Gevorg Emin - Rõõm, tervitan sind! (1988)

Võrreldes Zulfijaga vähe krapsakam (ikkagi armeenia luuletaja!) ning ehk kaasaegsemgi: pidev kontaktiotsing lugejaga, koguni epateeriminegi. Samas tõlge (Leelo Tungal) on vähe … tavalisem, pole selliseid sõnataide nagu usbeklanna eestindamisel. Muidugi - autor vast isegi pole nii barokse meelelaadiga.

Rõõm, tervitan sind,

kui ei tulnud sa üksi heast peast -

üks õis veel ei kuuluta kevadet!

Ulm, tervitan sind,

kui sa pole just nende seast,

mis mööduvad kergelt kui meelepett?

Sind tervitan, Viletsus -

eks katsu siis läbi mind,

ära aeglaselt mõnita …

Sind tervitan, Õnnetus,

kuis tahaksin seekord sind

näha tulemas üksinda …

(lk 5)

Kapronist sukad,

nailonist kasukas,

dakroonist kostüüm,

plastmassist ripsmed,

kunstkiust parukas,

neerud, närvidki -

plastmass …

Kas muregi plastikust

pole sul vast, kas

kunstlikud pisarad

põski on kastmas? …

(lk 15)

Minu oma on ülim nauding -

istutada see puu.

Tean, et teid vaevab hoopis muu,

ennast piinate üksteiselt küsides:

“Vaene mees on ju meeletu:

miks ta istutab puu,

teades: meie kord ju

pärime puu kui ka viljad,

kui tal, õndsal, on mulda täis suu?”

Kas te olete unustanud -

minu oma on ülim nauding: istutada see puu!

(lk 31)

Yoon Ha Lee – Seven Views of the Liozh Entrance Exam (Hexarchate Stories, 2019)

Lühilooke, mis võiks olla informatiivseks saatjaks romaanile „Ninefox Gambit“ ehk siis sissevaate-killuke hävitatud Liozhi maailma. Muidugi, Liozh oli jube värk jne, tegemist on ikkagi arhiividest üleskaevatud teabega neist hereetikutest (tänu neile sai Heptarchate’st meile tuttavam Hexarchate), seega kirjeldused nende vastuvõtueksamitest on õige hirmu- ja põlgusesegused.

Liozh oli teatavasti see nö kunstiambitsioonidega osakond, nii polnud ka nende ülesanded suurt riigiaparaadi teenindamisele; kuigi ka Liozh oli omapoolselt – mitte just õnnestunult – seotud tollaste hereetikute „ümberõppega“. Aga muidu … no kunstiline tilulilu, mis hilisematele uurijatele ei paista kuidagi praktilisena (muidugi, kättesaadavad arhiivid pole kaugeltki täielikud; eks see pidev ajaloo ümberkirjutamine paistab olevat Hexarchate’le omane).

Niisiis, Hexarchate vaade Heptarchate ajastule. Nagu autor järelsõnas sedastab, võib ta selliseid ajaloolisi kilde Hexarchate maailmast valmis treida veerand tunniga, ja eks see ole mingil moel tuntav, et tegu nö lõbu ja täitematerjaliga. Aga miks mitte, fännidele vajalik.

Minsoo Kang - The Sacrifice of the Hanged Monkey (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Traagiline lugu kuningriigist, mille jumalaks oli Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) ning mis vallutajatega silmitsi seistes langes sügavasse identiteedikriisi, sest Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) ei tulnudki neid suures hädas appi vaenlasi hävitama. Nii siis said vallutajad pealinna kaotusteta enda valdusse.

Kuid värskelt vallutatutel … neil jätkus dispuut teemal, et kas Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) oli algusest peale jumalik olend või siis sai Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) oma jumaliku seisuse peale surnuist üles äratamist. Uute valitsejate üllatuseks ja meelehärmiks võttis jumalajärgijate dispuut nii ägeda loomuse, et see segas vallutajate rahu ja und. Nad otsustasid sekkuda, mõned preestrid maha lüüa ja Poodud Pärdiku (kelle nimeks oli Bob) jumalakuju puruks peksta ning sellega tõestada, et nende usku on naeruväärne. Jumalakuju hävitamisele põhjustab šoki … ja siis järgneb kaos.

Loo lõpetab selle Poodud Pärdiku (kelle nimeks oli Bob) müüdi esitamine, mis peaks ka ehk anda selgituse motiivi asjus, miks viimaks linlased just niimoodi reageerisid.

Eks autor räägib iseenesest vägagi traagilise loo ühe rahva hävingust … aga välja kukub see parajalt tragikoomiliselt. Poodud Pärdik (kelle nimeks oli Bob) kasutas nimelt ülivõimsa kurjamist vastase võitmiseks … õige kavalat viisi, mida siis linlased oma dispuutide lõpetamisel tarmukalt ellu äratavad. Igati vaimukas lugu algab kartusega, et tegu on Aliette de Bodardi või Yoon Ha Lee laadis idamaigulise ulmega, aga ei, pigem epic fantasy värk.

Kelly Barnhill - Elegy to Gabrielle—Patron Saint of Healers, Whores & Righteous Thieves (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Pühakulugu 17. sajandi lõoul Kariibi meres Martiniquel elanud emast ja tütrest. Kes olid küll paganad – kuid eks seetõttu pühitsesidki elu.

