Sarah Pinsker - The Court Magician (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Õudne fantaasialugu noormehest, kelles on ainest regendi võluriks saada. Ainult et tee selleni on pikk ja vaevaline, ning nõuab vähe maniakaalset võimutahet. Noh, noormehel on sellised omadused olemas.

Ja ta läbib kadalipu ja talle tutvustatakse tõelist maagiat. Nagu peagi avastab, on selle kasutamisel kõrvalnähe – sa kaotad midagi (või kedagi) endale kallist. Ja kui ta on aastate jooksul regendi kõiksugu soove ja soovikesi täitnud, tekib tal õigustatud küsimus, et kas selline mutileerumine kellegi soovide nimel on tegelikult kõige arukam viis enese kohtlemiseks.

Nagu näha, õudne lugu, kõik see tee tippu ja siis selline võimu kõledus. Või noh, et midagi saada, tuleb millestki loobuda jne. Tekst figureeris mitmetes ulmeauhindada lühilugude kategooriate finalistide hulgas. Mhm, pole just väga eriline, aga samas, miks mitte.

Gundega Repše – Kui tähtis on olla Ernests (Läti jutud, 2018)

The importance of being earnest Läti moodi ehk 

metsatalu, 

mees, 

hulkuv lõukoer, 

lehvivate juustega naine. 

Valemi vastuseks on horrors.

Zakes Mda – Suremise viisid (2019)

Aafrika kirjandusest tõlkeid pole kunagi liialt palju ning see romaan on taas üks hea võimalus oma maailmapildi avardamiseks – seekord siis Lõuna-Aafrika rohujuuretasandil elamist kogedes. LAV on maailma üks vastuolulisemaid riike, kus üüratu rikkuse (teemandid! Ja kas mitte pole seal Iisraeli abil loodud tuumarelva?) kõrval eksisteerib ääretu vaesus ja põhjatu vägivald.

Romaan kirjeldab aega, kus apartheidi lagunemine pole enam kaugel ning seda suurem segadus on kuhjumas. On valgete režiimivägivald, on vastupanuvägivald, on hõimudevaheline vägivald, on gängivägivald. Ja muidugi pole need puhtalt eraldiseisvad jõud, vaid rohkem või vähem põimuvad. Selle keskel on siis Mda peategelased, ühest külast pärit kolmekümnendates mees ja naine, kes nüüd ühel matusel üle aastakümnete taas kohtuvad. Nende elude neli aastakümmet on … noh, dramaatilised, aga samas ehk selles kontekstis mitte just ülimalt imekspandavad – kõigest kogetust hoolimata on nad elus ja füüsiliselt korras.

Eks see lõunaaafrikalik elukorraldus on meie jaoks veider ja harjumatu segu uskumustest ja ihadest ja võimalustest. Slummielu ongi paras võrdkuju kogu sealsele eluolule – aegajalt aetakse see võimude poolt buldooseritega maha, vahel seda ründavad erinevad grupeeringud ning vägistavad ja tapavad elanikke; samas eksisteerib kogukonnatunne ja mingid reeglid. Aga see vägivald, mida titest peale kogetakse, see on otsatu. Ühiskonnas, kogukonnas, indiviidide tasemel.

Sellele romaanile sissejuhatuseks võiks ehk lugeda Gordimeri „July rahvas“, aga samas on romaanide rõhud vähe erinevad – kui Gordimeri teksti võib võtta ohu- või eksistentsiaalse romaanina, siis Mda tekst on pigem sisselõige ühe kohaliku rühma mentaliteeti. Ja see on mitmekesine.

vein & raamat

Vilis Lācītis – Erootiline jutustus Vidzeme kõrgustikult (Läti jutud, 2018)

Ehitajad remondivad poodi. Kogemustega ehitajad – kui vaja, võtavad viina, kui vaja, teevad töö tähtajaks valmis. Ainult et … naised ja töö kvaliteet ja viin. Kõike korraga ei saa.

Eks ehitajate üle saab kõiksugust nalja heita … kuni selle hetkeni, kui pead neilt teenust sisse ostma, siis kipuvad peas lainetama kõiksugu emotsioonid, ja noh, koomuski asemel on parimal juhul draama või tragikomöödia.

Autor lahendab asja siiski koomilises võtmes ning töö tellijal on ohjad kindlalt käes – eriti veel sellega, kui palgaraha peaks laekuma töömeeste naistele … Ei saanudki täpselt aru, mida autor selle jutuga õieti taga ajas; sotsiaalporno on olemas, aga edasi? Kas rõhk ongi sellel, kuidas tegelikult on naistel jäme ots käes? Ei tea, ei saanud aru.

Miikael Jekimov – Ortoni isevärki avantüür (Täheaeg 18, 2019)

Jutuvõistluse võidulugu tõestab tõdemust, et eestikeelset aurupunki pole kunagi liiast. Siingi loos siis kerkivad silme ette mitmesugused masinad, mõnigi fantastilisem kui reaalsus.

Lugu siis sellest, kuidas sõjaväe tsepeliinile peitunud pisike tüdruk otsustatakse tsepeliini pealinna jõudes selle sugulasteni toimetada. Ainult et sellise karistusülesande (kuivõrd teised rindelt saabunud mehed saavad vaba päeva) täitjaks määratakse mees, kellel on seal pealinnas põhjust vägagi peitu pugeda – kuna ta sealt aasta eest põgeneski, olles sooritanud ühe nurjatu murdvarguse tippleiutaja kabinetist. Ja kui aurumadrus selle leitud lapsega linna peale jõuab, hakataksegi teda eelmise töö eest peedistama – aurumadruse jaoks teeb selle keerulisemaks see kohustus (ja soov) laps mõne tolle sugulaseni toimetada. Nagu actioni käigus selgub, on noor neiu õige ootamatut päritolu.

