Sarah Pinsker - Wind Will Rove (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu õuduskirjanduse alaliigist ehk elust põlvkonnalaeval - tõepoolest, see põlvkonnalaeva idee kui selline näib mulle üsna õudustäratava inimkogemuse võimalusena. Ja noh, eks see arvatavalt võimaluseks jääbki, kuivõrd planeedi olukord on nagu on.

Loo peategelane on kolmanda põlvkonna naine - tema vanaema oli Maalt, ema jõudis elada mõned aastad Maal, tema sündis põlvkonnalaeval, sai siin omakorda vanaemaks ja hoolitseb nüüd vahel lastelaste eest. Aga reis peaks veel aastasadu kestma; tema ülesandeks on noortele õpetada ajalugu. Noored muidugi ei saa enam aru, mis seos on Maalt pärit ajaloo ja kultuuriga, kuivõrd neil pole võimalustki sellega kokkupuutesse sattuda (muidugi, ehk on vahepeal aastakümnete jooksul Maal tehnika ja võimalused sedavõrd muutunud, et nende põlvkonnalaev on ammu reliktiks muutunud?).

Ühelt poolt peategelane mõistab neid noori, aga teiselt poolt … miski ei saa juurteta olla, miski pole ajaloota. Või kuidas. Üks viis, kuidas naine suudab end idenfitseerida, on läbi musitseerimise. Ja muusika, see pole vaid taasesitus, nagu  see naine järkjärgult avastab. Kujund või nii.

Eks loos ole veel hulk teemasid kui siinses postituses visandatud - kõik need mälu ja identiteedi teemad, mis sellises karbis paratamatult peaks teravamalt esile tõusma.

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Diana Wynne Jones: Pimeduse isand Derkholmist

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.

Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.

"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.

Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.

Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.

Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.

Nora Iksterna - Emapiim

Kui mult küsitaks, mis värk on, mis raamat see on, ma võtaksin hetke mõtlemisaega. Siis ütleksin esmalt, et ära usu, mis tagakaanel kirjas on. Või noh, otse valet on seal niipalju, et see raamat on lihtsas keeles. Ei, see on väga ilusas ja kõlavas keeles, hea on lugeda.
Siis jätkaksin: aga kõik see tütar-ema-emaema dünaamika on seal olemas ja kuigi minu meelest ei ole asjad kohe üldse nii lihtsad, et Emal on emaarmastus puudu, on emaarmastus ja tütrearmastus ja nende kasvamine ja erinevates vormides esinemine kindlasti tähtsad teemad.

Aga.
Kuula!

PEAMISELT näen mina selles ajasturomaani nõukogude ajast. Põhimõtteliselt on oluliste sündmuspunktidena haaratud kogu nimetet periood Läti ajaloos ning ajastutüüpilisi detaile igal leheküljel hulganisti.
Jah, see on lugu emadest ja tütardest, lugu sellest, kuidas otsib abi see, kes teistele toetuda ei oska või ei julge (jah, kas ta toetub kristlikule jumalale või mis rolli usk tema elus mängib, on samuti raamatu läbiv liin), ent PEAMISELT räägib too lugu mulle siiski ahastusest, pingest ja ebamõistliku korra talumatusest ja talumisest.
Et põhitegelased on ema ja tütar, on - vajalik ja tähtis, ent mitte kogu teost hõlmav alus. Kui teos oleks muidu samasugune, aga põhitegelasteks oleksid näiteks meesarst ja tema naabritüdruk, oleks see ikkagi sama teos. Räägiks samu tõdesid.

Kitsendada raamatut emaarmastusest rääkimisele näib mulle
a) alatu raamatu suhtes
b) üsna rumal vaade kogu teose ideestikule
Ehk siis, kui vaadata "Emapiima" arutlusena emaarmastusest, võiks välja noppida detaili ja teha üldistuse, et kui naisinime pletib tüdruku juukseid ja seab neid patsidesse, on armastusega kõik korras, ja kui ta seda ei tee, on halvasti.
Meesinimestele see reegel ei rakendu, ainult naisinimestele.
Raamat on ju EMAarmastusest, isad on hoopis teistsugused!
Aga see on palju elutargem ja mitmetahulisem teos kui selline vaade lubaks.