Põhimõtteliselt on tekst kui miski jenoveeva värk, ainult selle vahega, et loo kangelane on noor tüdruk, kes vastavalt saatusele (mille vastu ta ema püüdis igati võidelda) määratakse ühinema piraatidega (keda ta ema Euroopast välja rännates ravis), sai peagi nende kapteniks ja asus võitlema ebaõigluse vastu – ehk siis vabastas orjalaevu, röövis Prantsusmaale saadetavaid kullalaste ja hävitas suhkrurooistandusi. Paganlik naissoost Robin Hood. Muidugi, ükski pidu ei kesta igavesti, nii ka see piraadilaev vannub kord alla jälitajatele (süü võib olla selles, et neiu …), keda Martinique kuberner ühtejärgi saadab piraate hävitama.

Lugu algab sissejuhatusega, kus hoiatatakse lugejat uskumast kõike, mida järgnevalt esitatakse. Paberid olevat leitud ühel üksikult saarelt luukere kaisutusest – kes olevatki nende paberite autor. Ehk siis tüdruku seemendaja (keda ema küll lapsele ligi ei lasknud), seemendus toimus Prantsusmaalt teele asunud misjonäride laevas (kuhu see kummaline naine kaasa võeti), mida siis hiljem piraadid peatasid … ja sellele lapsele kummalist tulevikku ennustasid. Niisiis lugu koosnebki misjonäri ja mahajäetud isa mälestustest ja kuuldustest selle eriskummalise naise ja ta tütre vägitegudest.

Eks loo võlu vast ongi selles vanamoodsas atmosfääris, kus segunevad koloniseerimine ja ristiusk ja paganlus; kõik see loodus dionüüsia, mis naiste läbi avaldub.

Ene Mihkelson - Algolekud (1980)

Mihkelsoni lembeluulet, lõikab nagu kaheteraline mõõk.

Valitud on lühemaid poeese.

Loitsust piisab

kõne lõpeb

tähed karmendavad

ilm ripub lause

ääril

kukub kajatusse

(lk 11)

Unes on keegi

tee ääres on keegi

sammud on miski

mis murravad sisse

(lk 12)

Kui mitu korda olen sind tapnud ja ellu äratanud

imelikust haledusest nagu avaneb kääksuv värav

hilise kojutulija ees nõnda len avanenud mina

ja läinud lukku kui valutad minu sees

Kui mitu korda oled sina mind tapnud ja ma olen

ellu ärganud kui tapmiseteadvus sind muredaks

muserdas Näen tulevikus unustatud õhtut

sinu puudumist kui väljatõmmatud hammast

öö poole pöördumas on tee

(lk 17)

Maa on mu kodu

taevas mu aknad

tähed on eikeegi

tühjus vilgub

kummutab igatsuse

minu sisse

igatsusest ma kõnele

ja see on tuul

täitumist loodan

ja see on vaikus

vaid kuju ja keha on üks

vaata mind

siin on keegi

kelle sees on

maailm

vaata mind

siin on keegi

see oled sina

kes on minuks

saanud

(lk 19)

On piin sind tuppa mõelda

silmi näha seinal su käsi

liikumatust lõikab sujuvalt siis

laual peatub sind kuulda kõnelemas

kui vaikus taevaraskelt lage

põrandale vajutab

veel hoiab sinu kujutlus

laed põrandad ja seinad

mu peale langemast

(lk 21)

Juurtes mälestuste kasvutung

ma muutun puuks või aluspõõsaks

kes teab mis metsa all

(lk 46)

Igal päeval oma rütm komistused

kujunenud ringis ebakindlal sammul

neid sõõre koondan korjan mälestusi

hommikud on ehmatavad

öödes väsin kordamast et valgus

jätkub

(lk 53)

Nuga on ta tulekuks valmis

kaheteraline mõõk mis lembuse

läbistab

lõikab aja põhja

teeb varjatud tausta

nähtavaks

õrnad on ootuse terasest okkad

(lk 83)

Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Meresi raamatus kirjeldatud ühiskondlikku korda ei oskagi õieti täpselt määratleda. Oleks justkui matriarhaalne (kõik see trall tütarde ümber), kuid võimu teostajad on selgelt mehed – eks samas jutukogu matriarh Anno omakorda mitmel puhul rõhutab, et paljuski otsustavad (suunavad?) asju klannide juhtnaiste nö tagatoa kohtumised (samal ajal kui mehed ametlikult asju ajavad). (Ma nüüd ei julgeks mitte kuidagi kasutada seda vanamoodsat ütlust, et „naine on mehe kael“.) Meeste eesmärk olekski justkui võimalikult soodsalt naituda, et sellega Kuuevalla võimurägastikus võimalikult ettepoole nihkuda.

Teose põhiteemad on kokku võetavad Meresi debüütromaani pealkirjaga: „lihtsad valikud“. Kas süda või mõistus. Tunded või kord. Au ja südametunnistus ning sellega seostuvad eetilised probleemid (mille parimaks näiteks on vast Joonetiks saamine). Nii on kolmes tekstist kahe puhul tegemist eelkõige naistest peategelaste eetiliste küsimuste valikutega – kas järgida süda või korda.

„Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse.“ („Sulavesi ja vereside“, lk 24)

Meresi naised on õpetatud korra järgijateks (mõlemal puhul ongi tegu oma klanni nö pärijatega), kuid mõlema ihad satuvad vastuollu klanni vajaduste ja normidega: kas siis väga vale abikaasa või sobimatu armuke. Tegemist pole pieteetide ühiskonnaga, aga kasvõi kõrvalsuhetega võiks klannivajadustega arvestada. Nagu avalõigus öeldud, kuidas õieti seda Kuuevalla ühiskondlikku korda kirjeldada – enamasti on see meeste lükata-tõmmata, aga samas võim ise teostubki läbi naiste. Tuleb muidugi meeles pidada, et kõik need kirjeldatud võimusuhted avalduvad selle raamatu maailmas läbi Kuuevalla eliidi, kogumiku ainus lihtrahvast pärit olulisem kõrvaltegelane on see uus-Joonet.

