Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 

Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.

Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.

Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat (2025)

 

Siin raamatus on Pirogovi mälestused oma tudengielust - mis algas tervelt 14-aastaselt Moskvas, seejärel 17-aastaselt sai täiendõppeks Tartu, seejärel edasi täiendamine Saksamaal kuni 26-aastaselt sai Tartus professoriks. Tehke järele, eksole. Hilisemast elujärgust saab aimu tõlkija Ilona Martsoni järelsõnast, igatahes sai ta tsaaririigis päris mitmeid töökohti vahetada ja seda eri põhjustel.

Niisiis saab omamoodi ülevaate 1820.-1830. aastate oludest ja eks võib rõõmustada, et ise pole sellisel ajajärgul elanud. Sünnilinna Moskva ülikooli õppetegevus on paras peldik oma õpetajate ja üliõpilaste poolest, rääkimata siis tollaste teadmiste kasutamisest (või õigemini kasutamata jätmisest); niisamuti riiklikust survest oma kodanike ohjeldamiseks.

Eks seejärel Tartus on elu avatum ning noormees saab viimaks tõsisemalt hakata tegema loomkatseid. Aga siin on muidugi keerulisemad suhted baltisaksa ja vene kultuuri vahel - vene üliõpilased on pigem autsaiderid (mis aga annab Pirogovile hea võimaluse keskenduda õppetööle; lisaks on tervis laaberdamise tarvis vähe hädine), sest Liivimaa vene kultuuri assimileerimine on ebaõnnestunult organiseeritud; kohale on saadetud vene keele õpetajad on pigem kõrvaleheidetud alkohoolikud jms. Aga Pirogov leiab endale tegevust ja õpetajaid ning teda hinnatakse.

Millele järgneb siis täiendõpe Saksamaal, nüüd saab ka laipu lõikuda ja osaleda mõnel operatsioonil. Ja muidugi tutvuda meditsiini erinevate koolkondadega, erinevate lähenemistega, isiksustest lähtuva kirurgiaga - mida on muidugi võimatu üksüheselt üle võtta, kuigi professorid eeldasid seda oma õpilastelt. Väga viljakas aeg, nii õpingute kui kohatud inimeste poolest.

Seejärel tagasi Venemaale - lubatud professorikohast Moskvas (kus saanuks ema ja õdesid aidata) jäi ta küll haigestumise tõttu ilma, kuid taas Tartus peatudes saab ta erakorralise professori koha (hiljem ka korralise). Sellele ajale tagasi vaadates (mälestused on üles tähendatud enne surma) on siin ära toodud vana Pirogovi arutlused sellest, milline peaks õigupoolest olema kirurgia õpetaja, millised nõuded ja oskused - ega tema 26-aastaselt selleks küll valmis polnud, aga vähemalt püüdles selle poole (näiteks üliõpilaste eest ei saa varjata ebaõnnestumisi jms).

Eks siit saab siis huvitava ülevaate meditsiini arengust ühe venelasest kirurgi kogemuste läbi - ja eks pilt on parajalt jõhker, Pirogov märgib vanema ealisena mitmel puhul kahetsust oma nooruspõlve tegude pärast (seda eriti loomkatsete pärast, mis sooritati anesteesiata). Samas on see muidugi ülevaade sellest, mida kõike õieti tehti haigete raviks ja kui ohtlik see haigetele oli - aga eks kuidagi pidi see teadus arenema …

Mälestuste teine külg on see impeeriumimeelsus, mis mõnel puhul mõjub vähe kohatult või ärritavalt. See tobe bürokraatia ja tsaaride kummardamine. Tsaarid küll teevad väikseid vigu, aga ikkagi, Venemaa. Eks see paneb mõneti kukalt kratsima, et milleks õieti selline tõlge (nojah, maarahvas ju ei kirjutanud mälestusi tollest ajast, suurt valikut muud pole kui baltisaksa vms tegelased). Muidugi, tolleaegne ülikute ja teadlaste klass oli üks paras segu vene-saksa-prantsuse inimestest ning lihtrahvas on üks täiesti teine kiht. Ja noh, kui see lihtrahvas on midagi muud kui venelased …

“Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikud - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti keelele; lätlane on ka slaavi hõimule lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.” (lk 65)

Georg Büchner - Leonce ja Lena. Hesseni sõnumitooja (2023)

 

Näidend on igati klassikalise silmnäoga, aga samas kujutlen, et Mati Unt võinuks seda küll lavastada (no samas ta muidugi “Woyzeckit” ei puutunud) - sest see on oma olemuselt mänguline ja võimaldab erinevaid mänguviise. Tegu on küll komöödiaga, aga samas annaks välja tuua kasvõi tragöödiana, pea igas tegelases on tegelikult midagi traagilist ja painavat. Kuningas Peeter kui oma koorma all ägav või siis reaalsuse kaotanud mees; Valerio kui veider trikitaja, kes püüab omal moel kuningriiki koos hoida; Leonce ja Lena kui … oma seisuse hüpiknukud ja formaalne mäss selle vastu. Ja neid tegelasi ei pea üldse nii tõlgendama, vali ise, mida soovid.

Ühesõnaga, tegelikult igati nooruslik näidend - kuigi esmapilgul on selline puine komöödia mingis vanamoelises soustis. Üllatav värk. Ja tegelt, eksole, räägitakse veel, et tegu ka poliitilise tekstiga.

“GUVERNANT: Ärge mõelge selle inimese peale!

LENA: Ta oli oma heledate lokkide all nii vana. Kevad palgetel ja talv südames! See on kurb. Väsinud keha leiab kõikjal padja, aga kus peab puhkama vaim, kui on väsinud? Mulle tuleb õudne mõte pähe: ma arvan, et on inimesi, kes on õnnetud ja ravimatud ainult sellepärast, et nad on.” (lk 26)

“Hesseni sõnumitooja” kohta on raske midagi öelda, on selline terav süsteemikriitika ja saksa enda vaimu kiidulaul. Eelarvenumbrite tõlgendus on tore. Nagu ikka, hämmastav, et autor oli tegelikult nii noor.

Naomi Kritzer - The Wall (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

1989. aasta kevadel kohtub noor ameerika tudeng korraga oma tuleviku minaga, kes käsib sel neiul tollasesse Lääne-Berliini minna, et olla novembris tunnistajaks Berliini müüri langemisele. Nojah, külaline tulevikust ja tema nõudmised ja see, et ta tõepoolest teab peategelase olukorda … aga ikkagi, miks ta peaks õieti Berliini minema. Külaline tulevikust käib veel paar korda teda veenmas, kuni viimaks peategelane ostabki viimase minuti lennupileti Berliini, kus siis oma tulevikumina saatel kogeb müüri avanemist; ning miks ta õigupoolest pidi siia tulema ja kuidas see tuleviku-mina temani jõudis.

Natuke jabur jutt, mis ei tekitanud just suuremat emotsiooni. Autor toob järelsõnas välja põhjuse, miks ta sellise loo kirjutas - et tema põvkonna noortele oli Berliini müüri langemine justkui teatavaks murdepunktiks; nii nagu tema põlvkonna vanematele oli selleks tähthetkeks Woodstocki festival. Ja nii ta siis kujutleski, mis oleks võinud olla sellise tipphetke kogemine ühele tollasele noorele … aga ikka teadusliku fantastika võtmes (kuigi ajamasina toime jäi enamvähem lahti rääkimata).

Ühesõnaga, emotsionaalselt jäi vähe kaugeks. Eks siin muidugi on Kritzerile omast inimlikku soojust, aga see kandev idee jäi vähe kaugeks või mittemidagiütlevaks.

Elin Toona-Gottschalk „Into exile: A Life Story of War and Peace“, Lakeshore Press (2013)

Lõpuks jõudis see raamat ka minu lugemislauale kohale ning juhtus, et suisa inglise keelses variandis. Alguses oli kohe kummastav lugeda sõjaeelsest Haapsalust mingis muus keeles kui eesti, aga samas ka mõnus sõnavara koha pealt, sest ega tihti ei juhtu, et ingliskeelne inimene Eestimaist argiolu nõnda kirjeldama juhtuks. (Näiteks kooguga kaev – balance-pole well, või siis nagu ma veel lisaks uurisin on kaevukook ka tuntud kui well sweep).

