Benjamin Prado “Lumes on tühjus”. SA Kultuurileht (2015), tlk Lembit Liivak

Juba kohe päris alguses kuulutab jutustaja, et lugu tuleb ühe naise mõrvast, kuid enne räägib ta kolme peategelase lood, ja seda nõnda, et lugejal ei maksagi püüda ära arvata, kes on jutustaja, kes on mõrvar.

Et asja veelgi vähem lineaarseks ajada, lisanduvad kolme eri tegelase jälgmisele ka ühe tegelase kirjutatavad lood, raamat, loo ideed, ühised arutelud nende üle ning teiste tegelaste panustamine neisse.

Sellisest sissejuhatusest hoolimata, on vanade heade krimistandardite poolest kõik paigas – see, mis lõpuks selgub, tundub tagantjärele vägagi loogiline ja “oleks võinud ju arvata”, samas on kõik aga siiski priimalt sibuljas või siis kruvilik või kurviline või … et ühesõnaga puändi puudumist ei maksa peljata, aga keda otsese lahenduseta jäävad mõistatused armutult painama jäävad, sellele peitub siin kaante vahel teatav oht meelerahule.

Kõik saab alguse aga ühe tubli kindlustusametniku kummalisest ajaviitest end kallisse ülikonda riietada ning võimalikku ostjat teeseldes luksuslikku kinnisvara vaatamas käia. Või, noh, tegelikult võib ju muidugi ka öelda, et kõik sai alguse juba veel avaldamata kirjaniku ning pedantlik-metoodilise tohtri sõbrunemisest, kus teine ühe loomepüüdlustele kaasa elab ning teda omamoodi isalikult kingitustega poputab. Või võib muidugi ka öelda, et kõik sai alguse juba lapsepõlvedes... Või siis polegi sel alguse otsimisel lõppkokkuvõttes suuremat mõtet, sest nagu ikka ja jälle läbi kirjutatakse ning meelde tuletatakse – mälu on orgaanika, kogu selle muutlikkuses ja ekslikkuses ja sealt edasi minnes muutub muidugi ka minevik pehmest savist ilmasambaks pääsemata oma paratamatust illusoorsusest kunagi lõplikult, ja millel see tulevikki siis seisab. Olevik on küll olemas, aga seda kõike käega katsuda ja lõpuni näha, näha... seda ei jõua ja juba ongi möödas...

Ning loomulikult on kogu lool üksjagu pistmist kirjutamisega – kirjutamise protsessiga, kirjutamise ja päriselu seostest, põimumisest ja ehk ka sellest kuidas elu alati sammu võrra ees, kriipsu võrra sügavam ja vaid pealtnäha nii palju igavam võib olla.

Lumega on raamatu sündmustikul otseses mõttes vähe pistmist – keegi ei kahla läbi hangede ega võitle külmumisega, kuid kujundlikus mõttes on lumi (omal) kohal, ja küllusliku valgega üle puistatud puud, kohevsädelevad hanged ning järjest kõrgemaks kasvavad vallid teede ja radade ääres on head visuaalsed ilmestajad väitele “lumes on tühjus”. Muidugi nii põhimõtteliselt võiks lume asemel viidata ka mingile muule ajutisusele-illusioonile, aga ega siis külmunud maani ka välja ei tasu kaevata. Praktilise poole pealt on ju niigi selge, et olgu selle tühjusega kuidas on, kui see lumi parajasti kohal on siis ta ikka on kohal ja filosoofiline tühjusemetafoor rookimisest ei päästa...

Iker tõotas, et kui ta oma raamatu avaldab, pühendab ta loo temale, ja Alcaén tegi sellest liiga suure numbri, nagu kipuvad tegema väikeste asjade puhul need, kellel puuduvad suured ambitsioonid, inimesed, kes oma olemuselt ei püüa elu mitte paremaks, vaid talutavamaks muuta. Aga võib-olla tundis ta selles fatalistlikus loos ära iseenda, leides, et tema ongi niisugune inimene, kes näeb peaaegu kõiges halba ennet, kellele supelrand meenutab uppumist või nuga kuulutab haava, sama loogikaga, nagu teised vaatavad voodit ja näevad vaimusilmas seal lamavat inimkeha.

Kas tema mõtted jooksid sama rada, kui ta lõpuks kavatses Ikerile ja Angelile majast rääkida? Kindlasti oli see nõnda. Kui loosse poleks sekkunud Laura Salinas, oleks Alcaén seegi kord kindlasti jäänud iseendaks, teinud paar-kolm pingutust ja seejärel alla andnud. Aga kuidas näha ette seda, mis teda ootas? Kuidas ta oleks saanudki aimata, mis neid kolme ootas ja milliseks see neid muutis? Inimolend on nagu jäälahmakas – kunagi ei või teada, mis on pealispinna all, milline külm vesi, milline kuristikupimedus, millised veealused koletised. Seega, kui ta õuna haugates oma lugu jutustama hakkas, ei tajunud keegi kolmest midagi veidrat, ei märganud ähvardavat ohtu ega lähenevaid tapatalguid. Selle asemel istusid nad rahulikult edasi Sivori punastes tugitoolides, jõid oma õlut, nagu polekski tegemist õhtuga, mil saab alguse midagi halba. (lk 15)