Autor heidab omamoodi kinda tavafantasyle, pakkudes nimiloos konfliktile lahenduse nii testosterooni kui ka testosterooni ja östrogeeni võtmes. Kui T-lahendus on igati harjumuspärane, siis TÖ-lahendus jääb minu jaoks utoopiliseks, muinasjutuliseks. Aga milles see T ja TÖ seisneb, ei saa siin kahjuks lahti kirjutada, see oleks finaali liigne avamine. Veidike segaseks jäi minu jaoks esimese ja kolmanda teksti seostamine – miks õieti Anno peret ähvardati? Kuninga liitmisintriigide tõttu? Või see Anno kunagine südamerõõm oligi siis …

Huvitaval kombel ei jäänud jutukogust meelde religiooniteemasid. Võin muidugi vabalt eksida, aga ei meenu ühegi preestriseisusest tegelase mainimine, või kõigevägevama tõsimeelne kummardamine. Ehk ka oli midagi, aga et see oluline polnud, jäi lugemistuhinas märkamatuks. Igal juhul, harjumatu lähenemine – samas, miks on minus see veendumus, et miski tuntavam religiooniteema oleks just harjumuspärasem? Ikkagi fantasy, või mis.

Meres on kiirelt avaldanud kolm proosaraamatut, mis üsna edukalt täidavad SFF põhiskaala – „Lihtsad valikud“ (SF), „Kuningate tagasitulek“ (SFF) ja nüüdne jutukogu (F). (Ja tänu jumalale, ükski raamat pole üleskasvamisromaan!) Minu jaoks vast teravamat arutlusmaterjali pakub enim vast käesolev raamat – vähemalt mina tunnen küll selle puhul mitmesugust kimbatust ja intriigi. Meres tundubki olevat eelkõige tegelaskeskne autor („mis paneb inimesed niimoodi käituma?“), samuti on oluline (eripärane) ühiskondlik kord („kuidas on võimalik tegelastel vastavates oludes opereerida; mida selline mudel ütleb meie kaasaja kohta?“). Mitte et tegevustik nõrgimaks küljeks on, lihtsalt need kaks aspekti tunduvad minu jaoks alati huvitavamad (ja kuhu on kadunud religioon, eksole?). Sest noh, lihtsad valikud ja „lihtsad“ valikud.

 „Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistuslikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja linas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.“ („kuigi sa proovid olla hea“, lk 113)

kirjanduslik päevaraamat

ulmekirjanduse baas

sirp
reaktor

Kelly Barnhill - The Taxidermist's Other Wife (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)

Õudne lugu väikelinnast, mis on langenud segase linnapea meelevalda. Kellele meeldib topistega seotu ning kes paistab tahtlikult või tahtmatult kogu linnast elu välja suretada, linnast topise teha.

Ja linnaelanikud on võimetud, võimetud sellisele hüpnootilisele türanniale ja elukeskkonna allakäigule vastu astuma. Linnaelu tuiksooned üha suletakse linnapea poolt ja elanikud ei suuda muud kui omavahel sosistada ja oma rahulolematust vaikivalt demonstreerida topisetegija teisele abikaasale. See abikaasa on …

Tekst on kui väikelinna veidrate saladuste hüpnootiline segapundar. Kõik saavad aru, et elukorralduses on midagi väga valesti, aga ometi ei suuda sellele vastu astuda („kes üldse seda linnapead ametisse tagasi valib?“) – kui, siis vaid oma rahulolematust kellelegi endast nõrgemale demonstreerides (las keegi veel kannatab!).

Ühesõnaga, kokku on segatud võimuhullus ja väiklus ja võimetus. Rott lebab veega täidetud ämbris veepinnal ja ei julge end liigutada – ehk kui prooviks äkki serva poole ujuda (aga millise serva poole?), võiks ta ometigi uppuda. Ja ämbri omanik surub sinna üha juurde rotte üksteise kõrvale liikumatult hulpima. Need mängukannid … need on ju tema valduses, tema lükata ja tõmmata.

Carmen Maria Machado - A Brief and Fearful Star (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Tekst on mõneti sugulane McCarthy „Tee“ romaaniga – siin on ema ja tütar, kes mingisuguse kliimakatastroofi eest on sattunud kuhugi kõnnumaale elama. Maailm on muutunud ja ikka veel muutumas. Muidugi pole see tekst niivõrd painajalik nagu „Tee“ – preerias on võimalik toitu kasvatada, karja pidada, vahel harva külastavad nende elukohta rändkaupmehed, kes muuhulgas pakuvad müügiks peale eluks vajalik asjade ka jäänukeid vanast ajast. Ja erinevalt McCarthyst on see tekst esitatud lapse silme läbi.

Mis õieti juhtus, jääb lapsele selgusetuks. Mingi taevatäht. Kus on isa, mis temaga juhtunud on – viimaks leiab laps, et ehk on ta uppunud. Ja inimesed. Rändkaupmehed, keda ema hoiatab, et ta abikaasa on kohe karjamaalt tagasi. See maailm on lapsele ühtaegu hirmutav ja huvitav. Loodus ja selle saladused. Kuid ema pole kauaks.

