 71)

K. Mis on woswor?

W. Põlew aine, oma näo poolest mesilaste waha sarnane. Tema hakkab wäga kergesti põlema, sellepärast peab temaga ettewaatlikult ümber käima.

K. Kust saadakse woswori?

W. Peaasjalikult saadakse teda luudest. Woswor on wäga kihwtine ja temaga peab ettewaatlik olema.

K. Kas ainult kihwtist woswori olemas on?

W. Ei, on ka weel üks teine sort woswori olemas, nõnda nimetatud punane woswor, mis mitte kihwtine ei ole; sellega kaetakse tuletikkude peakesi. Iga aastaga läheb seda woswori tuletikkude peale umbes 70.000 puuda. (lk 73)

K. Missugust lindu nimetatakse paradiisi linnuks?

W. Wäga ilusat mitmewärwiliste sulgedega lindu, kes Uus-Gwineas ja selle naabruses olewate saarte peal elutseb.

K. Kuidas neid püütakse?

W. Nende peale lastakse tömp-otsaliste nooltega, ka püütakse neid linnu-liimi abil ehk linnu paeltega.

K. Mis tehakse nendega tapetud pärast?

W. Nende jalad lõigatakse ära, wõetakse sisikond wälja, siis suitsetatakse ehk kuiwatatakse, pärast müüakse. (lk 85)

K. Kuidas tuleb rohutirts ilmale?

W. Emane rohutirts muneb munad, katab neid ilaga, paneb saja kaupa hunikusse ja matab maa sisse. Neist munadest tulewadgi pärast rohutirtsud wälja.

K. Kas neid mõni rahwas ka toiduks pruugib?

W. Hotentotlased ja Afrika elanikud armastawad neid wäga. Nad keedawad neid piima sees ja nende munadest walmistawad nad midagi leemesarnast toitu. (lk 86)

K. Mis on kompas?

W. Kompaseks nimetatakse magneti nõela, mis brongsist karbikese sisse on mahutatud ja ümmarguse papi tükikese peale kinnitatud, millel ilma-kaared peal on. Üks nõela ots näitab alati magneti põhjanabasse ja teine magneti lõunanabasse. (lk 99)

K. Kas wanad rahwad ka kirikukellasid pruukisiwad?

W. Wiimaste kaewanduste juures wana Niinewi linna asemel, leiti palju pisikesi brongsist kellakesi.

K. Kus oli see wana linn?

W. Mesopotamias, Tiigri jõe pahemal kaldal; 606-mal aastal sai see linne Meedalaste ja Paabeli rahwa poolt ära häwitatud. (lk 99)

K. Mis on pea soojuse hallikas?

W. Päike.

K. Missugused looduse hallikad on weel peale päikese?

W. Elektriwägi ja keemialised protsessid. (lk 101)

K. Mikspärast wälk mõnikord inimesi ja elajaid tapab?

W. Sellepärast, et elektri juga, kehast läbi käies, nerwikawa liig kangesti põrutab. Wähem põrutamise juures saab keha ainult wigastatud ja loom wõib elama jääda. (lk 102-103)

K. Kuidas tuleb pikse ajal tõllas ehk muus sõiduriistas istuda?

W. Sirgelt, keskkohal, ilma äärtesse puutumata, kust elektri juga läbi woolata wõib. Selsamal põhjusel on ka kesk tuba pikse ajal wähem kardetaw seista, kui seinte ääres. (lk 104)

K. Mikspärast õerumine elektrit sünnitab?

W. Sellepärast, et õerumise läbi kahesugune elektriwägi lahutatud saab, igaüks iseseiswaks. (lk 106)

K. Kuidas näidata, et lumes ka soojust on?

W. Kui lund soolaga segada, siis on see segu nii kole külm, et paljas lumi selle kõrwal soe tundub olema. (lk 107)

K. Mikspärast inimesed toidu puudusel tihti lolliks lähewad?

W. Sest et pea-ajud toidu puudusel rikutud saawad. (lk 117)

K. Miks meie öösel wähem toitu ihaldame, kui päewal?

W. Sest et meie keha öösel peaaegu liikumata paigal seisab ja hapnikku wähem kopsudesse woolab.

K. Miks meie öösel rohkem soojemat riiet tarwitame, kui päewal?

W. Esiteks, sellepärast et öösel ülepea külmem on, ja teiseks, et meie öösel palju pikaldasemalt hingame, kui päewal töö juures, mille läbi ka sisemine soojus märksa wäheneb. (lk 118)

K. Mis kuulutab wikerkaar hommikul?

W. Wihmast ilma, mida lääne ja lõuna-lääne tuuled meile toowad. Hommikune wikerkaar wõib ju päikese wastu ainult lääne (õhtu) poolt nähtawale tulla. Tähendab: lääne pool on wihma pilw olemas, mis tuule mõjul lähineda wõib.

