Charles de Lint - The Fair in Emain Macha (1990)

 

Tegu siis de Linti varasema tekstiga, ammu enne Newfordi ja muud tuntumat. Algvariant on ilmunud 1985 (sellele eelnes veel kolm lugu, juba alates 1979. aastast), ja seejärel siis muudetuna 1990. aastal Tori kaksikraamatute fantaasiasarjas. Ehk siis järjekordne ootamatu leid uuskasutuse maailmast, arvatavasti see omakorda mitmendat ringi uuskasutatud. Kaksikraamatu teine pool on Fritz Leiberi “Ill Met in Lankhmar”, seda õnneks varem lugenud raamatust “Mõõgad ja nõidus”.

Lugu siis lindpriiks kuulutatud Columist, kes tahab naasta kodumaale, et maksta kätte oma isa ja klanni hävitamise eest. Ja et taas kohtuda oma lapsepõlvearmsamaga (kelle isa - suurkuningas - ongi Columi klanni hävitaja). Selleks tööks tahab ta appi saada oma praeguse tööandja sõjaväge, aga too pole huvitatud, tal on omad plaanid. Viimaks lähevad nad üldse tülli ja Colum peab lahkuma … kuid temaga ühineb sealne druiid, kes siis lubab aidata tal naasta kodumaale.

Nende laev randub ühes kaugemas nurgas, mida valitseb sealne (vasall)kuningas, kes omal ajal oli sõber Columi isaga ja otsekohe tunneb poja ära. Kuningas pakub talle võimalust, kuidas suurkuningas kukutada, kui vaid noormehel on taipu ja jaksu oma tundeid vaka all hoida (sest tegu on omamoodi berserkiga) - tal 0n vaja Columit eelkõige selleks, et ta võitleks (ja võidaks) teise rahutu (vasall)kuninga eestvõitlejaga; võidu korral saaks tema mässavate kuningate juhiks.

See duell toimuks peagi algaval Emain Macha pidustustel, kuhu kõik kogunevad - seal on muidugi ka vihatud suurkuningas, kes sellele keltide pühale pidustusele on seekord kutsunud oma uued liitlased, põhjala viikingid. Colum ei suuda end varjata ja läheb mölluks.

Muidugi on huvitav näha, millega de Lint nooremal kiviajal tegeles, aga jah, tegu pole küll mingil juhul kohustusliku kirjandusega selle autori austajatele. Eks siin muidugi on seda armastatud keldi mütoloogiat, vast märkimisväärseid on Rohelise Mehe ilmumine, mille jõuline sekkumine meenutab juba “Kusagil lennata” destruktiivsust (aga seda küll positiivses võtmes). Aga jah, üldiselt ikka nõrk jutustus.

Marsha Mehran: Granaatõunasupp

Palju parem raamat, kui alguses arvasin. 

Hakkasin lugema ja paljude lehekülgede vältel avasid kolm iraanlannast õde väikeses Iiri linnas kohvikut. Selged (ja naiivsed) maagilise realisimi märgid (noorim õde on sünnist saati lõhnanud kaneeli ja roosivee järgi ja siis ta kohtub Imelise Noormehega ning ta pihus küpseb sibul ära armumiskuumusest), igal pool ilmneb toitude imevägi ja samas keegi ei ole: "Issand, VEEL toitu!", kui vana väärikas majaperenaine Osso buccot toob kohviku avamispäevaks, kui niigi kõik kohad roogi täis.

Nii muinasjuttnaiivne, nii roosivee ja kaneelihõngune, üle parfümeeritud magusmagusmagus ... ja siis, täiesti sujuva ja pehme üleminekuna, loeme õdede kogemustest, miks nad üldse Iraanist pagesid, ja see ei ole mingi magus sametine "tüdrukud olid nii targad ja head" lugu. See ei ole ka lihtne lineaarselt esitatud lugu, vaid infot tilgutatakse ülejäänu vahele ja on põnev.
Samuti selgub, et tegelikult ei olegi osad tegelased tolles Iiri väikelinnas Üleni Head ja teised Üleni Pahad, on olemas allhoovused ning vaikne mõistmine, et päris nii lihtne ja selge ikka kõik ei ole kui muinasjutumaailmas. 