Keskmiselt krüptiline, rahutust ja õõva tekitav tekst. Üksikema ja lapse hirmud. Kuid samas kohanemine kõnnumaal eluga, ema on talupidamises õige tarmukas. Kuniks, muidugi. Painajalik värk.

S. Qiouyi Lu - Mother Tongues (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Nukker lugu naisest, kes rahapuuduse pärast on valmis õige drastilist sammu astuma. Tegemist siis Hiinast pärit üksikemaga, kelle ameerika ühiskonda assimileerunud tütar võeti vastu Stanfordi ülikooli. Tore küll, aga õppemaksuks ei jätku kuidagi raha. Firmas, kus tal eksamineeritakse inglise keele oskust (kirjalik A, suuline C tase), pakutakse talle, et kuna on tohutu huvi Hiina vastu, võiks naine oma väga hea mandariini keeleoskuse ära müüa. Saadav tulu kataks tütre õppemaksu ja midagi jääks ülegi.

Ainult et, müüdav keeleoskus opereeritakse ajust niimoodi, et selle tagajärjel müüja jääb vastavast keeleoskusest täiesti ilma (no eks alati saab uuesti nullist alustada, eksole). Naine katsetab nädala, kuidas oleks elada koduses keskkonnas mandariini keeleta – noh, eks ta vajadusel saab ka kantoni keeles suhelda. Nii ta müübki oma emakeele. Tütrele nüüd raha olemas, ema aga …

Nagu näha, pole tekst just ülemäära keerulise maailmaga, eks küsimus olegi eelkõige identiteedi asjus – iseasi, kas see oleks niivõrd painav, kui ta poleks nii mandariinikeelses keskkonnas (noh, meenub see Ken Liu auhinnatud tekst pabertiigrist). Aga jah, millest kõigest küll tuleb vaid loobuda oma lapse õnne nimel.

Taavi Eelmaa – Külm rubedo (Eesti Novell, 2019)

Võin vist ette nautida seda tunnet, millise süveneva pettumusega keskmine ulmelugeja seda teksti lugeda võiks. Loos kirjeldatud maailm on täis kõiksugu kõvaulme märksõnu, aga lugu ise jääb enam kui hämaraks. Selline ballardlik häire on omamoodi vahva ja samas ei kujuta isegi ette, et pikemalt jaksaks seda lugeda.

Sest peale kujutluspiltide ei oska ma sellest loost rohkem leida, ning paratamatult selline krüptiline ja intensiivne visuaalsus väsitab. Hiljuti sai loetud Eelmaa „Naeratust“ oma godzillaga, ega seegi polnud just traditsiooniline maiuspala (eks võib seda oodata „Eesti Novelli“ 2020. aasta valikust?). Aga need ulmelised kujutluspildid, eksole. Milline … petekas või õigemini hoolimatu dekadents. Eks kerge võimalus oleks neid võrrelda Riste Lehari juttudega, Lehari on vast lugejasõbralikum oma siseilma operatsioonides.

Naomi Kritzer - Field Biology of the Wee Fairies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni igati mokkamööda olnud.

See lugu leiab aset 1962. aasta Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile. Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus, et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.

Amelia ema muidugi ootab pikisilmi, et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma katsetega just suuremat sinasõprust.

Aga ühel hommikul kooli minnes näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või pikki ripsmeid vms soovida.

Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.

Selle võiks küll eesti keelde tõlkida.

Steven Erikson – Gardens of the Moon (2009)

Enne raamatu lõpetamist jäin mõtlema, et eepiline fantaasia seisneb vist selles, kuidas tegelased räägivad eepilisusest – kuivõrd eeldada, et eepiline tähendab ikka enamat kui üksikisiku arengutee ja saatus. Noh, et rahva ja valitsejate saatus ning kõik need minevikud ja jumalad, kus peitub nii ülendavat kui verdtarretavat. Üldplaan muidugi on, aga see ei lähe kunagi liialt detailseks – detailid on nähtavamad üksikutes mõõduvõtmistes; tähtis on ajaloolise mõõtme rõhutamine. 

Epic fantasy antivasteks võiks olla Abercrombie „Heroes“, mis keskendubki vaid ühe lahingu loole, seda peamiselt lähivaadetega (muidugi on siin esitatud mitmete kõrvaltegelaste lugusid; kuivõrd tuntumate tegelaste puhul pole selleks suuremat vajadust – aga ega siis lahingus vaid teadatuntud tegelased duelleeri). Eriksoni tegelased räägivad pidevalt rängast minevikust ja olevikust ning üha ähvardavamast tulevikust. Muidugi, ega eepiline peagi tähendama üksüheselt grandioosses plaanis massistseene (no kui palju Martini „Jää ja tule lauluski“ on otsest madinat? Viie raamatu peale üsna näpuotsaga).

Muidugi olin ma eelnevalt kuulnud siit ja sealt, et Malazani seeriaga on raske peale hakata, ja eks tuleb tunnistada, et enamvähem tuima järjekindlusega sai tekst läbi loetud. Aga ootamatult põnev oli kogeda (arvatavalt suure) masinavärgi ühe osa tööd. On päris keeruline kõigi inimeste, poolinimeste, pooljumaluste ja jumaluste tegemistel silma peal hoida; ses suhtes oli endale vast lihtsa hoida päästerõngana kinni seersant Whiskeyjacki juhitava kamba tegemistel (noh, lõpuks muidugi jooksid kõik tegevusliinid kokku). Ja mida paganat see „Warren“ õieti on – see oh kui oluline vaimne ilmake.