K. Miks õhtune wikerkaar head ilma ette kuulutab?

W. Õhtune wikerkaar wõib ainult hommiku pool (päikese wastu) nähtawale tulla ja annab tunnistust, et wihma pilwed meist juba mööda on jõudnud - hommiku poole. (lk 128)

K. Mikspärast meil selge ilmaga parem tuju on?

W. Kuiwa ilmaga on õhus rohkem hapnikku, mis meid enam elustab, ja kuiw õhk mõjub ka meie ergukawa peale hästi.

K. Mispärast koerad ja kassid wihmase ilma tulekul uimased on?

W. Siis on õhus wähe hapnikku, kuna ka niiske ilm loomade peale rusuwalt mõjub. Sellepärast ei taha ka lambad wihma eel naljalt karjamaale minna, waid lamawad parema meelega hoowi peal ja määgiwad. Wihma eel hirnuwad ka hobused ja ammuwad lehmad iseäralikult; konnad krooksuwad, kullid wilistawad, haned kaagatawad jne. (lk 130)

 

John Green: Kilpkonnad alla välja

 

Lugesin seda raamatut väga valel ajal. 
Eks ole: kui saab olla õige aeg mõne raamatu jaoks, saab olla ka vale. 
Võin garanteerida, et et lugeda vaimuhaigusest ja selle ägenemisest ei ole üldse tervislik, kui parasjagu su (mu) enda vaimuhaigus ägeneb ning end kuidagi ignoreerida ei lase. Kui psühhosomaatilised sümptomid võtavad mu üle võimust ja samal ajal vaevleb raamatu minategelane hästi kirjutatud ja usutavate sundmõtete käes, põimub see niimoodi ühte, et mul on lisaks omaenda hädadele ka osa tema omadest, kuigi tema omad on tegelikult täpselt vastandlikud minu omadele.

Aga hästi kirjutatud ja usutavad. Sellest piisas. 

Kui on halb olla, EI ole abiks võtta sisse veel kõvasti võõrast halbolu. 

Aga kui nüüd püüda üle vaadata sellest, et peamiselt on lugu vaimuhaigusest ja sellest, kuidas see inimest sööb, mõjutab, surub ja ei saa öelda, et "mul on haigus", vaid sellist mind ei oleks haiguseta olemas, on see muidugi armas lugu Ameerika keskkoolitüdrukust, sõprusest, esimesest armastusest ning et asjaga on natuke seotud ka korrpeerunud miljardäri kadumine, on lihtsalt detail. Hea detail, aga arvata, et tema jälgede ajamine moodustab raamatus mingi tähtsa telje, on küll viga.

See on detail. Pisiasi-pisiasi.  

Peamiselt on see lugu väga tõsise ärevushäirega tüdrukust, tema parimast sõbrast, kes kirjutab fännfiktsioone Tähesõdade maailmas (kas wookie on inimene? Miks osade meelest on Chewbacca ja Rey armastus vale?!) ja no et seal on ka armulood ... ei, ses mõttes on toredad armulood, et ükski raamatu poiss ei ole jobu, kes ei oska metafoorides rääkida ega mõelda, huvitub ainult spordist ja seksist. Armastuslood romantilise armastuse tähenduses on kaunid ja meeldivalt mitteklisheelikud. 
Aga mu meelest on nad seal lihtsalt selleks, et näidata: kas vaimuhaige keskkoolitüdruku elu on tegelikult täiesti normaalne ja tavaline. See, et sa hull oled, ei tähenda, et oleksid mingi imelik, taevas hoidku!

Hullud on täiesti normaalsed - kui välja arvata, et nad hullud on.

Lisaks on loos - no see on ikkagi väga noortest inimesest - tähtsalt kohal vanemlikud tunded ja see, mismoodi lapsed oma vanemate suhtes tunnevad. Kuidas mõjutab vanema surm ja kuidas tema eemalolek. Ehk lugu keskkoolitüdrukust on meeldivalt terviklik, tema maailma olulised osad kõik valgustatud ja lugeja ees lahti. 

