Edward van de Vendel “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv 2015)

Võluv ja liigutav oma koera lugu lastele ja lõppu jõudes on meeldiv üllatus näha fotot autorist ja Samist, sest tegemist on Hollandi lastekirjanikuga ilukirjandusliku töötlusega Kanadas tõesti sündinud loost. Sealjuures on väga sümpaatne ka lisamärkus tagakaanel, mis lisaks peakangelaste heale edasisele käekäigule kinnitab, et ka pigem negatiivsete tegelaste leeris oleval koera endisel peremehe käsi käib hästi. Õigupoolest on muljetavaldav, kui hästi sisaldab see lühikeste ja lihtsate peatükkidega igati lastekohane lugu halli piiri collide ja kangelaste vahel ning kuuleka-abitu lapse rolli ja enesele oluliste asjade eest seismise vahel ning seda iselaadi sõprust looma ja inimese vahel, mis tekib siis, kui loomal on voli valida inimest, mitte vastupidi.

Sam on lummav ja majesteetlik suur valge koer (püreneede mäestikukoerad näevad tõesti köitvad välja, kui pilte guugeldada, köitvad ning targad), kes ilmub ootamatult kahe Kanada lapse, üheksase Kixi ja tolle noorema õe Emilie koduväravasse. Ilmub ja kaob ja ilmub jälle. Vähehaaval võidetakse usaldust, koerateadlik vanaisa oskab rääkida üht-teist tulnuka tõu kohta ning ära tunda varasemast halvast kohtlemisest jäänud inimpelguse. Kix ja Emilie on koerte, hobuste ja teiste koduloomade keskel kasvanud empaatilised lapsed, kes oskavad delikaatselt ja pelgamata ebatavalise looma usaldust võita, kuid musta pilvena hõljub pea kohal koera päritolu küsimus, mis on seatud mitte just lahkeima loomuga naabertalu rahvaga. Kui sinna lisada veel laste isa, kes esiti ei taha mitte kiuslikule naabri nõudmiste järgi käia ja hiljemgi veel täielikult ei adu KUI oluline see koer lastele on …

Kuid siis mängivadki kokku hallid alad ning see, et ka 9-aastase lapse võimuses teha nii üht kui teist, et seista ise selle eest, mis on talle endale oluline, katsuda edasi anda enda nägemust ja taju, ning siis on alati ka võimalus, et midagi jõuab kohale ning midagi mõistetakse. Ka halvad tegelased ei ole üdini koletised, vaid pigem seisneb halbus selles, millisesse rolli nad Kixi poolt jutustatud Sami loos sattunud on. Ja ka head tegelased võivad nii inimlikkusest kui taipamatusest peaaegu kõik ära rikkuda…

Sam hakkaski neil käima. Lihtsalt ilmus kohale. Ta tegi sedan ii vaikselt, et Kix ja Emilia tõstsid pilgu ja hüüatasid: “Hei, Sam!”

Iga kord üllatas ta uuesti, sest oli ikka veel nii ilus ja valge, ja lisaks veel natuke mõistatuslik.

Mida ta siis tegi, kui ta ei olnud Kixi ja Emilia juures? Hulkus põldude vahel? Käis vahelduseks oma päriskodus, naabrite juures? Ja miks naabritel sellest sooja ega külma polnud, et Sam oli endale uue perekonna valinud?

Jah, nõnda see oli. Sam oli neid valinud. Kix ja Emilia ei olnud enam peale käinud, et tahavad teda endale, ja isa ei olnud selle kohta ka enam midagi lausunud. Samil polnud kaelarihma ega ülse mingit rihma, Sam otsustas ise, kas ta tuleb või läheb ja jääbki. Aga pai tahtis ta üha sagedamini, ja öösiti magas ta vana diivani peal. Auh! Kuulis Kix mõnikord, lühikest käredat haugatust, otse läbi pimeduse oma magamistuppa. Ja siis oli Kix kindle: Sam ei tulnud siia mitte sellepärast, et nemad teda endale tahtsid. Sam tuli sellepärast, et tema tahtis neid. (lk 22)

Dagmar Raudam „Paul“, (2021)