Susanna Clarke „Piranesi“, Bloomsbury (2020)

Piranesi. Nõnda kutsub teda Teine, ainus elav inimene, keda Piranesi tunneb, ja Piranesi tunneb oma väikest suurt maailma hästi. Tõsi, on võimalik, et kusagil kaugemates tubades elab veel inimesi, sest võib uskuda, et Maja tubadel ei olegi lõppu, vähemalt Piranesi ei ole lõpuni kunagi jõudnud. See ei ole tegelikult tema õige nimi, või vähemat nii arvab ta ise, aga nõnda kutsub teda Teine ja kuna paremat nime pole, siis …

Kahtlemata on sellel raamatul sellist „Robinson Crusoe“ või „Saladusliku saare“ või teiste metsikutes ja äralõigatud oludes hakkama saamise ja nullist majapidamise rajamise võlu. Muidugi on (alguses) lahtine, kas selles raamatu kogu maailm ja Piranesi nägemus kogu maailmast kattuvad või ei, mitte, et sel Robinsonluse seisukohast väga suurt vahet oleks. Sealjuures on Piranesi nii mõneski mõttes eriti täiuslik uustsivilisatsiooni rajaja, sest kui Robinson igatses tagasi inimeste sekka ning isegi inimsööjast Reede selts oli lõpeks vaid vilets (olgugi, et ääretult meeltliigutav) aseaine, siis Piranesi on täiuslik õilis metslane, Maja Üllas Poeg, puhas oma kavatsusilt ning liigutavalt otsekohene ja vahetu oma vaatlustes, suhtumistes asjadesse ning elusolenditesse, kooskõlas ümbrusega nii ruumilises kui rütmilises mõttes. Säherdust harmooniat ja idülli võimaldab loomulikult „Memento“ (või veel parem mõne teisega mälukaotuse ja müsteeriumi lahendamise ristandite rivist) ühitamine Robinsoni kontseptiga – Piranesi identiteet kuulub siiralt ja täielikult Maja-maailma, milles ta elab, kõik katsed meenutada mõnd teist nime või seda, kuidas Piranesi kui inimene alguse sai on tulutud. Kurja juureks on siinkohal otse loomulikult päevaraamatud – mälu kustub, harjumused jäävad, kirjasõna ei hävine.

Maja on lõputu vestibüülide ja tubade kordus, labürint, mille ühetaolisuses orienteerumine näib Piranesile endale iseenesestmõistetav, kui aus olla, siis on tal terve suur ala Majast päris peas kohe. Maja ülemine korrus avaneb lagedale taevale ja vihmavalingutele, keskmine korrus on täis lugematut arvu kujusid ja Piranesi on asunud teadlase metoodilisuse ja järjepidevusega nende kataloogi koostama. Alumisel korrusel aga loksub ja lainetab ookean, mille vood annavad kütet ja toitu. Siiski on see lõputuna näiv maailm ühtlasi ka väga kammerlik, justkui teatrilava vaid loetud hulga tegelastega. Samas on sellise Maja (huvitav tunduks mõtiskleda ka Hermansi „Hoitud majale“), justkui lõputu 18. sajandi mõisahoone kujund kuidagi kummaliselt intuitiivne ning lõputud kujud, mis on näivad Piranesi jaoks täitvat sarnast rolli nagu kirjasõna Tarzanile – viis tundma õppida asju, mis jäävad enda maailmas väljapoole ning on välja kasvanud kõikvõimalikest müütidest ja legendidest nagu Minotauruse labürint – on kuidagi liigutavad ja turvalised oma ideelisuses, kuid samas ka omamoodi ahistavad oma ühesuguse marmori lõputus korduses. „Piranesi“ maailm on nii mõneski mõttes kui postapokalüptiline klooster või erakla kadunud maailma valgeks uhutud müüride vahel, kummardus olmekasinusele koos tundesügavusega, harmoonilisele ja vahetule kooseksisteerimisele ümbritsevaga, mis meie urbaniseerunud planeedil ühe kättesaamatum näib. Piranesi maailm on aineliselt ja seltskonna mõttes kasin, ent seda vahetum on tema suhe ümbritsevaga, seda vahetum ja sügavam on tema võime Kujusid mõista ja neis sisalduvaid ideid tajuda. Pole juhuslik, et Piranesi kasutab ohtralt suurtähte esemete ja nähtuste nimetamisel, sest kõik need tavalised sõnad on Piranesi maailma kirjeldades suurtähevääriliselt Tähenduslikud.

Kui alguses pelgasin lugejana labürindis järje pidamise pingutust, siis see hirm haihtus üsna kohe – kuigi Piranesi ajaarvestus on sündmusepõhine, nagu „Aasta, mil albatross tuli edelapoolsetesse ruumidesse“ ja ruumis orienteerumine käib ilmakaarte ja tubade arvude loendamisega, siis lugeja võib orienteerumise rahulikult Piranesi hooeks jätta. Üks lemmiktegelasi ongi needsamad albatrossid seal edelapoolsetes ruumides, ja põnev oli järgi uurida, et albatrossitibu väljahaudumine võtabki üle kahe ja poole kuu, misjärel läheb veel 140-280 päeva enne kui tibu endale täissulestiku kasvatab ja iseseisvub. Kujundus on kahtlemata ka üks selliseid, mida on hea tunne kätte võtta ja imetleda. Raamatu lõpus on suisa väike jutuke kasutatud fondist, mil nimeks Perpetua. Eesti keelne tõlge on ka juba väljas – sellel siis sinise taustaga kaaneversioon.