Tore raamat. 
Välja arvatud, et hullus oli tõesti väga ebameeldivalt veenev ja hingepugev. 

Leheküljest riiulini

Lugemissoovitus

Triinu raamatublogi

tekstivõlur

Hyperebaaktiivne

Loe mind

Manni lugemisblogi

Terry Pratchett: Rahvas

Kas ma just lugesin täiuslikku raamatut?

Kas see ongi Raamat, põhjus, miks kõik raamatud olemas on ja kuhu pürgivad ja See Ongi Põhjus?
Tunne on küll selline. 

Ja ometi pole see midagi erilist. Täiesti tavapärane lugu katastroofist, ellujäämisest, noorukieast ning isegi Kuri on olemas, võitlus sellega ja ma vist ei riku kellegi lugemisrõõmu, kui ütlen, et Kuri võidetakse. 
Ja ometi ... 
Ja ometi. 
Tegelased, kes mõtlevad. 
Tegelased, kes arenevad. 
Tegelased, keda ma saan uskuda, ning samas mitte vihata, sest nad on nii jäigad, paindumatud, juhmid. Tegelased, kes on inimlikud moel, mida ma mõistan ja austan.
Ka Kuri on usutav, naeratav, omamoodi sarmikas. Kuri ei ole minu jaoks raamatu kõige kurjem osa.
Vat jäikus on vist asi, mida ma inimestes enim vihkan ja millega mul on maailmaraske leppida. Aga selles raamatus oli jäikust just parasjagu ning isegi jäigad tegelased paindusid - kui nad just enne surma ei saanud. 
Olid Inglased. Olid Metslased. Oli erinevate tõdede ja kommete põrkumine, põimumine, omavahel sobitumine. Oli palju pisikesi fakte, mis oleksid tõesed ka meie maailmas, andmas vürtsi loole, mis siiski väljamõeldis. 
Üks väga hea võte oli mäng keeltega. Me ei saanud ühegi tegelase vaatekohta, et teine jahvatab midagi arusaamatut - MEIE saime kõik teksti endale arusaavana, ent nemad seal raamatus ei saanud samas üksteisest aru. 
See on vist kõige parem erinevate keelte kasutus, mida ma eales näinud olen.

Lugu oli olemas, alguse ja lõpuga - ent see ei olnud lühike ja lihtne lugu. Algab katastroofiloona, kasvab inimkogukonna looks, sees on armuliin ning ropu suuga papagoi. Arutatakse usu üle, kas sisemised hääled on tegelikult välised või ikka tegelikult TEGELIKULT sisemised, mis on tõde, kus on tõde, kus on tõeline koht ... ja kuni lõpuni, päris lõpuni välja ei ütle raamat ära, et kas teadmine või usk, kumb on õige lähenemine elule ja maailmale. 
Jätab selle lugeja otsustada. 

Olen hurmatud, austusest kummuli ja segaduses, sest nt BAASis üks arvustaja arvab, et loetav, aga mitte enamat. 
Kuidas me nii erinevalt näeme? 
Sest minu jaoks tundub see tõesti ideaalse raamatuna. Mitte midagi pole puudu. Mitte midagi pole üle. Kogu aeg on põnev. Ja samas laseb ajul lakkamatult tööd teha. 

Loteriis varem
Hyperebaaktiivne

Kadri Pettai: Jaanik (a)

Lihtne ja ehe nagu vanilliplombiir pulga otsas. 
On hästi tore, et noortekirjandus pakub ka sellist ema nagu Triin: lahedat, sõbralikku, omast, hoolitsevat, armastavat ja ometi mitte korralikus paarissuhtes või vähemalt ammu abielus olevat. Loen seda raamatut ja selgelt samastun Triinuga, ta on nii eluline. 
Samas ainult Triiinust poleks põnevat lugu saanud. Selleks on Jaanika. Kuna see on raamat, mis EI viskle vahepeal "noortekirjanduseks" peetava kirjuta-kõigest-hirmsast-mis-pähe-tuleb-ja-keera-kaks-vinti-peale-ülesande käes, vaid ongi täiesti normaalse tooni ja õhkkonnaga lugu, on vaja probleemi, mis EI oleks "kellegi hukkumine-kadumine".
Mis annab hea probleemi? "Ema, aga kes mu isa ikkagi on?" näiteks. 