Raamat räägib sellest, kuidas ka need inimesed, kes on targad ja head, ei saa üksteisest aru ja teevad teistele täiesti mööda asju. Kuidas kõik annavad oma parima, ent välja tuleb taas ning taas valus. Kuidas inimesi on igasuguseid - ja ei lähe kergemaks mõttest, et nad kõik on siiski inimesed.
Hoopis raskemaks läheb.
Ja kuidas nõukogude aeg oli kohutav ka just selles mõttes, et silmakirjalikkus lasus igas eluvaldkonnas ning aus olemine oli eluohtlik.

Aga kui lõpetada seletamine, miks see ei ole raamat ainult emadusest, tuleb möönda, et see siiski on raamat ka emadusest, eluandmisest ja suremisest, järeltulijate tunnetamisest ning sellest, kuidas side vanema ja lapse vahel tekib või ei teki. Kui takistatakse (emapiima mitteandmine on sümbol, ent tõsi on, et kui ema ja laps ei puutu pärast sünnitust tihedalt kokku, jääb nende vahel midagi bioloogilist vormumata), võib minna palju aega.
Vastupidi ka: bioloogiline loomalik side võib olemas olla, kuid sellest ei piisa, ei jätku, suhe ei kesta.

Üleüldse ei ole inimesed ses raamatus lihtsad, ühesed ja lihtsaid vastuseid võimaldavad ju!

Sa küsid, mis raamat see on?
Hea raamat, noh!

Fredrik Backman: Britt-Marie oli siin

Mõtteline järg raamatule "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust".
Või siis mitte nii mõtteline, otsene.
Lihtsalt kuna peategelane on teine, "Vanaema ..." raamatust tuttavaid tegelasi üsna vähe ning tonaalsus natuke teistsugune, tükib "mõtteline" mõttesse.
Vanaema-raamatut lugedes on üsna raske Britt-Mariet sallida. Isegi tema parematel hetkedel. Ikka tükib hirmus passiivagressiivsus esile, ikka kipub ta lugejat lämmatama, ja Britt-Marie-raamatu alguses on lugu isegi hullem.

Küllap kirjanikul oli vaja nii teha, et tegelase pähe nägemise efekt suurem oleks.

Ja see on.
Britt-Marie osutub niivõrd kaasaelatavaks, et mul tuli väga mitu korda (lugesin jõulude ajal) ette, et mu uid laste jäetud mandariinikoored voodiservalt prügikasti panna või jõulukook ära glasuurida "nagu peab" on väga brittmarielikud. Armastuse näitamine koduste toimetustega, tahtmine tunda end kellelegi vajalikuna, olulisena maailmas vähemalt nende jaoks - nii tuttav.

Britt-Mariel on muide ka omadusi, mis muudavad tema lugejale söödavaks tegemise Backmanile lihtsamaks.
Ta valetab harva (ja needki valed on tegelikult ülearu, nagu hiljem selgub), igatseb ikka veel oma 50 aastat tagasi surnud õe järele ja on tegelikult väga vapper (ning mitte nii tinasõdur, kui ta ise arvaks). Ta kirjutab rotile vabanduskirja, ta suitsetab, tal on pohmelus, ta on TÕESTI äss koristaja ning ütleb vahel nii õigeid asju, et ossaa.
Enamasti ütleb küll valesid.
Aga vahel siiski õigeid samuti.
Olla vapper saab mitut moodi. Ja vapper olemine ning tahtmine tunda end vajalikuna ei ole vastuolus.

Raamat paneb lisaks mõtlema jalgpalliklubide karakteritele, meenutab leebelt, kuidas tulevikupõlvkonnast on homofoobsus välja suremas (kui just täiskasvanud ise seda ei taastoodaks) ja ütleb väga keeruliselt mõistetava (ehk ma siiamaani mõtisklen selle üle, kõlab hästi, aga kas ikka on nii ja võibolla on parem mitte omada inimesi oma elus kui et seal on aina mölakad) asja andestamise kohta.
Et kui ei andesta, polegi lõpuks kedagi, kellele võiks andestada.
Ja krt, samas on need SUURED ASJAD, mida seal raamatus andestatakse, kusjuures andestatakse ikka täie rauaga.

