“Lõpuks loobus ta katsetamast ja jäi ootama mõnd lauset, mis laseks tal heita põgusa pilgu naise minasse, nii nagu ta kunagi oli ihaldanud põgusaid, läbi auguga lina silmatud fragmente tema ihust; ning vaikus täitis maja seinast seinani, põrandast laeni, nii et kärbsed paistsid olevat loobunud sumisemast, sääsed ei pinisenud enam, enne kui nõelasid; vaikus tarretas ka hanede sisina hoovis.” (lk 73)
Mõned head aastad tagasi kingiti mulle soomekeelne tõlge, kuid see jäi pooleli (järjehoidja ikka truult vahel, eesti tõlkes lk 124), sellist teksti tuleks tõesti emakeeles lugeda. Aga noh, aastaid on peas kummitanud, et tuleks ikka läbi lugeda, häbi ju head raamatut pooleli jätta, ent laiskus on truu kaaslane. Nüüd on õnneks ilmunud eesti tõlge ja ehk peagi on jaksu soome tõlgegi lõpetada (uuesti seda üle vaadates tekkis küll kahtlus).
“See, mis (alguses) ei olnud suurem punktist, oli pikenenud komaks, sõnaks, lauseks, lõiguks, peatükiks; nüüd sööstis see juba keerulisema arengu poole, kasvades, võiks öelda, raamatuks – võib-olla entsüklopeediaks – koguni terveks keeleks ... mis tähendab, et tomp mu ema keskpaigas kasvas sedavõrd suureks ja muutus nii raskeks, et samal ajal kui Warden Road meie kahekorruselise künka jalamil lainetas räpasest kollakast vihmaveest, teele jäänud bussid hakkasid rooste minema, lapsed ujusid lainetavail teedel ja ajalehed vajusid läbivettinult põhja, leidis Amina ennast tornijalami teise korruse ümmargusest toast, ning tinane õhupall tegi tal liikumise peaaegu võimatuks.” (lk 140-141)
Vabandan kohe ette – midagi sisulist raamatu enda kohta ei ütle, ei muud kui üürike kiidulaul. “
Mauri viimset ohet” lugedes tekkis tunne nagu kogeks nö Klassikalist Maailmakirjanduse Romaani – et selline ongi üks täisväärtuslik romaan, pillavalt sügav ja mänguline narratiivide pillerkaar. Ja sama tunne meenus “Kesköö laste” maailma sisseelamisel. Kõlab õõnsalt, aga tegemist on romaanižanri igati võimsa etteastega (muidugi on see isiklik arvamus, minu kogemustest lähtuv). Cervantes missugune.
“Kui ma paistan teile kentsakavõitu, siis meenutage minu pärandi ohtrat vohavust ... võib-olla ei aita miski muu kui grotesk, kui inimene tahab jääda iseendaks kesk tohutut kihavat summa.” (lk 154)
Pulbitsev tekstivoog, hämmastavalt hea ja vimkalik jutustamine, või õigemini jutustamisenauding, või õigemini jutustamishullus; keelelummus, värvide üleküllus – see pidi ikka päris hull tõlketöö olema. Romaani lopsakus muutub vahel väsitavaks (aga siin on vist süüdi see, et tahtsin kiirelt lõpuni lugeda), see on nagu proosa kirjutamise pada. Head tsiteerimismaterjali on raske leida, kuidagi ebaeetiline oleks nt lehekülg või kaks siin ära tuua. Ja killuviskamiste lahtiseletamine võtaks lihtsalt palju ruumi.
“Karachi linn tõestas mu oletust, sest see oli kahtlemata ehitatud täiesti kõlbmatute nabanööride baasil ning tulvil sandistatud maju, viletsate elumahladega toidetud kiduraid, küürakaid lapsi; maju, mis nägid välja nagu raadiod või õhukonditsioneerid või vangikongid; hullumeelseid kõrge raskuskeskmega moodustisi, mis tuima järjekindlusega üha ümber kukkusid nagu joodikud; ohjeldamatult vohasid siin arutud majad, mille kõlbmatus eluruumideks jäi alla vaid nende täiesti erakordsele näotusele.” (lk 441)
Eeposlik lugu India ja Pakistani (ja Bangladeshi) riikideks kasvamisest. Põhjamaalasena jääb vist alatiselt haaramatuks see hindu ja islami usundite vaheline raugematu möll (pea iga nädal midagi, mis suisa siinseski meedias uudisnupukese leiab). Ja muidugi see ükskõikne suhtumine inimeludesse (rääkimata religioossuse eri vormide avaldumisest). Raamatu vast maagilisim koht oli see 4 mehe retk ja ekslemine vihmametsas, lämbumine looduse lopsakusse, läbimädanemine. Kui lõpupoole selgus, kes see pagana salapärane Lesk on, ajas päris itsitama, justkui üks järjekordne suurushulluse hallutsinatsioon. Ehk tuleks mõtestada järglaste päritolu ja selle seotus Indiaga: Saleem kui inglase ja indialase väljalase ja Shiva kui moslemite toodang (no juba nimed on nihu).
“Nad avastasid, et nende kehad on kaetud kolme tolli pikkuste kaanidega, kes olid otsese päikesevalguse puudumise tõttu peaaegu täiesti värvitud, kuid nüüd nelja inimese verest pungil ning erepunased; liiga ahned, et imemist lõpetada, kui nad täis said, lõhkesid kaanid ükshaaval nelja inimese kehal. Veri voolas jalgu mööda alla metsaalusesse: džungel imes selle endasse ja teadis nüüd, missugused nad on.” (lk 517)
Viimaste tipptõlketeoste valguses võiks ehk keegi võrrelda
Murakami jaapani üksindust ja Rushdie india inimküllust (noh, lihtsalt mõtteuid). Tõlkija järelsõna on huvitav, seal millegipärast rõhutakse enam teksti postmodernistlikele (ja ma veel arvasin, et selle sõna kasutamine on viimastel aastatel täiesti out) külgedele. Ükskõik kui postmodernistlik (täiesti harjumatu on trükkida – postmodernistlik, hmm) see tekst ka on, raamat on igal juhul väga hea. Kindlasti peaks teist korda ja rahulikult lugema, et paremini otsi kokku viia ja kõik need ajaloosündmused selgemalt välja joonistuksid.
“Tollal olid kõik hädad, mis nõid Parvati oli välja ravinud, mind (elumahlade väljaimemise tulemusena) taas vaevama tulnud; üheksasõrmelisena, sarvoimulisena, mungatonsuuriga, plekilise näoga, rangjalgadega, kurgininaga, kastreerituna ja nüüd lisaks enneaegselt vananenuna nägin ma alandlikkuse peeglis inimest, kellele ajalugu ei saanud enam midagi teha, groteskset olevust, kes oli nüüd vabanenud ettemääratud saatusest, mis oli teda tümitanud, kuni ta pooloimetuks jäi; ühe kurdi ja ühe terava kõrvaga kuulsin ma surma Musta Ingli tasaste sammude kõla.” (lk 636-637)
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
päikesejänku ja sada raamatut
päevaleht
ekspress
naisteleht
siin toodud tsitaatide
soomekeelne vaste