Jaanika on igati meeldiv ja usutav, helge ja selge seitsmeteistkümne aastane piiga, kes ei tea midagi oma isast - ja nüüd tulevad nad elama ema vanasse kodukanti, kust too lahkus umbes täpselt Jaanika sigitamise järel.
Õige aeg ja õige koht, kust otsida, eks?

Otsingud võtavad päris ootamatu pöörde, kui selgub, et Jaanika kuuleb ja isegi näeb kohalikku majavaimu Tobiast. Metsas elavaid haldjaid ja tiigis elavaid näkke. Miks? Kuidas? 
Ja Triin on küll armas ja hea, ent Jaanika muretseb ta pärast veidi. Millal ema üldse viimati seksis?
(Minule oli see teismepõlves täiesti tuttav ja arusaadav küsimus. Ehk mina pole kunagi aru saanud ei nendest, kelle jaoks viis või kümme aastat vanemad kaaspeaolisedki juba vanainimesed on, ega nendest, kes oma vanemate voodielu peale mõeldagi ei või, sest öäkk.)

Et kogu lugu viimaks "Suveöö unenäo" stiilis romantiliseks komöödiaks kujuneb, ei peaks üllatama. Ent ma üllatusin siiski ja mulle see magusus meeldis. 
Ka emadele kuluvad vahel happy endid ära. 

Loetud raamatud
Triinu raamatublogi
Loteriis varem
Blogistaja

Tark sein ja raamat
Filmid ja raamatud
Raamatusõltlane

Leelo Tungal: Kirju liblika suvi

Mul oli see raamat meeles äärmiselt kurva, kriipiva ja valusana, ükskõikse ema raske eluga tütre lugu ning et mingisugune õnnelik lõpp nagu saabus, ei muutnud tooni.

Nüüd lugesin pealtneljakümnesena ja kõik oli nagu päris ning üldse mitte väga masendav. Ema hoolis lapsest, lihtsalt hoolitsemisest ei saanud aru, ise lastekodulapsena polnud vist kogenud, kuidas see käima peaks. Jah, lapsel oli väga raske. Aga no elu ongi raske ja siis kohtus ema mehega, kellega tal klappis - kuigi mismoodi sedasi, jäi natuke arusaamatuks, neil oleks nagu olnud armastus esimesest silmapilgust vms? Aga mees oli rõhutatult tavaline ja suvaline. Kas naine kaevas siis kulda? Tähendab, mitte niivõrd raha, kuivõrd "korralikku pereelu"?

Ta sai selle korraliku pereelu. Mehel oli isegi Moškvitš, maja, aed ja peenrad. Klassikalisest äärelinnaidüllist jäi ainult koer puudu. 
Olgu, linn ka. Tegevus toimub maakohtades. 

Aga peategelase Tiina (see on muidugi vanaaegse raamatu märk, et Tiina on laps - kõik Tiinad, keda mina tean, on 40+, enamasti 70+) elu on õigupoolest põnev, vaheldusrikas, suure seikluse ja ohtrate kiitustega vürtsitatud ning et tal oma meenutuste keskel raamjutustuses mure on, on minu täiskasvanupilgule "mis mure see ka on, kõik saab korda, ilma et märkakski". Lapse seisukohalt oli koolikiusamine ja hirm selle ees lõikav ja varjutas kogu teose. Täiskasvanupilguga vaadates aga jääb tooni andma hoopis see, et Tiina on tõesti nagu ingel - laulab, luuletab, teeb kodus kõik tööd ja muretseb selle pärast, et ta veel parem pole. 

No kui hea saab olla? Kuid tõsi on ka, et soov olla parem kasvab sisse ja kunagi pole küllalt, ole kuitahes kõige-kõige.
Tore raamat, usutavad tegelased, usutav keskkond: tunnustan.  

John Green: Katherine'ite küllus

 

See autor meeldib mulle. 
Noorteraamatute külluses pakub tema oma kirjutatutega alati selliseid vaatenurki, mida ma usun ja saan tõsiselt võtta, süüvimata samas asjadesse, mida ma teada ei taha.  Isegi kui juttu on noorest armastusest - ja tema minu poolt seniloetud raamatutes vähemalt mingi teema sellega alati on - pole need raamatud armulood, vaid kujunemislood. Osa kujunemist tekib ka armumiste ja musitamiste, kabistamiste ja seksi kaudu, ent rõhk on alati just kujunemisel.