Tegemist on sellise kindla missiooni ja sihiga kirjutatud ning isiklikel kurbadel kogemustel põhineva raamatuga ja sestap on keeruline ka väga midagi öelda. Üks kokkuvõtlikult (alla 200 lk) esitatud elukäik, mis ei päädi ega kulge just kõige helgemalt, alapealkirigi on „poistele, kes ei osanud elada“. Mõnes mõttes justkui monument või järelhüüe, kantud soovist selle ilma Paulide „oma häälel“ kõlada lasta, et nad jääks teiste mälestustesse lihtsalt kui too joodik ja mõttetu mees vmt. Kuigi sellisena on „Paulil“ selline peapaljastamise ja vaikuseminuti maik man, olgugi, et teadlikult pole mindud surmtõsise pisarakiskumise teed vaid autor ise lubab üksjagu muhelustki. Ma nüüd ei mäletagi, kui palju naljakaid hetki seal just leidus, aga mustades toonides pisaraid kiskuva traagikaga pole õnneks tõepoolest tegemist, olgugi, et lapsepõlvejuurtega konarlikkus lähedaste ja usalduslike suhete vallas ning teatav sihitus ja justkui sisemisest vajakajäämisest tekkinud tühiku täitumise ootuses päev korraga kulgemine on läbivad teemad ja mis salata, eks lõpus läheb ikkagi ka härdaks.

Pauli elukäigu üksikasjad olla küll puhtalt ilukirjanduslikud, kuigi algajend on isiklikust valusast läbielamisest lähtuv, aga tegemist ei ole ajatu abstraktsiooniga – Paul on ikkagi kindla põlvkonna esindaja, 70ndate laps, ning see ajastutes kulgemine, kus isaks on praktiliselt puutumatu Nõukogude miilits, traagilisi asju vaikitakse laste elust maha, viinauimas noored juhivad paljajalu žigulli, spordikool ja noortekoondis on stipiga kohad kus olla, välismaa kraamiga hangeldamine, 90ndate hangeldajaparadiis ja kodutaluunistused, Soome kalevipojaelu, see annab loole oluliselt juurde. Lisaks tuleb mainida ka, et tekst on tihe sujuv ja võiks öelda, et laitmatu. Pauli elukäik põimitakse looks ilma üleliigsete sõnadeta ja ühtlases tempos, eesmärgist kõrvale kaldumata, kuid piisava pildilise ja seigalise lihaga luudel.

Meelde tuli, kusjuures, ka Kerttu Rakke „Häbi“, mis on samuti ohuromaanliku eesmärgiga ja päriselust inspireeritud elukäigukirjeldus lapsepõlvest kuni traagilise lõpuni, kuid üks väga oluline erinevus „Pauli“ ja „Häbi“ vahel on see, et „Paul“ on katse empaatiliselt sisse vaadata, nagu öeldud, Paulile oma hääl anda, aga „Häbi“ on pigem ilukirjanduslik uurimus, kuidas asjad võivad nii minna ja Nadeždale hääle andmise asemel on toon pigem hoiatav, et ärge olge nii rumalad nagu Nadežda – lõppakord on silmaniisutamise asemel pigem tülgastav, ja selles mõttes on neid kahte raamatut minu meelest ka hea mõte kõrvutada, sest hõlpsasti võiks Nadežda lugu jutustada kaastundepisarateni ja Pauli oma lõpetada piinliku põlgusega, kõik sõltub sellest, kuidas jutustada ja kuidas jutustatut vastu võtta. Võimalik, et kummagi loo tonaalsuse ühes või teises suunas kallutamisel on oma osa ka faktil, et „Pauli“ kirjutamise ajend on isiklikul valus kogemus ilmselt lähedase inimesega ja soov ehk teda paremini mõista, kuid „Häbi“ põhineb šokeerival juhtumil võhivõõraste inimestega ja soovil lugejat hoiatada õduste eest, kuhu äärmuslik häbitunne viia võib.