Et tegemist on esimese raamatuga ja kuulu järgi ootab ees õige mitmeid peapeale pööramisi ning kaotusi, kaotusi, kaotusi, siis selliste kuulduste peale on veidi keeruline end tegelastega emotsionaalselt siduda – niikuinii on mingi jama tulekul. Aga samas … põnevust tekitabki see, et rattad alles hakkavad pöörlema ja mis õieti ees ootab. Eks ole.

Selliste ootustega lähenemine teeb okkaliseks tegelaste hindamise: õieti ei saa aru, kui palju tegelased ise teavad neid ümbritsevast (Kruppe!), kui palju on nad hägu sees vaevlevast lugejast targemad (või siis põen järjekindlalt lolli lugeja palavikku). Kui kohal nad selles maailmas on, või on nad jumalate ja kõrgema võimu hüpiknukud. Ja no millele õieti loodetakse, et jumalatele vastu saada. Ja need sadade ja tuhandete aastate vanused surelikud, kelledele see Malazaniga seonduv inimtegevus peaks olema õige rutiinne sääsepirin. Aga ei.

Eriksoni loodud maailmast ei leia just sellist mõistet nagu esteetiline ilu või romantika. Tegelased heal juhul sugutavad kuskil tagaplaanil (Paran), aga see mõjub armastuse asemel pigem võimusuhete ja sellega seonduva ümbermängimisega. Eripära on vast seegi, et mitmed tegevuse suhtes olulised tegelased on naissoost – kes küll pole kangelast ootavad romantikud või seltskonna kaunistused. Naised ja mehed on võrdsed, ühtmoodi … nö mehelikud. See tekitab minus veidi umbusku, kuna nii nais- ja meestegelaste hulgas pole just kirevat või sügavuti minevat galeriid – kõik on ühtviisi malenupud suuremates ja väiksemates konfliktides ja ellujäämisvõitlustes. Romaanisarja esimese osa puhul on selline tegelaste killustatus muidugi päris suur vastutulek kirjastuselt – paljud lugejad vast suurt ei hinda niisugust lähenemist.

Igal juhul, ootan põnevusega järgmise osa lugemist – kui vaid poleks niipalju muud lugemist, mis nii nõudlikult tähelepanu püüavad (mis leevendab veidi paanikat, et vajadusel polegi kõiki kümmet raamatut käepärast).  Päris huvitavaid kaanekujundusi on erinevatele tõlgetele tehtud (vähe koledamad jäid siinsest valikust välja).

Selget sotti polegi, miks need kaks alljärgnevat tsitaati pärinevad just Parani maailmast, ei saa öelda, et tegu olnuks just mulle kõige südamelähedasema tegelasega.

„„You are young, aren’t you?“
This seemed to sting Paran. A flush rose in his smooth-shaven cheeks. „Adjunct, for the past past seven hours I have been knee-deep in torn flessh and spilled blood. I’ve been fighting crows and gulls for bodies – do you know what these birds are doing here? Precisely? They’re tearing off strips of meat and fighting over them; they’re getting fat on eyeballs and tongues, livers and hearts. In their frantic greed they fling the meat around …“ He paused, visibly regaining control over himself as he straightened in his saddle. „I’m not young anymore, Adjunct. As for presumption, I honestly couldn’t care less. Truth can’t be danced around, not out here, not now, not ever again.““ (lk 41)

„Faintly, he heard the words of one of his childhood tutors. The man’s lined face rose into his thoughts to accompany the voice. „Those whom the gods choose, ’tis said, they first separate from other mortals – by treachery, by stripping from you your spirit’s lifeblood. The gods will take all your loved ones, one by one, to their death. And, as you harden, as you become what they seek, the gods smile and nod. Each company you shun brings you closer to them. ’Tis the shaping of a tool, son, the prod and pull and the finaal succour they offer you is to end your loneliness – the very isolation they helped you create.“ Never get noticed, boy.
Had the shaping begun? Paran scowled. Was he responsible for taking Coll’s life? The mere brush of friendship between them – enough to seal the man’s doom? „Oponn,“ he whispered, „you’ve a lot to answer for, and answer for it you shall.“ (lk 382)

loterii
ulmekirjanduse baas

Daryl Gregory - Nine Last Days on Planet Earth (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

See tekst võiks edukalt kõiksugu auhindadele kandideerida; omal moel Wyndhami trifiidide laadis süvitsiminev lugu – Wyndhamist erinev selle vahega, et taevast saabunud taimelaadsed artefaktid ei asu agaralt inimkonda hävitama, vaid püüavad maailma endale sobivaks modifitseerida.

Mis annab inimsoole aega uurida ja püüda vastu astuda nendele tundmatutele artefaktidele. Lugu jälgibki seda, kuidas peategelase nooruses need artefaktid äkitselt taevast sadasid, kuidas peategelane aastate pärast neid teaduslikult uurima asus ja kuidas aastakümnete jooksul see edasi arenes. Inimlikku tasandit lisab peategelase komplitseeritud suhe vanematega ning ta omasooiharuse küsimus – ning viimaks perekonnaloomine ja mõistmise leidmine.

Ühesõnaga, selline selge auhinnaulme ökoloogilisest probleemist ning ühiskondlikust arenemisest. Mingil moel väga ameerikaliku (liberaalse) ühiskonna käsitlus, mingil moel õdukatastroofi värskendamine. Üpris erinev lugu hiljuti ilmunud muinasjututöötlusest pilves tüüpidest. Igal juhul, tekst loetav Tori lehelt.