Katherine'ite raamat on hea näide. Peategelane on imelaps, kes parasjagu on jõudnud vanusesse, kus ta pole enam laps ning tundub eakaaslastega võrreldes järjest vähem imelise mõistuga olevat. Sellega seoses on tal isiksuslik kriis, mida võimendab, et kindel tüdruk ta maha jätab. 
(Toda päeva kirjeldatakse ja tundub, et jätab maha ikka päris lambist. Võibolla päriselt nii käibki - ma pole kunagi sedasorti laps või teismeline olnud, kelle noored suhted aina vahelduvad.) Ja ta läheb oma parima (ainsa) sõbra õhutusel automatkale, mis viib ta Gutshoti linna, kuhu nad veidi pikemalt pidama jäävad ja juhtuvad igasugused rohkem ja vähem ootamatud sündmused.
Mõned neist väga etteaimatavad, teised vähem. 
Imelaps proovib luua teoreemi suhetest ja mahajätmisest. Võite ise arvata, kui edukas ta selle juures on. 

Ükski olulistest noortest tegelastest pole loll. Vastupidi, imelapsega suheldes on nad äärmiselt võrdsed, päris oluliselt terased. Kõik noored tegelased on raha suhtes äärmiselt hästi varustatud ja muretud. Et sündmustik leiab aset Ameerikamaal, käivad tegevustikust väga rahulikult läbi relvad, jahipidamine, milleks pole üldse mingit luba vaja, ohtralt burgereid ning teleka ees magamine. Aga kui välja arvata mõningane eblakus raamatute osas, mida peategelane loeb (Camus ja Kiergerkaard, ohkuipeen ), ei tule ette midagi tõeliselt veidrat ja võõrast. Võibolla olen lihtsalt piisavalt Ameerika filme vaadanud ja omapärad kui "seal on niimoodi"  juba sisse söönud.

On tüdrukud. On poisid. Üks tüdruk käib juba kolledžis, aga enamasti on noored küll keskkooli lõpetanud, ent mitte veel otsustanud, mis nüüd edasi teha. Vaesus ei kannusta. Rikkus ei meelita. Püsitakse selles lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahepealses faasis, kus kõik näib võimalik ja suurim küsimus on, kellega tonksu teha. 

Ja kujunetakse. Kujunetakse ikka mehemoodi. 

Triinu raamatublogi

Raamaturiiulike

Lovekad

Merxa raamatud

Tõlkija - muuseas, tõlgitud oli hästi

John Green: Alaskat otsides

Ma ei teadnud enne selle raamatu lugemist üldse, mislaadi teosega on tegemist. Arvasin seda raamatukogust võttes end mäletavat, et Alaska on koer, mingi malamuudi sorti suur koer, siis ta kaob ära ja teda otsitakse. 
Ma eksisin. Mälestus oli selgelt valemälestus. Kogu raamatus pole isegi mainitud mitte ühtegi koera. 

Alaska on tüdruk.
Tema otsimine on metafoorne. Enam-vähem. 
Aga eelkõige on see kujunemisraamat. Kuidas peategelasest nooruk läheb uude kooli, seal sisse elab, leiab sõbrad ja vaenlased, nii palju kui need vaenlase nime väärivad, mida ta teeb - ohtralt suitsetamist ja joomist, mis tegelikult talle isegi eriti naudingut ei paku - esimesed seksuaalkogemused, esimene armumine. Sedasorti kujunemisraamat, mida üldiselt üsna rõõm lugeda on, sest ei toimu mingeid suuri ebausutavusi ega draamasid draamade pärast, kõrvaltegelased on isikupärased ning usutavad, suhted nendega olulised ja huvitavad ja üldiselt on lugemine nauding. 

Poole raamatu peal juhtub suur asi, muutub kogu raamatu fookus.
Kui ma olin üle saanud ootusest koeraraamatu osas, ootasin õudusega toreda kujunemisloo taga paistvat teismeliste armulugu ja --- noh, murrang tuli hoopis teistsugune. 
Teine pool raamatut polnud enam lihtsalt nauding, vaid neelasin selle päevaga. Sellest hoolimata, et lahendasin mõistatuse ammu enne tegelasi ära - aga ma olen neist ka vähemalt 2,5 korda vanem. Ja mul oli raamat, millest detaile välja noppida, neil lihtsalt elu. Igatahes on raamatu esimene pool hea, teine lausa väga hea.