Päris raamatu lõpp, kui väga kurvaks on ära läinud ja siis sealt edasi pääseb, kisub natu liiga moosiseks. Samas vanaema-raamatus läks sama selgelt happyendiks kätte ja seal see mind ei seganud.
Võibolla on asi selles, et vańaema-raamat meeldis mulle rohkem. Britt-Marie on samuti hea, meeldis lausa väga, ent sellist plahvatuslikku "ma olen hea just sellisena, kui ma olen, ma ei pea olema parem ja see on ka selle raamatu autori arust täiesti hästi" ei tulnud.
Lihtsalt leebe rõõm.

Sehkendaja
Loetu kaja
Lugemiselamused
Vahel ma kirjutan ka
Tilda ja tarakanid
Lugemispäevik
Sulepuru
Tuuli ja Marta
Heleni kirjanurk

Doris Lessing “Vanaemad”. LR 2012, tlk Krista Kaer

On päikeseline suvepäev ning kaks vanaema, kaks poega, kaks lapselast einestavad rannaäärses kohvikus. Ettekandja Theresa ei suuda muud, kui neid jumaldada ja kadestada – nii kaunid, nii lähedased ja üksteise seltskonda nautivad on nad. Kuid kuskil on ka emad-naised-minijad. Ja nad tulevad ning ilmneb, et miski pole päris nii nagu näib, või siis on hoopis nii, et kõik ongi nii nagu näha...

See poolesajalehene lugu on nii laitmatult kokku pandud, et kui tahta, siis võibki vist lõpuni erinevaid küsimusi küsimusi jääda. Esmalt, jah, illusioonid loomulikult. Esiteks kõrvalt kellegi teise pealtnäha idüllilisele elule vaatamise illusoorsus, mille juures mulle nii meeldivad Theresa reaktsioonid – jääks siia linna igavesti? Ei, hoopis kohe ja kaugele?

Teisalt siis loomulikult moraali küsimus. Kuskil ei ole öeldud, mis oleks tegelikult õige või vale, asjad juhtuvad nii nagu nad juhtuvad ja võimalused privaatsele vabadusele on kogu- või ühiskonnas elades sellised nagu nad on. Illusioon näib olevat, mitte tunnete ehtsus vaid hoopis lootus, et ebakõla ümbritsevaga võib igavesti peitma jääda. Ja tegelikult vist ei olegi häda ikkagi niivõrd selles privaatsfääri ja avaliku moraali ühtimatuses, kuivõrd ebaaususes, milleni see viib, kitsast ringist välja viivatele lähisuhetele ette kerkivas klaasseinas, sisemises eraldatuses. Ja siingi ei saa tõmmata täpset joont, et kust ja millal siis ikkagi see sein ette tuleb, asi ei ole ju ainult moraalikonfliktist tulevas salatsemises, kogu lugu ju algab lihtsalt kahe naise väga lähedase ja tugeva sõprusega, milles ei ole midagi, mida peaks salajas hoidma või hukka mõistma, kuid mis ometigi näib oma liigses tugevuses ehitavat seinu teiste suhete vahele ja … janoh, kui palju siis tegelikult ikkagi peaks või ei peaks kompromisse tegema või end kellegi järgi seadma, see kah.

Olles lõpuni jõudnud ja raamatu sulgenud, võib uuesti ette keerata esikaane ning veelkord veerida pealkirja “Vanaemad”. Milline nauditav viimane ninanips või mõttekoht. Ei mingit pistmist õunakookide, lõngakerade, lastelaste kantseldamisega … või no tegelikult ju on ka. Aga ilmselgelt on vanaemad inimesed, naised ja pelgalt fakt, et neil on lapsed, kes on lapsed saanud ei muuda neid üleöö kellekski teiseks, ja samas … kiindumuse ja hoolitsuse teed on tihtipeale märksa mitmekesisemad, kui lihtsalt pelk ja kompulsiivne ning isetu “emalik hoolitsusvajadus”, mida ehk kiputakse vanaemade automaatseks kohuseks lugema.

“Noorte poiste ilu – vaat see pole sugugi lihtne asi. /.../ On üks ajavahemik, lühike ajavahemik umbes kuueteistkümne, seitsmeteistkümne aasta vanuses, kui neid ümbritseb poeetiline aura. Nad on nagu noored jumalad.” (lk 20)