Kuna ma ei teadnud, millal Iraanis revolutsioon toimus (ja minu väga võhikliku Euroopa mõistuse teada on seal neid kord kümendis umbes), ma ei saanud tükk aega aru, millal raamatu tegevus aset leiab. Diskomuusika ja "Saturday night fever" tundusid kuidagi iidsena, rahvuslikud restoranid on ju normaalsus, oot, Layla kannab kitsast teksaseelikut? Kitsast teksaseelikut???
Poole raamatu peal sain viimaks selgust. On aasta 1986. 
See annab loetavale väikese magusa retromaigu. Ja kõik toimuv tundub korraga normaalsem. Sest no kaheksakümnendad. Ei mingeid nutitelefone, isegi mitte internetti. Suhtumine infosse hoopis teine ja inimesed lähevadki reaalelus asju uurima, mitte ei guugelda. Nii OLIGI, mitte et autor on piiratud ja ei viitsi targalt kirjutada.
Lahe.

Tasapisi läheb ka oleviku-lugu põnevamaks ning kuigi ka "kas kliendid tulevad?"-mure raamatu alguses oli tuntav (lappasin edasi, et vastus teada saada), raamatu lõpu pinge on päris ... pingeline. Mitu rauda korraga tules. Ja siis ...

Jah, tegelikult on ikkagi tegu lihtsa kergelt loetava raamatuga, pahad on suht pahad ja head suht head ja lisaks on neil mitteheadel enamasti palju rasva siin või seal. Aga on ka ühe iraanlannast õe: "No ei, mulle meeldib üksi, ei mingeid mehi enam" ja me usume seda, on karmi ülbe õllekuninga sees põksuv unistus tantsida, tantsida, tantsida, on vägistamiskatse, aga on ka vabandused ning "pahade poiste": "Me oleme ikka parajad kaabakad," ja otsus asja parandada. 
Nad kirjutavad isegi luuletuse. 
Keegi ei ole päris põhjani kuri.
Nii et tegelikult täitsa loetav "kerget ja mõnusat tahaks" raamat.

Bukahoolik
Raamatuklubi

Charles de Lint - Südame metsad (2009)

 

Võiks arvata, et de Lint on siinse raamatu keldi ja põlisameeriklaste mütoloogiat uuesti kasutanud hiljem ilmunud jutustuses “A Tangle of Green Men”: jälle ühe põlisameeriklase selja sirgeks löömise lugu (Tommy, ehk ka Bettina) ja jälle need puuvaimud, kes/mis pole küll nii metsikud kui siinne Glasduin (ja noh, Newfordi asemel on seal muidugi Bordertowni maailm).

Nagu “Kusagil lennata”, lugesin käesolevat romaani kolmandat korda ja nagu ikka, siis esimene eestindus tundub kuidagi … parem, või lähedasem. Ja ega suurt oska lisada eelmiste lugemiskordade muljetele. Vahest mõjub ikka häirivalt see neitsi Maarja pjedestaalile tõstmine Bettina poolt (ikkagi naisalge või nii; feministlikust sisust oleks vast liig rääkida), samas muidugi see ladinaameerikalik katoliiklus paistab luterlikule kultuuriruumile kahtlemata ühtaegu veidralt paganlik ja padukristlik. 

Eks see vähe kõhklusi tekitab, kui palju vabadusi võib autor endale lubada keldi või erinevate põlisameeriklaste mütoloogiate tõlgendamisel (mitte et ma kumbagi tunneks); igatahes romaani lõpus selgub, et neist ülem on ikka Kaaren ja Varesetüdrukud (ja Margaret?), kes olid olemas juba siis kui vulkaanikoerakesed jms loodi (nojah, Varesetüdrukud käivad Tiibetis ja mujalgi, siinsed olendid on ikka väga kohapõhised - mis siis tekitab selle suure konflikti). Ja eks siingi on Arm (huvitav, kuidas seda originaalis nimetatakse?), mis muuhulgas on seotud Glasduiniga.