A Full Moon stood in the centre of the Single Doorway, flooding the Hall with Light. The Statues on the Walls were all posed as if they had just turned to face the Doorwa, their marble Eyes fixed on the Moon. They were different from the Statues in other Halls; they were not isolated individuals, but the representation of a Crowd. Here were two with their Arms about each other; here one had his Hand on the Shoulder of one in front, the better to pull himself forward to see the Moon; here a Child held on to its Father's Hand. There was even a Dog that - having no interest in the Moon - stood on its Hind Legs, its Front Paws on its Master's Chest, pleading for attention. The Rear Wall was a mass of Statues - not neatly arranged in Tiers, but a jumbled, chaotic Crowd. Foremost among them was a Young Man, who stood bathed in the Moonlight, elation in his Face, a Banner in his Hand.

I almost forgot to breathe. For a moment I had an inkling of what it might be like if instead of two people in the World there were thousands. (lk 59)

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”. Varrak (2010)

See oli raamat, mida pidin lugema jupikeste kaupa, et liiga hirmus ei hakkaks, sest nii lapsepõlve Roseanne, kui 100-aastane Roseanne on sellised sümpaatsed, tundlikud ja kaitsetud ja mitte ei tahaks, et nendega midagi halba peaks juhtuma, kuid ometi on algusest peale selge, et hulk halba hakkab juhtuma ja peab juhtuma ja paratamatult juhtub ja siis loed ja värised, et mis siis nüüd, millal, ja mis järgmiseks … ja samas on ka tunda, et ükskõik, mis siis ka kõige lõpuks saama hakkaks, ega tervet pikka elu ümber teha enam ei saa. Võib-olla kõige hirmsam sealjuures ongi see suurtest ühiskondlikest hoovustest tulenev julmus – kelle poolt ja kelle vastu, õigetesse lahtritesse mahtumine ja muu taoline. Julmus, mille vastu nagu õieti ei saagi, milles on raske kedagi otseselt süüdistada ning üksikisikul, kellel oma kuuluvuste tõttu on väga vähe võimu ning seda vähestki pannakse talle süüks, ei jää üle muud kui lasta end kanda ja vastu kive ja kände peksta. Ilus on sealjuures aga see, et võetagu või kõik, midagi jääb ikka.

Läbi tegelaste loo ja selle taustal mäsleb Iirimaa tormiline ajalugu, peaasjalikult möödunud sajandi esimese poole sündmused. Iseseisvussõda, kodusõda, maailmasõjad, lisaks sellele katoliikluse raudne ja võimukas moraalivalitsemine läbi isa Gaunti tegelaskuju. Kõige selle juures ei ole must-valgelt heade ja pahade leere. Toimivad suured ja halastamatud inimühiskonna ja ajaloo hammasrattad ja kes mustrisse ei sobi, see jääb paratamatult nende vahele ning unustatakse, ses kellele läheb siis korda ühe väikese suvalise naisterahva saatus seal suurte sündmuste ja miljonite inimeste kõrval.

Roseanne olla inspireeritud kirjaniku vanaonu esimesest abikaasast, naisest, kelle kohta perekonnapärimuses ei olnud säilinud muud, kui hüti asukoht, kus ta elanud ning faktid, et ta hiljem pandi hullumajja ning et ta olnud erakordselt ilus ja “no good”, mida see siis ka ei tähendanuks. Ja nõnda sündiski lugu naisest, kes on alustuseks naine ja lisaks veel valet usku (presbüterlane katoliiklikul Iirimaal), kelle isa langeb ebasoosingusse ning sureb seoses kodusõja pingeliste aegadega, kes jääb noore teismelisena praktiliselt orvuks ja kelle ilu ning soovimatust end katoliku usu läbi päästa pannakse talle suureks süüks nõnda, et armastus ja abielugi ei aita ning piisab ühestainsast süngest süüdistusest (sest toonane naisterahvas, eriti kui ta nii kohatult nägus on, ei ole mitte oma käikudes vaba), et inimeste seast lõplikult välja arvatud olla. Passiivse kohaloluna heljub taustal ka Iirimaa müütilisem minevik – kuldjuukselise Roseanne'i elust möödub suur osa kuninganna Knocknarea mäe varjus, kuninganna Maeve hauakünka poole kiigates, ja ka kuninganna Maevel olla olnud hele juus ning legendaarne ilu. Kui Maeve ilu oli valitsejanna õnnistus, siis Roseanne'i oma võiks arvata, et peeti pigem ohtlikuks ja kohatuks.