Olin valmistunud sõja- ja okupatsioonikoleduste kirjeldusiks, paadiretkeks ning reisiraskusteks teel Inglismaale, kuhu jõudmisel võinuks saabuda võidukas lõpp – ning pool raamatut see võiduka lõpu ootus oli ka õhus, kuid mida ma oodata ei osanud olid selgelt omanäolised peresuhted, pagulusteekonna kujunemine Elini ema hakkajaloomuse näo järgi ning Saksamaal veedetud aja pikkus ja ka olude ränkus, ning viimaks see, et tõotatud maale jõudes olid võitlused ja raskused veel väga kaugel sellest, et läbi olla.

Kahtlemata on tegemist justnimelt Eesti pagulas(t)e looga – kõik kirjapandu põhineb ju isiklikul vahetul läbielamisel ja perekonnalool, liiatigi kerkib aktiivselt esile Eestlaseks olemise teadliku säilitamise ning samas ka inglaslike maneeride täiusliku omandamise pealtnäha võimatu ühitamise küsimus. Aga samas on tegemist ka isikliku perekonnalooga. Isa, ema, vanaema, väike Elin, juba ammu surnud luuletajast vanaisa, tädi, hiljem vanaonu – kõik see on tegelikkuses kaugel stereotüüpsest idüllist, kõik on eraldi isiksused ja suhted ning elukorraldus joondub selle järgi, mõnevõrra ebatraditsiooniliselt, ent samas ka loomulikuna mõjuvalt, eriti hiljem, kui äsja täiskasvanuks saanud Elin emaga ühe vestluse maha peab. Ent mis ehk laiemat (rahvusvahelist) lugejaskonda silmas pidades oluline – Elini teekond tundub äärmiselt üldistusjõuline paguluse ja pagemise seisukohalt nii möödanikus, olevikus kui tulevikus. Pagemine ei käi kolimisautode ja kandikul ette toodud uue koduga, tee peal pole ei broneeritud hotelle, restoranikülastusi ega lõõgastavat spaapuhkust. On kompsud – nii palju kui ise jaksad kanda, on igavene needus olla võõras, räpane, vaene, alatine kontvõõras, kokku korjatud laagrisse, ratsioonide ja humanitaarabi armule.

Viimaks, mida ma eraldi nautisin (võinoh, nautimine kõlab siinkohal pisut veidralt), oli sissevaade sõjajärgse Inglismaa ühiskonda, unistus pääseda maailma, mida oleme meiegi harjunud kostüümidraamadest nautima, meil pereringis on kombeks igasugu argitoimetuste puhul naljatleda, et „jälle on teenijal vaba päev“ või et „küll on raske head kokka leida“ vms, aga milline nöök ja šokk on kujutleda salonge, viisakaid teejoomisi ja klassikalist haridust ning leida end siis sõna otseses mõttes köögipoolelt, sest „nii raske on leida head teenijat“ – kõik need välismaalased on ju ebausaldusväärsed ja põikpäised ja valelikud ja ei tea oma kohta, mis võiks seisneda siis tänulikus pühendumuses vähenõudlikule teenijarollile või lihttööle. Näib, et siingi võib tuua üsna palju paralleele tänapäevase suhtumisega pagulastesse.

Tegemist on väga tiheda ja detailirikka tekstiga, mis samas ei jää kusagil toppama vaid liigub üsna halastamatult edasi ühest eluetapist teise (raskusi täis) etappi. See elu halastamatus hakkas ühe hooga lugedes ka pisut muserdavaks muutuma, kuigi kirjutatud ei ole vähimalgi määral kaebleval või pisaraid nõudval moel, isegi 7-aastasi Elini vägistamiskogemus on edasi antud võrdlemisi vähedramaatilisel lapseliku taju tasandil, kus ajastule omaselt igasugustel sugulise läbikäimise teemadel täielikus teadmatuses viibiv laps ei saa isegi täiesti aru, mis temaga juhtus ja on märksa rohkem traumeeritud ema reaktsioonist, mis paradoksaalsel kombel väljendub täiendavas keretäies, ja loomulikult füüsiliste vigastuste paranemisega kaasnevast valust ja ebamugavusest, ning tegemist on siiski ühe killuga elust ja ränkade läbielamiste reast, mitte kõikedefineeriva sündmusega.