Žürii paistab olevat võlutud sellest imelisest maailmast, esikümne lugudest olid ehk sellise meeldejäävama taustaga Umbleja ja Kalmsteni maailmad (kuigi ääriveeri võiks Jekimovi loole ehk lähedasemaks pidada Kripsi alternatiiv-Baltikumi). Muidugi, Jekimovi tekst on Umblejast ulmelisem ja Kalmstenist laiahaardelisem. Eks seda maailma oleks lihtne ettekujutada romaanina, kõiksugu ripakile jäävaid intriige leiaks igalt kümnendalt leheküljelt. Ning romaani kirjutamine paneks ehk autorit rohkem tegelema tegelaste lahtikirjutamisega, praegusel kujul jäid need ehk ühekülgseks – mis vast olekski peamine minupoolne nurin. Mitte et ma kuidagi nuriseks jutuvõistluse niisuguse valiku asjus, võidutöö on žürii valik.

ulmekirjanduse baas

T. Kingfisher – Fisher-Bird (The Mythic Dream, 2019

Autor on ette võtnud Heraklese ja müüdi sellest, kuidas too metall-linde eemale peletas – pidin peale lugemist järele uurima, kas tõesti on olemas selline vägitegu, ja tõepoolest: Stymphalose linnud, tagasihoidlikult arvan, et tegu pole tuntuima Heraklese vägiteoga.

Lugu on jutustatud jäälinnu (?) poolt, kes ühel hetkel puutub kokku Heraklesega, kes on talle määratud karistuse tõttu tapnud kõiksugu müütilisi elajaid. Aga noh, ühtlasi on ta hiljuti saanud salvata madudelt (Lerna hüdra – siinses jutus eelneb see linnupeletamisele), ja nagu Herakles üllatusega avastab, mõistab ta lindude keelt nüüd. Nii siis kuuleb terane (ja terava keelega) jäälind, kes see mees on ja miks ta sellise karistust kannab. Jäälind … soovitab siukese pere (kõiksugu intsest ja kannibalism) juurest jalga lasta. Aga ta otsustab meest aidata järgmise aktsiooni käigus, tallegi käivad närvidele need ülbed linnud.

Eks lugu ongi jutustatud, noh, neile, kes sooviksid kreeka mütoloogiat vähe tänapäevasemalt tõlgendada. Herakles pole just hollivuudlik üliinimene ja eks loo lõpuks saab teada sellegi, miks lind on sellise välimusega nagu tal on (et niisiis muistend hoopiski?). Kui esmatutvus Kingfisheri loomega oli igati huvi äratav, siis see tekst jätab sutt rahulikuks.

Jaagup Mahkra – Riisirahvas (Täheaeg 18, 2019)

Natuke paneb kukalt kratsima, et see tekst võitis jutuvõistlusel teise koha – minu meelest on Mahkra paremaid tekste kirjutanud (vähemalt need, mis on mulle eri paberväljaannetes kätte sattunud). Küllap mõjus eksootika külgetõmbavalt (huvitav, kuidas näiteks ulguhiinlane Ken Liu oleks sellise loo lahendanud – arvatavalt kaunis-traagilisemalt).

Teksti stiil meenutab mulle justkui sajanditagust õuduskirjutamist (Whitehead ja Benson, hiljuti ilmunud hirmujuttude kogumikke pole ma seni kätte võtnud) ning poole teksti peal üldse mõtlesin, et Mahkra on igasuguse hoo kaotanud. Aga siis tuleb üks ja teine gorejäledus ja noh, selline inimkehadega süüdimatu laamendamine on Mahkra tekstide puhul ikka ütlemata armsaste mõjunud.

Niisiis, inglastest abielupaar tuleb Hiinasse kolonialistlikku põllumajandust õppima, kohalik kuberner saadab nad kolkakülla, kus … toodetakse kahtlaselt palju riisi, aga seda mitte just silmaganähtavalt tarmukalt, nagu tõdevad inglastest takseerijad. Nagu selgub, on sealne maaomanike suguvõsa aretanud enda tarbeks õige omapärased orjad – millest aga välisilm ei tohi teada. Tulemuseks on mitmekäiguline veresaun.

Kui mälu ei peta, siis sellist koloniaalõuduse võtmes agraargore’i pole Mahkra vast kirjutanud. Kui see vanamoodse stiili järeleaimamine kõrvale jätta, siis … tegelased on õige puised, sellest siis mõningane pettumus.

ulmekirjanduse baas

Arkady Martine - Labbatu Takes Command of the Flagship Heaven Dwells Within (The Mythic Dream, 2019)

Martine on võtnud sumeri eeposekillud ja viinud need kaugtuleviku kosmosesse, kus piraadikapten / jumalanna külastab allilma ja tapab oma klanni. Ikka teadmiste nimel, ikka et aastaajad kenasti vahelduks ja põllud oleks külluslikud.

Selliste vanade lugudega meenub Jaan Unt ja tema loengusari vanimast kirjandusest. Millise kirega ta ette luges kõiki neid veidraid nimesid ja kui kaunilt ning dramaatiliselt avanesid iidsete lugulaulude jõledused, millest siis hiljem vormusid piiblimüüdid. Ja kui loeng lõppes, lippas Unt auditooriumist välja, pani koridoris suitsu ette ning tuiskas läbi ülikooli peahoone järgmiste üliõpilaste juurde. Olid ajad.

Aga jah, eks Martine’i loo võlu olegi see müüdirütmistus hoopis ulmelises keskkonnas, ja see koori kommentaar, mis saadab piraadikapteni / jumalanna kättemaksuretke. Peaks vist leida võimaluse autori debüütromaani lugemiseks.