Tegevustik toimub peaasjalikult Sligo linnas, selle lähistel Strandhillis ja Roscommonis. On surnuaed, on jõgi, on torn, on nõmmed ja Knocknarea mägi, on liivarannad ja tõusud ja mõõnad, on Coney saar, kuhu mõõna ajal kuiva jalaga pääseb, on tantsusaal ja kino, on tuult ja vihma ja tormi, on roose ja kanarbikku, lumikellukesi, nartsisse, siniliiliaid ja õunapuu, on põlevaid rotte, põleb maja ja põlevad inimesed ja põleb Belfast, on surma ja elu.

Minu sünnikoht oli üks külm linn. Isegi mäed hoidsid sellest eemale. Nemad, ikka need mäed, ei usaldanud seda sünget paika sugugi rohkem kui mina.

Läbi linna voolas must jõgi ning kui sellel ei olnud kaunidust surelike silmis, siis luikede silmis oli küll, ning seal käis palju luiki, kes isegi liuglesid selle voolus nagu mingid sukelduvad loomad.

Jõgi kandis merre ka rämpsu ning kunagi inimestele kuulunud ja kallastelt kaasa haaratud asjade tükke ja surnukehi, kuigi harva, ja oh, mõnikord ka vaeseid pisikesi, see oli küll ikka piinlik. Jõe kiirus ja sügavus mängisid saladustega kokku.

See linn, millest ma räägin, on Sligo.

Sligo lõi mind ja Sligo hukutas mind, aga eks ma oleks pidanud loobuma mõttest, et inimeste linnad võivad mind luua või hukutada, juba ammu enne seda, kui ma seda tegin, ning lootma üksi iseenda peale. Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorest peast pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste ja meid ründava aja süngete trikkide eest ning olla seega iseenda looja. (lk 9)

 

Roseanne on äärmiselt nauditavalt poeetilise keele ja tabavate, ent mitte niivõrd teravmeelsete kuivõrd mingit laadi üldist armastust täis tähelepanekutega jutustaja. Juba algusest peale ei saa lugejat jätta puudutamata soojus, millega ta räägib oma isast ja hoolimata sellest, et ka õigupoolest pole aega mil ei juhtuks palju lohutut, jääb algusest ikkagi helge märk hinge, mistap on ehk veel eriti valus, et sellisest erilisest hoitud olemise sidemest elu ja asjaolud ikka ja jälle üle trambivad. Kuigi õigupoolest leiab seda helgust, neid väikeseid sooje hetki ka edaspidi – küll roosides, küll inimlikus lahkuses, küll kevade tärkamises – näib, et soojus elab inimese sees edasi ja sinnagi ei ole midagi parata.

On köitev, kuidas inimesel, kel on koguaeg nii vähe, muuhulgas ka nii vähe õigust ja võimu iseeneses saatuses kaasa rääkida, kuidas ikkagi jätkub, midagi anda. Olgu see siis vaikimine ja abi toomine (olgugi, et selle hinnaks on mitmepidine vääritimõistmine), või olgu see siis kadunud lapse leidmine, sooja öömaja pakkumine, käe toetamine õlale, hauakoha kätte näitamine, elu loomine või rooside eest hoolitsemine. 

Juba üksi sellest elusaatuse ja ajaloosündmuste traagilispoeetilisest põimumisest kuni tänapäevani ulatuvate järellainetusteni välja saaks laia haardega loo, mida lugeda ja ära märkida, ent veel üheks lisakihiks on isiklike lugude ja ajalookirjutuste kõrvutamine nõnda, et nähtub nii mälu kui ka ajalooürikute ekslikkus ja ebatäielikkus. Sellal, kui Roseanne kirjutab oma lugu nõnda nagu tema seda mäletab, sellal kaevab doktor Grene, kelle elu olevikus ei ole muidugi ka teps mitte saatuse traagikast puutumata, ametlikes dokumentides, et välja selgitada Roseanne'i haiglasse sattumise põhjus. Ta kahtlustab õigustatult, et selleks ei pruukinudki olla niivõrd kliiniline õigustus, kuivõrd võimalus normidega sobimatu indiviid jalust ära tõsta. On asjaolusid, milles näiteks isa Gaunti kunagine range tunnistus ja Roseanne'i enese lugu päriselt kokku ei lange ja kuidas leida siin tõde? Oletada võib, et tõde on seal kusagil vahepeal ja samas on mõlemad versioonid omamoodi tõde, erinevate arusaamiste ja mälujälgede erinevad tõed. Nõnda selle ajalooga juba kord on. 

Mu isa aina hõikas ja hõikas ülimalt erutatult tornist: “Mida sa näed, mida sa näed?”

Mida ma nägin, mida ma teadsin? Ma arvan, et mõnikord on see just kübeke naeruväärsust, võib-olla meeleheitest sündinud naeruväärsus, mis sulle inimese, nagu näiteks ka Eneas McNulty – te ei tea veel, kes see on – nii palju aastaid hiljem äkitselt lõikavalt armsaks teeb. See kõik on armastus – see, et sa ei tea, see, et sa ei näe. Ma seisan seal igavesti, kael kange, pingutan, et näha, kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et ma teda armastan. Suled muudkui kanduvad eemale, kanduvad pööreldes. Isa muudkui hõikab ja hõikab. Mu süda lööb talle vastu. Haamrid kukuvad ikka veel. (lk 28)

Kazuo Ishiguro “Kui me olime orvud”. Varrak (2019).