Selles mõttes on mulle isiklikult „Pauli“ lähenemine sümpaatsem. See, et me keegi ei taha oma eluga jõuda sinna, kuhu Paul, see on ju niigi selge, aga sama selge on ka see, et me ei ole ühiskonnana jõudnud veel säherdusse ulmelisse heaoluilma, kus inimesed oma elude ja suhetega lootusetult umikusse ei jookseks, ning sellel puhul on vast ikka pisut rohkem abi ettevaatlikust pesuvee kurnamisest, kui selle koos kogu lapsega pühkmehunnikule viskamisest. Muidugi jääb siin küsimus, et kui palju siis õigupoolest teise inimese jaoks üldse teha saab, aga ega „Paul“ tegelikult seda ei küsigi, lihtsalt ütleb, et nii lihtsalt läheb vahel, et Paulid on olemas ja et üks elu ei taandu kunagi üksnes sellele, kuidas lõpp pealtnäha paistab. Võiks ehk öelda, et mõnes mõttes on tegemist hingekergenduse ning ilukirjandusliku monumendiga Pauli(de)le. 

Puhtaks küüritud Paul istus lauas ja sõi ahnelt kartulisalatit. Isa ja onu vaidlesid Lenini ja kellegi Hitleri sünnipäevade üle ja isa ajas kõik sassi. Ei tea, kuidas ta nii loll oli, aga Paul oli just koolis Lenini sünnipäeva õppinud. Ja nüüd äsja vannutatud puhtaks küüritud rüütlina hõikas ta oma teadmise välja, püüdes sealjuures isa ja onu lõõpivat tooni ära tabada. Isa nägu ja silmad tumenesid, kui ta Pauli poole pöördus ja käratas:

"Mida sina sitt ka tead!"

Paul tundis, kuidas rüütlirüü ta õlgadelt langes, ilus maikuu õhtu kuhugile haihtus ja klomp kurku tõusis. Aga isa ei jätnud:

"Kao oma tuppa, mida sa siin üldse passid!"

Paul ei lasknud seda endale mitu korda öelda ja tormas oma tuppa. Ta kuulis, kuidas onu ütles isale, et missajamad. Aga ema ei öelnud sõnagi. (lk 40)

Elo-Mall Toomet - Teist teed (Täheaeg 20, 2021)

 

Maaliline hädalugu kuskilt Eesti keskajast, mille puhul ma aga üldse ei noki välja mütoloogilist tausta: midagi peaks olema, aga piinlik küll, ei tea.

Katkuajal vanemad kaotanud õde-venda on leidnud endale uue elukoha soosaarel elava onu juures. Aga onuga on mingi saladus ja kui poiss pahaaimamatult juhatab kaks võõrast mees sinna soosaarele, selgub, et see saladus nõuab lõivu - sellist, mis võib ehk poisile va ebaõiglane tunduda.

Heasti jutustatud lugu, selle orvust poisi vaatepunktist, kes oma lihtsameelsuses ei tee justkui kõige õigemaid otsuseid. Aga õde haistab jama. Ja no muidugi see onu ja katkuaeg (arvatavalt siis enne Põhjasõda?). Nagu öeldud, ei saanud hästi aru nende kahe mehe (ja onu) taustast, kas tegu on üldtuntud folklooriga või siis autori mugandusega Eesti oludesse. Eks näis. Igal juhul, atmosfääriline värk.

ulmekirjanduse baas

Vladimir Iljin - Kaugkosmose seadus (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Masendav anekdoot teemal, et kosmose seaduse järgi tuleb hädakutsungit kuuldes tingimata appi tõtata ning proovida selle laeva inimesed päästa - hoolimata oma missioonist või suunast vms. Nii saadab siin reisilaev appikarjeid, sest noh, laeva tuumareaktor on kohe pöördumas pommiks. Viimaks vastab sellele üks laev, mis ei saa aga kõiki reisijaid peale võtta - heal juhul viiendiku neist. Miks?

Nimelt on selle laeva trümm kohandatud kahe hiiglasliku tulnuka transportimiseks - mõelda vaid, leitud on viimaks üks võõrrass! Kas päästa kõik inimesed või siis jätta alles tulnukad, keda lubati nö diplomaatilise puutumatusega kohelda?