Joe Abercrombie – A Little Hatred (2019)

Abercrombie uue triloogia avaraamat tõukub tugevasti eelmise kuue romaani (ja jutukogu) tegemistest – mistõttu eelnevat ajalugu teadmata oleks vast veidi keeruline (aga mitte küll võimatu) seda eraldivõetavana lugeda. Tegevuses on nüüd eelmistest romaanidest tuttavate tegelaste tütred ja pojad, nö täiesti uusi tegelasi (ehk siis kellega puudub ajalugu) on vaid mõned – ja need pigem kõrvaltegelaste rollis, kelle ülesandeks käesolevat maailma ja peategelasi teise nurga alt avada. Eks romaani käigus juhtubki mitmel puhul seda, kus järeltulijatest astuvad vanemate asemele, olgu siis vabatahtlikult või asjaolude kokkulangemisel (allpool on tsitaat (lk 314) sellest, kuidas leedi Finree van Brock kogeb oma poja ametisse nimetamist).

Romaani esimene osa meenutab mõneti „Jää ja tule laulu“ ülesehitust – Uniooni eri otstes ja ühiskonnakihtides tegutseb küllaltki palju eri tegelasi ning see virvarr paneb küllaltki pea valutama (no kes siis õieti peategelased on?). Aga teise ja kolmanda osaga hakkab Abercrombie üha tugevamalt otsi kokku tõmbama ning viimaks on ühele ruutkilomeetrile pea kõik olulised tegijad kokku viidud. Adua võimukeskustes tegutsevad kuningas Jezali poeg, kroonprints Orso (tutvustav peatükk) ning Gloktade tütar Savine (tutvustav peatükk). Põhjas on järjekordne vallutussõda („The Heroes“ järg), kus üllatusrünnakuga on löödud jalad alt Dogmani juhitud Uniooni Protektoraadil. Siin on siis Dogmani tütar Rikke (tutvustav peatükk), Anglandi kuberneriks nimetamist ootav „Noor Lõvi“ Leo van Brock (tutvustav peatükk), ning põhjalaste kuninga ametlik järeltulija, Bethodi pojapoeg ehk vendade Calderite noor „Suur Hunt“ (kes on selline maniakk, et Abercrombie ta sisemaailma ei avagi - hea küll, nali). Kõigil neil viiel tegelasel on oma selge ajalooline taak, sellest lähtuvalt mõned soovivad võimu ja kuulsust, teised lihtsalt … head äraelamist.

„People liked to think of beauty as some natural gift, but Savine firmly believed that just about anyone could be beautiful, if they worked hard at it and spent enough money. It was merely a question of emphasising the good, disguising the bad and painfully squeezing the average into the most impressive configuration. Very much like business, really.“ (lk 143)

Et eelmiste romaanide ajast on möödunud 20-30 aastat (sõltuvalt sellest, kas mõõta aja kulgu esimese triloogia või „Red Country“ järgi), siis on Bayazi maailm muutumas ja õige kiirelt – senise feodalismi ehk põllumajanduse ja käsitöö asemel on hoogu kogumas tööstusrevolutsioon (eks ma targalt aimasin seda juba „Red Country“ tegevusest). Masinatega tootmine, sarnaselt Inglismaa ajaloole (mõneti see romaan meenutab Inglismaa ajalugu) tähendab see üha kitsamaid olusid maapiirkondades ja seetõttu vabaneva tööjõu liikumist tööstuspiirkondadesse – kus aga tööinimese elu on õige väärtusetu. Nii on Abercrombie sissekirjutanud nö uued tegelased – lihtrahvas, kes pole üldsegi rahul sellega, kuidas neid pea tasuta tühjaks imetakse ja kõrvale visatakse. Nii moodustuvad rahulolematutest töölistest salajased ühingud, et erinevate meetoditega ebaõigluse vastu astuda (kas parandada käesolevat ilmakorda või luua hoopis uus; eks sellest ka erinev radikaalsus). Inkvisitsioonil (mida senini juhib vana hea Glokta) on olukorra kontrollimisega käed-jalad tööd täis.

Romaani tegevustik koondubki kolme kohta – Aduas on kroonprints Orso ja Savine Glokta. Orso on oma isa, Jezali noorpõlve haledam ja kombelõdvam koopia, kes vägagi hästi teab oma väärtusetust ja ei lase kellelgi unustada oma tühisust. Savine on terasest ja siidist, tema juhib äriimpeeriumi. Sedavõrd erinevatest elukäikudest hoolimata on neil salajane armusuhe, mis mõlemat rahuldab – nad oleks justkui sugulashinged.

Põhjas, Protektoraadi lüüasaamise järel põgeneb Calderite vägede eest Dogmani tütar Rikke, kel olevat Pikk Silm ehk teise aega nägemise võime – tema püüab jõuda Dogmani vägede riismeteni, kes koos appi saabunud Anglandi korpusega taganevad Anglandi suunas (oodates Unioonist hädavajalikke lisavägesid). Nii põhjalaste Suur Hunt kui Anglandi Noor Lõvi põlevad võimalusest lahinguväljal kuulsuse kogumiseks, aga nende vanematel on vähe teistsugused plaanid, kuidas sõjaväljal asju ajada. Ja see Suur Hunt … tema on maniakk, tõsiselt vägivaldne maniakk, kes ihkab Üheksasõrmest hullemat kuulsust.

Ja siis on üha suurenev tööstuslinn Valbeck, kuhu koguneb üha rohkem tööotsijaid ning kus Savine ja teised uued töösturid üha suuremaid kasumeid tahavad välja pigistada – seda kasvõi lapstööjõudu tehasesse aheldades. Töötervishoid ja sotsiaalsed tagatised, nendest pole haisugi; töölisklassil pole illusioonigi, nagu nende elus võiks midagi positiivset olla.