Juba mainisin, ent mulle väga meeldisid kõrvaltegelased. Ülilühike, ent autoriteetne Kolonel, rumeenlannast Lara, pulbitsev Alaska, asiaadist räppar Takumi, tark ja karm dr Hyde, karm ja armastav Kotkas. Nii meeldiv on lugeda tegelastest, kelle osas ei mõtle ma, et ebanormaalne, sellist inimest ei saa olemas olla, ta moodustubki ainult tüüpjoontest, mitte mingeid inimlikke kiikse ja omapärasid.  

Teiseks hakkas silma, et vahel sageli käitusid noored tegelased uskumatult avameelselt. Oli situatsioone, milles noor mina ei oleks mitte mingil juhul kelletki abi küsima läinud või jutustanud oma esimesest abitust suuseksist teistele inimestele, ent nende jaoks see justkui polnukski eriti piinlik. Küllap rõhutati meile sellega jutukaaslaste sõpruse suurust ja anti ühtlasi mõista, et seks pole eriti tähtis ja selle pärast ei pea häbenema. Mis on mõlemad head eesmärgid, ent ikkagi ... kuidagi pentsik on lugeda, kuidas inimesed lihtsalt ei oska suu ja peenisega midagi teha ja siis lähevad sõbralt küsima. 
Nagu halloo. Kas see on päriselt realistlik?

Samas need head suhted meeldisid mulle väga. Mulle meeldis väga lugeda sõprusest, lugeda väikesi ilminguid, kuidas vanemaid armastatakse ja vastupidi ka, väga ja väga, kuidas õpetajad hoolivad õpilastest ja isegi vaenamised on omamoodi hellad. Pakutakse aina vaherahu ja räägitakse omavahel.
Raamatus on kõvasti suhete teemalisi pingeid samuti, aga taustal on tunda, kuidas autor usub: inimesed tegelikult on kogukondlikud ja hoolivad üksteisest. Lihtsalt see ilmneb nii ja naa, arusaamatused ja valestimõistmised, tavad ja kombed, kes usub reeglitesse, kes selle andmisse, mida talt küsitakse ... elu ei ole lihtne kellelgi.
Usk inimestesse oli igatahes väga armas ja hingekosutav, mis siis, et lugesin ja vahepeal pisarad voolasid. 

Kokku väga tore raamat, soovitan lugeda. 

Johanna kirjanduslik blogi 
Tamme gümnaasiumile kirjutatud essee
Lugemissoovituse blog
raamaturiiulike
Lissu lugemised
Manni lugemisblogi
Marietti lugemisblogi

Hasso Krull - Kiisuke ja veeuputus (2020)

 

Armas lugu (ikkagi introvertne kiisuke!), aga miks see just veeuputuse müüti endas mahutab, jääb natuke kaugeks.

Aga mis on tõesti vinge selle raamatu puhul, on muidugi Marja-Liisa Platsi illustratsioonid (ta kodulehel on näited ja video). Neid annab vaadata ja neid annab uurida ja need on tõepoolest illustratiivsed. Esimest korda lugedes arvasin, et kiisuke püüab tiigist kala, aga teisel korral - ta peseb tõepoolest pesu hoopiski. Ja viimaks nokkisin ka välja, milline majapool asub idas ja milline läänes.

Et jah, vaatamist ja mõtlemist on, aga kas nüüd just veeuputuse müüdi asjus.

Eric-Emmanuel Schmitt - Oscar ja Roosamamma

Tegelikult on antud raamat tore ses mõttes, et ta ei ole liiga paks ja ometi on tema sisse pandud päris kenad elu mõtte kohta käivad mõtteterad. Ikka palju selliseid.
Süžee on samuti aus. Ei toimu leukeemiahaige poisi maagilist tervenemist vms, ent samas juhtub kümnekonna viimase elupäeva kohta palju asju ning neile on isegi üpris talutav põhjendus loodud.

Aga samas on raamatu puudus sama kui pluss: "Oscar ja Roosamamma" on õhuke raamat, kuhu on topitud nii palju sügavaid mõtteid, kui mahub. Kõik juhtub sedasi, et inimestel õnnestub öelda ja mõelda õigeid asju. Elu, surm, usk ja jumal on nii keerulised ja laiad mõisted, et nende kohta on juba kirjutatud ja kirjutatakse veel ja veel ja veel, inimesed ei ütle ja ei mõtle sageli Neid Õigeid asju, aga ometi tundub see raamat nagu mingi adekvaatne vastus kõigele.