Ishiguro raamatutega on seni ikka olnud nii, et iga järgmine oleks teistest justkui hoopis teistsugune aga samas sellegipoolest kuidagi äratuntavalt ishigurolik. Eks selle muljega passib ka kirjaniku komme erinevate žanrivormidega katsetada. “Kui me olime orvud” oleks justkui detektiiviromaan, aga olgem ausad, seda on ta siiski pigem hoopis mingitel muudel eesmärkidel, kui selleks, et tõepoolest ihust ja hingest krimimüsteeriumitega lugejat õdustada. Sellegipoolest õnnitlesin ennast, et olin sattunud paralleelselt “Sherlock Holmesi memuaare” lugema, sest Christopher Banks on oma suurte ja oluliste, juhtumitega, mille tegelikust sisust lugeja vähimatki teada ei saa, luubiga vehklemise ja kogu maailma ähvardavale kurjusele vastuseismisega, mille võtmeks tema vanemate kadumise lugu, omamoodi Holmes kõverpeeglis. Eks selle kohta on põhjalikus ja sisukas tõlkija järelsõnas muidugi üht-teist ka välja toodud.

Täheldasin, et “Kui me olime orvud” on kirjutatud järgmisena peale “Lohutuseta jäänuid” (või siis “Lohutamatuid” ehk “The Unconsoled”). Tolle unenäo-loogika järgi kokku pandud teksti kohta on autor ise ühes intervjuus öelnud, et see jäi siiski nagu päriselt lõpuni viimistlemata. Ja nüüd oli mul lugedes suure osa ajast poolenisti tunne, nagu jätkuks siin mingil moel eelmise raamatu teemad – ikka suhted vanematega, lõputu mitteküündimise ja tunnustuse püüdmise teema, silmipidi oma lapsepõlves ja rahuldamata jäänud vajadustes kinni olemine, mis tingib omakorda võimetuse ise järgneva põlve jaoks olemas olla; vaikimine suhtepingete vormine, lapsepõlve ootamatu esilekerkimine ning see pidev kappamine mingi pealtnäha suures mastaabis väga olulise ülesande suunas … aga mis siis on lõppude lõpuks see, mis TEGELIKULT loeb? Arvata võib, et mitte lõputu tagasi vaatamine ja tähtsat tööd rabades tuulte püüdmine. Selles mõttes lõppeb “Kui me olime orvud” ootamatult helgelt.

Nautida võib ka kummastavalt ebakindlat jutustusviisi. See ekslik mälu ja lõputu subjektiivsus, millest ei pääse ükski jutustaja – Ishiguro tekstis on see pandud üsnagi omalaadselt läbi kumama. Sedamööda, kuidas Christopher jutustab, kas lapsepõlvemälestusi või noorpõlvemälestusi või nii-öelda olevikkugi, tabab lugeja teda ikka, ennast kobamisi parandamas, jõudes jutustamise käigus järsku kindlale veendumusele, et mõni mälestus oli siiski teisiti, kui ta alles natuke aega tagasi oli kirjeldanud või siis avaldades imestust mõne noorpõlvesõbra väljaütlemise osas, mis tema enda mälestustega ei kattu või siis kirjeldades minevikus toimunud stseenigi nõnda, et lugejal tekib kahtlus, kas mitte Christopher ise end mõne pettekujutelmaga ei varjutanud ja hoopis teiste tegelaste reaktsioonid on usaldusväärsed. Harv pole ka sündmustest jutustades oletada, mis täpselt oli juhtunud, millised võisid olla täpsed sõnad, kas võis olla, et neid öeldi häält tõstes jms.

Kummatigi rullub kõige sürrealistlikum osa (mis jällegi meenutab mulle “Lohutuseta jäänute” lõpujanti, kus maestro jalga saetakse) keset ajalooliselt korrektset lahingumöllu Shanghais vahetult enne teist maailmasõda. Imperialistlik Jaapan tungib peale, Hiinlased sõdivad vastu ja selle kummitusliku õuduse keskmes on karikatuurne tähtsusega missioon.

Paratamatult ei saa lahti tundest, et midagi unenäolist ja painajalikku on ka siin toimumas – mis, muidugi iseenesest, sobib ühel teisel tasandil sõjataustaga laitmatult, sest küllap on see üks painajalikumaid asju, mida inimene kogeda võib.

***

Preili Givens silmitses mind pilku pööramata ja ütles siis: “Teil on õigus, härra Banks.” Ja lisas: “Aga ta hakkab teist puudust tundma, härra Banks, kõigest hoolimata.”