Kui Savine läheb Valbecki kontrollima ühe oma tehase kahtlast kasumlikkust, puhkeb seal järgmisel päeval kaua aega planeeritud ja oodatud revolutsioon (või mäss, olenevalt vaatenurgast). Revolutsionäärid teavad vägagi hästi, kes on Savine ja kuidas teda võiks Uniooni vastu kasutada. Tulemuseks on pöörane veresaun, kus radikaalsemate mässajate õhutusel õiendatakse arveid kellega vaid võimalik. Valbecki tormiline mäss tõmbab ühtlasi kriipsu peale Anglandi ja Protektoraadi abistamisplaanidele (mitte Unioonil oleks finantsiliselt võimalik seda üldse teha) – ning kroonprints Orso tõttab kokkuklopsitud väega hoopis Valbecki (eelkõige küll Savine’i, kelle saatusest pole midagi teada) päästma. Põhjas on nüüd seetõttu unionistidel veelgi meeleheitlikum olukord, kuid seda enam unistavad Suur Hunt ja Noor Lõvi lahinguväljal rindade kokku pistmisest ja teineteise hävitamisest. Nii Põhjas kui Valbeckis … ootavad omad head ja halvad üllatused (raamatu kaanel ongi kujutatud Valbecki hävingut, Orioni alternatiivsed ehk ameerika kaanel stiliseeritud Suure Hundi kiivrit).

„Lady Finree was left staring towards the flap. A few moments ago, she’d been in total command. With a stroke of the king’s pen, she was cut down to some warrior’s worried mother.
’It feels like yesterday I was feeding him, and dressing him, and wiping his arse.’ She looked at Rikke, voice turning harsh. ’He’s a bloody idioot who knows nothing about anything, but he was born with a cock, so he gets to decide for all of us!’
She looked old, of a sudden, and weak, and helpless, and Rikke felt sorry for her, and sorry for what she’d done, but there was no undoing it. You might see the past with the Long Eye. But you can never go there.“ (lk 314)

Romaani kolmandas osas sõlmib autor kõik otsad kokku … ja mängu astub Bayaz: kes uutele peategelastele meenutab heroiliste skulptuuride asemel pigem ärimeest. Peamiste tegelaste vahel tekib mitu romantilist liini … aga noh, tegemist on siiski triloogia avaraamatuga ja seniste romaanide põhjal pole Abercrombie just kauni tundeelamuse pakkuja (Romeo ja Julia võimalus … on juba algusest peale jõhkralt hapuks läinud, see pole Targaryenide maailm). Kui esimese triloogia avaraamatus oli üsna selge, mille vastu või nimel tuleb võitlema hakata, siis seekord jääb minu jaoks Suur Konflikt õieti hämaraks – mida suurjõud õieti taotlevad ja miks Bayaz niimoodi demonstratiivselt sekkub. Kõiksugu väiksemad tragöödiad … ohjah, eks autor peedistab mõnuga lugejaid – aga mida muud triloogia avaraamatust ja sünkmornist oodata ongi?

Romaani pluss ja miinus on minu meelest see järeltulijate peategelasteks seadmine. Ühelt poolt on see tuttav maailm, teiselt poolt on see … sellevõrra piiratud maailm (kui näiteks neljandast kuuenda romaanini oli sellest mööda mindud hoopis üksikromaanide tegevustikuga Uniooni naabruses). Autor pehmendab seda „probleemi“ kõiksugu kõrvaltegelastega, kellel on oma tähtis roll nö hiidude kõrval; lõpuni vastuolulisim on neist vast ellujääja Culver. Ja ega ükski tegelane kutsu esile erilist lugejapoolset sentimentaalsust või idealiseerimist – tähtis on ellujäämine, mitte ideaalid (ka see saatuse pekstud töölisperekond, nendegi pereisa pole just täiega normaalne – omamoodi Logen Üheksasõrme reinkarnatsioon).

Abercrombie peamised naistegelased pole kunagi seinakaunistusteks, nii on siingi mitmeid näiteid neist, kes nö karmis (grimdark!) meeste maailmas väga vabalt hakkama saavad ja oma rida ajavad (muuhulgas seksuaalpartnerite valikul; nii mõnelgi meestegelasel on probleeme naistega). Eks kõige komplekssem neist on Savine oma äriimpeeriumi armutu juhtimisega, seda „tasakaalustab“ mõneti kiiva kiskuv eraelu. Eks Rikkegi hakkab tasapisi Savine’le järgi jõudma. Kõrvaltegelaste naisgalerii on muidugi vägagi kirju, alates Uniooni kuningannast kuni töölisperekonna May’ni (rääkimata põhjala vanematest, ee, möllajatest nagu Isern ja Wonderful). Justkui mäletan, et kui jutukogu ilmus, vandus Abercrombie, et jätkab seal mitme looga esindatud kahe naiskangelase Shev & Javre tegemiste kirjutamist, aga siinses romaanis ei näinud neid küll taustal vilksatamas.

Aga jah, mida õieti oodata sellest, mis järgmises romaanis juhtuma peaks? Käesoleva romaani loogika järgi revolutsiooni inkvisitsioonis, aga kas see poleks nüüd liialt etteaimatav? Savine & Bayaz? Kuidas hakkab asetsema tööstus Adua-Anglandi-Põhja võimusuhete kolmnurgas?

„’Just promise me one thing.’
’Anything.’
’Let go of it.’
’Of what?’
’The feuds,“ said her father, and of a sudden, he looked so tired. ’The grudges. The enemies. Take it from a man with a wealth o’ bitter experience. Vengeance is just an empty chest you choose to carry. One you have to go bent Under weight of all your days. One score settled only plants the seeds of two more.’
’So you’re telling me I should just forget what they said? Forget what they did?’
’There’s no forgetting. I’m hemmed in by the memories.’ And he flapped an arm about as though the shadows were full of an invisible crowd. ’Besieged by the bastards. The hurts and the regrets. The friends and the enemies and those who were a bit o’ both. Too long a lifetime of ’em. You can’t choose what you remember. But you can choose what you do about it. Time comes … you got to let it all go.’ He smiled sadly down at the tabletop. ’So you can go back to the mud without the baggage.’“ (lk 374)

Jana Raidma – Libakass (Täheaeg 18, 2019)

Hoogne musta huumoriga vürtsitatud lugu kassist, kes loovutas ristteel vanapaganale kolm tilka verd (aga no kelle verd?), et … naaberkassile koht kätte näidata. Selleks palub ta vanapaganalt võimet inimeseks muutuda – ta saabki selle, aga vaid kolmeks täiskuu ööks.