Detailirikkuse eelis on ka see, et erinevad põhjused ja tagajärjed joonistuvad kenasti välja – näiteks teekond Danzigist Berliini täistuubitud rongis ja edasine viibimine segipommitatud linna tänavail, metroos, pommivarjendeis, mille kõigega kaasneb krooniline pissilkäimisvõimaluste puudumine – eks katsu tihedalt täispressitud rongis, kus kättki tõsta ei anna, kuidagi väljakäiku pääseda, kui see seal kuskil ongi ja keset tänavat või metrood avalikult maha kükitamine pole ka midagi, mis väikese Elini jaoks mõeldav oleks. Ent lapse põis on lapse põis ja nõnda siis saab enesemärgamisest korduv paratamatus, mis pesemisvõimaluste täielikul puudumisel tingib omakorda korraliku haisupommi, mis omakorda tingib öömaja otsimisel äärmiselt põlastava ja suhtumise… Vaesuslõks ja paguluslõks on sarnased asjad.

Kui nad Saksamaale jõuavad on Teine maailmasõda veel täies hoos – hävitajate tulek tähendab sireene ja tormamist pommivarjenditesse ning kord juhtub ka, et pommitamise põrgulärm ja surmahirm tuleb üle elada praktiliselt lageda taeva all. Kõigis neis kirjeldusis on tõelist kohalolu, on argised igapäevatoimingud käsikäes pommide ja koolikiusamise, alanduse ja süütundega.

Inglismaa on igatahes Elini ema igatsetud koht, tõotatud maa ja sinna minnakse kasvõi nui neljaks – ja nagu selgub, siis ega see nui väga terveks ei jäägi. Inglismaa ei oota pagulasi põrmugi avasüli ja kindlasti mitte ei kavatse keegi neile midagi niisamuti kinkima hakata. Mineku aluseks on mitu aastat kohustuslikku teenistust haiglas ja tingimusil, mis meenutavad katoliikliku tütarlastekooli ühiselamut – ette ei ole nähtud isegi oma toas söömist, rääkimata sellest, et seal mõni laps võiks viibida. Elini ema oma suures agaruses oli end kirja pannud ju vallalise üksiku naisterahvana, et igal juhul Inglismaale saada. Nii jõuab mõnda aega varjatud ja peidetud Elin lõpuks ühte kuulsatest Briti institutsioonidest – lastekodusse, ja enam kunagi ei kõla see samamoodi, kui miss Marple teatab, et tal on kombeks oma teenijad alati otse lastekodust võtta ja neid ise välja õpetada, kuigi miss Marple on ometi igati lahke ja südamlik ning alati nendega ka hiljem kirjavahetuses on ning tõttab appi mõrvu lahendama (tihtipeale muidugi lõpuks nende endi mõrvu – miss Marple’i endine teenija olla on eluohtlik). Elin ei ole orb. Elin ei ole kasvanud teadmisega, et ta on õnnega koos, kui kuhugi heasse majapidamisse koha saab. Elini ema oli ju ometi kaunis ja elegantne näitlejanna, jääkuninganna. Elini tädi mängis klaverit, vanaisa oli luuletaja, nad elasid omaenese aiaga majakeses Haapsalu promenaadi lähedal ja kui Elin esimest korda nägi jalutamas teenijatega härrasrahvast, kel kombeks aegajalt ümmardajate vastu kätt tõsta, siis ei mahtunud talle kuidagi pähe, et üks inimene võiks nii teha teisele, kes tema heaks niigi ette ja taha kõik ära teeb.