Autor lahendab selle küsimuse õige süsimustalt ja eetilisi häirekellasid lööb viimaks igast suunast (ses suhtes hingelähedane tekst Rudenko päästmislooga). Vähe vanamoodsalt kirjutatud ulme, aga milline lõikav teemapüstitus, eksole.

ulmekirjanduse baas

Sirly-Ann Meriküll - Millisena ma tahan, et sa mind näed (2021)

 

Kui hiljuti loetud Urmas Sirpi raamatu puhul sai mõeldud, et kuidagi palju sõnu ja vähe sügavust, siis Meriküllilt on veel külluslikumat sõnaseadmist, aga see on kuidagi … tasakaalukam. Kuigi eks ole maitseasi, kui palju võiks lugeda sellest, kuidas luulemina luuletamisest kirjutab - aga küllap siis peab olema niisugune luuletajapõhine autorikujund.

Või miks üldse inimene soovib end idenfitseerida luuletajana, kas see annab mingi kindluse ja vabaduse? Kahtlemata saaksin sellest enam aru, kui loeksin autori eelmist (esimest?) raamatut. Või kui üldse oleksin tuttavam kaasaegse eesti luule erinevate keskmetega (üks kese paistab olevat Pärnu kirjastuse Hea Tegu juures, kust uusi raamatuid tuleb ikka … ohtralt).

Sest see on ikka kahtlane, kui peale raamatu lugemist hakkad mõtlema luuletaja kui nähtuse üle. See pole ju … teosega suurt pistmist (mitte et ma ise eristaks rangelt autorit ja ta loomet - kui autor ikka ei istu, siis ta raamatuid ka ei hakka lugema). (Sellepärast ongi parem lugeda enda jaoks tundmatuid autoreid, eksole.) Sest kunstiteos tekib vastuvõtust; luuletajaks saadakse, mitte et hakatakse. Või midagi sellist.

Küll aga võib mainida, et raamatul on meeldivalt värviline kaanepilt ja kujundus, samas on küljendamine huvitavalt tihe, nii tihedalt täislaotud luulelehekülgi nagu polegi varem vast kohanud … muidugi, samas on niimoodi luuletused kõik kenasti ühel lehel esindatud.

elu mõte

ei olegi mõtet elusolemisel endal

elu mõte puhtalt ongi

eksisteerida

seega kui oled raisanud pool elu mõttetult

selle mõtte otsinguil

siis ära põe

ülejäänud sellest on ka mõttetu

aga positiivses mõttes

sest nüüd Sa ei pea enam elu mõtet taga ajama

saad lihtsalt

elada

ilma mõtteta 

ehk mõttetult

sest elu eesmärk ongi

lihtsalt elus püsida

üsna mõttetult

(lk 30)

luuletaja

ah et ülitore on luuletaja olla jah

muudkui luuletad

ja mõtled asju välja

ehitad enda maailmu

enda õhu- ja liivalosse

voolid

nagu laps plastiliinist

mähid kokku tükke

legodest

klopsid kokku tükke

eludest

aga vahel on see päris raske teate

sest ma tegelikult üldse ei mõtle midagi välja

vaid kaevan enda eludest

mis nende liivalosside alla maetud 

ja vahel pean mõtlema

et kas ma ikka tahan seda kõike

teile näidata

(lk 76)

mulle meeldivad kaktused

mulle meeldivad kaktused

lihtsalt meeldivad

nad ka suht lihtsad ise

sellepärast meeldivadki

mitte sellepärast

et tahaks neile panna külge mingi

metafoorilise tähenduse

iseloomustamaks mind ennast

umbes et kaktused on visad hinged nagu mina

või

väljas teravad okkad mida taltsutada raske

ja mul ka peal nii-öelda “kiht kõvadust”

millest läbi tungida raske

ei

ega kaktus mingi mu hingetaim pole ju

kaktused on lihtsalt ainsad taimed

mis mul ära ei sure

enamasti

ühesõnaga nad ei vaja palju hoolt ja vaeva -

nad lihtsalt on

nagu minagi

(lk 81)

Rait Piir - Nukumeister (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Vägagi võikaks kiskuv horror noorest aadlineiust, kes järjekordse klannidevahelise võimuvõitluse käigus valib kaotajate poole auväärse enesetapu asemel põgenemise … kuid selle käigus satub mahajäetud linnaosas kummalisse majja, kus valmistatakse õige õõvastavaid nukkusid. Linnatänavatel põgenemise käigus sattus see aadlineiu kokku keiserliku tähetarkade klanni võsuga, kes on omakorda põgenenud kukutatud keisri õukonnast, ning peagi avastavad nad selles esmapilgul sõbralikus majas, et nukumeistrite maja on vallatud õige kummalisest maagiast ning noored ei suuda sealt kuidagi lahkuda.