Värske libakass avastab esimesel täiskuisel ööl, on sel muutumiseks omad plussid ja miinused. Inimkonnale on selline moondumine … miinuseks. Ja noh, jutt juhibki iga ööga õige tumeda tragöödia suunas … kui võtta aluseks inimeste õige masendavad saatused. Mitte et see libakassi kõigutaks.

Igal juhul, ninnu-nännu armsast kiisuloost on asi kaugel, küllap ulmejutuvõistluse žüriile imponeeriski see, et kuigi tekst on naljakas, siis happy end on õige ebainimlik.

ulmekirjanduse baas

Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus (2019)

Sündmuste Horisondi sarjas on Butcheri ameerikalikule meelelahutusele vastukaaluks siis Beljanini venelik meelelahutus. Et siis lähimineviku miilitsa nooremleitnant satub veidra ajarännu õnnetu juhuse tõttu muistsesse muinasjutuaega – aga ka seal on koolitatud miilitsast kasu, muistne tsaar vajab nooremleitnandi kogemusi politseitöös (käesoleva romaani toimumisajaks on peategelane mõnda aega selles tsaaririigikeses tegutsenud). Talle tehakse ülesandeks välja uurida, kes nii silmaganähtavalt tsaaririigi varakassat on röövinud (sest eksole, kõik võtavad niiehknaa matti, kel vaid võimalust). Miilitsaleitnandil koos kohalike abilistega on käed-jalad tööd täis ja paljastub aina jõletum vandenõu tsaaririigi vastu.

„„Istuge, kodanik. Esialgu keegi teid milleski ei süüdista. Kutsusime välja kui võimaliku tunnistaja valitseja riigikassa röövimise asjus. Kas istute juba ükskord?!“
„Küll ma veel istuda jõuan… kui panete… vanglas või kongis!“
„Süütuid istuma ei panda.“
„Seda juttu ma küll ei usu…“
„Mida?“ tõusin jalule. „Ehk tahad sa öelda, et meie isake tsaar pistab süütut rahvast vangi? Ehk ei meeldi sulle valitsuse poliitika? Ehk on ka tsaar sinu jaoks paha, ah?“
„Aa… uu… umm…“ alustas duumadjakk, kuid kaotas mõttejärje ja andis alla: „Tsaar on hea!““ (lk 20)

Siin romaanis väga olulisel kohal olevad Baba Jagaa ja Surematu Kaštšei leidsid hiljuti kasutust ühe ameerika autori triloogias, kuid nende kasutusviisid on erinevad – Beljanini need ja teised müütilised tegelased pärinevad pigem multifilmide ja koolikirjanduse ümberinterpreteerimisest, Arden töötles pigem slaavi folkloori omale vajalikumaks. Nii on Beljanini Baba Jagaa rahumeelne ja õiglane memmeke, kes hoolitseb miilitsaleitnandist kostilise eest – ja kes pigistab silmi kinni selle ees, et vanamutil on arvatavalt õige tume minevik. Miilitsaleitnande abiliseks on ka külakesest pärit võimas ja ohmu noormees Mitjai, kelle rusikajõust on vägagi abi, kui ta vaid ei võtaks iseseisvalt endale tööülesandeid (ses suhtes Dmitri ongi vast kirjutatud kõige karikatuursemalt).

Eks omaette võlu on see 20. sajandi lõpu kõnepruugi ja mõistele ülekandmine muistsesse aega, huvitaval kombel ei pinguta autor sellega liialt üle, pole just ohtralt jalaga-tagumikku laadis killkukesi. Ja noh, eks seal on üldse idülliline ja tuttavlikult venelik eluolu, mis noh, vahel paneb kuklakarvu üles tõusma. Kuid eks see raamat võikski vast rõõmustada eelkõige nö traditsioonilisema ulme austajaid, mõned naljad ja mõttekäigud on sellised … sedapsi.

„Tervist teile. Miilitsa nooremleitnant Ivašov. Palun esitage dokumendid…“
„Aa… turvaürikud?“ taipas üks ja ajas käe põue. „Siin need on: kauplemisluba, tõend tollimaksu kohta, kaupade nimekiri, kõik nagu kord ja kohus…“
„Kas relvi, raha või narkootikume on?“
„Kõike on, kõike tõime, ärge mitte kahelgegi!“ ühines jutuajamisega rõõmsalt teine mees.“ (lk 155-156)

lugemissoovitus
ulmekirjanduse baas

Margit Lõhmus – Sterne (2019)

Lõhmus tuntud headuses, tore, et nüüd on lühiproosa ühte raamatusse kokku võetud. Tekstid on temaatiliselt löövad ja vastukarva hõõruvad, nii mõnigi meeslugeja võiks siit mõndagi harivat kõrva taha panna. Või siis häid soovitusi inimesele, keda huvitab Berliini mittekodanlik elu ja nõuanded, kuidas seal elamisraha teenida. Või kuidas ravida murtud süda, või noh, kuidas südant mitte murda. Õpetlikku on siin ohtralt! (Kuigi, tegemist on eelkõige ilukirjandusega, seega eneseabiraamatuna väga ei soovitaks kasutada.)

Kogumiku löövamad tekstid on vast nö Berliini-lood, kus autori tegelased on kõige rajumad ja vahetumad. Autori keelekasutust iseloomustab eelkõige dialoog lugejaga, kõik see hüplik mõtlemine ja nö katkised laused, ses suhtes on tekst üks paras (filoloogiline) killurebimine, kust annaks kõiksugu veidraid mõttelõngu tsiteerida. Ja noh, see pole minu meelest mingi professionaalne ja kangutatud killurebimine, vaid tundub õige loomuliku väljendusena (keeleliselt vähe raskem on ehk kogumiku kaks viimast teksti, mille lahendamine läheb parajaks ristsõnaks).