“Jah. Jah, küllap vist. Aga, preili Givens, kas te ei mõista?” Ehk tõstsin ma siinkohal koguni häält. “Kas te ei mõista, kui karmiks on olukord muutunud? Kogu maailmas on tõusmas maru. Mul tuleb minna!” (lk 159)

Paul Auster „Oraakli öö“. Tänapäev (2007)

„Oraakli öö“ balansseerib pisut ka ebareaalsuse piirimail – kirjatarvete poodnik M. R. Chang oma kummaliste ettevõtmistega; salapärased asjaolud siniste Portugali märkmike ümber, mis sellesse kirjutaja kuhugi teistsugusesse aegruumi ühendavat näib –, aga vast võib suuremalt jaolt jääda pigem selle juurde, et peaküsimus on selles, kust tuleb kirja pandu sõna ja milline on selle võim reaalsuse suhtes. Sinine märkmik on omamoodi võimendi, mis seda valgustada aitab. Kirjutamine on justkui teekond iseendasse ja võimalus nähtavale tuua asju, mida lihtsalt enese seest välja vaadates märgata ega teadvustada oska, samas on see ka viis kujutlusvõime abil maailma tükati nähtavas mosaiikpildis valgeid laike täita, seda elus, kus on asju, milles päriselt kaevamine võib osutuda liiga ohtlikuks.

Mis muudab selle raamatu võluvaks on vast mitte ennekõike kirjutamise teema käsitlus ise vaid viis, kuidas raamat on üles ehitatud. Sujuvalt põimuvad üheks ja ühtlaselt pingestatud tervikuks nii esimesel tasandil toimuv tegevus kirjaniku, tema naise ja peresõbra ning tolle poja pisut dramaatiliste pööretega argielust, kui kirjutamise protsess – kust tuleb idee, kuidas kirjanik seda lahendama hakkab –, ning samuti ka selle idee põhjal kirjutatav pöörane lugu ise ei tundu põrmugi vähem reaalne või köitev. Rosinatena saias on asja segatud ka kirjaniku naise unenägu ja kirjutatava peategelase kätte sattunud väljamõeldud autori käsikiri ja tolle sisukokkuvõte. Kõige selle juures ei teagi, mida lõppkokkuvõttes arvata M. R. Changi pisut üle võlli ja unenäolisest eksistentsist selles, mis peaks olema esmatasandi reaalsus, ehk on ta loo seisukohast võttes osaliselt märkmiku teenistuses ja osaliselt abinõu peategelase psühholoogilise seisundi mudimiseks reaalsusega liigseid küsimusi esitamata leppimise osas. Kogu selle mäsu – lugu võib ette kujutada justkui tuulepesase taimena, mille juuresasist ulatub üks haruke isegi Lääne-Euroopa ajalookihtide viimase Suure Traumani välja.

Kuskil, paljudeks väikeste tükkidena, on maa-alune punker tohutu hulga telefonikataloogide ning lukus uksega.

Fredrik Backman: Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Mõtlesin, et see on selline kerge ajaviiteraamat, mille lugemine möödub kiiresti ja kirjutatu ununeb kohe.
Ma eksisin.
Mitte kiiresti möödumise osas - millal mul viimati oli "ei lähe veel magama, natuke veel ... tegelt, ma olen täiskasvanud, ma võin magama minna täpselt siis, kui tahan ja ma tahan ju hoopis lugeda! ... Olgu, olen nii väsinud, kohe magama - aint selle peatüki lõpuni veel!"

Nüüd on mul raamat läbi ja kaalun, kas mitte uuesti alustada. Sest niisugune nauding!
Ja ilmselt ei unune kiiresti.

Miks raamat mulle nii kohutavalt meeldis ja meeldib? Sest ma ei ole väga ammmu, võibolla iial tundnud end nii mõistetuna. Tundnud, et inimene näeb mind ja tõesti näeb MIND, mitte mingit umbes minu vanuses naisterahvast. Selle raamatu autor NÄEB inimesi ja oh, OH!
Lugesin ja lugesin ja kõik olulised naistegelased olid "minad". (Olgu, Britt-Marie ja musta seelikuga naine vast välja arvatud.) Peategelane on "kohe kaheksa" ja kolmekümne üheksa aastane mina on nii heldinud, et keegi on samasugune kui tema? Noh, tema emaga ja tema vanaemaga oli mul samalaadne suure sobimise tunne. Oot, et nad on omavahel vastandlikud? Et ema ja vanaema on umbes nagu Kükloop ja Wolverine?
Aga üdi, see, mis tiksuma paneb! See on neis kolmes naissoost isikus saranane!
Tegelikult on muidugi mahlane üdi kõigis tegelastes, kellele rohkem ruumi ja sõnu kulutatud kui "tüdruk, kes ei sallinud Gryffindori salli" sai.
Ausalt.

Ning sedasi põimitud imelist loomaailma ja pärismaailma, muinasjutte ja neid lugusid, mis elus ikka ja alati ette tulevad (kogu aeg tulevad; on üks inimene, keda ma tunnen ja kes on normaalne. ÜKS - ta on muide jumala tore, aga VÄGA erandlik!), pole samuti ammu näinud.
Võimalik, et ei iial varem.
Põimitakse, aga mitte SEDASI.

See raamat on kõike: lõbus, rõõmus, kurb, kohutavalt kurb, põnev, leidlik, eluline, muinasjutuline.

Ka teised lugejad paistavad väga muljerikkad olevat.

