C. S. E. Cooney, Carlos Hernandez - A Minnow, or Perhaps a Colossal Squid (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Mänguline lugu ühiskonnast, kus on muuhulgas üks veider karistusviis: võlglased võidakse muuta erinevateks vee-elukateks, kes on võimalus tagasi saada inimeseks, kui lähedaste poolt on võlad õiendatud. Muidugi, probleem on ka selles, et kalana (või muu vee-elukana) elades võid sa hukkuda teiste vee-elukate hambus või elutingimuste tõttu. Või noh, kui võlg jääb lahendamata, siis ka pole naasmist inimsoo hulka.

Loo peategelane on noor neiu, kes on kohaliku timuka (sest on ka hullemaid karistusi) poolt valitud nende vee-elukatega tegelema (nii nendeks sepistamine kui ka järelvalve). Üks järjekordne karistatu on loodusteadlane, kes väidab, et on jälile saanud merineitsite saladusele. Nimelt on merineitsid ühed … üüratud olendid, kogupikkusega u 40 km, kes elutsevad ookeanites ja toituvad sealsetest suurkiskjatest. Valitseja, kes on muuhulgas rahastanud tema teadustööd, ei näe sellest teadmisest just kasu - teadlane pigem ütleb, et need merineitsid võiks tahtmise korral sealse saareriigi lihtsalt kokku pigistada (kui neid vaid huvitaks tillukeste inimolendite tegemised). Ja need meremeeste jutud kohtumistest kaunite merineitsitega … no jätke naljad, meremehed võiks parimal juhul uppuda nende vulvades.

Ühesõnaga, teadlane soovib enda muutmist kalaks, et siis ujuda merineitsi juurde ja see sööks ta ära. Kuid enne kohtuotsuse väljakuulutamist muudab ta korraga meelt.

Nagu öeldud,  päris värvikas ja mänguline maailm, mis vast Hernandezist lähtuvalt õige ibeerialike meeleoludega - siinne ülevaade on ikka väga kuivalt esitatud. Muidugi, mõlemad autorid ongi üsna hea fantaasiaga kirjutajad.

Carlos Hernandez - !Cuidado! !Que Vienne El Coco! (The Mythic Dream, 2019)

 

Tõesti segane versioon el Coco nimelisest pähklipeaga vaimust, kes ajaloolise pärimuse kohaselt varastab halvasti käituvaid lapsi (ehk siis “käituge paremini või el Coco tuleb ja võtab teid ära”). Autor lahendab selle loo omamütoloogiliselt - nagu selgub teksti järelsõnast.

Vaimsete probleemidega mees on perest lahus - naine soovib vaheaega, et saaks taas ülikooli õppima minna, ning lähebki noore lapsega eraldi elama. Suitsiidsete kalduvustega mees teeb dramaatilise žesti, mis noh, olukorda üleüldse paremaks ei tee - kuniks ta ühineb eksperimentaalse ookeaniuurimisega, saatjaks vaid uurimislaeva tehisintellektist “osa”, mil ülesandeks ka teraapiat pakkuda.

Mehe mentaalne olukord paranebki ning kui naine mõistab, et ülikooliõpingute ja väikse lapse kasvatamist on väga raske koos teha, siis nö paranenud mees võtab väikse ja alatasa nutva tüdruku enda juurde laeva. Ning nutvale lapsele tuleb el Loco, mis võtab tüdrukult pea, jättes elava keha uurimislaeva. Probleemne mees ja kaastundlik tehisintellekt asuvad el Locot jälitama, et lapse pea tagasi saada.

Jällegi, tundmatu müüdimaailm, aga samas vägagi isikupärane lugu - mis ei pruugi küll kuidagi meeldiv olla (probleemne mees ja tema minevik ning muidugi see peatu lapsega seonduv), aga samas see tärkav isadus või kasvõi selle poole püüdlemine on päris hingeminev. Üpris sürreaalne õuduslugu.

Carlos Hernandez - The Magical Properties of Unicorn Ivory (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)

Hadronite põrgatajaga kaasnes selline lugu, et teadlastel õnnestus tekitada sellega mikroskoopilisi avausi teistesse dimensioonidesse. Vahva katse, selle ootamatuks tulemuseks oli aga see, et Inglismaale sattusid ükssarvikuid. Noh, omal moel oli see taeva kingitus looduskaitsjatele – seeasemel, et kõiksugu väljasurevaid loomaliike küttida imettegevate kehaosade jms pärast, tasub pigem tähelepanu pöörata ükssarviku sarvele, mis on tuhat korda võimsama toimega kui mingi ninasarviku hädine sarv. Nali muidugi selles, et tegelikult pole ühegi looma kehaosal ühtki imelist toimet, aga noh, hetkeks aitas see Maa loomadelt tähelepanu kõrvale pöörata.

Iseenesest pole see just kena lähenemine, seda enam, et ükssarviku tapmiseks on vaja kasutada neitsit. Nii satubki loo peategelane, ameeriklasest ajakirjanik, Inglismaa kaitsealal peale juhtumile, kus salakütid veavad kaasa aheldatud tüdrukut, et kätte saada juba surmavalt haavatud ükssarvik. Ajakirjanik ja looduskaitsja peavad vahele astuma … ja tulemus on nagu on.

Et siis kergelt nihilistlik lugu lähitulevikust, nähtuna läbi kauni latiinost naise silmade. Kõik see põhjendus, kuidas küll ükssarviku salaküttimine on omal moel positiivne, paneb muidugi silmi pööritama, aga eks … sellel on omad põhjused. Veider, arvasin, et Hernandez ongi Kuubal elav autor, aga tegemist siiski Ameerika kodanikuga.

„We have the Large Hadron Collider to thank for unicorns. Once the scientists at the LHC discovered they could make these adorable microscopic black holes, they couldn’t resist doing it all the time. „They only last for microseconds,“ they said. „What härm could they do?“ they asked.
How about destabilizing the membraane that keeps other universes from looking into ours?“ (lk 221)