On muidugi enam kui tervitatav, et Värske Rõhu raamatusarja teost toimetab konkureeriva kultuuriajakirja jumal teab mitmendas nooruses toimetaja (italics on kadunud!). Paadunud ulmehuvilised võiks mõne loo puhul ehk slipstreami välja lugeda, aga eks see olene silma ja meeleolu teravusest.

Igal juhul, värsket verd eesti proosasse. Ja päris huvitav on näha, mida arvustajad on kirjutanud, selline raamat paratamatult peab arvustajaid rohkem avali kiskuma (õnneks – blogipostitus pole arvustus; ja seni kaasanoogutavaim kirjutis sellest raamatust ilmus hoopiski ühes Facebooki lugemisegrupis).

„Ja siis see Marko kuulutus – still looking for a woman to pee on me -, olin ammu juba näinud seda kuulutust, see still looking… Mina ka ju otsin tööd muudkui otsin ja otsin, aga pole leidnud ja tema ka still looking… Sellepärast kirjutasin talle, meis oli ühist midagi. Ta kirjutas, et on kena välimusega ja et talle meeldib ka suhu väga võtta. Nii kujutasingi ette, kuidas pissin mingile kenale tüüblile suhu, kuidas surun pissides oma silmad kõvasti kinni ja kusen selle vati, uriinivati, endast joana välja ja pissimise lõpetanuna saan kusesooja suuseksi (mu kujutluses on see soe, aurav, hästi vesine) ja siis olen just selles hetkes ja ma pole paljas, dressikas ja sokid on jalas. Vot, nii lendasingi kohe oma kujutelma.“ („Uriin termoses ehk enesearmastus“, lk 41)

„Uriin termoses, kiirustasin teise Marko poole, mitte et kiire oleks olnud, aga mõtlesin, et minu meelest uriini võlu ongi selles, et see on soe ja tuleb inimese seest, mitte a la õllevaadist või. Uriin on tegelt väga eriline jook, mõtlen, ma ise pole küll joonud. Teinud uriini olen terve elu. Ise komponentidest kokku pannud. Aga lasknud seda enamasti aind kanalisatsioonil maitsta.“ („Uriin termoses ehk enesearmastus“, lk 45)

„Hindu on voodis hea. Liigagi hea. Mina olen halb. Oma õnnetust elust ja stressist on mul tupeseen tulnud, ja tema lakub seda nüüd enda teadmata kogu aeg ära. Pean tunnistama, et selle tupeseene tulek on elu tunduvalt huvitavamaks muutnud, nii hea on kratsida, kus iganes, millal iganes, ma kratsin ja unustan, et elan.“ („White trash“, lk 76)

ekspress
looming
sirp

P H Lee - The House by the Sea (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Sarnaselt Goderi tekstile on seegi jutt vaid kolm lehekülge pikk … ja oi kui erinev. Ehk võiks seda nimetada sotsiaalseks (või eetiliseks?) ulmeks, igal juhul paistab see tegelevat ühiskondliku süütunde ja tervemõistuslikkusega. Noh, et erinevate asjus. Mida võiks siis laiendada kõiksugu ohvritele ja nende vastuvõtule kogukonda – kas näiteks vägistamisohvril on võimalik saavutada samalaadset positsiooni, nagu see oli enne? Jne jne.

Ühesõnaga, kui õieti aru saan, siis tegu ühiskondliku süütunde analüüsiga. See on emotsionaalselt enam kui raske teema, ja vast sellepärast Horton selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse valiski.

Beth Goder - How to Identify an Alien Shark (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Lühike kurb ja naljakas cli fi olukorrast, kui Maa ookeanidesse on kuskilt ilmunud (või noh, taevast sadanud?) nö võõrhaid. Kellel on muuhulgas omadus inimkeeli rääkida majandusest. Lugu on esitatud kui ettekanne võõrhaide teemalisel konverentsil; ettekande üks rõhutusi on see, et kui satud selle võõrhaige rääkima, ära jumala eest hakka talle vastu vaidlema (küll võib märkmeid teha), kuna võõrhaid uputavad su majandusteooriatega ära. Ja nende teadmised sellistest teemadest … on häirivalt komplekssed.

Autor lõpetab selle ettekande väikse puändiga. Ühesõnaga, päästkem planeet, võtkem aru pähe. Armas jutuke.

„Ever since the infestation in the Atlantic Ocean last July, world leaders have been scrambling to assess the situation. Despite fear-mongering articles you may have read online, the alien sharks have not eaten anyone. In fact, they appear to spend most of their time criticizing our economic systems and submitting papers to academic journals. Some of them have even been published.“ (lk 70)

Angela Carter: Verine kamber

Raamatutäis muinasjutte. Väidetavalt esimene selline - muinasjututöötluste raamat, kus võetakse mõni vana tuntud lugu ja antakse talle uus vaatenurk, vorm või isegi uus üldine süžee, lihtsalt mõned detailid on samad.
Punamütsikesest on kolm eri varianti. Kaunitarist ja koletisest kaks.
Selgelt äratuntavad on Lumivalgeke, Saabastega kass ja Sinihabe, mõni lugu on ka selgelt äratuntava aluseta.

Üldiselt on need naiskangelastega lood ja ei lõpe neile naistele negatiivselt. Nii et kuigi järelsõnas on Krista Kaer kirjutanud, et need ei ole mingid hea tunde jutud, mul naisterahvana halba tunnet ka ei jäänud. Vahepeal jäi suisa hea. Hirmsad ja julmad? Kuulge, enamik tüdrukuid ja naisi jääb ellu ja elab edasi! See on palju rohkem, kui klassikalises vormis muinaslugude kohta öelda saab!
Ma siiamaani olen traumeeritud, kui mõtlen, mis juhtus Võõrasemaga Grimmide Lumivalgekeses. Et lapsed saavad aru, et kuriteole peab järgnema karistus?
AGA MITTE SELLINE!

