Robert Shearman - Coming in to Land (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu lennukiga Pariisi saabumisest. Aga nagu lennusaatja enne maandumist juhendab, siis Pariisi tulekusse tuleb uskuda, tuleb endas välja lasta see väike prantslaslikkus, muidu võid sattuda jumal teab kuhu. Kuid lennusaatja kinnitab, et nende lennukompanii on maailma üks edukamaid ning tervelt 83% reisijatest jõuab valitud sihtkohta.

Ja naine jutustab oma loo, tänu millele ta Pariisi saabub, lugu prantsuse mehest, kellega veetis kuuma öö, aga seejärel kadus, ta vist koguni naeris naise üle, kui takkajärgi meenutada seda õhtut, aga miks küll, Jacques? Ja rohkem pole ta seda meest leidnud.

Et siis kogumiku kontekstis selline atmosfäärilooja, irdumine reaalsust, uue kvaasireaalsuse loomine.

Alice Zeniter - Kes neid jõuaks lahuta (2024)

 

Päris provokatiivne tõlkevalik, aga Maria Esko puhul ei üllata see kuidagi. Romaan kui selline on huvitavalt kirjutatud (ja tõlgitud), aga et kajastades Y-generatsiooni muresid (nagu võiks sedastada tõlkija ja autori vestlusest, mis toodud ära järelsõnas), siis jääb minusugusele X-generatsiooni saurusele vähe kaugeks mõned teemad. Või noh, samas on siingi saamas uuesti reaalsuseks immigratsiooni probleem - mis pole küll veel kuidagi võrreldav Lääne-Euroopas toimuvaga (jajah, Houellebecq).

Lugu siis kahest noorest, kes lapsest peale sõbrad olnud - alžeeria juurtega Prantsuse kodanikust neiu ja Malist pärit noormees, kes aastakümneid Pariisis elanud ja kes nüüd tahab ajutise elamisloa alandavast taotlemisest vabaneda; näiteks siis abielludes oma sõbrannaga (neil puudub küll igasugune seksuaalne tõmme - nad on vaid väga head sõbrad) ning nelja aasta möödudes oleks võimalik täisväärtuslikuks kodanikuks saada. Neiust peategelane nõustubki aitama sõpra abieluga - ta isegi on pärit segaperekonnast ja lapsepõlvest saati kokku puutunud rassismi erinevate varjunditega. 

Ühesõnaga, segunevad õige mitmed teemad - lihtsalt naisena üleskasvamine multikultuurses ühiskonnas, sisserännanute probleem ja selle poliitiliselt lahendamise püüded nullindatel (romaan ilmus 2010), vasakpoolsus ja poliitiline aktiivsus (vaesed eesti lugejad), suurlinnakultuur, koguni II maailmasõja ja Alžeeria iseseisvussõja ja 1968. aasta tudengimässu järelkajad. Ja eks leiaks veel mõndagi.

Teksti vast parim osa on keelekasutus (õigemini selle vahendamine eesti keelde), mis on siis pigem kõnekeelne või vahel koguni tõelise sisekõne loogikaga - kui et siis enamvähem korrektne kirjakeel. Ja noh, see mõjub mõistetavalt.

Eks seda raamatut võiks oma provokatiivsuses võrrelda Pihelgase “Lõikejoonega" (kus on küll hoopis kogenuma naise maailm) või ka Tagaqi “Lõhkine hammas” (mis on küll hoopis mütoloogilisem) romaaniga. Või ka meelde tuletada Guerini “Visa hing” ja selleaegse prantsuse ühiskonna olukord. Ja eks taustal heliseb ka Guattari “Kolm ökoloogiat” utoopiad.

Michael Swanwick - The Little Cat Laughed to See Such Sport (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Sarja teine lugu on nagu kompaktsem - nojah, enam pole vaja tegelda tegelaste ja maailma tutvustamisega jms. Nagu eelmises loos lubatud, saabuvad Darger ja Surplus Pariisi, et kasvatada oma rahalist jõukust.

Nad leiavadki (no meie mõistes) ekstsentrilise abielupaari, kus surnud mees tahab endast märki maha jätta. Kelmid pakuvad, et nad teavad kadunud Eiffeli torni asukohta … see asub Seine’i jõe all.

Abielupaari teine osaline on vägagi võrgutava välimusega naine, kes aga Surplusile sugugi ei meeldi. Nagu ta viimaks Dargerile seletab, on tegu hoopis kassiga. Ja nagu peagi mehele selgub, tegu on õige amoraalse kassiga, kelle seltsis veedab Darger õige sensuaalseid tunde. Ning selgub seegi, et tegelikult pole abielupaar üldsegi nii kergelt õnge võetav … kuid eks neilgi ole oma pingekohad.

Tuleviku Euroopa, kus meie maailm on mattunud õige sügavale kultuurikihi alla; tegelased küll räägivad kadunud minevikust ja selle artefaktidest, kuid see on vast meie jaoks lähituleviku kirjeldus. Kui eelmises osas oli Surplus zoofiilses suhtes, siis nüüd Darger. Näis, kuidas sarja kolmandas jutus sellega õieti edasi minnakse.