Mis veel hullem, maja omanik ja tema nukud heidavad viimaks maskid eest … ja järgneb pea splätterlik möll.

Hea küll, nüüd sai vast liialt palju paljastatud, samas, peaks ikka päris naiivne olema, et loo arengust midagi sellist mitte oodata. Ja noh, üllatusi on muidugi kõvasti rohkem kui mainitud. Kogumiku esimesest jaapaniteemalisest tekstist on see veel põhjalikuma ajastuloomisega, kõik need eri seisuste suhted ja pinged ja nö kommete komöödia ja tragöödia.

Peategelaseks on neiu, kes on saanud seisusest sõltuvalt teatud sõjalist õpet; ta näeb maailma vastavalt sõdalasaadli silmade - mis olendid on see lihtrahvas ja mis on traditsioonilise aadli nõrkus jne. Kogu selle maagilise õuduse kõrval ongi huvitav just see autori vahendatud ajastu - kui autentne see on, ei oska ma küll kuidagi kommenteerida, aga minu meelest on see päris usutavalt (või kirjanduslikult loogiliselt?) kirja pandud ning puudub igasugune autoripoolne didaktiline moment. Eks lugeja võikski ise otsustada, kas seal on midagi häirivat või mitte. Justkui oleks …

loterii

Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng (2021)

 

Tekstid on selles suhtes avatud, et lugejana saad valida, millises jubedusastmes sa vastutulevat tõlgendad, millise eksistentsi kujundi sa enda jaoks lood. Psühhedeelia ja psühhoanalüüs, isa ja poeg ja püha vaim. Hõrgunärvilistele.

Kas tegemist on raamatudebüüdiga või mitte (sest kes õieti on selle luuletajanime taga, äkki on tegu mõne habemega naljaga? Sveta Grigorjeva on tõlgendanud Sirbi arvustuses autorinime), on see igal juhul päris vägev teos; kolm tsüklit on pigem kolm lõtva jutustust (kust on keeruline luulenäiteid kontekstist välja rebida, eksole). Ja no muidugi see viimases tsüklis sisaldub viieleheküljeline proosaluuletus, see on juba õige … sarahkane’lik pöörasus, mille võiks dramatiseerida või midagi, surnud ruum ja sulud. Või noh, siis peaks muidugi tervele kogule leidma mingi vormi. Kontekst ja allusioon.

keda need tänavalaternad ja neoonreklaamid ikka petavad

nüüd on saabunud öö ja tegelikult oleme täielikus pimeduses

tegelikult oleme ääretu pimeduses pimeduses kui niisuguses

isegi taevas on musta värvi või ei paista teda üldse

asjade vahel puuduksid justkui seosed ja ka asjad ise justkui puuduksid

mine tea mida kõike seal pimeduses võiks sündida

inglid tantsivad põrgukrantsidega mina unistan

kustutan väljamõeldud unistuses kõik valgusallikad

ma ei näe enam millest olen olnud mõelnud

nüüd näen pimeduses und näib et räägin mingis võõras keeles

ma ei saa enam endast aru tõusen ja lähen teise tuppa

unustan et olen ikka veel pimeduses ja veerin

tänavalaternate ja neoonreklaamide valguses sõnaraamatut

tagasi tulles olen juba üles ärganud otse pimeduse sisse

aga kui nüüd pimedus meilt ka ära võtta?

mis siis üldse alles jääb?

võib mõelda et siis tuleb valgus võib mõelda et mitte midagi

(lk 47)