Kõige rohkem häiris mind raamatu juures (vähemalt alguses) loogikapuudus. Et kaunis ja poeetiline keel küll ja keele loogikaga kaasa minna on tore jah, aga mitte mingi valemiga ei tunne inimene kolpa nähes ära, et aa, see naine, keda ma ainult piltidel näinud olen, või ei suhtu kõrvaltvaataja "aa, tema armsam!" tüüpi, kellega naine hiljem abiellub, aga selleks ajaks pole nad isegi omavahelises jutus armuasju puudutanud, rääkisid ainult muusikast ja naise abikaasa hirmutegudest.

Hiljem see ebaloogilisus taandus, lõpuks on tegemist muinasjuttudega, muidugi räägib kass siis inimestega vabalt ja saapad, mille inimene tema pihta viskab, sobivad talle jalga. Aga just esimeses loos lõikas silma - sest see oli korraga eluliseks tehtud jutt ning siis mõned üldse-mitte-elulised detailid häirisid mind lugedes väga.

Mõned lood oli oivalised, mõned lihtsalt kõlbulikud, ent nii halvaks, kui esimene lugu (mida lugesin kauem kui ülejäänud raamatut kokku) enam ei läinud.

Kultuuritarbija60
Loteriis enne
Eesti Ekspress
EPL
Õhtuleht
Bukahoolik kirjutab ka natuke

Yoon Ha Lee – The Empty Gun (Mission Critical, 2019)

Kuri tahtmine oleks öelda, et selline Lee kergemeelne looke pole just muud kui meelelahutus, ja kõvaulme tõsiseid standardeid just ei täidaks (huh, tore).

Igal juhul, tegemist siis verise kättemaksulooga, kus ühe mahanotitud, ee, klanni viimane ellujääja Kestre tõotab kättemaksu ta õdede ja vendade nottijatele. Selleks läheb ta illegaalse relvakaupleja jutule, ning vahetustehinguga saab enda käsutusse imeliku relva – see toodab laskemoona tühjusest. Ja tapab … mis hullu. Kättemaks edeneb kuni relva efektiivsus ületab igasugused mõistmise piirid, ning selgub, mil viisil see relv õieti end laeb.

Loo lahendus tundub veidi sulest imetuna ja pole Lee kohta just teravmeelne, aga noh, samas see tapatalg on kirjutatud omal moel veriselt ja humoorikalt. Ja see tehisintellekt, mis Kestret, ee, teenindab. Hea vaheldus antoloogiast seniloetud tõsisematele tekstidele.

„A storm wrecked the City and the wind whipped about Kestre as she disembarked. Shrapnel crunched beneath her shoes and blew against her armorsuit. Without its protection, she would have been bloodied. Not that a little more blood mattered, for the starport was painted in gore and liberally decorated with fallen bodies. While the corpses themselves, where intact, displayed the headshot wounds she knew so well, the gun hadn’t stopped there. In demolishing the starport’s defences, it had caused any number of explosions. Walking through the fire-splashed halls and toward the arrayed starships was like touring a combat zone as depicted by an enthusiast of the butcher’s art.“ (lk 233)

Linda Nagata – Devil in the Dust (Mission Critical, 2019)

Traditsiooniline nagu Egani tekst, aga hulga möllurikkam: tegevus toimub Marsil, kus inimesed on aastakümneid sõdinud. Mitte omavahel või mõne võõrtsivilisatsiooniga, vaid tehisintellektiga masinatega. Need nimelt otsustasid Marsi koloniseerimisel ise enda eest otsustama hakata ja et inimesed kasutasid neile vajalikke ressursse, siis pidi inimesi hävitama.

Marsil alanud kontrrevolutsioon levis kahtlasi teid pidi Maale (võib oletada, et kellegi konkurendi käsi oli siin mängus), kus toimus masinatega ränk sõda, aga nüüdseks on vastupanukolded vaid Marsil järel, ja needki pigem hääbumas.

Kuid meie loo kangelased sattusid ühel uurimisretkel Marsi kõrbes peale tehisintellekti reproduktsioonikolooniale ja see on tarvis kindlasti kiiresti hävitada, et koloonia ei laieneks. Ja noh, lahingu käigus selgub seegi, kuidas Maal tegelikult sõda tehisintellekti mässajate vastu võideti.

Ühesõnaga, kõiksugu draamat ja möllu. Pole just Terminaatori laadis võitlus, aga eks sel jutul ja filmidel mingi lähedus ole. Loo lõpetab vähe pateetiline tõdemus, et tuleb end inimsoona taasavastada jms, millest siis punktid traditsioonilise ulme kasuks. Aga las see siis olla, peamine, et möllu sai.

Greg Egan – This is Not the Way Home (Mission Critical, 2019)

Igati traditsiooniline ulmelugu väheke ebatraditsioonilises kastmes. Üks õnnelik ameeriklastest noorpaar valitakse üleilmse loos kaudu välja, et külastada hiinlaste rahvusvahelist Kuu-baasi. Peale pikka ettevalmistust sõidutatakse noorpaar kohale, ja need on vägagi elevil, et ikkagi sõit kosmoses ja nüüd selles superhuvitavas Kuu-baasis, kus hiinlaste juhtimisel proovitakse kõiksugu värke. Ainult et, järgmisel päeval katkeb Maaga igasugune side. Baasi püsielanikud teevad mõneti ebatraditsioonilise otsuse – nemad naasevad Maale turiste vedanud sõidukiga: küll turistidele tullakse järgi. Noorpaar sellest suurt ei vaimustu, tekkinud segaduse käigus hukkub noormees ning sõiduk stardib tagasi Maale. Siiski otsustas üks teadlasest naine maha jääda.

Ja noh, nagu selgub, oli noorpaari esimesel Kuu-ööl viljastav tulemus ning tagajärjeks siis järglane – nagu näha, ei tuldudki turistidele järele. naised püüavad baasi vahenditest meisterdada midagi sellist, millega võiks Maale naasta. Aga eks sellega kaasneb mitmesugust draamat.