Maimu Berg - Madame B röövimine haisvas linnas (Looming 8, 2023)

 

Jätkub proosa pensionäridest (või noh, keskeajärgsete) peategelastega, seekord on Tallinna asemel tegevuskohaks Pariis, kus kõrge aukandja abikaasa veedab oma rantjee päevi kuni ta püütakse lõksu radikaalsete kunstnike poolt.

Millegipärast (üllatus-üllatus!) on mul tunne, et ma ei saa päriselt pihta, mida autor õieti öelda tahab või millest ta üleüldse lähtub. Miks Pariis ja Prantsusmaa ühiskondlikud olud, miks see õieti kõnetama peaks? Millest moodustub kujund? Ühesõnaga, minu jaoks paljugi arusaamatu tekst.

Aga samas, sellist peategelast tihti just ei kohta, eks lugemiskogemust tasub ikka avardada; selle eest ikka küündib nelja punktini - sest kolme jaoks on see lihtsalt liialt oskuslikult kirjutatud.

Georges Simenon „Maigret’ süümepiinad“ ja „Proua Maigret’ sõbratar“ Pegasus (2022), tlk Merike Riives

Pärast pööningult leitud raamatut läksin nagu iseenesest värskemate tõlgete peale üle, on ju Simenon kirjutanud neid ja muid raamatuid sadade kaupa ja nüüdseks on ka eesti keeles nende valik vähehaaval täienenud.

„Maigret’ süümepiinad“ on selline klassikaline tagurpidi mõrvalugu, kus komissari jutule tuleb üks mees kahtlusega, et tema naine plaanib teda mürgitada. Muuhulgas on tol mehel kindel kava laetud püstolit käepärast hoida ja esimeste mürgistusnähtude ilmnemisel kallis kaasa enesega parematele jahimaadele kaasa võtta. Siis tuleb samuti komissari jutule tolle mehe naine, kes räägib pikalt oma abikaasa tasakaalutusest ja kummalisest käitumisest. Mees on aga juba isegi maininud, kuidas ta naise palvel suisa neuroloogi vastuvõtul käinud ja kus teda ilusti terveks hinnati. Kõik see jutt neuroloogidest (liiatigi, et viimase vastutulek oma kliendi kohta mingitki infot jagada on ümmargune null) paneb Maigret’ suisa psühholoogiaalast kirjandust lugema.

Tegevus toimub keset talve, kuid kuulus raudahi Maigret’ kabinetis on kahjuks juba minevik – terves majas on üle mindud kaugküttele. See tingib kusjuures osaliselt ka komissari süümepiinu, kuna keskküttest liigpalav kabinet teeb uimaseks ja nõnda möödub ka esimene kohtumine tolle kummalise mängurongiinseneriga uimasuse tähe all, mida ta pärast kohtumist enesele ette heidab. Tegelikult, muidugi, on jällegi kogu jutt ja värk piisavalt ebamäärane, et rangelt võttes poleks politseil säherduse asja peale muud teha kui viisakalt ära kuulata ja õlgu kehitada, liiatigi, et ükski jutul käijatest ei näi mingit tegutsemist ootavatki, kuid Maigret’ sisetunne ütleb teist ning nõnda kasutab ta jaoskonnas valitsevat ajutist pühadejärgse kiire aja järgset vaikust ära taustauuringuteks ja jälgimiseks. Pildile ilmub ka tolle mehe käli, kes lesena abielupaariga ühes majas elab ning lõpuks tuleb ikkagi luuavarrest pauk ka. Ega siis ju mõrv ei saa toimumata jääda, olgu Maigret nii võimekas kui tahes. 

___

„Proua Maigret’ sõbratar“ algab kahe pealtnäha seosetu seigaga – kõigepealt kõrbeb proua Maigret’l lõunasöök põhja ja teiseks saadetakse politseile anonüümkiri, mis räägib, et ühe maja keskkütteahjus on põletatud surnukeha.

Huvitav, kas tänapäeval veel jätaks keegi kana ja porgandid madalale gaasileegile omapäi podisema sellal kui ise hambaarstil käib? Proua Maigret’ jaoks tundub see igatahes üsna tavaline ja mõistlik lahendus, aga siis juhtub, et üks lapsega daam, kellega ta hambaarsti vastuvõttu oodates on juba mitmed korrad pargipingil kokku saanud tormab ootamatult minema ning jätab vaese proua Maigret’ lapsevalvesse. Lapse ema naasmist annab oodata päris mitu tundi ja nõnda juhtubki, et lõunaks koju saabunud komissar leiab tossu täis korteri ja kõrbenud roa. 

Mis puutub keskkütteahju, siis kontrollima minnes leitakse sealt tõepoolest mõned inimhambad ja kuigi esialgu tunduvad meister raamatuköitja ja tema kaasa tublid ilmsüüta inimesed, siis Maigret ei jäta loomulikult jonni ja nagu arvata võibki, siis jõutakse lõpuks üsna kirju seltskonna, kadunud krahvinna ja loomulikult ka proua Maigret’i salapärase tuttavani. Sealjuures olgu veel mainitud, et proua Maigret isiklikult panustab uurimisse rakendades oma naiselikku arusaamist kübaratest ja kingadest, millistest detailidest millegi taipamine komissarile üle võimete käiks, ning selgitab välja modisti, kelle poekesest on pärit salapärase daami kübar. 