Riste Lehari – Bassein (Eesti Novell, 2019)

Kahe loetud loo põhjal võiks koguni öelda, et autoril on mingi oma käekiri ja siseilm (või noh, mõlemad tekstid toimuvadki kuskil ajutaguses, mentaalses olluses). Seekordne tekst räägib … geenidest. Et millist geneetilist mälu oled esivanematelt pärinud ja kas see ka aitab sind ennast leida. Geenisupist!

Muidugi, tegelikult võib Lehari oma mõistulooga väljendada hoopis midagi muud. Kui eelmises tekstis oli juttu enesematmisest, siis seekord on teemaks enesesse sukeldumisest. Natuke psühhoanalüütilist värki, või?

Yoon Ha Lee - The Starship and the Temple Cat (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Lugu siis hävitatud templi kassi vaimust, mis iga hinna eest on valmis kaitsma templijäänuseid võimaliku hävitamise eest. Sest noh, traditsioon on selline, et templis peab alati kass olema. Ja kui pole kassi, pole ka templit (sellest siis vaimuna tegutsemine). Ja kui pole templit, pole ka … no igatahes, kassivaim tegutseb.

Ega seda teksti ei oskagi kuhugi Hexarchate aegruumi paigutada (on ka võimalus, et tegemist täiesti eraldiseisva tekstiga); igal juhul on muidugi tegemist maailmaga, mida on raske tavakujutluses silme ette manada. Laev, mis on nii suur, et tarbib energiaks terveid planeete (et laevnikud kardavad kütteks kasutatud planeetide hukkunud elanikega seonduvat, on neil oma maagia selle ohu vaigistamiseks.

Eks Lee romaanitriloogiaski on mitmeid hetki, kus võrdlemisi jõhkrat inimhävingut nähakse vaid ekraanilt muutuvate arvutulpadena – kõiksugu isiklikud ja kultuurilised kaotused on taandatud numbriteks. Selles suhtes on templikassi päästegevus üpris harukordne vaade hävitatule seestpoolt; ta püüdeks on peatada endast loendamatult võimsamaid masinavärke. Kuid jah, kuhu see õieti Hexarchate maailmas paigutub (kordamine on tarkuse ema, jne), pole aimugi.

Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud (2019)

Tõlkevaliku tähelepanuväärseim tekst on kahtlemata nimilugu, teised tekstid on sellised vaimukad hõllandused või lõbusad anekdoodid (muidugi, pigem küll tumedama alatooniga). „Poplavkin“ aga jutustab tsaaririigi ametnikust, kes on ametipostiks valinud tollal Venemaale kuulunud Alaska. Noh, tegemist oli pärapõrguga, aga mitte mõne lootusetult jubeda kohaga – eks vast tollased ametnikud ja muud kroonuinimesed olid põhiolemuselt vast kultuursemad kui 20. sajandi ametivennad oleks sarnastes oludes olnud.

Niisiis, Alaska kui külluslik pärapõrgu, ainult et … inimesi oli seal vähe ja pikapeale jõudis tagasihoidlik ametnik äratundmisele, et midagi on tema eluski puudu. Läks siis väljateenitud pikale puhkusele ning viimasel Peterburi õhtul enne Alaskasse tagasisõitu kohtas ballil neidu, kellesse ülepeakaela armus.

Ja otsustas puhkuselt tagasi jõudnuna sellele neiule kihlumiseks kirjaliku ettepaneku saata. Selleks kirjutas pika ja põhjaliku oopuse, milles põhjendas oma soovi; ühtlasi muretses kohalikult ülemuselt loa abiellumiseks – sest tänu sellisele loale said kihlatud naised riigi kulul oma tulevaste abikaasade juurde sõita. Sest pärapõrgus napib euroopalikke naisi ning koloniseerimiseks on ikkagi teatavat massi vaja.

Vahemaad, eks ole. See pole mingi Vladivostok või isegi Kamtšatka, kuhu mindi mööda mandrit – Kroonlinnast laevaga kohale sõitmiseks tuli minna ümber Aafrika ja seejärel mööda Aasia rannikut Alaskani.

Neiu vastab kirjale jaatavalt (võib ette kujutada, kui kaua see aega võttis ning Alaska kroonulised juubeldavad koos värske kihlatuga. Ja nüüd murrab autor lugeja südame.

„Aga mis tal puudus? Oli see tõesti ainult naine? Kas polnud see ehk midagi võrratult tähtsamat, millest naine oli üksnes märk? Nüüd tundis ta aga järsku ära, et seisab silmitsi oma saatusega ja siin pole enam midagi puigelda. Ja see, mida ta sel ööl veel teada sai, oli esialgu vaid aimdus ning seejärel kindlustunne, et saatusetus on ümberlükkamatult möödas, et saatus on see, mis eristab inimest teistest loodud olenditest ja et tegelikult ainult see, kes kannatab vaikides igikestva põletusrauaga märgistamist, tohib kanda inimese nime.
/-/
Lühidalt, sellel ööl, kui igilumu mäeharjadel hommikupäikeses juba lõõmama lõi, langetas ta otsuse ja ilmutas end meie novelli tuummotiiv: et tähtsusetule inimesele astub ligi tähtis saatus, saatus, mis – ütleme selle rahulikult välja – nõuab suurust. Mitte mõttesuurust, avaliku saavutuse suurust, maailma liikuma paneva teo suurust, vaid …“ („Poplavkin“, lk 28)

Autor jutustab teksti kõiketeadja seisukohast, ta on tekstides vägagi kaasalööv nö klassikalises mõttes (ehk siis ei pea tingimata metafiktsioonilise trikke üles märkima – autori positsioon on lihtsalt vähe teisel saarel). Ühtlasi on ta kui … lugejale esineja, koguni epateerija, mis taas tuletab meelde kõiksugu klassikalisi autoreid, kasvõi Cervantese tegelaste kohtlemist (no Bergengrueni eesti keelde tõlgitud pole muidugi täismahulised romaanid, kus saaks vabalt klassikaliselt märatseda).

