Donald Tomberg - Arno, isa, koolimaja ja tunnid (Vikerkaar 7-8, 2017)

Lugulaul sellest, kuidas Arno isa püüab Arno Tali Paunvere kooli viia, aga iga kord jäävad isa ja poeg tundidesse hiljaks. Sest midagi ikka juhtub. Ja nad jäävad hiljaks. Õpetajad sellest hilinemisest suurt probleemi ei tee, aga Arno isal on seepärast ikka piinlik. Sest kooli tuleb ikka õigel ajal jõuda. Aga ei jõua. Olenemata sellest, milline tee valida või millal kooli minekut alustada.

Esmapilgul meenutab see lühinäidend mõnd Undi tõlgendust rahvakirjanik Lutsu ainetel (eks viimasel ajal on sellega muuhulgas tegelenud Kivirähk ja Kall), aga teksti edenedes… enam nii ei meenuta. Tombergi puhul on ikka mainitud vene absurdiautorite mõjusid, mõnel kergemal moel võiks seda ehk siit näidendistki leida – aga ehk tuleks hoopis filmiklassika poole vaadata? Või tuleks teksti vaadelda koos Kalli Kevade-improvisatsioonidega (mitte et ma neid Loomingust senini lugenud oleksin)?

Kuid näidend on hea ja võiks leida lavastamist. Või muidu jääb hiljaks. Aga kes teab. Rõhk polegi niivõrd Arnol kui ta isal (näiteks Kivirähk on käsitlenud Lutsu kõrvaltegelaste raudvara ehk kösterit – aga kes mäletab „Kevadest“ ridagi Arno isast? Siis kui Arno tõvevoodis ägises?). Sest isa on maa sool.

Tekst netist vabalt loetav.

Donald Tomberg – Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest (2015)

Romaan humanitaaridele, mida omapoolselt ei oskagi mõistlikult kokku võtta. On barokne (maagiline?) reaalsus, mis mõnel hetkel näib loovivat sentimentaalne-absurdses kastmes, siis aga tuleb mitukümmend lehekülge filosofeerimist... mingil teemal. Kas autor õrritab või usaldab lugejat, oodates, et see tungiks tekstikihtidest läbi ja avastaks nii midagi... tõeliselt olemuslikku? (Muidugi, idee järgi peakski kirjandus mitmetähenduslik olema ja lugeja ei tohiks olla lohe.) Vahel tekkis tunne, et romaani asemel võinuks teksti vormistada jutukoguna, see vaimutsemine oleks nii rohkem hingetõmbepause pakkunud. Aga muidugi, see on autori enda nägemus, kuidas oma teksti esitada, lugeja asi on sellest midagi välja lugeda või kogeda või mitte.

Minu jaoks oli komistuskiviks see mitukümmend lehekülge (paroodilist?) vestlust filosoofilistel teemadel, mis lihtsalt rullus ja rullus edasi, tegelaste hääled moondusid peagi üsna monotoonseks joruks, eripäraks ehk stampväljend “Dimitri muigas”. Võibolla see stseen on allusioon “Idioodist” (no see peatükk, kus see haige noormees Ippolit suvilas loengut pidas), kui lõpuks hakati siin verd sülgama? Võiks öelda, et need leheküljed (ja Brasiilia kirjanduskolmapäev) oli võrratult tüütu osa romaanist ja mida sellest õieti arvama peaks, ei mõista ma senini (korduvalt lugeja pead vastu seina lükkamine?).

Ääriveeri võiks ka mõelda, et mida paganat üldse romaani vältel tegelastega juhtus, nii Kazimir, Vladimir kui Maarja jne, nad olid teksti algusest otsani üsna staatilised suurused, midagi justkui kogesid (seda eelkõige Maarja ja ta õnneotsingute puhul), aga mis sellest muutus (muidugi, kas tegelane peab arenema, muutuma?), mida nad algolukorraga võrreldes õieti võitsid või kaotasid või õppisid? Et, ee, tore on suhelda ja uusi olukordi kogeda?