Muu hulgas muretseb Maigret ka proua Maigret’ tervise pärast ning mõlemad võtavad ette perekondliku kinoskäigu. Nagu ikka on mõnus, millise sundimatusega astuvad politseinikud keset tööaega läbi mõnest baarist, et kiirelt üks kosutav klõmakas võtta.

Tore oli leida raamatu lõpust ka tõlkijapoolset selgitust Pariisi kohanimede kohta ning möödunud sajandi Pariisi kesklinna kaarti.

Väljas oli juba peaaeg pime ning halvasti valgustatud trepil, mis sarnanes mõne lossi salatrepiga käis Maigret' ees tema hiiglaslik vari. Ühe mansardtoa nurgas töötas Moers, roheline visiir laubal ja paksude klaasidega prillid ees, liigutades töö kohal rippuvat lampi traadist tõmmates kord lähemale, kord kaugemale.

Tema polnud käinud Turenne'i tänaval naabeid küsitlemas ega ühes kolmest baarist aniisiviina ja valget veini joomas. Ta polnud kunagi tänaval kedagi jälitanud ega passinud terve öö mõne suletud ukse taga.

Ta ei ägestunud kunagi, ei närvitsenud, aga võis juhtuda, et ta küürutas oma laua kohal järgmise hommikuni. Ükskord veetis ta siin kolm päeva ja kolm ööd ühtejärge.

Maigret oli võtnud sõnagi lausumata ühe õlgpõhjaga tooli, istunud inspektori lähedale ja süüdanud piibu, mida ta nüüd tasakesi popsutas. Kuuldes pea kohal asuval õhuaknal ühtlast krabinat, taipas ta, et ilm oli muutunud ja vihma sadas. ("Proua Maigret' sõbratar" lk 79)

Andrei Ivanov “Pariisi arabeskid”. Tuum (2020)

Olen ammu plaaninud Ivanovi lugeda – ikkagi omakandi inimene, rääkimata, et tunnustatud ja rahvusvaheline kirjanik ja nii edasi. “Pariisi arabeskide” lugemise ajal tabas mind aga mingi kummaline katkestuste ja keskendumise needus. Nõnda on mul nüüd tagantjärele tunne, et poolt ei mäleta ja teine pool on justkui udus, aga las ta siis olla.

Kogumiku esimese otsa lühijutud on sellised pisut konventsionaalsemad, langevad skandinaavia pagulaslaagrites konutamise temaatikasse – laagrielu selle perspektiiviootusse tardumuse taustal laineid löövates iseloomudes ja külaelulikes seikades. Kord päädib justkui kitsikuses kokku hoidmise liigutav musternäide lihtlabase ja materiaalse reetmisega, kord käib oskuslik tehingu sobitamine, kus seksuaalse atraktiivsuse kapital ja kohaliku kinnisvaraomaniku atraktiivsuse kapital kenasti teineteist tasakaalustavad, kord tungib justkui laagriväline normaalsus (või siis tundmatus) võõrkehana argirutiini, kord korraldatakse üsnagi jantlike abinõude varal üleaisalöömisi …

Figureerivad küllap nii mõnestki teisest skandinaavia pagulaslaagrites halli passi ja elamisloata viibivast Eugest rääkivast raamatust tuttavad tegelased nagu Danguolé ja Hanuman. Arvatavasti läbivalt iseloomulik on ka pidev ekslemine vahelõikudes kord mälestustesse, kord teistesse aegadesse.

Selles osas on eriti eklektiline “Pariisi arabeskid”, mille teljeks on Ivanovi naasmine Pariisist, kus ta (oletatavasti mingi loomestipi vms raames) veetis pikema ajavahemiku ühe kloostri ruumides resideerudes, loomulikult kohtudes ja koosresideerudes erinevate kirjanikega. Või on tegelikuks teljeks Pariisi kaart, mis oma kireva tänavate võrgustikuga päris loo alguses üha silme ette kerkib, nagu järgnev mõtete ja läbielamiste ning aegade põimik? Igatahes, jõuab minategelane siis tagasi koju naise ja lapse juurde, mingid päevad on möödunud, ja ta asub tuulama oma kaasatoodud asjades – nii palju, kui kahe kohvriga tooma mahtus – ning ei leia ega leia vihikuid “Pariisi arabeskidega”, mida ta siis ilmselt seal viibides kirjutas. Lõpuks ei leiagi, aga kõik need Pariisis aset leidnud seigad, kohtumised, episoodid ja vahele pikitud seigad nii lapsepõlvest, pagulaslaagritest, juba tagasi kodus viibimisest kui ka mõnest kirjandusteosestki täidavad kõike seda mõne “Pariisi arabeskide” vihikute otsimise lõigukeste vahele jäävat. Lugeja jaoks kõik see ongi noodsamad “Pariisi arabeskid”, mis nõnda on ühtlasi täiesti olemas sõltumata peategelase võimest vihikukesed üles leida, kuid on samas ka täiesti olemata, kuna peategelane vihikukesi ei leiagi ja kõik need läbisegi põimitud seigad ja katked on üksnes vihje tolle teksti eksistentsi võimalikkusele, mis võivad kuid üldse ei pruugi anda aimu sellest, mida nood arabeskid sisaldasid...