Lastekodu meenutab aga paljuski Lowoodi „Jane Eyrest“. Ikka see lõputu kasinus ja range distsipliin, magamine lahtise akna all, õpilastevahelised jõukatsumised ning väikesed poolsalaja maiuspalad. Siiski, erinevalt raamatust ei ole päriselt head ja kurjade jõudude mängu sellisel kujul. Aga on süsteem, mis üritab Elinit vormida orbudekodu kasvandikule sobivasse rolli tulevase teenija või lihttöölisena, kes oma kohta teaks ning omandaks ka tsiviliseeritud maneerid, selmet eestlase (loe: metslase) kombel toorest kartulit või hapukapsast süüa. Kindlasti ei näe süsteem ette endast paremate hulka trügimist ja kõrghariduse püüdmist või muud säherdust narrust. Aga Elin jällegi ei näe ette teenistujaks või lihttööliseks jäämist ja nõnda alustab ta julget väljamurdmist perspektiivitust stabiilsusest.

Elini ema ja vanaema elavadki elu lõpuni suhtelises kitsikuses, kaugel avara ja mugava elu ideaalist. Kui siia tuua võrdluseks tema isa elu, kes jäi Eestisse ning elas ilmselt valdava osa ajast suhteliselt jõukamat elu, säilitades ühiskondliku positsiooni teatritegelasena, kuid loomulikult tuli tal loobuda Nõukogude ajale eelnenud karjääri ametlikust tunnistamisest ning töötada vastavalt tsensuuri ja ideoloogia ettekirjutustele, siis ei ole võimalik öelda, kumb valik oli õigem või valem (Elini emal oli muidugi suur tõenäosus pigem Siberis lõpetada), aga hästi joonistub välja kontrast kodu-eestluse ja välis-eestluse vahel, on täiesti võimatu pärast aastakümneid täiesti erinevat kogemust ja ühiskondi mitte võõraks jääda.

Noh, lõpetuseks võib muidugi tõdeda, et ega ma selliseid pagemise lugusid vist polegi varem ühtegi lugenud ja seetõttu on kõik selles mõttes ka uus ja huvitav. Ning paratamatult tahaks hirmsasti teada, et kui on tegu faktide ja fiktsiooni seguga, siis mis sealt EI ole tõsi? Noh, küllap aitab fiktsiooni osa lihtsalt lugu looks siluda, mälu ebatäielikkust korvata, hoiab isiklikkusest hoolimata jutustust päris inimeste ebavajaliku paljakskiskumise eest? Ja oma rahvusvahelise edu võlgneb see mälestuslugu lisaks ingliskeelsusele kindlasti ka tänu (briti) ühiskonna kriitilisusele, teravale pilgule, mis vaatab sisse väljastpoolt ja pahupoolelt.

“If you think this is a joke, it isn’t. You can’t even leave a cardigan on the back of the chair. Clothes have to be neatly folded. They even check the drawers,” said Mother grimly. “You have no idea!” Grandmother sobered but stared again in disbelief when Mother reopened the window she had just closed.

“But it’s cold!”

“I know but the window has to stay open,” said Mother. “Hospital rules. And you’re not supposed to sit on the bed during the day,” Mother warned, “unless it’s your day off or you’re sick.”

While Mother was teaching Grandmother English life, I was making my own discoveries. There were the sink taps with hot and cold water as Mother had told us. I turned them on and off for fun. “So where am I going to sleep?” I asked Mother, after she told me not to do that. That’s when she stopped talking and looked at me as though she had only just realized I was there. “Oh my God!” she groaned and put her head in her hands. It was that bad.

But Grandmother is getting along nicely. The sewing women are friendly because, she says, they’re “low class” with kind hearts. Although they pile all the big jobs on her table while they sit around and gossip, they know they are doing wrong. They feel guilty and try to make it up to her by bringing her tea and biscuits. They call her “Eno,” (after some famous salts.) I think Grandmother would also be a happy bedbug if it were not for the hospital rules and me not being allowed to live with them or visit them. Even on weekends when they are supposed to be free Mother is often called back to work because Madame wants a backrub. Grandmother is in shock. In the train she kept saying how wonderful it was to be back in “civilization.” Now she is not so sure. (lk 140)