Akseleu Sejdimbekov - Näpuotsatäis nuusktubakat (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Sureb vanamees, kohalike seas igati austatud kodanik. Matustele koguneb palju rahvast, kes kõik meenutavad hea sõna ja nutuga. Aga siis hakkab rääkima üks vanamehe eakaaslane: lugu sellest, miks oli kadunu tervelt 10 aastat Siberis vangis. 

Kadunu oli juba noore poisina paras džigitt ja hinnatud karjus, ainult et kulakud rõhusid, eksole. Peale suurt tüli tööandjaga (kes ei tahtnud toetada orvuks jäänud nooruki soovi püstitada oma kadunud vanematele korralik mälestuskivi) põgeneb ta külast - mõne aja pärast selgub, et ta on asutanud samasuguste vabadust ihkavate noormeeste küla (või noh, kommuuni), kuhu kutsub liituma ka loo jutustaja. Mehed teevad kõvasti tööd - põllul ja püüavad kala, ning see uus külake hakkab õitsema (eriti veel, kui viimaks on aeg perekondi looma hakata).

Muidugi valitakse külavanemaks kadunu kui selle küla hing ja kõige kõvem mees. Ühel talveõhtul jääb külavanema majja pidama läbisõidul ühe kohaliku üliku poeg (kes on koguni külavanema endise tööandja poeg). Vastuvõtt on nagu vaja, kuid üliku poeg ei taha kuidagi oma nuusktubakat jagada tubakavaevuses peremehele. Lõpuks puhkeb sellest kähmlus ning peremehe käe läbi saab külaline kogemata kombel surma. Peremees viskab hukkunu ja ta hobuse jõkke.

Alles mitme aasta pärast selgub see tapmise juhtum ning kadunu saadetakse Siberisse, kust ta naaseb kümne aasta pärast - nüüd juba nõukogude korda; ta on ka ise Siberis vaimselt suureks kasvanud. Endine vang moodustab nüüd esimese kolhoosi jne.

Ehk siis karm õpetus sellest, mida võib põhjustada nikotiininälg. Eks siis loos on draamat enam kui küllaga, takkajärgi võiks ju mõelda, et küll kohalikud võisid nüüd imestada oma endise kolhoosijuhi mineviku asjus … aga samas, kas oleks imestatud?

Igal juhul, lapsed, nikotiin on paha.

Jüri Kolk - Ada (Eesti novell, 2020)

 

Kolk pakub igat laadi lugemiskogemusi. Seekordne on päris vaimukas, või noh, kuivõrd tegu ikkagi matusega, siis paras must huumor. Hüäänid, matusepärja viskamine, jube luuletus ja mis kõik veel, mida lahkunu oma ärasaatmiseks nõudis (millest oli teadlik siis vaid loo jutustaja). Võib vaid kujutleda, kuidas see reaalselt võiks välja kukkuda ... Jube

Aga mis teha, ikkagi viimane soov ja puha.

Kuigi, õudne hakkab.

Sellest loost on siin blogis ennegi kirjutatud.

Sergi Žadan - Depeche Mode (2020)

Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.

Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.

Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?

Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.

“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)

“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)

Jüri Kolk “Ada”. Vikerkaar 12/2019.

No kes see nüüd oligi, kes kirjutas selle loo tülikast erektsioonist matustel? Juba teine kord unustan ära. Kindlasti on neid matustega lugusid veelgi ja saaks kokku panna matusejuttude kogumiku. Ahjaa, Kai Aareleiu Salaeludes oli ka üks ekstsentrilise vanadaami matustega päädinud lugu, aga too oli pisut sentimentaalsemas noodis, kuigi, teisalt … võibolla on tõesti ikkagi väljenduslaadi küsimus ka? Aga samas, siiski, naerma see mind ei ajanud. Kas too erektsiooniga lugu ajas? Ei mäleta enam, aga küllap pidin vähemalt siira kimbatuse edasiandmisele ikka tunnustavalt vaatama.

Ühesõnaga, lugu kulges, jõudsin juba mõelda, et nojah, kenasti stiilipuhtalt kirjutatud küll, aga ega see grotesk ja jant nüüd üksi kah midagi uut või rabavat ei ole, siis tulid need kivid ja siis ma päriselt, eneselegi üllatuseks turtsatasin. Siiras situatsioonikoomika on väärtus iseeneses.

Võibolla rikkusin nüüd kellegi teise turtsatamisvõimaluse ära. Lühijuttudega on mu meelest sageli pigem nii, et parem on üldse mitte teada, mida loed. Situatsioonikoomikaga on ka vast parem mitte ette teada. Kuigi, samas, Sõprade sarja vaadatakse lõputustes kordustes ja pole ka häda midagi. Aga see on jälle ka hoopis teises formaadis asi. Oleksin pidanud ehk kirjutama, et liigutav lugu sõprusest lapse ja täiskasvanu, täiskasvanu ja vana inimese vahel, sest ega see ka vale ole.