Katkendlikkust rõhutavad sealjuures ka kohatised väikesed algustähed ning lauselõpumärkide puudumine, katked algavad ju kusagilt poolepealt ja lõppevad samamoodi.

Kõige lõpus on neli esseed erinevatest kirjanikest/kirjandusteostest. Kahjatsesin, et pole lugenud ei Ulitskajat ega Kraznhorkaid ega Nádasit, vähemalt Ishiguro osas olin lugenud 2/3 sellest, millest räägiti. Aga lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline olla neid teoseid lugenud, kuigi on kahtlemata teistmoodi põnev lugeda, kuidas keegi teine avab ja lahkab teost, millega ollakse tuttav, sest see raamatute üle mõtisklemine on tegelikult köitev niisamagi ning avab alati nii üht kui teist mõtiskleja enda kohta. Näiteks andis Danguoléle sügavust fakt, et ta tõi haiglas viibivale sõbrale kingiks Ishiguro raamatu või üldse taustateadmine, et nad omavahel raamatutest vestlesid, mis on muidugi autori isiku ja Euge oletatavalt tiheda seotuse tõttu nii ootuspärane, aga millistest tasanditest laagrielu seikade raames eriti juttu ei tulnud.

Lugemus on muidugi siinjuures üldse aukartustäratav – nii palju, mida ma pole lugenud või kuulnudki. Vene autorid veel vene autoriteks, aga üldse need, keda siin nimetatakse Euroopa uuema romaanikirjanduse tippudeks. Küllap olen mina siis suuresti lugenud seda, mis klassifitseerub kitšiks. Aga eks sellest struktuuride ja jutustajate ja romaani olemuse üle mõtisklemisest võib oletada ka üht teist selle üle, mis võiks olla Ivanovi enese taotlus või toimetav jõud loomingu juures. Kuigi, eks see, mida inimene ise hindab ja näeb ja see, mis temast välja tuleb ja mida teised selles omakorda näevad on enamasti ikka ka nihkes...

Igal juhul on “Pariisi arabeskide” (eriti see nimiloo osa) omamoodi köitvas ja tõepoolest lehemustrina siia-sinna väänlevas, külluslikus, hüplikus, ometi seotud stiilis, mis on voolav ja kus leidub üksjagu ka huumorit või omapäraseid väikseid seiku nagu pikk võitlus veiniplekiga puitpõrandal või villastes sokkides liu laskmine või otsusekindel põgenemine hambaarsti juurest koos palvega naise poolt järgmine aeg tühistada, sest lapsele on ju ka uusi riideid vaja vms.

Mitmes kohas öeldakse teksti enese kohta midagi sellist, et tegemist on määndunud mõistuse ja ohtlike või halba mõju avaldavate sõnadega. Ühesõnaga parem oleks mitte lugeda. Ühes teises kohas leitakse ka, et on väga hea, kui laiad massid enam romaane ei loe, sest siis on romaanikirjandus vaba otsima uusi vorme ja ei pea enam arvestama moraali ja kõlbluse ja muu taolisega ning muretsema võimaliku kahjuliku mõju pärast ühiskonnale … Mine sa nüüd võta, kas see on mingi irooniline muie või peaks tekitama mõnusat kõhedust väikekodanlikult ontlikus lugejas (kui selline lugeja kuskil on, mida iganes see ka ei tähendaks) või on see kuidagi seotud esseedes viidatud psühhiaatriahaiglas viibimistega, sest sellisel juhul on ju lihtsalt lihtlabaselt otse öeldud, et haige aju ja ebaterved mõtted (kuidas iganes see täpne sõnastus oligi), ning sellele mingit halvustavat või fantastilist dimensiooni juurde pookida on juba pookija enda viga.

Nojah, see selleks. Millegipärast mõjus see lugemine kergelt kummastavalt, kuidagi teistmoodiseselt, nii, et ei oskagi kohe päris täpselt leida kohti kuhu setitada. Esimese otsa lühijuttude põhjal oleks jäänud pigem kahvatu mulje, ent “Pariisi arabeskid” soojendasid üles ning esseed lisasid sügavust, või siis avarust või midagi. Noh, igatahes oli mainitud ka Stroomi randa ja positiivses võtmes üht Enn Vetemaa teost kõrvu nende kõigi teiste Euroopa olulistega, kes mulle pigem tundmatud.