 

sulen akna vaatan toas ringi ja otsin lähedasi

kohe kui ma sind nägin sind nähtamatu poiss

sügispäike aknast paksudele põskedele langemas

olin veendunud et sinust saab minu tulevik

kui palju luhtunud inimesi oleme olnud

luba ma joonistan sind nähtamatu poiss

sinu sõrmest hakkab nirisema verd oled endale viga teinud

ja seda et sa siin oled võib parema puudumisel nimetada

kokkusattumuseks ja seda et haav immitseb õnnetuseks

kui palju luhtunud inimesi

luba ma joonistan üles sinu haavatud keha

luba ma joonistan kõik sinu tegemata teod

millest keegi ei oska puudust tunda

kui ainult oleks ajalugu läinud teisiti

kui ainult oleks armutud

esimesest silmapilgust

kui oleks üle elatud iga päev

oleksin su pidanud ikkagi sünnitama nähtamatu poiss

nähtamatu poiss tõstab silmad

tema huulilt kostub üksainus sõna: juuksed

ja kõik viitabki sellele et võiksime kuidagi olemas olla

(lk 51)

sirp

err kultuur

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda (2021)

 

Selles suhtes ootamatu luulekogu, et pea terve raamat (välja arvatud viimane tsükkel “Tõsta mind üles”) on üsna puhtalt kireluule ja sobiks lugemiseks igale hingele, kel armumise või armastusega mingid värsked kogemused või vajakajäämised. Sest iha ja kirge ja valu on siin ikka küllaga - ja mingis mõttes see mitte nii kirglik lõputsükkel annab raamatule nö ventiili, millega liigset vere vemmeldamist maandada. Kuigi, ega siis toon lihtsamaks lähe, nii mõnedki lapsepõlvepildid on ikka päris muserdavad (kas sellest tuleneb alge hilisemalt kireluule, ei oska spekuleerida).

Raamat on peaaegu hästi kujundatud, tõsiseks tõrvatilgaks on šriftide vähe ... ma ei tea, mööda kasutus, selle võinuks ikka lummavalt või stiilsemalt lahendada. Aga need fotod ja need tekstitagused õrnad vinjetid, ohjaa, väga vinge töö.

Eks kui nii palju kirge on lehtedele valatud, siis … on häid kujundeid ja on luuletusi, mis lõpuni õieti ei kanna - või noh, kas millegi erilise ootamine ongi nii õigustatud, ehk meie kõigi tundevalud taandu viimaks ühesugusteks emotsioonideks või nii. Autor suurt ei jutusta (välja arvatud see viimane tsükkel), ta laob emotsioone kuni lõputõdemuseni - ja tõepoolest, kas siis peaks alati puänti või midagi eriliselt löövat ootama? Tegelikult, vast mitte.

See armastus on põlev mets

keset mustvalget maailma

ja meil on lahkumiseks

liiga soe selle keskel

(lk 16)

Vajun ja vajun

taevas mu

kätele langeb

kui kaugele seekord

kumbki meist julgeb

lasta end

eemale kanda

sihitul voolul

tundmatuis vetes

vajun ja vajun

aeglaselt

aeglaselt

hajun

januselt

valusalt

piinavalt 

vaikselt

kuni sind 

näha ei ole

(lk 49)

Mõtted sinust mu peas

end lahti riietavad

alasti mu ette reastuvad

igal hilisõhtul

igal tasasemal hetkel

kui väsin end

lõputult vältimast

kui sind ei ole

siis ma ei oska

enam kirjutada

ei ridu

ei elu

see on me mäng

igavene lahkühtimine

(lk 58)

Ja nii me oleme

sina ühel pool

ja mina teisel

oodates mil

vaikne ookean

omandab kõnevõime

(lk 82)

Maie Parrik - Viies ratas (2021)

 

Mingil moel ehk samas paadis Riina Rossa ja Milvi Lembega, aga … kui need on kuidagi veidralt psühhedeelsed ja heal juhul kiiksuga camp (halvimal puhul siis antiilukirjandus), siis Parrik kaldub pigem naivismi poole, mis paneb ehk lugejaid otsima tähendusi sealt, kus autor kas ei kavatsenud või siis ei osanud end väljendama; tekstid on … omamoodi puändiküllased. Eks tegu on pigem laulusõnadega ehk siis luulena deklameerimine annab õige palju võimalusi: kas esitada hardalt või magusalt või hoogsalt jne jne; mis muidugi võib tekitada suure pinge tekstimaailma naiivse loomuga. Sest noh, kui on olemas miskid laulusõnade loomise reeglid, siis kui sügavuti on võimalik nendes minna.