N. K. Jemisin – The Storyteller's Replacement (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 Jemisinilt õige õõvastav muinaslugu (õigemini on see jutustatud lugu loos põhimõttel, seega siis metamuinaslugu) kuningast, kes tahtis sigitada poegi, aga tal oli mõningasi probleeme erektsiooniga. Võlur soovitas siis süüa isase lohe süda, mis annab sugukirge ja viljakust (jajah, ninasarviku sarv). Vägev lohe leitaksegi, aga tegemist äsjamunenud emase lohega. Kuningas sööb siiski ta südame ära (lohe on lohe!). Ja kodus sigitab oma kuuele naisele lapsed. Kõik tütred muidugi. Naised surevad sünnitustel.

Tütred kasvavad … õige salapärasteks ja tarkadeks noorteks neidudeks, ning kui kuningal tekib soov ikkagi soov uue kaasaga poeg saada, pakuvad noored järglased talle õige kurikavala plaani. Järgmiseks tekib küsimus tütarde paaripanekuga, ka selle lahendavad nad hoopis isemoodi. Ja jällegi, tütred lisavad järglastena ikka tütreid. Viimaks kuuleb vananev kuningas, et lõpuks on leitud üks hädine isane lohe, muidugi lüüakse see maha ja kuningas sööb ta südame, millele järgneva kihu käigus viljastab ta kaksteist kohalikku talutüdrukut. Tema tütardel on sellega aga probleem.

Ühesõnaga, muinaslugu, mida iga laps peaks kuulma ja sealt tarvilikku kõrva taha panema (metamuinasjutuna ongi see jutustatud unejutuna – nagu pealkirjaski öeldud – tavapärase unejutu rääkija asendaja poolt). Kui aga teisiti võtta, siis on Jemisin kirjutanud õige õõvastava ja rohkem-vähem nihilistliku loos, mis on muidugi igati tervitatav nähe.

Zulfija - Unetus. Luulet 1945-1974 (1976)

Eks tõlkeluule puhul on huvitav vaadata, et mida tõlkija(d) keelega õieti teevad. Käesoleval puhul on usbeki poetessi erinevaid hingekarjeid vahendanud Ly Seppel ja Ain Kaalep, ja mõni keelekasutus on ikka päris vaimukas.

VALU

Kas allaheit mu pärisosaks jääb?

Miks sihituna hinges eksleb valu?

Nii äkiline oli armu hääb.

Ma ootan, loodan, talumatust talun.

Mu aia hing, sa väärisvilja tõid,

veel harimine hoiab jõus mu õlgu.

Sa armu väel mu südant uueks lõid.

Ma terve elu olen sulle võlgu.

Oh, võta mult see piinarikas lumm

ja südamest viis talumatu valu!

Sa oled saatus ise, ehkki tumm

Ma igapäevast jõudu sinult palun.

(lk 7)

SINU SAATUS MU MEELE TEEB HAIGEKS

Triivib mõte mul kurbuste sängis,

süda sisimas kägardub oigeks,

aina lõkendab lahkumisängis.

Sinu saatus mu meele teeb haigeks.

Padi kõrvetab pead, kui ma uinun,

ja kui virgun, mu valu ei lakka.

Sulge hoideski tema ei tuimu,

minu värsside külge ta hakkab.

Taevas, mispärast süütus ja üllas
armus möllavad piinad nii kiivad?

Tahe lõtvub mu kannatusküllas

ja mu vaimul on murdunud tiivad.

Oma südant ma kannan kui rahnu,

hingelind, pole rõõmu su nokas.

Kuigi püüan, mu kurbus ei lahtu,

kurgus ahastus kriibib kui okas.

(lk 29)

Alix E. Harrow - A Witch's Guide to Escape: A Practical Compendium of Portal Fantasies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Lugu neile, kes usuvad, et raamatud on midagi enamat kui tarbeobjektid. Ja et raamatukoguhoidjad … mõni neist võib olla tõeline nõid, kes võib sind juhatada avastama õige kummalisi maailmu – kui sa ise selleks valmis oled.

Niisiis, raamatukoguhoidjaid on kahte sorti. Esimesel puhul siis see klišee, mida massikultuuris meile pähe tambitakse. Teisel puhul on … raamatutele pühendunud nõiad, kes selle klišee taha peituvad. Loo peategelaseks ongi raamatukogunõid, kes võtab (üheks järjekordseks) hingeasjaks närustes oludes kasvava poisi õigemale teele juhatamine.