“Tädi Nancy lasi kuuldavale arusaamatu heli. Tema pea pöördus, pilk fikseerus ta reisijal. Ellie tardus õudusest, nähes groteskset nägu. Kõige hullemad tundusid silmad. Neli tillukest silma vaatasid kergelt allapoole ja pisut kummalegi poole küljele. Nende kohal vaatasid kaks suuremat otse talle silma. Lõpuks vaatas veel üks paar pealael üles. Igaüks neist, vaatamata oma hõbejasele võõrikule läikele, oli äratuntavalt tädi Nancy oma.” (lk 447)

Ehk eestindatud romaanide vahe on seegi, et kui eelmine oli mütoloogiliselt eelkõige faunapõhine, siis siinses müüdiajas on kogu fauna ja floora õige elav (autorile paistab vaat et valmistavat mõnu kõiksugu kõrbeelanike ja -taimede nimetamine - mis vast peaks siis lugejate kujutluspilti kõrbelikust keskkonnast elavdama). Ehk siis see romaan on vast ka enam ökoloogilise kallakuga.

Nagu eelmistes postitustes olen kirjutanud (siin ja siin), on see tekst romaanina komplekssem, aga sellega ei kaasne tingimata niisugust vallatut lugemisrõõmu nagu “Kusagil lennata” puhul; või noh, ehk ma pole nii nõudlik lugeja.

Naomi Kritzer - The Good Son (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Fantaasialugu haldjast, kes armub Iirimaad külastavasse ameerika neidu ning tuleb ta järel Ameerikasse elama (kuigi teda hoiatab haldjavend, et surelikega ei tasu jamada). Muidugi pole neiu teadlik oma austaja taustast, seega haldjas organiseerib endale kõiksugu dokumendid ja … vanemad. Ta nõiub selleks ära ühe lastetu vanapaari.

Ka neiu tutvub oma kaaslase perega, kõik on hästi, ainult et haldjas teab, et tegelikult ei saa ta end naisega siduda - kui ta seda tõeliselt teeb, peab ta olema neiuga kuni selle surmani, ise samal ajal vanemata (muidugi, on ka võimalus teada saada, milline elu seda neidu ees ootaks; aga selline lahendus ei meeldi haldjale).

Aga juhtub hoopis nii, et ta “emal” avastatakse ajuvähk, mis kiiresti edasi halveneb. Ühel hetkel jätab “isa” oma pere ning nüüd oma ema eest hoolitsemine eelkõige poja kätes. Ja tuleb välja, et ema pole midagi nii nõiutud.

Ehk lugu siis mitme nurga alt armastusest ja kaotusest, ja eks ka mitmel moel südantlõhestav. Iiri haldjas pole muidugi selline dramaatiline kuju nagu de Linti “Südame metsad” sisserännanud - temal on võimalik tahtmise korral naasta oma kodupaika. Aga nüüd … on uued juured.

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”. Varrak (2010)

See oli raamat, mida pidin lugema jupikeste kaupa, et liiga hirmus ei hakkaks, sest nii lapsepõlve Roseanne, kui 100-aastane Roseanne on sellised sümpaatsed, tundlikud ja kaitsetud ja mitte ei tahaks, et nendega midagi halba peaks juhtuma, kuid ometi on algusest peale selge, et hulk halba hakkab juhtuma ja peab juhtuma ja paratamatult juhtub ja siis loed ja värised, et mis siis nüüd, millal, ja mis järgmiseks … ja samas on ka tunda, et ükskõik, mis siis ka kõige lõpuks saama hakkaks, ega tervet pikka elu ümber teha enam ei saa. Võib-olla kõige hirmsam sealjuures ongi see suurtest ühiskondlikest hoovustest tulenev julmus – kelle poolt ja kelle vastu, õigetesse lahtritesse mahtumine ja muu taoline. Julmus, mille vastu nagu õieti ei saagi, milles on raske kedagi otseselt süüdistada ning üksikisikul, kellel oma kuuluvuste tõttu on väga vähe võimu ning seda vähestki pannakse talle süüks, ei jää üle muud kui lasta end kanda ja vastu kive ja kände peksta. Ilus on sealjuures aga see, et võetagu või kõik, midagi jääb ikka.