Ja eks erinevus Rossa ja Lembega on seegi, et kui nemad hakkasid tallama loomingulisi radasid vanemas eas, siis Parrik on seda teinud vast neiueast saati. Kui kunagi Erkki Hüva peaks tagasi tulema selgemale rajale, oleks tal vast siit raamatust mõndagi võtta, muidugi kui looja eneseuhkus lubaks.

Parrik pole vaid helgete tantsulugude ja ilma üle arutleja, leidub ka mõned tõsisemad lood, kas siis lapsepõlve mälestused või osundavad need kaubandusvõrgu töötajatele, kes alati ei tegutse just eetilistelt alustelt lähtuvalt.

Omamoodi manifest:

Ei Maiekene muuda meelt, ta rõõmsas rütmis laulab veel!

Last sünnitada, kasvatada võib ju iga naine,

estraadilaule Eesti naistest aitab luua Maie,

ei taha tema petta teid, vaid öelda sulatõde,

seepärast, et ta on nii kirglik levimuusikasõber.

Kuid Maie paheks pidada võib rahvas ühekülgsust,

ent selles suhtes ta ei taha arvestada üldsust.

Tal meeldib laulda, samuti ta mitut pilli mängib,

Kui täielikult valmib laul, siis rõõmsana läeb sängi.

REF: Ning hiljem unes nägi ta,

et stuudios ta oli,

ja laulis seda laulu,

mis tal esimeseks tuli.

Ning veidi hiljem juhatas ta Leipzigi orkestrit,

mis omal ajal Saksamaal Kurt Henkels dirigeeris.

On Maie vähe laule loonud, ikka vaikselt loodab,

et tulevikus keegi temalt uusi viise ootab.

Häid laule, mida rahvas kuulaks edaspidi eetrist,

on kõige tähtsam siiski see, et palad kõigile meeldiks.

Ta seda teab, et olema peab viisil kaunis kõla,

mis väga kergelt meelde jääb, head olgu laulu sõnad.

Ent erandina viisi sees tal olgu pähkel väike,

et halba tee, kui selgeks saab - näol paistab õnnepäike.

(lk 15)

Väike geograafia õppetund, majanduspoliitilise maiguga :

Tiko - Tiko

Näen, paistvad Tiko veed,

jõekäärud, kauged teed

ja imekaunis maa, mu maa Brasiilia.

Seal lähedal on Rio de Janeiro,

samuti on kõrged mäed ja avarused ees.

Ning leidub ookean,

see vaikne ookean,

mis kõige suurim neist

ja kõige sügavam,

ning selle suunas voolab Amazonas,

jõgedest ta suurim

muidugi Brasiilias.

Ent elu hiilgav sellel maal ei üldse ole,

ta kohati on ränk ja võrdlemisi kole.

Kõik teha rabavad tööd,

on pikad päevad ning ööd,

ka teenistus on väike,

elu üpris halb.

Ei elu hiilgav sellel maal ju üldse ole,

ta kohati on ränk ja võrdlemisi kole.

Tööd tahavad ju teha hoolsalt kõik

ja loodame, et paraneb 

ka elu kaugel maal Brasiilias.

(lk 49)

Tõsisemal teemal:

Rongaisa

Toas oli kuulda laste kisa

ja nende riidu, sagimist,

sest koju saabus rongaisa,

on elu seal ju lausa rist.

Seal perekonnas isa joob 

ja aina võõraid naisi vaatab,

nii nukralt mööduvad kõik aastad,

see perel halva tuju loob.

On pereema ikka mures,

et liialt julm on tema väi,

see üha enam südant pureb,

et elu allamäge käib.

Kui isa joob kõik palgad maha,

see perele vaid halba teeb,

ning ema aina vananeb,

on elada nii väga paha.

(lk 69)

mööda netti