Miks lapsed peavad surema, miks kannatused on, mismoodi leppida surmaga, mismoodi elada ...

On korraga meeldiv ja samas ebameeldiv, sest isegi kui ma muidu võiksin uskuda, et need ongi Teh Vastused, ma lihtsalt ei usalda ühtegi inimest nii palju, et tema vastuseid ammendavaks pidada. Kui elul oleksid lihtsad vastused, mis mõte üldse elada oleks?!

Aga noh ... halb see raamat kindlasti ka ei ole.

Ütleme ... on tore, et on olemas üks vastuseid täis raamat, mida võiks isegi ise surmahaige laps lugeda ja rahuldatud olla?

Andres Soosaar
Raamatuklubi
Markuse muljed
Delfiinihull laps

Fredrik Backman: Karulinn

On täiesti võimalik, et Backmanist saab üks mu lemmikkirjanikke. 
Ta pole veel päris seal, aga kahtlemata on tema nimi üks, mis mul meeles, kui raamatukogus avariiulite vahel kondan ja midagi lugeda otsin. 
Ei "Mees nimega Ove" ega "Britt-Marie oli siin" mõjunud mulle päris usutavatena ning kuigi need olid loetavad raamatud, polnud nad erilised. Ent "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" oli imeline. 
Kõik, mida ma pole julgenudki tahta. KÕIK.
Ja nüüd siis "Karulinn".

Esmalt räägin raamatust. 

Et see pole raamat hokist, nagu vähemalt viiest kohast kuulnud ja lugenud olen? Kurat ... kogu raamatu esimene pool on hokist, ainult hokist, väga hokist. Mida see erinevatele inimestele tähendab, mida see tähendada saab, mismoodi see tähendab. Isegi kui antud inimesele EI tähenda, siis aktiivselt - "on teised huvid kui hoki" - mitte et keegi hokit ei mainigi, pole oluline, ei huvita. 
No kuulge! Kuidas see raamat hokist ei ole?!?!
Aga inimestest on ta muidugi rohkem. MUIDUGI tähendab hoki erinevatele inimestele erinevaid asju ja me saame nende inimestega tuttavaks, saame lähivaate.

Neid on päris palju. Mitte nüüd kõik kogu linnas, aga kolmkümmend olulist tegelast on ses raamatus küll. Võibolla ka rohkem.
Backman armastab mõnigi kord kirjutada nii, et esmalt saame pildi halvimast, mis tegelases on. Halvimast, mis kas välja paistab või mismoodi ta mõtted võivad paista või mida ta tõesti TEEB. Ja siis näidatakse edasi - vahel selgub, et inimene on tegelikult imeline, nii palju head, nii head, et pisarad tulevad lugedes silma. Vahel selgub, et temas ongi kõike, on head, on halba, inimesed on keerulised. Ja vahel näidatakse, et no - mitte üleni õudne loomus, ei, aga tema motiivid on nii kivinenud, et mitte midagi muud sisse ei mahu ja on nagu on.
Pole vähem kuri tegelane, aga on mõistetavam. 
Vahel ei alusta Backman halvimast. Märgatav nii nende puhul, kelles polegi eriti midagi halba, kui juhul, kui ta tahab et me tegelasele kaasa elaksime, mitte ei mõistaks teda kohe süüdi. Hoopis et me teda mõistaksime.
Jah, tegelane teeb halba asja, end see pole kõik, mida ta teeb, on, mõtleb. Ei määra, kelleks ta inimesena osutub või ei osutu.

Teine pool raamatut on ikka veel hokist, aga rohkem sellest, kuidas hoki mõju erinevatele inimestele muutub ja mida tähendab, kui juhtub väga karm asi.
Kuidas SIIS käitutakse, kuidas see kõik mõjub, mis saab. Ja ikka sellest ka, kui hull on vägistamisohvri teekond politseist alates. Haiglad jms, ent kui rahvas ka teab, et juhtus, siis kõik kodust väljaspool.