Läbi tegelaste loo ja selle taustal mäsleb Iirimaa tormiline ajalugu, peaasjalikult möödunud sajandi esimese poole sündmused. Iseseisvussõda, kodusõda, maailmasõjad, lisaks sellele katoliikluse raudne ja võimukas moraalivalitsemine läbi isa Gaunti tegelaskuju. Kõige selle juures ei ole must-valgelt heade ja pahade leere. Toimivad suured ja halastamatud inimühiskonna ja ajaloo hammasrattad ja kes mustrisse ei sobi, see jääb paratamatult nende vahele ning unustatakse, ses kellele läheb siis korda ühe väikese suvalise naisterahva saatus seal suurte sündmuste ja miljonite inimeste kõrval.

Roseanne olla inspireeritud kirjaniku vanaonu esimesest abikaasast, naisest, kelle kohta perekonnapärimuses ei olnud säilinud muud, kui hüti asukoht, kus ta elanud ning faktid, et ta hiljem pandi hullumajja ning et ta olnud erakordselt ilus ja “no good”, mida see siis ka ei tähendanuks. Ja nõnda sündiski lugu naisest, kes on alustuseks naine ja lisaks veel valet usku (presbüterlane katoliiklikul Iirimaal), kelle isa langeb ebasoosingusse ning sureb seoses kodusõja pingeliste aegadega, kes jääb noore teismelisena praktiliselt orvuks ja kelle ilu ning soovimatust end katoliku usu läbi päästa pannakse talle suureks süüks nõnda, et armastus ja abielugi ei aita ning piisab ühestainsast süngest süüdistusest (sest toonane naisterahvas, eriti kui ta nii kohatult nägus on, ei ole mitte oma käikudes vaba), et inimeste seast lõplikult välja arvatud olla. Passiivse kohaloluna heljub taustal ka Iirimaa müütilisem minevik – kuldjuukselise Roseanne'i elust möödub suur osa kuninganna Knocknarea mäe varjus, kuninganna Maeve hauakünka poole kiigates, ja ka kuninganna Maevel olla olnud hele juus ning legendaarne ilu. Kui Maeve ilu oli valitsejanna õnnistus, siis Roseanne'i oma võiks arvata, et peeti pigem ohtlikuks ja kohatuks.

Tegevustik toimub peaasjalikult Sligo linnas, selle lähistel Strandhillis ja Roscommonis. On surnuaed, on jõgi, on torn, on nõmmed ja Knocknarea mägi, on liivarannad ja tõusud ja mõõnad, on Coney saar, kuhu mõõna ajal kuiva jalaga pääseb, on tantsusaal ja kino, on tuult ja vihma ja tormi, on roose ja kanarbikku, lumikellukesi, nartsisse, siniliiliaid ja õunapuu, on põlevaid rotte, põleb maja ja põlevad inimesed ja põleb Belfast, on surma ja elu.

Minu sünnikoht oli üks külm linn. Isegi mäed hoidsid sellest eemale. Nemad, ikka need mäed, ei usaldanud seda sünget paika sugugi rohkem kui mina.

Läbi linna voolas must jõgi ning kui sellel ei olnud kaunidust surelike silmis, siis luikede silmis oli küll, ning seal käis palju luiki, kes isegi liuglesid selle voolus nagu mingid sukelduvad loomad.

Jõgi kandis merre ka rämpsu ning kunagi inimestele kuulunud ja kallastelt kaasa haaratud asjade tükke ja surnukehi, kuigi harva, ja oh, mõnikord ka vaeseid pisikesi, see oli küll ikka piinlik. Jõe kiirus ja sügavus mängisid saladustega kokku.