eksisin Clichys ära, sattusin mingis põiktänavas paari poekese peale, ühes pakuti mulle loitsude talmudit, ma küsisin, kas seal pole kiviks muutmise needust, minu küsimus ajas kõik segadusse, jätsin oma telefoni ja e-posti aadressi, mulle lubati helistada, otsustasin: kui needus leitakse, olgu nii, annan ära viimase raha, lähen Tuilieries'sse, ütlen loitsu ja muutun kujuks ega sõida enam kunagi ära

käisin poes ja ostsin harju, värvilisi lappe ja pesuvahendit, millele on joonistatud musklis mehike, keda ümbritsevad läikima löödud nõud (selja tagant piilub pliit), tähendab, see peseb puhtaks kõik, kirjas on, et see on parim vahend; püüdsin sellega nühkida – veinijälg jäi pisut vähemaks, aga ma väsisin kiiresti, lamasin põrandal ja kuulasin, kuidas laulavad linnud, siis nühkisin jälle tükk aega, plekk muutus ähmasemaks, aga see on ikka veel väga nähtav (lk 167) 

Robert W. Chambers “Kuningas kollases rüüs”. Salasõna (2001)

Üks õdusalt paslik lugemine raamatusõbrale hilises oktoobris enne pühakute- ja hingedepäeva kättejõudmist. Eriti veel, kui see raamatusõber oskab hinnata elegantset kirjastiili (küllap siinkohal tasub tänada ka tõlkijat) pisut gooti-romaanilikku atmosfääri ning täpselt defineerimata õudust. Tegemist 1895. aastal avaldatud lühijuttude kogumikuga ja nagu kaanelt lugeda võib, siis on tegemist kultusraamatuga. No kultus kultuseks – siinkohal jään rahumeeli tõlkija vägagi põhjalikku järelsõna usaldama ja lugejana tunnen lihtsalt rõõmu elegantselt kirjapandud tekstidest, mida tugevamalt või õrnemalt ühendavaks niidiks on üks raamat, üks näidend pealkirjaga “Kuningas kollases rüüs”, mille lugemine enesega paratamatult kaasa toob häda ja hävingut ja enesega segiminekut. See on raamat, müütilisest pilvedes hõljuvast maast ja müütilisest (ilmselt siis kollaseisse räbalaisse riietunud) kuningast, raamat, mis olla nii sõnuseletamatult kaunis ja õudne ühekorraga, et inimmõistus seda lihtsalt välja ei kannata ning näib, et ka üleloomulikud jõud seepeale liikvele asuvad, aga samas ei olevat seda raamatut võimalik ära keelata, sest et ta kõigi tsenseerimiseks eksisteerivate kriteerumite järgi justkui midagi taunimisväärset pole. Et ühesõnaga – suurepärana õudukas raamatusõbrale, kes teab, ehk leiab lugejagi kunagi hajameelselt riiulit uurides sealt ühe õhukese mürkkollases köites raamatukese, millest keegi ei tea, kuidas see sinna sai ning asub pahaaimamatult lugema ja siis … siis ongi juba hilja …

Raamatus nii 1920. aasta tuleviku New York, kui ka Pariisi, kohtuda võib isegi vana-Prantsuse keelsete jahipistrike kasvatajate, ebasurnute, ning ühe pisut nälginud ja kärnase, ent mõnusalt nurruva valge kassiga.

Olin juba pöördumas, et söögituppa minna, kui mu pilk langes ühele kollases köites raamatule, mis seisis viimase raamatukapi ülemise riiuli nurgas. Mulle ei tulnud see tuttav ette ja põrandalt ei seletanud mu silm kahvatuid tähti raamatu seljal, seepärast läksin ma suitsetamistuppa ja hõikasin Tessiet. Ta tuli ateljeest ja ronis raamatut võtma.

“Mis see on?” küsisin ma.

““Kuningas Kollases Rüüs”.”

Olin tummaks löödud. Kes oli selle sinna pannud? Kuidas see minu korterisse sattus? Olin juba ammu otsustanud, et ei tee sedaraamatut kunagi lahti ja ükski jõud maailmas poleks sundinud mind seda ostma. Kartes, et uudishimu võib mind seda avama ahvatleda, ei olnud ma raamatupoodides sellele isegi pilku heitnud. Kui ma olingi kunagi tundnud mingit kiusatust seda lugeda, siis hoidis noore Castaigne'i – keda ma tundsin – kohutav tragöödia mind nendest pahelistest lehekülgedest tagasi. Ma olin alati keeldunud selle kirjeldusigi kuulamast ja teist osa ei söandanudki keegi kunagi valjult arutada, mistõttu mul polnud vähimatki aimu, mis nendel lehekülgedel peituda võib. Põrnitsesin mürk-kollast köidet, nagu oleks see madu.

“Ära puuduta seda, Tessie,” ütlesin ma, “tule alla.”

Loomulikult piisas minu manitsusest tema uudishimu äratamiseks ja enne, kui ma teda takistada jõudsin, võttis ta raamatu ja kepsles naerdes sellega ateljeesse. Ma hõikasin teda, kuid ta lipsas õrritava naeratusega mu abitute käte eest kõrvale ja ma järgnesin talle pisut kärsitult.