Egan kirjeldab minu jaoks arusaamatut ja paratamatult ulmelist (kuivõrd tegevustik on niiehknaa ulmeline) tehnilist lahendust, et saaks end lennutada tagasi Maa külgetõmbejõusse (Rocket Stack Rank on selle lühidalt kokku võtnud). Nagu öeldud, traditsiooniline ulme vähe ebatraditsioonilises kastmes – erinevatest rassidest naised ja tütar ja hiinlaste rahvusvaheline Kuu-baas. Igati dramaatiline värk, aga selline kõvaulme, mis pole õeti minu teetass – noh, aga mida õieti muud oodata Strahani teadusliku fantastika antoloogiatest, eksole.

Kadri Umbleja – Siis, kui nad tulid… (Täheaeg 18, 2019)

Seniloetud jutuvõistluse tekstidest on sellel lool kahtlemata kõige emotsionaalsem mõju (ja tore, et žürii ei lasknud sel massi uppuda). Sellele aitab kaasa autori saatesõna, mille järgi loos kujutatud olukorrale sai ta inspiratsiooni Teise maailmasõja eelloos ja sõja edenemisega Jaapani okupeeritud Okinawal: ainult et kasutatav tehnika on mõnel juhul tänasteski oludes õige ulmeline.

Niisiis, noor viieaastane tüdruk kogeb, kuidas ta kodukohta saabub metall-lindudel uus võim. Uus võim on vägev, ning tüdruku unistuseks on saada õpetajaks, et õpetada teistele lastele selle uue maailma imesid (mida ta kuuleb kohalikult õpetajalt). Aastate pärast valitaksegi ta õppima uue võimu õpetajaks … kuid eelduseks on, et ta peab unustama emakeele ja kultuuri. Paari aasta pärast puhkeb sõda teise, koleda impeeriumiga. Koolidirektori hommikuste kõnede järgi läheb see sõda nende impeeriumile hästi, aga siis korraga hakatakse nende saart ründama, ning viimaks määratakse tütarlastekooli õpilased sõjaväe meditsiiniteenistust abistama. Ja avanev olukord on hoopis midagi muud kui koolidirektori senine propaganda.

Autor toob väga kenasti välja ajupestud tüdruku olukorra ja kuidas sõja tõttu see olukord väga hulluks pöörab – kuni kõik lõppebki väga traagiliselt (ja mõttetult). Kui muidu on ulmekirjandusele iseloomulik teatav mängulisus (sa pead uskuma, et teatud asjad on loo loogika jaoks võimalikud), siis Umbleja jutustab lihtsalt traagilise loo ulme vahenditega. Hea töö.

ulmekirjanduse baas

Mairi Laurik “Mina olen Surm”. Tänapäev (2016).

Kõige nauditavamad osad olid liivakellandusteooria, joonistamine ja fakt, et tegevus toimus Eestis – täpsemalt siis Viljandis ja Lihulas. See, kuidas inimeste elukellad olid seotud nii tervise- kui riskikäitumisega sulandus teksti meeldiva orgaanilisusena, olles nõnda väga heaks mõttekohaks, kuidas kõikvõimalikku teismeeaga seotuvat eluängi ja muud hallata nõnda, et see lõppkokkuvõttes edasist elu ei toetaks ning etteteadmise ja sügavama pilgu ja iseseisvalt otsustamise vajaduse konflikt on sellele teemale kenaks tasakaaluks ja täienduseks. Ühest küljest raamatukaante vahel aset leidev lähisuhe, kus üks tahab kõigest hingest teist ohu eest hoida, aga samas kukub see suhtedünaamikas välja hoopis ülemäärase kontrolliihalusena, teisest küljest aga on see nii mõneski mõttes sarnane vanema-lapse suhtega, kus üks tahaks kõike paremat silmas pidades suunata, kuid teine vajab vabadust ka ise oma otsuseid langetada – kahtlemata klassikaliselt paslik teema noorteraamatusse.

Tegelaste ja sündmustiku osa jääb kahjuks maailmaloomisest ja elumõtestamispotentsiaalist üsnagi palju maha. Põhimõtteliselt saab lugu jutustatud küll, ent näiteks esimene kolmandik raamatust oli, noh, üsnagi mittemidagiütlev. Ja ega hiljemgi ei tekkinud erilist tunnetust tegelastest kui eraldiseisvatest isikutest, sündmustik ei pakkunud suurt midagi meeldejäävat peale kohustusliku elu on ohus ja kangelane päästab päeva kulminatsiooni. Boonuseks oli küll veel surfari kritseldamine, üldsegi – liivakellateooria ja joonistamise kirjeldused siin raamatus olid kuidagi selgelt eristuva intensiivsusega, muu tegevus, kaasa arvatud romantika või Viljandis ringi käimine vms jäid üsnagi ükskõikseks jätvaks jutustamislaadi, ei ühtegi kiirenenud südamelööki või soovi kiiremas korras Viljandisse jalutama sõita. Aga see selleks.

Lõppkokkuvõttes võiks väga suuri ootusi panna järjele. Kõik lahtised otsad, nii see, mis saab edasi peategelase väikeõest kui ka see, milline on surmade seltskond laiemalt ja miks siis ikkagi Roomet nii võimekas iseõppija on ja kas roosa liivakella on ikka täpselt samasugune nagu kõik teised või ilmneb ajapikku mingeid erinevusi jms.

Näib, et kõik see tasuks kuhugi viimist küll, liiatigi, kui oletada võib, et ka kogu muu jutustuse osa praktika käigus ainult paremaks saab minna. Igal juhul olen nii põhimõtteliselt veendunud, et inglise keelest tõlgitud noortekate laviinis on iga kohalik raamat vägagi hinnas ja kui asi tõusvas joones jätkub, siis ei ole üldse võimatu, et kunagi Viljandis maasikate vahel ka mõned liivakellad tänavapilti ilmestavad. Kiitused kaanekujundusele ka.