See linn, millest ma räägin, on Sligo.

Sligo lõi mind ja Sligo hukutas mind, aga eks ma oleks pidanud loobuma mõttest, et inimeste linnad võivad mind luua või hukutada, juba ammu enne seda, kui ma seda tegin, ning lootma üksi iseenda peale. Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorest peast pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste ja meid ründava aja süngete trikkide eest ning olla seega iseenda looja. (lk 9)

 

Roseanne on äärmiselt nauditavalt poeetilise keele ja tabavate, ent mitte niivõrd teravmeelsete kuivõrd mingit laadi üldist armastust täis tähelepanekutega jutustaja. Juba algusest peale ei saa lugejat jätta puudutamata soojus, millega ta räägib oma isast ja hoolimata sellest, et ka õigupoolest pole aega mil ei juhtuks palju lohutut, jääb algusest ikkagi helge märk hinge, mistap on ehk veel eriti valus, et sellisest erilisest hoitud olemise sidemest elu ja asjaolud ikka ja jälle üle trambivad. Kuigi õigupoolest leiab seda helgust, neid väikeseid sooje hetki ka edaspidi – küll roosides, küll inimlikus lahkuses, küll kevade tärkamises – näib, et soojus elab inimese sees edasi ja sinnagi ei ole midagi parata.

On köitev, kuidas inimesel, kel on koguaeg nii vähe, muuhulgas ka nii vähe õigust ja võimu iseeneses saatuses kaasa rääkida, kuidas ikkagi jätkub, midagi anda. Olgu see siis vaikimine ja abi toomine (olgugi, et selle hinnaks on mitmepidine vääritimõistmine), või olgu see siis kadunud lapse leidmine, sooja öömaja pakkumine, käe toetamine õlale, hauakoha kätte näitamine, elu loomine või rooside eest hoolitsemine. 

Juba üksi sellest elusaatuse ja ajaloosündmuste traagilispoeetilisest põimumisest kuni tänapäevani ulatuvate järellainetusteni välja saaks laia haardega loo, mida lugeda ja ära märkida, ent veel üheks lisakihiks on isiklike lugude ja ajalookirjutuste kõrvutamine nõnda, et nähtub nii mälu kui ka ajalooürikute ekslikkus ja ebatäielikkus. Sellal, kui Roseanne kirjutab oma lugu nõnda nagu tema seda mäletab, sellal kaevab doktor Grene, kelle elu olevikus ei ole muidugi ka teps mitte saatuse traagikast puutumata, ametlikes dokumentides, et välja selgitada Roseanne'i haiglasse sattumise põhjus. Ta kahtlustab õigustatult, et selleks ei pruukinudki olla niivõrd kliiniline õigustus, kuivõrd võimalus normidega sobimatu indiviid jalust ära tõsta. On asjaolusid, milles näiteks isa Gaunti kunagine range tunnistus ja Roseanne'i enese lugu päriselt kokku ei lange ja kuidas leida siin tõde? Oletada võib, et tõde on seal kusagil vahepeal ja samas on mõlemad versioonid omamoodi tõde, erinevate arusaamiste ja mälujälgede erinevad tõed. Nõnda selle ajalooga juba kord on. 

Mu isa aina hõikas ja hõikas ülimalt erutatult tornist: “Mida sa näed, mida sa näed?”

Mida ma nägin, mida ma teadsin? Ma arvan, et mõnikord on see just kübeke naeruväärsust, võib-olla meeleheitest sündinud naeruväärsus, mis sulle inimese, nagu näiteks ka Eneas McNulty – te ei tea veel, kes see on – nii palju aastaid hiljem äkitselt lõikavalt armsaks teeb. See kõik on armastus – see, et sa ei tea, see, et sa ei näe. Ma seisan seal igavesti, kael kange, pingutan, et näha, kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et ma teda armastan. Suled muudkui kanduvad eemale, kanduvad pööreldes. Isa muudkui hõikab ja hõikab. Mu süda lööb talle vastu. Haamrid kukuvad ikka veel. (lk 28)