Üldiselt on Backmani inimesed natuke paremad, kui inimesed minule tuttavas elus. Nad on eredamad, intensiivsemad, vähem vait ja sekkumatud, rohkem "kurat, nüüd ma pean midagi tegema!"
Aga vähemalt laseb ta kõige sekkuvamal, kõige rohkem minu moodi tegelasel surma saada. See on aus, nii et kokku tuleb mu hinnangul mitte päris eluvõõras raamat, lihtsalt ... natuke teravamate kontrastidega teos kui ümberringi paistev päriselu.

Millega jõuame teise punktini: mida Backman kirjutades teeb.
Võibolla poleks ma seda märganudki, kui poleks täiesti juhtumisi kaht eesti autorite ulmejuttu selle raamatu vahele lugenud. 
Aga kohe, kui märkasin, mu ajus plahvatas. 
Muidugi!
See, mida Backman teeb ja mis mus kaasa kajab, on tundmise kirjeldamine. Kõik tema tegelased tunnevad, tunnevad tugevalt, kohati rebestavalt tugevalt. aga KÕIK tunnevad.
Seepärast Backman saabki nad meile nii armsaks kirjutada.
On kerge mõista kuitahes Paha tegelast, kui tal on tugevad tunded, kui neid ja nende tagapõhja edasi antakse. 
Aga päris elus, päris maailmas, kohtab ikka ja jälle ja pidevalt inimesi, kes lihtsalt ... ei tunne eriti. Kel ei ole lõikavaid ja valusaid tundeid tegude motiividena eretamas, kel pole valu ja ilu vahemikus pendeldamist elu kirjeldamas, kelle otsuseid põhjendamas pole tugevaid tundeid, ainult mingi ... ükskõiksus.
Nad on samamoodi päriselt olemas, just see mittetundmine põhjendab mulle ära muul moel täiesti ebaloogilised ja mõistetamatud otsused.

Mina: "Aga kuidas tal halb ei ole, kui teisel tema pärast nii valus on?"

Mina: "Aga see on ju täpselt nagu temal oli, mis mõttes ta analoogiat ei näe ja üldse kaasa ei tunne?"

Mina: "Aga ma ei saa aru: mis mõttes nad mitte midagi ei teinud?! See oli ju nende antud ülesanne, mida täita püüdes inimene nii katki läks, et pisarad ja tardumus, see on ju nende vastutus tagajärgedega tegeleda?!"

Aga paljud inimesed ei hooli.
Sest nad ei tunne.
Ja kui ma Backmani raamatu vahele loen tegelastest, kes lihtsalt toimivad, eriti tundmata, kelle elus juhtub, ent nad ise reageerivad nii palju kui: "Appii!!" ja "Mine persse!", saab selgeks. 
Osad inimesed ei tunne eriti. 
Võibolla isegi PALJUD inimesed.
Muidu ju kirjanik ei kirjutaks sedasi - kui ta enda sees tunded möllaksid, ta ei unustaks neid tegelastele sisse kirjutamast. 
Teatud moel on see mittetundvate tegelaste kirjutamine realistlik. Selliseid inimesi on.
Aga tundvaid inimesi ON veel palju kindlamalt - sest ma isiklikust kogemusest tean, et mhmh, me oleme päriselt olemas. 

Backman ei kirjuta niiviisi, et osad tunnevad, osad ei. Temal tunnevad kõik. Ja see on valus ja see on ilus ja, kurat, ma tunnen kaasa iga tema kirjeldusega. 
Ma mõistan tunnetega IGAÜHT, kellest ta kirjutab. Ositi on see ebameeldiv kogemus. Raske on edasi lugeda, sest nii palju emotsioone, kõik hõõgub. Valu on valus. Rõõm on joovastav. Valu selle rõõmu järel on veel ERITI valus.
Aga ilma tunneteta ma ei VIITSIKS edasi lugeda, mis on hoopis teine asi. Praegu puhkasin paar tundi või ööune jagu, ning pöördusin tagasi. 

Ja nutsin. Teate, et inimesed ei nuta enamasti mitte kurbusest, vaid vahel jõuetusest, aga veel sagedamini seepärast, et miski on ilusam, kui nad ootasid?
Ma kahtlustan, et see käib eriti inimeste kohta, kes tunnevad palju.

Lugemiselamused
Postimees
Triinu raamatud
Sehkendaja
Raamatukoikoi
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu hoidjate lugemisblog
Heleni kirjanurk
Loetu kaja
Päevaleht/Delfi
Viimsi Teataja