“Tessie!” hüüdsin ma raamatukokku astudes, “kuule, ma mõtlen seda tõsiselt. Pane see raamat käest. Ma ei taha, et sa selle lahti teed!” Raamatukogu oli tühi. Käisin mõlemas elutoas, pesukojas ja köögis ja tulin lõpuks tagasi raamatukokku ja alustasin süstemaatilist otsingut. Ta oli ennast nii hästi ära peitnud, et alles pool tundi hiljem leidsin ma ta kahvatu ning tummana ülal kolikambri võreakna juures kössitamas. Nägin kohe, et ta oli oma rumaluse eest karistada saanud. “Kuningas Kollases Rüüs” lebas ta jalge ees, kuid raamat oli teise osa kohalt avatud. Ma vaatasin Tessiet ja mõistsin, et oli liiga hilja. Ta oli “Kuninga Kollases Rüüs” lahti teinud. (lk 82-83)

Hannu Rajaniemi – Paris, in Love (Invisible Planets, 2017)

Pidupäev, tegemist on esimese looga, mis mulle Rajaniemilt tõesti meeldib – küllap on süüdi see, et tegu pole miski veidra maailma või kosmosega. Siin on tänapäeva Lapimaa ja Pariis.

Antti on keskealine soome talunik, kelle ema on mures, et poiss pole naist võtnud. Ema saadab mehemüraka Pariisi. Ja Pariis … ja Pariis armub sellisesse kummisaabastes ja flanellsärgis isendisse; ta hakkab edvistama ja flirtima ja võrgutama, pakkudes Anttile parimaid külgi Pariisist (serveerides seda koerakakata). Soome mees satubki lummusesse … aga noh, et tõsine põhjamaalane ei usu millessegi nii kerglasse kui armastus, siis peale tormilist ööd Pariisiga põgeneb ta tagasi Lapimaale. Seepeale puhkevad Pariisis tänavarahutused.

Antti on Lapimaal, Pariis Pariisis, mõlemal on hinges rahutus. Ja ühel päeval … on Antti ukse taga kankaanitantsijad. Mees kütab naistele sauna, ise ta sinna häbelikult ei lähe. Seejärel ilmuvad Antti talu põldudele Pariisi erinevad hooned. Väljakud ja kohvikud ja mis kõik veel. Mees viib ema Louis Vuittoni poodi ja seejärel kohvikusse. Rovaniemistki tullakse vaatama seda suurlinlikku melu. Ent kui septembris hakkavad pariislased naasma puhkustelt oma kodulinna, avastavad nad … Ja nüüd peab Euroopa Liit sekkuma.

Fantaasia nagu muiste, kenasti ühendatud klišeed soome meestest ja Pariisist. Eks Rajaniemi on teisteski juttudes kasutanud põhjamaa motiive, aga niisugust kerglast lähenemist pole ma nagu varem kohanud. Tulemus pole just superoriginaalne, küll aga mõnus kõhutäis elurõõmu, mis lühikesse loosse kompaktselt mahtunud: ehk siis igati hea ajaviide.

Enrique Vila-Matas – Pariisile ei tule iial lõppu (2014)

Autori kirjanduslik omamütoloogia, mida ei saa üliväga tõsiselt võtta, arvatavalt pole tegemist just väga faktitruu ülevaatega autori kujunemisaastatest (muidugi, mida peaks lugejale ütlema kellegi täiesti tundmatu autori võimalik elulugu?). Tegemist siis sellega, kuidas autor peab justkui kolmepäevast ettekannet sellest, kuidas ta noorena Pariisi läks ja seal kahe aasta jooksul oma esimest romaani kirjutada püüdis. Ja millised nõuanded või kogemused seda tööd ümber vormisid. Niisamuti jantimine Hemingway mütoloogilise kujuga, temaga sarnasuse otsimine ja lahkukasvamine (kuigi...). Ja muidugi kõiksugu kirjanduskuulsused, kes olid Pariisi ja minategelasega mingil moel kokkupuutes.

Tegemist on ehk eelkõige näitega sellest, milline võib olla üks järjekordne lähenemisviis kirjandusele; lugusid ei pea välja mõtlema, nendega võib intertekstuaalselt mängida. Nõrk paralleel oleks Vadi viimane jutukogu, mis on siiski selgelt belletristlikum kui käesolev raamat. Eks see tõlke ilmumine ole meeks kultuuriinimeste keeltele, milline tekstuaalne tulevärk jne.

“Mulle ei meeldi arusaadava süžeega lood. Sest arusaamine võib olla needus. Ja mittemõistmine võib olla avanev uks.” (lk 18)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 
sirp

Romain Puértolas – Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi (2014)

Humoorikavõitu lugu ühest india fakiirist, kes saabus lennukiga Pariisi Ikeast naelvoodit ostma ja järgneva üheksa päeva jooksul satub ta segaduste käigus hoopis illegaalse immigrandi pähe kaootilisele reisimarsruudile London-Pariis-Barcelona-Rooma-Tripoli (seda nii kapis, kohvris või ka õhupalligondliga). Selle imepärase seikluse käigus mõistab indialane, et parem oleks ikka hea inimesena elada ning teisi inimesi mitte ninapidi vedada (sest võib juhtuda, et need võivad kätte maksta). Tasuks selle mõistmise eest rahakohver, nuga kõhus ja prantslannast armastatu.