„But seriously. Anyone could see that kid needed to run and keep running until he shed his own skin, until he clawed out of the choking darkness and unfurled his wings, precious and prisming in the light of some other world.
His caseworker was one of those people who sau say the Word „escapism“ as if it’s a moral falling, a regrettable hobby, a mentaal health diagnoosis. As if escape is not, in itself, one of the highest order of magics they’ll ever see in their miserable mortal lives, right up there with true love and prophetic dreams and fireflies blinking in synchrony on a June evening.“ (lk 182)

Kuid see juhatamine pole niivõrd kerge: on olemas ühiskondlikud reeglid, mida peab täitma, ja siis on veel raamatukogunõidade salajased (ja ülimuslikud) reeglid, mida ei tohi üleüldse rikkuda – või sind visatakse sellest salaseltsist ja raamatukogudest välja. Ühesõnaga, loo dramaatiline kese on välja joonistunud.

Nagu öeldud, paljuski nostalgialugu neile, kes loevad raamatuid ja on mõnel eluperioodil tihedamalt raamatukogusid külastanud (ja mõelnud, et ehk on … midagi veel). Autor loob muidugi igati kena pildi sellisest unistuste maailmast, kus raamatute abil (mis pealegi pole lihtsalt riiulis tolmu koguvad objektid) ongi võimalik eneses midagi paremini paika loksuda. Ja kiidulaul raamatukogudele kui institutsioonile – las inimesed kogevad mõttetute lolluste tegemise asemel (muidugi, lolluseid ei saa tegemata jätta, küll aga ei pea neid järjepanu igavusest sooritama) mõne hetke iseendale ja erinevate mõtete kogemisele.

Omal moel kena lugu.

Madis Aesma – Pastor ja kurat (Eesti Novell, 2019)

Kuuldused eesti novelli surmast on alusetud. Aesma kirjutab kui noor Kivirähk. Ühtviisi saavad rõõmsalt sugeda nii inimlik kui ühiskondlik rumalus.

Kahtlemata plusspunktid lendava bussi eest, kus klammerduvaid vanureid saadab Nancy rõõsk „Hellalt hoia mind“. Ja ka sarvi keerutav kurat on tore. Ja no muidugi pastor ja ta kolm sünnipäevasoovi kuradilt.

Loo puänt pole miski võimas katarsis, vaid pigem vastupidi – teksti senine banaalsus saab juurde veel ühe banaalse keeru, mis on muidugi autorilt kena kvaasikatarsis. Igal juhul, tekst muuhulgas loetav Vikerkaare lehelt.

Dave Hutchinson – Golgotha (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ökoulme esimese kontakti teemal. Ehk siis, juba paar aastat on Maa juures külaliseks kaugete valgusaastate tagant saabunud külalised. Olendid pole grammigi humanoidse välimusega (samas ka ei midagi mõistusele ilmvõimatut), aga noh, igal juhul neid huvitab siinne elu. Ja maalased on nendega suhtlemisel väga-väga ettevaatlikud, et selliseid kõrgelt arenenud olendeid mitte ärritada.

Jutu keskmes on ühe iiri preestri jalutuskäik tulnukaga, et vestelda religioonist ja minna vaatama kohalikku vaatamisväärsust – ranna ääres ujuvat surmast ärganud delfiini. Nende jalutuskäigust tehakse otseülekannet (tulnukate tegemistele on pühendunud mitu uut kanalit), kohalik preester püüab kõigest väest mõne jama põhjustamist vältida, seetõttu on inimsoo esindajale see vestlus üsna keeruline. Mere ääres selgub, et tulnukas suudab selle imedelfiiniga suhelda. Ning korraga preester mõistab, milliseid kogemusi võib jagada delfiin sellest, kuidas inimsugu merd ja mereolendeid kohtleb.

Hea lühike lugu, korraga on koos ökoteema, religioon ja esimese kontakti värk. Autor … pole just roosade prillidega.

Margit Lõhmus – Ma tulen üheöösuhtest (Eesti Novell, 2019)

Lugu pole vast nii lööv kui esimesed kogemused Lõhmuse proosaga. Aga peamine ongi see, kuidas autor jutustab – seekord siis kolmest viisist, millisena esmakordselt kogeda üheöösuhet. Jutustajad ja nende ootused on mõneti erinevad, aga lõppkokkuvõttes siiski pigem sarnased.

Ja noh, see seletamatu inimliku läheduse vajadus või midagi sellist. Et on mingi ideaal, millele unistustes toetuda; aga eks üheöösuhte puhul (eriti siis, kui oled kolmekümnendates naine Tartus) on sellisena saadav läheduse kvaliteet (eks üks jutustaja kurdab konnatiigi üle) pigem unustamist väärt. Kuid isiklik CV saab linnukese kirja.

Ehk siis argised hetked elust enesest. Soovid ja ebakindlus.

Tade Thompson – Yard Dog (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Aijaa, mehed ja naised ja liblikad, see on selline tõestisündinud või midagi lugu Ameerikamaa jazzi meestest ja naistest ja liblikatest, kes millalgi neljakümnendatel tegid muusikat ja napsu ja aineid ja kõiksugu kavalaid asju, et elus püsida. Elu oli tollal selge ja karm ning selline.

Siis aga hakkab nende jazzibaaris käima üks ilmatuma vägev tüüp ja kui ta viimaks vabalavaõhtul oma trompetit puhus, siis … siis see oli õige kummaline ja puha.

Nagu teisest maailmast või taevast või põrgust. Imeline, kummaline, sõnulseletamatu. Ja eks see suur kutt kuskilt taevast või põrgust oligi, sest see trompet, mehed ja naised ja liblikad, sellega võinuks mägesid liigutada. Hirmus värk.

Ehk siis lugu apokalüpsise ratsanikest jazzi võtmes või midagi, eksole.