Asi, mis mulle meeldis, on see võte, et romaan on komponeeritud (või mitte) kui viiulimängija esitatavad sonaadid, mida siis kuulajad katkestavad ja omapoolseid nõudmisi esitavad; nö metavärk. Selles on heas mõttes psühhedeeliat. Eks oleks arutlemise teema, kui slaavilik fiiling valitseb selles raamatus, millised eeskujud on autorit loominguliselt innustanud – aga sel teemal ei tahaks suud vett täis võtta.

Aga jah, kokkuvõtlikult võiks öelda, et igati lopsakas ja ka aforistlik tekst, aga mis kipub sellisest särtsakusest hoolimata kapselduma seisundiromaaniks või millekski sarnaseks – või siis õigeim on öelda, et ma ei saanud selle teosega samale lainele (häguselt meenub, et Tombergi esimene raamat oli päris ok), mis on muidugi vaid ühe lugeja probleem. (Ahhaa, nüüd loen reklaamlauset: “Naiivromantiline, irooniline ja kohati ühiskonnakriitiline absurdiromaan” - tõepoolest, kui raamat nii määratletud, siis miks mitte.)

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2010

Facebookist kopeeritud selline teave (informaator B.Vaher):

Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma
Nirti - Ja anna meile andeks meie võlad
Donald Tomberg - Kazimir, Vladimir ja teised
Margus Karu - Nullpunkt
Siim Nurklik - Kas ma olen nüüd elus
Ott Kilusk - Oktoobrikuine tuuker
Aigi Vahing - Valik
Hänilane - Ma pühapääväpõllõ mõsi

23. novembril selgus majas. Võiks huvi pärast korraldada siin hääletuse, aga seda siis nädalavahetuse poole.

(eelmise aasta nimekiri)
(pilt võetud sellest blogist)

raamatudjafilmid
päevaleht

Ja võitis siis Nirti (nagu teatab ajaleht).
päevaleht

Donald Tomberg – Kazimir, Vladimir ja teised (2010)

Tombergi seni teadnud huvitava filmikriitikuna, nüüd hoopiski ilukirjandusega tegemist, ega siis saa näppe eemal hoida.

Raamat igati helgetest meeleoludest, ikka armumised ja melanhoolsused ja unistamised, pürgimused helgema elu poole, igati vastand Pärnitsaga ja seetõttu paralleelne (meelevaldne valik muidugi, aga eks sama kirjastus on kaks sellist autorit lähestikku välja andnud; ka raamatu kaanepildikujundus jätkab Pärnitsa hallust, aga sutt paremini teostatud (millegipärast ei saa siingi teada, kes kaane taga)). Selline boheemlaste või intellektuaalide proosa ehk, mõneti maagiline maailm ja selle toimimine ja autor mängitab teksti ja muudkui kinnitab, et kes teab kuhu jutt edasi jookseb ja kas üldse peakski edasi lugema jne – et noh, selline autori poos, uus on unustatud vana ja klassikalisus pole paha. Vahel meenutab teos mõnd Heinsaare laiaksvenitatud(litsutud?) juttu või siis Harmsi edasiarendust (nt lk 10-11 ja “Juhtum tubakapoe ees”). Või äkki mõelda Griškovetsi mõjust. Või miks peaks. Kiusatus siiski tasa susiseda, et mõningane vene avangardkirjandus on autorit vahel mõjutanud või südame hellusega täitnud.

Huvitavalt siivas-sõbralik keelekasutus, üks hetk mõtlesin, et kui räägitaks kõrgest vs madalast eesti kirjanduskeele kasutusest (aga ei saa rääkida, sest kirjakeel nii noor jne), siis käesolev võiks kuuluda ikka sinna kõrgema poole (nt lause “Igatahes käis kõva kolks.” (lk 61) irduks meelega sellisest... helgest keelekasutusest. Ei oska seletada, miks just plaksti seda lauset nähes sattus säändne tarbetu mõte pähe. Aga tuli, kolksti).