Lugu pole vaid seiklustest, kuhu indialane vastutahtmist satub, siin avaneb ka heaoluühiskonna mõneti tumedam pool ehk siis illegaalsed immigrandid, kes Euroopast paremat elamist otsivad. Aga noh, kes neid siin niiväga ootavad (välja arvatud madalapalgaliste tööde pakkujad), nii ka siis indialane näeb selle reisitööstuse toimimist nii Euroopas kui Liibüas. Ega autor pakugi omapoolset lahendust sellele pagulasteemale, lihtsalt registreerib ja inimlikustab seda poolt, miks inimesed siia kipuvad, millised probleemid selleks teekonnaks sunnivad ja mida kogetakse. Ka immigrant on inimene.

Ei oskagi täpselt öelda, miks see humoorikas raamat erilist meeleliigutust ei tekitanud (nagu varem sama tõlkija poolt vahendatud Beigbederi teoste puhul. Kuigi peategelane pole tühipaljas kelm (ikkagi üsna halb lapsepõlv) ja niiöelda areneb teose jooksul, jäävad ta juhtumised ja üsnagi eluohtlikud piiriületused kuidagi, ma ei tea, kaasaelamist mitteäratavaks. Arvatavalt läks vint kuidagi üle siis, kui Roomas satub teda päästma Marceau, et nagu liialt muinasjutuline või nii. Jajah, tuntud inimestel on mõjujõudu jne, aga see kirjastusleping läks vähe jaburaks.

Et siis jant heaoluühiskonnast, kuhu satub teisest kultuurist inimene, kellega juhtunu siis osutab ühiskonna mõnele probleemile või naeruväärsele aspektile.

istu mu pingile

George Orwell – Pariisi ja Londoni heidikud (1995)

Tegemist siis isiklikel kogemustel põhineva dokumentaalsevõitu teosega (millest, näeb ehk raamatu pealkirjast), kui nüüd autori biograafiat mõistan lugeda, siis katsetas Orwell Londonis hulkurielu ja Pariisis näguripäevi veetes tegi seda hullu nõudepesijatööd – et muuhulgas saada elukogemust (ja kirjutada näiteks siuke raamat). Selline autor siis. Teos jaguneb kaheks – Pariisi elu kui rentsli road movie, Londoni oma kui reportaaž ühest masendavast eluviisist (huvitav, kuidas saanuks autor hakkama tänapäeva tingimustes?).

Pariisis jäi siis minajutustaja rahahätta ja hakkas seepeale asju pantima, et öömaja eest tasuda. Nälg ja lohutu olemine. Kuni talle meenus üks vene emigrant, kes lubas vajadusel tööga aidata – ent kes selleks ajaks samuti töötuks jäänud. Koos loodavad nad ühes avatavas vene restoranis tööle saada, aga seda ei avata ega avata, seeasemel õnnestub meldida end nõudepesijaks ühes korralikus restoranis – mis tähendab siis 17-tunniseid tööpäevi kitsas köögiurkas. Lõpuks hakkab vene restoran avanema ja minajutustaja sõbraga suunduvad sinna, aga sealne töö on veelgi hullem – 7 päeva nädalas hommikust ööni. Hull värk. Orwell kirjeldab üpris meeleolukalt Pariisi (töötavate) vaeste elu, mis on järgneva Londoni heidikute eluga võrreldes üsnagi lõbus, saab juua ja vahel odavat prostituutigi. Aga jah, see Londoni hulguste elu on organiseeritult kole (milline vaesteabi Eestis toimib, pole suurt aimugi). Orwelli arvates probleem selles, et heidikutele ei pakuta tegevust, toit on ebapiisav ja meestel tsölibaat.

“Kerkib küsimus, miks on kerjused põlatud? Ja nad on põlatud üle ilma. Ma usun, sel lihtsal põhjusel, et neil ei õnnestu teenida korralikku elatist. Praktiliselt ei hooli sellest keegi, kas töö on vajalik või mittevajalik, produktiivne või parasiitlik, põhiline nõue on, et ta oleks kasutoov. Nüüdisaja jutt energiast, efektiivsusest, ühiskonna teenimisest jne. - mis muud tähendust sellel on kui “Saada raha, saada seda legaalselt ja saada seda palju?” Raha on muutunud suureks vooruse prooviks. Kerjustel see test ei õnnestu ja selle tõttu neid põlatakse. Kui keegi võiks teenida kerjamisega isegi kümme naela nädalas, muutuks see otsekohe austuväärseks ametiks. Kerjus, vaadates asja realistlikumalt, on lihtsalt ärimees, kes saab oma elatist, nii nagu teised ärimehed viisil, mis kätte tuleb. Ta pole rohkem kui enamik tänapäeva inimesi müünud oma au. Ta on vaid teinud vea valides äri, mille kaudu on võimatu saada rikkaks.” (lk 145)

Orwelli dokumentaalsed teosed on mõnusad (ja valusad), mulle meeldib nende otsekohene ja asjalik toon – ei mingit tilulilu, autor räägib asjadest nii nagu ta neid ise sees olles kogeb, on see siis Kataloonia sõjaelu anarhistidega või Pariisi nõudepesija karjäär, ei mingit (silmatorkavat?) poosetamist. Vahel on tõlke keelekasutus kuidagi veider, komad käivad (või ei käi) sinna-tänna, laused kui sooniline liha hamba all. Aga kes teab.