Sehkendaja
Loetu kaja
Triinu raamatud
EPL
Lugeja loeb
Bukahoolik
Manni lugemisblogi
Heleni kirjanurk
Raamatukoguhoidjate lugemispäevik Lääne-Virumaalt
Tuuli ja Marta
Raamatulaegas
Plaan B

Aliette de Bodard - Three Cups of Grief, by Starlight (The Very Best of the Best, 2019)

Omal  moel võiks seda lugu nimetada sotsrealistlikuks ulmeks – kuidas tulevase ühiskondliku kasu pärast ollakse valmis vastu võtma isiklikke kaotusi. Tõsi küll, selle loo kontekstis ei jõua niisuguse järelduseni mitte tavalised inimesed, vaid laevaajuks transformeeritud … inimmõistus. Teised kaks (ehk nö tavalised inimesed) võtavad ligimese kaotamisega seotut vastu palju emotsionaalsemalt.

Võibki öelda, et mida … uuenduslikum mõistus, seda lihtsam on jõuda järeldusele, et tuleviku nimel (!) tuleb mõnestki isiklikust või traditsioonilisest loobuda.

Lugu siis sellest, kuidas on surnud Impeeriumi tähtis teadlane, kellest jääb järele poeg, laevaajuks muudetud tütar ning ilmatuma tähtis projekt, kuidas tehistingimustes edukalt riisi kasvatada (selleks on muuhulgas vaja hiiglaslikke kosmosejaamu jms). Kui traditsiooniliselt loovutatakse surnu nö mälupank ta lähisugulastele kasutamiseks (nii saavad nt surnud anda oma elukogemusest lähtuvalt nõu), siis Impeeriumi jaoks nii tähtsa teadlase mälupank antakse poja asemel hoopis ta õpilasele. Parema tuleviku nimel! Poeg on masendunud (kadunud on side ajalooga), õpilane … pole ka just rõõmus (tema teadvuses on nüüd professor alaliselt figureerimas). Laevaajust tütar (noh, umbes nagu Leckie kangelane, aga inimpäritolu) peab kah selle eetilise probleemi enda jaoks kuidagi lahendama.

Olen mõnda aega mõelnud, et peaks de Bodardi seda Xuya tsüklit väheke uurima, et mis imeilm see lõpuks on. Nagu näha – igati futu. (Tuleb välja, et poolteist aastat tagasi olen sealt tsüklist üht sarnast teksti lugenud – et ka mõistusega laevad ja surnu mälusalvestused jms.)

Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”, Varrak (2017), tlk Krista Kaer.

Ei olnud sellisel moel kurb, nagu kartsin. Kindlasti magusnukker ja melanhoolne, täis unustuse ja vägivalla udus lahku triivinud tegelasi maailmas, mis on rajatud lugematule arvule valendavatele luudele. Aga samas, nii ju täpselt ongi. See, kas mälu on sõber või vaenlane sõltub sellest, mida mälestustega peale hakata ja kuidas neid kasutada.

Mulle väga meeldib kui mitmekihilisi ja keerukaid tervikuid Ishiguro põimida oskab. Ühest küljest võib teda täiesti õigustatult süüdistada aeglases ja uina-muinerdavas kulus, eriti vist dialoogides, kus tegelased räägivad pikalt ja täislausetega ja ühe uuesti samu asju üle korrates ning korduvalt üle kinnitades, kuid tegelased tihtipeale mitte lihtsalt ei räägi, vaid maalivad igaüks omaenese reaalsust, üritavad vahel veenda samahästi nii ennast kui ka vestluskaaslast.

Maetud hiiglane on samuti selline hoolikalt kokku pandud tervik – ühekorraga kollektiivne mälu ja individuaalne mälu; abielupaari ja vanemate-laste vaheline armastus; lõppkokkuvõttelise üksilduse paratamatus; hea-halva kunstlikkus ja teadliku valiku vajalikkus lugudes, mida enesele koostame – nii indiviidi kui näiteks rahvusena... ja lisaks oskus põimida üldisemasse tasandisse väikeseid illustreerivaid lugusid, väikesi seiku, mis on kergesti igapäevaeluliselt samastatavad ja mis vähemalt minu jaoks on alati justkui väikesed sillad, mis aitavad romaani fantastilist ehk väljamõeldud ja konstrueeritud maailma siduda igapäevase lihtsa inimeseks olemise kogemusega.

Näiteks see Koduste remonttööde käsiraamat, mille The Unconsoled'i peategelane täiesti juhuslikult kingib poisile nimega Boris. Nii mälu puudumine kui ka muud teadvustamata-kontrollimata faktorid, mis ometi nii inimlikult äratuntavad on, põhjustavad osalt justkui isarolli paigutuva peategelase ükskõiksust poisis suhtes, mis omakorda väljendub viimase ääretus huvis juhuslikel asjaoludel kingitud raamatu vastu ning lõputus kordamises enesele umbes nõnda: “See on suurepärane raamat. Siin õpetatakse plaatimist ja kõike. Selle abil saan ma ise nii palju tehtud.” Alltekstiks siis keskendumine ühise kodu leidmisele ja loomisele, kui asjale, mis lahendaks kõik probleemid ning usk, et ühe väikese poisi võimuses on asuda seda hüpoteetilist kodu remontima ning sellega täiskasvanute suhteid parandada, samas kui täiskasvanu maailmas on see konkreetne küsimus vaid üks ähmane ja hägune nurgake.