Sümpaatne, et vahepeatükid algavad teadaandega “Uus peatükk” - sest noh, iseenesest, mida muud peakski ütlema? Keegi ehk leiab seletuse, miks puudub raamatul I. peatükk (suvi siis?), aga minu hingerahu see ei häirinud (sügise roiskumisest kevade õidepuhkemiseni? Lumega võitlemine on sel talvel teadagi aktuaalne, lumevaestel talvedel mõjuks raamatu 5-tuisupäeva-juhtum belletristliku üleannetusena). Kahju, et “Maarja Jakovlevna kõne hiirtele” (lk 91, vist ainus tekstisisene pealkiri, seepärast jäi igati silma) nii õblukeseks jäi, hetkeks valmistusin tõesti mõne pikema kõne lugemiseks (MJ on justkui kaamoslik Amelie, arktilise hüsteeria puudutuseta). Tekst vast eeldab, et lugeja mõtleks aktiivselt kaasa, mitte et laseks end narratiiviga edasi kanda (vahel tekkis endal segadus, et kas esineb kaks anonüümset noormeest või ikka üks ja ainus), aegajalt tuleb tolereerida mõningaid kõrvalepõikeid (nt Hiinalinna rändur (lk 104-105) jms), aga las need siis olla, ju neil on sügavam illustreeriv väärtus. Sellised “inimesed udus” tegelased, askeldavad üldiselt omaette, püüavad suhelda, aga enamasti ebaõnnestunult, aetakse ideaale taga (hukatuslik üleüldine armumine esmakursuslasse!), raskustega kokkupuutudes toimib samas kenasti solidariseerumine, ka omakasupüüdlikest saadakse üheskoos jagu; ja kõik on nii helge, nii helge (kõige taga peitub raev?), hundid söönud ja lambad terved. Huvitav oleks lugeda selle raamatu arvustusi, mida siit välja loetakse.

“Ning noormees tõusis, astus akna juurde ja vaatas õue, kus askeldati ja aeti omi asju nii nagu ikka, ja noormehele tundus, et kuigi ta näeb midagi täiesti tavalist, näeb ta ka seda, mis on kordumatu, tabamatu ja järeleaimamatu nagu möödalendava linnu riivav tiivalöök. Ja noormees vaatas aknal veel kaua, vaatas, ega mõelnudki eriti midagi. Inimesed astusid ustest sisse ja välja. Keegi tõstis häält. Siin-seal süttisid akendes tuled. Keegi mees oli oma naise surunud vastu välisust ja kõneles kõva häälega armumisest, niikaua kuni naine nutma hakkas; tähed süttisid taevas üksteise järel ja särasid siis kirkalt.
Möödus aeg. Õrnalt ja hellalt nagu karjakella helin, mis kauguses kumiseb ja siis kaob, nõnda möödus aeg. Inimesed sündisid ja surid, kannatasid ja rõõmustasid. Olid uljad ja olid tagasihoidlikud. Nõnda möödus aeg, ja palju sellest jääb rääkimata. Kui armas lugeja leiab, et sellest kõigest peaks ikkagi rääkima, siis avagu ta mõni teine raamat või lugegu mõnda teist juttu – ka seal on räägitud sellest kõigest.” (lk 48-49)

Kunagi sai käidud perega Valdeku saunas (kuidas selliseid nõukogude aja ühiskondlikke saune kutsutigi?), hea koht oli. Ja muidu seal Valdeku kandis patseerimas, ahjaa, kullakallis lasteaed asus seal sauna lähedal, kutsuti vist Mai tänava lasteaiaks. Või midagi. Teised lapsepõlve saunad olid Kivimäe ja Silikaadi, aga just Valdeku millegipärast armsaimana meelde jäänud, kõik see pikk jalutuskäik läbi rohelise Nõmme, et sauna saada. Aga raamatus mainitav Valdeku pood asus (asub?) vist Vabaduse pst ääres? Ei mäleta, selline perifeeria polnud suurt huvitav. Mitte et ma eeldaks, et raamatu-Valdeku on sama mis päris-Valdeku, lihtsalt enda mälestused hakkasid millegipärast tööle. [Nädalavahetusel käisingi seal Valdeku kandis jalutamas, aga adekvaatsete fotode tegemiseks on nii endine saun kui lasteaed liialt muutunud.]
Jube ikka, kui head on Velvet Undergroundi esimesed albumid.

ekspress
sirp
kirjanduse ja keele ajaveeb