Alljärgnevas lingis hea jutt sellest, miks raamat on loetav.

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Pierre Pevel – Kardinali Mõõgad (2011)

Mis juhtub, kui ristata Dumas ja GRR Martin? “Kardinali Mõõgad”, nagu näha. Ühesõnaga, kena seiklusromaan, kus kõik tegelased on välimuselt ja olemuselt igati silmapaistvad, sellised filminäitlejalikud. Ning muidugi võrratud tapamasinad, raamatu jooksul tapetud palgasõdurite hulk on päris hunnitu, peategelased kui Richelieu aegsed Rambod (aga milline elegants või nurjatus nende mõõgaviibutusi ja jalahoope saadab!). Ahjaa, vastamisi on siis Richelieu Prantsusmaa ja iidne Musta Küünise salaselts, mida juhivad... lohed. Jah, lohed (olen mõelnud David Icke'i lugemisele, aga viitsimust mitte leidnud), kes on vist allutanud endale Hispaania ja selle Loheõukonna. Aga lohesid on siin raamatus mitmesuguseid – ühed, kes juhivad teispoolsusest maiseid organisatsioone, ja teised, kes on enamvähem karjalooma tasemel ja teevad loheomanikele suuremal või vähemal määral kasulikku tööd, olenemata rindejoonest. Nojah, ei tule vast üllatusena, et nii mõnigi “hea” ja “halb” tegelane pole päriselt see, kellena teda muidu tuntakse. Ja de Treville on nagu ikka üldarmastatud musketäride kapten ja korraks vilksatab Athos, kes tilpneb muidugi musketäride sõbralikus peres.

Pevel maksab vähe lõivu üldhariduslikule harimisele ja nii ta aegajalt seletab, et vanasti ikka elu teistsugune ja Pariis teistsugune, tänavad kitsad ja mudased jne – mis pikapeale muutub suti tüütavalt kordavaks. Aga jah, ikkagi põnev ja kiire lugu, actionit kurguauguni – mis on raamatu puhul tore.

need read

ulmekirjanduse baas

Andrew Hussey – Pariis. Salajane ajalugu (2010)

Kihvt raamat, tõesti. Tegemist pole just teadusliku uurimustööga (no tegelt ikka), vaid populaarteadusliku või meelelahutusliku või esseeliku teosega; napil 450 leheküljel saab kapata läbi kahe aastatuhande, metropol ja selle raudne embus, mis pahatihti arusaadav vaid kohalikele. Pariisi-imetluse raamat, kiidulaul tunglevale või edasipüüdlikule või eksperimenteerivale mõtlemisele. Pariis kui ohtlik ja meelas ja pulbitsev ja rumal ja purjus seiklus või karje või unelm. (Huvitav, kui mõni lätlasest entusiast kirjutaks sarnase raamatu Tallinnast, siis kuidas sellesse suhtutaks?) Raamat on ehitatud igati lugejasõbralikult, lühikesed pea- ja alapeatükid ei sunni pikalt ühe koha peal tammuma (mis paneb paratamatult mõtlema sellele, et mõnda ajastut tahaks detailsemalt tundma õppida).

Tekst ei ole pedantselt kronoloogiline, sündmuste puhul viitab autor ka hilisemasse aega või tänapäeva. Igasugu klatši ja skandaale on kõriauguni (no tegelikult ka tõsisemat teavet) ning mingi hetk hakkab see päris meeldima – et mida veel, milliseid viise leidub rahuldusteks või amokijooksuks. Mida ajaliselt väiksem distants tänapäevaga, seda õõvastavamad katastroofid tunduvad autori arvates pariislasi tabavat; kui 2000 aastat jaguneb raamatus üheksasse ossa, siis tervelt üks (lühike) osa on pühendatud natside okupatsioonile – kuigi linna on varemgi okupeeritud ja julmalt rõhutud, mis selles natsivärgis suuremas mõõtkavas ikka nii esileküündivat on (muidugi, puhtinimlikul tasandil on mullegi tülgastav sealne juudijaht). Enda lemmikajastuks vast periood hiliskeskajast Bastille'i vallutamiseni, lihtsalt tollane ülikitsas privaatsuseta jõhker linnarisoom tundub harjumatu (ja eemaletõukav oma ebasanitaarsuses). Et ühena vähestest eestlastest pole ma Pariisis komberdanud, siis jääb muidugi raamatu linnageograafia päris tundmatuks.

Lõpuks tilgake tõrva. Toimetamata näpukaid on pisut palju. “Marseille'i olümpiameeskond” (lk 66) pole mingi salapärane okultne olümpiakamp, vaid üks teadatuntud jalgpallimeeskond. “Chicago kunstiansambel” (lk 438) pole samuti senitundmatu möödaniku kultuuripealinna projekt, vaid igati kõva jatsurühmitus. Ehk oli selliseid püüdlikke ületõlkimisi veel, aga jah, kohe torkasid silma need ja teadupärast pole just ilus nimesid maakeelde panna.

õhtuleht
raamatumaailm
kiiksu lugemisarhiiv