Maetud hiiglases kerkib üles jälle kodust lahkunud poja ja vanemate teema, side, mis on katkenud ja nüüd triivivad kõik vanemad ja pojad maad katvas udus igavesti lahus. Ning ka näiteks Edwinit liikuma panevaks jõuks on soov oma röövitud ema päästa.

Samuti oli huvitav üldinimliku hetke äratundmine paadimehe ja vana naise loos. See õnnetu jänes, ühest küljest siiras lahkus, teisest küljest solvang, psühholoogiline mehhanism, mis sellises olukorras paratamatult tõlgendaks sellisel hetkel ja selliselt isikult saadud jänese vastuvõtmise justkui vahetuskaubana oma abikaasa eest, kingitus, mida ongi ju võimatu vastu võtta.

Võib arvata, et siin raamatus ei ole ükski element päris lihtsalt niisama ja kuna ma pole Arthuri legendidega nii põhjalikult tuttav, siis on päris mitmeid kohti, millest ma ei ole kindel, et kas need peaksid kuidagi sümboolsed olema või, mis nendega täpselt, aga lugemiselamuse saamiseks pole see muidugi tingimata oluline. Tavaliselt ma ülemäära sümbolismi ja allegooriad jms ei armasta, ent Ishiguro puhul, tundub mulle, on alati selline eluline ja nüansirikas aspekt, äratundmishetki sellest, kuidas inimesed pisikestes igapäevahetkedes tõepoolest käituvadki ja sellised tähelepanekud seovad kogu terviku hoolimata või tegelikult, just tänu unenäolisusele, faktide ja tausta jupphaaval avanemisele, seda ehedamalt emotsionaalsete tõdede ja inimeseks olemise küsimustega. Fookuses ei ole mitte tegelane, kui üks konkreetne näidisinimene vaid viisid kuidas me üksteisega interakteerume, üksteist haavame ja toetame, kuidas tekivad olukorrad ja mis tunne on neid läbi elada erinevates rollides, kuidas toimub distantseerumine ja lähenemine jne.

Ja ma mõtlen, et paadimees ise ei ole ju ikkagi ka süsteemiväline, kui ta vabadel päevadel külastab Rooma villa varemeid ja kui tal (või ta kolleegil) vanemad katku ajal surma said?

(Ning kujundus on sel raamatul tõesti ilus, need läbikumavad, puusüümustriga lehed kaane sisekülgedel ja tammepuumotiiv ja ... )

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)

Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.

saarte hääl
sirp
raamatutega

Richard Brautigan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“. Menu (2010).

See on üks sedaliiki raamatuid, mille suhtes on üksjagu raske kiirelt muljeid jagada. Ometi napp tekst, aga juhtub nii palju. Tükk aega olen mõelnud, et miks "Arbuusisuhkrus" küll nii populaarne on. Nüüd vist tekkis mingi parem aim. Äkki siis jõuan ükskord ka selle lugemiseni...

On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.


Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.


Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.

„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“


Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.

„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)

Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)

Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)

päevaleht

Kazuo Ishiguro „Mägede kahvatu terendus“ (Tänapäev, 2000)

Ishiguro on ikka nii kurblik kirjanik, et raske kohe. Aga seda kurblikkust teeb ta muidugi tõelise meisterlikkusega. Mägede kahvatu terendus on laitmatu ja pisut ebatavalise ülesehitusega, hoiab väga nappide vahenditega pinget ja põnevust lõpuni välja ning lugeja ei pea kõige selle kätte saamiseks üldsegi väga pingutama – lugu voolab ise, sealjuures sügavust kaotamata. Et siis, üsna paslik debüüt tulevasele nobelistile, või mis.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis mulle hakkab järjest enam kohale jõudma kui väga Ishiguro ongi selline tunde-kirjanik. Igas raamatus, mida temalt olen lugenud on keskmes mingis mõttes olude ja tegelike sisemiste vajaduste vastuolu ja iga raamat on omal moel üdini südantlõhestav. Mägede kahvatus terenduses jääb ehk õhku rippuma küsimus laps vs ema, kuhu, kust maalt ja millise hinnaga teha valikuid ning samas, kas meil on üldse õigust eeldada, et vanem peab oma valikutes olema võimeline ja kohustatud täielikule isetusele või võiks ka küsida vastupidi, et kas on võimalik ära näha, mis ja milliseid haavu kellegi hinge jätab?

Mägede kahvatu terenduse Nagasaki on muidugi teksti visualiseeritud linn, aga sellegi poolest annab tervet linna tabanud trauma üüratusest, ehk seda teravamalt aimu just igapäevaelu taustale poetatud ääremärkused asjust, millest ülemäära mõelda ei maksa, sest elada on vaja. Konarlik ja porine ahermaa, vana pehastuv ja niiskuslõhnaline puitmaja, mudane jõeäär, solgine vesi ning vastaskalda halvaendeline mets ... see on lahtirulluva draama tõeline asupaik, justkui argitegevuste alla maetud hingemaastik, painav unenägu mis aina uuesti ja uuesti tuleb. Näib, et ka mälu ja mäletamise teema on Ishigurot algusest peale köitnud. Ja Mägede kahvatu terendus ongi otsast lõpuni üks üdini valus mälestus, mis on liiga ere, et sellele oleks iial võimalik otse silma vaadata...